/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-3600/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.12.2017
Üldjuhul võib asja kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõudeõiguse maksma panna üksnes kahjustatud asja omanik; kahju hüvitamise nõude ulatuse määramisel võib asja omanik tugineda mh VÕS §-le 132 (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 24). (p 10) VÕS § 361, § 363 p-de 2 ja 3, § 364, § 366, VÕS § 367 lg-te 1, 2 ja 4 koostoimest tuleneb liisinguvõtja jaoks risk tasuda kokkulepitud liisingumakseid ka sellisel juhul, kui liisinguese hävib või muutub kasutuskõlbmatuks. Samuti kannab liisinguvõtja VÕS § 367 lg-st 3 tulenevalt selle asjaolu riisikot, et liisingueseme väärtus on kahjustamise korral liisinguandjale tagastamise hetkel väiksem, kui oleks kahjustamata asja väärtus. (p-d 11.1 ja 11.2) Liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna seaduse kohaselt üldjuhul ei liisinguga ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25) ega ka asja juhusliku hävimise riisikot (VÕS § 364). Riigikohus on eelmises lauses viidatud otsuse p-s 25 ja 11. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14 tehtud otsuse p-des 23 ja 24 leidnud mh viitega VÕS § 401 lg-le 2 (liisinguleping on ühtlasi krediidileping) ka seda, et liisinguandjal puudub liisinguesemega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Ka kindlustuslepingute (kohustuslik liikluskindlustus, nn kaskokindlustus) sõlmimise üheks eesmärgiks saab pidada liisinguandja kui krediteerija finantshuvide tagamist. (p 11.3) Liisinguvõtjal on õigus esitada kindlustusjuhtumi põhjustanud sõidukist tuleneva vastutuse kindlustanud kindlustusandja vastu kahju hüvitamise nõue, kuna liisinguvõtjat tuleb pidada lisaks liisinguandjale kahjustatud isikuks LKindlS § 23 lg 1 ja § 35 lg 1 p 1 tähenduses. Liisinguvõtja on asja selline valdaja, kes kannab selle asja hävimise ja kahjustamise riisikot ning keda tuleb seetõttu selles küsimuses käsitada omanikuga samasugust nõudeõigust omava isikuna. Liisinguvõtjat ja liisinguandjat saab sellisel juhul VÕS § 73 lg 1 alusel käsitada solidaarvõlausaldajatena, kellel on õigus nõuda kahju hüvitamist vaid üks kord. Sellise kahju hüvitamise nõude ulatuse osas kehtib esmalt LKindlS, täpsemalt § 26, mille lg 1 kohaselt kohaldatakse asja kahjustamise või hävimise korral VÕS § 132 lg-tes 1-3 sätestatut LKindlS §-st 26 tulenevate erisustega. ( p-d 12, 12.3 ja 12.4)
3-2-1-40-14 PDF Riigikohus 11.06.2014
Kirjalikus menetluses tuleb kohtul pooltele selgeks teha, millise tähendusega tähtaegu milliste dokumentide esitamiseks antakse. Eelkõige peab olema selge, kas nõuet saab veel muuta või esitada täiendavaid asjaolusid või üksnes õiguslikku seisukohti (p 15).
Nõude muutmise, sh osadest nõuetes loobumise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha (vt 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 20) (p 18).
TsMS § 104 ei luba kohtualluvuse kokkuleppeid ettevõtja ja tarbijate vahelises lepingus (vt ka 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10) (p 12). Vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks ei loeta seda, kui kostja esitas hagejale nõudele ka sisulised vastuväited juhuks, kui maakohus siiski ennast pädevaks loeb (p 13).
Kohtualluvuse küsimus tuleb kohtul lahendada kohe, mitte alles otsusega (p 13).
Liisinguandja ei vali liisingueset ja tal on üldjuhul üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks (vt 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25). Seega on ka liisinguesemega seotud riskid (mh väärtuse vähenemise risk) üldjuhul liisinguvõtja kanda. Siiski on riskijaotus mõneti erinev kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul. Sellisel juhul kannab liisinguandja liisingueseme jääkväärtuse riski, st et liisingueseme tegelik väärtus lepingu lõppemise ajal ei kata liisingueseme kokkuleppelist jääkmaksumust (p 24).
Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 järgi tuleb liisinguandjale hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused, st et liisinguandjale tuleb tagada sarnane positsioon sellega, kus ta oleks olnud lepingu täitmise korral (p 29). VÕS § 367 lg 1 järgse kulutuste hüvitamise nõude kindlakstegemisel tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi lähtuda pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingujärge intress ja muud summad, mis ei seostu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg 2 kohaldub ka kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul ( p 30). VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud summa on liisinguvõtja jaoks VÕS § 367 lg 1 järgse nõude ülempiiriks, st ka kasutusrendi puhul ei saa liisinguvõtjalt nõuda krediidikulude hüvitamist suuremas ulatuses kui tasumata jäetud liisingumaksed. Olukorras, kus liisinguese jääb liisinguandjale, tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõuet vähendada VÕS § 367 lg 3 alusel, arvestades liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal ehk jääkväärtust (p 31). Nõude suuruse arvutamisel on oluline eristada kapitalirendi ja kasutusrendi tüüpi liisingulepinguid. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses(p 32).
3-2-1-12-12 PDF Riigikohus 14.03.2012
Liisinguandja on krediteerija rollis ega pea üldjuhul kandma liisingulepingu eseme ebakvaliteetsuse riski. Liisinguandja on kohustatud tagama liisingueseme õigeaegse üleandmise liisinguvõtjale ning pärast liisingueseme üleandmist piirduvad liisinguandja kohustused kohustusega mitte takistada liisinguvõtjal liisingueset vallata ja kasutada. Liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läheb liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Liisingueseme hävimisega on võrdsustatav asja kaotsiminek, st olukord, kus liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoline, mh selle tõttu, et liisinguese ei kuulunud selle müüjale. Selliseks juhuks võib mh olla liisingueseme väljumine liisinguvõtja valdusest kolmanda isiku õiguse tõttu samale esemele. Liisinguandja ei vastuta selle eest, et liisinguvõtjal ei ole võimalik omandada liisingueset selle tõttu, et see ei kuulunud müüjale, välja arvatud juhul, kui liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja. Liisinguvõtja saab esitada oma nimel otse müüja vastu (liisinguandjale kuuluvaid) müügilepingu rikkumisest tekkinud nõudeid (vt ka Riigikohtu 13. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04, p-d 25-27).
Liisinguandja on kohustatud tagama liisingueseme õigeaegse üleandmise liisinguvõtjale ning pärast liisingueseme üleandmist piirduvad liisinguandja kohustused kohustusega mitte takistada liisinguvõtjal liisingueset vallata ja kasutada.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json