2-20-11558/69
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.02.2025 |
|
Hageja kui liisinguvõtja võib VÕS § 365 lg 1 alusel esitada kostja kui auto müüja vastu müügilepingust tulenevaid ostja hüvitisnõudeid (vt ka RKTKo nr 3-2-1-49-17, p 15; RKTKo nr 3-2-1-23-10, p 10). Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud kohustus eseme eest tasuda ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-23-10, p 10). Seega võib liisinguvõtja kasutada müüja vastu müügilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid nii juhul, kui müüja jätab müügilepingu täitmata, kui ka siis, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele, st on puudustega. Liisinguese on liisinguandja omandis eelkõige selleks, et tagada liisinguandja nõudeid liisinguvõtja vastu. Liisitud esemega seotud riske kannab liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes eelkõige liisinguvõtja (VÕS § 362 lg 3 ja § 364). Kuna oma olemuselt on liising eseme omandamiseks kasutatav finantseerimisabinõu, siis ei saa müüja vastutus lepingu rikkumise eest oluliselt erineda sõltuvalt sellest, kas asi osteti liisinguga või ilma selleta (mh nt laenuraha eest) (vt RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 25). Liisingulepingut reguleerivate sätete mõte on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale õiguslikult võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga (vt ka RKTKo nr 3-2-1-12-12, p 11). (p 13)
Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes on liisingueseme müügilepingu tingimustele mittevastavusega VÕS § 362 lg 3 mõttes võrdsustatud olukord, kus müüja jätab täitmata lepingulise põhikohustuse anda üle eseme omand (vt RKTKo nr 3-2-1-12-12, p 11). See tähendab, et liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees ei juhul, kui liisinguese on puudusega (ei vasta lepingutingimustele), ega ka siis, kui liisinguese võetakse liisinguvõtjalt ära põhjusel, et see kuulub tegelikult kolmandale isikule, mistõttu ei saanud müüja seda kehtivalt käsutada (liisinguandja vastutuse erandid on siiski sätestatud VÕS § 362 lg 3 p-des 1 ja 2). Samuti on Riigikohus varem osutanud, et liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna ka liisingueseme hävimise ega kahjustumisega seotud riske (VÕS § 364) (vt ka RKTKo nr 2-16-3600/32, p 11.3). Eeltoodu ei tähenda aga, et müüja ja ostja vahelises suhtes saaks olukorda, kus müüja ei täida lepingulist põhikohustust teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale, lugeda lepingutingimustele mittevastava asja müügiks. Sellises olukorras on müüja rikkunud lepingulist põhikohustust. Ka ei kohaldu müüja ja ostja vahelises suhtes VÕS § 364, vaid VÕS § 214 lg 2. Müüja vastutuse standard ostja ees ei saa olla erinev sõltuvalt sellest, kas asi ostetakse liisingut kui finantseerimisabinõu kasutades või ilma selleta. (p 14)
VÕS § 365 lg 1 alusel on liisinguandja ja liisinguvõtja müügilepingu rikkumisest tulenevate nõuete esitamisel solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 tähenduses. VÕS § 75 lg 1 järgi kuulub liisinguandja ja liisinguvõtja sisesuhtes müüjalt saadud kahjuhüvitis liisinguandjale ulatuses, milles liisinguvõtja ei ole täitnud § 367 järgset hüvitamiskohustust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 27). Kui liisinguandja nõuab kahju hüvitamist endale, saab liisinguandja antud krediidi osaliselt või täielikult kahjuhüvitise arvel tagasi ja tema VÕS § 367 lg-st 1 tulenev nõue liisinguvõtja vastu väheneb. Kui kahju hüvitamist nõuab liisinguvõtja, saab ta kahjuhüvitise arvel osaliselt või täielikult täita oma kohustused liisinguandja ees.
Kui müüja ei saa teha võimalikuks asja omandi üleminekut ostjale, on müüja jätnud täitmata omandi üleandmise kohustuse kui lepingulise põhikohustuse (VÕS § 208 lg 1), mitte andnud üle lepingutingimustele mittevastava asja (VÕS § 217 lg 1 jj). Nende kahe olukorra eristamine on oluline muu hulgas põhjusel, et müüja vastutusstandard on omandi üleandmise kohustuse täitmata jätmisel ja lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisel erinev. Nimelt on VÕS § 218 lg 1 erinorm VÕS § 103 suhtes ja kui lepinguese ei vasta lepingutingimustele, siis VÕS § 103 ei kohaldu (vt RKTKo nr 3-2-1-100-15, p 21). Kui müüja jätab täitmata oma lepingulise põhikohustuse teha võimalikuks asja omandi ostjale üleminek, ei kohaldu müüja vastutusele VÕS § 218 ja müüja saab vastutusest vabaneda juhul, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav (VÕS § 103). Samuti ei kohaldu omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmata jätmisel VÕS §-d 219-220, mis reguleerivad ostja kohustust ostetud asi üle vaadata ja müüjat avastatud puudustest teavitada. (p 15)
Omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmise asemel võib ostja VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel nõuda kahju hüvitamist ka siis, kui ta lepingust ei tagane. Kui kahju hüvitamist nõutakse täitmise asemel, asendub täitmata põhikohustus VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise kohustusega ulatuses, mis võimaldab panna ostja olukorda, milles ta oleks olnud, kui müüja ei oleks asja omandi ülemineku võimaldamise kohustust rikkunud. Kahju olemasolu tuvastatakse seejuures rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu ehk diferentsihüpoteesi abil (vt nt RKTKo nr 3-2-1-100-13, p 13). (p 19)
Kui müüja on jätnud täitmata müügilepingust tuleneva põhikohustuse teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale ja täitmise asemel nõutakse VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel kahju hüvitamist, saab kahjuks olla müüja täitmata jäänud soorituse väärtus ajal, mil müüja pidi müügilepingu alusel omandiõiguse ülemineku võimaldama. TsÜS § 65 teise lause kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kui müüja jätab täitmata kohustuse teha võimalikuks müügieseme omandi üleminek ostjale ja ostja on täitnud oma kohustuse tasuda selle eest müügihind ning ostja nõuab täitmise asemel kahju hüvitamist, saab lepingujärgset müügihinda pidada ostjale tekkinud kahju eelduslikuks suuruseks. Mõlemal poolel on siiski võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et müügihind ei vastanud turuhinnale. (p-d 20 ja 21)
VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mille puhul ei saanud võlgnikult mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Asjaolu, et müügiese oli varastatud, ei ole vääramatu jõud, sest müüja saab valida, millise asja ta müüb, samuti saab müüjalt oodata, et ta müüks asja, mille omandi ülemineku ta saab võimaldada. Seega kannab müüdava asja omandi ostjale ülemineku võimatuse riski müüja ja VÕS § 103 lg 2 ei vabasta müüjat lepingulisest vastutusest.
Kui müügiese on juba enne müügilepingu sõlmimist kolmandast isikust omanikult varastatud, siis ei ole tegemist asja juhusliku hävimise ega kahjustumisega VÕS § 214 lg 2 mõttes. Riski, et müüja ei saa teha võimalikuks müügieseme omandi üleminekut ostjale, kannab ostja ja müüja vahelises suhtes müüja.
VÕS § 132 reguleerib erinormina, kuidas tehakse kindlaks kahju suurus asja kahjustumise, hävimise või kaotsimineku korral. Praegusel juhul on müüja jätnud täitmata müügilepingust tuleneva põhikohustuse teha võimalikuks omandi üleminek ostjale ja sellises olukorras VÕS § 132 ei kohaldu. (p 18)
VÕS § 365 lg 2 sätestab, et liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on liisinguvõtjal õigus teostada üksnes liisinguandja nõusolekul. Liisinguandja ei või aga keelduda lepingust taganemise nõusolekut andmast, kui müüja on jätnud täitmata omandi ülemineku võimaldamise kohustuse ja seda poleks võimalik täita ka täiendava tähtaja jooksul, samuti muul juhul, kui müüja on ilmselt müügilepingut oluliselt rikkunud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 26). Sellises olukorras tuleneb liisinguandja kohustus anda liisinguvõtjale nõusolek müügilepingust taganemiseks VÕS § 2 lg 2 esimese lause, § 6 ja TsÜS § 138 koosmõjust. Nende sätete järgi peab liisinguandja arvestama liisinguvõtja huviga mitte tasuda liisingumakseid, kui liisinguandja ja müüja sõlmitud müügileping jääb täitmata. Kui liisinguandja keeldub põhjendamatult müügilepingust taganemiseks nõusolekut andmast, võib see olla liisingulepingu rikkumine ja tuua kaasa liisinguandja lepingulise vastutuse liisinguvõtja ees. Kui liisinguandja ei anna nõusolekut liisingulepingust taganemiseks, võib liisinguvõtja pöörduda kohtusse ja paluda, et kohus kohustaks liisinguandjat seda nõusolekut andma. Hagi rahuldamisel asendab kohtulahend TsÜS § 68 lg 5 järgi liisinguandja tahteavaldust. Kui liisinguandja ei anna liisinguvõtjale liisingulepingust taganemiseks nõusolekut ja liisinguvõtja esitab liisinguandja vastu hagi selle nõusoleku saamiseks, peab liisinguvõtja selleks, et ta saaks müüja suhtes panna maksma taganemisest tulenevaid nõudeid, siiski järgima lepingust taganemise regulatsiooni, sh esitama müüjale taganemisavalduse (VÕS § 188 lg 1). (p 28)
|
| 2-21-108985/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.03.2023 |
|
Liisingueseme väärtuse tõendamise koormus on eelkõige liisinguandjal. Liisinguandja saab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks VÕS § 367 lg 3 mõttes oligi selle müügihind. (p 15)
Kuna hageja väitis, et sõiduki enampakkumisel saadud müügihind ongi sõiduki väärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes, ja liisinguvõtjal ei olnud võimalik sõiduki müügiprotsessi sekkuda, siis lasus hagejal sõiduki väärtuse tõendamise koormus, kui liisinguvõtja tugines sarnaste sõidukite müügikuulutustest nähtuvale hinnale. Kuna hageja väitis, et sõiduki puudused mõjutasid selle väärtust, siis lasus tal ka selle asjaolu tõendamise koormus. (p 16)
Kohtute tuvastatud asjaoludel ei saa pidada mõistlikuks sõiduki enampakkumise korras müüki panemist alghinnaga üks euro, mis ilmselgelt ei vasta sõiduki väärtusele. Sõiduki alghind üks euro jätab mulje, et tegemist on täielikult kasutamiskõlbmatu sõidukiga. (p 17)
|
| 2-16-3600/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.12.2017 |
|
Üldjuhul võib asja kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõudeõiguse maksma panna üksnes kahjustatud asja omanik; kahju hüvitamise nõude ulatuse määramisel võib asja omanik tugineda mh VÕS §-le 132 (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 24). (p 10)
VÕS § 361, § 363 p-de 2 ja 3, § 364, § 366, VÕS § 367 lg-te 1, 2 ja 4 koostoimest tuleneb liisinguvõtja jaoks risk tasuda kokkulepitud liisingumakseid ka sellisel juhul, kui liisinguese hävib või muutub kasutuskõlbmatuks. Samuti kannab liisinguvõtja VÕS § 367 lg-st 3 tulenevalt selle asjaolu riisikot, et liisingueseme väärtus on kahjustamise korral liisinguandjale tagastamise hetkel väiksem, kui oleks kahjustamata asja väärtus. (p-d 11.1 ja 11.2)
Liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna seaduse kohaselt üldjuhul ei liisinguga ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25) ega ka asja juhusliku hävimise riisikot (VÕS § 364). Riigikohus on eelmises lauses viidatud otsuse p-s 25 ja 11. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14 tehtud otsuse p-des 23 ja 24 leidnud mh viitega VÕS § 401 lg-le 2 (liisinguleping on ühtlasi krediidileping) ka seda, et liisinguandjal puudub liisinguesemega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Ka kindlustuslepingute (kohustuslik liikluskindlustus, nn kaskokindlustus) sõlmimise üheks eesmärgiks saab pidada liisinguandja kui krediteerija finantshuvide tagamist. (p 11.3)
Liisinguvõtjal on õigus esitada kindlustusjuhtumi põhjustanud sõidukist tuleneva vastutuse kindlustanud kindlustusandja vastu kahju hüvitamise nõue, kuna liisinguvõtjat tuleb pidada lisaks liisinguandjale kahjustatud isikuks LKindlS § 23 lg 1 ja § 35 lg 1 p 1 tähenduses. Liisinguvõtja on asja selline valdaja, kes kannab selle asja hävimise ja kahjustamise riisikot ning keda tuleb seetõttu selles küsimuses käsitada omanikuga samasugust nõudeõigust omava isikuna. Liisinguvõtjat ja liisinguandjat saab sellisel juhul VÕS § 73 lg 1 alusel käsitada solidaarvõlausaldajatena, kellel on õigus nõuda kahju hüvitamist vaid üks kord. Sellise kahju hüvitamise nõude ulatuse osas kehtib esmalt LKindlS, täpsemalt § 26, mille lg 1 kohaselt kohaldatakse asja kahjustamise või hävimise korral VÕS § 132 lg-tes 1-3 sätestatut LKindlS §-st 26 tulenevate erisustega. ( p-d 12, 12.3 ja 12.4)
|
| 3-2-1-29-17
|
Riigikohus |
08.05.2017 |
|
VÕS § 409 lg-st 41 tulenevalt on liisinguandjal võimalik tarbija lepingust taganemise korral kasutuseeliste hüvitamist nõuda. Kuigi liisinguandjal peaks olema üksnes krediteerija roll ja kasutuseeliste hüvitamise nõue peaks olema müüjal ostja vastu, ei ole liisingulepingust kohesel taganemisel võimalik müüjal oma nõudeid liisinguvõtja vastu maksma panna. Seega saab lähtuda sellest, et kasutuseeliste hüvitamise nõue liisinguvõtja vastu on liisinguandjal. (p 16)
|
| 3-2-1-21-17
|
Riigikohus |
03.05.2017 |
|
VÕS § 367 lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Krediidikulude hüvitamise nõude esitamisel (VÕS § 367 lg d 1-3) peab liisinguandja vastavad asjaolud hagis järelikult ka välja tooma. (p 23.1.)
Poolte kokkuleppel on lubatud (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kuid selline kokkulepe peab vastama mitmetele kriteeriumidele. Liisingueseme müügihind ei tohi erineda oluliselt eseme turuhinnast (mõistlikuks ja lubatavaks on peetud hinnaerinevust kuni 10%) ning liisinguandjal peab olema kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav ei ole aga kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt nt RKTKo nr 3-2-1-33-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-184-12, p 18). (p 23.3.)
Lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitada õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 62). (p 23.4.)
TsMS § 422 lg 1 loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võib kostjalt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus. Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. (p 15.1.)
Minimaalne tähtaeg hagile vastamiseks TsMS § 394 lg 5 järgi ei ole alati vastamiseks piisav, vastasel juhul poleks TsMS § 407 lg 5 p-l 1 sisu. Tähtaja määrmisel tuleb arvestada asja hinda, mahukust ja tähendust kostjale, eeldatavaid takistusi vastamisel, vajadust võtta esindaja. (p 14.2.)
TsMS § 422 lg 1 loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võib kostjalt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus. Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. (p 15.1.)
Tagaseljaotsusega ei või rahuldada nõuet, mida tavaotsusega õiguslikult ei rahuldataks. Õiguslikult põhjendamata hagi jätab kohus ka hagile vastamata jätmise korral rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). (p 16)
Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus tagaseljaotsuse tegemisel subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine), lähtudes sellest, et hageja väiteid ei ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud (TsMS § 407 lg 1 teine lause) (vt nt RKTKm nr 3-2-1-152-06, p 14). Seadus ei näe ette võimalust, et tagaseljaotsus võiks olla õiguslikult vähem põhjendatud kui tavaline kohtuotsus. (p 17)
|
| 3-2-1-14-17
|
Riigikohus |
26.04.2017 |
|
Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada varaeseme müük poolte kokkuleppel täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 641, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Arestimine toimub esmajoones kaasomandis oleva asja puhul kaasomandiosade edasise käsutamise takistamise eesmärgiga, lisaks ka kohtutäituri tasu tagamise eesmärgil (TMS §-d 54, 142). (p 36.3.)
Kui sale and lease back lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. (p 42.1.)
Kohus saab kaasomandi (seega ka ühisomandi) asjale või õiguse ühisuse lõpetada üksnes juhul, kui samal ajal määratakse AÕS § 77 lg 2 järgi kindlaks viis, kuidas asi või õigus jagatakse. Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 19). Kui kasvõi alternatiivselt on nõutud kaasomandi lõpetamist (ühisvara jagamist) kõiki AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viise arvestades, ei saa kohus jätta kaasomandit (ühisomandit) lõpetamata, vaid peab mingi viisi valima. Kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Kui pooled seda ei tee, võib kohus jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis oleks sobiv. Sel juhul võivad pooled esitada uue hagi, taotledes lõpetamist ja jagamist mõnel varem pakkumata viisil. (p 21)
Kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 19). (p 22)
Vähemasti üldjuhul ei ole põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olev ese ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega. See oleks vastuolus kaasomandi lõpetamise põhimõtetega, tekitades sundomandamise raha eest eseme suhtes, mida isik endale ei soovi. (p 23)
Olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise kaudu) ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja või õiguse jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine. (p 23)
Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike huvid ja soovid on eelduslikult võrdväärselt kaalukad (vt erandi kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 20). Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. (p 24)
Kui asja või õigust soovib üks kaasomanik (ühisomanik), peab kohus enne eseme temale jätmise otsustamist selgeks tegema ka hüvitise määra, mida kaasomanik (ühisomanik) on valmis ja võimeline teisele kaasomanikule (ühisomanikule) maksma. (p 25)
Jättes asja või õiguse ühele kaas- või ühisomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste tahteavaldused omandi üleandmiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt. Kui seda teha hüvitise maksmise kohustuse vastu, mida omandaja maksta ei jaksa, tekib olukord, kus otsus võib jäädagi huvi (raha) puudusel täitmata. Seda juhul, kui raha maksmise kohustus pannakse omandajale omandi saamise tingimusena, st teiste kaasomanike (ühisomanike) tahteavaldused asendatakse tingimusel, et omandaja maksab neile omandamise eest kohtulahendiga ette nähtud hüvitise. Sel juhul on tegemist tahteavalduste andmiseks kohustatud kaasomanike (ühisomanike) õigusega keelduda tahteavalduste andmisest raha saamiseni VÕS § 110 lg 5 mõttes. (p 25.1.)
Kui hüvitis mõistetakse aga teise kaasomaniku (ühisomaniku) kasuks välja, võib hüvitist saama õigustatud kaasomanik (ühisomanik) alustada teise vastu raha saamiseks täitemenetlust, mille käigus võõrandatakse lõpuks hüvitist maksma kohustatule jäetud ese ja halvemal juhul (kui ese hinnati kohtumenetluses tegelikust väärtusest kallimaks või kui selle väärtus vahepeal langeb) ka muu vara ning lõppkokkuvõttes võib kaasomandi (ühisomandi) jagamine viia eseme omandamiseks mittejõukohastel tingimustel kohustatud isiku maksejõuetuseni. Selline kaasomandi (ühisomandi) lõpetamise viis võib seega koormata üht kaasomanikku (ühisomanikku) ebaproportsionaalselt. Eelkirjeldatud olukordade vältimiseks peaks kohus, kui ta leiab, et eseme omandamise eest tuleks maksta selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja võimalus maksta, mitte jätma eset sellele kaasomanikule (või ühisomanikule), vaid panema ese avalikule enampakkumisele, kui see võimalus on ka alternatiivselt esitatud. Kui enampakkumise nõuet ei ole esitatud ja muid mõistlikke alternatiive ei ole, peaks kohus jätma kaasomandi (ühisomandi) selles olukorras lõpetamata. Seda peaks kohus pooltele ka enne selgitama ja võimaldama neil esitada enampakkumise nõue alternatiivselt juhuks, kui kohtu arvates tuleks eseme omandamise eest maksta rohkem, kui omandamist soovija on valmis ja võimeline tegema. (p 25.2.-25.3.)
Eset ühele kaasomanikule (ühisomanikule) jättes tuleks temalt samal ajal hüvitis teise kasuks (täitedokumendina) välja mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist soovinud kaasomanik (ühisomanik) on ise nõudnud asja endale hüvitise väljamõistmise vastu või vähemasti nõustunud temalt raha väljamõistmisega . Sel juhul tuleks hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega (TMS § 21), vältimaks nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata. Ühisvara jagamisel tuleb väljamõistmine siiski kõne alla ka osana kogu ühisvara jagamisel tehtavast arvestusest (tasaarvestusest). (p 26.1.)
TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel näha ette ka otsuse täitmise vabatahtliku mõistliku tähtaja, mille kestel saab omandamiseks kohustatud kaasomanik (ühisomanik) nt korraldada laenuvõtmise hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust. (p 26.1.)
Kohtutäituri vahendusel ühisvara jagamiseks või kaasomandi lõpetamiseks toimuva avaliku enampakkumise läbiviimiseks sama ühisvaras või kaasomandis oleva asja suhtes saab alustada vaid ühe täitemenetluse. Hilisema avalduse alusel saab teine kaasomanik (ühisomanik) esmalt alustatud täitemenetlusega ühineda. Sellises menetluses on kumbki ühisomanik (kaasomanik) samal ajal nii sissenõudja kui ka võlgnik. (p 36.3.)
Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada varaeseme müük poolte kokkuleppel täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 641, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Arestimine toimub esmajoones kaasomandis oleva asja puhul kaasomandiosade edasise käsutamise takistamise eesmärgiga, lisaks ka kohtutäituri tasu tagamise eesmärgil (TMS §-d 54, 142). (p 36.3.)
Enampakkumisega lõpeb üksnes kaasomand või ühisomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks. Erandina on see siiski võimalik, kui täitemenetlusega ühineb ka mõni rahalise nõudega ja kinnistusraamatusse kantud õigusega (eelkõige hüpoteegiga) tagatud sissenõudja või kui kohtulahendi alusel või ühisomanike (kaasomanike) soovil makstakse nt esmalt ära kinnistut või selle mõttelist osa koormava hüpoteegiga tagatud nõue ja seetõttu võib hüpoteegipidajalt nõuda nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks (AÕS § 349 lg 1). Koos kinnistu võõrandamisega on omandajal võimalik üle võtta ka hüpoteegiga tagatud kohustus, seda küll hüpoteegipidaja nõusolekul, mis võidakse lugeda antuks ka vaikimisega (vt nt VÕS § 175 lg 6). (p 36.4.)
Tulemi jaotamisel on erikorraks kohtulahendiga ettenähtud kord. Üldjuhul on ette nähtud tulemi jagamine ühisomanike vahel võrdselt või kaasomanike vahel vastavalt nende mõtteliste osade suurusele. Kui kohus soovib ette näha teistsuguse tulemi jaotamise korra, nt kaasomandiosade eri väärtusest või neid koormavatest õigustest (esmajoones hüpoteegid) tulenevalt, tuleks ka seda kohtulahendis märkida. Tulemist kantakse esmalt täitekulud. (p 36.5.)
Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike või ühisomanike nõusolekul võimalik müüa ese ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157). (p 36.6.)
Kohus saab kaasomandi (seega ka ühisomandi) asjale või õiguse ühisuse lõpetada üksnes juhul, kui samal ajal määratakse AÕS § 77 lg 2 järgi kindlaks viis, kuidas asi või õigus jagatakse. Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 19). Kui kasvõi alternatiivselt on nõutud kaasomandi lõpetamist (ühisvara jagamist) kõiki AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viise arvestades, ei saa kohus jätta kaasomandit (ühisomandit) lõpetamata, vaid peab mingi viisi valima. Kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Kui pooled seda ei tee, võib kohus jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis oleks sobiv. Sel juhul võivad pooled esitada uue hagi, taotledes lõpetamist ja jagamist mõnel varem pakkumata viisil. (p 21)
Kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 19). (p 22)
Vähemasti üldjuhul ei ole põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olev ese ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega. See oleks vastuolus kaasomandi lõpetamise põhimõtetega, tekitades sundomandamise raha eest eseme suhtes, mida isik endale ei soovi. (p 23)
Olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise kaudu) ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja või õiguse jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine. (p 23)
Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike huvid ja soovid on eelduslikult võrdväärselt kaalukad (vt erandi kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 20). Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. (p 24)
Kui asja või õigust soovib üks kaasomanik (ühisomanik), peab kohus enne eseme temale jätmise otsustamist selgeks tegema ka hüvitise määra, mida kaasomanik (ühisomanik) on valmis ja võimeline teisele kaasomanikule (ühisomanikule) maksma. (p 25)
Jättes asja või õiguse ühele kaas- või ühisomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste tahteavaldused omandi üleandmiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt. Kui seda teha hüvitise maksmise kohustuse vastu, mida omandaja maksta ei jaksa, tekib olukord, kus otsus võib jäädagi huvi (raha) puudusel täitmata. Seda juhul, kui raha maksmise kohustus pannakse omandajale omandi saamise tingimusena, st teiste kaasomanike (ühisomanike) tahteavaldused asendatakse tingimusel, et omandaja maksab neile omandamise eest kohtulahendiga ette nähtud hüvitise. Sel juhul on tegemist tahteavalduste andmiseks kohustatud kaasomanike (ühisomanike) õigusega keelduda tahteavalduste andmisest raha saamiseni VÕS § 110 lg 5 mõttes. (p 25.1.)
Kui hüvitis mõistetakse aga teise kaasomaniku (ühisomaniku) kasuks välja, võib hüvitist saama õigustatud kaasomanik (ühisomanik) alustada teise vastu raha saamiseks täitemenetlust, mille käigus võõrandatakse lõpuks hüvitist maksma kohustatule jäetud ese ja halvemal juhul (kui ese hinnati kohtumenetluses tegelikust väärtusest kallimaks või kui selle väärtus vahepeal langeb) ka muu vara ning lõppkokkuvõttes võib kaasomandi (ühisomandi) jagamine viia eseme omandamiseks mittejõukohastel tingimustel kohustatud isiku maksejõuetuseni. Selline kaasomandi (ühisomandi) lõpetamise viis võib seega koormata üht kaasomanikku (ühisomanikku) ebaproportsionaalselt. Eelkirjeldatud olukordade vältimiseks peaks kohus, kui ta leiab, et eseme omandamise eest tuleks maksta selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja võimalus maksta, mitte jätma eset sellele kaasomanikule (või ühisomanikule), vaid panema ese avalikule enampakkumisele, kui see võimalus on ka alternatiivselt esitatud. Kui enampakkumise nõuet ei ole esitatud ja muid mõistlikke alternatiive ei ole, peaks kohus jätma kaasomandi (ühisomandi) selles olukorras lõpetamata. Seda peaks kohus pooltele ka enne selgitama ja võimaldama neil esitada enampakkumise nõue alternatiivselt juhuks, kui kohtu arvates tuleks eseme omandamise eest maksta rohkem, kui omandamist soovija on valmis ja võimeline tegema. (p 25.2.-25.3.)
Eset ühele kaasomanikule (ühisomanikule) jättes tuleks temalt samal ajal hüvitis teise kasuks (täitedokumendina) välja mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist soovinud kaasomanik (ühisomanik) on ise nõudnud asja endale hüvitise väljamõistmise vastu või vähemasti nõustunud temalt raha väljamõistmisega . Sel juhul tuleks hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega (TMS § 21), vältimaks nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata. Ühisvara jagamisel tuleb väljamõistmine siiski kõne alla ka osana kogu ühisvara jagamisel tehtavast arvestusest (tasaarvestusest). (p 26.1.)
TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel näha ette ka otsuse täitmise vabatahtliku mõistliku tähtaja, mille kestel saab omandamiseks kohustatud kaasomanik (ühisomanik) nt korraldada laenuvõtmise hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust. (p 26.1.)
Kohtutäituri vahendusel ühisvara jagamiseks või kaasomandi lõpetamiseks toimuva avaliku enampakkumise läbiviimiseks sama ühisvaras või kaasomandis oleva asja suhtes saab alustada vaid ühe täitemenetluse. Hilisema avalduse alusel saab teine kaasomanik (ühisomanik) esmalt alustatud täitemenetlusega ühineda. Sellises menetluses on kumbki ühisomanik (kaasomanik) samal ajal nii sissenõudja kui ka võlgnik. (p 36.3.)
Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada varaeseme müük poolte kokkuleppel täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 641, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Arestimine toimub esmajoones kaasomandis oleva asja puhul kaasomandiosade edasise käsutamise takistamise eesmärgiga, lisaks ka kohtutäituri tasu tagamise eesmärgil (TMS §-d 54, 142). (p 36.3.)
Enampakkumisega lõpeb üksnes kaasomand või ühisomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks. Erandina on see siiski võimalik, kui täitemenetlusega ühineb ka mõni rahalise nõudega ja kinnistusraamatusse kantud õigusega (eelkõige hüpoteegiga) tagatud sissenõudja või kui kohtulahendi alusel või ühisomanike (kaasomanike) soovil makstakse nt esmalt ära kinnistut või selle mõttelist osa koormava hüpoteegiga tagatud nõue ja seetõttu võib hüpoteegipidajalt nõuda nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks (AÕS § 349 lg 1). Koos kinnistu võõrandamisega on omandajal võimalik üle võtta ka hüpoteegiga tagatud kohustus, seda küll hüpoteegipidaja nõusolekul, mis võidakse lugeda antuks ka vaikimisega (vt nt VÕS § 175 lg 6). (p 36.4.)
Tulemi jaotamisel on erikorraks kohtulahendiga ettenähtud kord. Üldjuhul on ette nähtud tulemi jagamine ühisomanike vahel võrdselt või kaasomanike vahel vastavalt nende mõtteliste osade suurusele. Kui kohus soovib ette näha teistsuguse tulemi jaotamise korra, nt kaasomandiosade eri väärtusest või neid koormavatest õigustest (esmajoones hüpoteegid) tulenevalt, tuleks ka seda kohtulahendis märkida. Tulemist kantakse esmalt täitekulud. (p 36.5.)
Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike või ühisomanike nõusolekul võimalik müüa ese ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157). (p 36.6.)
Kui kaasomandi lõpetamisel saab jagada olemasolevat vara, siis ühisvara jagamisel võib tulla jagamisele ka vara, mida jagamise ajal enam alles ei ole. Seda seetõttu, et PKS § 37 lg 11 järgi määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. PKS (1995) § 18 lg 2 järgi oli ühisvara koosseisu (seega ka ühisvaras olnud raha) jaoks määrav abielusuhete lõppemise aeg, kui ühisvara jagatakse pärast seda (vt ka RKTKo nr 3-2-1-13-07, p 27). (p 47)
Jättes asja või õiguse ühele kaas- või ühisomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste tahteavaldused omandi üleandmiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt. Kui seda teha hüvitise maksmise kohustuse vastu, mida omandaja maksta ei jaksa, tekib olukord, kus otsus võib jäädagi huvi (raha) puudusel täitmata. Seda juhul, kui raha maksmise kohustus pannakse omandajale omandi saamise tingimusena, st teiste kaasomanike (ühisomanike) tahteavaldused asendatakse tingimusel, et omandaja maksab neile omandamise eest kohtulahendiga ette nähtud hüvitise. Sel juhul on tegemist tahteavalduste andmiseks kohustatud kaasomanike (ühisomanike) õigusega keelduda tahteavalduste andmisest raha saamiseni VÕS § 110 lg 5 mõttes. (p 25.1.)
Enampakkumine on avalik-õigusliku tähendusega. Omand enampakkumisel müüdud vallasasjale tekib TMS § 98 lg 1 järgi asja üleandmisega enampakkumise akti alusel. Omand enampakkumisel müüdud kinnisasjale tekib TMS § 156 järgi enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemisega, st lepingut ei sõlmita ja vajalik ei ole ka notariaalne tõestamine. Kanded kinnistusraamatusse tehakse kohtutäituri avalduse alusel (TMS § 160). (p 36.4.)
Enampakkumisega lõpeb üksnes kaasomand või ühisomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks. Erandina on see siiski võimalik, kui täitemenetlusega ühineb ka mõni rahalise nõudega ja kinnistusraamatusse kantud õigusega (eelkõige hüpoteegiga) tagatud sissenõudja või kui kohtulahendi alusel või ühisomanike (kaasomanike) soovil makstakse nt esmalt ära kinnistut või selle mõttelist osa koormava hüpoteegiga tagatud nõue ja seetõttu võib hüpoteegipidajalt nõuda nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks (AÕS § 349 lg 1). Koos kinnistu võõrandamisega on omandajal võimalik üle võtta ka hüpoteegiga tagatud kohustus, seda küll hüpoteegipidaja nõusolekul, mis võidakse lugeda antuks ka vaikimisega (vt nt VÕS § 175 lg 6). (p 36.4.)
Tulemi jaotamisel on erikorraks kohtulahendiga ettenähtud kord. Üldjuhul on ette nähtud tulemi jagamine ühisomanike vahel võrdselt või kaasomanike vahel vastavalt nende mõtteliste osade suurusele. Kui kohus soovib ette näha teistsuguse tulemi jaotamise korra, nt kaasomandiosade eri väärtusest või neid koormavatest õigustest (esmajoones hüpoteegid) tulenevalt, tuleks ka seda kohtulahendis märkida. Tulemist kantakse esmalt täitekulud. (p 36.5.)
Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike või ühisomanike nõusolekul võimalik müüa ese ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157). (p 36.6.)
Kui kasvõi alternatiivselt on nõutud kaasomandi lõpetamist (ühisvara jagamist) kõiki AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viise arvestades, ei saa kohus jätta kaasomandit (ühisomandit) lõpetamata, vaid peab mingi viisi valima. Kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Kui pooled seda ei tee, võib kohus jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis oleks sobiv. Sel juhul võivad pooled esitada uue hagi, taotledes lõpetamist ja jagamist mõnel varem pakkumata viisil. (p 21)
Kui enampakkumise nõuet ei ole esitatud ja muid mõistlikke alternatiive ei ole, peaks kohus jätma kaasomandi (ühisomandi) selles olukorras lõpetamata. Seda peaks kohus pooltele ka enne selgitama ja võimaldama neil esitada enampakkumise nõue alternatiivselt juhuks, kui kohtu arvates tuleks eseme omandamise eest maksta rohkem, kui omandamist soovija on valmis ja võimeline tegema. (p 25.2.-25.3.)
TsMS § 392 lg 1 p 1 ja 2 alusel tuleb kohtul menetluse venimise vältimiseks kehtestada pooltele konkreetsed ja selged tähtajad avalduste ja vastuväidete esitamiseks. (p 15)
Kohtutäituri vahendusel ühisvara jagamiseks või kaasomandi lõpetamiseks toimuva avaliku enampakkumise läbiviimiseks sama ühisvaras või kaasomandis oleva asja suhtes saab alustada vaid ühe täitemenetluse. Hilisema avalduse alusel saab teine kaasomanik (ühisomanik) esmalt alustatud täitemenetlusega ühineda. Sellises menetluses on kumbki ühisomanik (kaasomanik) samal ajal nii sissenõudja kui ka võlgnik. (p 36.3.)
TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel näha ette ka otsuse täitmise vabatahtliku mõistliku tähtaja, mille kestel saab omandamiseks kohustatud kaasomanik (ühisomanik) nt korraldada laenuvõtmise hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust. Hilisemate komplikatsioonide ja ebaõigluse vältimiseks tuleks muul juhul eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 45.2). Sel juhul saab omandi üleminekuks vajalikele ja kohtulahendiga asendatud hüvitise saamiseks õigustatud kaasomaniku (ühisomaniku) tahteavaldustele tugineda siis, kui hüvitis on välja makstud või hoiustatud. Hüvitise väljamõistmiseks sel juhul aga täitemenetlust algatada ei saa, st täitedokument on vaid n.ö ühepoolselt sundtäidetav. Sel juhul saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata otsuses poole taotlusel (aegumistähtajast lühema) tähtaja, mille kestel saab otsust omandamise osas täita (vt ka RKTKo nr 3-2-1-13-06, p 27; RKTKo nr 3-2-1-115-16, p 17). (p 26.1.-26.2.)
Enampakkumine on avalik-õigusliku tähendusega. Omand enampakkumisel müüdud vallasasjale tekib TMS § 98 lg 1 järgi asja üleandmisega enampakkumise akti alusel. Omand enampakkumisel müüdud kinnisasjale tekib TMS § 156 järgi enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemisega, st lepingut ei sõlmita ja vajalik ei ole ka notariaalne tõestamine. Kanded kinnistusraamatusse tehakse kohtutäituri avalduse alusel (TMS § 160). (p 36.4.)
Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike või ühisomanike nõusolekul võimalik müüa ese ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157). (p 36.6.)
Kui liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt ja viimane asub seda siis osamaksetega taas välja ostma, siis on sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsioon ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 22). (p 43)
Kui sale and lease back lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. (p 42.1.)
Sale and lease back tüüpi lepingu järgi tagasiomandatava asja või selle väärtuse ühisvarasse arvamine ja jagamine sõltub sellest, kas liisingumakseid maksti ühisvara arvel või mitte (RKTKo nr 3-2-1-133-09, p 12). (p 43.2.)
Sale and lease back tüüpi lepingu järgi tagasiomandatava asja või selle väärtuse ühisvarasse arvamine ja jagamine sõltub sellest, kas liisingumakseid maksti ühisvara arvel või mitte (RKTKo nr 3-2-1-133-09, p 12). (p 43.2.)
|
| 3-2-1-33-16
|
Riigikohus |
18.05.2016 |
|
Kui liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue (VÕS § 108 lg 1), lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 13)
Kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuleb hinnata, kas nõue esitati mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast ning kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. (p 15)
Enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1. (p 13)
Liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1. Põhivõlgniku vastu esitatavate nõuetega samal ajal hakkavad aeguma ka nõuded käendaja vastu. (p 13)
Asjaolu TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis, võimaldades eelnevalt avaldada pooltel selle asjaolu kohta seisukohta. (p 15)
Kui liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue (VÕS § 108 lg 1), lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 13)
Enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1, liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. (p 13)
Kui kohus on hagejale korduvalt selgitanud õiguslikku olukorda ja palunud nõudeid täpsustada, on kohus täitnud selgitamiskohustuse ja eelmenetluse ülesanded. Kohtul ei ole kohustust selgitada hagejale hagi eseme muutmise vajadust. (p 14)
|
| 3-2-1-118-15
|
Riigikohus |
17.02.2016 |
|
Osamaksetena tasutavate liisingumaksete käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 13)
Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11)
Osamaksetena tasutavate liisingumaksete käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 13)
Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11)
Liisingulepingu ülesütlemisel ei muutu kõik tasumata arved ja arvestatud intressid finantseerimiskuludeks ning tegemist ei ole ühe terviknõudega. Vastasel juhul tekiks olukord, kus enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete nõue, mis on jäänud pika aja jooksul sisse nõudmata ja mis on lepingu ülesütlemise ajaks juba aegunud, hakkab lepingu ülesütlemisel uuesti aeguma. Niisugune olukord ei ole kooskõlas aegumise eesmärgiga, mille kohaselt ei pea võlgnik õigusrahu, õiguskindlust ja üldise majanduskäibe huvisid arvestades täitma nõudeid, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud. (p 12)
Olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 12)
Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11)
Olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on olemuselt liisinguvõtja kohustuse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded (RKTKo nr 3-2-1-40-14, p 26). Seega tuleb liisinguandja nõuete aegumise hindamisel eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning sõltuvalt sellest, millise nõude isik esitab, arvutada vastavalt aegumist. (p 12)
Liisingulepingu ülesütlemisel ei muutu kõik tasumata arved ja arvestatud intressid finantseerimiskuludeks ning tegemist ei ole ühe terviknõudega. Vastasel juhul tekiks olukord, kus enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete nõue, mis on jäänud pika aja jooksul sisse nõudmata ja mis on lepingu ülesütlemise ajaks juba aegunud, hakkab lepingu ülesütlemisel uuesti aeguma. Niisugune olukord ei ole kooskõlas aegumise eesmärgiga, mille kohaselt ei pea võlgnik õigusrahu, õiguskindlust ja üldise majanduskäibe huvisid arvestades täitma nõudeid, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud. (p 12)
|
| 3-2-1-116-15
|
Riigikohus |
11.12.2015 |
|
Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)
Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. (p 11)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12)
Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13)
Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kui liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguvõtja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12)
Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13)
Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)
|
| 3-2-1-157-14
|
Riigikohus |
18.02.2015 |
|
Liisinguandja peab VÕS § 367 lg-d 1 ja 3 järgi kulutuste hüvitamist nõudes tõendama nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Kui kummagi poole esitatud tõenditest ei saa üheselt järeldada tegelikku turuhinda liisinguesemete tagastamise ajal ja kumbki pool ei taotle liisinguesemete väärtuse tõendamiseks ekspertiisi tegemist, saab kohus otsustada hüvitatavate kulude suuruse määramiseks vajaliku liisingueseme turuväärtuse TsMS § 233 lg 2 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 12)
Liisinguandja peab tõendama ka VÕS § 367 lg-s 4 nimetatud lisakulud. Hüvitada tuleb üksnes ülesütlemise tõttu tekkinud mõistlikud kulud. (p 13)
Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma ega see, et võlausaldaja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. (p 11)
|
| 3-2-1-104-14
|
Riigikohus |
12.11.2014 |
|
Olukorras, kus liisinguandja jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks, kuid liisinguvõtja ei tagasta talle kolmanda isiku valdusesse jäänud liisingueset, ei tule VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse määramisel VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme väärtust arvestada. Sellisel juhul on liisinguandjal õigus nõuda liisinguese välja kolmandalt isikult, kelle ebaseaduslikus valduses see on, ning liisingueseme jääkväärtus tuleb liisinguandjale hüvitatavatest kuludest maha arvata. Samas on liisinguandjal sellises olukorras õigus loovutada liisingueseme väljaandmise nõudeõigus liisinguvõtjale, kellel ei ole õigust keelduda loovutatud õigust vastu võtmast. Kui liisinguvõtja saab liisingueseme oma valdusse ja tagastab liisingueseme liisinguandjale pärast nõudeõiguse loovutamist, tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3. (p 14)
|
| 3-2-1-40-14
|
Riigikohus |
11.06.2014 |
|
Kirjalikus menetluses tuleb kohtul pooltele selgeks teha, millise tähendusega tähtaegu milliste dokumentide esitamiseks antakse. Eelkõige peab olema selge, kas nõuet saab veel muuta või esitada täiendavaid asjaolusid või üksnes õiguslikku seisukohti (p 15).
Nõude muutmise, sh osadest nõuetes loobumise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha (vt 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 20) (p 18).
TsMS § 104 ei luba kohtualluvuse kokkuleppeid ettevõtja ja tarbijate vahelises lepingus (vt ka 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10) (p 12).
Vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks ei loeta seda, kui kostja esitas hagejale nõudele ka sisulised vastuväited juhuks, kui maakohus siiski ennast pädevaks loeb (p 13).
Kohtualluvuse küsimus tuleb kohtul lahendada kohe, mitte alles otsusega (p 13).
Liisinguandja ei vali liisingueset ja tal on üldjuhul üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks (vt 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25). Seega on ka liisinguesemega seotud riskid (mh väärtuse vähenemise risk) üldjuhul liisinguvõtja kanda. Siiski on riskijaotus mõneti erinev kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul. Sellisel juhul kannab liisinguandja liisingueseme jääkväärtuse riski, st et liisingueseme tegelik väärtus lepingu lõppemise ajal ei kata liisingueseme kokkuleppelist jääkmaksumust (p 24).
Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 järgi tuleb liisinguandjale hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused, st et liisinguandjale tuleb tagada sarnane positsioon sellega, kus ta oleks olnud lepingu täitmise korral (p 29).
VÕS § 367 lg 1 järgse kulutuste hüvitamise nõude kindlakstegemisel tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi lähtuda pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingujärge intress ja muud summad, mis ei seostu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg 2 kohaldub ka kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul ( p 30).
VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud summa on liisinguvõtja jaoks VÕS § 367 lg 1 järgse nõude ülempiiriks, st ka kasutusrendi puhul ei saa liisinguvõtjalt nõuda krediidikulude hüvitamist suuremas ulatuses kui tasumata jäetud liisingumaksed. Olukorras, kus liisinguese jääb liisinguandjale, tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõuet vähendada VÕS § 367 lg 3 alusel, arvestades liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal ehk jääkväärtust (p 31).
Nõude suuruse arvutamisel on oluline eristada kapitalirendi ja kasutusrendi tüüpi liisingulepinguid. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses(p 32).
|
| 3-2-1-14-14
|
Riigikohus |
23.04.2014 |
|
Juhul kui liisinguandja on märkinud liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurdearvutamine liisinguesemete väärtuse määramisel liisinguandja suhtes põhjendamatu. Need arvutused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2008. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja 20). (p 11)
|
| 3-2-1-173-13
|
Riigikohus |
23.01.2014 |
|
VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutatavate summade arvestused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja 20). (p 12)
|
| 3-2-1-156-13
|
Riigikohus |
15.01.2014 |
|
Kuivõrd pooled vaidlesid selle üle, millist hüvitist on hagejal kui liisinguandjal õigus liisingulepingu alusel nõuda, oli kohtul sõltumata poolte taotlustest kohustus omal algatusel kontrollida, kas lepingupunkt on tüüptingimus või mitte ning kas jaatava vastuse korral on see lepingupunkt tüüptingimusena kehtiv. (p 10)
Tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine on kokkulepe, mille järgi ei võeta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. See kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. (p 11)
Kuivõrd pooled vaidlesid selle üle, millist hüvitist on hagejal kui liisinguandjal õigus liisingulepingu alusel nõuda, oli kohtul sõltumata poolte taotlustest kohustus omal algatusel kontrollida, kas lepingupunkt on tüüptingimus või mitte ning kas jaatava vastuse korral on see lepingupunkt tüüptingimusena kehtiv. (p 10)
Tüüptingimuseks loetakse nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta varem välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud (vt Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12; 8. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11). (p 10)
VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal (vt selle kohta nt Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). (p 9)
Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud (vt Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 tehtud otsuse p 18 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 tehtud otsuse p 16). (p 11)
|
| 3-2-1-132-13
|
Riigikohus |
06.12.2013 |
|
Üldjuhul tuleb liisinguandja nõude suuruse arvutamisel VÕS § 367 lg 3 järgi võtta aluseks nii liisingueseme turuväärtus kui ka liisingueseme omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus) sarnastel alustel, st need summad peavad olema mõlemad kas koos käibemaksuga või ilma selleta. (p 12)
|
| 3-2-1-49-13
|
Riigikohus |
08.05.2013 |
|
Liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte sõidukite müügihinnast (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 16 ja 17; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 14; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 13).
Kohus hindab menetlusabi taotluse lahendamisel TsMS § 181 lg 1 p 2 alusel ka menetluses osalemise perspektiivikust.
|
| 3-2-1-31-13
|
Riigikohus |
17.04.2013 |
|
Juhul kui liisinguandja hagejana märkis liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurdearvutamine liisinguesemete väärtuste määramisel hageja suhtes põhjendamatu. Need arvutused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2008. a otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja p 20). Viidatud lahendites käsitles kolleegium mh kasutusrendi tüüpi liisingulepingu ülesütlemisel liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvutamist olukorras, kus ei ole alust kohaldada alates 1. maist 2004 kehtiva käibemaksuseaduse § 41 järgset maksustamise erikorda. Kolleegium selgitas, et kuivõrd kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul arvestatakse ja makstakse alates 1. maist 2004 kehtiva käibemaksuseaduse järgi käibemaksu igakuiselt makselt, mh intressilt, tuleb seda tüüpi liisingulepingu ülesütlemisel ka liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Seda põhjendab esmajoones asjaolu, et tasumata liisingumaksetelt enam käibemaksu ei maksta (vt viidatud otsused vastavalt p 24 ja p 22).
|
| 3-2-1-184-12
|
Riigikohus |
06.02.2013 |
|
Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või teise vastu esitatakse hagi, vältimatuteks kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Nad mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10).
Poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%.
Poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%.
VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid.
Kui liisingueseme tagastamisel on liisinguandja initsiatiivil koostatud liisingueseme hindamisakt ja liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli madalam kui akti järgi, peab ta seda tõendama (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18).
Asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09, p 16; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12). Müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 20).
|
| 3-2-1-182-12
|
Riigikohus |
06.02.2013 |
|
VÕS 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 8. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11; 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12).
Vt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17 ja 18; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 17; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12.
Tulenevalt VÕS § 196 saab liisingulepingu üles öelda juhul, kui ülesütlemiseks on mõjuv põhjus.
Liisingulepingute ülesütlemise kohta ja käendaja võimaluse kohta esitada tõendeid liisinguandjale tagastatud sõiduki väärtuse kohta vt Riigikohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p-d 14-15; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p-d 13-15; 8. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p-d 13-20; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12.
Vt VÕS § 367 lg-d 1, 2 ja 4 alusel muude kulutuse hüvitamise kohta Riigikohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 16; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p-d 16 ja 17.
Liisingulepingus kokkulepitu vastavuse kohta VÕS §-s 367 sätestatule vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p-d 13-15, 17; 8. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18; 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p-d 18-24; 20. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p-d 15-20; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 11. Nimetatud Riigikohtu praktika ei ole kohaldatav vaidluses, kus vaieldakse selle üle, kas liisingulepingut lõpetavas kokkuleppes võivad pooled kõrvale kalduda VÕS §-s 367 sätestatud.
|
Facebook
X.com