/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-11858/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.10.2019
TsMS § 368 lg 1 ei võimalda nõuda kohtus iseseisva nõudena faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktiliste asjaolude tuvastamine ei kuulu kohtu pädevusse. (p 10)
Töövõimetuse hüvitise, sh tööõnnetusest põhjustatud töövõimetuse hüvitise maksmist reguleerib ravikindlustuse seadus. Hüvitise maksmine sõltub tööandja tehtud kandest töövõimetuslehel. (p 11) Olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tööõnnetus toimus või mitte, peab Tööinspektsioon juhtumi asjaolusid uurima. (p 12) Olukorras, kus töötajaga juhtub õnnetus ja tööandja leiab uurimise tulemusel, et tegu ei olnud tööõnnetusega, kuid töötaja ei nõustu sellega, ei ole iseenesest välistatud töötaja õigus esitada tööandja vastu kohustamishagi tööandja kohustamiseks tegema tööõnnetusega seotud töövõimetuse hüvitise saamiseks vajalikud toimingud, paludes ühtlasi asendada tööandja vastavad tahteavaldused kohtulahendiga. (p 14)
Vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj. (p 15)
3-2-1-187-15 PDF Riigikohus 16.03.2016
Töölepingu erakorralise ülesütlemise hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)
Lihtsustatud korras saab asja menetleda üksnes maakohus. Asjaolu, et maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses, ei anna ringkonnakohtule õigust jätta otsus põhjendamata. (p 11)
Kui maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 järgi, ei anna see ringkonnakohtule õigust jätta otsus nõuetekohaselt põhjendamata. Üksnes maakohtus saab TsMS § 405 lg 1 alusel menetleda asja lihtsustatud korras. Kui ringkonnakohus on lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud, peab ta asja läbivaatamisel ja otsuse tegemisel järgima mh TsMS §-des 652-654 sätestatut. (p 11)
Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. (p 13) Hoiatus saab olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)
TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustuse rikkumine võib anda tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise ja seega ka tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse kindlakstegemiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi. (p 12) Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. (p 13) Hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)
3-2-1-175-11 PDF Riigikohus 07.03.2012
Tööandjal on kohustus hüvitada kõik mõistlikud kulud, mida töötaja on teinud tööülesande täitmisel ning mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada. Mõistlikuks saab lugeda selliseid kulusid, mis on tööülesande täitmiseks vajalikud ehk ilma milleta tööülesannet täita ei saaks või kannataks oluliselt selle kvaliteet. Kulude mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb eelkõige selgitada, millised on tavalised vajalikud sellekohased kulutused.
Töötaja ja tööandja võivad kokku leppida, et mõistlikest lähetusega seotud majutuskuludest jääb töötaja kanda.
Lähetuskulu hüvitamise nõudele kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg.
Töötaja majutuskulude omaosalustasu kinnipidamine töötasust on käsitatav tööandja võimalusega tasaarvestada oma nõudeid töötaja töötasunõudega. Nõusolekuna tasaarvestada kulude, mida töötaja teeb tööandja arvel, kokkulepitud limiiti ületav summa on käsitatav ka poolte kokkulepe töölähetusega kaasneva majutuskulu omaosalustasu kinnipidamise kohta.
Tööandjal on kohustus hüvitada kõik mõistlikud kulud, mida töötaja on teinud tööülesande täitmisel ning mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada. Mõistlikuks saab lugeda selliseid kulusid, mis on tööülesande täitmiseks vajalikud ehk ilma milleta tööülesannet täita ei saaks või kannataks oluliselt selle kvaliteet. Kulude mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb eelkõige selgitada, millised on tavalised vajalikud sellekohased kulutused. Tööandjal on kohustus hüvitada töötajale mh töölähetusega kaasnevad mõistlikud majutuskulud. Seda ka juhul, kui tööandja on majutuskulud ise enne kandnud. Samas võivad pooled kokku leppida, et mõistlikest majutuskuludest jääb osa töötaja kanda. Töötaja majutuskulude omaosalustasu kinnipidamine töötasust on käsitatav tööandja võimalusega tasaarvestada oma nõudeid töötaja töötasunõudega. Nõusolekuna tasaarvestada kulude, mida töötaja teeb tööandja arvel, kokkulepitud limiiti ületav summa on käsitatav ka poolte kokkulepe majutuskulu omaosalustasu kinnipidamise kohta. Lähetuskulu hüvitamise nõudele kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg.
3-2-1-14-09 PDF Riigikohus 25.03.2009
TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Ringkonnakohus ei ole arvestanud kostja väitega, et ta on hagejale osa kahjust hüvitanud.
Tööandja rikkus "Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete" § 7 p-d 9, jättes tagamata selle, et töövahendit kasutab, hooldab, parandab, seadistab ja puhastab ainult see töötaja, kellele see on tehtud tööülesandeks ja kes on saanud sellekohase väljaõppe, seega oli tööandja tegevus õigusvastane.
Tööandja rikkus "Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete" § 7 p-d 9, jättes tagamata selle, et töövahendit kasutab, hooldab, parandab, seadistab ja puhastab ainult see töötaja, kellele see on tehtud tööülesandeks ja kes on saanud sellekohase väljaõppe.
3-2-1-13-08 PDF Riigikohus 31.03.2008
Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. See tähendab, et resolutsiooni sõnastusest peab olema üheselt arusaadav ka see, millised nõuded jätab kohus rahuldamata. Resolutsiooni ühemõtteline sõnastus on muu hulgas vajalik TsMS § 428 lg 1 p 2 ja § 371 lg 1 p 4 kohaldamisel.
VÕS § 1 lg 1 alusel kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut ka töölepingule. Palgatingimused saaksid olla töölepingu lahtisteks tingimusteks VÕS § 26 tähenduses juhul, kui lepingupooled on jätnud lepingut sõlmides nendes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata.
Töölepingu seadus ei sätesta, kes võivad olla TLS § 52 lg 1 sätestatud tööandja volitatud isikuteks. Seega võib tööandja volitada tööjuhiseid andma ja tööaega arvestama ka isiku, kes ei ole tema seaduslik esindaja või töötaja. Taoline töökorraldus võib olla nt juhul, kui tööandja rendib oma töötajat kolmandale isikule (kasutajafirmale). Sellises kolmepoolses töösuhtes võivad tööandja õigused ja kohustused olla jagatud tööandja ja kasutajafirma vahel nt selliselt, et tööandja kohustuseks on maksta töötajale palka ning kasutajafirma kohustuseks on töö korraldamine ja tööajaarvestus. Töötaja ei saa sellisel juhul korraldusi ega allu mitte tööandjale, vaid kasutajafirmale.
Töölepingu tüüpiliste tunnuste puudumine ei tarvitse igal juhul välistada töölepingu olemasolu. Sellest, et isik esitas tasu saamiseks arve, ei saa üheselt järeldada, et tegemist ei olnud töösuhtega. Isiku tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana, ei välista samuti võimalust, et ta oli väidetava tööandjaga töölepingulises suhtes. Ka ei ole töösuhte tuvastamisel asjakohane lähtuda sellest, et töö tegemise kohaks ei olnud tööandja asukoht. Töölepingu seadus ei keela pooltel töölepingus kokku leppida, et tööülesannete täitmise kohaks on muu kui tööandja asukoht. Kuna ka tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist, ei saa sellest järeldada, et tegemist ei olnud töösuhtega. Juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Sõltumata poolte väidetest loeb kohus tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping. Tööjõudu võib vahendada mitmes õiguslikus vormis. Esiteks võib tööjõu vahendamine olla suunatud kontakti loomisele tööd otsiva isiku ja tulevase tööandja vahel, millest vahendajale ei teki TLS §-des 48 ja 49 sätestatud tööandja õigusi ja kohustusi. Vahendaja ja tööd otsiva isiku vahel võib sellisel juhul olla teenuse osutamise leping. Teiseks võib tööjõu vahendamine olla suunatud töötaja rentimisele kolmandale isikule (kasutajafirmale). Sellisel juhul on vahendaja (rendifirma) sõlminud töötajaga TLS §-le 1 vastava töölepingu, kuid osa tööandja õigustest ja kohustustest andnud üle kasutajafirmale.
3-2-1-145-02 PDF Riigikohus 17.12.2002
TLS § 49 p 51 kuulub kohaldamisele juhtudel, kui tööandja ise muudab tööks vajalike kutseoskuste nõudeid.
Arvestades TLS § 48 p-s 4 sätestatut tuleb töösuhte pooltel olla hooliv teineteise oluliste huvide suhtes.Tööga kindlustatus on töötaja oluline huvi ning tööandja ei tohi põhjendusi esitamata jätta arvestamata töötaja taotluse töö jätkamiseks vajaliku koolituse saamiseks tema enda kulul, kui seaduse järgi pole koolituse korraldamise kohustust tööandjal.
Kuna kehtiva kutsetunnistuse olemasolu oli tööle lubamise kohustuslik eeltingimus, oli tööandjal seaduslik alus nõuda hagejalt kehtiva kutsetunnistuse esitamist ja selle puudumisel tööleping TLS § 86 p 4 alusel lõpetada. Tööandja ei võinud töötajat tööle lubada, seega ei saa tööle mittelubamist käsitada tööandja kohustuse - kindlustada töötaja kokkulepitud tööga - rikkumisena.
3-2-1-163-01 PDF Riigikohus 21.12.2001
Kuna tõendatud ei ole, et hageja oleks puhkusehüvitist saanud, on tal õigus seda saada. Hüvitise arvutamisel tuleb lähtuda töölepingu lõppemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 21.12.1992 määrusega nr 350 kinnitatud puhkusetasu arvutamise korra p 2 alap-s 1 tükipalgal olevatele töötajatele puhkusetasu arvutamise kohta sätestatust.
Tööandjal polnud kaalukaid põhjusi lõpparve kinnipidamiseks. Ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole TLS § 119 lg 2 alusel tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.
22.03.1996 määrusega nr 89 kinnitatud Töölähetuse hüvituste määrade ning nende maksmise tingimuste ja korra punkti 2 koos TLS §-ga 51 lg 2 tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et Korra p 2 kordas seadusest tulenevat - tööalased ringsõidud töö tegemise asukohas ei ole töölähetuseks. Hageja töö sisuks vaidlusalusel perioodil oli töölepingu järgi Eesti Vabariigi sisesed veod, seega oli lepingus määratud töö tegemise asukoht. Hageja töötamine rahvusvahelistel vedudel oli töölähetus TLS § 51 lg 1 mõttes.
3-2-1-138-01 PDF Riigikohus 07.12.2001
Tööandja vastutab TsK § 464 lg 2 alusel süülise käitumisega töötaja surma põhjustamise eest. Tööandja süü seisnes selles, et ta ei näinud ette lahtises karjääris teostatavate lõhketööde ohtlikkust äikese ajal, kuiga võis ja pidi seda ette nägema, mistõttu töötaja sai surma teda tabanud pikselöögist. Tööandja rikkus TLS § 49 p-s 4 sätestatut, mille kohaselt on tööandja kohustatud looma ohutud töötingimused.
Kohus tõlgendas vääralt TLS § 49 p 4, mille kohaselt on tööandja kohustatud looma ohutud töötingimused. Töökaitse ja tervishoiu nõuetele vastavad töötingimused peavad olema tagatud ka siis, kui vastavad eeskirjad puuduvad või on puudulikud. Töötaja kohustamine töötada tingimustes, mis võivad olla ohtlikud tema elule ja tervisele on TLS § 49 p 4 rikkumine.
3-2-1-166-00 PDF Riigikohus 17.01.2001
Kui ringkonnakohus apellatsioonkaebuse puudumise tõttu esimese astme kohtu otsust teatud osas läbi ei vaata, siis selles osas esimese astme kohtu otsus jõustub (TsMS § 214 lg 1). Jõustunud esimese astme kohtu otsuse peale ei saa esitada kassatsioonkaebust (TsMS § 335 p 1).
Tööandja vastutab TsK § 464 lg 1 alusel tuletõrje-päästeameti väliõppel töötaja poolt õhubatuudi hüpet sooritades talle tekkinud vigastusega põhjustatud kahju eest. Arvestades asjaolu, et töötaja oli algaja tõrjujuja-päästja, tal puudus batuudihüppeks teoreetiline ettevalmistus ja ka praktiline kogemus, ei saa pidada oskamatust hüpet sooritada töötajapoolseks raskeks ettevaatamatuseks, mis annab tööandjale õiguse keelduda hüvitise maksmisest.
3-2-1-23-00 PDF Riigikohus 02.03.2000
Tööandja maksab turvateenistuse seaduse (TurTS) § 20 lg 1 p 1 kohaselt turvatöötajale, kellele tööülesannete täitmisel tekitati seoses kallaletungiga kehavigastus, mis põhjustas invaliidistumise, ühekordset toetust. TurTS § 20 lg 1 ei piira kallaletungi objekti ainult turvatöötajaga. Kallaletungi all osundatud normi mõttes tuleb mõista ka rünnet valvatavale objektile. Seejuures ei kujuta ohtu mitte ainult kallaletungija, vaid oht võib lähtuda ka teiste isikute tegevusest, mis on seotud kallaletungiga valvatavale objektile.
3-2-1-94-97 PDF Riigikohus 18.09.1997
TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tuleb tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel toimida heas usus. See tähendab seda, et pooled, tunnetades oma õigusi ja kohustusi, täidavad neid vabatahtlikult.
Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a. määruse nr 172 p 1 kohaselt kannavad organisatsioonid varalist vastutust töötajatele tööülesannete täitmisel organisatsiooni süü läbi nii tema territooriumil kui ka väljaspool seda saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju eest.

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json