2-18-12360/79
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.12.2021 |
|
Kui lähtuda kindlustushüvitise suuruse määramisel üksnes kindlustusjuhtumi toimumise ajast, arvestamata seejuures võimalikku ehitushindade (ehitusmaterjali ja ehitustööde hindade) tõusu, mille tõttu hüvitis ei kataks samaväärse ehitise tegelikke taastamise kulusid, ei hüvitaks kindlustusandja kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kogu kahju. Seega kindlustushüvitise suuruse määramisel ei tule lähtuda rangelt kindlustusjuhtumi toimumise hetkest, vaid arvestada saab mõistliku aja jooksul pärast kindlustusjuhtumi toimumist ehitise taastamiseks tehtavaid vajalikke ja põhjendatud kulusid. (p 11)
|
| 3-2-1-150-15
|
Riigikohus |
16.12.2015 |
|
Vedurijuhi käitumine on omistatav tööandjale, kuna kokkupõrget ei toimuks, kui vedurijuht ja tööandja ei oleks töösuhtes. Vedurijuhi käitumise tööandjale omistamisel tuleneb alus TsÜS § 132 lg-st 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka töötaja süüd. (p 15)
Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)
VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)
VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 11). (p 12)
VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 11). (p 12)
VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)
VÕS § 513 kohaselt piisab kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemiseks ka kindlustusvõtja kaudsest tahtlusest. Erinevalt otsesest tahtlusest asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt RKTKo nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega. (p 13)
Kindlustusandja vabaneb VÕS § 513 järgi täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja näeb ette, et tema õigusvastane tegu võib tuua kaasa sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab, ning soostub sellega. (p 13)
Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)
Vedurijuhi käitumine on omistatav tööandjale, kuna kokkupõrget ei toimuks, kui vedurijuht ja tööandja ei oleks töösuhtes. Vedurijuhi käitumise tööandjale omistamisel tuleneb alus TsÜS § 132 lg-st 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka töötaja süüd. (p 15)
Tüüptingimuste kohaldamiseks ei pea kindlustusleping sätestama tagasinõude õigust. Tagasinõudeõigus tuleneb seadusest ja kindlustusvõtjale peab olema lepingust tulenevalt arusaadav kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemine sisesuhtes. (p 14)
Kannatanu suhtes kohustusliku vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemist VÕS § 521 lg-st 5 tulenevalt olla ei saa, seega VÕS § 521 lg 2 kolmas lause peab täitmise kohustusest vabanemise all silmas kindlustusandja vabanemist täitmise kohustusest kindlustusvõtja ees. (p 11)
VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)
Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)
|
| 3-2-1-53-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
Kindlustusandja saab kindlustusvõtjale või kindlustuslepinguga soodustatud kolmandale isikule enam makstud hüvitise VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 24). (p 10)
Kui üks lepingupool tasub teisele kohustust täites rohkem, kui ta oleks lepingu alusel kohustatud, saab ta enam tasutu VÕS § 1028 alusel tagasi nõuda. (p 10)
Kindlustusandja saab kindlustusvõtjale või kindlustuslepinguga soodustatud kolmandale isikule enam makstud hüvitise VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 24). (p 10)
Aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 32, 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-13, p 12, 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). (p 11)
|
| 3-2-1-112-14
|
Riigikohus |
26.11.2014 |
|
VÕS § 445 lg-st 2 ning § 452 lg 2 p-st 2 tuleneva poolte tõendamiskoormuse kohta on kolleegium selgitanud, et kindlustusandja kohustuseks on tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine õnnetusjuhtumi toimumist (vt 9. aprilli 2008. a Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Lisaks sätestab õnnetusjuhtumi kindlustuse kohta VÕS § 552 (kindlustatud isiku tervise kahjustumine) eelduse, et kindlustatud isiku tervis kahjustus temast mittetuleneva asjaolu tõttu. (p 11)
VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud kohustust. Seega ei ole välistatud, et hageja (kindlustusvõtja) seisund (alkoholijoove) võis olenevalt asjaoludest olukorras, kus kindlustusjuhtumi toimumist ei ole mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu, olla kindlustusjuhtumi toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks. Hageja seisundi saab lugeda kindlustusjuhtumi ainukeseks põhjuseks vaid siis, kui kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole kindlustusjuhtumi saabumist mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu.
Arvestades seda, et enda tahtlik viimine alkoholijoobesse suurendab üldjuhul igat liiki õnnetusjuhtumi saabumise riski, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt kindlustusvõtja tugineda kindlustusjuhtumiks peetava õnnetusjuhtumi põhjusele peale tema enda alkoholijoobe juhul, kui kindlustusandja on tõendanud, et õnnetus juhtus olustikus, mis mõistlikult võttes ei kujutanud endast riski tavaseisundis (st kainele) inimesele. Seega peab kostja (kindlustusandja) tõendama, et hagejaga toimunud õnnetuse koha olustik oli eelnimetatud tähenduses turvaline. Kui kohus selle tuvastab, siis peab hageja kostja käest kindlustushüvitise saamiseks tõendama, et õnnetusjuhtumi põhjuseks oli muu väline asjaolu, mille tõttu ei saa enam lugeda alkoholijoovet õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks.
Juhul kui tuvastatud asjaoludel ei olnud hageja alkoholijoove õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks, siis ei saa kostja hagejale kindlustushüvitise maksmisest keelduda, kuid võib kindlustushüvitist vähendada, arvestades seda, kas ja mil määral hageja alkoholijoove aitas kaasa õnnetusjuhtumi saabumisele (vt 9. aprilli 2008. a Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). (p 13, 14)
Kohus peab omal algatusel hindama, kas kindlustustingimuste § 18 lg 1 p 6 on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26; 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21; 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13). (p 14)
|
| 3-2-1-171-13
|
Riigikohus |
14.03.2014 |
|
Kindlustusandja võib esitada ka pärast hüvitise maksmisest keeldumise otsuse esitamist kõik põhjendused, mille tõttu ta kindlustusvõtjale hüvitist ei maksa. (p 10)
Ka siis, kui lepingu üldtingimuste järgi on kindlustusjuhtumi tõendamise kohustus kindlustusvõtjal, tuleb arvestada VÕS § 448 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, et kindlustusandja võib nõuda kindlustusvõtjalt tõendeid muu hulgas kindlustusjuhtumi toimumise kohta niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Vastasel juhul koormataks kindlustusjuhtumi toimumise tõendamisel kindlustusvõtjat ülemäära. (p 13)
Kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmise kohustusest siis, kui kindlustusvõtja põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Keelatud ei ole kokkulepped, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske hooletuse tõttu. Kindlustusvõtja kaitseks piirab VÕS § 452 lg 2 kindlustusandja õigust tugineda kokkuleppele, mille järgi ta vabaneb täitmiskohustusest. Sõltumata VÕS § 452 lg-s 2 sätestatust võib auto vargusest politseile hilinenult teatamine anda kindlustusandjale aluse vähendada kindlustushüvitist VÕS § 488 lg 3 järgi. (p 14)
|
| 3-2-1-178-12
|
Riigikohus |
06.02.2013 |
|
Välisvääringus haginõude esitamine ei ole iseenesest keelatud (vt ka nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Sellise nõude esitamise alus peab aga tulenema seadusest või tehingust.
Õnnetusjuhtumist tingitud ravikulud on otsese varalise kahjuna VÕS § 130 mõttes hüvitatavate kuludena kindlustusse hõlmatud (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13).
Kindlustusandja võib aga tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita. Kui see on seotud kindlustusvõtja (hoolsus)kohustuste rikkumisega, tuleb täiendavalt arvestada eelkõige VÕS §-des 445 ja 452 sätestatuga. See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna. (p 16)
Tüüptingimustes tuleb tingimused sõnastada selliselt, et need oleks muudele isikutele (eelkõige kindlustusvõtjale ja kindlustatud isikule) selgelt arusaadavad. Tüüptingimust tõlgendatakse VÕS § 39 lg 1 järgi nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi ning kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks (vt ka nt Riigikohtu 11. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-07, p 12). (p 17)
VÕS §-st 451 tuleneb nõue, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine, st viivise maksmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. (p 25)
|
| 3-2-1-133-12
|
Riigikohus |
07.11.2012 |
|
Kindlustusvõtjal on õigus nõuda kahjuhüvitist koos käibemaksuga.
Kindlustushüvitis muutub sissenõutavaks VÕS § 450 lg-s 1 ja VÕS § 82 lg-s 3 sätestatud tingimuste korral - oluline on kindlustusjuhtumi käsitlemiseks vajaliku mõistliku aja möödumine.
Kui kindlustatud hoonet ei asuta taastama mõistliku aja jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on kindlustusandjal võimalus esitada nõue kindlustusvõtja vastu VÕS § 1028 lg 1 jj alusel.
Kindlustushüvitis muutub sissenõutavaks VÕS § 450 lg-s 1 ja VÕS § 82 lg-s 3 sätestatud tingimuste korral - oluline on kindlustusjuhtumi käsitlemiseks vajaliku mõistliku aja möödumine.
Hoone jäämist mõneks nädalaks elaniketa ei saa pidada riski suurenemiseks, millest kindlustusvõtja pidanuks kindlustusandjat teavitama ning millest kindlustusvõtja pidanuks hoiduma. Üürniku lühiajaline lahkumine ei ole sündmus, mis vastaks VÕS §-de 443 ja 444 koosseisule. Samas tuleb igat kindlustusjuhtumit hinnata eraldi.
Kindlustusandja ei pea kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma kohustuse täitmisel kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul hindama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust (vt Riigikohtu 20. novembri 2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12).
VÕS § 480 lg 4 võimaldab erandina kokku leppida, et ehitise taastamise korral ei arvestata kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ehitise vanust ja amortisatsiooni. Sellisel juhul kohaldatakse VÕS § 477 samal viisil, st et kahju suuruse arvestamisel lähtutakse üksnes ehitise taastamise kuludest. Kui pooled ei ole kokku leppinud kindlustusväärtusena kindlustatud ehitise taastamise maksumuse VÕS § 480 lg 4 järgi, siis tuleb arvestada VÕS §-s 477 sätestatut.
Kindlustussumma kindlustusväärtusega võrdseks lugemine ei tähenda kokkuleppelises kindlustusväärtuses kokkuleppimist.
Kui kindlustatud hoonet ei asuta taastama mõistliku aja jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on kindlustusandjal võimalus esitada nõue kindlustusvõtja vastu VÕS § 1028 lg 1 jj alusel.
|
| 3-2-1-124-11
|
Riigikohus |
13.12.2011 |
|
Juhul, kui kindlustusandja maksab kindlustushüvitise õigustamatule isikule, on kindlustushüvitist saama õigustatud isikul jätkuvalt õigus nõuda kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Kindlustusandjal on eelkirjeldatud juhul kindlustusshüvitise õigustamatult saanud isiku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj järgi.
Juhul, kui kindlustusandja maksab kindlustushüvitise õigustamatule isikule, on kindlustusandjal õigustamatult saanud isiku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj järgi.
Kannatanu kaassüü kahju tekkimises ei välista kostja süüd (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12).
Asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud. Samas juhul, kui ta on asja korda teinud, võib ta sellele vaatamata nõuda kahju hüvitamist kalkulatsiooni, mitte tegelikult kanatud kulutuste alusel. Kalkulatsiooni alusel kahjuhüvitise määramise korral mõistab kohus kahjuhüvitise välja kulutuste eest mõistlikus ulatuses, arvestades seejuures, kostja vastuväiteid. Juhul kui hageja on asja korda teinud ja nõuab kahju hüvitamist tegelikult kantud kulutuste järgi, siis võib kohus seda vähendada VÕS § 139 lg 2 järgi ja mõista välja kulutused mõistlikus ulatuses. VÕS § 139 kohaldamiseks peab kostja esitama taotluse (vt selle kohta nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Kostja taotlusel võib kohus hüvitist vähendada VÕS § 140 lg 1 järgi.
Asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud. Samas juhul, kui ta on asja korda teinud, võib ta sellele vaatamata nõuda kahju hüvitamist kalkulatsiooni, mitte tegelikult kanatud kulutuste alusel. Kalkulatsiooni alusel kahjuhüvitise määramise korral mõistab kohus kahjuhüvitise välja kulutuste eest mõistlikus ulatuses, arvestades seejuures, kostja vastuväiteid. Juhul kui hageja on asja korda teinud ja nõuab kahju hüvitamist tegelikult kantud kulutuste järgi, siis võib kohus seda vähendada VÕS § 139 lg 2 järgi ja mõista välja kulutused mõistlikus ulatuses. VÕS § 139 kohaldamiseks peab kostja esitama taotluse (vt selle kohta nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16).
|
| 3-2-1-70-11
|
Riigikohus |
14.09.2011 |
|
Kindlustuslepinguga võib sätestada kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused laiemalt VÕS §-s 513 sätestatust (vt Riigikohtu 19. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-05, p 12).
Ekspedeerija ekspedeerimislepingust tulenevad kohustused erinevad vedaja veolepingust tulenevatest kohustustest. VÕS § 774 lg 1 kohaselt on vedaja kaubaveolepingust tulenev põhikohustus vedada veos sihtkohta ja anda see üle saajale. Ekspedeerija ekspedeerimislepingu järgseks põhikohustuseks on aga vedu korraldada. See hõlmab VÕS § 855 lg 1 järgi eelkõige vedaja valikut ja vajalike lepingute sõlmimist. VÕS §-des 859 ja 860 nimetatud juhtudel on ekspedeerijal ka vedaja õigused ja kohustused. Samuti võivad ekspedeerijal olla vedaja kohustused poolte kokkuleppest tulenevalt.
|
| 3-2-1-35-11
|
Riigikohus |
07.06.2011 |
|
Selleks, et tuvastada, kas kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmisest, tuleb hinnata, kas kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustusi viisil, mis oluliselt suurendas kindlustusriski, ning kas kindlustusvõtja rikkumine on aluseks kindlustusandja hüvitamiskohustusest vabanemiseks.
Raske hooletuse tuvastamisel ei saa lähtuda vaid lubatud sõidukiiruse järgimisest, vaid hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kas valitud sõidukiirus oli tee- ja ilmastikuolude puhul sobiv. Sõidukijuht, kes ületab libedal teel piirkiirust, on käibes jätnud järgimata vajaliku hoolsuse olulisel määral, st tema käitumine on vaadeldav raske hooletusena ja sellises olukorras võib kindlustusandja vabaneda kahju hüvitamise kohustusest.
VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud.
|
| 3-2-1-29-11
|
Riigikohus |
04.05.2011 |
|
Vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40 ja 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11.
Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-97)
Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Seda ei muuda asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat. Mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus tekib VÕS § 1057 järgi ka juhul, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja.
Kindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist saab vähendada VÕS § 139 järgi, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (vt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12).
Vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17.
TsMS § 348 lg 1, § 351 ja § 392 lg 1 p 3 järgi ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikuna, st kohus peab juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama menetlusosalistel avaldada selle kohta arvamust (Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).
|
| 3-2-1-113-08
|
Riigikohus |
08.12.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-155-05.
Kahju hüvitamise põhimõtetest ega VÕS §-st 132 ei tulene, et kahjustatud isik peab kindlustushüvitise saamiseks kindlustusobjekti, s.o ehitise taastama. Kindlustusjuhtumi tõttu kindlustusvõtjale tekkinud kahju tuleb hüvitada (VÕS § 476 lg 1). Üldjuhul ei saa kahjuhüvitise suurus sõltuda sellest, kuidas kindlusvõtja hüvitist kasutab. Tingimuses, millega seotakse kindlustushüvitise väljamaksmine kindlustatud asja taastamisega, peavad pooled selgelt kokku leppima.
|
| 3-2-1-17-08
|
Riigikohus |
09.04.2008 |
|
Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimene lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult.
Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimene lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult.
VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isik suurendas oma kohustuste rikkumisega kindlustusriski võimalikkust (VÕS § 444) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (VÕS § 445 lg 2).
Kindlustuslepingu üldtingimused ja kaskokindlustuse üldtingimused võivad olla tüüptingimused VÕS § 35 mõttes, mille asjassepuutuvate sätete kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi.
Kindlustuslepingu tüüptingimus on VÕS § 37 lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista ning, et arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada.
|
| 3-2-1-76-07
|
Riigikohus |
18.06.2007 |
|
Kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud VÕS § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele VÕS § 452 lg 2 p 2 tähenduses.
Kindlustusandja tegutsemine viisil, kus poliisis on kokku lepitud kindlustusriskiks vargus, kuid lepingu tüüptingimused kitsendavad kindlustusandjale soodsal viisil oluliselt riski, ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Välistava kokkuleppe sisu ei ole iseenesest vastuolus hea usu põhimõttega.
Kindlustuslepingu tüüptingimus on sisult VÕS § 37 lg 3 mõttes üllatuslik juhul, kui see on sedavõrd ebatavaline, et kindlustusvõtja ei võinud sellise tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata. Tüüptingimuse üllatuslikkust hinnates tuleb selgitada VÕS § 7 abil välja see, kas samas olukorras heas usus tegutseva mõistliku kindlustusvõtja jaoks oleks selline lepingutingimus ootuspärane, arvestades nii kindlustuslepingu olemust ja eesmärki kui ka tavasid, praktikat ja muid asjaolusid.
Selline tüüptingimus, millega on välistatud kindlustusjuhtumi saabumine juhul, kui auto varastatakse selleks eelnevalt varastatud võtmete abil, on heas usus tegutsevale mõistlikule kindlustusvõtjale sedavõrd ootamatu, et sellist tüüptingimust ei saa VÕS § 37 lg 3 järgi lugeda kindlustuslepingu osaks.
Lepingu osaks saavad olla üksnes tüüptingimused, mis on mõistlikule kindlustusvõtjale nii sisult, väljendusviisilt kui ka esituslaadilt eeldatavasti arusaadavad. Kindlustuslepingu tüüptingimus on VÕS § 37 lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista.
VÕS § 37 lg 3 kohaldamiseks ei ole vajalik, et lepingupool oleks tegelikult tüüptingimustega tutvunud ja nende sisust teadlik. Piisab, kui lepingupoolel oli olemas mõistlik võimalus tüüptingimustega tutvuda.
|
| 3-2-1-90-06
|
Riigikohus |
25.10.2006 |
|
Kui pooled ei ole tuginenud õiguslikule väitele, et kindlustusjuhtumi saabumisel oli tegemist alakindlustusega, saab kohus vastavate asjaolude esitamisel järelduse alakindlustuse kohta ise teha. Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine oli enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 228 kohaselt kohtu ülesanne ning on seda ka kehtiva TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi.
Tulenevalt VÕS § 426 lg-st 2 ei pea maksimaalne väljamaksusumma olema igal juhul kindlaks määratud konkreetse summana. Kindlustuslepingu pooled võivad kokku leppida ka kindlustussumma kindlaksmääramise alustes, sh võtta kindlustussumma määramisel aluseks kindlustatud eseme(te) bilansilise soetusmaksumuse. Mõlemal juhul ei pea kindlustusandja hüvitama kindlustussummast suuremat tegelikku kahju. Kui kahju tegelik suurus on kindlustussummast väiksem, siis on kindlustusandja VÕS § 477 järgi kohustatud hüvitama kahju tegelikus suuruses ka siis, kui kindlustussumma oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem.
Kindlustuslepingus võib iseenesest kokku leppida n.ö mitmeastmelises kindlustussummas ja selline kokkulepe võib sisalduda ka tüüptingimustes, kui see on sõnastatud kindlustusvõtjale arusaadavalt. Mitmeastmelise kindlustussumma tüüptingimus on arusaadav juhul, kui mõistlik kindlustusvõtja saaks lepingu sõlmimisel selgelt aru, millise kindlustussumma alusel arvutatakse kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustushüvitis. Samuti ei või selline tüüptingimus olla kindlustusvõtjale ebamõistlikult kahjustav. Ebamõistlikult kahjustavaks saab pidada nt tüüptingimust, mille kohaselt oleks välistatud kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitise maksmisel lähtuda sellest kindlustussummast, mis on kindlustusmaksete arvestamise aluseks.
Tulenevalt VÕS § 426 lg-st 2 ei pea maksimaalne väljamaksusumma olema igal juhul kindlaks määratud konkreetse summana. Kindlustuslepingu pooled võivad kokku leppida ka kindlustussumma kindlaksmääramise alustes, sh võtta kindlustussumma määramisel aluseks kindlustatud eseme(te) bilansilise soetusmaksumuse. Mõlemal juhul ei pea kindlustusandja hüvitama kindlustussummast suuremat tegelikku kahju. Kui kahju tegelik suurus on kindlustussummast väiksem, siis on kindlustusandja VÕS § 477 järgi kohustatud hüvitama kahju tegelikus suuruses ka siis, kui kindlustussumma oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem.
Ettevõtte varakindlustuse tingimused kui tüüptingimused kohalduvad VÕS § 38 kohaselt poolte suhtele vaid siis, kui pooled ei ole omavahel teisiti kokku leppinud.
Ebamõistlikult kahjustavaks saab pidada nt tüüptingimust, mille kohaselt oleks välistatud kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitise maksmisel lähtuda sellest kindlustussummast, mis on kindlustusmaksete arvestamise aluseks.
Ettevõtte varakindlustuse tingimused kui tüüptingimused kohalduvad VÕS § 38 kohaselt poolte suhtele vaid siis, kui pooled ei ole omavahel teisiti kokku leppinud.
Kindlustuslepingus võib iseenesest kokku leppida n.ö mitmeastmelises kindlustussummas ja selline kokkulepe võib sisalduda ka tüüptingimustes, kui see on sõnastatud kindlustusvõtjale arusaadavalt. Mitmeastmelise kindlustussumma tüüptingimus on arusaadav juhul, kui mõistlik kindlustusvõtja saaks lepingu sõlmimisel selgelt aru, millise kindlustussumma alusel arvutatakse kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustushüvitis. Samuti ei või selline tüüptingimus olla kindlustusvõtjale ebamõistlikult kahjustav. Ebamõistlikult kahjustavaks saab pidada nt tüüptingimust, mille kohaselt oleks välistatud kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitise maksmisel lähtuda sellest kindlustussummast, mis on kindlustusmaksete arvestamise aluseks.
|
| 3-2-1-17-06
|
Riigikohus |
05.04.2006 |
|
Tunnistaja ütlustena saavad kohtud arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil vande all antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlusi. Kriminaalasja eeluurimisel koostatud tunnistajana ülekuulamise protokolle võib hinnata üksnes kui dokumentaalseid tõendeid.
VÕS § 448 lg 2 ei reguleeri asjaolude tõendamise koormuse jagamist. Seega ei ole kindlustusvõtjal kohustust kindlustusjuhtumi toimumisel tõendada, et ta täitis kindlustuslepingut nõuetekohaselt. Üldise tõendamiskoormise reegli kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Hea usu põhimõttest tulenevalt võib asjaolude tõendamise koormuse poole kahjuks ümber pöörata, kui ta rikub seadusest või lepingust tulenevat asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust.
Enne 1. jaanuarit 2006 kehtinud TsMS §-st 332 tulenevalt ei ole esimese astme kohtus tunnistaja poolt antud ütlustes esinevaid lünki võimalik täita teisti, kui tunnistajat ringkonnakohtu istungil üle kuulates.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-25-04.
|
| 3-2-1-155-05
|
Riigikohus |
18.01.2006 |
|
Ringkonnakohus pidi vastavalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg 4 kohaselt otsuses muuhulgas selgitama, kuidas on jõutud väljamõistetava hüvitise suuruseni.
Kui ehitis on kinnisasja oluliseks osaks, ei saa ehitise hävimise korral rääkida selle taassoetamise maksumusest või turuväärtusest kui kahjust, sest samale kinnisasjale ei ole võimalik ehitist asemele osta. Võimalik on üksnes ehitise taastamine ning kahjuks saavad olla üksnes kinnisasja kui asja parandamise mõistlikud kulud.
VÕS § 476 lg 2 mõtteks on võimaldada kindlustuskaitset varakogumi eest selliselt, et kindlustuslepingus ei lepita varakogumisse kuuluvate asjade loetelus kokku. Sellest tulenevalt peab kindlustusandja maksma hüvitist kõikide varakogumisse kuulunud asjade eest ka siis, kui varakogum on näiteks suurem võrreldes kindlustuslepingu sõlmimise ajaga.
Juhul kui kindlustusväärtus on kindlustussummast suurem, on tegemist alakindlustusega ning sellisel juhul vastutab kindlustusandja kahju eest võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal.
Kui ehitis on kinnisasja oluliseks osaks, ei saa ehitise hävimise korral rääkida selle taassoetamise maksumusest või turuväärtusest kui kahjust, sest samale kinnisasjale ei ole võimalik ehitist asemele osta. Võimalik on üksnes ehitise taastamine ning kahjuks saavad olla üksnes kinnisasja kui asja parandamise mõistlikud kulud.
|
| 3-2-1-144-05
|
Riigikohus |
19.12.2005 |
|
VÕS § 513 on kehtestatud vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks ning see ei keela pooli leppimast kokku viisil, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu.
VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, välistades kindlustusandja kohustuse maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral. Selle sätte eesmärgiks ei ole piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral.
VÕS § 513 on kehtestatud vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks ning see ei keela pooli leppimast kokku viisil, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu.
|
| 3-2-1-59-05
|
Riigikohus |
01.06.2005 |
|
Kindlustuslepingu alusel tuleb kahju hüvitada juhul, kui kindlustusvõtja on teinud temalt kõik mõistlikult eeldatava oma vara ning elu ja tervise kaitseks. Kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end VÕS § 423 lg 2 tähenduses konkreetse riski vastu kindlustanud või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele VÕS § 452 lg 2 p 2 tähenduses.
Tüüptingimuste tõlgendamisel tuleb kohaldada VÕS § 39, mitte VÕS § 29.
|
| 3-2-1-58-05
|
Riigikohus |
24.05.2005 |
|
Ringkonnakohus ei põhjendanud, millisele lepingu punktile tuginedes leidis, et kuna pooled on lepinguga piiranud kindlustushüvitise väljamaksmist kindlustusvõtjale, ei saa kindlustusvõtja nõuda kindlustusandjalt enda kasuks kindlustushüvitise väljamaksmist. Ringkonnakohus ei ole vastanud kindlustusvõtja apellatsioonkaebuse väitele selle kohta, et kindlustatu on loobunud nõude esitamisest kindlustusandja vastu.
Kindlustusandja ei vabane oma lepinguliste kohustuste täitmisest ainuüksi seetõttu, et soodustatud isik otsustas tema vastu nõude esitamata jätta.
Kohus pidi tuvastama seadusega lubatud täitmisnõude esitamist välistava kokkuleppe.
Kolmanda isiku kasuks sõlmitud kindlustuslepingu täitmist saavad üldjuhul nõuda nii lepingu sõlminud isik kui ka kolmas isik. Vastavalt TsK § 172 lg-le 1 ei ole lepingu sõlminud isikul sellist õigust juhul, kui seaduse või lepinguga on ette nähtud teisiti või see on vastuolus kohustise olemusega.
|
Facebook
X.com