2-14-61508/73
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.03.2019 |
|
Haginõude vähendamine ei ole hagi muutmine. Haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. (p 17)
Laenulepingu võib sõlmida ka suuliselt. (p 21)
Raha vastuvõtmine kviitungi alusel tähendab tõenduslikult üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kui hageja tugineb oma nõudes sellisele kviitungile, siis ei muuda see hageja tõendamiskoormist selles, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu. (p 23)
Asja uuel läbivaatamisel on ringkonnakohus (ka teises koosseisus) seotud varem samas asjas antud õigusliku seisukohaga, v.a erandlikel asjaoludel, eelkõige Riigikohtu teistsuguse seisukoha võtmise korral selle õigusküsimuse kohta, millega kaasneks suure tõenäosusega asjas varasema õigusliku seisukoha juurde jäämisel lahendi tühistamine Riigikohtus. Õigusliku seisukoha muutmist tuleb otsuses ka põhjendada. (p 23)
|
| 2-16-7326/22
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
26.10.2017 |
|
Vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine ei too kaasa laenusaaja vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2) ning lepingu rikkumisega kaasneb vastutus (VÕS § 101). Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust. Samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. Tsiviilõigus ei saa piirata teovõimelise inimese majanduslikku iseseisvust ja panna kahtluse alla kehtivate tehingute täitmise kohustuslikkust (p 7).
Vastutustundliku laenamise põhimõte kuulub lepingueelsete läbirääkimiste õigussuhtesse, kuna pooled peavad täitma vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevad kohustused enne lepingu sõlmimist. Teatud olukordades võib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine viia lepingueelsete läbirääkimiste kohustuste rikkumiseni (VÕS § 14), mis võib anda aluse laenuandja vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks (VÕS § 115 lg 1). Selline olukord võib tekkida juhul, kui laenuandja rikub laenusaaja teavitamiskohustust lepingueelsetel läbirääkimistel (VÕS § 14 lg 2). Vastutustundliku laenamise põhimõte (VÕS § 4034) ei sätesta laenusaaja teavitamiskohustust ise ja eraldi, vaid määratleb kogutavate andmete sisu ja ulatuse (p 8). Saadud laen ei saa olla kahju, kuna laenu andmine suurendab laenusaaja rahalisi vahendeid (p 10).
Laenusaajal ei saa olla äratuntavat olulist huvi saada laenuandjalt teada asjaolusid, mida ta ise teadis. Sellisel juhul ei ole laenuandja rikkunud lepingueelsetel läbirääkimistel teavitamiskohustust VÕS § 14 lg 2 mõttes. Müügilepingust tulenevate soorituste võimalik tasakaalutus kuulub müügilepingu kohaldamisalasse ning sellest ei tulene laenuandjale kui müügilepingu pooleks mitteolevale isikule kohustusi (p 9).
Laenusaajal ei saa olla äratuntavat olulist huvi saada laenuandjalt teada asjaolusid, mida ta ise teadis. Sellisel juhul ei ole laenuandja rikkunud lepingueelsetel läbirääkimistel teavitamiskohustust VÕS § 14 lg 2 mõttes (p 9).
Laenuga ostetud asja müügilepingust tulenevate soorituste võimalik tasakaalutus kuulub müügilepingu kohaldamisalasse ning sellest ei tulene laenuandjale kui müügilepingu pooleks mitteolevale isikule kohustusi (p 9).
|
| 3-2-1-45-17
|
Riigikohus |
17.05.2017 |
|
Raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 lg st 2 tulenevalt on Eestis registreeritud äriühing raamatupidamiskohustuslane. RPS § 4 p de 2 ja 5 järgi on raamatupidamiskohustuslane mh kohustatud dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid (RPS § 6) ja raamatupidamise dokumente säilitama. RPS § 7 lg 1 järgi on raamatupidamise algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Eelmärgitut arvestades saab asja lahendamisel eeldada, et äriühing kõiki oma majandustehinguid dokumenteerib ja säilitab tehingute tõendamiseks vajalikke algdokumente. Seda, et majandustehing, vaatamata selle dokumenteerimata jätmisele tehti, peab tõendama pool, kes sellisele väitele tugineb. (p 11.2.)
Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei ole vastuoluline (vt nt RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 14; RKTKo nr 3-2-1-144-14, p 18). (p 9)
Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. (p 12)
Juhul, kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg s 2 sätestatud olukorraga. VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma, asendatava asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe. (p 13)
|
| 3-2-1-146-11
|
Riigikohus |
17.01.2012 |
|
VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule. Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).
VÕS § 30 kohaldamisel ei pea kohus hindama, kas võlatunnistuse andnud isik oli võlatunnistuse saajale tegelikult võlgu võlatunnistuses märgitud rahasumma (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 29). VÕS § 30 järgi peab võlatunnistuse andud isik võlatunnistusega võetud kohustusest vabanemiseks esitama hagi VÕS § 1028 jj alusel (vt Riigikohtu 23. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05, p 23 ja 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13).
Deklaratiivne võlatunnistuse andnud isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). VÕS § 396 lg 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).
Abstraktse võlatunnistuse puhul peavad pooled olema väljendanud selget tahet sellise võlatunnistuse sõlmimiseks (vt selle kohta Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p-d 13 ja 17; 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15; 7. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitega.
Juhul, kui konstitutiivses võlatunnistuses lepitakse kokku intressis ja viivises, siis selles osas sõlmitud kokkulepete kehtivuse ja viivise vähendamiseks ei pea kostja esitama hagi VÕS § 1028 jj alusel, vaid ta saab esitada kohtumenetluses vastuväite.
VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule.
Deklaratiivne võlatunnistuse andnud isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). VÕS § 396 lg 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).
VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule.
|
| 3-2-1-96-11
|
Riigikohus |
17.11.2011 |
|
Kohus ei või rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud.
Kohus ei või rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud, ning ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale edasi kaevati. Seetõttu ei saa ringkonnakohtu otsuse põhjenduste aluseks olla hagis, kostja vastuväidetes ega apellatsioonkaebustes esitamata asjaolud Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine.
Laenusaajal on kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud.
Laenulepingu võlakohustuse täitmise tõendamine on liigi- ja vormivaba.
Võlgnik võib võla tasumist tõendada nii VÕS § 95 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud tõenditega kui ka muude kirjalike dokumentidega ja tunnistajate ütlustega.
Võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul. Võlgnik peaks varustama end tõendiga kohustuse täitmise kohta. Võlgnik saab oma kohustuse täitmist tõendada üksnes TsK § 233 lg-s 3 märgitud tõenditega (tagastatud võladokument, pealdis võladokumendil või võlausaldaja allkiri).
|
| 3-2-1-54-11
|
Riigikohus |
20.06.2011 |
|
Raha üleandmiseks laenusaajale saab pidada ka seda, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule (vt ka Riigikohtu 11. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-92-02, p. 18).
|
| 3-2-1-178-10
|
Riigikohus |
22.03.2011 |
|
Sisuliselt on õppelaen tavaline tsiviilõiguslik laenuleping, mille eripäraks on soodusintress (intressivahe katab riik) ja riigipoolne tagatus krediidiasutuse ees.
Õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle riigile. Tegemist on seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega TsÜS § 6 mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega.
Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt laenusaaja poolt riigile makstav intress ei ole mitte riigi eraldi nõue õppelaenu saaja vastu, vaid seadusjärgne viivisenõue VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega viivitamise korral.
Õppelaenu puhul saab riigitagatise andmisele ja sellest tulenevatele suhetele täiendavalt kohaldada käendusele sätestatut. Erisuseks käendusest on see, et kehtinud HaS § 362 lg 1 ei sätestanud riigi puhtakujulist solidaarvastutust laenusaajaga (nagu näeb üldjuhul ette VÕS § 145 lg 1), vaid n-ö täiendava vastutuse, mis kohaldub, kui laenusaaja (ja käendajad) vabatahtlikult oma kohustusi ei täida. Kehtiva ÕÕS § 21 lg 2 järgi on põhivõlgniku maksejõuetuse risk vähemalt käendajate suhtes jäetud üksnes nende kanda. Sellega on riik ennast käendajatega võrreldes privilegeerinud, st taganud endale teiste tagatiste andjate suhtes tagasinõudeõiguse täies ulatuses.
Enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud lepingutele kohaldatakse põhimõtteliselt varem kehtinud materiaalõigust. Esmalt tähendab see, et lepingu (sh kestvuslepingu) kehtivust hinnatakse selle sõlmimise ajal kehtinud seaduse järgi (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-10, p 10). Samuti tähendab see, et lepingust tulenevate kohustuste täitmist ja nende rikkumise tagajärgi hinnatakse varem kehtinud seaduse järgi. Eriregulatsioon kehtib VÕSRS § 7 järgi varem tehtud tehingu tühistamise ja lõpetamise kohta. (p 15)
Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt õppelaenu saaja poolt riigile makstav intress ei ole mitte riigi eraldi nõue õppelaenu saaja vastu, vaid seadusjärgne viivisenõue VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega viivitamise korral.
Aegumise peatumise aluseks TsÜS § 167 lg 1 mõttes ei ole kohustatud isikule korduvate kirjade saatmine, kui kohustatud isik sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud ei ole.
Õppelaenu puhul saab riigitagatise andmisele ja sellest tulenevatele suhetele täiendavalt kohaldada käendusele sätestatut.
ÕÕS § 21 lg 2 järgi on põhivõlgniku maksejõuetuse risk vähemalt käendajate suhtes jäetud üksnes nende kanda. Sellega on riik ennast käendajatega võrreldes privilegeerinud, st taganud endale teiste tagatiste andjate suhtes tagasinõudeõiguse täies ulatuses.
Õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle riigile. Tegemist on seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega TsÜS § 6 mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega.
|
| 3-2-1-11-08
|
Riigikohus |
27.03.2008 |
|
Tühistamisavalduse kehtivus sõltub selle vastavusest TsÜS § 96 eeldustele ja on seotud TsÜS §-s 99 sätestatud tähtaegadega. Tühistamisavalduse esitaja peab tõendama, et ta on tühistamiseks õigustatud TsÜS § 96 lg-s 1 nimetatud alusel, seega ta peab tõendama põhjusliku seose ähvarduse ja tahteavalduse vahel ning ka TsÜS § 96 lg-s 2 nimetatud asjaolude esinemise, mis põhjustasid ähvarduse õigusvastasuse. Õigusvastase ähvarduse tulemusel tehtud tehingu tühistamise võimalus kaitseb tahteavalduse teinud isiku vaba otsustamisõigust ning seega tuleb põhjusliku seose juures subjektiivselt kontrollida, kas ähvardatut on tahteavalduse tegemisel mõjutatud. Tühistamine on lubatud ka juhul, kui ähvardajaks olid kolmandad isikud. Teade eeluurimise lõpetamise kohta ei tõenda aga õigusvastase ähvarduse puudumist.
Kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Nõude kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud.
Kui laenuandja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb laenusaajal tõendada, et laenuandjal ei ole õigust raha tagasi saada.
PankrS §-s 107 kohaselt võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Sama aluse all mõeldakse siin asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul.
|
| 3-2-1-128-07
|
Riigikohus |
26.12.2007 |
|
Kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-67-06.
|
| 3-2-1-93-07
|
Riigikohus |
23.10.2007 |
|
Asjaolu, et laenuleping on kehtiv, ei välista, et hageja on kostjalt laenu sissenõudmisel rikkunud hea usu põhimõtet, mis võib olla aluseks viivisenõude osalisele või täielikule rahuldamata jätmisele. Väidetav hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta lepingu kehtivust. Isiku võimalik hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine kohustuse täitmise nõudmisel, ei ole aluseks keelduda laenu tagasimaksmisest.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 5 kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta.
PankrS §-st 107, § 101 lg-st 2, § 103 lg-test 2, 3 tuleneb, et nõudele vastu vaieldes ja kostjana menetluses osaledes on võlausaldajal nõudele vastuväiteid esitades samad õigused, mis võlgnikul, keda esindab haldur. Seega on võlausaldajatel õigus esitada ka hea usu põhimõtte rikkumisest tulenevaid vastuväiteid, sh ka viivise suuruse kohta. Tähtsust ei oma sealjuures asjaolu, kas nõude tunnustamisele vastu vaielnud võlausaldaja on võlgniku lähikondne.
Seadus ei kohusta võlausaldajat pankrotiavaldust esitama.
|
| 3-2-1-72-06
|
Riigikohus |
27.09.2006 |
|
Kui notariaalselt tõestatud müügilepingus on osa hinda kehtivalt muudetud, siis saab sellest tulenevat võlga ümber vormistada laenuks VÕS § 396 lg 2 järgi. Küll aga ei saa laenulepinguks VÕS § 396 lg 2 järgi ümber vormistada vorminõuetele mittevastavalt muudetud osa võõrandamise müügilepingus kokkulepitud võlga. Kui seda on tehtud, võis pooltel puududa tahe müüa osa notariaalses müügilepingus näidatud hinnaga. Seetõttu võib müügihinnast tulenevalt tekkida küsimus müügitehingu näilisusest TsÜS § 89 järgi.
Ka siis, kui oleks tõendatud, et puudus võlg, mida pooled oleks saanud vormistada laenulepinguna VÕS § 396 lg 2 järgi, tuleb jätta isiku nõue laenulepingu tühisuse tunnustamiseks rahuldamata. Sellisel juhul saab isik nõuda TsMS § 368 lg 1 järgi laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamist, mille kohaselt võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi.
|
| 3-2-1-67-06
|
Riigikohus |
27.09.2006 |
|
Tulenevalt ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud RLS § 16 lg 1 p-st 10 oli pankrotihalduril automaatne vabastus riigilõivu tasumisest, mida enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 57 lg-te 2 ja 3 alusel eraldi taotleda ei tulnud. TsMS § 57 lg 1 järgi ei pidanud kohus riigilõivuseaduses märgitud juhtudel, sh pankrotimenetluses vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise hagides kaaluma, kas isik vabastada riigilõivu tasumisest või mitte.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-143-01. Kuigi TsK § 272 lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist, ei järeldu sellest, et pangalaenulepingu sai lugeda sõlmituks ainult siis, kui selles kokku lepitud summa oli kantud laenusaaja kontole. Raha sai pidada üleantuks ja laenulepingu sai lugeda sõlmituks ka näiteks siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule.
|
| 3-2-1-92-02
|
Riigikohus |
11.12.2002 |
|
Kui hageja taotleb aegumise kohaldamist, pole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine, seda ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid.
Kui kõrgema astme kohus leiab, et hagi ei ole aegunud võib nõude kindlakstegemiseks tekkida vajadus saata asi tagasi alama astme kohtusse.
Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut, jättes vastamata apellatsioonkaebuse väidetele aegumise osas kohaldatava õiguse kohta ning tehingu teinud esindaja voltuste kontrollimise vajaduse kohta.
Kohustise lõppemine TsK § 240 alusel eeldas seda, et võlgnik on teinud kõik temast oleneva kohustise täitmiseks. Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas esines asjaolu, mille eest võlgnik ei vastuta ja mis tingis kohustise lõppemise täitmise võimatuse tõttu.
Laenuleping loeti TsK § 272 lg 2 kohaselt sõlmituks raha üleandmise momendist. Pangalepingu sai seega lugeda sõlmituks kokku lepitud summa laenusaaja kontole ülekandmise momendist. Raha üleandmiseks saab pidada ja laenulepingu sõlmituks lugeda ka näiteks siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule.
Poolte kokkulepe juhinduda vaidluste lahendamisel õigusaktidest, mis on kooskõlas "NSV Liidu ja liiduvabariikide tsiviilseadusandluse alustega" poleks vastuolus seaduse, Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepinguga õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna ja kriminaalasjades ega ka tavaga. Ringkonnakohtul tuleb lahendada küsimus, millise õiguse kohaldamises on pooled kokku leppinud ning vaidlus selle alusel lahendada.
|
| 3-2-1-54-02
|
Riigikohus |
29.04.2002 |
|
Kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, siis TsMS § 231 lg 4 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses analüüsima kõiki kogutud tõendeid.
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg-t 1, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude osas, mida ei esitatud.
Pooltel on vaidlus kostja poolt hageja sõiduauto valduse seaduslikkuse üle ja selles, kas tal on alus saada hagejalt tagasi makstud rahasumma. Kostja on vastuhagis sidunud auto tagastamise hageja poolt tasutud summa tagasimaksmisega. Poolte esitatud asjaoludest lähtuvalt tuleb apellatsioonikohtul kaaluda, kas õigussuhe on kvalifitseeritav kinnipidamisõiguse teostamisena AÕS § 320 mõttes, ning seejärel anda hinnang hageja väitele nõude tasaarvestamise kohta, kui kostja kasutas autot kokkuleppe vastaselt.
Kuna hageja ei vaidlusta raha saamist, siis ei too kirjaliku vormi järgimata jätmine (TsK § 273) kaasa laenulepingu tühisust.
|
| 3-2-1-150-01
|
Riigikohus |
11.12.2001 |
|
Apellatsioonikohus on TsMS § 330 lg 4 nõudeid rikkudes jätnud põhjendamata tuvastatud asjaolude alusel tehtud järeldused, samuti on andmata hinnang kostja esitatud tõendile.
Laenuleping kui reaalne leping loetakse TsK § 272 lg 2 alusel sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Apellatsioonikohus peab andma hinnangu kostja omakäelisele kinnitusele võlgnevuse olemasolu kohta võlakirjas. Laenulepingu vaidlustamine toimub TsK § 276 sätestatud korras, rahatuse tõendamiskoormus on kostjal.
|
| 3-2-1-143-01
|
Riigikohus |
07.12.2001 |
|
Kui kohus tuvastab laenusuhte, peab ta TsMS § 227 lg 1 nõuetele vastava kohtuotsuse tegemiseks vastama laenulepingule allakirjutanud isikute volitusi ning laenulepingust tuleneva nõude loovutaja vastu kostjal vastunõude olemasolu ja selle teostamise võimalikkust käsitlevatele kostja väidetele.
Ringkonnakohus leidis, et laenusuhet ei tõenda laenuleping ja selle täiendused, maksekorraldus ja laenukonto avamise korraldus. TsMS §-st 330 lg 4 tulenevalt pidanuks ringkonnakohus aga otsuse põhjendavas osas märkima, et ka teiste asjas esitatud tõendite hulgas ei ole selliseid tõendeid, mis tõendavad laenusuhte tekkimist vastavavuses lepingu tingimustega.
Laenuleping loetakse TsK § 272 lg 2 järgi sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Pangalaenulepingu võib seega lugeda sõlmituks selles kokku lepitud raha laenuvõtja kontole ülekandmise momendist.
Kui kohus tuvastab laenusuhte, peab ta TsMS § 227 lg 1 nõuetele vastava kohtuotsuse tegemiseks vastama laenulepingule allakirjutanud isikute volitusi ning laenulepingust tuleneva nõude loovutaja vastu kostjal vastunõude olemasolu ja selle teostamise võimalikkust käsitlevatele kostja väidetele.
|
| 3-2-1-120-01
|
Riigikohus |
03.12.2001 |
|
Tulenevalt TsMS § 131 lg-st 1 esitatakse eksperdile küsimused kohtu kaudu ja küsimused määrab kohus, seega ei pea kohus küsimuste esitamisel piirduma sellega, mida kostja on osanud ja teadnud küsida. Kostja esitatud küsimustest eksperdile jäi vastuseta küsimus, kas kostja allkiri dokumendil on vahetult kostja kirjutatud või mitte. Täiendavast ekspertiisist keeldumine ei olnud põhjendatud.
Menetluse peatamiseks TsMS § 213 lg 1 p 3 alusel puudub alus, sest dokumendi väidetavas võltsimises süüdioleva isiku väljaselgitamine kriminaalasjas ja sellest põhjustatud kaebuse esitamine prokuröri tegevusetusele halduskohtusse, ei takista võlakohustisest tuleneva tsiviilasja menetlemist.
TsMS § 330 lg 6 kohaselt peab ringkonnakohus vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Ringkonnakohus on ekslikult järeldanud, et kostja ei ole apellatsioonkaebuses linnakohtu otsusele sisulisi vastuväiteid esitanud.
Kostja on esitanud hagile vastuväited, et laenudokumendid on võltsitud ja laenukohustis sellega välistatud. Kui vaidlus on dokumentide võltsitusest, siis on möödapääsmatu nende dokumentide vahetu uurimine kohtuistungil (TsMS § 172).
Kohtunik peab kohtuistungit juhtides tagama protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse (TsMS § 171 lg 1 ja § 309). Kohus rikkus kostja õigust tõendada oma vastuväiteid hagile, et laenudokumendid on võltsitud ja laenukohustis sellega välistatud. Kui vaidlus on dokumentide võltsitusest, siis on möödapääsmatu nende dokumentide vahetu uurimine kohtuistungil (TsMS § 172).
TsK § 272 lg-te 1 ja 2 kohaselt annab laenulepingu üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama rahasumma tagastama; laenuleping loetakse sõlmituks raha üleandmise momendist. Seega tekib laenukohustis ainult laenusumma vastuvõtmisel.
|
| 3-2-1-67-99
|
Riigikohus |
15.06.1999 |
|
TsMS § 332 kohaselt tuleb ringkonnakohtul põhjendada, miks ta tuli sama tõendit hinnates linnakohtust erinevale järeldusele.
TsK § 272 lg 3 järgi võla ümber vormistamise laenulepinguks ei pidanud kohus kontrollima, kas raha üle anti vaid seda, kas hagejal oli kostja ees võetud kohustus - võlg, mille ta ümber vormistas laenulepinguks.
|
| 3-2-1-47-99
|
Riigikohus |
04.05.1999 |
|
Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ning ei vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele.
Tunnistajate ütluste kaudu on keelatud tõendada laenulepingu täitmist, mis peab olema sõlmitud kirjalikus vormis.
|
| 3-2-1-9-97
|
Riigikohus |
27.01.1997 |
|
Kassatsioonikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid.
Pooled võivad iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna.
|
Facebook
Twitter