/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-64-12 PDF Riigikohus 29.05.2012

Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Eriti küsitav on sellise globaalse tagatiskokkuleppe kehtivus, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu. Globaalne tagatiskokkulepe võib lisaks olla keelatud ka tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.


Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks.


Hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapanek täitemenetluses on piiratud esmalt hüpoteegi enda ulatusega. Tulenevalt AÕS §-st 327 ja § 346 lg-st 1 on tagatud nõuete realiseerimise võimalus piiratud hüpoteegisummaga. Lähtudes AÕS § 327 enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsioonist, sai kinnistusraamatusse varem kanda ka hüpoteegi intressimäära ja kõrvalnõuete rahalise suuruse. Viidatud sätet muutnud asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 219 lg 1 järgi kohaldub AÕS § 327 varasem redaktsioon selle kehtivusajal seatud hüpoteekidest tulenevate nõuete rahuldamise suhtes (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 20). See tähendab kolleegiumi varasema seisukoha järgi, et hüpoteegiintress suurendab perioodiliselt vastavalt hüpoteegisummat ja kõrvalnõuete sissekandmine annab võimaluse rahuldada koormatud kinnisasja müügist saadud rahast menetluskulud ja muud kõrvalnõuded kinnistusraamatusse kantud ulatuses ka hüpoteegisummat ületavas osas (vt Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 18). Lisaks piiravad hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist koormatud kinnisasja arvel seadusest tulenevad piirangud eelkõige kõrvalnõuete osas.


Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt ka nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10). Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 17, 18). Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses (vt kohese sundtäitmise kokkuleppe kohta ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13, 14; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks tähendab hüpoteegipidaja asjaõigusliku nõude realiseerimist ka siis, kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi tagatud nõude isiklik võlgnik. Sellest tulenevalt ei saa hüpoteegi realiseerimisel pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). Selleks on vajalik ka n-ö isiklik täitedokument kinnisasja omaniku suhtes (eelkõige kohtulahend).


Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.


Globaalne tagatiskokkulepe võib olla keelatud tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.


Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut tuleb üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.


Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.


Põhivõlgniku pankrot ei muuda sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.


Kuna hüpoteegi alusel sundtäitmise korraldamine tähendab asjaõiguslikku realiseerimisnõuet, millest ei teki isiklikke nõudeid kinnisasja omaniku vastu, ei ole ka alust pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku muule varale. See kehtib ka täituritasu osas, mis AÕS § 346 lg 1 järgi kaetakse hüpoteegisumma ulatuses. Seega ei saa ka täituri tasu nõuet rahuldada võlgniku muu vara kui üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel, st täituri tasu ja kulude otsus ei ole täitedokumendiks kinnisasja omaniku muu vara suhtes.

3-2-1-89-08 PDF Riigikohus 05.11.2008

Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel.


Kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).


Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keelu - mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust - eesmärgiks on tuua kaasa sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus.

Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas. Garantiilepingu korral oleks võlgnikul õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev hagi garantiiga hagejale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 jj järgi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära.


Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas.


TsK § 272 lg 3 alusel võla ümbervormistamise tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõendamiskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist on laenusaaja kohustuseks tõendada, et ta ei saanud laenu.

3-2-1-104-08 PDF Riigikohus 05.11.2008

Hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest AÕS § 349 lg 1 järgi võib olla vastuolus hea usu põhimõttega ja seega keelatud juhul, kui hüpoteegiga on tagatud mh tulevased nõuded ning rahuldatud on pandiga tagatud olemasolevad nõuded ning tagatud tulevased nõuded ei muutu ilmselt lähiajal sissenõutavaks, on muul viisil piisavalt tagatud või moodustavad täidetud kohustustega võrreldes väikese osa.


Olulise viite selle kohta, et välismaist äriühingut juhiti tegelikult Eestist või et siin toimus tema põhitegevus, annab mh see, kui Eesti füüsilisele isikule on antud ühingu esindamise ja/või pangakonto käsutamise õigus ja Eestis on tehtud oluline osa äriühingu tehingutest ja/või pangatoimingutest, mh on Eestis võetud raha välja kontolt. Kui isikule tuleb kohaldada Eesti õigust, kuid see ei vasta Eesti eraõigusliku juriidilise isiku tunnustele, mh kui seda ei ole kantud siin äriühinguna äriregistrisse, saab tema tegevuse omistada isiku(te)le, kes tema eest tegutses(id), st see isik või need isikud vastutavad mh isiklikult tema kohustuste eest.


Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut. Võimalus, et tagatud tulevaste nõuetena käsitletakse ka võimalikke tulevikus loovutatavaid nõudeid, peab olema tagatiskokkuleppes selgelt kokku lepitud.


Hagihind peaks nähtuma asja lahendava kohtu otsusest.


Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut. Võimalus, et tagatud tulevaste nõuetena käsitletakse ka võimalikke tulevikus loovutatavaid nõudeid, peab olema tagatiskokkuleppes selgelt kokku lepitud. Ainuüksi see ei välista aga tagatiskokkuleppe või loovutamise võimalikku vastuolu heade kommetega.


Hüpoteek ei eelda asjaõigusena AÕS § 325 lg 4 järgi tagatava nõude olemasolu, st see on tagatava nõude suhtes mitteaktsessoorne. Siiski on hüpoteegi mitteaktsessoorsus oluliselt piiratud hüpoteegi realiseerimisel. Nimelt annab hüpoteek AÕS § 325 lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue. Ka võib hüpoteegipidaja nõuda AÕS § 352 lg 1 järgi hüpoteegi alusel sundtäitmist üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Seega ei anna hüpoteek asjaõigusena hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.


Hüpoteek annab AÕS § 325 lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue. Hüpoteegipidaja võib nõuda AÕS § 352 lg 1 järgi hüpoteegi alusel sundtäitmist üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Seega ei anna hüpoteek asjaõigusena hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.

Kinnisasi vastutab üksnes omaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest, mitte loovutatud nõuete eest.


AÕS § 349 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamata jätmiseks ei ole vajalik tuvastada kõiki tagatud nõudeid ega nende rahalist suurust. Küll tuleb need selgeks teha hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramiseks.

Hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest AÕS § 349 lg 1 järgi võib olla vastuolus hea usu põhimõttega ja seega keelatud juhul, kui hüpoteegiga on tagatud mh tulevased nõuded ning rahuldatud on pandiga tagatud olemasolevad nõuded ning tagatud tulevased nõuded ei muutu ilmselt lähiajal sissenõutavaks, on muul viisil piisavalt tagatud või moodustavad täidetud kohustustega võrreldes väikese osa.


Kui võlausaldaja tõendab laenulepingu olemasolu, pöördub tõendamiskoormis ümber ja võlgnik peab omakorda tõendama, et laenulepingu alusel tagatud võlga tegelikult ei ole.

3-2-1-147-05 PDF Riigikohus 23.01.2006

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-83-05.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-75-03.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-83-05.

Laenulepingu rahatuse tõendamisel saab laenaja tugineda asjaolule, et laenuandjal puudusid laenamiseks raha, mistõttu ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale.

TsK § 276 lg 1 mõte on võimaldada laenajal tõendada dokumentaalsete tõenditega laenulepingu rahatust. Sellega on vastuolus seisukoht, et asjas võib ainsaks tõendiks olla laenuleping.

3-2-1-83-05 PDF Riigikohus 26.09.2005

Tehingu võib täitmisega heaks kiita eeldusel, et täitmisega saadi aru või oleks pidanud aru saama sellest, et täitmine toob endaga kaasa tehingu kehtivuse. Ainult makseülekannetel märgitud lepingu number ei ole piisavaks tõendiks, et kostja on lepingu täitmisele asunud ning sellega volituseta sõlmitud tehingu heaks kiitnud.


Ainuüksi asjaolu, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, ei muuda tehingut kehtivaks. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-81-02.


Kui laenaja soovib laenulepingut vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult laenutaja ees mingit kohustust ei ole.


Äriühingu ümberkujundamisel äriühingu võlausaldajatele ÄS § 483 kohaselt ettenähtud kahekuuline tähtaeg tähendab, et ümberkujundatav äriühing peab tähtaja jooksul esitatud võlausaldajate nõuded kas piisavalt tagama või rahuldama. Võlausaldajad, kes nõudeid selle tähtaja jooksul ei esita, saavad oma nõuded esitada üldkorras.

3-2-1-106-04 PDF Riigikohus 29.09.2004

TsK § 276 lg-st 2 tulenevalt ei saa laenulepingu täitmist tõendada ainult tunnistajate ütlustega.

3-2-1-104-02 PDF Riigikohus 10.10.2002

Poolte omaksvõtuks TsMS § 116 tähenduses saab lugeda üksnes poole selgesõnalist ja tingimusteta nõustumist vastaspoole väitega, mis on kohtule esitatud kirjalikus avalduses või protokollitud kohtuistungil.


Ringkonnakohtu otsus on vatuoluline ja ei vasta TsMS § 330 lg- s 4 otsuse põhjendavale osale kehtestatud nõuetele.


Sõltumata lepingus ette nähtud kokkuleppest lahendada vaidlused Rootsi seaduse alusel Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtus, saab kohus hinnata siiski vahekohtu kokkuleppe kehtivust, st tehingu kehtetuse aluste olemasolu, muuhulgas ette nähtud vorminõuete järgimist, lähtudes seejuures 10. juunil 1958. sõlmitud Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York'i konventsiooni art-st 2. Kui vahekohtu kokkulepe on kehtiv, saab lepingu kehtivust muus osas ja selle täitmisega seonduvat hinnata vaid kokkulepitud vahekohus.


Ainuüksi asjaolu, et leping sõlmiti formaalselt viie isiku vahel, ei tähenda veel seda, et sellest ühele lepingupoolele tulenevaid kohustusi teise poole suhtes ei võiks täpsustada või ka muuta, kui sellega ei mõjutata teiste lepingupoolte õigusi ega kohustusi. Samadel tingimustel võib tunnistada lepingust tulenevat võlga või selle asendada TsK § 238 lg 1 alusel, samuti võib lepingupool võtta vastu ka kolmanda isiku poolse kohustuse täitmise.


TsK § 272 lg 3 võimaldab pooltel iga võlga vormistada laenulepinguna. Võla ümbervormistamise õiguslikuks tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõenduskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist peab võlgnik (laenaja) tõendama, et ta laenu ei saanud. Ringkonnakohus peab vaidlusaluse lepingu ja võlakirja rahatuse hindamisel tuvastama, kas sõlmitud lepingus, millest tulenes kohustus ja mis vormistati ümber laenuks, sisalduv kokkulepe oli kehtiv.

3-2-1-70-02 PDF Riigikohus 05.06.2002

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg-s 4 ja TsMS §-s 95 sätestatut. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud taotletava hüpoteegisumma suurust, jättes andmata hinnangu esitatud laenulepingule, mis võib tõendada tagatava võla suurust, ja ka kostja kontoväljavõtetele, mis võivad tõendada laenu osalist tagasimaksmist.


Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut, jättes vastamata apellatsioonkaebuses esitatud põhjendusele.


Hageja taotleb pandiõiguse kinnistamist hüpoteegina AÕSRS § 133 lg 1 alusel. AÕSRS § 133 lg 3 näeb ette, et hüpoteegisummana kantakse sisse kogu pandiga tagatud võlasumma, mis antud juhul tuleneb laenulepingust. Hagejal oli õigus arvestada taotletava hüpoteegisumma sisse nii tagatud laenuintressid kui ka muud pandiga tagatud kõrvalkohustused kuid hagi kohaselt pole ta seda teinud.

AÕSRS § 133 lg-st 3 tuleneb, et lisaks hüpoteegisummale saab hüpoteegiintresse ja kõrvalnõudeid kinnistusraamatusse kanda vaid juhul, kui neis on varem kokku lepitud. Hüpoteegiintresside ja kõrvalnõuete kinnistusraamatusse kandmise nõue on õigesti rahuldamata jäetud, kuna puudub AÕSRS § 133 lg-st 3 tulenev kokkulele nende kinnistusraamatusse kandmiseks.


Pandiõigusest kui asjaõigusest ei tulene iseenesest isiklikku võlga pantijale, mida saaks ümber vormistada laenuna TsK § 272 lg 3 tähenduses. Laenulepingu sõlmimisel võttis kostja kohustuse vastutada osaliselt teise isiku eest hageja ees. Sellise kohustise näol on tegemist kostja isikliku kohustusega hageja ees, mida sai vormistada laenuna ja tagada pandiga.


Isegi laenulepingu tühisuse tuvastamisel ei kaasne sellega automaatselt pandilepingu tühisus.

Pandiõigusest kui asjaõigusest ei tulene iseenesest isiklikku võlga pantijale, mida saaks ümber vormistada laenuna TsK § 272 lg 3 tähenduses. Laenulepingu sõlmimisel võttis kostja kohustuse vastutada osaliselt teise isiku eest hageja ees. Sellise kohustise näol on tegemist kostja isikliku kohustusega hageja ees, mida sai vormistada laenuna ja tagada pandiga.

3-2-1-54-02 PDF Riigikohus 29.04.2002

Kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, siis TsMS § 231 lg 4 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses analüüsima kõiki kogutud tõendeid.


Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg-t 1, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude osas, mida ei esitatud.


Pooltel on vaidlus kostja poolt hageja sõiduauto valduse seaduslikkuse üle ja selles, kas tal on alus saada hagejalt tagasi makstud rahasumma. Kostja on vastuhagis sidunud auto tagastamise hageja poolt tasutud summa tagasimaksmisega. Poolte esitatud asjaoludest lähtuvalt tuleb apellatsioonikohtul kaaluda, kas õigussuhe on kvalifitseeritav kinnipidamisõiguse teostamisena AÕS § 320 mõttes, ning seejärel anda hinnang hageja väitele nõude tasaarvestamise kohta, kui kostja kasutas autot kokkuleppe vastaselt.


Kuna hageja ei vaidlusta raha saamist, siis ei too kirjaliku vormi järgimata jätmine (TsK § 273) kaasa laenulepingu tühisust.

3-2-1-150-01 PDF Riigikohus 11.12.2001

Apellatsioonikohus on TsMS § 330 lg 4 nõudeid rikkudes jätnud põhjendamata tuvastatud asjaolude alusel tehtud järeldused, samuti on andmata hinnang kostja esitatud tõendile.


Laenuleping kui reaalne leping loetakse TsK § 272 lg 2 alusel sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Apellatsioonikohus peab andma hinnangu kostja omakäelisele kinnitusele võlgnevuse olemasolu kohta võlakirjas. Laenulepingu vaidlustamine toimub TsK § 276 sätestatud korras, rahatuse tõendamiskoormus on kostjal.

3-2-1-143-01 PDF Riigikohus 07.12.2001

Kui kohus tuvastab laenusuhte, peab ta TsMS § 227 lg 1 nõuetele vastava kohtuotsuse tegemiseks vastama laenulepingule allakirjutanud isikute volitusi ning laenulepingust tuleneva nõude loovutaja vastu kostjal vastunõude olemasolu ja selle teostamise võimalikkust käsitlevatele kostja väidetele.


Ringkonnakohus leidis, et laenusuhet ei tõenda laenuleping ja selle täiendused, maksekorraldus ja laenukonto avamise korraldus. TsMS §-st 330 lg 4 tulenevalt pidanuks ringkonnakohus aga otsuse põhjendavas osas märkima, et ka teiste asjas esitatud tõendite hulgas ei ole selliseid tõendeid, mis tõendavad laenusuhte tekkimist vastavavuses lepingu tingimustega.


Laenuleping loetakse TsK § 272 lg 2 järgi sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Pangalaenulepingu võib seega lugeda sõlmituks selles kokku lepitud raha laenuvõtja kontole ülekandmise momendist.

Kui kohus tuvastab laenusuhte, peab ta TsMS § 227 lg 1 nõuetele vastava kohtuotsuse tegemiseks vastama laenulepingule allakirjutanud isikute volitusi ning laenulepingust tuleneva nõude loovutaja vastu kostjal vastunõude olemasolu ja selle teostamise võimalikkust käsitlevatele kostja väidetele.

3-2-1-27-96 PDF Riigikohus 13.03.1996

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json