2-19-11650/28
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.03.2021 |
|
TsÜS § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib TsÜS § 68 lg 3 järgi olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt RKTKo 05.11.2014, nr 3-2-1-110-14, p 12). Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt RKTKo 21.10.2020, nr 2-18-109972/115, p 12).
Selle hindamiseks, kas leping on kaudse tahteavaldusega üles öeldud, tuleb hinnata tegu, millega kaudne tahteavaldus võiks olla väljendatud. (p 11)
Intressita tähtajatu laenulepingu korral võib laenusumma tagasimaksmist pidada laenulepingu kaudse tahteavalduse teel ülesütlemiseks VÕS § 398 lg 2 mõttes. (p 12)
VÕS § 398 lg 2 lubab laenusaajal laenu ilma ette teatamata (mh osaliselt) tagastada. Laenusaaja tehtud laenu osalisest tagastamisest kui teost ei saa aga eeldada laenusaaja tahet öelda laenuleping üles. Seda põhjusel, et kuna laenulepingu ülesütlemise korral muutub laenusumma VÕS § 398 lg 1 järgi sissenõutavaks, tooks laenulepingu ülesütlemine laenusaajale kaasa kohustuse tagastada viivituseta kogu ülejäänud laenusumma. Selle kohustusega viivitamisel on laenuandjal mh õigus nõuda viivitatud summalt viivise tasumist (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1). Seetõttu puudub üldjuhul ka mõistlik põhjendus, miks peaks laenusaaja soovima enne laenu (täielikku) tagastamist tähtajatu intressita laenulepingu üles öelda. Laenusaaja tahe laenu osalisel tagastamisel on eeldatavasti suunatud laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse osalisele täitmisele, mitte aga laenulepingu tervikuna ülesütlemisele. (p 13)
Intressita tähtajatu laenulepingu korral võib laenusumma tagasimaksmist pidada laenulepingu kaudse tahteavalduse teel ülesütlemiseks VÕS § 398 lg 2 mõttes. (p 12)
|
| 2-18-17536/29
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.05.2020 |
|
RahaPTS § 42 lg 4 esimese lause kohustab lepingu erakorraliselt üles ütlema, kui kohustatud isikul on kliendiga ärisuhe, kuigi esineb mõni RahaPTS § 42 lg-tes 1-3 nimetatud alustest, sh olukorras, kus kohustatud isik ei suuda täita selle seaduse § 20 lg 1 p-des 1, 2 või 3 sätestatud hoolsusmeetmeid või kui kohustatud isikul on rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus (RahaPTS § 42 lg 1). Pangal kui kohustatud isikul on ka pärast lepingu sõlmimist kohustus hoolsusmeetmeid rakendada ja rahapesu kahtluse tekkimisel kahtluste kõrvaldamiseks kliendilt informatsiooni küsida. Kui klient keeldub vajaliku teabe või dokumentide esitamisest, on pangal mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus ärisuhe lõpetada. Seadusest tuleneva kohustuse täitmist lõpetada kliendiga ärisuhe ei saa pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks. Arvestades RahaPTS § 1 lg-s 1 sätestatud peamist eesmärki (tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks, suurendades ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust), tuleb krediidiasutusel lõpetada niisugune ärisuhe ka juhul, kui kahtluse tekitanud asjaolud esinesid juba enne ärisuhte loomist ning pangal oli võimalus sellekohast teavet nõuda juba enne lepingu sõlmimist. (p 15)
|
| 2-15-13997/68
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
16.10.2017 |
|
VÕS § 416 lõike 2 eesmärgiks on võlgnevuse likvideerimine läbirääkimiste teel, et vältida laenulepingu ülesütlemist. Seetõttu peab krediidiandja tegema tarbijast laenusaajale krediidilepingu ülesütlemisel VÕS § 416 lõike 2 kohaselt selge, üheselt mõistetava ja otsese pakkumise läbirääkimistesse astumiseks eesmärgiga kokkuleppele jõuda. Lähtuvalt VÕS § 416 lõike 2 mõttest peab krediidiandja näitama üles aktiivset rolli läbirääkimiste pidamisel ja analüüsima võimalikke lahendusi kokkuleppele jõudmiseks. VÕS § 416 lg 2 täiendab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piiranguid ning tegu on VÕS § 421 kohaselt imperatiivse regulatsiooniga, mistõttu toob selle eiramine kaasa ülesütlemise avalduse tühisuse(p 9).
|
| 3-2-1-105-15
|
Riigikohus |
19.10.2015 |
|
Kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu VÕS § 195 lg 4 teise lause järgi üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt. Leping saab lõppeda vaid mõlema kaaslaenaja suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane ülesütlemise avaldus. (p 13)
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist. (p 13)
|
| 3-2-1-85-15
|
Riigikohus |
30.09.2015 |
|
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel piisab laenusaaja (hageja) omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). (p 12)
Poolte sõlmitud tarbijakrediidilepingutes kokkulepitu järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut. Lepingutest tulenevalt on krediidiandjal (kostja) lepingute ülesütlemise õigus juhul, kui laenusaaja (hageja) ei täida talle antud täiendava tähtaja jooksul viivitatud maksete tasumise kohustust. Viivitatud maksete tasumise kohustus saab hõlmata vaid täiendava tähtaja andmise hetkeks sissenõutavaks muutunud kohustusi. Kohustuste puhul, mis ei ole sissenõutavaks muutunud, ei saa kohustuste rikkumisest rääkida. Kui kohustus ei ole sissenõutav, siis ei saa selle täitmist nõuda ja küsimust kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisest ei kerki. (p 14)
|
| 3-2-1-190-13
|
Riigikohus |
02.04.2014 |
|
Hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole suunatud mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla saamisele, vaid täitmine piirdub koormatud kinnisasjaga (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16) (p 12).
Hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab teha üksnes hüpoteegiga tagatud sissenõutavaks muutunud nõude rahuldamiseks. (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 17) (p 14).
Täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest, mh üksnes sissenõutavaks muutunud laenumaksete sissenõudmiseks laenulepingut üles ütlemata. Kuna hüpoteegi realiseerimise asjaõiguslik nõue on terviklik, ei ole hüpoteegipidajal vähemalt kinnisasja omandaja nõusolekuta võimalik hüpoteegi alusel täitemenetlust korraldada üksnes mõne hüpoteegiga tagatud nõude või nõude osa rahuldamiseks selliselt, et hüpoteek säiliks ja tagaks sissenõutavaks muutumata nõudeid ka edaspidi (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 18). Täitemenetluse võib läbi viia kogu tagatud nõude (kõigi tagatud nõuete) rahuldamiseks. (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 20) (p 15).
Hüpoteegiga tagatud võla kindlakstegemisel tuleb arvestada ka seda, millises ulatuses on võlga tasunud või tasub täitemenetluse ajal kaaslaenaja (p 27).
Kohtu ülesanne on menetluses selgitada pooltele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eripära ja tähendust. Muu hulgas tuleb selgitada hagejale, et see hagi on tema põhiliseks võimaluseks esitada täitemenetluses kostja väidetud võlale kõik vastuväited. Kui hageja on esitanud vastuväited täitemenetlusele võla kohta, peab kohus selgitama kostjale kohustust esitada võlaarvestus. (p 18)
Kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. See ei vabasta omakorda aga solidaarvõlgnikku võimalikust vastutusest teiste solidaarvõlgnike ees (p 27).
Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (VÕS § 195 lg 1, TsÜS § 69 lg 1 esimene lause) (p 23).
Kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu VÕS § 195 lg 4 teise lause järgi üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt. Leping saab lõppeda vaid mõlema kaaslaenaja suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane ülesütlemise avaldus (p 24).
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks (p 25).
VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Seejuures ei ole tähtis, kui suure osa võlgnetavad laenumaksed moodustasid kogu laenust (p 26).
Laenumaksete tasumata jätmise tõttu laenulepingu ülesütlemist ei muudaks olematuks ka enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud kohustuste tagantjärele täitmine (p 29).
Kui laenusaaja ei tasu laenumakseid, on laenuandjal õigus leping seaduses ja lepingus ettenähtud alustel ja korras lõpetada (p 30).
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi saab esitada ka üksnes üks kinnisasja kaasomanik, kui sundtäitmine puudutab kaasomandis olevat kinnisasja tervikuna (p 13).
Täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 18 ja 20). See ei tähenda siiski, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata, kui tuvastatakse, et vähemalt mingis osas on hüpoteegiga tagatud nõue sissenõutav. Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka osaliselt, mh piirates võlga, mille katteks saab tulemit arvestada, ja/või keelates üksikute täitetoimingute tegemise (nt raha väljamaksmise sissenõudjale). Küll ei ole alust keelata osaliselt tagatud sissenõutava nõude olemasolul nt kinnisasja aresti ega müüki. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga saab võlgnik maksma panna kõik enda vastuväited täitedokumendi järgsele võlale (p 15-16).
Hageja peab lepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama (tegema usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16) (p 17).
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, ei anna alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kui hageja ei ole esitanud rikkumisest tuleneda võivat kahju hüvitamise nõuet kostja rahalise nõudega tasaarvestamiseks ega esitanud muid vastunõudeid (p 28).
Kohtu ülesanne on menetluses selgitada pooltele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eripära ja tähendust. Muu hulgas tuleb selgitada hagejale, et see hagi on tema põhiliseks võimaluseks esitada täitemenetluses kostja väidetud võlale kõik vastuväited. Kui hageja on esitanud vastuväited täitemenetlusele võla kohta, peab kohus selgitama kostjale kohustust esitada võlaarvestus (p 18).
|
Facebook
Twitter