2-22-18155/63
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.11.2024 |
|
VÕS § 482 sätestab, et juhul, kui kindlustussumma on väiksem kui kindlustusväärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal (alakindlustus), vastutab kindlustusandja kahju eest võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Selle sätte kohaldamiseks tuleb kindlaks teha kindlustussumma. Kindlustussumma on kokkulepitud rahasumma, mis on kindlustusandja maksimaalne väljamaksesumma (VÕS § 426 lg 1). (p 12)
VÕS § 426 lg 2 järgi võib kindlustussumma olla määratud muul kujul kui maksimaalse väljamaksesummana. Pooled on kokku leppinud, et kindlustussumma on taastamisväärtus. Seega on kindlustussumma sisuliselt loetud võrdseks kindlustusväärtusega kindlustusjuhtumi toimumisel (VÕS § 479 lg 3). Selliselt määratud kindlustussumma puhul ei saa tegu olla alakindlustusega, sest kindlustussumma on sama, mis kindlustusväärtus. Alakindlustuse kohaldamiseks peab kindlustussumma olema kindlustusväärtusest väiksem (VÕS § 482). (p 13)
Kindlustusvõtja peab VÕS § 440 lg 1 alusel teavitama kindlustusandjat kõigist talle teada olevatest asjaoludest, millel on nende olemusest tulenevalt mõju kindlustusandja otsusele leping sõlmida või teha seda kokkulepitud tingimustel (olulised asjaolud). Eeldatakse, et oluline on asjaolu, mille kohta kindlustusandja on otseselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teavet nõudnud. Kui kindlustusvõtja seda kohustust rikub, võib kindlustusandja lepingust taganeda (VÕS § 441 lg 1) või nõuda kindlustusmakse suurendamist (VÕS § 460 lg 1). (p 14)
|
| 3-2-1-57-16
|
Riigikohus |
21.09.2016 |
|
Kohustusliku vastutuskindlustusandja vastu nõude esitamisel tuleb viivise arvutamise algusaeg määrata VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi. (p 29)
Kindlustusmaakleril ei ole seadusest tulenevat kohustust määrata kindlaks kliendile kuuluva objekti kindlustusväärtust. Kindlustuslepingu raames on kindlustusvõtjal kohustus teatada kindlustusandjale kindlustusväärtus. (p 23)
Liiga väiksele kindlustusväärtusele ja seega alakindlustuse ohule tähelepanu juhtimist saab maaklerilt oodata üldjuhul vaid siis, kui kindlustusvõtja pakutud kindlustussumma on asjaolude kohaselt ilmselgelt ebamõistlik. (p 24)
Ei ole välistatud, et maakleri kasutamisel määratakse kindlustusväärtus maakleri ja kindlustusvõtja koostöös. Kui esialgse pakkumise teeb maakler, tuleks arvestada, et sellisel juhul peaksid kaasnema ka selgitused kindlustusväärtuse tähtsuse kohta võimaliku kindlustushüvitise arvutamisel ning eeldatavalt ka selgitus selle kohta, miks just selline kindlustusväärtus võiks olla asjakohane. (p 25)
VÕS § 515 kohaldub vabatahtliku vastutuskindlustuse korral, kui kannatanul puudub otsenõue kindlustusandja vastu. (p 29)
Kindlustuslepingu raames on kindlustusvõtjal kohustus teatada kindlustusandjale kindlustusväärtus. (p 23)
Kindlustusmaakleri kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb põhjusliku seose hindamiseks lahendada hüpoteetiline olukord. Kohus peab hindama, kas juhul, kui maakler oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks hagejal kahju tekkinud, st kas maakleri selgitused oleksid viinud teistsuguse kindlustussummaga lepingu sõlmimiseni ning kas hageja oleks seetõttu saanud suurema kindlustushüvitise. Sealjuures tuleb kohtul kontrollida kahju seost kõigi tuvastatud rikkumistega. (p 27)
Kui puudub kirjalik kokkulepe selle kohta, millised toimingud peab maakler tegema, tuleb maakleri kohustuste määratlemisel lähtuda VÕS-i ja KindlTS sätetest. Seaduses sätestatud kohustuste sisustamisel on võimalik lähtuda ka Finantsinspektsiooni juhendist “Nõuetest kindlustusvahendusega tegelemiseks". (p 22)
Kindlustusmaakleril ei ole seadusest tulenevat kohustust määrata kindlaks kliendile kuuluva objekti kindlustusväärtust. Üldjuhul ei saa maaklerile ette heita, et ta ei selgita välja, milliste andmete või teabe põhjal soovib klient oma vara kindlustada just tema avaldatud kindlustusväärtuse alusel. (p 23)
Maakleril on kindlustushuvi väljaselgitamisel ning kindlustustingimuste tutvustamisel hoolsus- ja selgitamiskohustus, pidades silmas kliendi huve. Hoolsus- ja selgitamiskohustust tuleks sisustada juhtumi kõiki asjaolusid arvestades. Maakler võib oma hoolsus- ja teavitamiskohustuse täitmisel arvestada kindlustusvõtja kogemusi ja asjatundlikkust. Liiga väiksele kindlustusväärtusele ja seega alakindlustuse ohule tähelepanu juhtimist saab maaklerilt oodata üldjuhul vaid siis, kui kindlustusvõtja pakutud kindlustussumma on asjaolude kohaselt ilmselgelt ebamõistlik. (p 24)
Ei ole välistatud, et maakleri kasutamisel määratakse kindlustusväärtus maakleri ja kindlustusvõtja koostöös. Kui esialgse pakkumise teeb maakler, tuleks arvestada, et sellisel juhul peaksid kaasnema ka selgitused kindlustusväärtuse tähtsuse kohta võimaliku kindlustushüvitise arvutamisel ning eeldatavalt ka selgitus selle kohta, miks just selline kindlustusväärtus võiks olla asjakohane. (p 25)
|
| 3-2-1-133-12
|
Riigikohus |
07.11.2012 |
|
Kindlustusvõtjal on õigus nõuda kahjuhüvitist koos käibemaksuga.
Kindlustushüvitis muutub sissenõutavaks VÕS § 450 lg-s 1 ja VÕS § 82 lg-s 3 sätestatud tingimuste korral - oluline on kindlustusjuhtumi käsitlemiseks vajaliku mõistliku aja möödumine.
Kui kindlustatud hoonet ei asuta taastama mõistliku aja jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on kindlustusandjal võimalus esitada nõue kindlustusvõtja vastu VÕS § 1028 lg 1 jj alusel.
Kindlustushüvitis muutub sissenõutavaks VÕS § 450 lg-s 1 ja VÕS § 82 lg-s 3 sätestatud tingimuste korral - oluline on kindlustusjuhtumi käsitlemiseks vajaliku mõistliku aja möödumine.
Hoone jäämist mõneks nädalaks elaniketa ei saa pidada riski suurenemiseks, millest kindlustusvõtja pidanuks kindlustusandjat teavitama ning millest kindlustusvõtja pidanuks hoiduma. Üürniku lühiajaline lahkumine ei ole sündmus, mis vastaks VÕS §-de 443 ja 444 koosseisule. Samas tuleb igat kindlustusjuhtumit hinnata eraldi.
Kindlustusandja ei pea kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma kohustuse täitmisel kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul hindama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust (vt Riigikohtu 20. novembri 2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12).
VÕS § 480 lg 4 võimaldab erandina kokku leppida, et ehitise taastamise korral ei arvestata kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ehitise vanust ja amortisatsiooni. Sellisel juhul kohaldatakse VÕS § 477 samal viisil, st et kahju suuruse arvestamisel lähtutakse üksnes ehitise taastamise kuludest. Kui pooled ei ole kokku leppinud kindlustusväärtusena kindlustatud ehitise taastamise maksumuse VÕS § 480 lg 4 järgi, siis tuleb arvestada VÕS §-s 477 sätestatut.
Kindlustussumma kindlustusväärtusega võrdseks lugemine ei tähenda kokkuleppelises kindlustusväärtuses kokkuleppimist.
Kui kindlustatud hoonet ei asuta taastama mõistliku aja jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on kindlustusandjal võimalus esitada nõue kindlustusvõtja vastu VÕS § 1028 lg 1 jj alusel.
|
| 3-2-1-131-04
|
Riigikohus |
17.11.2004 |
|
Kohtud ei ole viivisenõuet rahuldamata jättes välja selgitanud, millised dokumendid jättis kindlustusvõtja kindlustusandjale esitamata, kui ta taotles kindlustushüvitise väljamaksmist. Seega on kohtud jätnud viivisenõude rahuldamata, jättes asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata.
Lammutus- ja koristustööde hüvitamiseks peab kindlustusvõtja nimetatud tööde maksumuse tõendama. Kui kindlustusvõtja ei ole veel lammutus- ja koristustöid teostanud, on võimalik nimetatud tööde maksumust tõendada ka kalkulatsiooniga. Kui nimetatud tööd on juba tehtud, on kahjuks tegelikult tehtud kulutused, mitte koristus- ja lammutustööde arvestuslik maksumus.
|
| 3-2-1-127-02
|
Riigikohus |
20.11.2002 |
|
Hoone pööningu ümberehitamist kolmandaks korruseks sai varakindlustuse üldtingimuste kohaselt lugeda riskiastme suurendamiseks, millest kindlustusvõtja oli kohustatud kindlustusandjale esimesel võimalusel teatama.
Kuivõrd pooled polnud kokku leppinud teatamisekohustuse vormis, võis see toimuda ka suuliselt. Tuvastatud on, et kindlustusandja seaduslik esindaja oli ümberehitusest teadlik, mistõttu tuleb ka kindlustusandja lugeda neist asjaoludest teadlikuks ning tal puudus alus kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks.
Hoone pööningu ümberehitamist kolmandaks korruseks sai varakindlustuse üldtingimuste kohaselt lugeda riskiastme suurendamiseks, millest kindlustusvõtja oli kohustatud kindlustusandjale esimesel võimalusel teatama.
Varakindlustuse üldtingimuste kohaselt oli kindlustatud kogu kahekorruseline hoone, seega oli kindlustusobjekti üheks osaks ka katus. Kuna hoonele ei ehitatud peale mitte uut korrust, vaid ehitati ümber teise korruse peal olnud pööning, oli kindlustusobjekti osaks nii kolmas korrus, kui seda kattev katus.
|
| 3-2-1-56-01
|
Riigikohus |
10.04.2001 |
|
Pooled sõlmisid kindlustuslepingu kahe kindlustusobjekti- traktori ja metsaveokäru kindlustamiseks. Lepingu tingimuseks oli, et kindlustusvõtja teatab igal juhul kirja teel kahjujuhtumi saabumisest kindlustusandjale 14 ööpäeva jooksul. Toimus mõlema kindlustusobjekti vargus, kuid kindlustusvõtja ei täitnud kindlustuslepingus sätestatud teatamiskohustust metsaveokäru osas. Seega ei tekkinud kindlustusandjal kindlustushüvitise maksmise kohustust seoses metsaveokäru vargusega. Põhjendatud pole kindlustusvõtja väide, et arvestades traktori ja käru komplektsust, ei pidanud ta vajalikuks käsitleda neid objekte kirjalikus teates eraldi. Kuna ta sõlmis kindlustuslepingu isiklikult, oli ta teadlik, et kindlustusobjektidena käsitleti kindlustuslepingus traktorit ja metsaveokäru eraldi.
|
| 3-2-1-17-01
|
Riigikohus |
13.03.2001 |
|
Apellatsioonikohus on TsMS § 330 lg 4 nõudeid rikkudes jätnud põhjendamata tuvastatud asjaolude alusel tehtud järeldused.
Sõidukikindlustuse tingimuste p 4.5.1 kohaselt pidi kindlustus hüvitama sõiduki kaotusest tuleneva kahju, kui lukustatud sõiduk varastatakse võtmeid kasutades ja seda tingimusel, kui varas on sõiduki võtmed oma valdusse saanud tõkke või lukustuse kõrvaldamise või röövimisega. P 5.5 paneb hoolsuskohustuse auto kasutajale, kes varguse ärahoidmiseks ei tohtinud võtmeid hoida nähtavas kohas või lukustamata paigas nii, et kõrvaline isik teab või võib teada nende asukohta. Avalikus kohas tooli seljatoel oleva jope taskust võtmete varastamist ei saa pidada varguseks tõkke ületamisega sõidukikindlustuse tingimuste p 4.5.1 mõttes. Apellatsioonikohus peab tuvastatud asjaolude alusel (auto kasutaja näitas võtmeid baaris oma tuttavatele ning pani need seejärel oma jope taskusse ja jope oma tooli seljatoele) andma hinnangu auto kasutaja hoolsuskohustuse täitmisele p 5.5 järgi.
|
| 3-2-1-81-99
|
Riigikohus |
24.11.1999 |
|
Hageja seletuste väidetavale vastuolulisusele ei ole ringkonnakohus hinnangut andnud. TsMS § 95 lg 1 kohaselt tuleb kohtul hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.
Polaris ÜKT-96 p 18.3 kohaselt kohustub kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale riski suurenemisest esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 5 päeva jooksul arvates hetkest, mil ta sai riski suurenemisest teada või pidi sellest teada saama. Hageja ei täitnud oma kindlustuslepingujärgset teatamiskohustust. Polaris ÜKT-96 p 20.1 kohaselt vabaneb kindlustusandja hüvituskohustusest, kui kindlustusjuhtum saabub pärast riskisuurendust, p 18.2 rikkumise korral, samuti juhul, kui kindlustusvõtja ei teata riski suurenemisest p 18.3 fikseeritud tähtaja jooksul.
|
| III-2/1-49/95
|
Riigikohus |
27.09.1995 |
|
|
Facebook
X.com