3-2-1-65-17
|
Riigikohus |
21.06.2017 |
|
Kuigi TLS § 20 võimaldab leppida töö tegemise kohas kokku aadressi täpsusega, peavad pooled töö tegemise koha kokkuleppimisel lähtuma nende vastastikustest huvidest ja hea usu põhimõttest. TLS § 20 eesmärgiga kooskõlas ei ole töö tegemise koha ebamõistlikult lai või kitsas määramine. (p 14)
Töötaja hoiatamise eesmärk on anda talle võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Tööandja hoiatuses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist (RKTKo nr 3-2-1-187-15, p 13; RKTKo nr 3-2-1-70-16, p 14). TLS § 88 lg 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata juhul, kui töötajal ei ole võimalik oma käitumist parandada (RKTKo nr 3-2-1-187-15, p 13). (p 18)
|
| 3-2-1-136-07
|
Riigikohus |
16.01.2008 |
|
Ajapalgalisel töötajal, kes ei tööta normeeritud tööülesannete alusel, ei vähendata ajapalgamäära tööülesande täitmata jätmise eest tingimusel, et ta on täitnud tööaja normi. Tulenevalt PalS § 18 lg-st 2 peab tööandja tagama töötajale töölepingus kokkulepitud palga maksmise ka ajal, mil ta hagejat tegelikult tööga ei kindlustanud. Tööandjal oleks õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud.
Töölepingu seadus ega palgaseadus ei kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd.
|
| 3-2-1-134-05
|
Riigikohus |
05.12.2005 |
|
Vastavalt TsMS §-le 228 ei ole hagiavalduse õigusliku põhjenduse muutmine kohtule siduv ning kohus rajab otsuse poolte esitatud asjaoludele, andes asjas tuvastatud asjaoludele ise õigusliku hinnangu. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid nr 3-2-1-14-97 ja nr 3-2-1-43-98 ja nr 3-2-1-51-02 ja nr 3-2-1-33-03
VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse.
Kui töötaja tekitab tööandjale kahju mitte töölepingu rikkumisega, vaid muul õigusvastasel alusel, on tööandjal õigus nõuda kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Töölepingu rikkumise korral ei ole tööandjal võimalik valida, kas ta esitab nõude lepingulisel või lepinguvälisel alusel. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-123-05
TLS § 48 lg 1 p-st 3 tulenevalt on töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumisena käsitatav ka tööandja vara kahjustamine alkoholijoobes.
Kui töötaja tekitab tööandjale kahju mitte töölepingu rikkumisega, vaid muul õigusvastasel alusel, on tööandjal õigus nõuda kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Töölepingu rikkumise korral ei ole tööandjal võimalik valida, kas ta esitab nõude lepingulisel või lepinguvälisel alusel.
|
| 3-2-1-57-05
|
Riigikohus |
13.06.2005 |
|
Kui töötaja leiab, et palgatingimuste muutmine oli ebaseaduslik, võib ta pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse ja nõuda palka kokkulepitud tingimuste järgi.
Töötaja on kohustatud täitma tööandja seaduslikke korraldusi. Selliste kohustuste täitmata jätmine või mittekohane täitmine on distsiplinaarsüütegu.
|
| 3-2-1-14-05
|
Riigikohus |
14.03.2005 |
|
Kui töölepingus ei ole konkurentsipiirangu rikkumise tagajärjena kokku lepitud, et töötaja peab kohustuse täitmise eest makstud eritasu tagastama või muul viisil tööandjale leppetrahvi maksma, tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda tsiviilõiguse üldistest reeglitest, sest töölepinguseadus konkurentsikeelu rikkumise tagajärgi ette ei näe. Töötajale konkurentsipiirangu eest makstud eritasu saab tagasi nõuda vaid siis, kui selles on eraldi kokku lepitud või selline õigus tuleneb seadusest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-106-03.
|
| 3-2-1-106-03
|
Riigikohus |
21.10.2003 |
|
Kui leping jääb kehtima, siis tuleb hüvitatava kahju arvestamisel lähtuda kahju positiivsest arvutamisest, st lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on kohustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui lepingut poleks rikutud.
Kui leping jääb kehtima, siis tuleb hüvitatava kahju arvestamisel lähtuda kahju positiivsest arvutamisest, st lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on kohustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui lepingut poleks rikutud.
Lepingu rikkumise korral saab TsK § 222 lg 2 tähenduses hüvitatavate kulutustena mõista üksnes selliseid kulutusi, mis põhjustati lepingu rikkumisega. Töötajale makstud palka ei saa käsitada lepingu töötajapoolsest rikkumisest tuleneva tööandja kahjuna.
Eritasu tagastamist saab kahju hüvitisena nõuda, kui konkurentsikeelu kokkulepe on tühine või kehtetuks tunnistatud (kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS järgi) või leping lõpetatud. Samuti saab eritasu tagastamine kõne alla tulla konkurentsikeelu kokkuleppe lõpetamise korral kohustuste rikkumise tõttu, kui selline õigus leping lõpetada või nõue lepingu lõpetamiseks tuleneb seadusest või lepingust ning seda oleks kasutatud. Eritasu tagastamist on õigus nõuda ka siis, kui pooled oleks selles kokku leppinud konkurentsikeelu kokkuleppe rikkumise tagajärjena, s.o leppetrahvina.
Töölepingu seadus ei reguleeri töötaja vastutust TLS § 50 lg-s 6 sätestatud kohustuse rikkumise eest. Töölepingus ei ole konkurentsipiirangu rikkumise tagajärjena kokku lepitud, et töötaja peaks kohustuse täitmise eest makstud eritasu tagastama või muul viisil tööandjale leppetrahvi maksma. Seega ei ole tööseaduses ega töölepingus erisätteid lepingu rikkumise tagajärgede osas ning lähtuda tuleb tsiviilõiguse üldistest reeglitest.
|
| 3-2-1-46-03
|
Riigikohus |
21.04.2003 |
|
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 4, mille kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Ringkonnakohtu otsuses puudub kohtu põhjendatud seisukoht selles, kas on tõendatud hageja poolt sooduskaarti mitteomavate ning hagejale võõraste isikute ostude vormistamine oma ema ostudena.
Hageja kohtukõne teksti mittetutvustamine kostjale või selle täielik esitamata jätmine kohtuistungil on TsMS § 67 ja § 73 lg 1 nõuete rikkumine.
TLS § 144 lg 1 tulenevalt on töötajal õigus töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p 7 alusel pöörduda töövaidlusorgani poole, kes on pädev kontrollima, kas esinesid tööandja väidetud töölepingu lõpetamise alused, st eelkõige seda, kas töötaja pani toime teo, mis võib põhjustada usalduse kaotust.
TLS § 104 lg 2 p 2 võimaldab usalduse kaotuse tõttu töölepingu lõpetada ka töötajaga, kes on seadnud ohtu tööandja vara säilimise. Poleks loogiline, kui vara säilimise ohtu seadmine on aluseks usaldamatuse tõttu töölepingu lõpetamisele, kahju tekitamine tööandjale saamata jäänud tulu näol aga mitte. Seetõttu tuleb TLS § 104 lg 2 p 1 tõlgendada selliselt, et TLS § 86 p 7 alusel võib töölepingu töötajaga lõpetada, kui ta on süüliselt tööandjale tekitanud varalise kahju nii otsese varalise kahjuna kui ka saamata jäänud tuluna.
Tööandja võib töölepingu TLS § 104 lg 2 p 3 alusel lõpetada siis, kui töötaja teod on tekitanud usaldamatuse tekkimise võimaluse, st töötaja on käitunud viisil, mis tekitaks tööandja mõistlikus kliendis, tarbijas, või äripartneris usaldamatust tööandja vastu.
|
| 3-2-1-58-02
|
Riigikohus |
31.05.2002 |
|
TLS § 55 p 5 ja KOKS § 25 eesmärk ei ole töötaja vabastamine kohustusest teha tööandja juures tööd kogu tema volikogu liikme volituste kestuse ajal, kui ta ei täida TLS §-s 55 p 5 ja KOKS §-s 25 sätestatud ülesandeid. TLS § 58 lg 2 kohaselt tuleb töötaja nõudel teha töölepingu peatumise kohta kanne töölepingusse.
|
| 3-2-1-48-02
|
Riigikohus |
27.05.2002 |
|
Töötaja TLS § 144 alusel tööle ennistamist ei saa käsitada hagi osalise rahuldamisena ning TsMS § 61 lg 1 kohaldamiseks puudub alus.
TLS § 144 kohaldamise eelduseks on töölepingu lõpetamise õiguspärasus. Töötaja tööle ennistamisel TLS § 144 kohaselt kasutab töövaidlusorgan talle seadusega antud volitust hinnata asjaolude kohaselt, kas töölepingu lõpetamine töötajaga oli otstarbekas.
TLS § 117 alusel tehtud kohtuotsuse jõustumisega kaotab töötajale määratud karistus kehtivuse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise tõttu ning kohtul puudub vajadus teha otsust distsiplinaarkaristusena määratud töölepingu lõpetamise tühistamise kohta.
Töötajate distsiplinaarvastutuse seadusega antud distsiplinaarvõimu kasutades on tööandjal õigus TLS § 103 lg-st 1 tulenevalt lõpetada tööleping § 86 p-s 6 ettenähtud alusel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on kustumata distsiplinaarkaristus või sama paragrahvi teise lõike kohaselt ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest.
|
| 3-2-1-163-01
|
Riigikohus |
21.12.2001 |
|
Kuna tõendatud ei ole, et hageja oleks puhkusehüvitist saanud, on tal õigus seda saada. Hüvitise arvutamisel tuleb lähtuda töölepingu lõppemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 21.12.1992 määrusega nr 350 kinnitatud puhkusetasu arvutamise korra p 2 alap-s 1 tükipalgal olevatele töötajatele puhkusetasu arvutamise kohta sätestatust.
Tööandjal polnud kaalukaid põhjusi lõpparve kinnipidamiseks. Ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole TLS § 119 lg 2 alusel tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.
22.03.1996 määrusega nr 89 kinnitatud Töölähetuse hüvituste määrade ning nende maksmise tingimuste ja korra punkti 2 koos TLS §-ga 51 lg 2 tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et Korra p 2 kordas seadusest tulenevat - tööalased ringsõidud töö tegemise asukohas ei ole töölähetuseks. Hageja töö sisuks vaidlusalusel perioodil oli töölepingu järgi Eesti Vabariigi sisesed veod, seega oli lepingus määratud töö tegemise asukoht. Hageja töötamine rahvusvahelistel vedudel oli töölähetus TLS § 51 lg 1 mõttes.
|
| 3-2-1-21-01
|
Riigikohus |
18.06.2001 |
|
Tööandja korralduse- asuda teise korruse tööruumi, täitmata jätmist ei saanud lugeda selliseks süüteoks, mis häiris tööandja tööd ning andis aluse töölepingu lõpetamiseks töökohustuste rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus tunnistas põhjendatult hagejaga töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks kui hageja süüteo asjaoludele ilmselt mittevastava ning ebaotstarbeka karistuse.
Seletuse nõudmine süüdlaselt on tööandja õigus (TDVS § 7 lg 1), see ei pea toimuma tingimata enne distsiplinaarkaristuse määramist. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamine töötajalt seletuskirja võtmata jätmise pärast pole põhjendatud, sest tulenevalt TDVS § 7 lg-st 3 võib distsiplinaarkaristuse määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega.
|
| 3-2-1-77-01
|
Riigikohus |
14.06.2001 |
|
Notariaadiseaduse § 47 lg 3 kohaselt kontrollib notar tehingu tõestamisel, kui tehing tehakse esindaja kaudu, esindaja volitusi. Ringkonnakohus tuvastas, et notar ei kontrollinud esindajal tehingu tegemiseks volituste olemasolu piisavalt. Tuleb hinnata, kas nõutav hüvitis on otsene varaline kahju, mis tekkis kostja õigusvastase teo tagajärjel ning kas õigusvastases teos esineb kostja süü ettevaatamatusena või raske ettevaatamatusena.
Hagejat esindav tegevdirektor oli ostu-müügilepingu sõlmimise ajal hageja töötaja, kes tehingut tehes täitis oma töökohustusi ning kelle vastutus võib nende täitmata jätmise või mittekohase täitmisega tekitatud kahju eest järgneda töökoodeksis sätestatud korras. Kostjale ei saa panna vastutust hagejale võimaliku kahju tekitamise eest TsK § 448 alusel.
TsÜS § 103 lg 2 kohaselt, kui isik, kelle nimel tegi tehingu isik, kellel ei olnud volitust või kes volituse piire ületas, selle hiljem heaks kiidab, on tehing kehtiv algusest peale. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et vaidlusaluse tehingu heakskiitmisena saab käsitleda hageja majandusaasta aruandega bilansi kinnitamist, milles kajastus tehinguga omandatud vara. ÄS §-st 506 lg 6 tulenevalt võis ehitise omandamise tehingu lugeda kohus kehtivaks ainult tingimusel, kui aktsiaseltsi nõukogu või selle puudumisel üldkoosolek selle hiljem heaks kiitis, sellist otsust hageja vastu võtnud ei ole.
|
| 3-2-1-3-96
|
Riigikohus |
18.01.1996 |
|
Kostjal ei olnud kehtestatud raha hoidmise korda. Hageja süüteoks ei saa pidada seda, et ta autost lühiajaliselt lahkudes ei võtnud raha kaasa, vaid jättis selle peidetult autosse.
|
| III-2/1-33/94
|
Riigikohus |
13.09.1994 |
|
|
Facebook
Twitter