2-17-13363/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2019 |
|
TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel ei ole tähendust, kas ja milliseid lihtsustusi maakohus asja menetlemisel tegi. (p 14)
Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel pikemalt põhjendama, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. (p 15)
Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust:
· maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse;
· menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse;
· täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
TsMS § 637 lg 21 kohaldamise seisukohast ei ole oluline, milliseid vastuväiteid on apellant kindlaksmääratud menetluskulude summale esitanud. (p 18)
Menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes on tegu ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Kolleegium täpsustab sellega oma 7. juunil 2018. a tsiviilasjas nr 2-17-102708 tehtud määruse p-s 11 väljendatud seisukohta. (p 19) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 19.01.2022, nr 2-20-14547/20)
Kui kindlustusandja täidab VÕS § 489 lg 1 sätestatud kindlustuslepingujärgset kohustust kahju kindlakstegemiseks, millega kaasnevad kulud, siis nende kulude osas ei ole kindlustusvõtja kahju kandnud. Seetõttu ei saa kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusandja õigusjärglasele üle minna. (p 23, 24)
|
| 2-16-8344/41
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.05.2018 |
|
Selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). (p 12)
Üldjuhul on korterelamu elektrisüsteem ja sellest lahutamatud seadmed tervikliku ühiskommunikatsioonina korteriomanike kaasomandis (sellise ühiskommunikatsiooni puhul on korteriomaniku korteris asuv juhtmestik lahutamatult seotud üldise elektrisüsteemiga ja olemuslikult ei ole võimalik neid eraldada). Korteriomaniku reaalosas oleva elektrisüsteemiga saab aga olla tegemist juhul, kui elektrijuhtmed on vajalikud üksnes ühe korteriomaniku elektritarbimiseks ning need on eemaldatavad, ilma et kaasomandit või teiste korteriomanike õigusi kahjustataks. (p 11)
Vt VÕS § 489 lg 1 ja § 448 lg 2 kohaldamise kohta Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 23; 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12; 28. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-07, p 11 ja 5. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-06, p 11. (p 12)
Kannatanu saab asja kahjustamise korral nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka juhul, kui ta ei ole veel asja korda teinud. Samuti ei välista kahjuhüvitise väljamõistmist, arvestatuna kalkulatsiooni alusel, asjaolu, et asi on korda tehtud. Vt VÕS § 132 lg 3 kohaldamise kohta Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16 ja 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14). (p 12)
VÕS § 127 lg 6, samuti TsMS § 233 lg 1, annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-07, p 12 ja 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 33). (p 12)
|
| 3-2-1-150-15
|
Riigikohus |
16.12.2015 |
|
Vedurijuhi käitumine on omistatav tööandjale, kuna kokkupõrget ei toimuks, kui vedurijuht ja tööandja ei oleks töösuhtes. Vedurijuhi käitumise tööandjale omistamisel tuleneb alus TsÜS § 132 lg-st 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka töötaja süüd. (p 15)
Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)
VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)
VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 11). (p 12)
VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 11). (p 12)
VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)
VÕS § 513 kohaselt piisab kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemiseks ka kindlustusvõtja kaudsest tahtlusest. Erinevalt otsesest tahtlusest asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt RKTKo nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega. (p 13)
Kindlustusandja vabaneb VÕS § 513 järgi täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja näeb ette, et tema õigusvastane tegu võib tuua kaasa sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab, ning soostub sellega. (p 13)
Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)
Vedurijuhi käitumine on omistatav tööandjale, kuna kokkupõrget ei toimuks, kui vedurijuht ja tööandja ei oleks töösuhtes. Vedurijuhi käitumise tööandjale omistamisel tuleneb alus TsÜS § 132 lg-st 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka töötaja süüd. (p 15)
Tüüptingimuste kohaldamiseks ei pea kindlustusleping sätestama tagasinõude õigust. Tagasinõudeõigus tuleneb seadusest ja kindlustusvõtjale peab olema lepingust tulenevalt arusaadav kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemine sisesuhtes. (p 14)
Kannatanu suhtes kohustusliku vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemist VÕS § 521 lg-st 5 tulenevalt olla ei saa, seega VÕS § 521 lg 2 kolmas lause peab täitmise kohustusest vabanemise all silmas kindlustusandja vabanemist täitmise kohustusest kindlustusvõtja ees. (p 11)
VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)
Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)
|
| 3-2-1-84-15
|
Riigikohus |
23.09.2015 |
|
Kindlustusvõtja tõendada on talle kahju hüvitamise tõenäosus, kui ta väidab, et ta oleks saanud kindlustusmaakleri poolt lepingulise kohustuse nõuetekohasel täitmisel kindlustuskaitse ka sellist liiki riski vastu, mille vastu kindlustusandjad vähemalt eelduslikult ei kindlusta. (p 13)
Kui kindlustusvõtja ja kindlustusmaakler vaidlevad selle üle, kas kindlustusvõtjale oleks kahju hüvitatud, kui kindlustusmaakler oleks talle vahendanud kindlustusvõtja soovitud riskikaitsega lepingu, tuleb kohtutel lahendada hüpoteetiline olukord, mil kindlustusjuhtum toimunuks ja kahju tekkinuks soovitud riskikaitsega lepingu olemasolul. Hüpoteetilise olukorra lahendamine on vajalik põhjusliku seose väljaselgitamiseks kindlustusmaakleri tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). (p 12)
Lepingulise hoolsuskohustuse rikkumine ei tohiks tuua vähemalt üldjuhul kaasa olukorda, mil kindlustusmaakler vastutaks kindlustusvõtja ees suuremas ulatuses, kui oleks vastutanud kindlustusandja. (p 15)
Kui kindlustusvõtja ja kindlustusmaakler vaidlevad selle üle, kas kindlustusvõtjale oleks kahju hüvitatud, kui kindlustusmaakler oleks talle vahendanud kindlustusvõtja soovitud riskikaitsega lepingu, tuleb kohtutel lahendada hüpoteetiline olukord, mil kindlustusjuhtum toimunuks ja kahju tekkinuks soovitud riskikaitsega lepingu olemasolul. Hüpoteetilise olukorra lahendamine on vajalik põhjusliku seose väljaselgitamiseks kindlustusmaakleri tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). (p 12)
Lepingulise hoolsuskohustuse rikkumine ei tohiks tuua vähemalt üldjuhul kaasa olukorda, mil kindlustusmaakler vastutaks kindlustusvõtja ees suuremas ulatuses, kui oleks vastutanud kindlustusandja. (p 15)
Kui kindlustusvõtja ja kindlustusmaakler vaidlevad selle üle, kas kindlustusvõtjale oleks kahju hüvitatud, kui kindlustusmaakler oleks talle vahendanud kindlustusvõtja soovitud riskikaitsega lepingu, tuleb kohtutel lahendada hüpoteetiline olukord, mil kindlustusjuhtum toimunuks ja kahju tekkinuks soovitud riskikaitsega lepingu olemasolul. Hüpoteetilise olukorra lahendamine on vajalik põhjusliku seose väljaselgitamiseks kindlustusmaakleri tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). (p 12)
Kindlustusvõtja tõendada on talle kahju hüvitamise tõenäosus, kui ta väidab, et ta oleks saanud kindlustusmaakleri poolt lepingulise kohustuse nõuetekohasel täitmisel kindlustuskaitse ka sellist liiki riski vastu, mille vastu kindlustusandjad vähemalt eelduslikult ei kindlusta. (p 13)
Lepingulise hoolsuskohustuse rikkumine ei tohiks tuua vähemalt üldjuhul kaasa olukorda, mil kindlustusmaakler vastutaks kindlustusvõtja ees suuremas ulatuses, kui oleks vastutanud kindlustusandja. (p 15)
|
| 3-2-1-112-14
|
Riigikohus |
26.11.2014 |
|
VÕS § 445 lg-st 2 ning § 452 lg 2 p-st 2 tuleneva poolte tõendamiskoormuse kohta on kolleegium selgitanud, et kindlustusandja kohustuseks on tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine õnnetusjuhtumi toimumist (vt 9. aprilli 2008. a Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Lisaks sätestab õnnetusjuhtumi kindlustuse kohta VÕS § 552 (kindlustatud isiku tervise kahjustumine) eelduse, et kindlustatud isiku tervis kahjustus temast mittetuleneva asjaolu tõttu. (p 11)
VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud kohustust. Seega ei ole välistatud, et hageja (kindlustusvõtja) seisund (alkoholijoove) võis olenevalt asjaoludest olukorras, kus kindlustusjuhtumi toimumist ei ole mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu, olla kindlustusjuhtumi toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks. Hageja seisundi saab lugeda kindlustusjuhtumi ainukeseks põhjuseks vaid siis, kui kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole kindlustusjuhtumi saabumist mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu.
Arvestades seda, et enda tahtlik viimine alkoholijoobesse suurendab üldjuhul igat liiki õnnetusjuhtumi saabumise riski, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt kindlustusvõtja tugineda kindlustusjuhtumiks peetava õnnetusjuhtumi põhjusele peale tema enda alkoholijoobe juhul, kui kindlustusandja on tõendanud, et õnnetus juhtus olustikus, mis mõistlikult võttes ei kujutanud endast riski tavaseisundis (st kainele) inimesele. Seega peab kostja (kindlustusandja) tõendama, et hagejaga toimunud õnnetuse koha olustik oli eelnimetatud tähenduses turvaline. Kui kohus selle tuvastab, siis peab hageja kostja käest kindlustushüvitise saamiseks tõendama, et õnnetusjuhtumi põhjuseks oli muu väline asjaolu, mille tõttu ei saa enam lugeda alkoholijoovet õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks.
Juhul kui tuvastatud asjaoludel ei olnud hageja alkoholijoove õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks, siis ei saa kostja hagejale kindlustushüvitise maksmisest keelduda, kuid võib kindlustushüvitist vähendada, arvestades seda, kas ja mil määral hageja alkoholijoove aitas kaasa õnnetusjuhtumi saabumisele (vt 9. aprilli 2008. a Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). (p 13, 14)
Kohus peab omal algatusel hindama, kas kindlustustingimuste § 18 lg 1 p 6 on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26; 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21; 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13). (p 14)
|
| 3-2-1-171-13
|
Riigikohus |
14.03.2014 |
|
Kindlustusandja võib esitada ka pärast hüvitise maksmisest keeldumise otsuse esitamist kõik põhjendused, mille tõttu ta kindlustusvõtjale hüvitist ei maksa. (p 10)
Ka siis, kui lepingu üldtingimuste järgi on kindlustusjuhtumi tõendamise kohustus kindlustusvõtjal, tuleb arvestada VÕS § 448 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, et kindlustusandja võib nõuda kindlustusvõtjalt tõendeid muu hulgas kindlustusjuhtumi toimumise kohta niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Vastasel juhul koormataks kindlustusjuhtumi toimumise tõendamisel kindlustusvõtjat ülemäära. (p 13)
Kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmise kohustusest siis, kui kindlustusvõtja põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Keelatud ei ole kokkulepped, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske hooletuse tõttu. Kindlustusvõtja kaitseks piirab VÕS § 452 lg 2 kindlustusandja õigust tugineda kokkuleppele, mille järgi ta vabaneb täitmiskohustusest. Sõltumata VÕS § 452 lg-s 2 sätestatust võib auto vargusest politseile hilinenult teatamine anda kindlustusandjale aluse vähendada kindlustushüvitist VÕS § 488 lg 3 järgi. (p 14)
|
| 3-2-1-106-07
|
Riigikohus |
28.11.2007 |
|
Kui kindlustuslepingu sõlmimisel ei kontrollita poliisil märgitud varaesemete olemasolu ülevaatusega või soetamisdokumentide abil, tuleb eeldada, et poliisil loetletud esemed on alles ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kindlustusandjal on aga võimalik esitada tõendeid, mis nimetatud eelduse ümber lükkavad. Erandjuhtudel on võimalik jõuda ka järeldusele, et nimetatud eeldus ei kehti. Seda juhul, kui kindlustusvõtja tuginemine varastatud asjade olemasolu tõendavate tõendite puudumisele ja ütlused varastatud asjade omandamise asjaolude kohta on täiesti ebamõistlikud. Kuid VÕS § 448 lg 2 teise lause kohaselt võib kindlustusandja nõuda tõendite esitamist niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist.
Kindlustusvõtjal on õigus tõendada kahju tekkimist lisaks dokumentidele ka teiste tõenditega, muu hulgas tunnistajate ütlustega. Seejuures tuleb lähtuda VÕS § 448 lg-st 2, mis sätestab, et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Mõistlik ei pruugi olla tõendite nõudmine eraldivõetuna vähem väärtuslike asjade olemasolu kohta, mille soetamisdokumentide säilitamist ei saa mõistlikult inimeselt tavajuhul oodata.
VÕS § 489 eesmärk on suunata kindlustusandja võimalikult kiiresti tegutsema, et vahetult pärast kindlustusjuhtumi toimumist oleks võimalik kahju suurus kindlaks teha. See säte ei reguleeri aga tõendamiskoormist.
Kui kindlustuslepingu sõlmimisel ei kontrollita poliisil märgitud varaesemete olemasolu ülevaatusega või soetamisdokumentide abil, tuleb eeldada, et poliisil loetletud esemed on alles ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kindlustusandjal on aga võimalik esitada tõendeid, mis nimetatud eelduse ümber lükkavad. Erandjuhtudel on võimalik jõuda ka järeldusele, et nimetatud eeldus ei kehti. Seda juhul, kui kindlustusvõtja tuginemine varastatud asjade olemasolu tõendavate tõendite puudumisele ja ütlused varastatud asjade omandamise asjaolude kohta on täiesti ebamõistlikud. Kuid VÕS § 448 lg 2 teise lause kohaselt võib kindlustusandja nõuda tõendite esitamist niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist.
Kindlustusvõtjal on õigus tõendada kahju tekkimist lisaks dokumentidele ka teiste tõenditega, muu hulgas tunnistajate ütlustega. Seejuures tuleb lähtuda VÕS § 448 lg-st 2, mis sätestab, et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Mõistlik ei pruugi olla tõendite nõudmine eraldivõetuna vähem väärtuslike asjade olemasolu kohta, mille soetamisdokumentide säilitamist ei saa mõistlikult inimeselt tavajuhul oodata.
|
| 3-2-1-94-02
|
Riigikohus |
02.10.2002 |
|
Sõlmitud kindlustuslepingu alusel tekkis kindlustusjuhtumi saabudes kostjal kindlustusandjana kohustus hüvitada soodustatud kolmandale isikule kindlustusvõtja poolt maksejõuetuse tõttu tähtaegselt kauba eest tasumata jäänud müügihind. Hilisem sellise olemuselt tagatislepingule sarnase kindlustuslepingu muutmine kaaskindlustuslepinguks polnud soodustatud isikule siduv, kuna lepingu muutmine tema nõusolekuta ei ole soodustatud isiku suhtes kooskõlas TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatud kohustusega kasutada oma tsiviilõigusi heas usus.
Sõlmitud kindlustuslepingu alusel tekkis kindlustusjuhtumi saabudes kostjal kindlustusandjana kohustus hüvitada soodustatud kolmandale isikule kindlustusvõtja poolt maksejõuetuse tõttu tähtaegselt kauba eest tasumata jäänud müügihind. Tulenevalt TsK § 172 lg- st 1 pole kindlustuslepingu muutmiseks vajalik soodustatud isiku nõusolek, kuid sellise olemuselt tagatislepingule sarnase kindlustuslepingu puhul tuleb lepingu muutmist soodustatud isiku nõusolekuta pidada mittekooskõlas olevaks TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatud kohustusega kasutada oma tsiviilõigusi heas usus.
|
| 3-2-1-56-01
|
Riigikohus |
10.04.2001 |
|
Pooled sõlmisid kindlustuslepingu kahe kindlustusobjekti- traktori ja metsaveokäru kindlustamiseks. Lepingu tingimuseks oli, et kindlustusvõtja teatab igal juhul kirja teel kahjujuhtumi saabumisest kindlustusandjale 14 ööpäeva jooksul. Toimus mõlema kindlustusobjekti vargus, kuid kindlustusvõtja ei täitnud kindlustuslepingus sätestatud teatamiskohustust metsaveokäru osas. Seega ei tekkinud kindlustusandjal kindlustushüvitise maksmise kohustust seoses metsaveokäru vargusega. Põhjendatud pole kindlustusvõtja väide, et arvestades traktori ja käru komplektsust, ei pidanud ta vajalikuks käsitleda neid objekte kirjalikus teates eraldi. Kuna ta sõlmis kindlustuslepingu isiklikult, oli ta teadlik, et kindlustusobjektidena käsitleti kindlustuslepingus traktorit ja metsaveokäru eraldi.
|
| 3-2-1-17-01
|
Riigikohus |
13.03.2001 |
|
Apellatsioonikohus on TsMS § 330 lg 4 nõudeid rikkudes jätnud põhjendamata tuvastatud asjaolude alusel tehtud järeldused.
Sõidukikindlustuse tingimuste p 4.5.1 kohaselt pidi kindlustus hüvitama sõiduki kaotusest tuleneva kahju, kui lukustatud sõiduk varastatakse võtmeid kasutades ja seda tingimusel, kui varas on sõiduki võtmed oma valdusse saanud tõkke või lukustuse kõrvaldamise või röövimisega. P 5.5 paneb hoolsuskohustuse auto kasutajale, kes varguse ärahoidmiseks ei tohtinud võtmeid hoida nähtavas kohas või lukustamata paigas nii, et kõrvaline isik teab või võib teada nende asukohta. Avalikus kohas tooli seljatoel oleva jope taskust võtmete varastamist ei saa pidada varguseks tõkke ületamisega sõidukikindlustuse tingimuste p 4.5.1 mõttes. Apellatsioonikohus peab tuvastatud asjaolude alusel (auto kasutaja näitas võtmeid baaris oma tuttavatele ning pani need seejärel oma jope taskusse ja jope oma tooli seljatoele) andma hinnangu auto kasutaja hoolsuskohustuse täitmisele p 5.5 järgi.
|
| 3-2-1-153-00
|
Riigikohus |
21.12.2000 |
|
Üldtingimuste p 5.5 kohaselt on sõiduki kasutaja kohustatud varguse ärahoidmiseks sõiduki võtmeid mitte hoidma nähtavas kohas või lukustamata paigas nii, et kõrvaline isik teab või võib teada nende asupaika. Nende tingimuste mõte on selles, et sõiduki võtmeid ei tohi kindlustuslepingu järgi hoida sõiduki kasutaja järelvalveta kohas, et võtmete hoidmise ajal puudub valdajal otsene kontroll võtmete üle, või lukustamata kohas.
|
| 3-2-1-115-97
|
Riigikohus |
16.10.1997 |
|
Vabatahtlik autokindlustusleping ei ole samane kohustusliku liikluskindlustusega. Kindlustusjuhtumiks liikluskindlustuses on liiklusõnnetus teeliikluses. Kindlustusjuhtumiks autokindlustuses on loodusõnnetus, tulekahju, vandalism, vargus ja liiklusõnnetus, milleks on teelt väljasõit, kukkumine või ümberpaiskumine; esemete kukkumine sõidukile või kokkupõrge mistahes objektiga, sh. mets- ja koduloomadega; mõni eeltoodud juhtum, mis leiab aset sõiduki transportimisel selleks ettenähtud vahendiga. Kahe suurema ohu allika vastastikuse toime tõttu tekitatud kahju hüvitatakse nende valdajatele üldistel alustel, s. o. TsK §-de 448 ja 462 järgi. Tagasinõude õigus (regress) tekib siis, kui kindlustushüvitise väljamaksmine oli seaduslik ja põhjendatud. Kindlustushüvitise väljamaksmise kord on sätestatud kindlustusseltsi üldistes kindlustustingimustes ja kindlustusseaduses.
|
Facebook
X.com