2-21-3552/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.03.2023 |
|
Põhimaksekonto või põhimakseteenuse leping ei kujuta endast iseseisvat lepinguliiki, vaid selle all tuleb mõista tarbija ja krediidiasutuse vahelist lepingusuhet, mille puhul krediidiasutus (makseteenuse pakkuja) osutab tarbijale VÕS § 709 lg-s 151 loetletud makseteenuseid (põhimakseteenused). Kui kliendile osutatakse lisaks eelnimetatud põhimakseteenustele veel mingeid makseteenuseid, saab põhimakseteenuse suhtena käsitada siiski vaid seda osa teenustest, mis vastab VÕS § 709 lg-s 151 loetletule. Ka juhul, kui kliendile osutatakse üksnes osa põhimakseteenustest, tuleb asjaomast lepingusuhet tarbija huvidest lähtudes käsitada põhimakseteenuse osutamise lepinguna VÕS § 709 lg 151 mõttes. Kuna kumbki pooltest ei ole esitanud väiteid, nagu ei oleks pooltevahelise lepingusuhte alusel osutatud kliendile (hagejale) VÕS § 709 lg-s 151 loetletud teenuseid, kohalduvad praegusel juhul põhimakseteenuse lepingut reguleerivad sätted.
Tarbijast kliendile osutatavate makseteenuste lugemine põhimakseteenusteks VÕS § 709 lg 151 mõttes ei sõltu sellest, missuguseid tehinguid klient oma maksekonto vahendusel teeb, s.o kas need on seostatavad iseseisva majandus- või kutsetegevusega või mitte. Seadusest tulenevalt on krediidiasutused kohustatud tarbijale teatud liiki teenuseid pakkuma. Kui tarbijast klient kasutab enda (põhi)maksekontot viisil, mis viitab ärilistele ehk majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärkidele, mis väljuvad tarbijate kaitseks kehtestatud eesmärkide piirest, võib klient olla sellega rikkunud temale põhimakseteenuste osutamise aluseks olevat lepingut. See asjaolu ei annaks siiski alust kvalifitseerida tarbijale osutatavate põhimakseteenuste lepingut iga konkreetse tehingu sisust lähtuvalt ümber kord põhimakseteenuse, kord ettevõtjale mõeldud makseteenuste lepinguks. (p 14)
Tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu aspektist on VÕS § 7101 lg 2 erisäte VÕS § 7101 lg 1 suhtes. See ei tähenda, et tarbijate suhtes VÕS § 7101 lg-s 1 sätestatu ei kohalduks. Tarbijast kliendil on VÕS § 7101 lg 1 kohaselt õigus nõuda makseteenuse pakkujalt makseteenuse lepingu sõlmimist, kui tarbija ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele. VÕS § 7101 lg 1 järgi ei pea makseteenuse pakkujaks olema krediidiasutus (vastupidi VÕS § 7101 lg-s 2 sätestatule, mis on erisäte ka krediidiasutustest makseteenuse pakkujate suhtes) ning makseteenuse pakkuja pakutavad teenused ei pea olema põhimakseteenused. (p 18)
VÕS § 720 lg-t 2 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-tega 2 ja 3 selliselt, et krediidiasutus ei või tarbijaga sõlmitud makseteenuse lepingut korraliselt üles öelda, kui makseteenuse leping vastab põhimakseteenuse lepingu tunnustele. Kuigi tarbija juurdepääsuõigus põhimakseteenustele ei ole piiramatu, ei ole kohane ega proportsionaalne piirata tarbija juurdepääsu põhimakseteenustele selliste teenuste kasutamist võimaldava lepingu korralise, s.o mõjuva põhjuse olemasolust mittesõltuva ülesütlemisega, millele tarbijast kliendil ei ole põhimõtteliselt võimalik esitada vastuväiteid. (p-d 21 ja 21.4)
Euroopa Kohtu praktika kohaselt on riigisisesel kohtul kohustus tõlgendada riigisisest õigusnormi kooskõlas direktiiviga kitsendavalt, seda muuhulgas juhul, kui teatud õigusliku tagajärje saavad direktiivi kohaselt kaasa tuua üksnes direktiivis ammendavalt loetletud eeldused, mida riigisisene õigus ei sisalda (vt EKo nr C-106/89: Marleasing SA versus La Comercial Internacional de Alimentacion SA). (p 21)
Kohtul puudub seadusest tulenev alus hinnata kostja ülesütlemisavaldust erakorralise ülesütlemisena, kui lepingu üles öelnud menetlusosaline on tuginenud menetluse kestel üksnes lepingu korralisele ülesütlemisele. Kuna TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu pooled, siis ei saa kohus tuletada menetlusosalise esitatud korralise ülesütlemise avaldusest lepingupoole tahet öelda leping üles hoopis erakorraliselt (vt ka RKTKo nr 2-21-1824/23, p 11). (p 25)
|
| 2-18-7504/138
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.03.2022 |
|
Vt RKTKo nr 2-18-5450/71, p 14. (p 12)
Vt RKTKo nr 2-18-5450/71, p-d 12 ja 15. (p 12)
Sarnaselt VÕS § 7101 lg 1 kolleegiumi antud tõlgendusele ei tulene makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 638 lg st 1 makseteenuse pakkujale (krediidiasutusele) keeldu öelda makseasutusega sõlmitud leping VÕS § 720 lg 2 alusel korraliselt üles. (p 13)
|
| 2-18-5450/71
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.02.2022 |
|
Olukorras, kus makseteenuse osutaja on leppinud kokku võimaluses öelda makseteenuse leping korraliselt üles, võib vastuolus hea usu põhimõttega ja toimetu olla lepingu ülesütlemine sellise isikuga, kellega makseteenuse pakkujal on VÕS § 7101 lg-st 1 tulenev kohustus sõlmida makseteenuse leping. (p 12)
Olukorras, kus isik ei vasta makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele (nt kui need tingimused on muutunud), on makseteenuse osutajal õigus vastava kokkuleppe olemasolul makseteenuse leping VÕS § 720 lg 2 alusel korraliselt üles öelda. (p 12)
RahaPTS § 42 lg-st 4 tuleneb makseteenuse osutajale kohustus kliendiga ärisuhe lõpetada (RKTKo nr 2-18-17536/29, p 15). Juhul, kui makseteenuse osutajal on seadusest tulenev kohustus öelda konkreetse isikuga leping üles, on tegu lepingu erakorralise ülesütlemisega. (p 15)
Vastuolus hea usu põhimõttega võib olla makseteenuse lepingu korralise ülesütlemise õiguse kasutamine sellise kliendiga, kes ise ja kelle taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud tingimustele ja kellega makseteenuse pakkuja peaks sõlmima uue makseteenuse lepingu. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. (p 14)
|
| 3-2-1-148-09
|
Riigikohus |
06.01.2010 |
|
Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja TsK § 222 järgi tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust siiski ei eeldata, st neid peab tõendama hageja.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-06.
Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele.
Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem.
Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-06.
|
| 3-2-1-125-08
|
Riigikohus |
08.12.2008 |
|
VÕS § 741 lg-s 1 sätestatud maksevahendi omaja kohustuste rikkumine on käsitatav raske hooletusena VÕS § 104 lg 4 tähenduses juhul, kui maksevahendi omaja jätab käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata.
Ainuüksi järelmaksukaardi jätmine autosse ei ole üldjuhul käsitatav raske hooletusena VÕS § 741 lg 1 p 1 ja VÕS § 104 lg 4 koosmõjus. Tegemist võib olla lihtsalt hooletusega. Seejuures ei ole tähtsust sellel, kas autol, kuhu maksevahend jäeti, on signalisatsioon või kas see oli sisse lülitatud. Maksevahendi jätmine autosse võib olla raskelt hooletu juhul, kui lisanduvad muud asjaolud, näiteks see, et koos maksevahendiga hoiti ka selle kasutamist võimaldavat PIN-koodi. Seega saab raskeks hooletuseks pidada nii VÕS § 741 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuste üheaegset esinemist kui ka sama paragrahvi sama lõike p-des 1 ja 3 sätestatud kohustuste samaaegset rikkumist. Samuti võib maksevahendi jätmine autosse olla käsitatav raske hooletusena juhul, kui auto jäetakse lukustamata asjaoludel, mille esinemisel rikkujaga sarnane isik autot lukustamata ei jätaks.
Tingimus, mille kohaselt kaardi valdaja peab PIN-koodi meelde jätma ning hävitama PIN-koodi ümbriku ja selle sisu, erineb VÕS § 741 lg-s 1 ettenähtud elektroonilise maksevahendi omaja kohustustest. VÕS § 746 kohaselt on elektroonilise maksevahendi omaja kahjuks seaduses sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine.
VÕS § 741 lg 1 p 2 järgi tuleb teatamiskohustus täita maksevahendi väljajale või väljaja poolt omajale sel eesmärgil teatavaks tehtud kolmandale isikule.
Maksevahendi väljaja vastutust piiravate asjaolude tõendamise kohustus lasub maksevahendi väljajal. PIN-koodi hoidmisel maksevahendi omaja raske hooletuse tõendamiseks peaks maksevahendi väljaja esmalt tõendama, et raha väljavõtmine koodi teadmata oli võimatu. Kui see on nii ja asjaolude järgi võib eeldada, et PIN-kood saadi koos maksevahendiga, peab maksevahendi omaja omakorda tõendama, et ta ei olnud koodi hoidmisel raskelt hooletu (jagatud tõendamiskoormis).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-56-08.
|
| 3-2-1-125-06
|
Riigikohus |
30.11.2006 |
|
Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja tulenevalt TsK §-st 222 tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust ei eeldata, st neid peab tõendama hageja.
Pangakaardi kasutaja kohustuste rikkumist saab lugeda süüliseks vaid siis, kui ta pidi ette nägema, et kaardi ja PIN-koodi kaotsimineku tagajärjeks võib olla nende kasutamine selliselt, et sellega tekib kahju pangale. Kui tegemist oli deebetkaardiga, mida sai kasutada üksnes kontol oleva raha ulatuses, võis n-ö keskmine inimene kaardi ja PIN-koodi kaotuse tagajärjena ette näha üksnes seda, et kaarti kasutades võib ta ilma jääda kontol olevast rahast.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-94-05.
Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja tulenevalt TsK §-st 222 tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele.
Kostja kohustuste rikkumist saab lugeda süüliseks vaid siis, kui kostja pidi ette nägema, et kaardi ja PIN-koodi kaotsimineku tagajärjeks võib olla nende kasutamine selliselt, et sellega tekib kahju hagejale, st kui ta pidi ette nägema võimalust, et kaardi vahendusel on võimalik võtta kontolt välja rohkem raha, kui seal tegelikult on, mh krediidina. Kui tegemist oli deebetkaardiga, mida sai kasutada üksnes kontol oleva raha ulatuses, võis n-ö keskmine inimene kaardi ja PIN-koodi kaotuse tagajärjena ette näha üksnes seda, et kaarti kasutades võib ta ilma jääda kontol olevast rahast.
|
Facebook
Twitter