/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-52-14 PDF Riigikohus 11.06.2014

Kui tööandja on pärast töölepingu tühist ülesütlemist sama töölepingu kehtivalt üles öelnud, on töötajal õigus nõuda saamata jäänud töötasu eest hüvitist TLS § 108 järgi kuni töölepingu kehtiva ülesütlemiseni (p 15).


Töölepingu ülesütlemisel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu ei ole tööandjal kohustust töötajale täiendusõpet korraldada.

Tööandja saab põhjendada töölepingu ülesütlemist katseaja ebarahuldavate tulemuse tõttu üksnes asjaoludega, mis näitavad töö tegemisega toimetulekut. Asjaoludega, mis ei näita tööga hakkamasaamist, ei saa katseaja ebarahuldavaid tulemusi põhjendada ja töölepingut katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu üles öelda (p 12).


Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise avalduse või hagi peab pool, kellele avaldus tehti, esitama üksnes juhul, kui ta on saanud kätte seaduses sätestatud vorminõuetele vastava ülesütlemisavalduse. Olukorras, kus töölepingu ülesütlemise avaldus on töötajale või tööandjale kättetoimetatud muus kui kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (suuliselt), ei pea ta töösuhte jätkumiseks töölepingu ülesütlemist TLS § 105 lg 1 kohaselt vaidlustama (p 14).

3-2-1-21-13 PDF Riigikohus 10.04.2013

Hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16) Kohus ei pea juhul, kui ta rahuldab hagi ühel alternatiivsel õiguslikul alusel, põhjendama hagi rahuldamata jätmist teistel alternatiivsetel õiguslikel alustel ja tegema selle kohta otsustuse kohtulahendi resolutsioonis (vt sellega seoses Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 24). Kohtuotsusest peab olema selgesti aru saada, millisest nõude alternatiivsest õiguslikust alusest või millistest alternatiivsetest õiguslikest alustest lähtudes on kohus hagi rahuldanud (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 21; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11; 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 13). (p 18)


Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt mh välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab. Sealhulgas peab kohus välja selgitama, kas hageja järjestab võimalikud alternatiivsed nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada . Asja lahendamisel ei pea kohus võtma seisukohta nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda. Juhul, kui hageja on selgelt väljendanud, et ta ei soovi tugineda mõnele võimalikule alternatiivsele nõude alusele, ei saa kohus seda nõude alust hinnata. (p 17)

Juhul kui hageja ei loobu ühestki võimalikust alternatiivsest nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama kõiki alternatiivseid nõude aluse võimalusi, mida hagis esitatud asjaolude pinnalt nähtuvad. Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõuded pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks tähtaja TsMS § 3401 lg 1 järgi. (p 18)


Hageja hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16)


Töölepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral tuleb muu hulgas TsÜS § 132 lõikega 1, mille järgi vastutab tööandja töölepingu täitjana oma teiste töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12). Samuti tuleb töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral muuhulgas arvestada TsÜS § 132 lõikega 2, mille järgi isik vastutab teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. (p 20)


Vastutus VÕS § 1056 alusel tähendab, et ohu allikast lähtuva ohu realiseerumist ei ole võimalik ära hoida ka kõige hoolikama käitumisega. Lisakriteeriumiks on kahju suurus või tekkimise sagedus. (p 22)


Praegusel juhul oleks kostja vastutus välistatud tema teo ning hageja kahju vahel põhjusliku seose puudumise tõttu juhul, kui hageja oleks tahtlikult tekitanud endale kehavigastuse (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). Asjaolu, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, ei saa tähendada hageja tahtlust ennast kahjustada (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13). Juhul kui hageja ei tahtnud ennast kahjustada, on kostja kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt conditio sine qua non reegli järgi VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjustanud hageja kehavigastuse, sest hageja sai kehavigastuse kostja seadmest (proovivõtumasin) tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu ajal, mil kostja seade oli käitatud kostja majandustegevuse käigus. Sellist seadme käitamist ja töötamist tuleb lugeda kostja tegevuseks, sest on selge, et see seade käitati ja see töötas kostja antud korralduse alusel. Kostja eelnimetatud tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). See tähendab, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele võtmiseks tõendama, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi, et ta ei olnud hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi hooletuse tõttu (vt Riigikohtu 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 11). (p 15)


Hageja kui kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele, omab tähtsust üksnes kahjuhüvitis suuruse hindamisel. Asjaolu, et hageja võis olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest kostja. (p 14)

3-2-1-53-12 PDF Riigikohus 23.05.2012

Kuigi TsÜS § 132 lg 1 ja VÕS § 1054 reguleerivad teise isiku vastutamist, ei välista need teise isiku enda deliktilist vastutust kannatanu ees. Kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle solidaarselt hüvitama Enne 1. juulit 2009 kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamise korral on töötajal tagasinõudeõigus tööandja vastu ulatuses, mille eest töötaja TööK §-de 127-1281 järgi ei vastuta. Pärast 1. juulit 2009 kolmandatele isikutele tekitatud kahju eest vastutab töötaja TLS §-s 76 sätestatud tingimustel.


Olukorras, kus kannatanu saab valida, kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, võib ta esitada oma nõuded alternatiivselt või paluda kontrollida nõude rahuldamise eeldusi mõlemal alusel. Kui hageja ei ole oma nõuet selgelt määranud, peab kohus eelmenetluses selgitama hageja nõuet ning juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile, sh selgitama välja, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused või jätab kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada. Kui hageja ei ole selgelt üht või teist nõuet välistanud, tuleb kontrollida nõude rahuldamise eeldusi mõlemal alusel . Hageja hüvitisnõude õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema astme kohtud. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust.


Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama objektiivse teokoosseisu, st kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Kui kostja tõendab, et osaliselt tekkis kahju hagejast tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, saab kohus kahjuhüvitist vähendada kostja taotlusel.


Kuigi TsÜS § 132 lg 1 ja VÕS § 1054 reguleerivad teise isiku vastutamist, ei välista need teise isiku enda deliktilist vastutust kannatanu ees. Kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle solidaarselt hüvitama


Olukorras, kus kannatanu saab valida, kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, võib ta esitada oma nõuded alternatiivselt või paluda kontrollida nõude rahuldamise eeldusi mõlemal alusel. Kui hageja ei ole oma nõuet selgelt määranud, peab kohus eelmenetluses selgitama hageja nõuet ning juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile, sh selgitama välja, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused või jätab kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada. Kui hageja ei ole selgelt üht või teist nõuet välistanud, tuleb kontrollida nõude rahuldamise eeldusi mõlemal alusel .

3-2-1-35-06 PDF Riigikohus 15.05.2006

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-35-03.

Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel on töötajal eelkõige õigus nõuda enda tööle ennistamist ja hüvitist sunnitud töölt puudumise aja eest. Kui töötaja loobub tööle ennistamisese nõudest, tuleb TLS § 117 lg 2 ja ITVS § 30 lg 2 järgi mõista talle välja hüvitis kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses.

Töövaidlusorgan saab kohustada tööandjat maksma töötajale TLS § 117 lg 2 järgi hüvitist ainult siis, kui töötaja loobub tööle ennistamise nõudest.


Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel on töötajal eelkõige õigus nõuda enda tööle ennistamist ja hüvitist sunnitud töölt puudumise aja eest. Kui töötaja loobub tööle ennistamisese nõudest, tuleb TLS § 117 lg 2 ja ITVS § 30 lg 2 järgi mõista talle välja hüvitis kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses.

TLS ja ITVS ei näe ette seda, et töötaja tööle asumisel teise tööandja juurde ei saa töötajat endise tööandja juurde tööle ennistada ja sellest tulenevalt välja mõista töötajale keskmist palka sunnitud töölt puudutud aja eest.

Kohus ei saa ennistada töötajat tööle tagasiulatuvalt teatud kuupäevani, lugedes järgnevalt töölepingu lõpetatuks töötaja enda soovil, sest see ei ole kooskõlas TLS § 117 lg 1 mõttega. Tööle ennistamine kui töötaja kaitsevahend töölepingu ebaseadusliku lõpetamise vastu on suunatud sellele, et töötaja saaks tagasi oma töö- või ametikoha, kus ta soovib töötada.

3-2-1-121-02 PDF Riigikohus 14.11.2002

Tulenevalt TsMS § 73 lg-s 1 sätestatud poolte võrdsuse põhimõttest on TsMS § 319 lg-s 2 esimene lause kohaldatav nii hageja kui kostja suhtes, kui apellatsioonkaebuse esitab tema.


ITVS § 24 lg 1 võimaldab pooltel töövaidluskomisjonis lahendatud töövaidluse läbivaatamiseks pöörduda kohtusse üksnes komisjoni otsusega mittenõustumise korral. Kuna hagejal puudus alus taotleda töövaidluskomisjonis läbivaadatud nõude uuesti läbi vaatamist kohtus pidanuks kohus jätma selle nõude TsMS § 149 lg 2 p 3 analoogiat kasutades menetlusse võtmata. Kui kohus võttis avalduse menetlusse, oleks menetlus tulnud TsMS § 217 p 3 analoogiat kohaldades lõpetada.


Pooled saavad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel esitada kohtusse ühekuulise tähtaja jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamisest, üksnes neid töölepingu lõpetamise vaidlustamisega seotud nõudeid, mis olid esitatud töövaidluskomisjonile läbivaatamiseks ja mille kohta töövaidluskomisjon tegi otsuse.

Kui kohtusse pöördutakse nõudega, mida ei ole eelnevalt töövaidluskomisjonis läbi vaadatud, hakkab sellise nõude aegumise ühekuuline tähtaeg kulgema ajast, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest, mitte aga ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud töövaidluskomisjoni otsuse kättesaamise ajast.


Kuna töötaja töövaidluskomisjonis tööle ennistamist ei nõudnud, siis lõpetas töövaidluskomisjon ITVS § 29 lg 2 kohaselt töölepingu ja luges töötaja omal algatusel lahkunuks. Loobumine ennistamisest ei ole tagasivõetav, kui töövaidlusorgan on selle nõude osas oma otsuse teinud ning töötaja ei saa esitada kohtule tööle ennistamise nõuet.

3-2-1-41-99 PDF Riigikohus 15.04.1999

TLS § 144 kohaselt on vaidluse korral töölepingu lõpetamise üle § 86 p 6 alusel kohtul õigus hinnata töötaja süüteo asjaolusid ja töölepingu lõpetamise otstarbekust ning töötaja tööle ennistada,kuid töötajal ei ole sel juhul õigust hüvitisele. Kuna linnakohus ennistas vastustaja tööle TLS § 144 sätete alusel, ning ringkonnakohus selles osas linnakohtu otsust ei muutnud,siis on ringkonnakohtu otsus hüvitise väljamõistmises vastuolus TLS § 144 lg 2, mille kohaselt neil asjaoludel tööle ennistatud töötajal ei ole õigust hüvitisele.

3-2-1-124-98 PDF Riigikohus 08.12.1998

Kui töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud TLS § 117 lg 2 kohaselt maksma töötajale hüvitist kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Töölepingu seadus sätesta, et tööandja poolt muudel põhjustel makstud hüvitist saaks arvestada töötajaga ebaseaduslikult töölepingu lõpetamise hüvitiseks.


Kui töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud TLS § 117 lg 2 kohaselt maksma töötajale hüvitist kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Töölepingu seadus sätesta, et tööandja poolt muudel põhjustel makstud hüvitist saaks arvestada töötajaga ebaseaduslikult töölepingu lõpetamise hüvitiseks. Kuigi TLS § 20 lg 2 sätestab tööandjale kõigi põhikohaga töötajate kohta tööraamatu pidamise kohustuse, ei saa olukorras, kus töötaja ei esitanud tööandjale tööraamatut, kohaldada tööandja suhtes TLS § 119 lg 1 sätestatud vastutust.

3-2-1-106-97 PDF Riigikohus 02.10.1997

Kohus peab vaidlust lahendades välja selgitama pooltevahelise õigussuhte ja selle õiguslikult kvalifitseerima. Töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik siis, kui puuduvad asjaolud, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise põhjuseks või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protsessireegleid oluliselt rikkudes. Kui töölepingu lõpetamise asjaolud (põhjused) erinevad töölepingusse tehtud kandest töölepingu lõpetamise kohta, siis peab kohus andma õigusliku hinnangu, kas töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik või oli tegemist eksliku kandega töölepingus.

3-2-1-30-97 PDF Riigikohus 13.03.1997

Kohus peab lugema töötaja omal soovil töölt lahkunuks, kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ning töötaja ei soovi tööle ennistamist.

3-2-1-7-97 PDF Riigikohus 23.01.1997

Kui tööleping on lõpetatud ebaseaduslikult, siis kohus ei saa kohaldada TLS § 144 lg 2 ja töötajat ilma jätta töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ettenähtud hüvitusest.

3-2-1-90-96 PDF Riigikohus 11.09.1996

Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel on tööandja TLS §-st 117 lg 2 tulenevalt kohustatud maksma töötajale, kes ei soovi tööle ennistamist, hüvitist kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Vaidluse korral hüvitise suuruse üle on kohtul õigus hüvitise suurus TLS § 117 lg 2 piires kindlaks määrata.

3-2-1-58-96 PDF Riigikohus 24.04.1996

Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral tuleb vastavalt TLS §-le 117 töötaja tööle ennistada ja sunnitud töölt puudumise aja eest maksta keskmine palk. TLS §-d 117 ja 144 ei ole samaaegselt kohaldatavad.

3-2-1-41-96 PDF Riigikohus 20.03.1996

Tööandja poolt töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 ja 7 alusel oli ebaseaduslik, tööandja ei jälginud distsiplinaarkaristuse määramise korda. Vastavalt TLS §-le 117 tuleb töötaja tööle ennistada ja välja mõista keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest.

III-2/1-60/95 PDF Riigikohus 26.10.1995
III-2/1-61/95 PDF Riigikohus 26.10.1995
III-2/1-51/94 PDF Riigikohus 15.11.1994

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json