/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-155-10 PDF Riigikohus 02.02.2011
Riigikohus on 1. novembril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06 tehtud otsuse p-s 17 leidnud enne 1.juulit 2009 kehtinud TLS § 119 lg 1 kohta, et tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist. Seega ei ole enam mõistlikku põhjust eeldada, et töötajale tekib kahju tööraamatu puudumise tõttu. Samas ei saa kahju tekkimist täielikult välistada. Alates 1. juulist 2002 tuleb õiguskaitsevahendite kohaldamisel lähtuda ka võlaõigusseaduse sätetest. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium leidis eelnimetatud asjas, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest, kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab ühe õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumisel kahju hüvitamise nõude. Kui tööandja rikub tööraamatu kätteandmise kohustust, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju tekkinud. Tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06 väljendatud seisukoht tööandja vastutuse kohta tööraamatu kätteandmise kohustuse rikkumisel ei ole kohaldatav TLS § 119 lg 2 puhul, kui tööandja viivitab lõpparve väljamaksmisega. Enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 119 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud lõpparve kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Riigikohus on 5. veebruaril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06 tehtud otsuse p-s 13 leidnud, et tulenevalt PalS §-st 29 ja TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Kui kohus asjas tuvastab, et kostja jättis töölepingu lõppemisel hagejale lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena saamata palga nõue ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud hüvitis. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Tööraamatu puudumisel ja lõpparve väljamaksmisega viivitamisel on töötaja jaoks erinevad tagajärjed. Kui tööraamatu puudumisel ei ole põhjust eeldada, et töötajale tekiks tööraamatu puudumise tõttu kahju (kuigi kahju tekkimist ei saa ka välistada), siis lõpparve tasumisega viivitamine mõjutab eeldatavasti oluliselt töötaja varalisi huve.
3-2-1-82-10 PDF Riigikohus 20.10.2010
TLS
Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga. Vt Riigikohtu on 20. oktoobri 2009. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-105-09. Ettevõtte ülemineku hindamisel on oluline lisaks vara ja lepingute üleminekule hinnata ka muid kriteeriume ja seda eriti vaidluses, kus töötaja on esitanud nõude tööõigussuhtest tulenevas vaidluses (vt Euroopa Kohus leidis 24. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas C-51/00: Temco Service Industries SA vs Samir Imzilyen jt).
Vt Riigikohtu 1. novembri 2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06.
Ettevõtte üleminekut reguleeriva direktiivi 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitstavate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta" mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi, st ressursside organiseeritud grupeeringu, mille eesmärk on tegeleda majandustegevusega, sõltumata sellest, kas see on tema pea- või kõrvaltegevus (vt nt Euroopa Kohtu 17. detsembri 1987. a otsus kohtuasjas C-287/86: Landsorganisationen i Danmark for Tjenerforbundet i Danmark vs Ny Mølle Kro). Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga. Vt Riigikohtu on 20. oktoobri 2009. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-105-09. Ettevõtte ülemineku hindamisel on oluline lisaks vara ja lepingute üleminekule hinnata ka muid kriteeriume ja seda eriti vaidluses, kus töötaja on esitanud nõude tööõigussuhtest tulenevas vaidluses (vt Euroopa Kohus leidis 24. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas C-51/00: Temco Service Industries SA vs Samir Imzilyen jt).
3-2-1-6-08 PDF Riigikohus 19.03.2008
TsÜS § 83 lg 1 rakendub ka tehingu muutmise vormile. Kuid töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et tööleping ja/või selle muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised.
TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
Kokkulepe töö tasustamiseks üksnes tehtud töö koguse alusel ei ole iseenesest käsitatav töölepingu tingimusena, mis on töötaja jaoks halvem seaduses sätestatust ning kehtetu TLS § 15 järgi. Samas kui tööandja näeb sellise kokkuleppe sõlmimise ette tüüptingimusena, siis tuleb sellise kokkuleppe kehtivust hinnata VÕS § 42 järgi.
Tükipalgasüsteemi puhul ei pruugi konkreetsel juhul tulenevalt tükipalgasüsteemi olemusest ja poolte kokkuleppest olla rakendatavad töölepingu seaduse, töö- ja puhkeaja seaduse ja palgaseaduse sätted, mis reguleerivad töötamist üle kokkulepitud tööaja normi (ületunnitöö) ja töötamist puhkepäevadel, riigipühadel, õhtusel ja öisel ajal ning vastavate lisatasude maksmist. Pooled võivad tükipalgasüsteemi puhul tükitöö hinde kokkuleppimisel arvestada töötamisega üle TPS §-des 4 ja 9 sätestatud tööaja piirnormide või töötamisega puhkepäevadel, riigipühadel ja õhtusel ning öisel ajal. Sellisel juhul oleks tööandja suhtes ebaõiglane, kui ta peaks maksma töötajale lisaks lisatasusid, mis on ette nähtud ajatöö puhuks. Tükipalgasüsteemi puhul kokku on võimalik leppida selliselt, et töötaja kohustub töötama kokku lepitud tööajal, kuid saab tasu tehtud töö koguse (mitte töötatud aja) järgi. Nimetatud juhul, kui töötaja nõustub töötama üle seaduses sätestatud tööaja normi või esialgu kokku lepitust kauem või töötama puhkepäevadel, riigipühadel ja õhtusel või öisel ajal, ei ole see käsitatav olukorrana, kus rakenduvad töölepingu seaduse, töö- ja puhkeaja seaduse ja palgaseaduse sätted, mis reguleerivad ületunnitööd või töötamist puhkepäevadel, riigipühadel ja õhtusel ning öisel ajal. Kõnealust liiki kokkulepe töö tasustamiseks üksnes tehtud töö koguse alusel ei ole iseenesest käsitatav töölepingu tingimusena, mis on töötaja jaoks halvem seaduses sätestatust ning kehtetu TLS § 15 järgi. Samas kui tööandja näeb sellise kokkuleppe sõlmimise ette tüüptingimusena, siis tuleb sellise kokkuleppe kehtivust hinnata VÕS § 42 järgi.
TLS § 119 lg 2 kohaldamist ei välista asjaolu, et töölepingu pooled vaidlevad lõpparve koosseisu kuuluvate summade ja lõpparve suuruse üle.
Kokkulepe töö tasustamiseks üksnes tehtud töö koguse alusel ei ole iseenesest käsitatav töölepingu tingimusena, mis on töötaja jaoks halvem seaduses sätestatust ning kehtetu TLS § 15 järgi. Samas kui tööandja näeb sellise kokkuleppe sõlmimise ette tüüptingimusena, siis tuleb sellise kokkuleppe kehtivust hinnata VÕS § 42 järgi. TsÜS § 83 lg 1 rakendub ka tehingu muutmise vormile. Kuid töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et tööleping ja/või selle muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised.
3-2-1-34-07 PDF Riigikohus 09.04.2007
TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole poole viidatud norm kohtule siduv ja kohus kohaldab seadust ise.
Tööraamatu kinnipidamisena on käsitatav töötajale tööraamatu kätteandmisest keeldumine. Kuid kui tööraamatut on kinni peetud pärast võlaõigusseaduse jõustumist, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju tekkinud.
3-2-1-146-06 PDF Riigikohus 05.02.2007
PaS § 32 lg 1 ei reguleeri palganõude aegumist. Seega ei saa sellest sättest teha järeldust, et pärast töölepingu lõppemist peab töötaja lõpparvena saamata palga nõude esitama töövaidlusorganile nelja kuu jooksul. Lõpparvena saamata palga nõude esitamise tähtaeg on tulenevalt ITVS § 6 lg-st 3 kolm aastat. Küll aga tuleneb PaS § 32 lg-st 1 muu hulgas see, et töölepingu lõppemise korral ei rakendata palga maksmisele kollektiivlepingu, töösisekorra eeskirja või töölepinguga kindlaksmääratud palga maksmise tavalisi tähtaegu ja töölepingu lõppemise päeval tuleb töötajale saada olev palk välja maksta.
Tulenevalt PaS §-st 29 ja TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest.
3-2-1-76-06 PDF Riigikohus 01.11.2006
Kuna tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist, siis ei ole enam mõistlikku põhjust eeldada, et töötajale tekib tööraamatu puudumise tõttu kahju. Samas ei saa kahju tekkimist ka välistada. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest, kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. Kui tööandja rikub tööraamatu kätteandmise kohustust, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju tekkinud. Kui töötaja tõendab, et tal on tekkinud kahju tööraamatu kätteandmise viivitamise tõttu, võib tööandja tugineda VÕS §-le 103 ja tõendada, et tema võimalik kohustuse rikkumine on vabandatav.
3-2-1-103-05 PDF Riigikohus 02.11.2005
Hüvitis lõpparve kinnipidamise eest makstakse kas seaduse või (kollektiiv)lepingu alusel. Mõlema alusel korraga sama kohustuse rikkumise eest hüvitist ei maksta.
Palga ja viivise sellise omavahelise seose tõttu tuleb lähtuvalt ITVS § 7 lg-s 1 sätestatust lugeda viivisenõude aegumise tähtaja alguseks päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata.
3-2-1-112-04 PDF Riigikohus 19.11.2004
Riigikohtule ei saa esitada nõudeid, mida ei ole käsitletud ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses ning mille osas ringkonnakohus ei võtnud ega pidanudki võtma seisukohta (TsMS § 338).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-155-00. Tööandja peab lõpparve kinnipidamise eest maksma hüvitist ka juhul, kui ta maksis saadaoleva töötasu töötajale kohtumenetluse kestel.
Kuna viivis, mida tööandja on kohustatud PalS § 35 alusel töötajale maksma palga maksmisega viivitamise eest, ei kuulu palga hulka, siis ei saa palganõude esitamise tähtaega laiendada viivisenõudele.
3-2-1-95-03 PDF Riigikohus 30.09.2003
Kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on lisaks kohtukulude hüvitamisele poolele, kelle kasuks tehti kohtuotsus, ka poolte distsiplineerimine ning nende protsessiõiguste heauskse kasutamise tagamine. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-99-01.
Pooltele tuleb tsiviilkohtumenetluses tagada võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid.
Kui töövaidlusorganis selgub, et töötajal puudus õigus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel ja ta on töölt lahkunud, võib töövaidlusorgan lugeda töölepingu lõppenuks TLS § 79 lg-s 1 ettenähtud ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumisest alates. Sel juhul on tööandjal õigus saada töötajalt TLS § 84 lg-s 2 ettenähtud hüvitist.
Kui töövaidlusorganis selgub, et töötajal ei olnud õiguslikku alust lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, siis ei ole tööandja TLS § 73 lg-st 1 ja § 74 lg-st 1 tulenevalt tööraamatut kinni pidanud ja tööandja oleks tööraamatu kätteandmisega viivituses alates töövaidlusorgani otsuse jõustumisest. Töölepingu seadus (TLS § 119 lg 1) ei seo tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamist kahju tekkimisega töötajale. Tööandja peab töötajale maksma iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest keskmist palka kuni tööraamatu kätte andmiseni.
TLS § 83 lg 1 mõtte kohaselt võib töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel tööandjapoolse lepingu tingimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt ära jääda ka siis, kui tööandja ei vormista töölepingu lõpetamist seaduses sätestatud korras.
3-2-1-163-01 PDF Riigikohus 21.12.2001
Kuna tõendatud ei ole, et hageja oleks puhkusehüvitist saanud, on tal õigus seda saada. Hüvitise arvutamisel tuleb lähtuda töölepingu lõppemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 21.12.1992 määrusega nr 350 kinnitatud puhkusetasu arvutamise korra p 2 alap-s 1 tükipalgal olevatele töötajatele puhkusetasu arvutamise kohta sätestatust.
Tööandjal polnud kaalukaid põhjusi lõpparve kinnipidamiseks. Ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole TLS § 119 lg 2 alusel tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.
22.03.1996 määrusega nr 89 kinnitatud Töölähetuse hüvituste määrade ning nende maksmise tingimuste ja korra punkti 2 koos TLS §-ga 51 lg 2 tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et Korra p 2 kordas seadusest tulenevat - tööalased ringsõidud töö tegemise asukohas ei ole töölähetuseks. Hageja töö sisuks vaidlusalusel perioodil oli töölepingu järgi Eesti Vabariigi sisesed veod, seega oli lepingus määratud töö tegemise asukoht. Hageja töötamine rahvusvahelistel vedudel oli töölähetus TLS § 51 lg 1 mõttes.
3-2-1-59-01 PDF Riigikohus 09.05.2001
TsK § 165 lg 1 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui poolte vahel - vastavatel juhtudel ka nõutavas vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. Tulenevalt TsK §-st 242 on ostu-müügilepingu oluliseks tingimuseks müüdava asja hind. Seega saab ostu-müügilepingu lugeda sõlmituks, kui pooled on saavutanud kokkuleppe müüdava asja hinnas.
Pärijale ei lähe üle õigust nõuda hüvitist TLS § 119 lg 2 alusel lõpparve kinnipidamise eest. Töötaja surmaga tööleping lõpeb ning saamata jäänud summa muutub pärandvaraks, mille kinnipidamise eest tööandja töölepingu seaduse järgi enam ei vastuta. Viivise nõue pole välistatud TsK § 231 lg 1 järgi.
3-2-1-155-00 PDF Riigikohus 08.01.2001
Töötajal on õigus saada töölepingu lõpetamisel seaduses ettenähtust suuremat hüvitist, kui töölepingus on selliselt kokku lepitud ning vastavat töölepingu punkti ei ole muudetud töölepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Apellatsioonikohus tõlgendas vääralt TLS § 119 lg 2, kui jättis kohaldamata tööandja vastutuse lõpparve kinnipidamise eest põhjendusel, et töötaja sai lõpparvena kätte kõik vaidlustamata summad. Lõpparve kinnipidamisega ei ole TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel. Kaalukaks põhjuseks võib kohus ludeda vaidluse lõpparve koosseisus väljamaksmisele kuuluvate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus, millel see põhineb, on mitmeti tõlgendatav vastuolu tõttu seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Seega ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.
3-2-1-138-00 PDF Riigikohus 18.12.2000
Töölepingu punkti, milles nähti ette töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel seadusega ettenähtust suurem hüvitis, ei saanud käsitleda tähtajalise töölepingu sõlmimist võimaldanud erisoodustusena TLS § 27 lg 2 p 5 mõttes, sest nimetatud punkt võeti juba sõlmitud lepingusse hiljem. Hüvitise maksmise kokkuleppe sätestanud punkt oli määratletav üksnes tingimusena, millega TLS § 14 alusel laiendati töötaja õigust saada töölepingu ennetähtaegsel lõetamisel seadusega ettenähtust suuremat hüvitist. Töötajal oli õigus hüvitist saada, kuna kohus on tuvastanud et nimetatud töölepingu punkti ei ole muudetud töölepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Apellatsioonikohus tõlgendas vääralt TLS § 119 lg 2, kui jättis kohaldamata tööandja vastutuse lõpparve kinnipidamise eest põhjendusel, et töötaja sai lõpparvena kätte kõik vaidlustamata summad. Lõpparve kinnipidamisega ei ole TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel. Kaalukaks põhjuseks võib kohus ludeda vaidluse lõpparve koosseisus väljamaksmisele kuuluvate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus, millel see põhineb, on mitmeti tõlgendatav vastuolu tõttu seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Seega ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.
3-2-1-48-99 PDF Riigikohus 22.06.1999
Apellatsioonikohus muutis palga maksmisega viivitamise eest töötajale makstava viivise suurust kuid otsuses puudub viivise arvutus. Kohus rikkus sellega TsMS § 330 lg-s 4 esitatud nõudeid otsuse põhjendavale osale.
PalS § 35 ettenähtud viivist tuleb palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine. Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja PalS § 32 alusel kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 alusel.
3-2-1-31-99 PDF Riigikohus 17.03.1999
Tööandja vastutab tööraamatu kinnipidamise eest TLS § 119 lg 1 järgi, kui ta vaatamata töötaja sooviavaldusele tööraamatu kätteandmisest keeldub. Tööraamatu kinnipidamist peab tõendama töötaja.
3-2-1-57-98 PDF Riigikohus 30.04.1998
Töötasu makstakse töölepingus ettenähtud ulatuses, kuid mitte vähem töölepingus kokkulepitud palgamäärast. Kui töölepingus ei ole palgamäära kokku lepitud, siis tuleb palga arvestamisel lähtuda töölepingus kokkulepitud palgasüsteemist ehk palga arvestamise viisist. Töötamisel täistööajaga ei ole lubatud kokku leppida madalamas töötasus, kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäär.
Töölepingu lõpetamise päevaks on tavaliselt töötaja tööloleku viimane päev, kuid see võib olla ka töölepingusse vastava kande tegemise päev, kui töötaja seoses töö lõppemisega tööl ei viibi. Lõpparve kinnipidamise eest viivise maksmist töölepinguseadus ette ei näe.
Töölepingu lõpetamise päevaks on tavaliselt töötaja tööloleku viimane päev, kuid see võib olla ka töölepingusse vastava kande tegemise päev, kui töötaja seoses töö lõppemisega tööl ei viibi.
3-2-1-35-98 PDF Riigikohus 19.03.1998
Tööandja vastutab tööraamatu kinnipidamise eest olenemata sellest, kas töötaja taotleb tööle ennistamist või mitte.
III-2/1-95/95 PDF Riigikohus 06.12.1995
III-2/1-81/95 PDF Riigikohus 08.11.1995

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json