2-22-7773/22
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.06.2023 |
|
Ekslik on arusaam, nagu mõjutaks põlvnemissuhte olemasolu hagi õigeksvõtt või DNA-test, millega tuvastatakse, et isik on >99,999999999% tõenäosusega lapse bioloogiline isa. Väljaspool seaduses sätestatud korda, mh DNA-testi tegemisega, võidakse välja selgitada küll ühe isiku bioloogiline pärinemine teisest, kuid sellega ei teki õigusliku tähendusega põlvnemissuhet. Põlvnemise tekkimine ega lõppemine ei ole ka seotud rahvastikuregistri kandega (RKTKm nr 2-19-1719/87, p-d 12-15). Kui põlvnemine on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, siis on põlvnemisest tulenevaid õigusi ja kohustusi nende olemuse tõttu võimalik teostada üldjuhul edasiulatuvalt. (p-d 9 ja 10)
|
| 2-21-7200/68
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.05.2023 |
|
Lapsendamiseks ei olnud avaldaja nõusolekut vaja, sest avaldaja isadus ei olnud lapsendamise ajaks perekonnaseaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Kuna avaldaja isadust ei olnud lapsendamise ajaks tuvastatud, ei olnud ta lapsendamise ajal PKS § 84 lg 1 mõttes lapse isa, keda oleks pidanud lapsendamise menetlusse kaasama. (p 20)
Kehtiv perekonnaseadus ei võimalda olukorda, kus lapsel oleks õiguslikus mõttes ühel ajal rohkem kui kaks vanemat (sõltumata vanemate soost). Selline olukord ei saa tekkida ka lapsendamisel. Lapsendamine toob PKS § 162 kohaselt üldiselt kaasa lapse ja tema endiste sugulaste sugulussuhete lõppemise. Ka peresisesel lapsendamisel ei teki lapsel põlvnemissuhet rohkem kui kahe vanemaga, sest lapsendaja astub ühe (bioloogilise) vanema asemele. Olukorras, mil isadust ei ole mõnel PKS §-s 84 sätestatud alusel kindlaks tehtud, kuid lapsel on juba kaks vanemat (sõltumata vanema soost), ei saa isaduse tuvastamise hagi pidada õiguslikult perspektiivikaks. Kohus peaks sellises olukorras kaaluma isaduse tuvastamise hagi menetlusse võtmata jätmist TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. (p-d 23.3, 24, 24.1, 24.2)
Üldjuhul on lapsendamine nii lapse kui ka lapsendaja jaoks lõplik ja pöördumatu toiming. Lapsendamise tulemusel tekib lapsel lapsendajaga vanema ja lapse õigussuhe, millega kaasnevad samad õiguslikud tagajärjed nagu lapse ja bioloogilise vanema vahelise õigussuhtega. Kohus võib lapsendamise kehtetuks tunnistada avalduse alusel või omal algatusel (PKS §-d 166, 168 ja 169). Arvestades, et lapse huvides on säilitada stabiilsus, tuleb lapsendamise kehtetuks tunnistamise võimalusi käsitada erandina. (p 19)
Kohus võib PKS § 169 lg 3 alusel kehtetuks tunnistada ka lapse ja ühe abikaasa või registreeritud elukaaslase lapsendamissuhte, sh olukorras, mil vanem on lapsendanud teise abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse. PKS § 169 lg-s 3 ei sisaldu iseseisvad lapsendamise kehtetuks tunnistamise alused, vaid seal on välja toodud asjaolud, mille esinemisel võib kohus kaaluda lapsendamise kehtetuks tunnistamist omal algatusel. (p-d 21.1, 21.2)
Lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks PKS § 169 lg 3 p 1 alusel ei piisa ainuüksi sellest, kui lapse bioloogiline vanem on valmis lapse eest hoolitsemise üle võtma ja vanema hooldusõiguse teostamine ei ole vastuolus lapse huvidega. Kohus peab hindama täiendavalt ka seda, kas lapsendamise kehtetuks tunnistamine on PKS § 169 lg 1 mõttes lapse kaalukates huvides. Lapse kaalukaid huve tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades igakülgselt kõiki asjaolusid ja tõendeid. Lapse kaalukaid huve ei saa põhjendada ainuüksi sellega, et praeguseks on avaldaja isadus tuvastatud ning teda kui lapse bioloogilist isa ei kaasatud lapsendamise menetlusse. Samuti ei saa olla aluseks ainuüksi asjaolu, et lapsendajate abielu on lahutatud või nende registreeritud kooselu on lõppenud. (p-d 21.2, 21.3, 22.1, 22.2)
Lapsendamise kehtetuks tunnistamine võib olla lapse kaalukates huvides mh olukorras, kus lapsendamise eesmärki PKS § 147 lg 1 mõttes ei ole ilmselgelt saavutatud. Näiteks juhul, kui vanema ja lapse suhet ei ole loodud ning objektiivsetest asjaoludest nähtub, et see ei teki ka tulevikus (sh näilik lapsendamine). Lapsendamise kehtetuks tunnistamise aluseks võib olla ka see, kui lapsendaja ja lapse suhte jätkumine kahjustab oluliselt ja püsivalt lapse huve (näiteks kui lapsendaja väärkohtleb last või käitub muul õigusvastasel viisil, sh juhul, kui ta kallutab ka last sellisele käitumisele) või kui last on vaja muu tõsise ähvardava ohu eest kaitsta. (p 21.4)
|
| 2-20-17189/101
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.04.2023 |
|
Kuna osaniku suhe osaühinguga põhineb liikmesusel, sarnaneb selline õigussuhe olemuselt kestvuslepingust (vt VÕS § 195 lg 3) tuleneva võlasuhtega ning osaniku osaühingust väljaarvamine on võrreldav kestvuslepingu erakorralise ülesütlemisega. (p 16) Seega tuleb kestvusvõlasuhte ülesütlemise üldregulatsiooni (VÕS § 196 lg 3) arvestades osaühingul esitada hagi osaniku väljaarvamiseks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta väljaarvamise aluseks olnud asjaoludest teada sai.
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise esimeseks eelduseks on osaniku poolt oma kohustuse mõjuva põhjuseta olulisel määral täitmata jätmine või muul viisil osaühingu huvide oluline kahjustamine. Osaniku tegevuse tagajärg või mõju peab tema osanike ringist väljaarvamise õigustamiseks olema sedavõrd intensiivne, et see muudab eesmärgi, milleks osaühing on asutatud, saavutamise võimatuks või ohustab seda oluliselt või kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saa mõistlikult eeldada, et osaühing taluks edaspidi kõnealuse isiku osanikuks olemist. Osaühingu huvide olulise kahjustamise seisukohalt ei ole oluline, kas osaniku tegevuse tõttu on ühingule kahju tekkinud või mitte. (p 17)
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise teine eeldus on üldjuhul asjaolu, et osaühing on nõudnud osanikule saadetud kirjalikus hoiatuses kohustuse täitmist ja kahjustamise lõpetamist ning osanik jätkab rikkumist või osaühingu huvide kahjustamist hoiatusele vaatamata. Hoiatamise all tuleb mõista eelkõige täiendava tähtaja andmist rikkumise või osaühingu huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja selle tulemuseta möödumist. Hoiatamise eesmärk on seega anda osanikule võimalus asuda oma kohustusi nõuetekohaselt täitma ja lõpetada osaühingu huve kahjustav käitumine. Üksnes juhul, kui osanikule etteheidetav rikkumine on sellise iseloomuga, et mõistliku isiku seisukohast ei saa ühelgi juhul eeldada võlasuhte jätkumist, ei ole eelnevat hoiatamist vaja, kuna hoiatamisega ei oleks võimalik seda eesmärki saavutada. Eelkõige ei täida eelnev hoiatamine eesmärki, kui osaniku rikkumise tagajärge pole võimalik muude, vähem koormavate abinõudega kõrvaldada, sh juhul, kui osanik on käitunud viisil, mis mõistliku isiku seisukohast lähtuvalt on põhjustanud muuhulgas usalduse täieliku ja pöördumatu kaotuse tema vastu. (p 18)
Kohus saab osaniku osaühingust välja arvata osaühingu hagi alusel, kui põhikirjas ei ole kokku lepitud osaniku väljaarvamise teistsugust korda. Hagi esitamiseks ei ole vaja osanike otsust, vaid selleks piisab, kui osanikud on väljendanud oma vastavasisulist tahet eraldi antud kirjalikes tahteavaldustes, nt hagiavaldust allkirjastades. (p 19)
Osaniku osaühingust väljaarvamise õiguslikud tagajärjed on sätestatud ÄS § 167 lg-s 3, mis reguleerib osanikule väljaarvamisel tasutavat hüvitist. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel juhul, kui osanik keeldub osa üleandmisest õiglast hüvitist vastu saamata, peab osaniku osaühingust väljaarvamisel toimuma tema osaluse võõrandamine õiglase ja kohese hüvitise eest. Osa kaotuse eest kohese ja õiglase kompensatsiooni (hüvitise) tasumiseks tuleb kindlaks teha osa väärtus, milleks tuleb välja selgitada osaühingu kui terviku majanduslik väärtus ja jagada see proportsionaalselt osade vahel. Õiglane hüvitis peab üldjuhul vastama osa väärtusele sellise hagiavalduse esitamise ajal, milles osaniku osaühingust väljaarvamist nõutakse. Osa väärtuse arvutamiseks võib kasutada erinevaid meetodeid ning kohtu ülesanne on hinnata, milline meetod konkreetse äriühingu puhul tuleb aluseks võtta. Osaühingu osa eest õiglase hüvitise määramisel tuleb arvestada osaühingu tulevikuväljavaateid, milleks on üldjuhul sobilik diskonteeritud rahavoogude (discounted cash flow, DCF) meetod või selle modifikatsioonid Kui DCF-meetod ei võimalda osaühingu õiglast väärtust määrata, on võimalik lähtuda muust tunnustatud metoodikast, nt osa raamatupidamislikust väärtusest, osa turuhinnast või osa likvideerimisväärtusest. Igal juhul ei või väljaarvatavale osanikule makstav hüvitis olla likvideerimisväärtusest väiksem. Äriühingu väärtuse ja väljaarvatavale osanikule makstava õiglase hüvitise suuruse tõendamise koormis lasub osaühingul. (p-d 25-28.3)
ÄS § 167 lg 3 kohaselt peab kohus osaniku väljaarvamisel määrama osa müügi viisi, mis kohus saab teha üksnes hagiavalduses taotletud viisil. Eelnimetatud viisid on eelkõige enampakkumine, sh nii avalik kui ka osanikevaheline, ning müük kindlale isikule, sh osaühingule endale, mõnele teisele osanikule või muule kolmandale isikule. Üldjuhul saab pidada põhjendatuks osa müümist kindlale isikule, sh osaühingule. Osa müüki enampakkumisel saab põhjendatuks pidada üksnes olukorras, kus kohtumenetluses on tõendatud kahe või enama isiku soov omandada osa õiglase hinna eest. Osanik tuleb lugeda osaühingust väljaarvatuks ja osa kaotanuks alles arvates hetkest, mil ta on kätte saanud osaühingu osa müügist saadud hüvitise (RKTKo nr 3-2-1-114-13, p 13). (p-d 29-29.5)
TsÜS §-st 32 osanikule suhtes nii osaühingu kui ka teiste osanikega tuleneva üldise lojaalsuskohustuse sisuks on ka keeld kasutada osaühingu ärivõimalusi oma isiklikes või mõne kolmanda isiku huvides ilma osaühingu nõusolekuta (ärivõimaluse ärakasutamise keeld). Sellest tulenevalt tuleb osanik lugeda lojaalsuskohustust rikkunuks ka juhul, kui ta asub tegutsema eesmärgil omandada enda või kolmandate isikute kasuks eeliseid osaühingu või teiste osanike kahjuks. Selliseks juhtumiks saab lugeda ka osaühingu ärivõimaluse ärakasutamist enese või kolmanda isiku huvides ning osaühingu või teiste osanike kahjuks. Ärivõimalus on ühingule omistatav sõltumata sellest, kas ühing kasutab seda ise või mõne muu ühingu osalusega äriühingu kaudu. (p-d 17.2 ja 22)
Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel müügiviisidega ÄS § 167 lg 3 mõttes ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui hageja on varem juba haginõude osaniku väljaarvamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 2-17-11516/46, p 27). (p 32)
Osade müügiviis ÄS § 167 lg 3 tähenduses ei ole käsitatav otsuse täitmise korrana TsMS § 445 tähenduses. ÄS § 167 lg 3 viitab üksnes kohtu võimalusele otsustada müüa väljaarvatava osaniku osa avalikul enampakkumisel või muul kohtu määratud viisil, täpsustamata müügi korda. TsMS § 445 lg 1 esimene lause võimaldabki kohtul poole taotlusel eelnimetatud müügi korda täpsustada. Otsustades osa müüa enampakkumisel, saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata poole taotlusel kindlaks ka enampakkumise korraldaja ja tingimused (vt ka RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-94-16, p 17). Samuti on kohtul võimalik hageja taotlusel otsuses määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga, nt keelatakse kostjal kuni osa omandamiseks antava tähtaja möödumiseni teostada hääleõigust kas ühes või mitmes osanike pädevusse kuuluvas küsimuses (TsMS § 445 lg 1). (p 33)
Võttes arvesse, et osaniku osaühingust väljaarvamise hagi eesmärk ongi osaühingu jaoks vabaneda kohustusi oluliselt rikkunud või osaühingu huve muul viisil oluliselt kahjustanud osanikust, siis ei saa pidada taunitavaks seda, kui kahjustavalt käitunud osanik omal initsiatiivil talle kuuluva osaühingu osa võõrandab (st hagiga soovitud eesmärgi hagi esitamise järel täidab). Sellise hagi eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine, mistõttu käsutustehing ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi ka seetõttu, et osanik võõrandab oma osa tema väljaarvamise kohtumenetluse kestel. Selline käsutustehing oleks vastuolus heade kommetega üksnes juhul, kui osade käsutamise ainus eesmärk on osaühingu kahjustamine. (p 36)
Osaniku väljaarvamise hagi (ÄS § 167) eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine. Juhul kui osaühing soovib väljaarvatava osaniku osa ise õiglase ja kohese hüvitise eest omandada (ehk osa võõrandamine osaühingule), saab osaühing hagi tagamise korras taotleda kohtult väljaarvataval osanikul osa käsutamise keelamist (TsMS § 378 lg 1 p 2). (p 37)
Osa kuulumisel mitmele isikule ühiselt saab kohus arvata ühised osanikud osaühingust välja, kui vähemalt ühe osa ühise omaniku suhtes on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused (ÄS § 167). Kui vaidlusalused osad kuuluvad abikaasade ühisvara hulka ning ühe abikaasa puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, on abikaasade kui ühiste osanike väljaarvamiseks osaühingust ja sellekohaste tahteavalduste asendamiseks vajalik esitada hagi mõlema abikaasa vastu. Osa ühiseid omajaid tuleb pidada kohustuslikeks kaaskostjateks. Kui osanik, kelle puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, teeb pärast osaühingust väljaarvamise aluseks oleva kohustuse rikkumist tehingu, mille tulemusena hakkab senine ühine osa kuuluma üksnes teisele rikkumise hetkel osanikuks olnud osa ühisele omajale, ei välista nimetatud võõrandamistehingu tegemine osaühingul osa omandanud osaniku osaühingust väljaarvamist. (p 38.2)
Kui väljaarvatav osanik on äriühingu osa kohtumenetluse ajal kehtivalt võõrandanud, siis ei ole ta enam osanik. Sellisel juhul võib osaniku väljaarvamise hagi olla muutunud õiguslikult perspektiivituks, mistõttu võib maakohus jätta hagi läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2). (p 38.3)
|
| 2-21-5895/64
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.02.2023 |
|
Seadusest et ei tulene vanemate eelduslikku õigust nõuda, et laps viibiks nende kummagi juures võrdse aja. Lapsele ei tule eelduslikult määrata vahelduvat elukohta ainuüksi põhjusel, et vanem, kelle juures laps ei ela, on valmis ja võimeline lapsele vahelduvat elukohta pakkuma. (p-d 19 ja 20)
Suhtluskorra kindlaksmääramisel tuleb lapse huvide väljaselgitamiseks kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta tema arvamus arvesse ühe asjaoluna lapse huvide väljaselgitamisel. Suhtluskorra vaidluses peab kohus kaaluma kõiki võimalikke suhtluskorra alternatiive ning põhjendama, miks mh ei nõustuta nt eestkosteasutuste ja laste esindaja seisukohtadega ja miks on suhtluskorra kohta oma arvamust avaldanud laste seisukoht nende huvide vastane, mitte võrrelda üksnes vanemate soovitud suhtluskordi. (p-d 14 ja 16)
|
| 2-20-3353/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.12.2022 |
|
Elatisenõude osas, mis on muutunud sissenõutavaks enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, saab elatist saama õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana PankrS § 8 lg 3 mõttes ning paluda selle tunnustamist teise järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena. Võlgniku pankroti väljakuulutamisele eelneva aja elatise nõuded, mis on pankrotimenetluses tunnustatud, tuleb rahuldada võlgniku pankrotivara arvel jaotise alusel.
Kuigi pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev PankrS § 42 järgi saabunuks, ei tähenda see, et elatist saama õigustatud isiku tulevikus tekkivad elatisenõuded muutuvad pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks. Kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise järel on sissenõutavad üksnes pankroti väljakuulutamise eelse aja elatise nõuded, kuna perioodilise elatise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks iga kuu uuesti (vt RKTKm nr 3-2-1-26-12, p 13). (p 10.1)
Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). (p 10.2)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. (p 10.3)
Täitedokumendi puudumisel saab isik, kellel on võlgniku vastu pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud elatisenõue, pöörduda kõnealuse nõudega PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kohtusse, kuna ta ei ole selle elatisenõude osas pankrotivõlausaldaja. Kohtumenetlus saab toimuda ka pankrotimenetluse ajal. Kui võlgniku suhtes on juba enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetlus elatisenõude üle, mille kohta ei ole veel lahendit tehtud, jätab kohus PankrS § 43 lg 2 alusel nõude läbi vaatamata üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni, kuna see elatisenõue seostub pankrotivaraga. Kohtumenetlus saab jätkuda osas, mis puudutab pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuvat elatisenõuet, kuna seda ei rahuldata pankrotivara arvel. (p 10.4)
Kui võlgnikul ei ole sissetulekut, mille arvel elatist maksta, saab elatist saama õigustatud isik taotleda elatise määramist PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel pankrotivara arvel. See taotlus tuleb esitada pankrotimenetluses, pankrotiasja menetlevas kohtus läbi vaadatava taotlusena, mille saab lahendada üksnes kohus, kelle pädevuses on pankrotiasja lahendamine. Puudutatud isikud on nii pankrotivõlgnik kui ka pankrotihaldur. Kohus teeb PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel diskretsiooniotsustuse. Asjaolud, mida kohus avalduse lahendamisel kaalub, on ennekõike see, kas õigustatud isikule on elatise saamine tagatud muul viisil ning kas on pankrotivara, mille arvel elatis määrata. Kohus ei määra elatist pankrotivarast ning jätab avalduse rahuldamata üksnes juhul, kui võlgnikul on piisav sissetulek elatise maksmiseks või kui võlgnikul sellist sissetulekut küll pole, kuid pankrotivara puudub ning on kindel, et seda ei teki ka pankrotimenetluse ajal. Lisaks peab kohus kõnealuse avalduse lahendamisel hindama pankrotivarast määramisele kuuluva hädavajaliku elatise suurust (sõltumata täitedokumendi olemasolust) ja perioodi. (p 10.5)
Seadusandja on näinud ette erisuse elatise nõudmisel, mis tekkis ja muutus sissenõutavaks pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). Sissenõuet ei saa pöörata eelkõige täitemenetluse seadustikus nimetatud võlgniku sissetulekule või sissetuleku osale. Seega saab võlgnik pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal sissetuleku jm vara arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. (p 10.2)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt esitatud elatisenõude puhul ei osale pankrotihaldur PankrS §-s 43 sätestatut arvestades kohtumenetluses võlgniku asemel, kuna kõnealune elatisenõue ei seostu pankrotivaraga. (p 10.4)
PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Pankrotiseadus ei võimalda lugeda elatisenõuet massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 tähenduses. Massikohustus on üksnes selline kohustus, mida seadus loeb massikohustuseks. Seetõttu ei kohaldu ka PankrS § 149 lg 1. (p 10.5)
PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. (p 10.5)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana. Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid.
Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana. Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Elatist saama õigustatud isik võib elatisenõude (nii kohtulikult aga ka kohtuväliselt) esitada igal ajal, sh ka peale pankroti väljakuulutamist. (p 11)
|
| 2-20-9571/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.11.2022 |
|
PKS § 2172 lg 1 kohaselt, kui enne 2022. a 1. jaanuari tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatisraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates 2022. a 1. jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus. PKS § 2172 lg 2 kohaselt, kui kohustatud vanem või laps ei nõustu sama sätte esimeses lõikes nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele.
Need sätted kohalduvad ka juhul, kui elatis on enne 1. jaanuari 2022 kokku lepitud kohtulikult kinnitatud kompromissiga selliselt, et vanem peab lapsele maksma igakuist elatist seadusega kehtestatud elatisraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus. (p 12)
|
| 1-21-2199/76
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.09.2022 |
|
Mõistes kelleltki välja rahasumma, peab kohus lahendi resolutiivosas lisaks väljamõistetava summa suurusele ja isikule (või isikutele), kellelt raha välja mõistetakse, märkima ka isiku (isikud), kelle kasuks raha välja mõistetakse. Mõistes raha välja mitme isiku kasuks, peab kohtuotsusest üheselt ilmnema, kellelt kelle kasuks milline rahasumma välja mõistetakse. Kui raha mõistetakse välja erinevatel alustel (nt nii haginõude kui ka menetluskulu katteks), peab kohtuotsuse resolutiivosast nähtuma seegi, millise nõude katteks üks või teine rahasumma on välja mõistetud. (p 7)
Kui süüdistataval tekib kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki sätete alusel kohustus hüvitada menetluskuluna kannatanu lepingulisele esindajale makstud tasu, tuleb see summa mõista välja kannatanu, mitte aga riigi kasuks. (p 8)
KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus jätta osa menetluskulust, mille muidu peaks hüvitama süüdistatav, riigi – mitte aga mõne menetlusosalise – kanda. Niisamuti laieneb ka KrMS § 180 lg 3 neljandas lauses ette nähtud ositi tasumise võimalus üksnes sellisele kriminaalmenetluse kulu hüvitisele, mis mõistetakse süüdistatavalt välja riigi kasuks. KrMS § 180 lg 3 neljanda lause alusel ei saa koormata mõnd menetlusosalist – näiteks kannatanut – kohustusega oodata talle kuuluva menetluskulu hüvitamise nõude kohese ja täieliku sissenõudmisega. (p 11)
Kohtuliku arutamise ajal toimuva määruskaebemenetluse kulu hüvitamise taotlus tuleb esitada juba määruskaebemenetluse käigus ja selle lahendab määruskaebust lahendav kohus KrMS §-st 187 juhindudes. Määruskaebemenetluses esitamata jäetud menetluskulu hüvitamise taotlust ei saa esitada hiljem kriminaalasja arutamisel. (p 16)
Menetluskulu see osa, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182 alusel. (p 17)
Süüdistatava kanda ei saa jätta menetluskulu, mis on seotud tähtaega rikkudes esitatud ja seetõttu läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi menetlemisega. (p 18)
Üldjuhul peab kõrgema astme kohus, muutes süüdistatava süüdimõistmise mahtu, korrigeerima ka madalama astme kohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. (p 26)
Kui menetluskulu on enda vara arvel kandnud füüsilisest isikust menetlusosalise seaduslik esindaja (KrMS § 41 lg 1), siis tuleb ka hüvitis selle menetluskulu eest välja mõista menetlusosalise seadusliku esindaja kasuks. (p 13)
Kui valla- või linnavalitsus on kriminaalasjas kannatanuna osaleva isiku eestkostjana maksnud kannatanu lepingulisele esindajale õigusteenuse eest tasu, mis jääb menetluskuluna kannatanu kanda, ei luba PKS § 191 lg 2 valla- või linnavalitsusel nõuda selle kulu hüvitamist eestkostetava vara arvel. (p 22)
|
| 2-20-13586/103
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.06.2022 |
|
Varaühisuse varasuhte korral teostavad abikaasad PKS § 28 lg-te 1 ja 3 kohaselt ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi üldjuhul ühiselt, lähtudes abielulise kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest, teavitades teineteist vara valitsemise toimingutest ja vara seisust. Üldjuhul võivad abikaasad PKS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt ühisvaraga tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada üksnes ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p 12)
Kohus saab anda abikaasa avalduse alusel ühisvara valitsemiseks vajaliku tehingu tegemiseks nõusoleku PKS § 29 lg 3 kohaselt. Abikaasa kohustus anda tahteavaldus ühisvaraga tehingu tegemiseks põhineb hea usu põhimõttel ja abikaasade koostöökohustusel, mida väljendavad PKS § 15 ja § 28 lg-d 1 ja 3. Abikaasa saab esitada kohtult nõusoleku saamise nõude PKS § 29 lg 3 kohaselt nii enne kui ka pärast tehingu tegemist. Kohus saab anda PKS § 29 lg 3 kohaselt nõusoleku ühisvaraga tehingu tegemiseks järgmistel eeldustel:
· abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt;
· tehingu tegemiseks on vaja teise abikaasa nõusolekut;
· tehing on ühisvara valitsemiseks vajalik;
· tehing lähtub abielulise kooselu või vara korrapärase majandamise huvidest;
· tehingu tegemata jätmisega või viivitamisega seostub kahju tekkimise oht;
· teiselt abikaasalt ei ole võimalik tehingu tegemiseks nõusolekut saada eelkõige haiguse või äraoleku tõttu või teine abikaasa keeldub nõusoleku andmisest piisava põhjuseta (p-d 12 ja 15.2)
Kumbki abikaasa võib sõlmida iseseisvalt võlaõiguslikke lepinguid kolmandate isikutega. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kehtiv on näiteks võlaõiguslik leping, millega üks abikaasa on ühisvara hulka kuuluva kinnisasja üürile andnud. Üürileping ei ole VÕS § 12 lg 1 kohaselt tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita. Küll aga ei saa ühe abikaasa ja kolmanda isiku vahel sõlmitud võlaõiguslik leping teist abikaasat kohustada ning selle täitmist ei saa ühisvara arvel nõuda (vt RKTKo nr 2-16-9519/78, p-d 28-29.2). (p 13.3)
Eelkõige on ühisvara valitsemiseks vajalik selline tehing, mis aitab tagada ühisvara korrapärase majandamise huve või korraldada abielulist kooselu. Avaldaja peab avalduses tehingu vajalikkust põhjendama. Arvestada tuleb sellega, et üldjuhul teostavad abikaasad PKS § 28 lg 1 järgi ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt. Nii ei ole ettevõtlusega tegeleval abikaasal ainuüksi teise abikaasa passiivsuse tõttu ettevõtlusega seotud ühisvara valitsemise asjus suuremat otsustusõigust. (p 14.3)
Asjaolu, kas tehing vastab korrapärase majandamise huvidele, saab hinnata eelkõige objektiivsete majanduslike kriteeriumide alusel. Ei ole välistatud, et ühisvara valitsemiseks on vajalik ja korrapärase majandamise huvidele vastab tehing, millega soovitakse ühisvara valitsemist ümber korraldada. Neile kriteeriumidele võib vastata muu hulgas tehing, millega ettevõtjast abikaasa soovib oma tootmist või muud majandustegevust reorganiseerida. Vastusoorituseta või kinke iseloomuga tehingud seevastu üldjuhul vara korrapärase majandamise huvidele ei vasta. (p 14.4)
Kahju tekkimise ohtu tuleb hinnata objektiivsete majanduslike kriteeriumide alusel. Kahju tekkimise oht võib muu hulgas ilmneda olukorras, mil ühe abikaasa tervislik seisund takistab tal ühisvara nõuetekohaselt valitseda. Kahjuna saab käsitada eelkõige majanduslikku kahju, mis seisneb ühisvara kui terviku või selle hulka kuuluvate esemete väärtuse vähenemises. (p 15.1)
Tuginedes teise abikaasa äraolekule või haigusele, peab avaldaja põhistama, miks on teiselt abikaasalt nõusoleku saamine takistatud. Kui avaldaja tugineb sellele, et teine abikaasa on keeldunud nõusoleku andmisest piisava põhjuseta, peab avaldaja välja tooma asjaolud, millest nähtub, et teine abikaasa on nõusoleku andmisest keeldunud, teine abikaasa saab tõendada, et keeldumiseks oli piisav põhjus. Ainuüksi asjaolu, et tegemist on tehinguga, mille abikaasad peavad tegema ühiselt, ei anna alust nõusoleku andmisest keelduda. (p 16.1)
Nõusoleku andmisest keeldumise piisavat põhjust tuleb hinnata objektiivsetest majanduslikest põhjustest lähtuvalt. Muude asjaolude ja tõendite kõrval ei ole aga välistatud arvestada ka nõusoleku andmisest keeldunud abikaasa subjektiivseid kaalutlusi. Nõusoleku andmisest keeldumine on eelkõige põhjendatud olukorras, mil tehing kahjustaks nõusoleku andmisest keeldunud abikaasa varanduslikke huve või asetaks ta varasemaga võrreldes halvemasse positsiooni. Igal üksikjuhtumil tuleb piisava põhjuse olemasolu eraldi hinnata. Piisav põhjus nõusoleku andmisest keeldumiseks võib olla abikaasal olukorras, mil tema positsioon ühisvara hulka kuulunud ühiste aktsiate omajana vahetub fondi kasusaaja positsiooniga, mis tagab talle õigused alles pärast teise abikaasa surma. Sellisel juhul võib olla abikaasa majanduslik olukord halvenenud ja vara faktilise kontrollimise võimalus vähenenud, sest ühisvara valitsemisel on abikaasadel võrdsed õigused, kuid fondi kasusaaja positsioon ei võimalda abikaasale samalaadset otsustusõigust (p-d 16.2 ja 23.4)
Varaühisuse varasuhte eesmärk on väärtustada ühisvara ühise moodustamise kaudu koduse majapidamise korraldamises ja laste kasvatamises osalenud abikaasa panust võrdselt sissetulekut teeniva abikaasa panusega. Varaühisus tagab nõrgema poole kaitse sellega, et abikaasad on varasuhte kestel ühise tegutsemise nõude kaudu tugevalt seotud. Samuti on abikaasal teise abikaasa vastu varasuhte lõppedes esemete ühisest kuuluvusest tulenev nõue, mille realiseerimine võib olla tulemuslikum kui rahalise nõude esitamine. (p 17)
Varaühisus ei pruugi aga olla sobivaim valik varasuhete korraldamiseks kõigil juhtudel ning abikaasade ulatuslik kohustus ühisvara ühiselt valitseda võib vara korrapärast majandamist hoopis takistada. Varaühisus ei pruugi olla otstarbekas mudel ettevõtlusega tegelevate abikaasade puhul või olukorras, mil abikaasade varaline seisund on keskmisest märkimisväärselt parem ning mõlemad abikaasad soovivad teineteisest sõltumatult vara valitseda. Kohus ei saa abikaasade asemel ühisvara valitseda. Sellist eesmärki ei kanna ka PKS § 29 lg 3. PKS § 28 lg 1 kohaselt teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi abikaasad ühiselt. Kohtu ülesanne ei ole majandusanalüüsi tulemusel abikaasadele siduvaid ettekirjutusi teha, seda enam, et majanduslikult otstarbekaid võimalusi võib olla väga erinevaid. (p-d 17.1 ja 17.2)
Iseenesest võib ühe abikaasa soov korraldada vara valitsemine järeltulevate põlvede huvides fondi kaudu, mis haldab investeeringuid, lähtudes professionaalsuse põhimõttest ja kasusaajate huvidest, olla kooskõlas ühise majapidamise korraldamise huvidega. Varaühisuse varasuhte puhul peab abikaasa aga arvestama teise abikaasa õigusega poolele ühisvara väärtusest. Sõltumata sellest, kummal abikaasal on paremad finantsteadmised, ei ole ühel abikaasal õigust otsustada teise eest, kuidas teine abikaasa talle varaühisuse varasuhtest tulenevaid õigusi kasutab. Kui abikaasa soovib teha enda surma puhuks korraldusi viimse tahte avaldusega või eluajal fondi asutamise kaudu, saab ta neid korraldusi teha üksnes enda vara suhtes. Üldpõhimõtte kohaselt ei saa keegi teisele rohkem vara üle anda, kui talle endale kuulub (nemo plus iuris transfere (ad alium) potest quam ipse habet). (p 24)
Kui abikaasal ei ole aktsiate käsutamiseks teise abikaasa nõusolekut, on käsutustehing PKS § 31 lg 1 kohaselt tühine. Aktsiad tuleb ühisvarasse tagastada ning asendada selleks vajalikud tahteavaldused kohtulahendiga. Aktsiate ühisvarasse tagastamiseks vajalike tahteavalduste asendamise nõude alus teise abikaasa vastu on PKS § 28 lg 4. (p 26)
Abikaasa saab nõuda kolmandalt isikult, kellele aktsiad üle anti, aktsiate ühisvarasse tagastamist ja selleks vajalikke tahteavaldusi soorituskondiktsiooni järgi VÕS § 1028 jj kohaselt. Aktsiaid kui mittekehalisi esemeid vinditseerida ei saa. Kui ühisvara hulka kuuluva kehalise eseme (vallasasja) käsutustehing on tühine, saab teine abikaasa nõuda saajalt üleantu (sh valduse) tagastamist nii vindikatsiooninõudena AÕS § 80 mõttes kui ka soorituskondiktsiooni kohaselt VÕS § 1028 jj alusel (RKTKo nr 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 23). (p 27.3).
Olukorras, kus sooritus oli VÕS § 1028 lg 1 mõttes alusetu, on abikaasal õigus nõuda kolmandalt isikult kõnealuse tehinguga alusetult saadu tagastamist VÕS § 1032 lg 1 esimese lause kohaselt. Alusetult saadu tagastamise nõue hõlmab mistahes toimingu tegemist, mis on vajalik endise olukorra taastamiseks. Alusetult saadu tagastamise nõue võib seisneda vaidlusaluse tehingu esemeks olnud aktsiate kohta EVK-sse tehtud kannete muutmises. Selleks, et tagada, et abikaasad teostaksid ÄS § 286 lg 1 kohaselt ühistest aktsiatest tulenevaid õigusi üksnes ühiselt ning kajastuksid registris aktsiate ühiste omajatena, on vajalik, et aktsiad tagastatakse abikaasade ühisele väärtpaberikontole EVKS § 5 lg 3 mõttes ja kohustatakse teist abikaasat andma nõusolek ühise väärtpaberikonto avamiseks. (p-d 28.3, 30.4 ja 30.5)
|
| 2-19-19160/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.06.2022 |
|
Kohus saab PKS § 210 lg 2 kohaselt mõista 31. detsembrini 2021 elatise välja enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 peab kohus aga kohaldama alates 1. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus kohaldab õigust ise ning peab kohaldama elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 kehtivat perekonnaseaduse redaktsiooni sõltumata poolte väidetest. Ka juhul, kui maakohus tegi lahendi enne 1. jaanuarit 2022, kohaldades iseenesest õigesti varem kehtinud õigust, peab ringkonnakohus sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad, kohaldama osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022, kehtivat materiaalõigust ning vajaduse korral selles osas maakohtu lahendit muutma. (p-d 12 ja 13)
Enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg-tes 5-7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Kohtu selgitamiskohustus hõlmab kohustust paluda hagejal muutunud materiaalõiguse tõttu vajaduse korral nõuet täpsustada, selgitada tõendamiskoormise muutumist ning juhtida vajaduse korral tähelepanu täiendavate asjaolude tõendamise vajadusele. (p 14)
PKS § 101 lg-t 6 on põhjendatud tõlgendada selliselt, et kohus vähendab proportsionaalselt PKS § 101 alusel arvutatud elatise suurust sõltumata poolte väidetest eeldusel, et asjaolu, et lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle. Muudel juhtudel saab kohustatud vanema juures viibimise aeg kõne alla tulla mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. Näiteks juhul, kui lapsega suhtlemise kord ei ole kohtulahendiga kindlaks määratud või kui kohustatud vanema juures viibimise aeg põhineb vanemate kokkuleppel või praktikas väljakujunenud elukorraldusel, muu hulgas juhul, kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on lühem kui seitse ööpäeva kuus või kui vanemad vaidlevad selle üle, kas kohustatud vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. (p-d 14.7 ja 15.5)
Varem kehtinud õigusega võrreldes on erinev see, et kohus võib PKS § 102 lg 3 kohaselt välja mõista elatise suuremas ulatuses, kui oleks konkreetse alaealise lapse kohta PKS § 101 alusel arvutatud summa sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad. Suurema elatise väljamõistmine PKS § 102 lg 3 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, kuid kohus peab otsustuse aluseks olevad asjaolud menetluses välja selgitama ning otsustust nõuetekohaselt põhjendama. (p 14.8)
Kohtu ülesanne on välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud PKS § 101 alusel elatise suuruse arvutamiseks. Kohus saab PKS § 101 alusel elatise suuruse arvutamiseks vajalike asjaolude jaoks koguda tõendeid omal algatusel või poolte kaasabil. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 6 järgi perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (RKTKo nr 2-16-118651/31, p 15; RKTKo nr 3-2-1-35-17, p 24; RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 12). (p 15)
Ka kehtiva õiguse kohaselt peab mõjuvale põhjusele elatise vähendamiseks alla PKS §-s 101 sätestatud määra PKS § 102 lg 2 alusel tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vt RKTKo nr 2-16-118651/31, p 10; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Mõjuvad põhjused on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses toodud näidisloeteluna. Ka alates 1. jaanuarist 2022 kehtivate sätete alusel väljamõistetava elatise puhul võib mõjuv põhjus endiselt olla muu hulgas asjaolu, millele on viidatud PKS § 101 lg-tes 5-7. (p-d 15.2 ja 15.3)
Kohtulahendi resolutsioonis tuleb tagasiulatuv elatis PKS § 108 mõttes ning elatis alates hagi esitamisest kuni 31. detsembrini 2021 välja mõista ühekordse kindla summana, mitte muutuva suurusena. Kui kohus mõistab välja elatise pärast 1. jaanuarit 2022 muutuva suurusena PKS § 101 lg 2 mõttes, ei pea kohus elatise suurust alates 1. jaanuarist 2022 kuni lahendi tegemise ajani vastavas kohtuastmes kindla summana välja arvutama. Kuna osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022, on elatise suuruse arvutamise alused samad, võib kohus selles osas elatise ühtselt välja mõista muutuva suurusena. (p-d 17.2 ja 18.2)
Kui kohus mõistab alates 1. jaanuarist 2022 elatise välja muutuva suurusena, on lahend TsMS § 442 lg 5 mõttes selge ja täidetav, kui kohus on märkinud resolutsioonis elatise kogusumma ning toonud välja elatise arvutamise alused selliselt, et iga elatise suurust määrav komponent on märgitud summaliselt (eurodes). Lisaks peab resolutsioonist nähtuma, milliseid komponente tuleb perioodiliselt ümber arvutada ning millised on ümberarvutamise alused. Piisav on viide seaduse sättele, mis reguleerib elatise komponendi ümberarvutamise aluseid. PKS § 101 alusel arvutatud muutuva suurusega elatise kohta tehtud kohtulahendi resolutsioon on selge ja täidetav, kui sellest tuleneb, et elatise suurus muutub iga aasta 1. aprillil, kui baassummat indekseeritakse vastavalt PKS § 101 lg-le 3 ning PKS § 101 lg-t 4 arvestades muutub summa, mis tähistab kolme protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Viidatud sätete sõnastust ei ole vaja kohtulahendi resolutsiooni kopeerida. (p-d 18.1 ja 20.2)
|
| 2-19-1719/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.01.2022 |
|
Õiguslikult saab isikuid lugeda sugulasteks siis, kui nendevaheline põlvnemissuhe on kindlaks tehtud mõnel seaduses sätestatud viisil. Materiaalõiguslikult reguleerivad põlvnemise kindlakstegemist eelkõige PKS §-d 82-95 ning lapsendamise korral PKS § 161. (p 12)
Isiku sotsiaalne perekond või vanemad võivad olla teda faktiliselt kasvatavad isikud, kuid õiguslikult on tema vanemad need, kes vastavad seaduses sätestatud legaaldefinitsioonile. PKS § 83 kohaselt on ema naine, kes on lapse sünnitanud. Isa on isik, kellest on lapse põlvnemine kindlaks tehtud abikaasa isaduse eelduse, isaduse omaksvõtu ja sellele lisatud ema nõusoleku, isaduse kohtuliku tuvastamise või isaduse vaidlustamise ja seejärel isaduse kohtuliku tuvastamise kaudu (PKS §-d 84-95). (p 13)
Põlvnemine on perekonnaõiguslik õigussuhe, mille tekkimine ega lõppemine ei ole seotud rahvastikuregistri kandega. Rahvastikuregistri kandel on üksnes tõenduslik tähendus. Ekslikud või vastuolulised rahvastikuregistri kanded ei tekita ega lõpeta põlvnemissuhet. Kui rahvastikuregistri kanne on vale, võib õigustatud isik paluda selle parandamist. Põlvnemisega seotud vaidluse lahendamist see aga ei takista. (p-d 14 ja 15)
Olukorras, kus isik on surnud, ilma et ta oleks jõudnud või soovinud seaduses sätestatud korras põlvnemist enda vanemast kindlaks teha, ei saa tema asemel tuvastada kohtus põlvnemist kolmas isik, mh tema alaneja. Kolmas isik saab põlvnemise kindlakstegemiseks nõude esitada üksnes seaduses sätestatud juhtudel. (p 17)
Lubatav ja õiguslikult perspektiivikas on aga hagi, mille isik on esitanud enda pärimisõiguse tuvastamiseks ning milles ta soovib tõendada, et tema isa põlvnemine pärandaja õest on isa eluajal seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Selline nõue ei eelda põlvnemise kindlakstegemist seaduses sätestamata korras. Samuti ei ole hagi eesmärk luua põlvnemissuhet, millel oleks toime vaid menetlusosaliste vahelistes suhetes. (p 19)
TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast ning PKS ja TsMS põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Põlvnemise tuvastamist teistsuguses korras ja hiljem ei ole seaduses ette nähtud (RKTKm nr 3-2-1-40-12, p-d 11 ja 12). (p 11)
Kui üldiselt on jõustunud kohtuotsus TsMS § 457 lg 1 kohaselt kohustuslik menetlusosalistele, siis põlvnemisasjas poolte eluajal tehtud ja jõustunud kohtulahend õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtib TsMS § 457 lg 4 järgi kõigi isikute suhtes. Kuna põlvnemissuhe on absoluutne, ei saa see suhetes kolmandate isikutega olla erinev. (p 18)
|
| 2-21-233/69
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.01.2022 |
|
Vanemate ühise hooldusõiguse võib lõpetada ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse anda üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik (RKTKm nr 2-20-1708/82, p 19). Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ainuhooldusõiguse emale andmine ei tingi lapse viibimiskoha küsimuses automaatselt ka ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse koolivaliku osas. Hooldusõigust saab ja tuleb hinnata eri valdkondade suhtes eraldi (RKTKm nr 2-16-5794/104, p-d 21.2 ja 23.2; RKTKm nr 2-17-507/51, p 16). (p 11)
Kui kohtule esitatakse PKS §-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (PKS § 123, TsMS § 477 lg 5). (p 15)
PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul, kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt, samas kui PKS § 145 lg 2 järgi otsustab vanemate lahuselu korral lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused (vt RKTKm nr 2-17-3347/128, p 16). (p 13)
Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu. (p 14)
PKS § 119 kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine PKS § 137 alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud (vt ka RKTKm nr 2-20-1708/82, p 16). (p 15)
Mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (vt RKTKm nr 3-2-1-159-15, p 30). (p 15)
|
| 2-16-9408/96
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.11.2021 |
|
Kohus saab lapse huvides suhtlusõigust piirata üksnes PKS § 143 lg-te 3-5 alusel. (p 13.2)
Riik saab PKS § 143 lg-te 3-5 alusel sekkuda vanema ja lapse suhtlemisõigusesse juhul, kui vanemaga suhtlemine ei ole lapse huvidega kooskõlas ning see kahjustaks lapse tervist ja arengut. Nii võib kohus PKS § 143 lg 3 järgi lapse huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise lõpetada. Seda võib kohus otsustada ka omal algatusel (PKS § 143 lg 5). Suhtluskorra kindlaksmääramisel ja lepitusmenetluses on kohtul võimalik suhtluskord määrata ka selliselt, et lapse huvides piiratakse või keelatakse suhtlusõiguse teostamine mingiks ajaks. (p 13.2)
PKS § 143 lg 3 järgi lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel ei ole määrav lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut. (p 13.2)
Kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, peab maakohus tegema määruse lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta ja ühe TsMS § 563 lg 7 p-des 1-3 nimetatud otsustustest. Maakohtul ei ole õigust teha lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral määrust, milles ta ei tee ühtegi eelnimetatud otsustustest. (p 13.1)
TsMS § 563 lg 7 p-s 1 ette nähtud sunnivahendite kohaldamine on õigustatud eelkõige juhul, kui kohtumääruses sätestatud suhtlemiskord vastab kohtu hinnangul lapse huvidele ja selles ei tuleks teha muudatusi, kuid on vaja sundida kohtumäärust rikkuvat vanemat määrust täitma. Lapsega koos elaval vanemal on suhtluskorra täitmisel kaasa aitamise kohustus, mille tulemusel peavad vanemad tegema koostööd ning austama nii lapse kui ka teineteise õigusi ja huve. Kolleegium on varem leidnud, et vanema ja lapse suhtluskorra täitmisel peavad vanemad üritama teha kõik võimaliku selleks, et suhtluskorra täitmine õnnestuks tõrgeteta ning laps suhtuks suhtluskorda ja selle täitmisesse positiivselt. Vanematel on võimalik mõistlikkuse piirides veenda ning mõjutada last suhtluskorda täitma ning suhtuma suhtluskorra täitmisesse loomulikult ja positiivselt. (p 13.2.1)
TsMS § 563 lg 7 p 2 järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel suhtlemist reguleerivat määrust ka muuta ja sätestada lapse huvide ning vanemate võimalustega paremas kooskõlas oleva suhtlemiskorra. Viidatud sätte alusel saab kohus PKS § 143 alusel anda lapsest lahus elavale vanemale varasemas suhtlemist reguleerivas kohtumääruses sätestatust kas suuremas või väiksemas mahus suhtlusõiguse. (p 13.2.2)
TsMS § 563 lg 7 p 3 järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel teha muudatusi vanemate hooldusõiguses. Kohus saab lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust PKS § 134 alusel piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule. Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja määramise võimalus tuleneb PKS § 209 lg-st 1, mille järgi nendeks toiminguteks, mida vanem teha ei saa, määratakse lapsele. Erieestkostja määramine on põhjendatud, kui erinevad meetmed lapse ja lahuselava vanema suhtlemise korraldamiseks pole tulemusi andnud ja lapsega kooselav vanem järjepidevalt rikub lahuselava vanema õigust lapsega suhelda. (p 13.2.3)
Hooldusõiguse asju (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamine ning lepitusmenetluse korraldamine) lahendatakse TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5). Kohus ei ole TsMS § 477 lg 5 järgi hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. (p 13.3)
Eeltoodut arvestades ei ole kohus seotud menetlusosalise taotlusega TsMS § 563 lg 7 alusel nimetatud meetmete rakendamise osas ning kohus võib rakendada mitut meedet korraga. Lepitusmenetluses arutab kohus vanematega kõiki lastega suhtlemise küsimusi, milles vanemad on eri meelt, ja suunab vanemaid laste huvides järeleandmisi tegema ning selgitab, milliseid meetmeid kavatseb kohus TsMS § 563 lg 7 alusel rakendada, kui vanemad jäävad lepitamatult eri meelt. (p 13.3)
TsMS § 563 lg 9 järgi korraldab kohus TsMS §-s 563 sätestatud lepitusmenetluse 60 päeva jooksul avalduse esitamisest arvates. Selle sätte eesmärk on korraldada lapse huvides kiire lepitusmenetlus, et lahuselava vanema suhtlemine lapsega toimuks efektiivselt. Kuna lepitusmenetluse eesmärk on lepitada vanemaid ja saavutada seeläbi vanemate kokkulepe selle kohta, kuidas lapsest lahus elav vanem saab lapsega suhelda, võib last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks kuluda selgesti põhjendatud juhtudel rohkem kui 60 päeva. Menetluse venimise põhjused peavad nähtuma kohtutoimikust. (p 14)
TsMS § 563 lg 7 p 1 järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel otsustada, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada täitemenetluse seadustiku (TMS) mõttes. TMS § 179 lg 2, § 183 ja § 261 järgi saab kohtutäitur eelkõige määrata pärast hoiatuse tegemist täitemenetluse võlgnikule sunniraha ning kasutada TMS § 179 lg 4 alusel suhtluskorra lahendi täitmiseks jõudu, eeldusel et kohus on andnud jõu kasutamiseks kohtumääruses loa. TsMS § 563 lg 7 p 1 kohaldamine on oluline selleks, et kohtutäitur saaks kohaldada TMS § 179 lg-s 4 sätestatut. Seega peab maakohus lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral TsMS § 563 lg 7 p 1 kohaldades märkima, kas ta lisaks sunniraha kasutamisele lubab kohtutäituril vajaduse korral kohaldada ka jõudu. (p 13.2.1)
TMS § 179 lg-t 2 tuleb koosmõjus §-dega 183 ja 261 tõlgendada selliselt, et kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega see, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Muu hulgas saab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmise takistamiseks pidada seda, kui lapsega koos elav vanem keeldub võimaldamast lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja muudab suhtluse võimatuks. (p 13.2.1)
|
| 2-19-18082/74
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.10.2021 |
|
Lapse elatise vaidlustes tuleb kohtutel analüüsida mõlema vanema sissetulekult, varalist seisundit ja võimet teenida sissetulekut. (p 11)
Enne hagi esitamist ülalpidamise järjepidevalt nõudmata jätmine ei välista lapse õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist. Tagasiulatuvalt elatise väljamõistmisel on võimalik vältida kohustatud vanema äärmiselt raskesse olukorda asetamist eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel nii laste toonaseid vajadusi kui ka mõlema vanema toonast ja kohtulahendi tegemise aja ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. (p 13)
Perekonnaasjas ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kohustades hagejaid esitama andmeid ja dokumente ka tema enda sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõudes asjakohast teavet muudelt isikutelt. (p 12)
|
| 2-17-8832/133
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.10.2021 |
|
Täitemenetluses on ühisvara jagamise tagasivõitmine TMS §-de 187 ja 190 alusel võimalik ka olukorras, mil abikaasad on ühisvara jaganud jõustunud kohtuotsusega. (p 11)
Võimalik on tagasi võita võlgniku tegevusetus, mis väljendus selles, et ta jättis ühisvara jagamise asjas enda menetlusõigused teostamata, ta nõustus hagiavalduses esitatud seisukohtadega, jättis vaidlustamata kinnistute väärtused, mis erinesid oluliselt turuväärtusest, ning ühisvara jagamise viisi, mille tulemusel oli tema osa ühisvara jagamisel oluliselt väiksem sellest, mis jäi tema abikaasale. (p 15)
Tagasivõitmise õiguslik tagajärg ei ole kompromissi kinnitamise kohtumääruse kehtetuks tunnistamine, vaid sellega kaasneb võimalus esitada sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-80-06, p 15). (p 17)
Ühisvara jagamise asjas on ühisvara koosseisu kindlaksmääramine õiguse kohaldamise küsimus, mida hindab kohus. (p 20)
Kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega AÕS § 641 kohaselt (vt RKTKo nr 2-17-4192/14, p 10 ja seal viidatud lahendid). Arvestades seda, et kinnistutele seatud keelumärge välistab AÕS § 63 lg 2 kohaselt kannete tegemise kinnistusraamatusse, on selles osas piiratud ühisvara jagamise lõpule viimine, sest ühisvara jagamise kohtuotsuse alusel ei saa kinnistusraamatusse kannet teha, st vaatamata eelnimetatud kohtuotsuse kehtimisele, ei ole sellel materiaalõiguslikku tagajärge (vt ka RKTKm nr 3-2-1-48-04, p 14). (p 21)
|
| 2-19-8577/98
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.06.2021 |
|
Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)
Olukorras, kus kohus teab enne isiku üle eestkoste seadmist, et ta on enne teovõimelisena kehtivalt andnud enda esindamiseks volituse, tuleb seda asjaolu arvestada isiku eestkostevajaduse hindamisel ning eestkostja ülesannete määramisel (vt ka RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 21). (p 14)
Kehtivast õigusest ei tulene, et juhul kui isikul tekib peale volituse andmist piiratud teovõime, mõjutaks see teovõimelisena antud volituse kehtivust. Eestkostetava teovõimelisena antud volitus kehtib ka olukorras, kus kohus on hiljem seadnud tema üle eestkoste ja määranud talle eestkostja. (p 15)
Kui isiku eestkostevajadus muutub, saab kohus PKS § 206 lg 2 ja TsMS § 529 lg 1 järgi teha vastavalt eestkostevajaduse muutumisele muudatusi eestkostja ülesannetes või eestkoste lõpetada. Eestkostja ülesanded peavad vastama piiratud teovõimega isiku eestkostevajadusele ka pärast eestkostja määramist. Kohus peab hiljemalt iga viie aasta järel kontrollima, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Kohus võib isiku eestkostevajadust kontrollida ka varem (RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 14). Kohus otsustab eestkoste lõpetamise, piiramise või laiendamise mh omal algatusel (vt ka RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 16; RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 17). (p 16)
Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)
Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)
Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)
Piiratud teovõimega täisealisel isikul ei ole TsMS § 202 lg-te 1 ja 2 kohaselt üldjuhul tsiviilkohtumenetlusteovõimet (TsMS § 202 lg 4 esimese lause järgi on eestkostetaval tsiviilkohtumenetlusteovõime täisealisele isikule piiratud teovõime tõttu eestkoste seadmise menetluses). Piiratud teovõimega täisealist isikut esindab TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema seaduslik esindaja, kes on PKS § 207 lg 1 kohaselt oma ülesannete ulatuses eestkostja. Kui eestkostetav on enne kehtivalt volitanud kedagi ennast kohtumenetlustes esindama, on ka volitatud esindajal õigus eestkostetavat TsMS § 217 lg 1 kohaselt menetluses esindada.
Menetlusosalise esindaja ei ole menetlusosaline, vaid isik, kelle kaudu menetlusosaline menetluses osaleb (TsMS § 217 lg 1). Esindaja menetlusse kaasamist TsMS ei sätesta. (p 19)
|
| 2-20-1708/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.05.2021 |
|
Hooldusõiguse asjade puhul tuleb lapse huvidest lähtuvalt vanema avaldust ja selle eesmärki ka tõlgendada ja lasta vanemal avaldust vajaduse korral veelkord täpsustada. (p 22)
Riigikohtu praktika järgi saab vanem lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lg 1 alusel. (p 17)
Hooldusõiguse asjades (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes) peab kohus vanema avaldust ja vaidluse asjaolusid tõlgendades välja selgitama, mis osas ja missugusel õiguslikul alusel on tegelikult asja lahendamine vajalik. Kohus peab PKS § 123 lg 1 ja § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaselt lähtuma eelkõige lapse huvidest.
Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust (PKS § 116, § 118, § 143 lg-d 1-21) võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga. Olukorras, kus kohus pole tuvastanud, et kumbki vanem oleks vägivaldne või võimetu lapse eest hoolitsema ning lapsel on mõlema vanemaga tugev side, tuleb kohtutel lähtuda sellest, et lapse huvides on ka vanemate lahuselu korral veeta aega võimalikult võrdselt mõlema vanemaga.
Samuti tuleb kohtul asja lahendades silmas pidada seda, et hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eri valdkondade suhtes eraldi. (p 19)
Olukorras, kus vaieldakse sisuliselt üksnes koolivaliku üle, peaks kohus asja lahendamisel välja selgitama, kas elukohas on vanemad võimelised omavahel kokku leppima, ilma et viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas peaks vanemate õigusi piirama. Kui vanematel on lapsega lähedane ja usalduslik suhe, tuleks kohtul otsustusi tehes lähtuda sellest, et lapse suhe mõlema vanemaga säiliks senisel kujul võimalikult suurel määral. Kui see on lapse huvides, tuleks valida lahendus, mis võimaldaks säilitada lapsel võimalikult võrdse suhtlemisvõimaluse mõlema vanemaga. (p 20)
Asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda. Asjaolude muutudes saab vanem hooldusõiguse küsimuses vajaduse korral uuesti kohtusse pöörduda. (p 21)
Hooldusõiguse asjade puhul tuleb lapse huvidest lähtuvalt vanema avaldust ja selle eesmärki ka tõlgendada ja lasta vanemal avaldust vajaduse korral veelkord täpsustada. (p 22)
|
| 2-18-6491/96
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.05.2021 |
|
PKS § 100 lg-s 2 on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega.
PKS § 100 lg-t 2 on vaja aga täpsemalt tõlgendada olukorras, kus alaealine laps elab vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (vt ka RKTKo 08.01.2014 nr 3-2-1-165-13, p 12; RKTKo 09.06.2017 nr 3-2-1-35-17, p 23.1). Eelnimetatud juhul ei esine PKS § 100 lg 2 esimeses lauses käsitletud olukorda, kus vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises. (p 13.1)
Lapse vahelduva elukoha olemasolu hindamisel tuleb lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele arvestada ka muid asjaolusid tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse vahetu ülalpidamise põhiraskus siiski ühel vanematest. (p 13.2)
Kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist. (p 13.3)
Lapsele möödunud aja eest elatise väljamõistmise nõude lahendamisel ei ole ainumääravat tähtsust sellel, kui suuri kulutusi on üks või teine vanem teinud lapse ülalpidamiseks ja kas vanemate varalised panused on olnud võrdväärse suurusega. Oluline on see, kas kõik lapse vajadused on olnud kaetud. (p 14.2)
Kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist. (p 13.3)
|
| 2-20-12596/15
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.04.2021 |
|
Kaasomanike AÕS §-dest 72-79 tulenevaid õigusi ei välista iseenesest asjaolu, et üks kaasomanikest on seotud PärS §-s 48 järelpärija kasuks kehtestatud piirangutega. Ka pärandvara hulka kuuluva kinnisasja kaasomanikel on enne järelpärimise tingimuse saabumist võimalik kaasomandit käsutada.
Järelpärija saab anda pärandvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamiseks oma eelneva nõusoleku TsÜS § 114 lg 1 mõttes. Juhul kui järelpärija on sellise nõusoleku andnud, siis ei saa ta järelpärimise tingimuse saabumisel tugineda sellele, et kinnisasja käsutamise tehing on PärS § 48 lg 2 järgi tühine põhjusel, et see välistab või piirab tema õigusi. (p 8)
Kui järelpärija on alaealine, võib temal nimel anda eelpärijale kinnisasja käsutamiseks nõusoleku tema vanem kui seaduslik esindaja. (p 9)
Järelpärimise tingimuse saabumisel ei saa järelpärija tugineda PärS § 48 lg 2 kohaselt käsutustehingu tühisusele juhul, kui ta oli andnud kaasomandis olnud kinnisasja jagamiseks eelpärijale nõusoleku. Kui järelpärija on alaealine, saab tema nimel sellise nõusoleku anda eelpärija kui järelpärija vanem. Eelpärijal on selleks PKS § 131 lg-st 1 ja § 187 lg 1 p-st 1 tulenevalt vaja kohtu nõusolekut.
Sellises menetluses kui hagita menetluses saab kohus otsustada, kas kinnisasja käsutamine oleks järelpärija huvides, ning hinnata muu hulgas, kas erieestkostja määramine PKS § 209 lg 2 kohaselt on vajalik. (p 11)
PärS § 48 lg 2 ei kohaldu kinnisasja kasutuskorra kokkuleppele ja sellest tulenevalt kasutuskorra kohta märkuse kandmisele kinnistusraamatusse ning eelpärijal pole vaja kohtult küsida eelnevat nõusolekut selleks, et ta saaks järelpärija nimel eelnimetatud tehingutega nõustuda. (p 10)
Kui järelpärija on alaealine, võib temal nimel anda eelpärijale kinnisasja käsutamiseks nõusoleku tema vanem kui seaduslik esindaja. (p 9)
Vanem saab lapse seadusliku esindajana teha vajaduse korral tahteavalduse lapse nimel. Osa tehingute tegemiseks on aga seaduses sätestatud lisanõuded. Esiteks ei või vanem last esindada tehingutes, mil on oht vanema ja lapse huvide konflikti tekkimiseks (PKS § 120 lg 6 ja § 180 kohaselt). Teiseks on ulatuslikumate õiguslike tagajärgedega tehingute jaoks lisaks vanema tahteavaldusele vajalik ka kohtu nõusolek (vt PKS § 130, § 131 lg 1, §-d 187 ja 188).
PKS § 209 lg-d 1 ja 2 võimaldavad määrata lapsele erieestkostja PKS §-s 180 nimetatud tehingute tegemiseks või tehingute jaoks, mida vanem teha ei saa. (p 9)
|
| 2-18-18277/79
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.03.2021 |
|
Pärimine toimub üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Pärand hõlmab PärS § 2 ja § 130 lg 1 kohaselt pärandaja vara ehk tema õigusi ja kohustusi, välja arvatud neid, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ega saa pärijatele üle minna. Pärandi avanemisel läheb pärand PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 kohaselt pärijale või pärijatele üle tervikuna. Kuna pärija on pärandaja üldõigusjärglane, astub pärija pärandaja asemele kõigisse tema õigussuhetesse, sh lepingutesse või kohtumenetlustesse, mis üldõigusjärglust võimaldavad. Pärijad saavad pärandaja üldõigusjärglasteks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. (p 15.3)
Üldõigusjärglastena pärivad pärijad kõik, mis kuulub õiguslikult pärandvara hulka, sõltumata näiteks sellest, kas konkreetset eset on testamendis nimetatud, kas asi on pärandaja surma ajal tema valduses või kas eseme pärandvara hulka kuulumine on üldse pärijatele teada. Küll peavad pärijad PärS § 133 järgi täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud, sundosa nõuded ja muud kohustused. (p 15.5)
Annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane. (p 16.7)
Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)
Pärimise alus ehk viimne tahe või seadusjärgse pärimise reeglid määravad, kui suured on pärandiosad, kui pärijaid on mitu. Pärimise alusest ei sõltu aga see, mille alusel pärandvara hulka kuuluvad esemed ja kohustused pärijatele üle lähevad. Pärand läheb seaduse jõul tervikuna pärijatele üle üldõigusjärgluse põhimõttest lähtudes, sõltumata sellest, kas pärijad tuleb välja selgitada pärimislepingu, testamendi või seadusjärgse pärimise reeglite alusel (vt ka RKTKo 9.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). (p 15.4)
Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)
Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3-16.5)
Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)
Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)
Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)
Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas pärandvara tuleks jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61) (RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19).
Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3)
Kui pärimislepingus sisaldub kehtiv pärija nimetamise korraldus, siis ei ole testamendis sisalduval pärija nimetamise korraldusel toimet ning seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. Kui testaator ei ole teinud pärimislepingut, kuid kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis, siis seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. (p 16.4)
Seadusjärgse pärimise reeglid kohalduvad juhul, kui pärimislepingust või testamendist ei tulene kehtivat pärija nimetamise korraldust. (p 16.5)
Juhul, kui pärimislepingus või testamendis sisalduv pärija nimetamise korraldus hõlmab vaid mõttelist osa (murdosa) varast, siis ei ole välistatud, et pärijad tuleb välja selgitada nii viimse tahte kui ka seadusjärgse pärimise reeglite alusel. (p 16.6)
Eelnev erineb aga olukorrast, mil pärandaja pärimislepingut ei teinud ning testamendis sisaldub korraldus vaid üksiku eseme kohta annakukorraldusena PärS § 56 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt, sest viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda. (p 16.7)
Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)
Kuna kaaspärijatele kuulub pärandaja üldõigusjärglastena pärandvara kui terviklik varakogum, tuleb iga pärija pärandiosa märkida murdosana kogu pärandist. See tähendab muu hulgas, et juhul, kui pärijal on PärS § 10 lg 2 ja § 39 lg 2 kohaselt õigus pärida mitmel alusel korraga, liidetakse pärija murdosad kokku ning tema pärandiosa väljendatakse murdosana kogu pärandist. (p 17.2)
Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)
Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 22.2)
Kaaspärijad on pärandvaras olevate asjade ühisomanikud, need kuuluvad kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades asjaõigusseaduse § 70 lg 4 mõttes. Kaaspärijale ei kuulu mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest, mistõttu ei või ta pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid iseseisvalt käsutada. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mida võib iga kaaspärija iseseisvalt käsutada (PärS § 148 lg 1) (vt RKTKo 05.06.2019, nr 2-17-4276/69, p-d 13 ja 14; RKTKm 04.12.2018, nr 2-17-18529/24, p 16). (p 17.1)
Pärandvara ühisus kaaspärijate vahel kestab kuni pärandvara jagamiseni. Seni väljendub iga kaaspärija õiguslik positsioon peamiselt õiguses saada pärandvara jagamisel PärS § 152 lg 2 kohaselt enda pärandi murdosale vastavas ulatuses esemeid kogu pärandist. (p 17.1)
Annakuese ei lähe annakusaajale üle üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Annakuese läheb üldõigusjärgluse kohaselt üle pärijatele ning annakusaajal tekib pärijate vastu nõue anda üle annakuese, arvestades PärS § 56 lg 1 teises lauses ja § 57 lg 1 teises lauses sätestatut. (p 16.7)
Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)
Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 20.2)
Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)
Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)
Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)
Pärandvara hõlmab ka pärandaja osa ühisvaras, mis PKS § 37 lg 3 kohaselt on pool ühisvara väärtusest. Hagejatel ei ole õigust nõuda kostja pangakontol oleva raha jagamist pärandvarana siis, kui kostja (pärandaja abikaasa) tõendab, et tema pangakontol olev raha kuulus tema lahusvara hulka. Kostja saab ümber lükata eseme ühisvara hulka kuulumise eelduse PKS § 27 lg 6 mõttes või tõendada, et ta oli eluajal sõlminud pärandajaga abieluvaralepingu. (p 20.6)
|
| 2-19-9679/27
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.02.2021 |
|
Vanemate sõlmitud notariaalselt tõestatud elatiskokkulepe, milles kohustatud vanem on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele, on TMS § 2 lg 1 p-s 181 sätestatud täitedokumendiks. (p 11)
Vanema vastu esitatud elatisnõude täitmisel tuleb eristada, kas elatist nõutakse seaduse või elatiskokkuleppe alusel. Seaduses sätestatud elatise nõudmise õigus on lapsel. Kui lapse kasuks on jõustunud või viivitamata täidetava kohtulahendiga elatis välja mõistetud, on laps täitemenetluses ka sissenõudjaks. Elatiskokkuleppe korral on lapsel nõudeõigus ja ta on täitemenetluses sissenõudjaks, kui elatiskokkuleppe on sõlminud vanemaga laps või kui vanemate sõlmitud elatiskokkuleppega on lapsele antud nõudeõigus. Kui vanemad ei ole elatiskokkuleppes lapsele iseseisvat nõudeõigust andnud, on nõudeõigus üksnes vanemal, ning see vanem on ka täitemenetluses sissenõudjaks. (p 12)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuleb esitada isiku vastu, kelle avalduse alusel täitemenetlus algatati. Täitemenetluse aluseks oleva täitedokumendi puudumisele võib võlgnik tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis juhul, kui ta esitab mh materiaalõiguslikke väiteid (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16; Riigikohtu 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 18). (p 12)
Vanemate sõlmitud elatiskokkulepe võib olla lapse kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud leping VÕS § 80 mõttes.
Vanemate kokkulepe lapsest lahus elava vanema kohustuse kohta maksta lapsega koos elavale vanemale lapse ülalpidamiseks iga kuu elatist on üldjuhul vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimine omavahelises suhtes. Sellise kokkuleppe pooleks on lapse ülalpidamiskohustust samal ajal täitma kohustatud vanemad, mitte laps. (p 11)
Elatiskokkuleppe ülesütlemisele saab üldjuhul esitada vastuväiteid. (p 13)
Olukorras, kus vanem on elatiskokkuleppe üles öelnud, on lapsel õigus esitada vanema vastu elatishagi (PKS § 97 lg 1, § 100 jj) (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 14). (p 14)
|
Facebook
Twitter