/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-6579/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.10.2018
Kompromissilepingul nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15, p 13; 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p 13). (p 11) Kuigi materiaalõiguslikult on kohtulik kompromiss kompromissileping VÕS § 578 tähenduses, siis tuleb arvestada, et kui tegemist on kompromissilepinguga, mis oli esitatud kohtuvaidluse lõpetamiseks ning mis muutus selle lepingu pooltele siduvaks mitte selle lepingu sõlmimisest, vaid kompromissi kinnitava ja kohtumenetlust lõpetava kohtumääruse jõustumisest (vt Riigikohtu 21. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-12, p 14), siis tuleb kompromissileping tõlgendamisel arvestada TsMS § 457 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel. Kohtuliku kompromissiga kinnitab kohus üksnes vaidlevate poolte vahelise kompromissilepingu. Kui varasemas tsiviilasjas ei olnud praegused hageja ja kostja vaidlevad pooled, ei saa eeldada, et varasemas kohtuasjas sõlmitud kompromissiga sooviti ümber kujundada ka praeguse asja hageja ja kostja omavahelisi suhteid. VÕS § 578 lg-s 2 sätestatud eeldust ei saa laiendada õigussuhetele, mis ei olnud esemeks vaidluses, milles kohtulik kompromiss tehti. (p 13) Iseenesest ei ole õiguslikult välistatud, et kohtuasjas, kus lahendatakse võlausaldaja nõudeid kostjate vastu, reguleeritakse kompromissis ka kostjate omavahelisi nõudeid. Sellisel juhul peab aga soov reguleerida kostjate omavahelisi suhteid kompromissist selgelt nähtuma. (p 14)
2-15-13138/55 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2017
3-2-1-148-16 PDF Riigikohus 10.02.2017
Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamise küsimus, mida saavad kõik kohtud teha sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt RKTKo nr 3-2-1-28-15, p 13). (p 15)
VÕS § 578 lg 2 loob vaid eelduse, et lepingupooled on oma senistest nõuetest loobunud. Kui pooled on kompromissilepingus kokku leppinud, et üürilepingust tulenevad nõuded üürileandja vastu puuduvad, siis on üürniku lepingust tulenevad nõuded lõppenud VÕS § 186 p 4 ja VÕS § 207 alusel. Sellega on saavutatud ka üürileandja jaoks peamine eesmärk, lõpetada üürisuhe ja välistada sellest tulenenud üürniku nõuded. Kui üürnikul säilib ainult menetluslik võimalus pöörduda kohtusse nõuetega, millest ta on kokkuleppes loobunud, siis see ei takista teda maksma panemast nõuet, mille ta omandas kokkuleppega. (p 14)
3-2-1-9-16 PDF Riigikohus 13.04.2016
TsÜS § 32 järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab lugeda juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele nõuete puudumise kohta tema vastu. (p 41)
Kui aktsiaselts ja juhatuse liige kinnitavad juhatuse liikme lepingu lõpetamise kokkuleppes, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid kohustusi peale nende, mis tulenevad sellest kokkuleppest, tähendab see, et pooled on käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Seega saab lähtuda eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega. (p 23-24)
Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 38; RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 20). Siiski saab tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. (p 29) Tehingu saab TsÜS § 92 lg 3 järgi eksimuse alusel tühistada järgmiste eelduste tuvastamisel: • tehingu teinud isik oli eksimuses (TsÜS § 92 lg 1); • eksimus oli oluline (TsÜS § 92 lg 2) • eksimuse põhjustas teise poole käitumine (TsÜS § 92 lg 3 p-d 1 ja 2, § 95) või jagatud eksimus (TsÜS § 92 lg 3 p 3); • eksimuse riisikot kannab vastaspool (TsÜS § 92 lg 5). (p 34) Kuna eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest ja kui nõukogu liige kirjutab aktsiaseltsi nimel alla juhatuse liikmega lepingu lõpetamise kokkuleppele, siis saab aktsiaseltsi eksimuse olemasolu hinnata selle järgi, kas nõukogu liige teadis kahjulikest tehingutest. (p 35) Kui juhatuse liige teeb tehingu, mis väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja nõukogu ei tea sellisest tehingust ning loobub nõudest juhatuse liikme vastu, saab lugeda, et nõudest loobumine toimus olulise eksimuse mõjul. (p 36) Lepingu eksimuse tõttu tühistamiseks tuleb eelkõige asjaolusid hinnates tuvastada, kas isikul oli hea usu põhimõttest tulenev objektiivne teatamiskohustus, st kas teatamine oli vastavalt hea usu põhimõttele ning käibetavadele oodatav ja mõistlik (vt ka RKTKo nr 3-2-1-93-05, p 16; RKTKo nr 3-2-1-50-15, p 18). (p 37) Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39) Nõukogu poolt kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul tõesti pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes. (p 40) Riskijaotust muutvateks asjaoludeks TsÜS § 92 lg 5 mõttes võivad olla mh juhatuse liikme tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus juhatuse liikme varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest. (p 41)
Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 38; RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 20). Siiski saab tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. (p 29)
TsÜS tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94 ja 96) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla samal ajal tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt nt RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 32). (p 28)
TsMS § 444 lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud juhtudel, st kui: • tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt); • menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt). (p 46)
Suure hinnaga ja õiguslikult keerukates asjades tuleks hoiduda liigsest lihtsustamisest. Esmalt raskendab see otsuse mõistmist, mh mis nõue üldse lahendati, seda eriti, kui hagi jäeti rahuldamata, vältimaks hilisemat samas asjas kohtusse pöördumist. Teiseks on võimalus sellises asjas tehtud otsuse vaidlustamiseks suur ja kõrgema astme kohtul võib olla raskendatud maakohtu otsust mõista, samuti tähendab see kõrgema astme kohtule lisatööd puuduvate andmete kogumisel. Kolmandaks võimaldab korralikult koostatud kirjeldav osa otsust paremini põhjendada, vältida oluliste küsimuste tähelepanu alt väljajäämist ja aitab seega kohtu enda jaoks kaasa asja õigele lahendamisele. (p 46)
Kui pooltel ei ole võimalik esitada uusi asjaolusid, ei ole kohtul mõistlik minna üle suuliselt menetluselt kirjalikule kohtuvaidlusele, sest see võib põhjustada pooltele lisakulusid, korduvate kulunimekirjade esitamist ja hilisemaid vaidlusi uute seisukohtade esitamise üle. (p 45) TsMS § 444 lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud juhtudel, st kui: • tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt); • menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt). (p 46)
Kui isik jätab tähtaegselt tehingu tühistamata või kasutamata muu õiguskaitsevahendi piirangust vabanemiseks, võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 või § 140 alusel. (p 30)
Kui aktsiaselts ja juhatuse liige kinnitavad juhatuse liikme lepingu lõpetamise kokkuleppes, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid kohustusi peale nende, mis tulenevad sellest kokkuleppest, tähendab see, et pooled on käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Seega saab lähtuda eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega. (p 23-24) Võlausaldaja võib talle kuuluvat nõuet käsutada, mh selle loovutada või lõpetada. See puudutab nii olemasolevaid kui ka tulevasi nõudeid, nii teadaolevaid kui ka teadmata nõudeid. Teadmata ja tulevastest nõuetest loobumise tahet ei saa vaidluse korral siiski eeldada. (p 25) Nõudest loobumine võib sisalduda ka kompromissis, milles pooled teevad vastastikku järeleandmisi, loobudes oma nõuetest (VÕS § 578). Nõudest loobumiseks ei saa pidada vastutuse eelnevat välistust (VÕS § 106 mõttes), kuna sel juhul nõue ei tekigi. (p 25)
Juhatuse liikme ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja jätkumise korral saabuks tulevikus. (p 39) Hindamaks, kas kokkulepe, millega aktsiaselts ja tema juhatuse liige lõpetavad juhatuse liikme ametisuhte ja milles nad muu hulgas kinnitavad ka vastastikuste nõuete puudumist, on osadeks jagatav, tuleb tõlgendada lõpetamiskokkulepet tervikuna, st poolte vastastikuseid õigusi ja kohustusi (mh hüvitis, saladuse hoidmise kohustused, konkurentsikeeld jms), mis sellest tulenevad. Arvestada tuleb ka seda, et juhatuse liige võidi ÄS § 309 lg 3 esimese lause järgi ametist sõltumata põhjusest igal ajal tagasi kutsuda, st juhatuse liige ei saanuks lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist vältides enda tagasikutsumist juhatusest takistada. (p 42)
Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39) Juhatuse liikme ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja jätkumise korral saabuks tulevikus. (p 39) Riskijaotust muutvateks asjaoludeks TsÜS § 92 lg 5 mõttes võivad olla mh juhatuse liikme tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus juhatuse liikme varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest. (p 41) TsÜS § 32 järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab lugeda juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele nõuete puudumise kohta tema vastu. (p 41)
Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda, kas tehingud väljusid äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik nõukogu nõusolek. (p 19) ÄS § 317 lg 1 teise lause loetelu ei ole ammendav. (p 19) Kui juhatuse liige teeb tehingu, mis väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja nõukogu ei tea sellisest tehingust ning loobub nõudest juhatuse liikme vastu, saab lugeda, et nõudest loobumine toimus olulise eksimuse mõjul. (p 36) Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39) Nõukogu poolt kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul tõesti pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes. (p 40)
Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi äriühingule tekitatud kahju eest, v.a kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 18; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 18) Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda, kas tehingud väljusid äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik nõukogu nõusolek. (p 19)
Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi äriühingule tekitatud kahju eest, v.a kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 18; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 18)
Kui hagi on tagatud ja maakohus jätab hagi rahuldamata, kuid ei lahenda resolutsioonis hagi tagamise tühistamise küsimust ja teeb hiljem määruse, millega tagamise tühistab, siis tuleb hagi tagamise tühistamise jõustumine siduda määruses otsuse jõustumisega. (p 47)
Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks (vt RKTKo nr 3-2-1-20-14, p-d 12, 13). (p 18)
Lepingus antud kinnitus, mille kohaselt pooltel ei ole teineteise suhtes nõudeid, toob VÕS § 207 lg 2 järgi samuti kaasa nõudest loobumise ehk nõude käsutamise. Nõude puudumise kinnitus võib põhimõtteliselt olla n-ö negatiivne võlatunnistus, VÕS § 207 lg 2 järgi käsutustehinguna ka konstitutiivne võlatunnistus, „peegelpildina" tavalisest (või positiivsest) VÕS § 30 järgsest konstitutiivsest võlatunnistusest. (p 26) VÕS § 207 lg 2 järgne negatiivne konstitutiivne võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist kinnitati (st millest sisuliselt loobuti). Võlausaldajal on võimalik esitada nõudeid vaatamata sellele võlatunnistusele üksnes juhul, kui võlatunnistuse kokkulepe on tühine või tühistatud. Vaatamata negatiivsele konstitutiivsele võlatunnistusele võib põhimõtteliselt olla võimalik esitada nõudeid, kui võlatunnistuse aluseks olev kausaaltehing on tühine või tühistatud või kui võlatunnistuse õiguslik alus muul põhjusel puudub või on lõppenud ja võlatunnistus nõutakse seetõttu tagasi. Ka võib võlatunnistusele tuginemine olla välistatud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. (p 27)
3-2-1-175-14 PDF Riigikohus 03.06.2015
Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus andis küll tähtaja seisukohtade esitamiseks, kuid ei selgitanud, et kostja nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud kostjal esitada nõude täpset arvestust. (p 12) Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 14)
Ringkonnakohus ei saa maakohtu otsust tühistada ja asja uueks läbivaatamiseks saata ainuüksi oletuse põhjal, et maakohus võib olla materiaalõigust valesti kohaldanud. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 14; 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 16). Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 24). Ringkonnakohus peab selgitama, miks ta ei saa asja ise lahendada. Kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus muuhulgas määrata pooltele täiendava tähtaja asjaolude selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 13. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-13, p 14). (p 13)
Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus andis küll tähtaja seisukohtade esitamiseks, kuid ei selgitanud, et nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud esitada nõude täpset arvestust. (p 12)
Kohus ei ole VÕS § 113 lg-le 6 tuginedes apellatsioonkaebuse piiridest väljunud. Viivise võimalikku arvutamist intressilt peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 31). (p 11) VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p-d 28–29; 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-14, p 13; 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 21). VÕS § 113 lg 6 kohaldumist ei saa kunstlikult vältida vaid näiteks maksetähtaja pikendamisega ehk sisuliselt olemasoleva lepingu muutmisega. VÕS § 113 lg 6 ei välista aga poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist. Kolleegium muudab eelviidatud lahendites võetud seisukohta. VÕS § 113 lg 6 piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt ehk viivitusintressilt (vt ka nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise. (p 16) VÕS § 113 lg 6 kohaldamine võib olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna. Kuna VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne säte võlgniku kaitseks, siis tuleb vastavaid asjaolusid tõendada võlausaldajal. Võlausaldajal (laenuandjal) on võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Ebaselgus võib muu hulgas puudutada sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt. (p 17) Sõltumata sellest, kas poolte kokkulepe võlgnevuse refinantseerimise kohta kujutab endast varasema lepingu muutmist või kompromissilepingut, võib kokkulepe vastavalt asjaoludele olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86) või rikutud võib olla vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4032 krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3), millest tulenevalt võib laenuvõtjal laenuandja vastu olla kahju hüvitamise nõue (Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 18)
Kompromissi oluliseks tunnuseks on õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel, samuti poolte vastastikused järeleandmised (Riigikohtu 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes (vt nt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Ebaselgus võib puudutada muu hulgas sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Võlausaldajal (laenuandjal) on võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes tugineb kompromissilepingule ja seega väitele, et VÕS § 113 lg 6 ei kohaldu. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt. (p 17)
3-2-1-25-15 PDF Riigikohus 06.05.2015
Kuna töövõtulepingut iseloomustab VÕS § 635 lg-st 1 tulenevalt kokkulepitud tasu maksmine mingi vastastikuse soorituse (töö) eest, siis reguleerib töövõtulepingust tuleneva tasu nõude aegumist TsÜS § 147 lg 3 (vt ka Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 15). TsÜS § 147 lg 3 lükkab aegumistähtaja alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks muutumise aasta lõpule. (p 10)
Kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid. VÕS § 578 lg 2 sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma algsetest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. See ei tähenda aga seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis omandavad nad iseenesest oma olemuselt täiesti uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe vaid juhul, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Kompromissilepingu puhul jäävad seega eelduslikult kompromissi aluseks olevad võlasuhted (nt töövõtusuhe) kehtima. Kas kompromissilepingu sõlmimisega algne õigussuhe lõpeb ja poolte algsed kohustused asenduvad täielikult kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algne suhe ning algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. Juhul kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega ei ole nõudest loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate algsete kohustuste olemuse muutmisele (vt kompromissilepingu kohta Riigikohtu 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p-d 15–17; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 12; 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). (p 13)
Juhul kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega ei ole nõudest loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate algsete kohustuste olemuse muutmisele (vt kompromissilepingu kohta Riigikohtu 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p-d 15–17; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 12; 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). (p 13)
3-2-1-124-12 PDF Riigikohus 05.11.2012
Kui käendaja on lepingus võtnud kohustuse vastutada käendatava kõigi rahaliste kohustuste eest võlausaldaja ees ja kui käendus ei ole sõlmitud tähtajaliselt või piiratud rahasummaga, mida lubab VÕS § 142 lg 3, siis on täidetud VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 eeldused käendaja solidaarse ja täieliku vastutuse kohta võlausaldaja ees ning tõendamiskoormus selle kohta, et käendus on lõppenud, lasub käendajal.
Kompromissi oluliseks tunnuseks on õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kui kompromissilepingu olulised tunnused on tuvastamata, ei saa kohaldada VÕS § 578 lg-t 2, mille järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.
3-2-1-118-10 PDF Riigikohus 30.11.2010
TLS
VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille üle nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu. Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p-d 16-17). Nõuetest loobumises või nõuetepuudumises võivad pooled kokku leppida ka ilma kompromisslepingut sõlmimata.
Esitatud tõenditest lähtuvalt on tööandja kinnitatud tulemustasu maksmise juhend palgakorralduse osa.
Töölepingu lõpetamine ei ole töölepingu tingimus, st töölepingu lõpetamisele ei laiene 1. juulini 2009 kehtinud TLS § 15. Ainuüksi see, et töölepingu lõpetamise kanne tuleb teha töölepingusse, ei muuda seda kannet töölepingu tingimuseks.
Töölepingu lõpetamine ei ole töölepingu tingimus. Ainuüksi see, et töölepingu lõpetamise kanne tuleb teha töölepingusse, ei muuda seda kannet töölepingu tingimuseks.
3-2-1-40-10 PDF Riigikohus 08.06.2010
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui lepingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14; 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 14; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21).
Tulenevalt Riigikohtu praktikast, kui nn sale and lease back tüüpi lepingu/tehingu esemeks on kinnisasi, peab leping asjaõigusseaduse § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping (nt müügilepinguna) on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 kohaselt kaasa tuua kogu tehingu (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22).
VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Selline eeldus ei tähenda iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis loobuvad nad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise vastu (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu (vt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Kolleegium leiab eelnevast tulenevalt, et pooled loobusid 3. veebruari 2005. a kokkuleppe alusel eelduslikult vastastikku üksnes kokkuleppes nimetatud läbi räägitud kehtivatest lepingutest tulenevatest nõuetest.
3-2-1-84-09 PDF Riigikohus 13.10.2009
Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS §-de 144 ja 145 kohaldamise eelduseks on see, et isikud, kes kokkuleppe sõlmivad, on pärijad pärimisseaduse mõttes. Kuna isik ei pärinud pärandaja vara ja vara ei kuulunud PärS § 141 järgi poolte kaasomandisse, ei saanud pooled sõlmida selle jagamiseks pärandvara jagamise kokkulepet PärS § 144 lg 4 mõttes.
Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Kuna tehingu eesmärgiks ei olnud mitte korteriomandi võõrandamine, vaid isikule kinnistu väärtusest poole hüvitamine, siis kompromissikokkuleppe lõplikuks eesmärgiks ei olnud kohustada isikut kinnisasja võõrandama.
VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele sellest, et ta leppetrahvi nõuab. Selleks, et selgitada viidatud sätte alusel välja, kas leppetrahvinõudest teatati teisele poolele mõistliku aja jooksul, tuleb esmalt tuvastada asjaolu, et leppetrahvinõude aluseks olev kohustus on muutunud sissenõutavaks, kas seda on rikutud ja millal leppetrahvinõude esitanud isik rikkumise avastas.
3-2-1-44-08 PDF Riigikohus 11.06.2008
Osaühingu juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest osaühingu ees ÄS § 187 lg 2 ja TsÜS § 46 lg 1 järgi. Kuna isik ei olnud enam hageja juhatuse liige ja ta sai teada oma juhatusest tagasikutsumisest samal kuupäeval, siis võib ta vastutada 500 000 krooni töövõtjale ülekandmisega hagejale kahju tekitamise eest lepinguvälisel alusel.
TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.
TsMS § 691 lg 2 alusel asja uueks läbivaatamiseks teisele ringkonnakohtule saatmise põhjuseks on eelkõige olukord, kus sama ringkonnakohtu kohtunikud on kõik taandatud või tuleks taandada asja läbivaatamisest.
VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Selline eeldus ei tähenda iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis loobuvad nad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise vastu (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Kompromissilepingul on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille üle nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu. Kuivõrd kompromissilepingu oluliseks tunnuseks on vastastikuste järeleandmiste tegemine, siis isegi juhul, kui kompromissilepingu sõlmimisel osalevad rohkem kui kaks isikut, peavad kõik pooled tegema kompromissieseme raames järeleandmisi. Järeleandmise all ei tule siinkohal mõista üksnes nõuetest täielikku või osalist loobumist. See võib seisneda nt võlasuhte või selle puudumise tunnustamises. Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikkuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes. Nõuetest loobumises või nõuete puudumises võivad pooled kokku leppida ka ilma kompromissilepingut sõlmimata.
3-2-1-87-07 PDF Riigikohus 09.10.2007
Kui pooled töövõtulepingut sõlmides ei soovi tegelikult lepingus kokkulepitud töid teha, kuid soovivad siiski, et üks lepingu pool maksaks teisele poolele tasu, on töövõtuleping näilik, sest poolte tegelik tahe ei ole suunatud töövõtulepingu olemuseks oleva töö tegemisele. Näiliku töövõtulepingu tõendamiseks tuleb tõendada seda, et poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud töövõtulepingus märgitud tagajärgede esilekutsumisele.
Kas kompromissilepingu sõlmimisega lõppevad poolte algsed nõuded ning need asenduvad kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. Kompromissileping võib sisaldada ka võlatunnistust. Lepingupoole kompromissilepingus väljendatud tahe selle kohta, et ta tunnustab teise poole nõuet võib olla käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. Poolte tahe selle kohta, et üks lepingupool loobub oma nõudest teise poole vastu võib olla käsitatav ka nõudest loobumisena VÕS § 207 lg 1 mõttes. Teisalt võib kompromissilepingus sisalduda ka üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist.
Kompromissileping võib sisaldada ka võlatunnistust. Lepingupoole kompromissilepingus väljendatud tahe selle kohta, et ta tunnustab teise poole nõuet võib olla käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. Konstitutiivse võlatunnistuse korral ei saa lepingupool esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, sh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva tehingu tühisusele. Sellisel juhul on võlgnikul võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud. Samuti saab nõudest loobumise tagasi nõuda VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel. Kompromissilepingus võib sisalduda ka üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine, puudub ka deklaratiivne võlatunnistus.
Kompromissilepingus võib sisalduda ka üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine, puudub ka deklaratiivne võlatunnistus.
3-2-1-108-06 PDF Riigikohus 09.01.2007
Kuna ka kohtulikku kompromissi saab pankrotiseaduse järgi tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, ei peaks kohus esitatud kompromissi kinnitama, kui on tõenäoline, et selle saab pankrotimenetluses tagasi võita. Samuti on kompromissi kinnitamisest keeldumise aluseks asjaolu, et kompromissiga käsutatakse nõudeid, mis ilmselt ei kuulu ühele poolele.
3-2-1-80-06 PDF Riigikohus 13.10.2006
Kohtumenetluses oleva vaieldava kohustise osas kokkuleppe sõlmimine on käsitatav VÕS §-s 578 sätestatud kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et see on ühtlasi ka täitedokumendiks täitemenetluses. Kohtuliku kokkuleppe kehtetuks tunnistamine ei tähenda kokkulepet kinnitanud kohtumääruse kehtetuks muutumist. Kuid võimatuks võib osutuda selle kohtumääruse sundtäitmine, sest võlgnik saab esitada selle vastu vastuväite TMS § 221 lg 1 alusel. Alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 430 lg-s 8 sätestatud kohtuliku kompromissi vaidlustamise alused ei piira kompromissi tagasivõitmist pankrotiseaduse alusel.
Kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja poolt esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta.
Kohtumenetluses oleva vaieldava kohustise osas kokkuleppe sõlmimine on käsitatav VÕS §-s 578 sätestatud kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et see on ühtlasi ka täitedokumendiks täitemenetluses.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-58-03. PankrS-s kehtestatud tehingu tagasivõitmise regulatsioon võimaldab küll tagasi võita kohtulikku kokkulepet selle tehingulise iseloomu tõttu, kuid ebaselge on nt hagi õigeksvõtu tagasivõitmine, mis võib samuti võlausaldajate huve kahjustada. Alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 430 lg-s 8 sätestatud kohtuliku kompromissi vaidlustamise alused ei piira kompromissi tagasivõitmist pankrotiseaduse alusel. Kehtiv pankrotiseadus kohaldub üksnes 1. jaanuarist 2004. a tehtud pankrotimenetluse toimingutele, mitte aga võlgniku varem tehtud tehingute kehtetuks tunnistamise alustele.
3-2-1-77-06 PDF Riigikohus 03.10.2006
Kohtumenetluses oleva vaieldava kohustise osas kokkuleppe sõlmimine on käsitatav võlaõigusseaduse §-s 578 sätestatud kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et see on ühtlasi ka täitedokumendiks täitemenetluses.
PankrS § 117 lg 1 p 1 omab tähtsust tagasivõitmise üldnõuete ning kinkelepingu ja täidetud rahaliste kohustuste tagasivõitmise puhul.
Enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud PankrS § 47 p-st 2 ei nähtu otseselt, et selle sätte alusel saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada üksnes neid ühisvara jagamise kokkuleppeid, mis sõlmiti veel abielus olevate isikute vahel, mitte aga lahutatud abikaasade kokkuleppeid. Seega saab selle sätte alusel tunnistada tagasivõtmise korras kehtetuks ka lahutatud abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe, kui võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus. Sama kehtib ka PankrS § 112 lg 1 suhtes. Abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise korral langeb ära üksnes alus, millega jagatud ühisvarast anti või kohustuti andma osa või kogu vara ühe või teise poole vara hulka, kuid sellega ei teki alust arvata kogu jagatud ühisvara võlgniku pankrotivarasse. PankrS § 122 lg 4 on rakendatav olukorras, kus haldur on õigusvastaselt pankrotivara hulka arvanud ühisvara. Ühisvara olemasolu korral on haldur kohustatud esitama ühisvara jagamise hagi PankrS § 122 alusel. Ühisvara ühel omanikul õigus jääda passiivseks olukorras, kui ühisvara teine omanik pankrotistub.
3-2-1-53-05 PDF Riigikohus 24.05.2005
Õigustoimingute osas, milles haldur ei saa olla juriidilisest isikust pankrotivõlgniku esindajaks, on ka pärast pankroti väljakuulutamist esindajaks juhatus.
Kuna kompromissi kinnitamise poolt olnud võlausaldajate ühiseid huve peaks kohtumenetluses esindama haldur, siis ei pea kohus kompromissi kinnitamise vaidluses kaasama menetlusse kõiki võlausaldajaid. Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme. Kompromissi kinnitamise peatamine on võimalik TsMS § 213 alusel.
Pankrotimenetluses sõlmitavat kompromissi tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna.
Pankrotimenetluses sõlmitavat kompromissi tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna. Kohus saab PankrS § 183 lg 2 järgi jätta kompromissi kinnitamata ka siis, kui esinevad asjaolud, mis toovad kaasa kompromissi tühisuse, või kui mõni lepinguosaline on tühistanud kompromissi mõnel tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel. Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme. PankrS § 180 lg-st 1 ja § 184 lg-st 6 tulenevalt hõlmab kinnitatud kompromiss ka võlausaldajate nõudeid, mille tunnustamise üle käib kohtus vaidlus, kuid nende nõuete alusel ei ole võlausaldajatel õigust saada pankrotivarast väljamakseid enne nõuete kohtulahendiga tunnustamist.
3-2-1-148-04 PDF Riigikohus 22.12.2004
Kohtulik kompromissileping allub tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning on täitedokumendiks täitemenetluses. Samuti on selle alusel võimalik nõuda kahju hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel.
Kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist saab võlausaldaja VÕS § 115 lg 2 kohaselt nõuda siis, kui ta on täitmise vastu huvi kaotanud võlgniku viivituse tõttu. Kui pooled loobusid algsetest nõuetest, ei saa kahjuhüvitise arvutamisel lähtuda lõppenud nõuete suurusest, vaid hüvitis tuleb välja mõista rikutud kompromissilepingu alusel.

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json