2-22-2313/65
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.06.2024 |
|
Seda, kas tegemist on kindlustusjuhtumit välistava tingimusega või üksnes kindlustusvõtja hoolsuskohustust sätestava tingimusega, saab üldjuhul eristada lähtudes sellest, kas tingimuse saabumine sõltub kindlustusvõtja süüst ja tegevusest. Kui tingimuse saabumist mõjutab eelkõige kindlustusvõtja käitumine, on üldjuhul tegemist kindlustusvõtja hoolsuskohustust sätestava tingimusega. (p 15)
Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ja § 452 lg 2 p-st 2 vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest üksnes ulatuses, milles hageja rikkumine suurendas kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust. Sealjuures peab kohus kindlaks tegema, kas hageja on rikkunud oma kindlustuslepingust tulenevat kohustust (eelkõige hoolsuskohustust) ning kas ja kui palju selline rikkumine suurendas kindlustusriski võimalikkust. Seda, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab tõendama kindlustusandja. Oma täitmise kohustusest tervikuna saaks kindlustusandja vabaneda üksnes juhul, kui kindlustusrisk realiseerus ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-136-14, p 14; RKTKo nr 3-2-1-58-17, p-d 14 ja 15). (p 17)
|
| 2-16-14152/67
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.03.2020 |
|
Kohus saab keelduda TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mitte aga siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud (vt ka Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15).
TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel võetud seisukoht asjaolu tõendatuse kohta on kohtule siduv otsuse koostamisel. (p 12.1)
VÕS §-des 443 ja 444 sätestatud kindlustusriski võimalikkuse suurendamise hindamisel peab ajutist hoonest eemalolekut (mis võib olla ka pikem kui mõni nädal) ja alalist eemalolekut eristama mingi oluline eluline kriteerium, mis võib igal eraldi analüüsitaval juhul suurendada kindlustusjuhtumi (tulekahju) tekkimise riski. Õige ei saa olla abstraktne järeldus, et hoone tühjaksjäämine suurendab tulekahju riski (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 25). (p-d 13.1-13.2)
Kindlustusandja peab tõendama, et hoones alaliselt mitteelamine suurendas kindlustusriski ja oli põhjuslikus seoses tulekahjuga (VÕS § 445 lg 3 p 2), ning seda, millises ulatuses mõjutas väidetav suurem kindlustusrisk kostja täitmise kohustuse ulatust, s.o hageja kahju (VÕS § 445 lg 3 p 3) (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, p 14). (p 13.4)
Kindlustusandjal on võimalik kindlustusriski suurendamist ja alaliselt hoones mitteelamise põhjuslikku seost tulekahjuga tõendada ka kaudsete tõenditega. (p 13.6.2)
Kui tulekahju põhjustas kolmas isik, siis ei saa üldjuhul asuda seisukohale, et kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu ning kindlustusandja võib hüvitise maksmisest täielikult keelduda (vt võrdlevalt Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, sh p 15). (p 14)
|
| 2-17-284/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.12.2018 |
|
Volituse lõppemine ei tähenda, et samal ajal pidanuks lõppema ka kindlustuslepe, isegi kui selles sisaldus volitus. Volituse lõppemine ei mõjuta TsÜS § 115 lg 3 järgi esindaja ja esindatava vahelist võimalikku volituse andmise kokkulepet, st see kokkulepe võib lõppeda ka volitusest hiljem. Volituse alusel tehtud tehingu kehtivust hinnatakse volitust reguleerivate sätete järgi. (p 28)
Ringkonnakohtus tõendamiskoormuse ümberpööramine kostjate kahjuks oli neile ootamatu ja üllatav eriti seetõttu, et maakohus nõustus kostjate vastuväitega. Ringkonnakohus ei selgitanud pooltele tõendamiskoormuse ümberpööramist, ega arutanud seda nendega, ega andnud kostjatele võimaluse maakleritasu maksmisega seotud väiteid tõendada. Sellega rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust ning tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. (p 53)
Kui liisinguvõtja ei ole andnud liisinguandjale volitust sõlmida kindlustusleping liisinguesemele, ega ole seda lepingut ka heaks kiitnud, siis on see kindlustusleping TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine. (p 30)
Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).
Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).
Kui liisinguandja edastas liisinguvõtja tasutud kindlustusmaksed kindlustusandjale, st tegutses maksete vastuvõtmisel eelduslikult kindlustusandja kui saaja esindajana, tuleb soorituse saajaks ja seega isikuks, kellelt võiks nõuda kindlustusmakse tagastamist, VÕS § 1028 lg 1 alusel lugeda kindlustusandja. (p 32)
Tüüptingimus, mis välistab liisinguvõtja kindlustusleppe ülesütlemise õiguse või piiramise, kahjustab liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. (p 45.2)
Tüüptingimus, mis näeb kindlustusvõtjale ette tasu maksmise kindlustusleppe lõpetamise eest, on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.
Tarbijale lepingu seaduses sätestatud lõpetamise õiguse kasutamisele tasu maksmise kohustuse sätestamine vähemalt üldjuhul tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus.
Krediidiandja tasu võtmine lepingu ennetähtaegse kokkuleppel muutmise või lõpetamise eest ei pruugi olla siiski alati keelatud. Eriti kui see puudutab nt tehingutingimuste muutmist või krediidi ennetähtaegset tagastamist või refinantseerimist ega kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult. (p 45.3)
Liisingulepinguga seotud kindlustuskohustuse täitmise korraldamise kokkulepete kohta tuleb liisinguvõtjale selgelt ja ühemõtteliselt teatada, kellega ja millise ning millistel tingimustel lepingu ta sõlmib ning kas ja kui palju läheb see talle maksma (vt ka VÕS § 14 lg 2, TsÜS § 95). Kui krediidi saamiseks on vaja sõlmida kõrvalleping, eelkõige kindlustusleping, võetakse krediidi kogukulu arvutamisel arvesse ja tuleb Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel VÕS § 4031 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause järgi näidata ka nimetatud lepingust tulenevad kulud, eelkõige kindlustusmaksed. Kui tarbijal tuleb maksta eraldi maakleritasu, tuleb ka see avalikustada kindlustuse kulude hulgas. (p 61)
|
| 2-15-6538/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.04.2018 |
|
TsÜS § 69 lg 2 järgi loetakse e-kiri saajani jõudnuks, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja kutsetegevuses saab lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (Riigikohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12; 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 18). (p 14)
Kuna TsÜS § 136 lg 2 järgi möödub aastates arvutatav tähtaeg kohustuse täitmise tähtpäevale vastaval päeval (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 29 ja 33) , möödub VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ühe aasta möödumisel kindlustusandja otsuse kättesaamise päevast. (p 15)
|
| 3-2-1-58-17
|
Riigikohus |
07.06.2017 |
|
VÕS § 452 lg 2 ja § 445 lg 2 võimaldavad kindlustushüvitist vähendada vaid ulatuses, mille võrra mõjutas kindlustusvõtja kohustuse, sh hoolsuskohustuse, rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist. Tuvastamaks kindlustusandja vastutusest vabanemine kindlustushüvitise maksmisest, tuleb kohtul hinnata, kas kindlustusvõtja on rikkunud oma kindlustuslepingust tulenevat kohustust (eelkõige hoolsuskohustust) ning kas ja kui palju selline rikkumine suurendas kindlustusriski võimalikkust. Seda, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks tõendama kindlustusandja. (p 14)
Hinnates, milline mõju oli hoolsuskohustuse rikkumisel kindlustusjuhtumi toimumisele, tuleb kohtul arvestada sellega, milline oli konkreetne kahju tekitanud juhtum ning kas kindlustusvõtja tegevus tõi otseselt kaasa kindlustusjuhtumi toimumise. Kui kahju tekitas (kindlustuseseme süütas) kolmas isik, siis ei saa üldjuhul asuda seisukohale, et kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu ning kindlustusandja võib hüvitise maksmisest täielikult keelduda. (p 15)
|
| 3-2-1-59-16
|
Riigikohus |
21.09.2016 |
|
VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud kindlustusvõtja esitatava kohustust täitma sundimise hagi esitamise üheaastane tähtaeg on õigustlõpetav, mitte aegumistähtaeg. VÕS § 475 lg-s 3 sisalduvale õigustlõpetavale tähtajale ei kohaldu TsÜS-is sätestatud aegumistähtaja peatumise ja katkemise regulatsioon. (p 12)
Kahju hüvitama kohustatud isiku vastuoluline käitumine, mis takistab nõude maksmapanemist ja toob kaasa selle tähtaja möödumise, võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 11). (p 13)
Kohus ei ole seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt RKTKo nr 3-2-1-62-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-147-08, p 11). (p 13)
|
| 3-2-1-94-15
|
Riigikohus |
30.09.2015 |
|
VÕS § 495 ei ole VÕS § 459 suhtes erinormiks. Nende normide reguleerimisese on erinev. VÕS § 459 reguleerib kindlustusmaksete tasumise kohustuse ulatust kindlustuslepingu ennetähtaegse lõppemise korral, VÕS § 495 aga õigust kindlustusleping kindlustatud asja võõrandamise korral üles öelda ja seda, kellel tuleb tasuda kindlustusmakseid aja eest, mis jääb võõrandamisest kuni kindlustuslepingu lõppemiseni, kui kindlustusandja või kindlustatud asja omandaja ütlevad kindlustuslepingu üles. (p 9)
VÕS § 495 lg-t 3 tuleb tõlgendada kooskõlas VÕS §-ga 459 selliselt, et kindlustusandjal on õigus nõuda kindlustatud asja võõrandajalt kindlustusmaksete tasumist mitte rohkem kui kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest, kusjuures kindlustuslepingu lõppemise aja jooksev kindlustusperiood VÕS § 495 lg 3 mõttes on VÕS §-st 459 tulenevalt ajavahemik kindlustuslepingu ülesütlemisest kuni kindlustuslepingu (kindlustuskaitse) lõppemiseni. VÕS § 495 lg 3 teistsugune tõlgendamine oleks vastuolus VÕS §-s 459 sätestatud üldpõhimõtte ning kindlustuslepingu olemusega. (p 10)
|
| 3-2-1-136-14
|
Riigikohus |
23.12.2014 |
|
Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusjuhtum puudus. Sellest piisas, et ringkonnakohtul oleks alus TsMS § 652 lg 5 tähenduses tõendeid uuesti hinnata (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 11). ( p 11)
TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 13)
Enne tüüptingimuse võimaliku tühisuse kontrollimist tuleks võtta seisukoht, kas tüüptingimuse puhul on üldse tegemist kindlustusjuhtumit välistava tingimusega või on selle mõtteks reguleerida üksnes kindlustusvõtja hoolsuskohustust kindlustusriski vähendamise või selle suurenemise vältimise eesmärgil.
Juhul kui tüüptingimus on lepingu tingimus, kuid ei ole kindlustusjuhtumit välistavaks tingimuseks, vaid selle eesmärgiks on tegelikult kindlustusriski vähendada või selle suurenemist vältida või kui esineb VÕS §-s 38 sätestatud olukord, siis langeb kolleegiumi arvates ära vajadus kontrollida kindlustusjuhtumi välistamise aspektist tüüptingimuse võimalikku tühisust VÕS § 42 alusel. (p 13)
Ringkonnakohus ei ole hinnanud kogumis kõikide tunnistajate ütlusi. Tunnistaja ütluste vastuolulisus võib viidata tunnistaja ebausaldusväärsusele. Seetõttu ei saa kohus siiski põhjendamatult jätta kõrvale teisi tõendeid (teiste tunnistajate ütlusi), mis osaliselt on omakorda vastuolus vastuolulisi ütlusi andnud tunnistaja ütlustega. Kohus peab põhjendama, miks ta üht või teist tõendit arvestab või tõendi kõrvale jätab.
Kohus peab tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi hindama igakülgselt ja otsuses oma hinnangut ka jälgitavalt seletama.
TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohus ei ole tsiviilasja lahendamisel seotud kriminaalasja materjalide või kriminaalasjas tehtud järeldustega. TsMS § 272 lg 2 järgi on dokumentaalseteks tõenditeks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 11). (p 12)
VÕS § 475 lg-s 3 on tegemist õigust lõpetava tähtajaga. Kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega reguleerib sõnaselgelt VÕS § 475 lg 1 esimene lause. VÕS § 475 lg 3 käsitleb olukorda, kus kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi ühe aasta jooksul pärast seda, kui ta on saanud vastuse, millega tema taotlus jäeti rahuldamata. Kohustuse täitmise nõudeõiguse piiramine tuleneb asjaolust, et mida kauem kindlustusvõtja nõude esitamisega ootab, seda raskem on välja selgitada juhtumiga seotud asjaolusid. Samas kaitseb norm ka kindlustusandja põhjendatud ootust oma vara kasutamisel, kui kindlustusandja on hüvitise maksmisest keeldunud ja kindlustusvõtja ei ole ühe aasta jooksul kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks midagi ette võtnud. Seega võimaldab VÕS § 475 lg 3 kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas kindlustusvõtja esitab nõude või mitte. (p 9)
VÕS § 475 lg 3 ei mõjuta nõude aegumist ega hageja menetluslikke õigusi oma nõude suurendamisel. (p 10)
Kuigi seadus ei keela kindlustusandjal tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita, tuleb kindlustusvõtja (hoolsus) kohustuste rikkumise korral täiendavalt arvestada VÕS §-des 445 ja 452 sätestatuga. See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna (Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-12, p 16). Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele (Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 10). VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust. Kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks tõendama kindlustusandja (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09, p 12; Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Seega võimaldavad VÕS § 452 lg 2 ja § 445 lg 2 kindlustushüvitist vähendada vaid ulatuses, mille võrra mõjutas kindlustusvõtja hoolsuskohustuse rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist. Välistatud ei ole siiski kindlustusandja vabanemine kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09, p 13). (p 14)
Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusjuhtum puudus. Sellest piisas, et ringkonnakohtul oleks alus TsMS § 652 lg 5 tähenduses tõendeid uuesti hinnata (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 11). ( p 11)
TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 13)
Hagi esitamisel peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel nõude aegumine vaid esialgu nõutud summa ulatuses. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub nõude aegumine ainult selles osas, mille kohta on kohtule hagi esitatud (vt nt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18; Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 12). TsMS § 206 lg 1 ja TsMS § 376 lg 4 p 2 võimaldavad menetluse kestel esialgu esitatud nõuet mh suurendada, kuid arvestades seejuures riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud (vt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18). (p 10)
|
| 3-2-1-112-14
|
Riigikohus |
26.11.2014 |
|
VÕS § 445 lg-st 2 ning § 452 lg 2 p-st 2 tuleneva poolte tõendamiskoormuse kohta on kolleegium selgitanud, et kindlustusandja kohustuseks on tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine õnnetusjuhtumi toimumist (vt 9. aprilli 2008. a Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Lisaks sätestab õnnetusjuhtumi kindlustuse kohta VÕS § 552 (kindlustatud isiku tervise kahjustumine) eelduse, et kindlustatud isiku tervis kahjustus temast mittetuleneva asjaolu tõttu. (p 11)
VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud kohustust. Seega ei ole välistatud, et hageja (kindlustusvõtja) seisund (alkoholijoove) võis olenevalt asjaoludest olukorras, kus kindlustusjuhtumi toimumist ei ole mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu, olla kindlustusjuhtumi toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks. Hageja seisundi saab lugeda kindlustusjuhtumi ainukeseks põhjuseks vaid siis, kui kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole kindlustusjuhtumi saabumist mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu.
Arvestades seda, et enda tahtlik viimine alkoholijoobesse suurendab üldjuhul igat liiki õnnetusjuhtumi saabumise riski, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt kindlustusvõtja tugineda kindlustusjuhtumiks peetava õnnetusjuhtumi põhjusele peale tema enda alkoholijoobe juhul, kui kindlustusandja on tõendanud, et õnnetus juhtus olustikus, mis mõistlikult võttes ei kujutanud endast riski tavaseisundis (st kainele) inimesele. Seega peab kostja (kindlustusandja) tõendama, et hagejaga toimunud õnnetuse koha olustik oli eelnimetatud tähenduses turvaline. Kui kohus selle tuvastab, siis peab hageja kostja käest kindlustushüvitise saamiseks tõendama, et õnnetusjuhtumi põhjuseks oli muu väline asjaolu, mille tõttu ei saa enam lugeda alkoholijoovet õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks.
Juhul kui tuvastatud asjaoludel ei olnud hageja alkoholijoove õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks, siis ei saa kostja hagejale kindlustushüvitise maksmisest keelduda, kuid võib kindlustushüvitist vähendada, arvestades seda, kas ja mil määral hageja alkoholijoove aitas kaasa õnnetusjuhtumi saabumisele (vt 9. aprilli 2008. a Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). (p 13, 14)
Kohus peab omal algatusel hindama, kas kindlustustingimuste § 18 lg 1 p 6 on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26; 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21; 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13). (p 14)
|
| 3-2-1-125-12
|
Riigikohus |
07.11.2012 |
|
Kui hageja soovib viia haginõude kooskõlla TsMS § 425 lg-ga 1, saab ta apellatsioonimenetluses oma hagi täiendada. Tegemist ei ole hagi muutmisega TsMS § 376 lg-te 1-3 mõttes
Juhul, kui kindlustusleping füüsilise isikuga sõlmiti igaks kindlustusperioodiks eraldi ja sellele ei eelnenud igakordset kindlustusvõtja avaldust, on vähemalt üldjuhul põhjendatud võtta VÕS § 436 kohaldamisel aluseks kindlustusvõtja viimane avaldus. Kui järgitud ei ole VÕS § 436 lg-s 2 sätestatut, siis ei saa muudatust poliisil käsitada pakkumusena ja leping tuleb lugeda sõlmituks kindlustusvõtja avalduses sisaldunud tingimustel.
VÕS § 434 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kindlustusvõtjale väljastama enda allkirjastatud dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis), millest järeldub, et kindlustusandja väljastab kindlustusvõtjale poliisi pärast kindlustuslepingu sõlmimist. Kui lugeda väljastatud poliisi kindlustusandja pakkumuseks, mitte aga lepingu sõlmimist kinnitavaks dokumendiks, jääks kindlustusvõtja ilma kaitsest, mida peaks talle pakkuma VÕS § 436.
Selleks, et eritingimus, kindlustusjuhtumit välistava asjaolu kohta, poliisil oleks muutunud kindlustusvõtjale siduvaks, peavad olema täidetud VÕS § 436 lg-s 2 sätestatud eeldused, s.o kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu kõrvalekaldumisele kindlustusvõtja avaldusest eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega või seda asendava eraldi esiletõstetud märkega poliisil ja kindlustusvõtja pole sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastu vaielnud.
Kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest eraldi kirjaliku teatega, ja kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest poliisil sisalduva eraldi esiletõstetud märkega, tuleb kohelda võimalikult sarnaselt. Arvestada tuleb seda, et eraldi saadetud kirjalik teade saadetakse ühe konkreetse teema kohta ning selliselt on kindlustusandja juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu kooskõlas VÕS § 436 lg-ga 2. Kindlustusvõtja avaldusest erinev lepingutingimus peab eristuma kogu ülejäänud tekstist ja olema teistest poliisil kajastatud lepingutingimustest selgelt eristatav.
VÕS § 425 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitist soodustatud isikul, mitte kindlustusvõtjal. Kuna kindlustuslepingu järgi on soodustatud isikuks Swedbak AS, siis on maakohus ebaõigesti välja mõistnud kindlustushüvitise kindlustusvõtja kasuks.
|
| 3-2-1-133-12
|
Riigikohus |
07.11.2012 |
|
Kindlustusvõtjal on õigus nõuda kahjuhüvitist koos käibemaksuga.
Kindlustushüvitis muutub sissenõutavaks VÕS § 450 lg-s 1 ja VÕS § 82 lg-s 3 sätestatud tingimuste korral - oluline on kindlustusjuhtumi käsitlemiseks vajaliku mõistliku aja möödumine.
Kui kindlustatud hoonet ei asuta taastama mõistliku aja jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on kindlustusandjal võimalus esitada nõue kindlustusvõtja vastu VÕS § 1028 lg 1 jj alusel.
Kindlustushüvitis muutub sissenõutavaks VÕS § 450 lg-s 1 ja VÕS § 82 lg-s 3 sätestatud tingimuste korral - oluline on kindlustusjuhtumi käsitlemiseks vajaliku mõistliku aja möödumine.
Hoone jäämist mõneks nädalaks elaniketa ei saa pidada riski suurenemiseks, millest kindlustusvõtja pidanuks kindlustusandjat teavitama ning millest kindlustusvõtja pidanuks hoiduma. Üürniku lühiajaline lahkumine ei ole sündmus, mis vastaks VÕS §-de 443 ja 444 koosseisule. Samas tuleb igat kindlustusjuhtumit hinnata eraldi.
Kindlustusandja ei pea kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma kohustuse täitmisel kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul hindama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust (vt Riigikohtu 20. novembri 2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12).
VÕS § 480 lg 4 võimaldab erandina kokku leppida, et ehitise taastamise korral ei arvestata kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ehitise vanust ja amortisatsiooni. Sellisel juhul kohaldatakse VÕS § 477 samal viisil, st et kahju suuruse arvestamisel lähtutakse üksnes ehitise taastamise kuludest. Kui pooled ei ole kokku leppinud kindlustusväärtusena kindlustatud ehitise taastamise maksumuse VÕS § 480 lg 4 järgi, siis tuleb arvestada VÕS §-s 477 sätestatut.
Kindlustussumma kindlustusväärtusega võrdseks lugemine ei tähenda kokkuleppelises kindlustusväärtuses kokkuleppimist.
Kui kindlustatud hoonet ei asuta taastama mõistliku aja jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on kindlustusandjal võimalus esitada nõue kindlustusvõtja vastu VÕS § 1028 lg 1 jj alusel.
|
| 3-2-1-97-12
|
Riigikohus |
02.11.2012 |
|
Kui kindlustusandja väljastab kindlustusvõtjale poliisi, siis on kindlustusvõtjal kindlustuskaitse poliisis märgitud kehtivusajal ja kindlustusvõtja võib osaleda liikluses. Poliisi väljastamisega hakkab kehtima kindlustuskaitse poliisil märgitud ajast. Kui kellaaeg ei ole poliisile märgitud, siis algab selle kehtivus kell 00.00. Poliisi kehtivus algab poliisile märgitud ajal, kuid mitte enne eelmise poliisi lõppemist.
Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg 5 nõuetele, kuna see ei ole täidetav.
Hageja esitatud haginõue on oma iseloomult sooritushagi, kuid kohtuotsuse resolutsioonis ei ole märgitud kahju suurust, mille hüvitamiseks on kostja kohustatud. Ringkonnakohus ei ole kahju suurust tuvastanud ka otsuse põhjendavas osas.
Kindlustusandja hüvitas LKindlS § 7 lg 1 järgi kindlustatu tekitatud kahu, kuid kuna leping oli muudetud maksevabaks, siis oli kindlustusandja õigustatud LKindlS § 48 lg 2 p 6 alusel esitama hagi kindlustusvõtja vastu.
Liikluskindlustuses ei saa samal ajal kehtida mitu lepingut.
|
| 3-2-1-10-09
|
Riigikohus |
01.04.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-17-08.
VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isik suurendas oma kohustuste rikkumisega kindlustusriski võimalikkust (VÕS § 444) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (VÕS § 445 lg 2). Viidatud sätete kohaldamiseks on kindlustusandja kohustuseks tõendada kas ja kuidas ning mil määral mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist.
VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud kohustust. Sõiduki juhtimine alkoholijoobes kui raske liikluseeskirja rikkumine võib olenevalt asjaoludest olla olukorras, kus liiklusõnnetuse toimumist ei ole mõjutanud teise sõidukijuhi tegevus ega mingi muu kõrvaline asjaolu, liiklusõnnetuse toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks.
|
| 3-2-1-17-08
|
Riigikohus |
09.04.2008 |
|
Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimene lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult.
Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimene lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult.
VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isik suurendas oma kohustuste rikkumisega kindlustusriski võimalikkust (VÕS § 444) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (VÕS § 445 lg 2).
Kindlustuslepingu üldtingimused ja kaskokindlustuse üldtingimused võivad olla tüüptingimused VÕS § 35 mõttes, mille asjassepuutuvate sätete kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi.
Kindlustuslepingu tüüptingimus on VÕS § 37 lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista ning, et arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada.
|
| 3-2-1-106-07
|
Riigikohus |
28.11.2007 |
|
Kui kindlustuslepingu sõlmimisel ei kontrollita poliisil märgitud varaesemete olemasolu ülevaatusega või soetamisdokumentide abil, tuleb eeldada, et poliisil loetletud esemed on alles ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kindlustusandjal on aga võimalik esitada tõendeid, mis nimetatud eelduse ümber lükkavad. Erandjuhtudel on võimalik jõuda ka järeldusele, et nimetatud eeldus ei kehti. Seda juhul, kui kindlustusvõtja tuginemine varastatud asjade olemasolu tõendavate tõendite puudumisele ja ütlused varastatud asjade omandamise asjaolude kohta on täiesti ebamõistlikud. Kuid VÕS § 448 lg 2 teise lause kohaselt võib kindlustusandja nõuda tõendite esitamist niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist.
Kindlustusvõtjal on õigus tõendada kahju tekkimist lisaks dokumentidele ka teiste tõenditega, muu hulgas tunnistajate ütlustega. Seejuures tuleb lähtuda VÕS § 448 lg-st 2, mis sätestab, et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Mõistlik ei pruugi olla tõendite nõudmine eraldivõetuna vähem väärtuslike asjade olemasolu kohta, mille soetamisdokumentide säilitamist ei saa mõistlikult inimeselt tavajuhul oodata.
VÕS § 489 eesmärk on suunata kindlustusandja võimalikult kiiresti tegutsema, et vahetult pärast kindlustusjuhtumi toimumist oleks võimalik kahju suurus kindlaks teha. See säte ei reguleeri aga tõendamiskoormist.
Kui kindlustuslepingu sõlmimisel ei kontrollita poliisil märgitud varaesemete olemasolu ülevaatusega või soetamisdokumentide abil, tuleb eeldada, et poliisil loetletud esemed on alles ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kindlustusandjal on aga võimalik esitada tõendeid, mis nimetatud eelduse ümber lükkavad. Erandjuhtudel on võimalik jõuda ka järeldusele, et nimetatud eeldus ei kehti. Seda juhul, kui kindlustusvõtja tuginemine varastatud asjade olemasolu tõendavate tõendite puudumisele ja ütlused varastatud asjade omandamise asjaolude kohta on täiesti ebamõistlikud. Kuid VÕS § 448 lg 2 teise lause kohaselt võib kindlustusandja nõuda tõendite esitamist niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist.
Kindlustusvõtjal on õigus tõendada kahju tekkimist lisaks dokumentidele ka teiste tõenditega, muu hulgas tunnistajate ütlustega. Seejuures tuleb lähtuda VÕS § 448 lg-st 2, mis sätestab, et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Mõistlik ei pruugi olla tõendite nõudmine eraldivõetuna vähem väärtuslike asjade olemasolu kohta, mille soetamisdokumentide säilitamist ei saa mõistlikult inimeselt tavajuhul oodata.
|
| 3-2-1-91-07
|
Riigikohus |
05.11.2007 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-74-04.
Kahjustatud isikule on kohustusliku vastutuskindlustuse korral antud otsenõue kindlustusandja vastu (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks, VÕS § 80 lg 2). See on põhjendatav asjaoluga, et kohustuslik vastutuskindlustus (nt liikluskindlustus) on õigusaktides ette nähtud eelkõige võimalike kahjustatud isikute kaitseks. Vabatahtliku vastutuskindlustuse korral ei ole kahjustatud isikule võlaõigusseaduse sellekohases alajaotuses sellist otsenõuet antud. Nimetatu on põhjendatav sellega, et vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kaitstakse eelkõige kindlustusvõtja huve, kes on soovinud oma vastutuse vabatahtlikus korras kindlustada.
Teatud olukorras (kindlustusvõtja pankrot) kaitseb seadus ka vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kahjustatud isiku huve. Sellist olukorda reguleerib VÕS § 518, mille kohaselt on kindlustusvõtja pankroti korral kahjustatud isikul õigus rahuldada oma kindlustusvõtja vastu suunatud nõue kindlustusandja vastu suunatud hüvitamise nõude arvel enne teisi kindlustusvõtja võlausaldajaid. Tegemist on kahjustatud isiku huvide täiendava kaitsega, sest primaarselt on kahjustatud isikul nõudeõigus üksnes kindlustusvõtja vastu, kes on talle kahju tekitanud.
Vastutuskindlustuse korral on kindlustatav risk kindlustusvõtja vastutus (tegevuse või tegevusetusega kindlustusjuhtumi põhjustamine), kuid VÕS § 463 lg 1 korral on tegemist mitte kindlustusvõtjaga, vaid kolmanda isikuga seotud kindlustusjuhtumiga seoses kindlustuslepingu sõlmimisega (nt lapse seaduslik esindaja kindlustab kindlustusvõtjana oma lapse elu).
Kahjustatud isikule on kohustusliku vastutuskindlustuse korral antud otsenõue kindlustusandja vastu (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks, VÕS § 80 lg 2). See on põhjendatav asjaoluga, et kohustuslik vastutuskindlustus (nt liikluskindlustus) on õigusaktides ette nähtud eelkõige võimalike kahjustatud isikute kaitseks. Vabatahtliku vastutuskindlustuse korral ei ole kahjustatud isikule võlaõigusseaduse sellekohases alajaotuses sellist otsenõuet antud. Nimetatu on põhjendatav sellega, et vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kaitstakse eelkõige kindlustusvõtja huve, kes on soovinud oma vastutuse vabatahtlikus korras kindlustada.
Vastutuskindlustuse korral on kindlustatav risk kindlustusvõtja vastutus (tegevuse või tegevusetusega kindlustusjuhtumi põhjustamine), kuid VÕS § 463 lg 1 korral on tegemist mitte kindlustusvõtjaga, vaid kolmanda isikuga seotud kindlustusjuhtumiga seoses kindlustuslepingu sõlmimisega (nt lapse seaduslik esindaja kindlustab kindlustusvõtjana oma lapse elu).
Vastutuskindlustuse korral on kindlustatav risk kindlustusvõtja vastutus (tegevuse või tegevusetusega kindlustusjuhtumi põhjustamine), kuid VÕS § 463 lg 1 korral on tegemist mitte kindlustusvõtjaga, vaid kolmanda isikuga seotud kindlustusjuhtumiga seoses kindlustuslepingu sõlmimisega (nt lapse seaduslik esindaja kindlustab kindlustusvõtjana oma lapse elu).
|
| 3-2-1-51-06
|
Riigikohus |
16.05.2006 |
|
Kindlustussuhtes on mõistlik eeldada, et kindlustusandja kohustuseks on teavitada enne kehtiva poliisi lõppemist kindlustusvõtjat kohustusest, mida viimane peab lepingu järgi täitma, ja esitada talle vastav arve ning hoiatus.
Asjaolu, et kindlustusandja ei ole õigeaegselt väljastanud poliisi või kindlustusvõtja ei ole tähtaegselt tasunud kindlustusmakset, ei too iseenesest kaasa liikluskindlustuse tavalepingu lõppemist.
VÕS § 119 lg 2 järgi vastutab võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral oma kohustuste rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
VÕS §-de 457 ja 458 näol on tegemist imperatiivsete normidega, mille eesmärk on kindlustusvõtja kui kindlustuslepingu nõrgema poole kaitse ning millest kõrvalekaldumine poolte kokkuleppega on VÕS § 427 lg-st 1 tulenevalt keelatud. Kuid nende sätete rakendamisel tuleb järgida ka VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtet.
|
| 3-2-1-58-05
|
Riigikohus |
24.05.2005 |
|
Ringkonnakohus ei põhjendanud, millisele lepingu punktile tuginedes leidis, et kuna pooled on lepinguga piiranud kindlustushüvitise väljamaksmist kindlustusvõtjale, ei saa kindlustusvõtja nõuda kindlustusandjalt enda kasuks kindlustushüvitise väljamaksmist. Ringkonnakohus ei ole vastanud kindlustusvõtja apellatsioonkaebuse väitele selle kohta, et kindlustatu on loobunud nõude esitamisest kindlustusandja vastu.
Kindlustusandja ei vabane oma lepinguliste kohustuste täitmisest ainuüksi seetõttu, et soodustatud isik otsustas tema vastu nõude esitamata jätta.
Kohus pidi tuvastama seadusega lubatud täitmisnõude esitamist välistava kokkuleppe.
Kolmanda isiku kasuks sõlmitud kindlustuslepingu täitmist saavad üldjuhul nõuda nii lepingu sõlminud isik kui ka kolmas isik. Vastavalt TsK § 172 lg-le 1 ei ole lepingu sõlminud isikul sellist õigust juhul, kui seaduse või lepinguga on ette nähtud teisiti või see on vastuolus kohustise olemusega.
|
| 3-2-1-34-03
|
Riigikohus |
01.04.2003 |
|
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega. TKS § 5 lg 3 kehtestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks.
Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud asjaolu, et mõtteline osa elamust kuulus abikaasade ühisvarasse. Kui kohtul selline kahtlus tekkis, pidanuks ta tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 andma hagejale võimaluse esitada selle asjaolu kinnitamiseks tõendeid.
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega. TKS § 5 lg 3 kehtestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks.
Kindlustushüvitise maksmise üldreegli kehtestas kuni 01.07.2002. a kehtinud KS § 12, mille kohaselt kindlustushüvitist ei maksta rohkem, kui kindlustusjuhtumi tagajärjel kindlustatud varale tekkinud kahju. Täpsemad reguleeringud tulenevad kindlustuslepingust, mille tõlgendamisel tuleb tuvastada poolte kokkulepe hüvitise maksmise kohta.
Kuni 01.07.2002. a kehtinud KS §-des 4 ja 5 sätestatu ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas isik. Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga.
Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud AÕS § 17 lg 1 ja § 15 ei välistanud ning 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 55 lg 1 ja § 53 ei välista ehitise oluliste osade olekut erinevate võlaõiguslike lepingute objektiks.
Kuni 01.07.2002. a kehtinud KS §-des 4 ja 5 sätestatu ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas isik. Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga.
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega.
|
| 3-2-1-127-02
|
Riigikohus |
20.11.2002 |
|
Hoone pööningu ümberehitamist kolmandaks korruseks sai varakindlustuse üldtingimuste kohaselt lugeda riskiastme suurendamiseks, millest kindlustusvõtja oli kohustatud kindlustusandjale esimesel võimalusel teatama.
Kuivõrd pooled polnud kokku leppinud teatamisekohustuse vormis, võis see toimuda ka suuliselt. Tuvastatud on, et kindlustusandja seaduslik esindaja oli ümberehitusest teadlik, mistõttu tuleb ka kindlustusandja lugeda neist asjaoludest teadlikuks ning tal puudus alus kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks.
Hoone pööningu ümberehitamist kolmandaks korruseks sai varakindlustuse üldtingimuste kohaselt lugeda riskiastme suurendamiseks, millest kindlustusvõtja oli kohustatud kindlustusandjale esimesel võimalusel teatama.
Varakindlustuse üldtingimuste kohaselt oli kindlustatud kogu kahekorruseline hoone, seega oli kindlustusobjekti üheks osaks ka katus. Kuna hoonele ei ehitatud peale mitte uut korrust, vaid ehitati ümber teise korruse peal olnud pööning, oli kindlustusobjekti osaks nii kolmas korrus, kui seda kattev katus.
|
Facebook
X.com