/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-108-14 PDF Riigikohus 12.11.2014
Kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. (p 19)
VÕS § 42 kontekstis ei saa hinnata intressi kui tasu suurust krediidi eest ebamõistliku tüüptingimusena VÕS § 42 lg 2 järgi, kuna see puudutab nii lepingu põhieset kui ka hinna ja üleantu väärtuse suhet. (p 18)
3-2-1-141-12 PDF Riigikohus 26.11.2012
Kolleegium on 29. jaanuaril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse p-s 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
3-2-1-153-09 PDF Riigikohus 27.01.2010
TMS
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07. Eksimuse alusel tehingu tühistamise aluseks saavad üldjuhul sarnaselt pettusega olla teise poole esitatud ebaõiged asjaolud või asjaolude esitamata jätmine. Erinevalt pettusest ei näe eksimuse regulatsioon ette võimalust tühistada tehing ainuüksi kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Kuigi teoreetiliselt võiks hageja esitatud asjaolud mahutada TsÜS § 92 lg 3 p-s 3 ettenähtud "jagatud eksimuse" alla, ei saa eeldada, et sellisel juhul peaks eksimuse riski kandma hüpoteegipidaja.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07. Tehingu võib TsÜS § 94 lg 4 teisele lausele tuginedes tühistada ka juhul, kui teine pool pettusest ei tea, kuid tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Praeguses asjas ei ole kolmas isik kostja kasuks hüpoteegi seadmisega hageja kinnistule mingeid õigusi omandanud. Kuid see ei välista, et õiguse omandas kolmas isik tagatislepinguga, mitte hüpoteegi seadmisega. Esmapilgul võib tagatiskokkuleppele, millega kinnistu omanik kohustub oma kinnistule seatud hüpoteegi vahendusel tagama kinnistuga kolmanda isiku võlga, tõepoolest nimetatud sätte kohaldamine kõne alla tulla. Siiski ei tulenenud tagatislepingust kolmandatele isikutele vahetult mingeid õigusi. Need said tuleneda laenulepingu(te)st. Seos tagatislepinguga ja võimaliku kolmandate isikute toimepandud pettusega jääb seejuures liiga kaugeks, et õigustada tagatiskokkuleppe tühistamist ja seega kokkuvõttes ka hüpoteegi kustutamist hüpoteegipidaja suhtes, kes pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma. Sätte laiendav tõlgendus võiks tähendada muu hulgas, et kõik laenuandjad peaksid enne laenu andmist juhul, kui laenu tagab kolmanda isiku varale seatud pant, kontrollima detailselt laenuvõtja ja pantija vahelist suhet ja kandma sellest tulenevaid riske. See paneks laenuandjale aga tihti teostamatu (või vähemalt ebaproportsionaalse) kohustuse ja võiks olla takistuseks reaalkrediidi turu toimimisele tervikuna.
Hageja eesmärgiks on tema kinnistule kantud hüpoteegi kustutamine, st oma vara koormavast varalisest õigusest vabanemine. Kuna asja lahendamisel ei ole selgeks tehtud, kas hüpoteek tagab reaalset nõuet, saab lähtuda maksimaalsest võimalikust summast, mis hüpoteegi alusel on võimalik rahuldada, st hüpoteegisummast. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi oli tegemist nn vara hagiga ning hagihind oli määratav hüpoteegisummaga.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga. TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Võlgnikul on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka juhul, kui võlgniku vastuväide (käendajana) seisnes selles, et laenuandja ei olnud laenusaajale laenusummat andnud. Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Kuna praegusel juhul ei ole täitedokumendiks kohtulahend, ei kohaldu ka TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirang.
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
3-2-1-89-08 PDF Riigikohus 05.11.2008
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel.
Kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keelu - mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust - eesmärgiks on tuua kaasa sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus. Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas. Garantiilepingu korral oleks võlgnikul õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev hagi garantiiga hagejale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 jj järgi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära.
Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas.
TsK § 272 lg 3 alusel võla ümbervormistamise tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõendamiskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist on laenusaaja kohustuseks tõendada, et ta ei saanud laenu.
3-2-1-137-06 PDF Riigikohus 29.01.2007
Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kuid see võib olla aluseks näiteks põhivõlalt arvestatava viivise vähendamisele.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
Kui kassatsioonkaebus rahuldatakse, tagastatakse kogu kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel.
Alates 1. jaanuarist 2007 on asja läbivaatamise kuludeks TsMS § 143 p 4 järgi üksnes menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel ning välisriigis ja eksterritoriaalsetele Eesti Vabariigi kodanikele kättetoimetamise ja edastamise kulud, st postiteenistuse vahendusel Eestis menetlusdokumentide kättetoimetamise kulusid menetluskulude hulka enam ei arvata.
TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule. Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule. Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
Kui laenuleping sõlmiti ja ka laen tuli tagastada enne 1. juulit 2002, tuleb laenulepingu täitmisega seonduvat hinnata VÕSRS §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 järgi enne 1. juulit 2002 kehtinud sätete järgi. See puudutab mh laenulepingu järgi makstavat intressi, aga ka viivist, isegi kui seda arvestatakse perioodi eest pärast 1. juulit 2002. See kehtib nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud, kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes võla puhul, mis muutus sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
3-2-1-29-04 PDF Riigikohus 31.03.2004
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-04.
Kui kohtumenetluses väidetakse, et laenuintress on heade kommetega vastuolus, siis tuleb kindlaks teha tehingu tegemine äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja sunnitus teha selline tehing raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning sellise olukorra ärakasutamine teise poole poolt (kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 74). Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-02.
Ka enne 01.07.2002 tehtud tehingute korral võib tsiviilseaduse mõttest tulenevalt eeldada laenulepingu tasulisust, kui pooled on sõlminud selle oma majandus- või kutsetegevuses.
3-2-1-108-02 PDF Riigikohus 22.10.2002
Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ja millest lähtuva intressiarvestusega ta laenu annab ning kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ja kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
TsÜS § 74 annab poolele võimaluse hageda tehingu kehtetuks tunnistamist, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, et ta oli sunnitud tehingu tegemiseks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära (käitus liigkasuvõtjalikult laenulepingu intressi või viivist kehtestades).
TsÜS § 66 lg 1 kohaldamine tuleb kõne alla juhtudel, mis ei ole olemuslikult kaetud TsÜS §-dega 69, 70, 72-74, kuid millega on moraalinorme jämedalt eiratud muul põhjusel. Need sätted on TsÜS §-st 3 lähtuvalt kohaldatavad erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes.
Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 319 lg-s 1 sätestatut, rahuldades apellatsioonkaebuse suuremas ulatuses, kui apellant seda taotles.
Kui viivis ületab ilmselgelt tekkinud kahju, ei tähenda veel sellise kokkuleppe vastuolu seadusega. TsK § 194 annab kohtule võimaluse leppetrahvi vähendada.
Pooled on vabad leppima kokku laenuintressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
3-2-1-80-02 PDF Riigikohus 16.10.2002
Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku.
Kuigi hagiavaldusele lisatud volikirja järgi oli esindaja volitus istungi toimumise ajaks, kus ta osales, lõppenud, võib esindamise lugeda kehtivaks TsÜS § 103 lg-st 2 tulenevalt.
TsÜS § 74 alusel tehingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks tunnistamiseks tuleb tehingut vaadelda tervikuna, arvestades lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimusi, tagatiste olemasolu, intressi suurust, tehingupoolte varasemat praktikat sarnaste tehingute tegemisel ja nende täitmist jne. Ka peab kohus kontrollima selliste asjaolude esinemist, nagu ühe lepingupoole kogenematus, sundolukord või muu tema tahet mõjutanud asjaolu, mis samuti annavad aluse pidada intressikokkulepet sõlmituks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul.
Olemuslikult katab TsÜS § 66 lg 1 muuhulgas TsÜS §-des 69, 70, 72-74 sätestatud koosseise ning on kohaldatav juhtudel, mis ei ole kaetud TsÜS-i nimetatud §-dega. Need sätted on TsÜS §-st 3 lähtuvalt kohaldatavad erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes.
Leping sõlmiti hageja elukohas, järelikult oli kostja hageja elukohast teadlik. Seega, kui täitmise koht ei olnud kindlaks määratud, tuli rahaline kohustis TsK § 179 lg 2 p 2 kohaselt täita kreeditori elukohas. Ka rahasumma deponeerimist loeti TsK § 181 järgi kohustuse täitmiseks.
Laenulepingus sätestatavas intressimääras lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku ning seadus siin kitsendusi ei tee. 60 %-line aastaintressi puhul on vahe laenatava ja tagasimakstava summa vahel küll ebaproportsionaalne, kuid intresside kindlat ülempiiri ei ole siiski võimalik kindlaks määrata.
3-2-1-116-97 PDF Riigikohus 23.10.1997

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json