https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 134| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-21-5187/14 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.06.2023

Kui liikluskindlustusandja vaidleb sõiduki parandamiseks minevate kannatanu taotletud kulude vajalikkusele vastu, tuleb tal tõendada, et tema pakutava remondiettevõtja tehtavad remonttööd asetavad kahjustatud isiku olukorda, mis on maksimaalselt lähedane olukorrale, milles kahjustatud isik oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1), s.o kindlustusjuhtumieelsesse olukorda (LKindlS § 26 lg 2 kolmas lause). Selline tõendamiskoormis tuleneb muuhulgas LKindlS § 26 lg 2 esimesest lausest, mille kohaselt on kahjustatud isikul sõiduki kahjustamise korral õigus valida talle sobiv sõiduki taastusremonti tegev remondiettevõtja. (p 12)

Kuigi kahjustatud isik ei tohi kuritarvitada enda LKindlS § 26 lg 2 esimesest lausest tulenevat õigust valida talle sobiv remondiettevõtja ja kindlustusandja hüvitamiskohustus piirdub mõistlike kulutustega kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamiseks, saab eeldada, et kahjustatud isik on valinud sellise remondiettevõtja, mille tehtavad remonttööd tagavad temale kuuluva sõiduki väärtuse taastamise võimalikult suurimas ulatuses. (p 12)


VÕS § 132 lg 3 esimene lause sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Asi tuleb parandada mõistlikel tingimustel, st kahjustatud isik peab võimaluse korral valima soodsaima võimaluse. Kui kahjustatud isik laseb teha tarbetult kalli remondi, rikub ta VÕS § 139 lg-s 2 toodud kahju vähendamise kohustust, mis toob kaasa tema kahjuhüvitise vastava vähendamise (vt RKTKo nr 3-2-1-124-11, p 16). (p-d 10 ja 16)

Kahjustatud isik ei pea VÕS § 132 lg 3 esimese lause alusel nõuet esitades siiski alati võtma aluseks kõige odavama remondivõimaluse, sest kahju hüvitamise eesmärgist (VÕS § 127 lg 1 ja § 132 lg 3 esimene lause) lähtudes peab remont tagama kahjustatud asja kahjustamise eelse väärtuse maksimaalse taastamise. Eeltoodu kehtib ka LKindlS § 26 kohaldamisel. (p 17)

2-19-19203/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.05.2022

Kindlustusjuhtum eeldab LKindlS § 8 lg 1 kohaselt, et lisaks kahju tekitamisele on täidetud järgmised tingimused: · kahju on tekitatud sõidukiga, mille suhtes kehtib kindlustuskohustus; · kahju on tekitatud sõiduki liikluses käitamisele iseloomuliku riski realiseerumisega ja esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ning tekitatud kahju vahel; · kahju on põhjustatud teel või muul sõidukite tavapäraseks liiklemiseks kasutataval alal. (p 11)

Traktor on käsitatav sõidukina, mille suhtes kehtib kindlustuskohustus LKindlS § 4 p 1 ja § 8 lg 1 p 1 mõttes. Seega võib ka kahju tekitamine traktoriga olla käsitatav kindlustusjuhtumina. (p 14)

Euroopa Kohtu praktikat arvestades tuleb LKindlS § 8 lg 1 p 2 tõlgendada selliselt, et sõiduki liikluses käitamisele iseloomulik risk saab realiseeruda ka olukorras, mil traktoriga tagurdatakse läga laadimise käigus vastu teist, seisvat traktorit. Kui kahju põhjustanud traktor tagurdas otsa teisele, seisvale traktorile, realiseerus sõiduki liikluses käitamisele iseloomulik risk LKindlS § 8 lg 1 p 2 mõttes, mis tulenes sellest, et tagurdamisel oli traktorijuhil nähtavus piiratud. (p 17)

Euroopa Kohtu praktikat arvestades on põhjendatud tõlgendada LKindlS § 8 lg 1 p 3 selliselt, et põld on asjaomases kontekstis liiklemiseks tavapäraselt kasutatav ala. Õnnetuse toimumine põllul ei välista seda, et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Kuigi põld ei pruugi olla tavaarusaama järgi liikluseks kasutatav ala, tuleb arvestada sellega, et kohustuslik liikluskindlustuskaitse laieneb Euroopa Kohtu praktika kohaselt mistahes maastikele, millel sõidukit kasutatakse, sh liikluseks ebasobivale teele või alale. Kuna traktor on käsitatav sõidukina direktiivi art 1 p 1 mõttes ning põld on traktorite jaoks liikluseks tavapäraselt kasutatav ala, oleks direktiivi eesmärgiga vastuolus tõlgendus, mille järgi ei saaks kahju tekitamist põllul käsitada kindlustusjuhtumina. (p 19)

Asjaolu, et põld vm maastik võib oma omadustelt olla liiklemiseks ebasobiv nt tavalisele sõiduautole ning seal saavad liikuda eeskätt selleks kohandatud sõidukid (nt põllutöömasinad), ei tähenda, et selline ala oleks viidatud sätte tähenduses avalikule liiklusele suletud LKindlS § 8 lg 2 p 4 mõttes. (p 20)

Kuigi kahju põhjustanud traktorijuht täitis iseenesest põllul läga laadides tööandja ülesandeid, ei tekkinud kahju töösooritusele ehk läga laadimisele iseloomuliku riski realiseerumisel. Kahju tekkis, sest traktoriga tagurdati vastu teist, seisvat traktorit ning tagurdamisel oli nähtavus piiratud. Kuna tagurdamisel realiseerub sõiduki liikluses käitamisele iseloomulik risk LKindlS § 8 lg 1 p 2 mõttes, mitte töösooritusele iseloomulik risk, ei ole põhjendatud käsitada tagurdamise käigus tekkinud kahju vahetu töösoorituse käigus tekkinud kahjuna. Olukord, kus kahju põhjustanud traktor tagurdas läga laadimise käigus vastu teist, seisvat traktorit, käsitatav kindlustusjuhtumina LKindlS § 8 mõttes. (p-d 21 ja 22)

Kindlustusjuhtumi toimumise korral võib kahjustatud isik esitada LKindlS § 23 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees mõnel LKindlS § 23 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alusel.

Kindlustatud isik on LKindlS § 12 kohaselt sõiduki valdaja. Sõiduki valdaja on muu hulgas sõidukit juhtinud füüsiline isik. Tuleb arvestada, et valdaja mõiste LKindlS tähenduses on laiem kui asjaõigusseaduses (AÕS). LKindlS mõttes saab valdajaks lugeda nii isikut, kes vastab AÕS §-s 33 sätestatud valdaja tunnustele, kui ka isikut, kellel on sõiduki üle tegelik võim, sõltumata sellest, kas see võim kvalifitseerub valduseks AÕS mõttes (RKTKo nr 3-2-1-55-06, p 12; RKTKo nr 3-2-1-48-06, p 11) (p-d 23 ja 24).

Kahjustatud isik on isik, kellele on kindlustusjuhtumi toimumise tõttu tekkinud kahju. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et liisingusuhte puhul saab kahjustatud isikutena LKindlS § 23 lg 1 ja § 35 lg 1 p 1 mõttes käsitada nii kahjustatud sõiduki omanikku kui ka liisinguvõtjat (RKTKo nr 2-16-3600/32, p 12.3). (p 25)

TsÜS § 132 lg 1 või VÕS § 1054 lg 1 ei välista kahju põhjustanud isiku enda deliktilist solidaarvastutust kannatanu ees (vt RKTKo nr 3-2-1-53-12, p 12). (p 30)

Iseendale tekitatud kahjuna LKindlS § 33 p 7 mõttes ei ole põhjendatud käsitada kahju, mis tekkis mitme sõiduki liikluses osalemise riski realiseerumisel. Seda isegi juhul, kui neil sõidukitel oli sama omanik või kui need sõidukid olid ühe isiku, sh liisinguvõtja, valduses. (p 32)

LKindlS § 33 p 8 kohaselt on välistatud eelkõige sellise kahju hüvitamine, mis tekkis kahju põhjustanud sõidukile. (p 33)

2-19-108066/45 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2022

Hinnangu aluseks, kas isik on lahkunud kindlustusjuhtumi toimumise kohalt õigusvastaselt, tuleb võtta sõidukijuhi liiklusõnnetuse järgsed kohustused. Liiklusõnnetuse toimumise korral sätestab sõidukijuhi käitumisjuhised ja kohustused LS § 169 ning seda sõltumata liiklusõnnetuse tagajärgedest. Juhul kui sõidukijuht lahkub liiklusõnnetuse sündmuskohalt temal lasuvaid liiklusõnnetuse järgseid kohustusi rikkudes, saab teda üldjuhul pidada kindlustusjuhtumi toimumise kohalt LKindlS § 53 lg 1 p 2 mõttes õigusvastaselt lahkunuks. (p 11)

Kui sõidukijuhile etteheidetav käitumine seisneb liiklusseaduses sätestatud normide rikkumises ja vastab ühtlasi mõnele süüteokoosseisule, ei saa süülisuse hindamisel juhinduda VÕS sätetest. (p 13)

LKindlS § 53 lg 1 p-s 2 sätestatud sõidukijuhi süüd tuleb sisustada selliselt, et sõidukijuht on käitunud viisil, mis vastab kas LS § 236 või § 237 süüteo koosseisule. LKindlS § 53 lg 1 p 2 eesmärk on eelkõige tagada, et kahju põhjustaja ei jääks tuvastamata ning kannatanule tekitatud kahju saaks hüvitatud. Seadusandja on soovinud suunata liiklusõnnetuse põhjustanud isikuid käituma sellele eesmärgile vastavalt, s.o mitte lahkuma sündmuskohalt ilma selleks kehtestatud nõudeid järgimata. Kui kahju põhjustaja lahkub süüliselt sündmuskohalt, rikkudes õigusaktidega kehtestatud käitumisjuhiseid ja tegemata vähimatki selleks, et tema isikut oleks võimalik hiljem kahju kindlakstegemise ja hüvitamise eesmärkidel tuvastada, ega esine ka süüd välistavaid asjaolusid, saab lugeda kindlustusandja tagasinõude eeldused selles osas täidetuks. (p 15)

LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatud nõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud (vt RKTKo nr 3-2-1-105-06, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning täpsustab, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamisel saab kohus liiklusõnnetuse kohalt lahkumise asjaolusid hinnata autonoomselt, andmata neile karistusõiguslikku hinnangut. Kui aga sõidukijuhi tegevuses on väärteo koosseis kindlaks tehtud, võib puududa vajadus neid asjaolusid LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatud tagasinõude lahendamisel uuesti käsitleda. (p 16)

2-18-12360/79 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.12.2021

Kui lähtuda kindlustushüvitise suuruse määramisel üksnes kindlustusjuhtumi toimumise ajast, arvestamata seejuures võimalikku ehitushindade (ehitusmaterjali ja ehitustööde hindade) tõusu, mille tõttu hüvitis ei kataks samaväärse ehitise tegelikke taastamise kulusid, ei hüvitaks kindlustusandja kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kogu kahju. Seega kindlustushüvitise suuruse määramisel ei tule lähtuda rangelt kindlustusjuhtumi toimumise hetkest, vaid arvestada saab mõistliku aja jooksul pärast kindlustusjuhtumi toimumist ehitise taastamiseks tehtavaid vajalikke ja põhjendatud kulusid. (p 11)

2-17-19459/92 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.05.2021

Kohtutäituri ametikindlustuse korral võib kohtutäituri eest vastutada tema kindlustusandja (VÕS § 510). Kindlustusjuhtumiks on kindlustusperioodi jooksul toimunud kohtutäituri kohustuse rikkumine. (p 20)


Kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses, arvestades lisaks eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Kohtutäituri vastutuse kohaldamiseks tuleb kannatanul tõendada kohtutäituri tegu, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kohtutäitur vabaneb vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. (p 14)

Lisaks kahju hüvitamise eelduste täidetusele on kohtutäituri vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks nõutav, et kannatanul ei olnud võimalik kahju varem vältida või kõrvaldada oma õiguste seaduses nimetatud viisil kaitsmisega, s.o nt kohtutäituri tegevuse, tegevusetuse või otsuse peale kaebuse esitamisega (TMS § 217 lg 6). (p 16)

Kui kannatanu ei ole kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks kaebust või hagi esitanud, tuleb kindlaks teha selle mõjuv põhjus. (p 17)

2-16-14152/67 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.03.2020

Kohus saab keelduda TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mitte aga siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud (vt ka Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15).

TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel võetud seisukoht asjaolu tõendatuse kohta on kohtule siduv otsuse koostamisel. (p 12.1)


VÕS §-des 443 ja 444 sätestatud kindlustusriski võimalikkuse suurendamise hindamisel peab ajutist hoonest eemalolekut (mis võib olla ka pikem kui mõni nädal) ja alalist eemalolekut eristama mingi oluline eluline kriteerium, mis võib igal eraldi analüüsitaval juhul suurendada kindlustusjuhtumi (tulekahju) tekkimise riski. Õige ei saa olla abstraktne järeldus, et hoone tühjaksjäämine suurendab tulekahju riski (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 25). (p-d 13.1-13.2)

Kindlustusandja peab tõendama, et hoones alaliselt mitteelamine suurendas kindlustusriski ja oli põhjuslikus seoses tulekahjuga (VÕS § 445 lg 3 p 2), ning seda, millises ulatuses mõjutas väidetav suurem kindlustusrisk kostja täitmise kohustuse ulatust, s.o hageja kahju (VÕS § 445 lg 3 p 3) (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, p 14). (p 13.4)

Kindlustusandjal on võimalik kindlustusriski suurendamist ja alaliselt hoones mitteelamise põhjuslikku seost tulekahjuga tõendada ka kaudsete tõenditega. (p 13.6.2)

Kui tulekahju põhjustas kolmas isik, siis ei saa üldjuhul asuda seisukohale, et kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu ning kindlustusandja võib hüvitise maksmisest täielikult keelduda (vt võrdlevalt Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, sh p 15). (p 14)

2-17-13363/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019

TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel ei ole tähendust, kas ja milliseid lihtsustusi maakohus asja menetlemisel tegi. (p 14)

Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel pikemalt põhjendama, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. (p 15)

Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust: · maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse; · menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse; · täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

TsMS § 637 lg 21 kohaldamise seisukohast ei ole oluline, milliseid vastuväiteid on apellant kindlaksmääratud menetluskulude summale esitanud. (p 18)

Menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes on tegu ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Kolleegium täpsustab sellega oma 7. juunil 2018. a tsiviilasjas nr 2-17-102708 tehtud määruse p-s 11 väljendatud seisukohta. (p 19) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 19.01.2022, nr 2-20-14547/20)


Kui kindlustusandja täidab VÕS § 489 lg 1 sätestatud kindlustuslepingujärgset kohustust kahju kindlakstegemiseks, millega kaasnevad kulud, siis nende kulude osas ei ole kindlustusvõtja kahju kandnud. Seetõttu ei saa kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusandja õigusjärglasele üle minna. (p 23, 24)

2-17-284/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018

Volituse lõppemine ei tähenda, et samal ajal pidanuks lõppema ka kindlustuslepe, isegi kui selles sisaldus volitus. Volituse lõppemine ei mõjuta TsÜS § 115 lg 3 järgi esindaja ja esindatava vahelist võimalikku volituse andmise kokkulepet, st see kokkulepe võib lõppeda ka volitusest hiljem. Volituse alusel tehtud tehingu kehtivust hinnatakse volitust reguleerivate sätete järgi. (p 28)


Ringkonnakohtus tõendamiskoormuse ümberpööramine kostjate kahjuks oli neile ootamatu ja üllatav eriti seetõttu, et maakohus nõustus kostjate vastuväitega. Ringkonnakohus ei selgitanud pooltele tõendamiskoormuse ümberpööramist, ega arutanud seda nendega, ega andnud kostjatele võimaluse maakleritasu maksmisega seotud väiteid tõendada. Sellega rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust ning tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. (p 53)


Kui liisinguvõtja ei ole andnud liisinguandjale volitust sõlmida kindlustusleping liisinguesemele, ega ole seda lepingut ka heaks kiitnud, siis on see kindlustusleping TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine. (p 30)

Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).


Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).

Kui liisinguandja edastas liisinguvõtja tasutud kindlustusmaksed kindlustusandjale, st tegutses maksete vastuvõtmisel eelduslikult kindlustusandja kui saaja esindajana, tuleb soorituse saajaks ja seega isikuks, kellelt võiks nõuda kindlustusmakse tagastamist, VÕS § 1028 lg 1 alusel lugeda kindlustusandja. (p 32)


Tüüptingimus, mis välistab liisinguvõtja kindlustusleppe ülesütlemise õiguse või piiramise, kahjustab liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. (p 45.2)

Tüüptingimus, mis näeb kindlustusvõtjale ette tasu maksmise kindlustusleppe lõpetamise eest, on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.

Tarbijale lepingu seaduses sätestatud lõpetamise õiguse kasutamisele tasu maksmise kohustuse sätestamine vähemalt üldjuhul tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus.

Krediidiandja tasu võtmine lepingu ennetähtaegse kokkuleppel muutmise või lõpetamise eest ei pruugi olla siiski alati keelatud. Eriti kui see puudutab nt tehingutingimuste muutmist või krediidi ennetähtaegset tagastamist või refinantseerimist ega kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult. (p 45.3)


Liisingulepinguga seotud kindlustuskohustuse täitmise korraldamise kokkulepete kohta tuleb liisinguvõtjale selgelt ja ühemõtteliselt teatada, kellega ja millise ning millistel tingimustel lepingu ta sõlmib ning kas ja kui palju läheb see talle maksma (vt ka VÕS § 14 lg 2, TsÜS § 95). Kui krediidi saamiseks on vaja sõlmida kõrvalleping, eelkõige kindlustusleping, võetakse krediidi kogukulu arvutamisel arvesse ja tuleb Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel VÕS § 4031 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause järgi näidata ka nimetatud lepingust tulenevad kulud, eelkõige kindlustusmaksed. Kui tarbijal tuleb maksta eraldi maakleritasu, tuleb ka see avalikustada kindlustuse kulude hulgas. (p 61)

2-17-9569/21 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 29.06.2018

Vastuoluline käitumine on hea usu põhimõtte vastane (p 9). Hea usu põhimõttega võib olla vastuolus olukord, kus kindlustusandja suunab kindlustusvõtjat pöörduma lepitusorganisse, viidates võimalusele jätkata vaidlust kohtus ja tugineb pärast lepitusorgani menetlust nõude maksma panemist välistava tähtaja saabumisele VÕS § 457 lg 3 alusel (p 9). Hea usu põhimõttest lähtuvalt peab kindlustusandja teavitama kindlustusvõtjat, et õigust lõpetav tähtaeg ei peatu lepitusorganisse pöördumisel ja kindlustusvõtjal võib hagi esitamiseks jääda väga vähe aega. Sellele viitab ka VÕS § 475 lg 3 ise, mille kohaselt peab kindlustusandja teavitama kindlusvõtjat tähtaja möödumise tagajärgedest (p 9).


Lepitusmenetluse toimumisel VÕS § 475 lg 3 tähtaja jooksul ei ole asjakohane üks VÕS § 475 lg 3 põhieesmärke anda kindlusseltsile võimalus mõistlikult arvestada sellega, kas nõue esitatakse või mitte. On ilmne, et kindlustusvõtja võib soovida kohtusse pöörduda kohtuvälise lahenduse ebaõnnestumisel. Vaidluse kohtuväline lahendamine on otstarbekas, aitab menetlusosalistel kulusid vältida ja võib tuua kaasa vaidluse kiirema lahenduse (p 10).

1-17-6824/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.06.2018

Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ebaõige läbi vaatamata jätmine maakohtu poolt on rikkumine, mis ei ole apellatsioonimenetluses hagi läbi vaatamisega kõrvaldatav. (p 14)

Juhul, kui maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (RKKKo 3-1-1-42-08, p 23). Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi esmakordse lahendamise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 16)


Asjaolu, et kindlustusselts on hüvitanud kannatanule mittevaralise kahju liikluskindlustusseaduses fikseeritud ulatuses, ei välista kannatanu poolt täiendava nõude esitamist mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse alusel ega anna seega ka alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. LKindlS § 24 sätestab seejuures selgesõnaliselt, et sama seaduse 3. ptk-s sätestatu ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Ka senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et kannatanul on õigus nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist ka kindlustushüvitist ületavas ulatuses (RKTKo 3-2-1-7-13, p 26). Kindlustusandja poolt väljamakstud summat tuleb siiski hüvitise suuruse kindlaksmääramise järel arvestada. VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Sellest tulenevalt saab hagi rahuldada vaid osas, milles hüvitatav mittevaraline kahju ületab kindlustusandja poolt hüvitatud kahju. (p-d p 13 ja 17)


Isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamise võimalus on ette nähtud selleks, et muuta kannatanu jaoks tema õiguste maksmapanek lihtsamaks. Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist (RKKKo 3-1-1-1-14, p 19). TsMS § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses ette nähtud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt võib olla lubatav nõude adressaadi nimeline välja toomata jätmine (RKKKo 3-1-1-106-12, p 44), kuid hagist peavad ilmnema vähemalt need nõude aluseks olevad asjaolud, mis ei kattu süüdistuse alusfaktidega. Kohtul puudub võimalus rahuldada nõuet isiku vastu, kelle suhtes ei ole hagi esitatud. (p 19)

2-16-8344/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.05.2018

Selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). (p 12)


Üldjuhul on korterelamu elektrisüsteem ja sellest lahutamatud seadmed tervikliku ühiskommunikatsioonina korteriomanike kaasomandis (sellise ühiskommunikatsiooni puhul on korteriomaniku korteris asuv juhtmestik lahutamatult seotud üldise elektrisüsteemiga ja olemuslikult ei ole võimalik neid eraldada). Korteriomaniku reaalosas oleva elektrisüsteemiga saab aga olla tegemist juhul, kui elektrijuhtmed on vajalikud üksnes ühe korteriomaniku elektritarbimiseks ning need on eemaldatavad, ilma et kaasomandit või teiste korteriomanike õigusi kahjustataks. (p 11)


Vt VÕS § 489 lg 1 ja § 448 lg 2 kohaldamise kohta Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 23; 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12; 28. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-07, p 11 ja 5. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-06, p 11. (p 12)


Kannatanu saab asja kahjustamise korral nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka juhul, kui ta ei ole veel asja korda teinud. Samuti ei välista kahjuhüvitise väljamõistmist, arvestatuna kalkulatsiooni alusel, asjaolu, et asi on korda tehtud. Vt VÕS § 132 lg 3 kohaldamise kohta Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16 ja 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14). (p 12)


VÕS § 127 lg 6, samuti TsMS § 233 lg 1, annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-07, p 12 ja 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 33). (p 12)

2-15-6538/82 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.04.2018

TsÜS § 69 lg 2 järgi loetakse e-kiri saajani jõudnuks, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja kutsetegevuses saab lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (Riigikohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12; 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 18). (p 14)


Kuna TsÜS § 136 lg 2 järgi möödub aastates arvutatav tähtaeg kohustuse täitmise tähtpäevale vastaval päeval (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 29 ja 33) , möödub VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ühe aasta möödumisel kindlustusandja otsuse kättesaamise päevast. (p 15)

2-15-11797/39 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.01.2018

LKindlS § 53 lg 2 p 3 ja lg 3 koostoimest tuleneb eeldus, et kui liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhil puudub mootorsõiduki juhtimise õigus, siis põhjustas ta kindlustusjuhtumi juhtimisõiguse puudumise tõttu ning vastupidist peab tõendama sõidukijuht. (p 10)

LKindlS § 53 lg-s 3 sätestatud põhjusliku seose eelduse ümberlükkamise kohustus on rikkujal. (p 11)

Põhjuslikku seost kindlustusjuhtumi toimumise ja juhtimisõiguse puudumise vahel saab jaatada nii olukordades, mil rikkuja ei ole liiklusreeglitest teadlik, kui ka olukordades, mil sõidukijuhil ei ole ohutuks liiklemiseks vajalike oskuste ja kogemuste kogumit. Juhtimisõiguse puudumine saab olla kindlustusjuhtumi toimumisega põhjuslikus seoses ka siis, kui juht oli liiklusreeglitest küll teadlik, kuid tal puudus mootorsõiduki liikluses käitlemiseks vajalik juhtimisoskus. Mootorsõiduki juhtimise oskus hõlmab muu hulgas ka juhi oskust ja võimet koondada liikluses toimuvale selle ohutuse tagamiseks vajalikku tähelepanu ning reageerida adekvaatselt liikluses toimuvale. Kui juht eirab elementaarseid liiklusreegleid (sh punase fooritulega liiklemise keeldu), siis viitab see juhtimisoskuse puudulikkusele. (p 12)

Põhjendamatu oleks kindlustusandja tagasinõudeõiguse piiramine olukorras, mil liiklusreeglite rikkumine on ilmselge või mil liiklusrikkuja on selgelt hooletu. Samuti oleks ebamõistlik ja vastuolus LKindlS § 53 lg 2 p 3 ning lg 3 eesmärgiga lähtekoht, et mida selgem, üldtuntum ja elementaarsem on reegel, mida rikuti, ja mida suuremal määral on liiklusrikkuja seda reeglit eirates liiklusohtlikkust tõstnud, seda piiratum on kindlustusandja võimalus regressinõuet esitada.

Kindlustusandjal peab olema õigus eeldada, et liikluses osalevatel juhtidel on juhtimisõigus, ning tagasinõudeõiguse piiramine juhtimisõiguse puudumise korral on õigustatud erandlikel juhtudel, näiteks siis, kui isik on unustanud jälgida juhtimisõiguse kehtivust ja see on hiljuti enne õnnetuse toimumist lõppenud või kui isikul on kehtiv juhtimisõigus mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis, kuid juhiluba ei loeta Eestis kehtivaks. (p 13)

2-16-3600/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.12.2017

Üldjuhul võib asja kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõudeõiguse maksma panna üksnes kahjustatud asja omanik; kahju hüvitamise nõude ulatuse määramisel võib asja omanik tugineda mh VÕS §-le 132 (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 24). (p 10)

VÕS § 361, § 363 p-de 2 ja 3, § 364, § 366, VÕS § 367 lg-te 1, 2 ja 4 koostoimest tuleneb liisinguvõtja jaoks risk tasuda kokkulepitud liisingumakseid ka sellisel juhul, kui liisinguese hävib või muutub kasutuskõlbmatuks. Samuti kannab liisinguvõtja VÕS § 367 lg-st 3 tulenevalt selle asjaolu riisikot, et liisingueseme väärtus on kahjustamise korral liisinguandjale tagastamise hetkel väiksem, kui oleks kahjustamata asja väärtus. (p-d 11.1 ja 11.2)

Liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna seaduse kohaselt üldjuhul ei liisinguga ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25) ega ka asja juhusliku hävimise riisikot (VÕS § 364). Riigikohus on eelmises lauses viidatud otsuse p-s 25 ja 11. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14 tehtud otsuse p-des 23 ja 24 leidnud mh viitega VÕS § 401 lg-le 2 (liisinguleping on ühtlasi krediidileping) ka seda, et liisinguandjal puudub liisinguesemega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Ka kindlustuslepingute (kohustuslik liikluskindlustus, nn kaskokindlustus) sõlmimise üheks eesmärgiks saab pidada liisinguandja kui krediteerija finantshuvide tagamist. (p 11.3) Liisinguvõtjal on õigus esitada kindlustusjuhtumi põhjustanud sõidukist tuleneva vastutuse kindlustanud kindlustusandja vastu kahju hüvitamise nõue, kuna liisinguvõtjat tuleb pidada lisaks liisinguandjale kahjustatud isikuks LKindlS § 23 lg 1 ja § 35 lg 1 p 1 tähenduses. Liisinguvõtja on asja selline valdaja, kes kannab selle asja hävimise ja kahjustamise riisikot ning keda tuleb seetõttu selles küsimuses käsitada omanikuga samasugust nõudeõigust omava isikuna. Liisinguvõtjat ja liisinguandjat saab sellisel juhul VÕS § 73 lg 1 alusel käsitada solidaarvõlausaldajatena, kellel on õigus nõuda kahju hüvitamist vaid üks kord. Sellise kahju hüvitamise nõude ulatuse osas kehtib esmalt LKindlS, täpsemalt § 26, mille lg 1 kohaselt kohaldatakse asja kahjustamise või hävimise korral VÕS § 132 lg-tes 1-3 sätestatut LKindlS §-st 26 tulenevate erisustega. ( p-d 12, 12.3 ja 12.4)

3-2-1-58-17 PDF Riigikohus 07.06.2017

VÕS § 452 lg 2 ja § 445 lg 2 võimaldavad kindlustushüvitist vähendada vaid ulatuses, mille võrra mõjutas kindlustusvõtja kohustuse, sh hoolsuskohustuse, rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist. Tuvastamaks kindlustusandja vastutusest vabanemine kindlustushüvitise maksmisest, tuleb kohtul hinnata, kas kindlustusvõtja on rikkunud oma kindlustuslepingust tulenevat kohustust (eelkõige hoolsuskohustust) ning kas ja kui palju selline rikkumine suurendas kindlustusriski võimalikkust. Seda, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks tõendama kindlustusandja. (p 14)

Hinnates, milline mõju oli hoolsuskohustuse rikkumisel kindlustusjuhtumi toimumisele, tuleb kohtul arvestada sellega, milline oli konkreetne kahju tekitanud juhtum ning kas kindlustusvõtja tegevus tõi otseselt kaasa kindlustusjuhtumi toimumise. Kui kahju tekitas (kindlustuseseme süütas) kolmas isik, siis ei saa üldjuhul asuda seisukohale, et kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu ning kindlustusandja võib hüvitise maksmisest täielikult keelduda. (p 15)

3-2-1-28-17 PDF Riigikohus 19.04.2017

Kohtutäituri seaduses ega ka VÕS-is ei ole sätestatud, et kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu välistab täielikult viivise vähendamise. Sellist järeldust ei saa teha ka asjakohaseid sätteid tõlgendades. (p 11)

VÕS § 162 lg 1 loetelu lahtise iseloomu tõttu ("eelkõige") on kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu üks asjaolu teiste hulgas, millega kohus võib viivise vähendamise taotlust lahendades arvestada. Seejuures tuleks otsustamisel lähtuda muu hulgas ka sellest, millises ulatuses katab kindlustusandja tekkinud kahju igal konkreetsel juhul, st lähtuda kindlustuslepingus sätestatud kindlustushüvitise ülempiirist võrrelduna nõutava viivise suurusega. (p 11)

Üldjuhul ei ole alust seadusjärgset viivist vähendada (vt nt RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 61). Erandjuhtudel on vähendamine siiski võimalik. Esmaseks erandit võimaldavaks asjaoluks on juhtum, mil seadusjärgne viivis on objektiivselt võetuna väga suur summa. (p 12)

VÕS §-s 162 sätestatud poolte majandusliku seisundi arvestamine ei tähenda seda, et viivist tuleks vähendada ainuüksi sel alusel, kui viivise nõudja on kohustatud isikust majanduslikult paremas seisus. Arvestada tuleb eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit. (p 13)

Viivis VÕS § 113 tähenduses väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. (p 13)


Kohtutäituri seaduses ega ka VÕS-is ei ole sätestatud, et kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu välistab täielikult viivise vähendamise. Sellist järeldust ei saa teha ka asjakohaseid sätteid tõlgendades. (p 11)

VÕS § 162 lg 1 loetelu lahtise iseloomu tõttu ("eelkõige") on kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu üks asjaolu teiste hulgas, millega kohus võib viivise vähendamise taotlust lahendades arvestada. Seejuures tuleks otsustamisel lähtuda muu hulgas ka sellest, millises ulatuses katab kindlustusandja tekkinud kahju igal konkreetsel juhul, st lähtuda kindlustuslepingus sätestatud kindlustushüvitise ülempiirist võrrelduna nõutava viivise suurusega. (p 11)

3-2-1-59-16 PDF Riigikohus 21.09.2016

VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud kindlustusvõtja esitatava kohustust täitma sundimise hagi esitamise üheaastane tähtaeg on õigustlõpetav, mitte aegumistähtaeg. VÕS § 475 lg-s 3 sisalduvale õigustlõpetavale tähtajale ei kohaldu TsÜS-is sätestatud aegumistähtaja peatumise ja katkemise regulatsioon. (p 12)


Kahju hüvitama kohustatud isiku vastuoluline käitumine, mis takistab nõude maksmapanemist ja toob kaasa selle tähtaja möödumise, võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 11). (p 13)


Kohus ei ole seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt RKTKo nr 3-2-1-62-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-147-08, p 11). (p 13)

3-2-1-57-16 PDF Riigikohus 21.09.2016

Kohustusliku vastutuskindlustusandja vastu nõude esitamisel tuleb viivise arvutamise algusaeg määrata VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi. (p 29)


Kindlustusmaakleril ei ole seadusest tulenevat kohustust määrata kindlaks kliendile kuuluva objekti kindlustusväärtust. Kindlustuslepingu raames on kindlustusvõtjal kohustus teatada kindlustusandjale kindlustusväärtus. (p 23)

Liiga väiksele kindlustusväärtusele ja seega alakindlustuse ohule tähelepanu juhtimist saab maaklerilt oodata üldjuhul vaid siis, kui kindlustusvõtja pakutud kindlustussumma on asjaolude kohaselt ilmselgelt ebamõistlik. (p 24)

Ei ole välistatud, et maakleri kasutamisel määratakse kindlustusväärtus maakleri ja kindlustusvõtja koostöös. Kui esialgse pakkumise teeb maakler, tuleks arvestada, et sellisel juhul peaksid kaasnema ka selgitused kindlustusväärtuse tähtsuse kohta võimaliku kindlustushüvitise arvutamisel ning eeldatavalt ka selgitus selle kohta, miks just selline kindlustusväärtus võiks olla asjakohane. (p 25)


VÕS § 515 kohaldub vabatahtliku vastutuskindlustuse korral, kui kannatanul puudub otsenõue kindlustusandja vastu. (p 29)


Kindlustuslepingu raames on kindlustusvõtjal kohustus teatada kindlustusandjale kindlustusväärtus. (p 23)


Kindlustusmaakleri kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb põhjusliku seose hindamiseks lahendada hüpoteetiline olukord. Kohus peab hindama, kas juhul, kui maakler oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks hagejal kahju tekkinud, st kas maakleri selgitused oleksid viinud teistsuguse kindlustussummaga lepingu sõlmimiseni ning kas hageja oleks seetõttu saanud suurema kindlustushüvitise. Sealjuures tuleb kohtul kontrollida kahju seost kõigi tuvastatud rikkumistega. (p 27)


Kui puudub kirjalik kokkulepe selle kohta, millised toimingud peab maakler tegema, tuleb maakleri kohustuste määratlemisel lähtuda VÕS-i ja KindlTS sätetest. Seaduses sätestatud kohustuste sisustamisel on võimalik lähtuda ka Finantsinspektsiooni juhendist “Nõuetest kindlustusvahendusega tegelemiseks". (p 22)

Kindlustusmaakleril ei ole seadusest tulenevat kohustust määrata kindlaks kliendile kuuluva objekti kindlustusväärtust. Üldjuhul ei saa maaklerile ette heita, et ta ei selgita välja, milliste andmete või teabe põhjal soovib klient oma vara kindlustada just tema avaldatud kindlustusväärtuse alusel. (p 23)

Maakleril on kindlustushuvi väljaselgitamisel ning kindlustustingimuste tutvustamisel hoolsus- ja selgitamiskohustus, pidades silmas kliendi huve. Hoolsus- ja selgitamiskohustust tuleks sisustada juhtumi kõiki asjaolusid arvestades. Maakler võib oma hoolsus- ja teavitamiskohustuse täitmisel arvestada kindlustusvõtja kogemusi ja asjatundlikkust. Liiga väiksele kindlustusväärtusele ja seega alakindlustuse ohule tähelepanu juhtimist saab maaklerilt oodata üldjuhul vaid siis, kui kindlustusvõtja pakutud kindlustussumma on asjaolude kohaselt ilmselgelt ebamõistlik. (p 24)

Ei ole välistatud, et maakleri kasutamisel määratakse kindlustusväärtus maakleri ja kindlustusvõtja koostöös. Kui esialgse pakkumise teeb maakler, tuleks arvestada, et sellisel juhul peaksid kaasnema ka selgitused kindlustusväärtuse tähtsuse kohta võimaliku kindlustushüvitise arvutamisel ning eeldatavalt ka selgitus selle kohta, miks just selline kindlustusväärtus võiks olla asjakohane. (p 25)

3-2-1-45-16 PDF Riigikohus 16.06.2016

Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale lepinguvälisele võlasuhtele kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 864/2007 („Rooma II") art 4 järgi selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus toimus, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed. (p 15)


Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab üldjuhul hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis peab ta sellise rikkumise tõendama (vt RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11). Eeltoodu kehtib ka siis, kui kindlustusandja esitab tagasinõude liikluskahju põhjustanud sõiduki valdaja või omaniku vastu. (p 14)


LKindlS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude, sh võis liiklusõnnetuse toimumise ajal sõidukiomaniku teo õigusvastasus tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja LS § 202 lg-st 1 (vt RKTKo nr 3-2-1-35-14, p-d 14-15). (p 14)

Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab üldjuhul hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis peab ta sellise rikkumise tõendama (vt RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11). Eeltoodu kehtib ka siis, kui kindlustusandja esitab tagasinõude liikluskahju põhjustanud sõiduki valdaja või omaniku vastu. (p 14)

3-2-1-163-15 PDF Riigikohus 25.01.2016

LKindlS § 48 lg 2 p 4 eesmärk on anda kindlustusandjale tagasinõudeõigus eelkõige olukorras, kus sõidukit juhtinud isiku rikkumise tõttu suureneb kahjuliku tagajärje saabumise tõenäosus. (p 11)

LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldamisel ehk tagasinõude olemasolu üle otsustamisel on juhtimisõiguse peatumise ja peatamise eristamine oluline, kui tagasinõue esitatakse auto omaniku (valdaja) vastu olukorras, kus ta ise juhtis autot, mitte aga olukorras, kus ta oli juhtimise teisele isikule üle andnud. (p 11)

Olukorras, kus auto omanik annab juhtimise üle kolmandale isikule, on võimalik esitada tema vastu tagasinõue vaid juhul, kui isikul, kellele juhtimine üle anti, puudus juhtimisõigus. Juhiloa kehtivuse lõppemine ei ole juhtimisõiguse puudumine LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõttes ja LKindlS § 48 lg 2 p 4 kolmas alternatiiv ei võimalda esitada tagasinõuet auto omaniku vastu isegi siis, kui ta andis juhtimisõiguse üle isikule, kelle juhtimisõigus oli peatatud. (p 11)

Kokku: 134| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json