1-21-697/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2022 |
|
Selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks (VÕS § 403 lg 2), pole nõutav KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud krediidiandja tegevusluba. (p 37)
KAVS § 10 lg 1 järgset tegevusluba nõudva krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloa kohustus laieneb kõigile sellistele krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele, mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab olema mõistlikult välistatud võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks. (p-d 44-45) KAVS § 10 lg 1 järgne tegevusluba on nõutav juba tarbijakrediidi pakkumiseks ja reklaamimiseks, mitte alles lepingu sõlmimiseks. (p 49)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidilepingute sõlmimiseks pole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui krediidisaajaks on tarbija. (p 51)
Tsiviilõiguses ette nähtud tõendamiskoormust muutvad presumptsioonid (nt TsÜS § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; PKS § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5) ei ole erinormid süütuse presumptsiooni (KrMS § 7) suhtes ega mõjuta karistusõigusliku vastutuse eelduste tuvastamist. (p-d 41-42)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand laieneb üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud lepingutele. Panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust. (p-d 53–57)
KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata üksnes võimalikule keelueksimusele. (p 62)
Finantsteenuse osutamisega tegelevalt isikult eeldatakse valdkonna reeglite tundmist ja tema võimalus tugineda selle valdkonnaga seotud keelueksimuse vältimatusele on äärmiselt piiratud. Majandustegevuse raames füüsilistele isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus, mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude olemasolu pigem eeldada. (p 65)
Olukorras, kus maakohtu otsuse on apelleerinud üksnes kaitsja, ei saa süüdistatavalt järgnevas kriminaalmenetluses konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui maakohus seda tegi. (p 69)
Olukorras, kus Riigikohus on tühistanud prokuratuuri kassatsiooni alusel ringkonnakohtu konfiskeerimisotsustuse, ei saa kriminaalasja uuesti arutav kohus konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui prokuratuur kassatsioonis taotles. (p 70)
Olukorras, kus kaitsja tugineb kriminaaltulu konfiskeerimist vastustades väitele, et kuriteo tulemusena omandatud nõuete reaalväärtus oli nominaalväärtusest väiksem, peab ta seda üldjuhul ka ise tõendama. (p 73)
Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetava vara väärtus ei suurene, ei ole pelgalt konfiskeerimisotsustuse materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena. Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata. Mõistetavalt ei tohi selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 74)
Nõutava tegevusloata sõlmitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha on KarS § 372 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses. (p 75)
Olukorras, kus üks ja sama rahasumma vastab korraga nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka kuriteoga saadud vara tunnustele, saab selle puhul kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel. (p 75)
Kaitsja täielikult põhjendamatuks osutunud kassatsioonist tingitud kulu jääb KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda ka juhul, kui kasseeritud otsus näiteks prokuratuuri alusel tühistatakse. (p 85)
|
| 2-19-11650/28
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.03.2021 |
|
TsÜS § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib TsÜS § 68 lg 3 järgi olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt RKTKo 05.11.2014, nr 3-2-1-110-14, p 12). Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt RKTKo 21.10.2020, nr 2-18-109972/115, p 12).
Selle hindamiseks, kas leping on kaudse tahteavaldusega üles öeldud, tuleb hinnata tegu, millega kaudne tahteavaldus võiks olla väljendatud. (p 11)
Intressita tähtajatu laenulepingu korral võib laenusumma tagasimaksmist pidada laenulepingu kaudse tahteavalduse teel ülesütlemiseks VÕS § 398 lg 2 mõttes. (p 12)
VÕS § 398 lg 2 lubab laenusaajal laenu ilma ette teatamata (mh osaliselt) tagastada. Laenusaaja tehtud laenu osalisest tagastamisest kui teost ei saa aga eeldada laenusaaja tahet öelda laenuleping üles. Seda põhjusel, et kuna laenulepingu ülesütlemise korral muutub laenusumma VÕS § 398 lg 1 järgi sissenõutavaks, tooks laenulepingu ülesütlemine laenusaajale kaasa kohustuse tagastada viivituseta kogu ülejäänud laenusumma. Selle kohustusega viivitamisel on laenuandjal mh õigus nõuda viivitatud summalt viivise tasumist (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1). Seetõttu puudub üldjuhul ka mõistlik põhjendus, miks peaks laenusaaja soovima enne laenu (täielikku) tagastamist tähtajatu intressita laenulepingu üles öelda. Laenusaaja tahe laenu osalisel tagastamisel on eeldatavasti suunatud laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse osalisele täitmisele, mitte aga laenulepingu tervikuna ülesütlemisele. (p 13)
Intressita tähtajatu laenulepingu korral võib laenusumma tagasimaksmist pidada laenulepingu kaudse tahteavalduse teel ülesütlemiseks VÕS § 398 lg 2 mõttes. (p 12)
|
| 2-17-7502/66
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.06.2020 |
|
Tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). (p 13)
Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). (p 13)
Olukorras, kus võlgnikul on panga ees mitu erinevat kohustust, tuleb vaidluse tekkimise korral määrata, millise kohustuse katteks arvestada võlgniku tehtavad maksed.
Kuna VÕS § 416 ega § 415 ei reguleeri täitmist erinevate kohustuste katteks (VÕS § 415 lg 2 reguleerib tarbijakrediidilepingu täitmise arvestamist n-ö ühe lepingu siseselt), siis tuleb kohaldada VÕS § 88. Selle paragrahvi eesmärk on määrata kohustuste täitmise järjekord sellisel juhul, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitu kohustust, kuid võlgniku üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks ning on vaja selgitada, millised kohustused on täidetud. VÕS § 88 lg 1 võimaldab esmalt võlgnikul VÕS § 88 lg-te 2 ja 3 tingimusi arvestades määrata, missuguse kohustuse katteks on ta makse teinud. Kui võlgnik seda ei tee, võib kohustuse täitmise arvestuse VÕS § 88 lg 4 kohaselt määrata võlausaldaja. VÕS § 88 lg 6 reguleerib olukorda, mil kumbki õigussuhte osaline ei ole määramist teinud. (p 14.2)
VÕS § 88 lg-t 6 saab sisu järgi ja § 88 süstemaatikat arvestades kohaldada vaid siis, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks võlgniku üleantud raha arvestatakse. (p 14.3)
Enne VÕS § 88 lg 6 kohaldamist tuleb kontrollida, kas esinevad VÕS § 88 lg 4 kohaldamise eeldused. (p 14.3)
Võlausaldaja teatamiskohustus VÕS § 88 lg 4 järgi (vähemalt tarbijakrediidilepingu korral, vt ka praeguse otsuse p 13) ei saa olla täidetud sel viisil, et võlgniku pangakontol tehtud kirjest on näha, millise kohustuse katteks on võlausaldaja võlgniku makse arvestanud. Eelduslikult tuleks pangal VÕS § 88 lg 4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra määramisest võlgnikule teatada tahteavalduste tegemise viisil, mis lepiti kokku laenulepingus. Alles teavitamiskohustuse täitmise korral saab lugeda VÕS § 88 lg 4 järgse määrangu tehtuks; pangakontolt nähtuvas väljendub pigem panga sisemine töökorraldus. (p 14.4.2)
VÕS § 416 lg 2 kohaselt peab krediidiandja hiljemalt koos § 416 lg-s 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. (p 16)
Krediidiandja peab sõnastama tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avalduse selliselt, et laenusaaja saaks üheselt aru, et tal on võimalus pidada pangaga läbirääkimisi. Samas ei mõjuta ainuüksi võimalik VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud nõude rikkumine ülesütlemise kehtivust. (p 16.1)
VÕS § 416 lg 1 ei välista iseenesest tarbijakrediidilepingu ülesütlemist ka siis, kui võlgnik on viivituses vaid kõrvalnõuete (intress, viivis) maksetega lg-s 1 märgitud ulatuses. Kuna VÕS § 415 lg 2 kohaselt tuleb võlgniku ebapiisavate maksete korral need kõigepealt (siiski pärast võla sissenõudmise kulusid) arvestada võlgnetava põhisumma katteks, võimaldaks võlgniku mittenõuetekohane maksekäitumine vastasel korral järeldust, et intressi järjepidevalt võlgu jäämisel (VÕS § 415 lg 2 järgse arvestuse alusel) ei ole mingeid negatiivseid tagajärgi. Samas on laenuandja jaoks laenu andmise üks eesmärke tulu ehk intressi teenimine ning intresside järjepideva maksmata jätmise korral ei ole välistatud tarbijakrediidilepingu ülesütlemine.
Kui VÕS § 416 lg 1 eeldused küll esinevad, kuid võlgnetav summa on absoluutsummana suhteliselt väike, siis lisaks ka kõiki muid juhtumi asjaolusid arvestades ei tarvitse lepingu ülesütlemisele tuginemine olla kooskõlas hea usu põhimõttega. VÕS § 416 lg 1 järgi ei ole tähtsust ainuüksi sellel, kui suure osa võlgnetavad laenumaksed moodustasid kogu laenust (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 26). (p 17)
VÕS § 88 lg-t 6 saab kohaldada vaid siis, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks võlgniku üleantud raha arvestatakse. (p 14.3)
Enne VÕS § 88 lg 6 kohaldamist tuleb kontrollida, kas esinevad VÕS § 88 lg 4 kohaldamise eeldused. (p 14.3)
Võlausaldaja teatamiskohustus VÕS § 88 lg 4 järgi (vähemalt tarbijakrediidilepingu korral, vt ka praeguse otsuse p 13) ei saa olla täidetud sel viisil, et võlgniku pangakontol tehtud kirjest on näha, millise kohustuse katteks on võlausaldaja võlgniku makse arvestanud. Eelduslikult tuleks pangal VÕS § 88 lg 4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra määramisest võlgnikule teatada tahteavalduste tegemise viisil, mis lepiti kokku laenulepingus. Alles teavitamiskohustuse täitmise korral saab lugeda VÕS § 88 lg 4 järgse määrangu tehtuks; pangakontolt nähtuvas väljendub pigem panga sisemine töökorraldus. (p 14.4.2)
|
| 2-18-17536/29
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.05.2020 |
|
RahaPTS § 42 lg 4 esimese lause kohustab lepingu erakorraliselt üles ütlema, kui kohustatud isikul on kliendiga ärisuhe, kuigi esineb mõni RahaPTS § 42 lg-tes 1-3 nimetatud alustest, sh olukorras, kus kohustatud isik ei suuda täita selle seaduse § 20 lg 1 p-des 1, 2 või 3 sätestatud hoolsusmeetmeid või kui kohustatud isikul on rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus (RahaPTS § 42 lg 1). Pangal kui kohustatud isikul on ka pärast lepingu sõlmimist kohustus hoolsusmeetmeid rakendada ja rahapesu kahtluse tekkimisel kahtluste kõrvaldamiseks kliendilt informatsiooni küsida. Kui klient keeldub vajaliku teabe või dokumentide esitamisest, on pangal mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus ärisuhe lõpetada. Seadusest tuleneva kohustuse täitmist lõpetada kliendiga ärisuhe ei saa pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks. Arvestades RahaPTS § 1 lg-s 1 sätestatud peamist eesmärki (tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks, suurendades ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust), tuleb krediidiasutusel lõpetada niisugune ärisuhe ka juhul, kui kahtluse tekitanud asjaolud esinesid juba enne ärisuhte loomist ning pangal oli võimalus sellekohast teavet nõuda juba enne lepingu sõlmimist. (p 15)
|
| 2-18-9790/18
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.10.2019 |
|
KAVS § 10 lg-st 1 tuleneb keeld tegutseda krediidiandjana, ning järelikult ka keeld sõlmida laenulepinguid, kui selleks pole saadud tegevusluba.
KAVS § 10 lg 1 võimaliku rikkumise tagajärjeks ei ole laenulepingu tühisus, st keelu mõtteks ei ole kaasa tuua tehingute tühisus TsÜS § 87 tähenduses. KAVS § 10 lg 1 kui avalik-õigusliku normi rikkumise tagajärjed on sätestatud eelkõige karistusseadustiku §-s 372, mis näeb mh ette karistused tegevusloata majandustegevuse eest valdkonnas, kus tegevusluba on nõutav. Eraõiguslikult on laenuvõtjad kaitstud mh tüüptingimuste regulatsiooniga, tarbijakrediidi andmisel kehtivate nõuetega. (p 15)
Sissenõudja saab hüpoteegipidaja nõuete olemasolu kontrollida ja neid vaidlustada TMS § 109 järgse hagi esitamisega (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 42). TMS § 109 kohane hagi on oma iseloomult sarnane nõuete tunnustamise hagile pankrotimenetluses (pankrotiseaduse § 106). TMS § 109 annab sissenõudjale samuti mh võimaluse vaidlustada teise sissenõudja nõue, välistamaks ebaõiglane tagajärg, kui raha jaotatakse sissenõudjale, kellel nõuet võlgniku vastu ei olegi, või ka juhul, kui nõue on rahuldatud täitemenetluse norme oluliselt rikkudes. (p 14)
Nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. (vt Riigikohtu 2. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p-d 11 ja 12). (p 14.1)
Viidatud seisukohad on ülekantavad ka TMS § 109 järgsele hagile samal eesmärgil, st et võlausaldaja/sissenõudja saaks end võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. (p 14.2)
TMS § 109 järgses hagis on hagejal võimalik tugineda ka asjaõiguslepingu kehtetusele (kuigi ta ei ole asjaõiguslepingu pool), seda küll vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 14). Välistatud ei ole, et asjaõigusliku positsiooni mõjutamiseks saab lugeda ka hüpoteegi kustutamist kinnistusraamatust, ilma et sellega kaasneks nõude rahuldamine. Kuigi hüpoteegi kustutamisega ei kaasne hageja nõude lõppemist, võib selle sissenõudmine ilma asjaõigusliku tagatiseta olla oluliselt raskendatud. (p 14.3)
|
| 2-14-61508/73
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.03.2019 |
|
Haginõude vähendamine ei ole hagi muutmine. Haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. (p 17)
Laenulepingu võib sõlmida ka suuliselt. (p 21)
Raha vastuvõtmine kviitungi alusel tähendab tõenduslikult üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kui hageja tugineb oma nõudes sellisele kviitungile, siis ei muuda see hageja tõendamiskoormist selles, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu. (p 23)
Asja uuel läbivaatamisel on ringkonnakohus (ka teises koosseisus) seotud varem samas asjas antud õigusliku seisukohaga, v.a erandlikel asjaoludel, eelkõige Riigikohtu teistsuguse seisukoha võtmise korral selle õigusküsimuse kohta, millega kaasneks suure tõenäosusega asjas varasema õigusliku seisukoha juurde jäämisel lahendi tühistamine Riigikohtus. Õigusliku seisukoha muutmist tuleb otsuses ka põhjendada. (p 23)
|
| 2-14-21710/105
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.01.2018 |
|
Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga, kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)
Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)
VÕS § 14 rikkumisest tulenev nõue on iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab käenduslepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)
Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)
KAS § 83 lg 3 ei kehtesta üksnes krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes. Sellele viitab nii sätte sõnastus kui ka paiknemine KAS 7. ptk-s, mis pealkirja järgi reguleerib krediidiasutuste usaldusväärsuse kõrval ka klientide huvide kaitset. Seda sätet ei ole põhjust tõlgendada klientide huve piiravalt ega lähtuda sellest, et KAS-s reguleerib klientide kaitset üksnes KAS 7. ptk 3. jagu või koguni üksnes KAS § 89. (p 25.2)
Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3)
Professionaalne krediidiandja pidi ka enne VÕS § 4031 jõustumist 1. juulil 2011 vähemasti tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud makseraskuste tagajärgedest, mh võimalusest leping sel juhul üles öelda ja kogu laenu kohest tagastamist nõuda, võimalikest kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest), tagatisvara võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist. Sellist teavitamiskohustust on Riigikohus sedastanud ka varem (Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). (p 25.1)
Professionaalne krediidiandja peab täpsemalt selgitama, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja arvestada edaspidi, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Kahtlusi võiks äratada asjaolu, et arvestatud kuusissetulek avalikult suhteliselt vähetuntud tööandjalt on laenu taotlemise ajal erakordselt kõrge ja võib olla ka eluliselt ebausutav ning arvestada ja kontrollida tuleks tööandja püsivat võimet sellist sissetulekut tagada. Samuti võiks kahtlust äratada asjaolu, kui laenutaotleja sissetulek suureneb just enne laenu taotlemist. Renditulu arvestamisel sissetulekuna peaks professionaalne laenuandja kontrollima vähemasti, kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. (p 29.2)
Laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. (p 29.3)
Krediidi tagatiseks oleva vara väärtuse vähenemine on kehtiva õiguse järgi üldjuhul krediidivõtja risk. See tähendab muu hulgas seda, et kui krediidivõla sissenõudmiseks tagatisvara müüakse ning kui sellest ei jätku võla katmiseks, jääb krediidivõtjale kohustus tasuda ka n-ö jääkvõlg, sest võla lõppemist tagatise võõrandamisega ei ole seaduses ette nähtud. See põhimõte kehtib mh nii liisingu kui ka eluasemelaenu puhul ja puudutab mh võlga tagavaid käendajaid. Kui krediidivõtjal ei ole võla tasumiseks võimalusi, võib tal olla võimalik taotleda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamist või võlgade ümberkujundamist võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse järgi. Seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks saaks pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks esmajoones vaid juhul, kui krediidiandja tahe olnuks seejuures krediidisaajat kahjustada või kui krediidiandja olnuks täitemenetluses raskelt hooletu ega aidanuks võlausaldaja ja sissenõudjana kaasa kinnistu müümisele võimalikult kallilt või takistanuks müüki. Täitemenetluses avalikul enampakkumisel kinnistu müümisel tehakse seda eelduslikult turuhinna eest, kui enampakkumise korraldamisel järgitakse seaduse nõudeid ja eriti kui pakkumisel osaleb mitu isikut. (p-d 32-33, 35)
Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).
Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).
Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)
Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01). (p 46)
Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Seda seisukohta täpsustati. (p 47)
Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. (p 48)
Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum:
•käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt;
•käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu;
•käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita;
•eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.
Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)
Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)
Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)
Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum:
•käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt;
•käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu;
•käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita;
•eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.
Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)
Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)
Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)
Käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)
Laenuandja ei saa laenu sissenõudmisega seotud esindajakuludelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 21 p-st 2 tagasi arvestada ja võib seega menetluskulude kostjate kanda jätmise korral nõuda kulude hüvitamist käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). (p 55)
Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)
Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum:
•käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt;
•käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu;
•käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita;
•eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.
Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)
Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)
TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 31 10, p 14). (p 15.1)
Solidaarvõlgnikena osalevad kostjad vastavalt laenusaaja ja käendajana menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ning seega tuleb hageja nõudeid kummagi kostja vastu ja kostjate vastuväiteid eristada (vt ka nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 9). (p 16)
Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)
Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). (p 36)
Tasaarvestuse avaldust juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ehk kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44). (p 42)
Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p-s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)
|
| 2-16-7326/22
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
26.10.2017 |
|
Vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine ei too kaasa laenusaaja vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2) ning lepingu rikkumisega kaasneb vastutus (VÕS § 101). Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust. Samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. Tsiviilõigus ei saa piirata teovõimelise inimese majanduslikku iseseisvust ja panna kahtluse alla kehtivate tehingute täitmise kohustuslikkust (p 7).
Vastutustundliku laenamise põhimõte kuulub lepingueelsete läbirääkimiste õigussuhtesse, kuna pooled peavad täitma vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevad kohustused enne lepingu sõlmimist. Teatud olukordades võib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine viia lepingueelsete läbirääkimiste kohustuste rikkumiseni (VÕS § 14), mis võib anda aluse laenuandja vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks (VÕS § 115 lg 1). Selline olukord võib tekkida juhul, kui laenuandja rikub laenusaaja teavitamiskohustust lepingueelsetel läbirääkimistel (VÕS § 14 lg 2). Vastutustundliku laenamise põhimõte (VÕS § 4034) ei sätesta laenusaaja teavitamiskohustust ise ja eraldi, vaid määratleb kogutavate andmete sisu ja ulatuse (p 8). Saadud laen ei saa olla kahju, kuna laenu andmine suurendab laenusaaja rahalisi vahendeid (p 10).
Laenusaajal ei saa olla äratuntavat olulist huvi saada laenuandjalt teada asjaolusid, mida ta ise teadis. Sellisel juhul ei ole laenuandja rikkunud lepingueelsetel läbirääkimistel teavitamiskohustust VÕS § 14 lg 2 mõttes. Müügilepingust tulenevate soorituste võimalik tasakaalutus kuulub müügilepingu kohaldamisalasse ning sellest ei tulene laenuandjale kui müügilepingu pooleks mitteolevale isikule kohustusi (p 9).
Laenuga ostetud asja müügilepingust tulenevate soorituste võimalik tasakaalutus kuulub müügilepingu kohaldamisalasse ning sellest ei tulene laenuandjale kui müügilepingu pooleks mitteolevale isikule kohustusi (p 9).
Laenusaajal ei saa olla äratuntavat olulist huvi saada laenuandjalt teada asjaolusid, mida ta ise teadis. Sellisel juhul ei ole laenuandja rikkunud lepingueelsetel läbirääkimistel teavitamiskohustust VÕS § 14 lg 2 mõttes (p 9).
|
| 2-15-13997/68
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
16.10.2017 |
|
VÕS § 416 lõike 2 eesmärgiks on võlgnevuse likvideerimine läbirääkimiste teel, et vältida laenulepingu ülesütlemist. Seetõttu peab krediidiandja tegema tarbijast laenusaajale krediidilepingu ülesütlemisel VÕS § 416 lõike 2 kohaselt selge, üheselt mõistetava ja otsese pakkumise läbirääkimistesse astumiseks eesmärgiga kokkuleppele jõuda. Lähtuvalt VÕS § 416 lõike 2 mõttest peab krediidiandja näitama üles aktiivset rolli läbirääkimiste pidamisel ja analüüsima võimalikke lahendusi kokkuleppele jõudmiseks. VÕS § 416 lg 2 täiendab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piiranguid ning tegu on VÕS § 421 kohaselt imperatiivse regulatsiooniga, mistõttu toob selle eiramine kaasa ülesütlemise avalduse tühisuse(p 9).
|
| 3-2-1-45-17
|
Riigikohus |
17.05.2017 |
|
Raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 lg st 2 tulenevalt on Eestis registreeritud äriühing raamatupidamiskohustuslane. RPS § 4 p de 2 ja 5 järgi on raamatupidamiskohustuslane mh kohustatud dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid (RPS § 6) ja raamatupidamise dokumente säilitama. RPS § 7 lg 1 järgi on raamatupidamise algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Eelmärgitut arvestades saab asja lahendamisel eeldada, et äriühing kõiki oma majandustehinguid dokumenteerib ja säilitab tehingute tõendamiseks vajalikke algdokumente. Seda, et majandustehing, vaatamata selle dokumenteerimata jätmisele tehti, peab tõendama pool, kes sellisele väitele tugineb. (p 11.2.)
Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei ole vastuoluline (vt nt RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 14; RKTKo nr 3-2-1-144-14, p 18). (p 9)
Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. (p 12)
Juhul, kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg s 2 sätestatud olukorraga. VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma, asendatava asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe. (p 13)
|
| 3-2-1-143-16
|
Riigikohus |
28.02.2017 |
|
Kui hüpoteekvõlakirjaemissioonis on märgitud tingimus, mille kohaselt on hüpoteekvõlakiri emitendi võlakohustust tõendav võlaväärtpaber, mis esindab emitendi kinnisvarapandiga tagatud allutamata võlakohustust võlakirja nominaalväärtuse ja võlakirjale makstava intressi ulatuses vastavalt emissiooni tingimustele ning mida säilitatakse mittemateriaalsel kujul investorite väärtpaberikontodel registris, siis on hüpoteekvõlakiri kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on kohaldatavad ka VÕS-i laenulepingu kohta käivad sätted. (p 26)
Alternatiivnõuete prioriteetsust ei saa asuda selgitama alles apellatsioonkaebuses. Iseenesest võimaldab TsMS § 370 lg 2 esitada hagis mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Eelnevast ei tulene aga seda, et kohus peaks analüüsima mitmel alusel esitatud nõudeid ja rahuldama neist suurima. (p 25)
Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-175-14, p 13). (p 30)
Vt otsuse p 15 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 12).
Selleks, et teha kindlaks, kas äriühing on muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Netovara seis on äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele (vt RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 14). (p 21)
Alternatiivnõuete prioriteetsust ei saa asuda selgitama alles apellatsioonkaebuses. Iseenesest võimaldab TsMS § 370 lg 2 esitada hagis mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Eelnevast ei tulene aga seda, et kohus peaks analüüsima mitmel alusel esitatud nõudeid ja rahuldama neist suurima. (p 25)
Kuigi emitendil on kohustus teavitada registripidajat väärtpaberite tingimuste muudatustest (EVKS § 21 lg 2 p 1), ei tähenda selline teavitamine automaatselt seda, et tingimusi on muudetud. EVKS § st 9 tulenevalt on EVK-sse kantud andmetel eelkõige õiguste avalikustamise, kolmandate isikute suhtes kehtivuse tagamise ning heauskse omandamise võimaldamise funktsioon. EVK kandel ei ole aga õigustloovat funktsiooni. (p 19)
Vt otsuse p 14 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-7-10, p 30; RKTKo nr 3-2-1-30-07, p 10; RKTKo nr 3-2-1-150-09, p 11; RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 12).
Selleks, et teha kindlaks, kas äriühing on muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Netovara seis on äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele (vt RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 14). (p 21)
|
| 3-2-1-53-16
|
Riigikohus |
14.06.2016 |
|
Üldjuhul saab eeldada, et kui dokument on TsMS-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud, v.a juhul kui kohtumenetluses on dokument kätte toimetatud, kasutades mõnda nn kättetoimetamisfiktsiooni (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-15, p 13). Sellisel juhul muutub tahteavaldus kehtivaks hetkest, kui menetluses on tuvastatud TsÜS § 69 lg-s 2 või 3 sätestatud eelduste täitmine. Lepingu ülesütlemise avaldus on võimalik esitada ka kohtumenetluses. (p 12)
Lepingu ülesütlemise aeg on hagi aluseks olev faktiline asjaolu TsMS § 363 lg 1 p 2 mõttes. Sellest sõltub, kas ja millise perioodi ulatuses tuleb võlgnikul vastu vaielda täitmisnõudele või lepingu ülesütlemisest tulenevale nõudele. Kohtumenetluse käigus lepingu ülesütlemine on hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes, milleks on vaja kostja või kohtu nõusolekut. Ülesütlemise ja lepingu lõppemise kuupäeva muutmine ei ole faktiliste väidete täiendamine või parandamine TsMS § 376 lg 4 p 1 mõttes. (p 15)
Ainuüksi asjaolu, et üks pool ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta teist poolt tema lepingujärgsest kohustusest. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel. Nõude sissenõutavus on seotud arvete esitamisega esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast. (p 18)
Üldjuhul saab eeldada, et kui dokument on TsMS-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud. Lepingu ülesütlemise avaldus on võimalik esitada ka kohtumenetluses. (p 12)
Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. (p 13)
Tarbijakrediidilepingute puhul ei pikene lepingu ülesütlemise avalduses määratud ebamõistlik täiendav tähtaeg VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause järgi mõistliku täiendava tähtajani. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema üheselt selge ka täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise kuupäeva osas, siis tuleb kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes määrata uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. (p 14)
Tarbijakrediidilepingute puhul ei pikene lepingu ülesütlemise avalduses määratud ebamõistlik täiendav tähtaeg VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause järgi mõistliku täiendava tähtajani. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema üheselt selge ka täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise kuupäeva osas, siis tuleb kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes määrata uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. (p 14)
Kui hageja tugineb alternatiivselt laenumaksete tasumata jätmisest tulenevale võlgnevusele, siis tuleb hagejal kohtule esitada ka arvestus selle kohta, milliste osamaksete ning millises ulatuses tasumist ta nõuab. Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult (vt nt Riigikohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14, p 48). (p 16)
|
| 3-2-1-30-16
|
Riigikohus |
26.05.2016 |
|
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10)
Erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. (p 12)
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10)
Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12)
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11; RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 24-25). (p 11)
Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12)
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul (RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11). (p 15)
Erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. (p 12)
Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10)
|
| 3-2-1-105-15
|
Riigikohus |
19.10.2015 |
|
Kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu VÕS § 195 lg 4 teise lause järgi üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt. Leping saab lõppeda vaid mõlema kaaslaenaja suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane ülesütlemise avaldus. (p 13)
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist. (p 13)
|
| 3-2-1-85-15
|
Riigikohus |
30.09.2015 |
|
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel piisab laenusaaja (hageja) omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). (p 12)
Poolte sõlmitud tarbijakrediidilepingutes kokkulepitu järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut. Lepingutest tulenevalt on krediidiandjal (kostja) lepingute ülesütlemise õigus juhul, kui laenusaaja (hageja) ei täida talle antud täiendava tähtaja jooksul viivitatud maksete tasumise kohustust. Viivitatud maksete tasumise kohustus saab hõlmata vaid täiendava tähtaja andmise hetkeks sissenõutavaks muutunud kohustusi. Kohustuste puhul, mis ei ole sissenõutavaks muutunud, ei saa kohustuste rikkumisest rääkida. Kui kohustus ei ole sissenõutav, siis ei saa selle täitmist nõuda ja küsimust kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisest ei kerki. (p 14)
|
| 3-2-1-108-14
|
Riigikohus |
12.11.2014 |
|
Kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. (p 19)
VÕS § 42 kontekstis ei saa hinnata intressi kui tasu suurust krediidi eest ebamõistliku tüüptingimusena VÕS § 42 lg 2 järgi, kuna see puudutab nii lepingu põhieset kui ka hinna ja üleantu väärtuse suhet. (p 18)
|
| 3-2-1-66-14
|
Riigikohus |
30.09.2014 |
|
Selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada. Tegevuse püsivus on seejuures nii ajaline kui ka mahuline kriteerium. Majandustegevuse tunnusteks on tegutsemise kestvus ja laenuandja kavatsus kasumit teenida. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks laenuandjaks olemist ei välista see, kui laenuandja ei ole oma laenutulusid deklareerinud ega ole registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana. Küll aga ei saa majandus- või kutsetegevuses laenu andmiseks lugeda näiteks laenu andmist üksnes isiklike suhete tõttu ja minimaalse intressi eest, mis sisuliselt välistab tulu saamise. Asjaolu, et füüsilisest isikust laenuandja samal ajal tegeleb veel ka mingi muu majandustegevusega või töötab töölepingu alusel, ei välista seda, et laenuandmine toimub majandustegevusena, kui täidetud on eelnimetatud tunnused (p 16).
Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kui pooled sõlmisid esialgu suulised tarbijakrediidilepingud ja hiljem vormistati nende lepingute alusel saadu kohta kirjalik lepingudokument, siis tuleb hinnata, kas selles lepingudokumendis sisaldusid kõik vajalikud andmed, mida seadus tarbija tahteavalduse jaoks ette nägi (VÕS § 404 lg 2). Kui mõni neist andmetest puudub, tuleb hinnata, kas tarbija on laenu tegelikult kätte saanud või seda kasutama hakanud. Kui tarbija on tegelikult saanud rahasumma, mille kohta vormistatakse kirjalik lepingudokument, sh kui ta on saanud raha varasemate suuliste lepingute alusel, siis muutub krediidileping VÕS § 408 lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete puudumisele kehtivaks.
Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul võlgneb tarbija krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb arvestada kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1) (p 18).
Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib VÕS § 396 lg 2 järgi võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega on võimalik, et pärast suuliste ja seega tühiste tarbijakrediidilepingute sõlmimist vormistavad pooled võlatunnistusega laenusaaja kohustuse tagastada laenuandjale vormipuuduse tõttu tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1028 lg 1jj) (p 19).
See, kui algsed tarbijakrediidilepingud olid tühised, ei välista, et võlatunnistusega võetud käenduskohustus oleks kehtiv. Üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see seda ka tähendada (p 24).
Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (p 25).
Võlausaldajal on alusetust rikastumisest tuleneva tagastusnõude korral õigus nõuda seaduses sätestatud suuruses intressi VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi alates ajast, mil kostja sai teada või pidi saama teada asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi ei muutu sissenõutavaks enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue. VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea kostja intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui kostja on raha tagasimaksmisega viivituses ja samal ajal vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, võib seaduses sätestatud intressi asemel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 26) (p 19).
See, kui algsed tarbijakrediidilepingud olid tühised, ei välista, et võlatunnistusega võetud käenduskohustus oleks kehtiv. Üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see seda ka tähendada (p 24).
Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (p 25).
Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kui pooled sõlmisid esialgu suulised tarbijakrediidilepingud ja hiljem vormistati nende lepingute alusel saadu kohta kirjalik lepingudokument, siis tuleb hinnata, kas selles lepingudokumendis sisaldusid kõik vajalikud andmed, mida seadus tarbija tahteavalduse jaoks ette nägi (VÕS § 404 lg 2). Kui mõni neist andmetest puudub, tuleb hinnata, kas tarbija on laenu tegelikult kätte saanud või seda kasutama hakanud. Kui tarbija on tegelikult saanud rahasumma, mille kohta vormistatakse kirjalik lepingudokument, sh kui ta on saanud raha varasemate suuliste lepingute alusel, siis muutub krediidileping VÕS § 408 lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete puudumisele kehtivaks.
Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul võlgneb tarbija krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb arvestada kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1) (p 18).
|
| 3-2-1-162-13
|
Riigikohus |
02.04.2014 |
|
Läbirääkimised peatavad aegumise üksnes juhul, kui need sisuliselt ka toimuvad. Aegumise peatumise aluseks ei ole ainuüksi võlgnikule korduvate kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28) (p 32).
Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (p 43).
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra (p 29).
Aegumistähtaja viimase päeva sattumine riigipühale või muule puhkepäevale pikendab TsÜS § 136 lg 8 järgi aegumist (vt Riigikohtu 24. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13, p 12) (p 31).
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis. (p 39)
VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 11) ( p 37)
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra ( p 29)
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmist kui lepingu tühisuse alust peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 14).
Kehtivaks saaks vormipuudusega leping muutuda üksnes AÕS § 119 lg 2 kohaselt, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks vastav kanne kinnistusraamatusse (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23). (p 38).
Kui ostja ja müüja on kokkuleppinud kõrgemas ostuhinnas, kui seda on kajastatud notariaalselt tõestatud müügilepingus, võib olla tegemist näiliku tehinguga, millega varjatakse teist tehingut (notariaalselt tõestamata kokkulepet) TsÜS § 89 lg 3 mõttes (p 38).
Vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 12 (p 20).
Kui võlgnik on andnud konstitutiivse võlatunnistuse, peab ta sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhaginõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine (p 41).
Kui hageja nõuab laenulepingu järgi eraldi raha kummaltki kostjalt, on hagejal haginõuded eraldi mõlema kostja vastu ja kostjad osalevad haginõuete osas TsMS § 207 lg 2 mõttes menetluses iseseisvalt (p 18).
Vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud, st vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (p 25).
Kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste tõenditega ümber lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11) (p 37).
Tõendamaks, et võlgnikud tunnistasid laenulepinguga kohustusi võlausaldaja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal esmalt tõendada võlgnike tahe luua iseseisev kohustus (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-16, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21). Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 , p 17; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 22). Kui võlausaldaja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saavad võlgnikud välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel (p 36).
Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata (p 44).
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata. (p 44)
|
| 3-2-1-190-13
|
Riigikohus |
02.04.2014 |
|
Hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole suunatud mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla saamisele, vaid täitmine piirdub koormatud kinnisasjaga (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16) (p 12).
Hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab teha üksnes hüpoteegiga tagatud sissenõutavaks muutunud nõude rahuldamiseks. (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 17) (p 14).
Täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest, mh üksnes sissenõutavaks muutunud laenumaksete sissenõudmiseks laenulepingut üles ütlemata. Kuna hüpoteegi realiseerimise asjaõiguslik nõue on terviklik, ei ole hüpoteegipidajal vähemalt kinnisasja omandaja nõusolekuta võimalik hüpoteegi alusel täitemenetlust korraldada üksnes mõne hüpoteegiga tagatud nõude või nõude osa rahuldamiseks selliselt, et hüpoteek säiliks ja tagaks sissenõutavaks muutumata nõudeid ka edaspidi (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 18). Täitemenetluse võib läbi viia kogu tagatud nõude (kõigi tagatud nõuete) rahuldamiseks. (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 20) (p 15).
Hüpoteegiga tagatud võla kindlakstegemisel tuleb arvestada ka seda, millises ulatuses on võlga tasunud või tasub täitemenetluse ajal kaaslaenaja (p 27).
Kohtu ülesanne on menetluses selgitada pooltele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eripära ja tähendust. Muu hulgas tuleb selgitada hagejale, et see hagi on tema põhiliseks võimaluseks esitada täitemenetluses kostja väidetud võlale kõik vastuväited. Kui hageja on esitanud vastuväited täitemenetlusele võla kohta, peab kohus selgitama kostjale kohustust esitada võlaarvestus (p 18).
Kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. See ei vabasta omakorda aga solidaarvõlgnikku võimalikust vastutusest teiste solidaarvõlgnike ees (p 27).
Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (VÕS § 195 lg 1, TsÜS § 69 lg 1 esimene lause) (p 23).
Kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu VÕS § 195 lg 4 teise lause järgi üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt. Leping saab lõppeda vaid mõlema kaaslaenaja suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane ülesütlemise avaldus (p 24).
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks (p 25).
VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Seejuures ei ole tähtis, kui suure osa võlgnetavad laenumaksed moodustasid kogu laenust (p 26).
Laenumaksete tasumata jätmise tõttu laenulepingu ülesütlemist ei muudaks olematuks ka enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud kohustuste tagantjärele täitmine (p 29).
Kui laenusaaja ei tasu laenumakseid, on laenuandjal õigus leping seaduses ja lepingus ettenähtud alustel ja korras lõpetada (p 30).
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi saab esitada ka üksnes üks kinnisasja kaasomanik, kui sundtäitmine puudutab kaasomandis olevat kinnisasja tervikuna (p 13).
Täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 18 ja 20). See ei tähenda siiski, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata, kui tuvastatakse, et vähemalt mingis osas on hüpoteegiga tagatud nõue sissenõutav. Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka osaliselt, mh piirates võlga, mille katteks saab tulemit arvestada, ja/või keelates üksikute täitetoimingute tegemise (nt raha väljamaksmise sissenõudjale). Küll ei ole alust keelata osaliselt tagatud sissenõutava nõude olemasolul nt kinnisasja aresti ega müüki. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga saab võlgnik maksma panna kõik enda vastuväited täitedokumendi järgsele võlale (p 15-16).
Hageja peab lepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama (tegema usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16) (p 17).
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, ei anna alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kui hageja ei ole esitanud rikkumisest tuleneda võivat kahju hüvitamise nõuet kostja rahalise nõudega tasaarvestamiseks ega esitanud muid vastunõudeid (p 28).
Kohtu ülesanne on menetluses selgitada pooltele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eripära ja tähendust. Muu hulgas tuleb selgitada hagejale, et see hagi on tema põhiliseks võimaluseks esitada täitemenetluses kostja väidetud võlale kõik vastuväited. Kui hageja on esitanud vastuväited täitemenetlusele võla kohta, peab kohus selgitama kostjale kohustust esitada võlaarvestus (p 18).
|
| 3-2-1-169-13
|
Riigikohus |
19.02.2014 |
|
KAS § 83 lg-s 3 (tarbijakrediidi puhul ka VÕS §-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt vastutustundliku laenamise põhimõtte ja selle rikkumisest tulenevate nõuete kohta Riigikohtu 27. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24, 25). (p 21)
Laenulepingu tühisuse tuvastamiseks heade kommete vastasuse tõttu peab kohus esmalt tuvastama, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollima, kas kostja tegi tehingu sundolukorras. Kostja kui tehingu tühisusele tugineda sooviv pool peab soorituste väärtuste vahe tõendamiseks näitama esmalt ära, milline on võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahe (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 8).
Üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2. (p 19)
Kohus peab võtma selge seisukoha selles, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429 mõttes) või hagi osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424 mõttes) ja vastavalt ka tegema määruse menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). (p 12)
Nõude muutmise, sh vähendamise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha, et menetlusese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta vajadusel vastu vaidleb. (p 12)
Tarbijakrediidilepingule tuleneb seadusest mitmeid erisätteid (VÕS § 402 jj), mis panevad eelkõige krediidiandjale lisakohustusi ja näevad krediidisaaja kaitseks ette olulisi piiranguid. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). (p 15)
KAS § 83 lg-s 3 (tarbijakrediidi puhul ka VÕS §-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt vastutustundliku laenamise põhimõtte ja selle rikkumisest tulenevate nõuete kohta Riigikohtu 27. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24, 25). (p 21)
Viivisemäära sätestamine fikseerimata ja teisele poolele ettenähtamatu suurusena tüüptingimuses, seotuna laenuandja ühepoolselt kehtestatava hinnakirjaga, võib olla teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus VÕS § 42 mõttes. (p 32)
VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on tehingu tühisus. (p 28)
VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nii varem sõlmitud kokkulepped intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta, kui ka sellised kokkulepped pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. (p 29)
(NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 30.06.2015, nr 3-2-1-175-14)
Viivisemäära sätestamine fikseerimata (ja teisele poolele ettenähtamatu) suurusena tüüptingimuses, seotuna laenuandja ühepoolselt kehtestatava hinnakirjaga, võib olla teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus VÕS § 42 mõttes. (p 32)
|
Facebook
Twitter