/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-19172/31 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 30.11.2018
Töövaidluskomisjoni otsuse jõustumine ei sõltu otsusele jõustumismärke peale kandmisest. Nii ITVS § 25 lg 1 kui ka kehtiva TvLS § 59 lg 1 järgi jõustub töövaidluskomisjoni otsus kohtusse pöördumise tähtaja möödumisel. Jõustumismärke tähendus on üksnes informatiivne ning see ei too kaasa iseseisvat õiguslikku tagajärge. Riigikohus on kohtuotsuste puhul märkinud, et jõustumismärge kohtuotsusel loob küll kohtutäituri jaoks eelduse, et otsus on jõustunud ja seda võib täita, kuid ei muuda jõustumata otsust jõustunuks (Riigikohtu 16.12.2004 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-04, p 14). Ringkonnakohtu arvates kehtib sama põhimõte ka töövaidluskomisjoni otsuste jõustumise osas (p 11).
3-2-1-176-14 PDF Riigikohus 04.03.2015
ITVS §-st 24 tuleneb, et töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisel kehtivad mõlemale poolele ühesugused põhimõtted, st et juhul, kui töövaidluskomisjon jätab rahuldamata või rahuldab talle esitatud avalduse osaliselt, siis avaldajal on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldamata osas ja vastaspoolel on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldatud osas. Töövaidluskomisjoni otsus jõustub selle osalisel vaidlustamisel ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Seega juhul, kui töötaja esitab TVK-le taotluse mõista tööandjalt välja töötasu ja TVK rahuldab selle nõude osaliselt, siis on tegemist olukorraga, kus töötaja peab TVK otsusega mittenõustumise korral esitama ITVS § 25 lg 1 esimese lause järgi hagi selleks, et tema töötasu nõue rahuldataks täielikult. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul maakohtusse hagi TVK otsusega välja mõistmata jäetud töötasu saamiseks. Järelikult jõustus TVK otsus ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, millega TVK jättis hageja nõude rahuldamata. (p 10)
Kohaldatava õiguse töölepingutele, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009, määrab kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) art 8. (vt selle kohta ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 12–13). Kohus kohaldab välisriigi õigust sõltumata poolte taotlusest (REÕS § 2 lg 1) ning teeb selle sisu ise kindlaks, nõudes vajadusel selleks poolte kaasabi (REÕS § 4 lg 1). (p 14)
3-2-1-41-11 PDF Riigikohus 15.06.2011
Kuigi TsMS § 654 lg 6 annab ringkonnakohtule võimaluse jätta otsus põhjendamata, kui ta nõustub maakohtu põhjendustega, peab ringkonnakohus ka sellisel juhul hindama apellatsioonkaebuse väiteid tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse tõlgendamise kohta (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-06 (p 12)).
Töösuhte tuvastamisel tuleb teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05 (p 15) ja nr 3-2-1-9-05 (p 15)). Juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05 (p 18) ja nr 3-2-1-9-05 (p 18), 19. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10 (p 11)).
Kui teine pool esitab kohtule taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluses, loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus ITLS § 24 lg 5 kohaselt hagiavalduseks. Seega loetakse avalduses esitatud nõuded ja asjaolud ka hagiavalduse nõueteks ja asjaoludeks. ITLS § 24 lg 5 ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06 (p 11)) ning hageja uued nõuded ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega lubatavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08 (p-d 13-15)).
Vaidluses, kus töötaja soovib tõendada töölepingu jätkumist ettevõtte ülemineku tõttu, on tal informatsiooni asümmeetria tõttu seda keeruline teha. Teave ja tõendid on kostja valduses, kes ei ole huvitatud selle avaldamisest. Seega tuleb tööõigusega seotud vaidlustes teha kindlaks, kas üleminek tegelikult toimus või mitte (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10 (p-d 14 ja 15)). Töövaidluse raames ettevõtte ülemineku kindlakstegemisel tuleb eelkõige kontrollida, kas üle on läinud iseseisev majandusüksus, mis jätkab oma tegevust. Kui terviklikku majandusüksust ei ole ettevõtluse eripära tõttu võimalik tuvastada, võib majandusüksuseks olla töötajate üksus, millel on püsivad ühised ülesanded. Vaidluses töölepingu jätkumise üle ettevõtte ülemineku tõttu ei ole põhjendatud välistada ettevõtte üleminek ainuüksi seetõttu, et asjas esitatud majandusaasta aruannetest ja maksuhaldurile esitatud deklaratsioonidest nähtub, et kostjal ei olnud töötajaid. Olukorras, kus pooled soovivad vältida kohustuste üleminekut (VÕS § 182 lg 2), võivad nad ettevõtte üleminekule viitavaid asjaolusid varjata. Vaidluses selle üle, kas tööleping on üle läinud, tuleb teha kindlaks, kas omandajale läks üle majandusüksus.
Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10 (p-d 12 ja 13)). Seega võib ettevõte või selle osa minna omandajale üle mitme erineval ajal tehtud tehinguga. Tööõigusega seotud vaidluses tuleb teha kindlaks, kas üleminek tegelikult toimus või mitte. Euroopa Liidu direktiivi 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta" art 1 mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi, st ressursside organiseeritud grupeeringu, mille eesmärk on tegeleda majandustegevusega, sõltumata sellest, kas see on tema pea- või kõrvaltegevus. Euroopa Kohus on viidatud direktiivi art 1 kohaldamisel märkinud nt seda, et ettevõtte ülemineku tõendamisel on otsustav, kas majandusüksus säilitab oma identiteedi, st kas tegevus tegelikult jätkub või alustatakse seda uuesti; ettevõtte üleminek ei ole välistatud ka juhul, kui konkreetse ettevõtluse eripära tõttu ei ole terviklikku majandusüksust võimalik tuvastada; põhiliselt tööjõul põhineva tegevusega majandussektorites võib teiste tootmistegurite puudumisel majandusüksusega samastada töötajate organiseeritud üksuse, mis on konkreetselt ja püsivalt seotud ühise ülesandega.
3-2-1-6-11 PDF Riigikohus 29.03.2011
Vaidluses selle üle, kas hagejal on õigus saada kostjalt hüvitist TLS § 82 lg 2 alusel ehk raha maksmisele suunatud nõude puhul on see, millisel alusel tööleping lõpetati, hagi aluseks olev asjaolu mitte iseseisev hagi ese ning kohus ega töövaidluskomisjon ei tohi selle kohta seisukohta võtta otsuse resolutsioonis, vaid põhjendused selle kohta peavad sisalduma otsuse põhjendavas osas. Kui hagis sisaldub nõue lugeda tööleping lõpetatuks TLS § 82 alusel ehk kui on esitatud sellise nõudega tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 järgi, tuleb võtta töölepingu lõppemise aluse kohta seisukoht kohtuotsuse resolutsioonis.
Nn lihtmenetluse asjade menetlemise põhimõtteid on käsitletud Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10. TsMS § 637 lg 21 järgi võib ringkonnakohus jätta varalise nõudega asjas, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba otsuse edasikaebamiseks. Seda eeldusel, et maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas. Selliselt lahendab ringkonnakohus väikese hagihinnaga varalises vaidluses apellatsioonkaebuse juba menetlusse võtmise staadiumis sisuliselt (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15). Selle otsustuse õigsust saab omakorda kontrollida Riigikohus, lahendades määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.
ITVS § 24 lg 4 tuleneb, et kohus ei kontrolli mitte töövaidluskomisjoni otsust, vaid lahendab töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluses algusest peale. Sellises olukorras jõustub töövaidluskomisjoni otsus osalisest ITVS § 25 lg 1 teise lause mõttes üksnes osas, mis ei ole seotud nende esitatud nõuetega, mille läbivaatamist kohtus soovitakse.
TsMS § 637 lg 21 järgi võib ringkonnakohus jätta varalise nõudega asjas, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba otsuse edasikaebamiseks. Seda eeldusel, et maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas. Selliselt lahendab ringkonnakohus väikese hagihinnaga varalises vaidluses apellatsioonkaebuse juba menetlusse võtmise staadiumis sisuliselt (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15). Selle otsustuse õigsust saab omakorda kontrollida Riigikohus, lahendades määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.
3-2-1-48-08 PDF Riigikohus 28.05.2008
TsMS § 376 lg 5 p 2 mõtteks on lubada üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes.
Kuna töövaidluskomisjonile esitatud avalduses sisaldunud nõuded loetakse hagiavalduse nõueteks, ei saa hagis teistsuguseid nõudeid esitada ka ITVS § 24 lg-s 5 reguleeritud juhtumil. Seega tuleb kohtule esitada samad nõuded nagu töövaidluskomisjonile ning seda ka juhul, kui kohus kohustab tulenevalt ITVS § 24 lg-st 5 hagejat oma avaldust parandama. Kohus vaatab läbi sama vaidluse, mille vaatas läbi ka töövaidluskomisjon. Kohtus läbivaadatavat töövaidlust saab pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad töövaidluskomisjonile esitatud avalduse aluse ja esemega. ITVS § 24 lg-tes 3 ja 5 nimetatud piirangu eesmärk on vältida olukordi, mil töövaidluskomisjoni pöördutakse nt rahalise nõudega ja pärast selle rahuldamata jätmist esitatakse hagi, milles taotletakse nt tööle ennistamist. Nimetatud sätted ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel (nt võib suurendada viivisenõuet). Eelkõige võib hageja töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel muuta kohtumenetluses hagi mitteolulises osas viisil, mida ei saa lugeda hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes. Kuigi TsMS § 376 lg 5 p 2 järgi ei loeta hagi muutmiseks nõude suurendamist ega laiendamist, on selle sätte mõtteks lubada siiski üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes. ITVS § 4 lg 2 järgi võib töövaidlust algatav isik pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse, st isikul on õigus valida, kumma töövaidlust lahendava organi poole ta pöördub. Seega saab kohus menetleda ka neid hageja esitatud nõudeid, mida töövaidluskomisjon ei menetlenud.
3-2-1-127-07 PDF Riigikohus 11.01.2008
Kuna TsÜS §-st 143 tuleneva aegumise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta küsimuses, kas töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud ITLS § 25 lg 1 esimese lause järgi.
ITLS § 4 lg-st 4 tuleneb, et seadusandja on soovinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaldamist individuaalsete töövaidluste lahendamisel üksnes kohtumenetluses. Kuivõrd töövaidluskomisjon ei ole kohtuorgan ja tema otsus ei ole kohtuotsus, siis ei saa töövaidluskomisjoni otsuse kättetoimetamise suhtes kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavaid sätteid. Kuna töövaidluskomisjon on haldusorgan, siis tuleb töövaidluskomisjoni otsuse kättetoimetamisele kohaldada haldusmenetluse seadust. Töövaidluskomisjoni otsust saab muuhulgas kätte toimetada HMS § 26 lg 3 järgi, mille kohaselt dokument loetakse menetlusosalisele kättetoimetatuks, kui see on kohale toimetatud menetlusosalise elu- või asukoha aadressil või kui see on menetlusosalisele postiasutuses allkirja vastu üle antud.
Kuigi ITLS § 24 lg-s 4 nimetatud taotluse esitamise korral loetakse ITLS § 24 lg 4 teise lause järgi hagejaks töövaidluskomisjoni pöördunud isikut, on taotluse enda esitamine ITLS § 24 lg 1 järgi (sõltumata sellest, kas selle esitab töövaidluskomisjoni pöördunud isik või töövaidluse teine pool) aegumise mõttes võrdsustatud hagiga. ITLS § 24 lg-s 1 sätestatud tähtaeg kohtusse pöördumiseks on materiaalõiguslik tähtaeg, mille ennistamine protsessisätete järgi ei ole võimalik. Kuna TsÜS §-st 143 tuleneva aegumise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta küsimuses, kas töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud ITLS § 25 lg 1 esimese lause järgi.
3-2-1-139-06 PDF Riigikohus 01.02.2007
TsMS § 666 lg 2 mõttest tulenevalt peab määruskaebuse läbi vaatama kolmeliikmeline koosseis juhul, kui kas või ühe hageja nõue ületab 10 000 krooni.
ITLS § 24 lg 4 tuleb tõlgendada nii, et riigilõivu peab tasuma kohtusse pöördunud pool. Riigilõivu tasumise kohustus (esialgselt) on sellel isikul, kes kohtusse pöördub.
Tulenevalt TsMS § 32 lg-st 1 tuleb kohtutel tagada, et toimikus ei oleks tõlketa dokumente.
Kohus peab ITLS § 24 lg 5 teises lauses nimetatud juhul põhjendama ning selgitama, miks on tekkinud vajadus avaldus uuesti esitada ning millises osas peaksid pooled avaldust täiendama. ITLS § 24 lg-s 7 sätestatud võimalust jätta hagi läbi vaatamata saab rakendada vaid neil juhtudel, mil töövaidluskomisjoni esitatud avaldus oli selliste (oluliste) puudustega, mis ei võimalda seda avaldust hagimenetluses TsMS-i kohaselt menetleda. ITLS § 24 lg-tes 3 ja 5 nimetatud piirangu eesmärk on vältida olukordi, mil töövaidluskomisjoni pöördutakse töölepingu seaduses võimaldatud alternatiivse nõudega (nt rahaline nõue) ning pärast selle rahuldamata jätmist esitatakse hagi, milles taotletakse nt tööle ennistamist. Nimetatud sätted ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid TsMS-i alusel (nt võib suurendada viivise nõuet). Samuti ei ole kohustust esitada hagis kõiki töövaidluskomisjoni esitatud nõudeid juhul, kui pool soovib osadest nõuetest loobuda. ITLS § 24 lg 4 tuleb tõlgendada nii, et riigilõivu peab tasuma kohtusse pöördunud pool. Riigilõivu tasumise kohustus (esialgselt) on sellel isikul, kes kohtusse pöördub.
3-2-1-78-04 PDF Riigikohus 07.06.2004
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-119-02.
Kui töövaidluskomisjon tegi otsuse isiku kohta, keda ei olnud kaasatud töövaidluse lahendamise menetlusse töövaidluskomisjonis, on sel isikul PS § 15 lg 1 kohaselt õigus pöörduda oma rikutud õiguse kaitseks kohtusse. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-77-04.
3-2-1-77-04 PDF Riigikohus 07.06.2004
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-119-02.
ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise õigus on ka nendel isikutel, kelle kohta töövaidluskomisjon tegi otsuse, kuid kes ei olnud menetlusse kaasatud.
ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise õigus on ka nendel isikutel, kelle kohta töövaidluskomisjon tegi otsuse, kuid kes ei olnud menetlusse kaasatud. Hagiavalduse aluseks on sellisel juhul asjaolu, et töövaidluskomisjon tegi otsuse isiku suhtes, keda ei kaasanud menetlusse ning esemeks on töövaidluskomisjoni otsuse tühistamise nõue. Kostjateks on isikud, kes kaasati menetlusse töövaidluskomisjonis.
3-2-1-79-03 PDF Riigikohus 16.06.2003
Kuna sisulist kohtulahendit samas töövaidlusasjas ei ole, on töövaidluskomisjoni otsus TMS § 1 lg 1 p 17 alusel täitmisele kuuluv lahend.
TsMS § 73 lg 2 järgi on hagejal õigus hagist loobuda. Tööandja hagist loobumine ei vabasta teda töövaidluskomisjoni otsuse täitmisest. TsMS § 182 lg-st 7 tulenevalt ei saa tööandja sama töövaidlusega enam kohtusse pöörduda.
TsMS § 73 lg 2 järgi on hagejal õigus hagist loobuda. Tööandja hagist loobumine ei vabasta teda töövaidluskomisjoni otsuse täitmisest. TsMS § 182 lg-st 7 tulenevalt ei saa tööandja sama töövaidlusega enam kohtusse pöörduda. Kuna sisulist kohtulahendit samas töövaidlusasjas ei ole, on töövaidluskomisjoni otsus TMS § 1 lg 1 p 17 alusel täitmisele kuuluv lahend.
3-2-1-35-03 PDF Riigikohus 03.06.2003
Töölepingu lõpetamisest tulenevaid nõuded, mida pooled ei esitanud töövaidluskomisjonile läbivaatamiseks ja mille kohta töövaidluskomisjon otsust ei teinud, ei kuulu ITVS § 24 lg-st 1 tulenevalt tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamisele. Seega tuleb kohtu menetlusse võetud vastuhagis menetlus TsMS § 217 p 2 alusel lõpetada.
Töötaja ei saa üheaegselt nõuda töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuni kuue kuu keskmise palga suurust hüvitist ning tööle ennistamist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmist palka.
Pooled saavad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel esitada kohtusse üksnes neid töölepingu lõpetamisest tulenevaid nõudeid, mis olid esitatud töövaidluskomisjonile läbivaatamiseks ja mille kohta töövaidluskomisjon tegi otsuse.
Kui töötaja nõue ei kuulu kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks, siis ei ole õigust, mille suhtes kohus saaks kohaldada tööandja taotletud aegumist (Seisukoha muutus - vt. 3-2-1-121-02).
3-2-1-10-03 PDF Riigikohus 30.04.2003
KOKS § 35 lg 1 järgi võib linn teenuste osutamiseks asutada linna ametiasutuste hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 5 järgi on isik füüsiline isik või juriidiline isik. Seega saavad ka töölepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi omada üksnes isikud. Lastepäevakodu kohaliku omavalitsusüksuse allasutusena ei ole juriidiline isik ning seega ei saa ta olla ka tööandjaks. Lasteaia juhataja on kohaliku omavalitsuse seaduslik esindaja töösuhtes.
Kuigi individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 33 lg 3 ei tee viidet kehtivale tsiviilkohtumenetluse seadustikule, tuleb töövaidlusorgani otsuse tagasitäitmise muudes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetlust reguleeriva seaduse sätetest.
Kuna kohaliku omavalitsuse hallatavad asutused on üksteisest selgelt eraldatud ja iseseisvalt korraldatud, siis ei ole asutuse juhil võimalik koondamise korral pakkuda töötajale tööd teises kohaliku omavalitsuse hallatavas asutuses. Töötaja töölejäämise eelisõigust saab selgitada üksnes samas asutuses.
3-2-1-121-02 PDF Riigikohus 14.11.2002
Tulenevalt TsMS § 73 lg-s 1 sätestatud poolte võrdsuse põhimõttest on TsMS § 319 lg-s 2 esimene lause kohaldatav nii hageja kui kostja suhtes, kui apellatsioonkaebuse esitab tema.
ITVS § 24 lg 1 võimaldab pooltel töövaidluskomisjonis lahendatud töövaidluse läbivaatamiseks pöörduda kohtusse üksnes komisjoni otsusega mittenõustumise korral. Kuna hagejal puudus alus taotleda töövaidluskomisjonis läbivaadatud nõude uuesti läbi vaatamist kohtus pidanuks kohus jätma selle nõude TsMS § 149 lg 2 p 3 analoogiat kasutades menetlusse võtmata. Kui kohus võttis avalduse menetlusse, oleks menetlus tulnud TsMS § 217 p 3 analoogiat kohaldades lõpetada.
Pooled saavad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel esitada kohtusse ühekuulise tähtaja jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamisest, üksnes neid töölepingu lõpetamise vaidlustamisega seotud nõudeid, mis olid esitatud töövaidluskomisjonile läbivaatamiseks ja mille kohta töövaidluskomisjon tegi otsuse. Kui kohtusse pöördutakse nõudega, mida ei ole eelnevalt töövaidluskomisjonis läbi vaadatud, hakkab sellise nõude aegumise ühekuuline tähtaeg kulgema ajast, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest, mitte aga ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud töövaidluskomisjoni otsuse kättesaamise ajast.
Kuna töötaja töövaidluskomisjonis tööle ennistamist ei nõudnud, siis lõpetas töövaidluskomisjon ITVS § 29 lg 2 kohaselt töölepingu ja luges töötaja omal algatusel lahkunuks. Loobumine ennistamisest ei ole tagasivõetav, kui töövaidlusorgan on selle nõude osas oma otsuse teinud ning töötaja ei saa esitada kohtule tööle ennistamise nõuet.
3-2-1-101-01 PDF Riigikohus 05.10.2001
TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonikohus märkis otsuse resolutsioonis, et tööandja nõue tunnistada seaduslikuks töötajaga töölepingu lõpetamine, tuleb jätta rahuldamata. Töötaja vastuhagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks jättis apellatsioonikohus samuti rahuldamata. Sellisena oli kohtuotsuse resolutsioon iseendaga vastuolus.
Apellatsioonikohus rikkus TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt peab apellatsioonikohus otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele.
Kui ITVS § 24 alusel on kohtusse pöördunud töövaidluse pool, kelle vastu nõue töövaidluskomisjonile on esitatud, tuleb arvestada - et töövaidlust saab pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad töövaidluskomisjonile esitatud avalduse aluse ja esemega ning et töövaidluskomisjonile nõude esitanut tuleks käsitleda hagejana ja poolt kelle vastu nõue on esitatud, kostjana. Kuna ITVS § 25 lg 1 tulenevalt töövaidluskomisjoni otsus kohtusse hagi esitamisel ei jõustu, siis võib vastuväitena hagile vormistatud kostja nõue olla taotlus sama töövaidlus läbi vaadata ning taotlus jätta hageja nõue rahuldamata või rahuldada see osaliselt. Kohus peab seega tegema otsuse töövaidluses vaidlevate poolte esitatud kõigi nõuete osas.
Pooltevahelises töösuhtes pole tuvastatud ühtegi TLS §-s 71 sätestatud töölepingu lõppemise alust, seega on tööleping kehtiv. Töövaidluse lahendamiseks peab kohus põhjendama tööandja kohustuste ülemineku võimalikkust tööandja poolt sõlmitud prahtimise lepingu alusel prahtijale ja kaaluma kas see üleminek on kooskõlas TLS §-s 18 kehtestatuga.

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json