/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 28| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-29-17 PDF Riigikohus 08.05.2017
VÕS § 409 lg-st 4^1 tulenevalt on liisinguandjal võimalik tarbija lepingust taganemise korral kasutuseeliste hüvitamist nõuda. Kuigi liisinguandjal peaks olema üksnes krediteerija roll ja kasutuseeliste hüvitamise nõue peaks olema müüjal ostja vastu, ei ole liisingulepingust kohesel taganemisel võimalik müüjal oma nõudeid liisinguvõtja vastu maksma panna. Seega saab lähtuda sellest, et kasutuseeliste hüvitamise nõue liisinguvõtja vastu on liisinguandjal. (p 16)
3-2-1-21-17 PDF Riigikohus 03.05.2017
Minimaalne tähtaeg hagile vastamiseks TsMS § 394 lg 5 järgi ei ole alati vastamiseks piisav, vastasel juhul poleks TsMS § 407 lg 5 p-l 1 sisu. Tähtaja määrmisel tuleb arvestada asja hinda, mahukust ja tähendust kostjale, eeldatavaid takistusi vastamisel, vajadust võtta esindaja. (p 14.2.) TsMS § 422 lg 1 loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võib kostjalt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus. Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. (p 15.1.) Tagaseljaotsusega ei või rahuldada nõuet, mida tavaotsusega õiguslikult ei rahuldataks. Õiguslikult põhjendamata hagi jätab kohus ka hagile vastamata jätmise korral rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). (p 16) Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus tagaseljaotsuse tegemisel subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine), lähtudes sellest, et hageja väiteid ei ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud (TsMS § 407 lg 1 teine lause) (vt nt RKTKm nr 3-2-1-152-06, p 14). Seadus ei näe ette võimalust, et tagaseljaotsus võiks olla õiguslikult vähem põhjendatud kui tavaline kohtuotsus. (p 17)
VÕS § 367 lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Krediidikulude hüvitamise nõude esitamisel (VÕS § 367 lg d 1-3) peab liisinguandja vastavad asjaolud hagis järelikult ka välja tooma. (p 23.1.) Poolte kokkuleppel on lubatud (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kuid selline kokkulepe peab vastama mitmetele kriteeriumidele. Liisingueseme müügihind ei tohi erineda oluliselt eseme turuhinnast (mõistlikuks ja lubatavaks on peetud hinnaerinevust kuni 10%) ning liisinguandjal peab olema kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav ei ole aga kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt nt RKTKo nr 3-2-1-33-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-184-12, p 18). (p 23.3.)
Lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitada õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 62). (p 23.4.)
TsMS § 422 lg 1 loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võib kostjalt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus. Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. (p 15.1.)
3-2-1-33-16 PDF Riigikohus 18.05.2016
Kui liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue (VÕS § 108 lg 1), lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 13)
Enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1, liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. (p 13)
Kui liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue (VÕS § 108 lg 1), lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 13) Kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuleb hinnata, kas nõue esitati mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast ning kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. (p 15)
Enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1. (p 13)
Liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1. Põhivõlgniku vastu esitatavate nõuetega samal ajal hakkavad aeguma ka nõuded käendaja vastu. (p 13)
Asjaolu TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis, võimaldades eelnevalt avaldada pooltel selle asjaolu kohta seisukohta. (p 15)
Kui kohus on hagejale korduvalt selgitanud õiguslikku olukorda ja palunud nõudeid täpsustada, on kohus täitnud selgitamiskohustuse ja eelmenetluse ülesanded. Kohtul ei ole kohustust selgitada hagejale hagi eseme muutmise vajadust. (p 14)
3-2-1-118-15 PDF Riigikohus 17.02.2016
Osamaksetena tasutavate liisingumaksete käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 13)
Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11) Osamaksetena tasutavate liisingumaksete käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 13)
Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11) Liisingulepingu ülesütlemisel ei muutu kõik tasumata arved ja arvestatud intressid finantseerimiskuludeks ning tegemist ei ole ühe terviknõudega. Vastasel juhul tekiks olukord, kus enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete nõue, mis on jäänud pika aja jooksul sisse nõudmata ja mis on lepingu ülesütlemise ajaks juba aegunud, hakkab lepingu ülesütlemisel uuesti aeguma. Niisugune olukord ei ole kooskõlas aegumise eesmärgiga, mille kohaselt ei pea võlgnik õigusrahu, õiguskindlust ja üldise majanduskäibe huvisid arvestades täitma nõudeid, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud. (p 12)
Olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 12)
Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11) Olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on olemuselt liisinguvõtja kohustuse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded (RKTKo nr 3-2-1-40-14, p 26). Seega tuleb liisinguandja nõuete aegumise hindamisel eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning sõltuvalt sellest, millise nõude isik esitab, arvutada vastavalt aegumist. (p 12) Liisingulepingu ülesütlemisel ei muutu kõik tasumata arved ja arvestatud intressid finantseerimiskuludeks ning tegemist ei ole ühe terviknõudega. Vastasel juhul tekiks olukord, kus enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete nõue, mis on jäänud pika aja jooksul sisse nõudmata ja mis on lepingu ülesütlemise ajaks juba aegunud, hakkab lepingu ülesütlemisel uuesti aeguma. Niisugune olukord ei ole kooskõlas aegumise eesmärgiga, mille kohaselt ei pea võlgnik õigusrahu, õiguskindlust ja üldise majanduskäibe huvisid arvestades täitma nõudeid, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud. (p 12)
3-2-1-116-15 PDF Riigikohus 11.12.2015
Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)
Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. (p 11)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12) Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13) Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kui liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguvõtja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12) Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13) Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)
3-2-1-157-14 PDF Riigikohus 18.02.2015
KAS
Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma ega see, et võlausaldaja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. (p 11)
Liisinguandja peab VÕS § 367 lg-d 1 ja 3 järgi kulutuste hüvitamist nõudes tõendama nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Kui kummagi poole esitatud tõenditest ei saa üheselt järeldada tegelikku turuhinda liisinguesemete tagastamise ajal ja kumbki pool ei taotle liisinguesemete väärtuse tõendamiseks ekspertiisi tegemist, saab kohus otsustada hüvitatavate kulude suuruse määramiseks vajaliku liisingueseme turuväärtuse TsMS § 233 lg 2 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 12) Liisinguandja peab tõendama ka VÕS § 367 lg-s 4 nimetatud lisakulud. Hüvitada tuleb üksnes ülesütlemise tõttu tekkinud mõistlikud kulud. (p 13)
3-2-1-104-14 PDF Riigikohus 12.11.2014
Olukorras, kus liisinguandja jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks, kuid liisinguvõtja ei tagasta talle kolmanda isiku valdusesse jäänud liisingueset, ei tule VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse määramisel VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme väärtust arvestada. Sellisel juhul on liisinguandjal õigus nõuda liisinguese välja kolmandalt isikult, kelle ebaseaduslikus valduses see on, ning liisingueseme jääkväärtus tuleb liisinguandjale hüvitatavatest kuludest maha arvata. Samas on liisinguandjal sellises olukorras õigus loovutada liisingueseme väljaandmise nõudeõigus liisinguvõtjale, kellel ei ole õigust keelduda loovutatud õigust vastu võtmast. Kui liisinguvõtja saab liisingueseme oma valdusse ja tagastab liisingueseme liisinguandjale pärast nõudeõiguse loovutamist, tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3. (p 14)
3-2-1-40-14 PDF Riigikohus 11.06.2014
Kirjalikus menetluses tuleb kohtul pooltele selgeks teha, millise tähendusega tähtaegu milliste dokumentide esitamiseks antakse. Eelkõige peab olema selge, kas nõuet saab veel muuta või esitada täiendavaid asjaolusid või üksnes õiguslikku seisukohti (p 15).
Nõude muutmise, sh osadest nõuetes loobumise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha (vt 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 20) (p 18).
TsMS § 104 ei luba kohtualluvuse kokkuleppeid ettevõtja ja tarbijate vahelises lepingus (vt ka 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10) (p 12). Vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks ei loeta seda, kui kostja esitas hagejale nõudele ka sisulised vastuväited juhuks, kui maakohus siiski ennast pädevaks loeb (p 13).
Kohtualluvuse küsimus tuleb kohtul lahendada kohe, mitte alles otsusega (p 13).
Liisinguandja ei vali liisingueset ja tal on üldjuhul üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks (vt 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25). Seega on ka liisinguesemega seotud riskid (mh väärtuse vähenemise risk) üldjuhul liisinguvõtja kanda. Siiski on riskijaotus mõneti erinev kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul. Sellisel juhul kannab liisinguandja liisingueseme jääkväärtuse riski, st et liisingueseme tegelik väärtus lepingu lõppemise ajal ei kata liisingueseme kokkuleppelist jääkmaksumust (p 24).
Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 järgi tuleb liisinguandjale hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused, st et liisinguandjale tuleb tagada sarnane positsioon sellega, kus ta oleks olnud lepingu täitmise korral (p 29). VÕS § 367 lg 1 järgse kulutuste hüvitamise nõude kindlakstegemisel tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi lähtuda pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingujärge intress ja muud summad, mis ei seostu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg 2 kohaldub ka kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul ( p 30). VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud summa on liisinguvõtja jaoks VÕS § 367 lg 1 järgse nõude ülempiiriks, st ka kasutusrendi puhul ei saa liisinguvõtjalt nõuda krediidikulude hüvitamist suuremas ulatuses kui tasumata jäetud liisingumaksed. Olukorras, kus liisinguese jääb liisinguandjale, tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõuet vähendada VÕS § 367 lg 3 alusel, arvestades liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal ehk jääkväärtust (p 31). Nõude suuruse arvutamisel on oluline eristada kapitalirendi ja kasutusrendi tüüpi liisingulepinguid. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses(p 32).
3-2-1-14-14 PDF Riigikohus 23.04.2014
Juhul kui liisinguandja on märkinud liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurdearvutamine liisinguesemete väärtuse määramisel liisinguandja suhtes põhjendamatu. Need arvutused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2008. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja 20). (p 11)
3-2-1-173-13 PDF Riigikohus 23.01.2014
VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutatavate summade arvestused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja 20). (p 12)
3-2-1-156-13 PDF Riigikohus 15.01.2014
Kuivõrd pooled vaidlesid selle üle, millist hüvitist on hagejal kui liisinguandjal õigus liisingulepingu alusel nõuda, oli kohtul sõltumata poolte taotlustest kohustus omal algatusel kontrollida, kas lepingupunkt on tüüptingimus või mitte ning kas jaatava vastuse korral on see lepingupunkt tüüptingimusena kehtiv. (p 10) Tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine on kokkulepe, mille järgi ei võeta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. See kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. (p 11)
Kuivõrd pooled vaidlesid selle üle, millist hüvitist on hagejal kui liisinguandjal õigus liisingulepingu alusel nõuda, oli kohtul sõltumata poolte taotlustest kohustus omal algatusel kontrollida, kas lepingupunkt on tüüptingimus või mitte ning kas jaatava vastuse korral on see lepingupunkt tüüptingimusena kehtiv. (p 10) Tüüptingimuseks loetakse nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta varem välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud (vt Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12; 8. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11). (p 10)
VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal (vt selle kohta nt Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). (p 9) Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud (vt Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 tehtud otsuse p 18 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 tehtud otsuse p 16). (p 11)
3-2-1-132-13 PDF Riigikohus 06.12.2013
Üldjuhul tuleb liisinguandja nõude suuruse arvutamisel VÕS § 367 lg 3 järgi võtta aluseks nii liisingueseme turuväärtus kui ka liisingueseme omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus) sarnastel alustel, st need summad peavad olema mõlemad kas koos käibemaksuga või ilma selleta. (p 12)
3-2-1-49-13 PDF Riigikohus 08.05.2013
Liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte sõidukite müügihinnast (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 16 ja 17; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 14; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 13).
Kohus hindab menetlusabi taotluse lahendamisel TsMS § 181 lg 1 p 2 alusel ka menetluses osalemise perspektiivikust.
3-2-1-31-13 PDF Riigikohus 17.04.2013
Juhul kui liisinguandja hagejana märkis liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurdearvutamine liisinguesemete väärtuste määramisel hageja suhtes põhjendamatu. Need arvutused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2008. a otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja p 20). Viidatud lahendites käsitles kolleegium mh kasutusrendi tüüpi liisingulepingu ülesütlemisel liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvutamist olukorras, kus ei ole alust kohaldada alates 1. maist 2004 kehtiva käibemaksuseaduse § 41 järgset maksustamise erikorda. Kolleegium selgitas, et kuivõrd kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul arvestatakse ja makstakse alates 1. maist 2004 kehtiva käibemaksuseaduse järgi käibemaksu igakuiselt makselt, mh intressilt, tuleb seda tüüpi liisingulepingu ülesütlemisel ka liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Seda põhjendab esmajoones asjaolu, et tasumata liisingumaksetelt enam käibemaksu ei maksta (vt viidatud otsused vastavalt p 24 ja p 22).
3-2-1-184-12 PDF Riigikohus 06.02.2013
Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või teise vastu esitatakse hagi, vältimatuteks kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Nad mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10).
Poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%.
Poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid. Kui liisingueseme tagastamisel on liisinguandja initsiatiivil koostatud liisingueseme hindamisakt ja liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli madalam kui akti järgi, peab ta seda tõendama (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18). Asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09, p 16; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12). Müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 20).
3-2-1-182-12 PDF Riigikohus 06.02.2013
VÕS 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 8. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11; 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12).
Vt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17 ja 18; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 17; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12.
Tulenevalt VÕS § 196 saab liisingulepingu üles öelda juhul, kui ülesütlemiseks on mõjuv põhjus. Liisingulepingute ülesütlemise kohta ja käendaja võimaluse kohta esitada tõendeid liisinguandjale tagastatud sõiduki väärtuse kohta vt Riigikohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p-d 14-15; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p-d 13-15; 8. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p-d 13-20; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12. Vt VÕS § 367 lg-d 1, 2 ja 4 alusel muude kulutuse hüvitamise kohta Riigikohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 16; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p-d 16 ja 17. Liisingulepingus kokkulepitu vastavuse kohta VÕS §-s 367 sätestatule vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p-d 13-15, 17; 8. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18; 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p-d 18-24; 20. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p-d 15-20; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 11. Nimetatud Riigikohtu praktika ei ole kohaldatav vaidluses, kus vaieldakse selle üle, kas liisingulepingut lõpetavas kokkuleppes võivad pooled kõrvale kalduda VÕS §-s 367 sätestatud.
3-2-1-11-12 PDF Riigikohus 05.03.2012
Lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Sellisel juhul tuleb lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Liisinguandja peab hinna alandamisest liisinguvõtjat teavitama (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 16).
3-2-1-52-11 PDF Riigikohus 20.06.2011
Vt Riigikohtu 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-08, p 26.
Vt Riigikohtu 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17.
VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väätust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-08, p 17). Liisingueseme tagastamisega seotud kulud võivad olla ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes (vt Riigikohtu 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 11). Remondikulu ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. Liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, mistõttu tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi.
3-2-1-33-09 PDF Riigikohus 20.04.2009
Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu.
Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulud. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi on liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt.
3-2-1-118-08 PDF Riigikohus 09.12.2008
Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3, tuleb liisinguandja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt liisinguesemete omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud esemete väärtusega hagejale tagastamise ajal. Liisingulepingu üldtingimustes sätestatud tingimus, mille kohaselt tuleb liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme võõrandamisest saadud summast, ei kehti. Kuid see ei välista kohtul liisingueseme müümisel kokku lepitud ostuhinna lugemist liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal ka VÕS § 367 lg 3 järgi, eriti kui see hind on suurem eseme tagastamisel liisinguandja määratud eseme väärtusest. Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. VÕS § 367 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et lepingu ülesütlemisel tuleb võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale. Kuid see kehtib üksnes eeldusel, kui asjaolude kohaselt on põhimõtteliselt võimalik käibemaksuga maksustamise erikorda (praegu KMS § 41) rakendada. See on aga võimalik eelkõige siis, kui liisinguandja on ise omandanud kasutatud liisingueseme käibemaksukohustuslaseks mitteolevalt isikult (esmajoones füüsiliselt isikult) ega ole tasunud ise käibemaksu või tegi seda erikorra alusel (st piiratud ulatuses). Käibemaksu juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel ja liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse) peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta. Liisingulepingute käibemaksustamise ja ennetähtaegse lõpetamise puhul on lisaks erikorra rakendamise võimalikkusele oluline, kas leping sõlmiti enne kehtiva käibemaksuseaduse jõustumist 1. mail 2004 või pärast seda. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul arvestatakse ja makstakse nii varasema kui ka kehtiva käibemaksuseaduse järgi käibemaksu igakuiselt makselt, mh intressilt. Sama kehtib enne 1. maid 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingute puhul. Alates 1. maist 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu puhul tuleb liisingueseme üleandmisel liisinguvõtjale maksta käibemaksu kogu liisingueseme hinnalt, liisinguandja esitab ka arve kogu eseme väärtuse peale. Igakuised maksed on seejärel käibemaksuta ning koosnevad põhiosast ja intressist. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu (või enne 1. maid 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu) ülesütlemisel tuleb ka liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Pärast 1. maid 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb aga arvestada, et kogu liisinguese on juba käibemaksuga maksustatud ja selle tagastamisaegse väärtuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda käibemaksuga väärtusest (hinnast). Selle osa peale, mis liisinguvõtjal jääb maksmata, esitab liisinguandja kreeditarve ja kumbki käibemaksukohustuslasest pool korrigeerib vastavalt oma käibemaksuarvestust (st kas oma käibemaksukohustust või mahaarvatud sisendkäibemaksu suurust). Seejuures tuleb arvestada KMS § 29 lg-test 7 ja 8 tulenevate reeglitega. Kasutatud auto väärtust tõendada sarnaste autode müügipakkumised ega müügiarved on põhimõtteliselt lubatavad võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid.
Kasutatud auto väärtust tõendada sarnaste autode müügipakkumised ega müügiarved on põhimõtteliselt lubatavad võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid.

Kokku: 28| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json