/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 316| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-19-8577/98 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2021

Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)


Olukorras, kus kohus teab enne isiku üle eestkoste seadmist, et ta on enne teovõimelisena kehtivalt andnud enda esindamiseks volituse, tuleb seda asjaolu arvestada isiku eestkostevajaduse hindamisel ning eestkostja ülesannete määramisel (vt ka RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 21). (p 14)

Kehtivast õigusest ei tulene, et juhul kui isikul tekib peale volituse andmist piiratud teovõime, mõjutaks see teovõimelisena antud volituse kehtivust. Eestkostetava teovõimelisena antud volitus kehtib ka olukorras, kus kohus on hiljem seadnud tema üle eestkoste ja määranud talle eestkostja. (p 15)

Kui isiku eestkostevajadus muutub, saab kohus PKS § 206 lg 2 ja TsMS § 529 lg 1 järgi teha vastavalt eestkostevajaduse muutumisele muudatusi eestkostja ülesannetes või eestkoste lõpetada. Eestkostja ülesanded peavad vastama piiratud teovõimega isiku eestkostevajadusele ka pärast eestkostja määramist. Kohus peab hiljemalt iga viie aasta järel kontrollima, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Kohus võib isiku eestkostevajadust kontrollida ka varem (RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 14). Kohus otsustab eestkoste lõpetamise, piiramise või laiendamise mh omal algatusel (vt ka RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 16; RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 17). (p 16)

Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)

Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)


Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)


Piiratud teovõimega täisealisel isikul ei ole TsMS § 202 lg-te 1 ja 2 kohaselt üldjuhul tsiviilkohtumenetlusteovõimet (TsMS § 202 lg 4 esimese lause järgi on eestkostetaval tsiviilkohtumenetlusteovõime täisealisele isikule piiratud teovõime tõttu eestkoste seadmise menetluses). Piiratud teovõimega täisealist isikut esindab TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema seaduslik esindaja, kes on PKS § 207 lg 1 kohaselt oma ülesannete ulatuses eestkostja. Kui eestkostetav on enne kehtivalt volitanud kedagi ennast kohtumenetlustes esindama, on ka volitatud esindajal õigus eestkostetavat TsMS § 217 lg 1 kohaselt menetluses esindada.

Menetlusosalise esindaja ei ole menetlusosaline, vaid isik, kelle kaudu menetlusosaline menetluses osaleb (TsMS § 217 lg 1). Esindaja menetlusse kaasamist TsMS ei sätesta. (p 19)

2-20-1708/82 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.05.2021

Hooldusõiguse asjade puhul tuleb lapse huvidest lähtuvalt vanema avaldust ja selle eesmärki ka tõlgendada ja lasta vanemal avaldust vajaduse korral veelkord täpsustada. (p 22)


Riigikohtu praktika järgi saab vanem lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lg 1 alusel. (p 17)

Hooldusõiguse asjades (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes) peab kohus vanema avaldust ja vaidluse asjaolusid tõlgendades välja selgitama, mis osas ja missugusel õiguslikul alusel on tegelikult asja lahendamine vajalik. Kohus peab PKS § 123 lg 1 ja § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaselt lähtuma eelkõige lapse huvidest.

Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust (PKS § 116, § 118, § 143 lg-d 1-21) võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga. Olukorras, kus kohus pole tuvastanud, et kumbki vanem oleks vägivaldne või võimetu lapse eest hoolitsema ning lapsel on mõlema vanemaga tugev side, tuleb kohtutel lähtuda sellest, et lapse huvides on ka vanemate lahuselu korral veeta aega võimalikult võrdselt mõlema vanemaga.

Samuti tuleb kohtul asja lahendades silmas pidada seda, et hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eri valdkondade suhtes eraldi. (p 19)

Olukorras, kus vaieldakse sisuliselt üksnes koolivaliku üle, peaks kohus asja lahendamisel välja selgitama, kas elukohas on vanemad võimelised omavahel kokku leppima, ilma et viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas peaks vanemate õigusi piirama. Kui vanematel on lapsega lähedane ja usalduslik suhe, tuleks kohtul otsustusi tehes lähtuda sellest, et lapse suhe mõlema vanemaga säiliks senisel kujul võimalikult suurel määral. Kui see on lapse huvides, tuleks valida lahendus, mis võimaldaks säilitada lapsel võimalikult võrdse suhtlemisvõimaluse mõlema vanemaga. (p 20)

Asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda. Asjaolude muutudes saab vanem hooldusõiguse küsimuses vajaduse korral uuesti kohtusse pöörduda. (p 21)

Hooldusõiguse asjade puhul tuleb lapse huvidest lähtuvalt vanema avaldust ja selle eesmärki ka tõlgendada ja lasta vanemal avaldust vajaduse korral veelkord täpsustada. (p 22)

2-18-6491/96 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.05.2021

PKS § 100 lg-s 2 on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega. PKS § 100 lg-t 2 on vaja aga täpsemalt tõlgendada olukorras, kus alaealine laps elab vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (vt ka RKTKo 08.01.2014 nr 3-2-1-165-13, p 12; RKTKo 09.06.2017 nr 3-2-1-35-17, p 23.1). Eelnimetatud juhul ei esine PKS § 100 lg 2 esimeses lauses käsitletud olukorda, kus vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises. (p 13.1)

Lapse vahelduva elukoha olemasolu hindamisel tuleb lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele arvestada ka muid asjaolusid tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse vahetu ülalpidamise põhiraskus siiski ühel vanematest. (p 13.2)

Kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist. (p 13.3)

Lapsele möödunud aja eest elatise väljamõistmise nõude lahendamisel ei ole ainumääravat tähtsust sellel, kui suuri kulutusi on üks või teine vanem teinud lapse ülalpidamiseks ja kas vanemate varalised panused on olnud võrdväärse suurusega. Oluline on see, kas kõik lapse vajadused on olnud kaetud. (p 14.2)


Kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist. (p 13.3)

2-20-12596/15 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.04.2021

Kaasomanike AÕS §-dest 72-79 tulenevaid õigusi ei välista iseenesest asjaolu, et üks kaasomanikest on seotud PärS §-s 48 järelpärija kasuks kehtestatud piirangutega. Ka pärandvara hulka kuuluva kinnisasja kaasomanikel on enne järelpärimise tingimuse saabumist võimalik kaasomandit käsutada.

Järelpärija saab anda pärandvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamiseks oma eelneva nõusoleku TsÜS § 114 lg 1 mõttes. Juhul kui järelpärija on sellise nõusoleku andnud, siis ei saa ta järelpärimise tingimuse saabumisel tugineda sellele, et kinnisasja käsutamise tehing on PärS § 48 lg 2 järgi tühine põhjusel, et see välistab või piirab tema õigusi. (p 8)

Kui järelpärija on alaealine, võib temal nimel anda eelpärijale kinnisasja käsutamiseks nõusoleku tema vanem kui seaduslik esindaja. (p 9)

Järelpärimise tingimuse saabumisel ei saa järelpärija tugineda PärS § 48 lg 2 kohaselt käsutustehingu tühisusele juhul, kui ta oli andnud kaasomandis olnud kinnisasja jagamiseks eelpärijale nõusoleku. Kui järelpärija on alaealine, saab tema nimel sellise nõusoleku anda eelpärija kui järelpärija vanem. Eelpärijal on selleks PKS § 131 lg-st 1 ja § 187 lg 1 p-st 1 tulenevalt vaja kohtu nõusolekut.

Sellises menetluses kui hagita menetluses saab kohus otsustada, kas kinnisasja käsutamine oleks järelpärija huvides, ning hinnata muu hulgas, kas erieestkostja määramine PKS § 209 lg 2 kohaselt on vajalik. (p 11)

PärS § 48 lg 2 ei kohaldu kinnisasja kasutuskorra kokkuleppele ja sellest tulenevalt kasutuskorra kohta märkuse kandmisele kinnistusraamatusse ning eelpärijal pole vaja kohtult küsida eelnevat nõusolekut selleks, et ta saaks järelpärija nimel eelnimetatud tehingutega nõustuda. (p 10)


Kui järelpärija on alaealine, võib temal nimel anda eelpärijale kinnisasja käsutamiseks nõusoleku tema vanem kui seaduslik esindaja. (p 9)

Vanem saab lapse seadusliku esindajana teha vajaduse korral tahteavalduse lapse nimel. Osa tehingute tegemiseks on aga seaduses sätestatud lisanõuded. Esiteks ei või vanem last esindada tehingutes, mil on oht vanema ja lapse huvide konflikti tekkimiseks (PKS § 120 lg 6 ja § 180 kohaselt). Teiseks on ulatuslikumate õiguslike tagajärgedega tehingute jaoks lisaks vanema tahteavaldusele vajalik ka kohtu nõusolek (vt PKS § 130, § 131 lg 1, §-d 187 ja 188).

PKS § 209 lg-d 1 ja 2 võimaldavad määrata lapsele erieestkostja PKS §-s 180 nimetatud tehingute tegemiseks või tehingute jaoks, mida vanem teha ei saa. (p 9)

2-18-18277/79 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.03.2021

Pärimine toimub üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Pärand hõlmab PärS § 2 ja § 130 lg 1 kohaselt pärandaja vara ehk tema õigusi ja kohustusi, välja arvatud neid, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ega saa pärijatele üle minna. Pärandi avanemisel läheb pärand PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 kohaselt pärijale või pärijatele üle tervikuna. Kuna pärija on pärandaja üldõigusjärglane, astub pärija pärandaja asemele kõigisse tema õigussuhetesse, sh lepingutesse või kohtumenetlustesse, mis üldõigusjärglust võimaldavad. Pärijad saavad pärandaja üldõigusjärglasteks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. (p 15.3)

Üldõigusjärglastena pärivad pärijad kõik, mis kuulub õiguslikult pärandvara hulka, sõltumata näiteks sellest, kas konkreetset eset on testamendis nimetatud, kas asi on pärandaja surma ajal tema valduses või kas eseme pärandvara hulka kuulumine on üldse pärijatele teada. Küll peavad pärijad PärS § 133 järgi täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud, sundosa nõuded ja muud kohustused. (p 15.5)

Annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane. (p 16.7)

Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)

Pärimise alus ehk viimne tahe või seadusjärgse pärimise reeglid määravad, kui suured on pärandiosad, kui pärijaid on mitu. Pärimise alusest ei sõltu aga see, mille alusel pärandvara hulka kuuluvad esemed ja kohustused pärijatele üle lähevad. Pärand läheb seaduse jõul tervikuna pärijatele üle üldõigusjärgluse põhimõttest lähtudes, sõltumata sellest, kas pärijad tuleb välja selgitada pärimislepingu, testamendi või seadusjärgse pärimise reeglite alusel (vt ka RKTKo 9.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). (p 15.4)

Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)

Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3-16.5)

Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)


Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)

Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)

Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas pärandvara tuleks jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61) (RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19).

Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3)

Kui pärimislepingus sisaldub kehtiv pärija nimetamise korraldus, siis ei ole testamendis sisalduval pärija nimetamise korraldusel toimet ning seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. Kui testaator ei ole teinud pärimislepingut, kuid kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis, siis seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. (p 16.4) Seadusjärgse pärimise reeglid kohalduvad juhul, kui pärimislepingust või testamendist ei tulene kehtivat pärija nimetamise korraldust. (p 16.5)

Juhul, kui pärimislepingus või testamendis sisalduv pärija nimetamise korraldus hõlmab vaid mõttelist osa (murdosa) varast, siis ei ole välistatud, et pärijad tuleb välja selgitada nii viimse tahte kui ka seadusjärgse pärimise reeglite alusel. (p 16.6)

Eelnev erineb aga olukorrast, mil pärandaja pärimislepingut ei teinud ning testamendis sisaldub korraldus vaid üksiku eseme kohta annakukorraldusena PärS § 56 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt, sest viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda. (p 16.7)

Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)

Kuna kaaspärijatele kuulub pärandaja üldõigusjärglastena pärandvara kui terviklik varakogum, tuleb iga pärija pärandiosa märkida murdosana kogu pärandist. See tähendab muu hulgas, et juhul, kui pärijal on PärS § 10 lg 2 ja § 39 lg 2 kohaselt õigus pärida mitmel alusel korraga, liidetakse pärija murdosad kokku ning tema pärandiosa väljendatakse murdosana kogu pärandist. (p 17.2)


Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)

Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 22.2)


Kaaspärijad on pärandvaras olevate asjade ühisomanikud, need kuuluvad kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades asjaõigusseaduse § 70 lg 4 mõttes. Kaaspärijale ei kuulu mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest, mistõttu ei või ta pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid iseseisvalt käsutada. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mida võib iga kaaspärija iseseisvalt käsutada (PärS § 148 lg 1) (vt RKTKo 05.06.2019, nr 2-17-4276/69, p-d 13 ja 14; RKTKm 04.12.2018, nr 2-17-18529/24, p 16). (p 17.1)

Pärandvara ühisus kaaspärijate vahel kestab kuni pärandvara jagamiseni. Seni väljendub iga kaaspärija õiguslik positsioon peamiselt õiguses saada pärandvara jagamisel PärS § 152 lg 2 kohaselt enda pärandi murdosale vastavas ulatuses esemeid kogu pärandist. (p 17.1)


Annakuese ei lähe annakusaajale üle üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Annakuese läheb üldõigusjärgluse kohaselt üle pärijatele ning annakusaajal tekib pärijate vastu nõue anda üle annakuese, arvestades PärS § 56 lg 1 teises lauses ja § 57 lg 1 teises lauses sätestatut. (p 16.7)

Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)

Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 20.2)


Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)


Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)


Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)

Pärandvara hõlmab ka pärandaja osa ühisvaras, mis PKS § 37 lg 3 kohaselt on pool ühisvara väärtusest. Hagejatel ei ole õigust nõuda kostja pangakontol oleva raha jagamist pärandvarana siis, kui kostja (pärandaja abikaasa) tõendab, et tema pangakontol olev raha kuulus tema lahusvara hulka. Kostja saab ümber lükata eseme ühisvara hulka kuulumise eelduse PKS § 27 lg 6 mõttes või tõendada, et ta oli eluajal sõlminud pärandajaga abieluvaralepingu. (p 20.6)

2-18-11489/76 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.02.2021

Kui kohtu menetluses on avaldaja isaduse tuvastamine, ei saa avaldajat lugeda lapse isaks seni, kuni kohus ei ole avaldaja isadust kohtulahendiga tuvastanud. Seni ei ole avaldaja PKS § 84 lg 1 järgi lapse vanemaks (isaks), kes saab taotleda PKS § 166 lg 1 ja § 168 lg 1 järgi lapsendamise kehtetuks tunnistamist. (p 13)

Kui kohus tuvastab avaldaja isaduse (PKS § 84 lg 1 p 3) pärast lapse lapsendamist, ei muuda see lapsendamise ajal PKS § 84 lg 1 p 2 järgi juriidilise isa (praeguses asjas lapse isana registreeritud isiku) lapsendamiseks antud nõusolekut tagantjärele kehtetuks. Kui kohus saab lapsendamisasja menetluses teada, et lapse isana registreeritud mehe isadus on teises kohtumenetluses vaidlustatud, peab kohus lapsendamisasja menetluse üldjuhul peatama, välja arvatud juhul, kui isaduse vaidlustamise menetluses tehtava lahendi jõustumise äraootamine ei ole kõiki asjaolusid arvestades kooskõlas lapse huvidega. Kui asjaolu, et lapsendamiseks on nõusoleku andnud lapse isana registreeritud mees, kes ei olnud tegelikult lapse bioloogiline isa, selgub peale lapsendamise jõustumist, ei ole lapse bioloogilise isana tuvastatud mehel õigust nõuda lapsendamise kehtetuks tunnistamist. (p 14)

2-19-9679/27 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.02.2021

Vanemate sõlmitud notariaalselt tõestatud elatiskokkulepe, milles kohustatud vanem on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele, on TMS § 2 lg 1 p-s 181 sätestatud täitedokumendiks. (p 11)


Vanema vastu esitatud elatisnõude täitmisel tuleb eristada, kas elatist nõutakse seaduse või elatiskokkuleppe alusel. Seaduses sätestatud elatise nõudmise õigus on lapsel. Kui lapse kasuks on jõustunud või viivitamata täidetava kohtulahendiga elatis välja mõistetud, on laps täitemenetluses ka sissenõudjaks. Elatiskokkuleppe korral on lapsel nõudeõigus ja ta on täitemenetluses sissenõudjaks, kui elatiskokkuleppe on sõlminud vanemaga laps või kui vanemate sõlmitud elatiskokkuleppega on lapsele antud nõudeõigus. Kui vanemad ei ole elatiskokkuleppes lapsele iseseisvat nõudeõigust andnud, on nõudeõigus üksnes vanemal, ning see vanem on ka täitemenetluses sissenõudjaks. (p 12)


Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuleb esitada isiku vastu, kelle avalduse alusel täitemenetlus algatati. Täitemenetluse aluseks oleva täitedokumendi puudumisele võib võlgnik tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis juhul, kui ta esitab mh materiaalõiguslikke väiteid (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16; Riigikohtu 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 18). (p 12)


Vanemate sõlmitud elatiskokkulepe võib olla lapse kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud leping VÕS § 80 mõttes.

Vanemate kokkulepe lapsest lahus elava vanema kohustuse kohta maksta lapsega koos elavale vanemale lapse ülalpidamiseks iga kuu elatist on üldjuhul vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimine omavahelises suhtes. Sellise kokkuleppe pooleks on lapse ülalpidamiskohustust samal ajal täitma kohustatud vanemad, mitte laps. (p 11)

Elatiskokkuleppe ülesütlemisele saab üldjuhul esitada vastuväiteid. (p 13)

Olukorras, kus vanem on elatiskokkuleppe üles öelnud, on lapsel õigus esitada vanema vastu elatishagi (PKS § 97 lg 1, § 100 jj) (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 14). (p 14)

2-17-1453/135 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.12.2020

TsÜS § 115 lg 2 kohaselt ei saa esindaja kaudu teha tehingut, mis tuleb teha isiklikult. Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetavat isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemisel esindada ega nende tegemiseks nõusolekut anda. Need tehingud ei saa ka kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Eestkostemääruses kajastatakse TsMS § 526 lg 5 kohaselt eraldi see, kas eestkostetaval on valimisõigus, kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes, sellepärast et ka neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. (p-d 11 ja 14)


Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. TsÜS § 115 lg 2 kohaselt ei saa esindaja kaudu teha tehingut, mis tuleb teha isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetavat isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemisel esindada ega nende tegemiseks nõusolekut anda. Need tehingud ei saa ka kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Testamendi peab PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. Eestkostemääruses kajastatakse TsMS § 526 lg 5 kohaselt eraldi see, kas eestkostetaval on valimisõigus, kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes, sellepärast et ka neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. (p-d 11 ja 14)

Eestkostja on oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja PKS § 207 lg 1 ja TsMS § 526 lg 4 kohaselt. Esindajana saab eestkostja teha eestkostetava nimel tehinguid, eeldusel et need jäävad TsÜS § 117 lg 1 mõttes tema esindusõiguse piiresse. Eestkostja esindusõiguse piirid TsÜS § 120 lg 1 mõttes määrab kindlaks tema ülesannete ring eestkostjana. Eestkostja ülesannete ring tuleneb eestkostemäärusest (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-17, p 14). (p 12)

TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev teovõime piiratuse eeldus pärandaja testeerimisvõime hindamisele ei kohaldu. (p 15)

Iga eestkostemääruses nimetamata isiklikkuse vorminõuetega tehingu kehtivust tuleb üksikjuhtumil eraldi hinnata. Üldreeglit tehingu kehtivuse hindamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada tehingu tegemise aja seisuga. Eestkostetava teovõimele hinnangut andes saab eestkostemenetluses käsitletud asjaolud siiski võtta lähtepunktiks. Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab see olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks. Sarnaselt saab teovõime hindamise lähtekohaks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi. (p 16-17)

Oluline on, et isiku testeerimisvõime hindamisel oleks tõendamiskoormise jaotus menetlusosalistele algusest peale selge. Eestkostetava teovõime piiratuse tõendamiseks vaidluses testamendi kehtivuse üle võib üldiselt olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi teinud eksperdi arvamuse esitamine kohtule. Järgnevalt saab minna tõendamiskoormis üle vastaspoolele, kes peab tõendama eestkostetava testeerimisvõime olemasolu. See ei välista, et keerulisemates asjades on kohtul võimalik tõendamiskoormis vastavalt asjaoludele jagada eelnevast erinevalt. (p 18)

2-17-5110/111 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.12.2020

TsÜS § 8 lg-s 3 sätestatud eeldus, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle on määratud eestkostja, ei ole testeerimisvõime hindamisel asjakohane. Eestkostja määramise ulatus ei saa kunagi hõlmata isiku testeerimisvõimet, sest testamendi saab isik PärS § 19 lg 2 kohaselt teha üksnes isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. (p 11)

Kuna PärS § 19 lg 1 kohaselt saab testamendi teha vaid isiklikult, ei saa TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes kuuluda eestkostja ülesannete hulka testamendi tegemine, testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111). (p 13)

Kuna eestkostja ülesannete ringist välja jäävas ulatuses eestkostetava teovõime piiratust ei eeldata (vt Riigikohtu 11. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-70131/109, p 15), tuleb isiku teovõimet iga eestkostemäärusega hõlmamata tehingu osas eraldi hinnata. (p 14)

Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab eestkostemääruse ning eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi siiski eestkostetava teovõime hindamisel lähtekohaks võtta. Eestkostemäärus saab olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalne tõend (p-d 12 ja 15).

Üldreeglit tehingu kehtivuse üle otsustamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada. (p 14)

Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga.

Eestkostetava teovõime piiratuse esmaseks tõendamiseks võib olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi esitamine kohtule. Kui need võimaldavad piisava selgusega järeldada, et isiku teovõime on piiratud ka tema testeerimisvõimet mõjutavas ulatuses, läheb tõendamiskoormis järgnevalt üle vastaspoolele, kes peab omakorda tõendama testeerimisvõime olemasolu. Keerukamatel juhtudel, mil isiku teovõime piiratuse ulatus eestkostja määramise menetlusest selgelt välja ei tule, on võimalik tõendamiskoormis asjaolusid arvestades jagada eeltoodust erinevalt. (p 15)

Kuna isiku testeerimisvõime hindamine eeldab eriteadmisi, saab selle juures lähtepunktiks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud või postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemused. Samas ei ole välistatud, et vaatamata ekspertiisiga tuvastatud kestvale psüühikahäirele, mis üldiselt mõjutab isiku arusaamisvõimet, leiab kohus teisi tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates, et isik oli siiski testeerimisvõimeline. Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru. (p 17)


Kuna PärS § 19 lg 1 kohaselt saab testamendi teha vaid isiklikult, ei saa eestkostja eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. Samuti ei saa eestkostja ülesannete hulka kuuluda testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111). (p-d 11 ja 13)

Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga. (p 15)

Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru. (p 17)

PärS § 23 lg 2 peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Tunnistajate teavitamise eesmärk on see, et tunnistajad saaksid aru ja teaksid kinnitada, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on seejuures teo- ja otsustusvõimeline. Samas on tunnistajate teavitamine testaatori tahteavaldus, mille testaator võib TsÜS § 68 lg-te 1 ja 3 kohaselt teha ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga (vt Riigikohtu 10. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-08, p-d 14 ja 15). (p 19)

Erinevalt omakäelisest testamendist, mille testaator peab PärS § 24 lg 1 kohaselt kirjutama algusest lõpuni oma käega, ei pea testaator tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamenti algusest lõpuni oma käega koostama. Testaator võib kasutada trükitud teksti või lasta teksti koostada kellelgi teisel, sh ühel tunnistajatest. Küll aga peab testaator PärS § 23 lg-st 1 tulenevalt märkima testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Kui kuupäeva on märkinud keegi teine, kuupäev on märgitud loetamatult või on testamendil vastuoluliselt mitu kuupäeva, on PärS § 23 lg-st 1 tulenevat kuupäeva märkimise nõuet rikutud. Eelnev ei tähenda aga, et testament oleks seetõttu tühine. (p 20)

PärS § 23 lg-s 1 sätestatud kuupäeva ja aasta märkimise nõude eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa testamendi tühisus. Sätte eesmärgi sisustamisel tuleb arvestada PärS § 25 lg-ga 2, mis reguleerib tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi kui koduse testamendi kehtivust. (p 21)

PärS § 25 lg 2 näeb kuupäeva ja aasta märkimata jätmise korral ette testamendi tühisuse vaid juhul, kui täidetud on korraga mõlemad eeldused: koduses testamendis ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik selle tegemise aega tuvastada. Seega on tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament, millele ei ole kuupäeva ega aastat märgitud, tühine vaid juhul, kui selle tegemise aega ei ole võimalik ka muul viisil tuvastada. On ebatõenäoline, et tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi tegemise aega ei saaks tuvastada, sest tunnistajad saavad anda selle tegemise aja kohta ütlusi. (p 22)

2-18-15197/75 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.11.2020

Kolleegium on varasemas praktikas üürilepingu näitel selgitanud, et kumbki abikaasa võib sõlmida iseseisvalt võlaõiguslikke lepinguid kolmandate isikutega. Nii saab abikaasa sõlmida kolmanda isikuga ka võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kohta teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ning selle täitmist ei saa nõuda ühisvara arvel (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9519/78, p 29). Sarnaselt saab üks abikaasadest iseseisvalt kehtivalt sõlmida enda ja abikaasa ühisomandis oleva kinnisasja kinkelepingu. Teise abikaasa nõusolek on vajalik kinkelepingu täitmiseks ehk ühisomandis oleva kinnistu käsutamiseks, nõusoleku puudumine ei muuda aga kinkelepingut tühiseks. TsÜS § 6 lg 4 kohaselt ei sõltu kohustustehingu kehtivus käsutustehingu kehtivusest, samuti ei mõjuta VÕS § 12 lg 1 kohaselt lepingu kehtivust asjaolu, et lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Abikaasa saab kehtivalt iseseisvalt kinkelepingu sõlmida ning kinkijana kasutada ka iseseisvalt lepingust tulenevaid õigusi, sh õigust lepingust VÕS §-de 188, 267 ja 268 kohaselt taganeda. (p 15)


Kolleegium on varasemas praktikas üürilepingu näitel selgitanud, et kumbki abikaasa võib sõlmida iseseisvalt võlaõiguslikke lepinguid kolmandate isikutega. Nii saab abikaasa sõlmida kolmanda isikuga ka võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kohta teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ning selle täitmist ei saa nõuda ühisvara arvel (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9519/78, p 29). Sarnaselt saab üks abikaasadest iseseisvalt kehtivalt sõlmida enda ja abikaasa ühisomandis oleva kinnisasja kinkelepingu. Teise abikaasa nõusolek on vajalik kinkelepingu täitmiseks ehk ühisomandis oleva kinnistu käsutamiseks, nõusoleku puudumine ei muuda aga kinkelepingut tühiseks. TsÜS § 6 lg 4 kohaselt ei sõltu kohustustehingu kehtivus käsutustehingu kehtivusest, samuti ei mõjuta VÕS § 12 lg 1 kohaselt lepingu kehtivust asjaolu, et lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Abikaasa saab kehtivalt iseseisvalt kinkelepingu sõlmida ning kinkijana kasutada ka iseseisvalt lepingust tulenevaid õigusi, sh õigust lepingust VÕS §-de 188, 267 ja 268 kohaselt taganeda. (p 15)

Jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 mõttes on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase vastu. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt Riigikohtu 22. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 15 ja seal viidatud lahendid). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. (p 16)


Kolleegium on varasemas praktikas abikaasade ühisomandi kontekstis leidnud, et kui abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. Teine ühisomanik ei pea valduse väljanõudmise haginõude lahendamiseks osalema menetluses tingimata kaashagejana. Piisav on, et hageja nõuab valduse üleandmist ka teisele ühisomanikule (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9519/78, p-d 25 ja 26). Sarnaselt saab üks ühisomanikest esitada hagi kinnistu omandi üleandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Rahuldada ei saa aga sellist haginõuet, mille tulemusel kajastuks kinnistusraamatus üks ühisomanikest ainuomanikuna. (p 12)

2-17-17756/159 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.10.2020

Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. (p 15)


Erinevalt kehtiva PKS § 59 lg-st 1, mis võimaldab kitsalt lisaks varasuhte valimisele ja vahetamisele teha muudatusi valitud varasuhte sees PKS § 59 lg 1 p 3 kohaselt üksnes seaduses ette nähtud juhtudel, võis abieluvaraleping PKS 1995 §-de 8 ja 9 järgi hõlmata laiemaid kokkuleppeid.

Praegu võimaldab PKS § 59 lg 1 p 3 koostoimes PKS § 27 lg-ga 4 varaühisuse korral tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või mõnda liiki kuuluvaid esemeid, kuid ei reguleeri olukordi, mil ühe abikaasa lahusvaras olev ese läheks teise abikaasa lahusvara hulka. Samuti ei ole ülalpidamiskokkulepped abieluvaralepingu ese.

Erinevalt kehtivast perekonnaseadusest, võimaldas PKS 1995 § 9 lg 1 p 5 määrata abieluvaralepingus kindlaks abikaasade vastastikused ülalpidamiskohustused abielu kestel ja abielu lõppemisel, kuigi PKS 1995 § 8 lg 1 viidet sellele ei hõlmanud (p 20)


Kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta saab selle eest vastusoorituse, ei ole tegemist kinkelepinguga (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 13). (p 21)

Kuna iseenesest võib kinkija kingisaajale VÕS § 265 lg 1 kohaselt ette näha kohustusi ja koormisi (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-09, p 14), siis ei välista kingisaajale kohustuste panemine kinkelepingu regulatsiooni kohaldamist, kuid see eeldab, et lepingu tõlgendamisel nähtub, et ühe poole rikastamine ja teise poole kohustused ei olnud vastastikused kohustused. (p 22)


Kompromissileping eeldab, et kohustused on mõlemal poolel. (p 23)

Õigussuhete kvalifitseerimine kompromissilepinguks VÕS § 578 lg 1 mõttes eeldab lisaks, et tuvastada tuleb, milline oli kompromissilepingu sisu, sh milliseid pooltevahelisi õigussuhteid kompromiss hõlmas ning millistest nõuetest pooled loobuda soovisid või milliseid nad ümber kujundasid. (p 24)


VÕS § 264 lg 5 on dispositiivne säte, mis piirab kingisaaja võimalust nõuda seadusjärgset viivist või kingitud esemest saadud kasu, kuid ei välista kinkelepingu poolte võimalust kinkelepingus lisakohustustes kokku leppida. (p 30)

Seega ei välista VÕS § 264 lg 5 sätestatud piirang abikaasa võimalust nõuda kinke eseme üleandmisega viivitamise eest ehk kinkelepingu täitmise eest viivist, kui selles on kokku lepitud. Selline kokkulepe ei ole TsÜS § 87 kohaselt tühine. Küll aga ei saa abikaasa VÕS § 264 lg 5 kohaselt nõuda viivist ega kasu väljaandmist nende kohustuste eest, mille kohta selliseid lisakokkuleppeid ei ole sõlmitud. (p 31)

Sama põhimõte rakendub ka leppetrahvile, mis on kinkelepingus kokku lepitud täitmise asendamiseks VÕS § 159 lg 1 mõttes. (p 32)

VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg. Mõistliku aja sisustamisel VÕS § 159 lg 2 mõttes saab arvestada asjaolu, et abikaasadevaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud (TsÜS § 164 lg 1). (p 27)

Abikaasa ei pea leppetrahvinõudest VÕS § 159 lg 2 kohaselt abielu kestel oma abikaasale teatama. Abikaasadevahelisi lähedasi suhteid on põhjendatud arvestada ühtmoodi nii leppetrahvinõude maksma panemise kui ka sellest teatamise puhul, sest ainuüksi psühholoogiline takistus on mõlemal juhul samaväärne. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et teatamine on nõude maksmapanekuga seotud. On ebatõenäoline, et üks abikaasadest teavitaks teist abikaasat leppetrahvinõudest niisama, soovimata sealjuures leppetrahvinõuet maksma panna. (p 28)


VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg. Mõistliku aja sisustamisel VÕS § 159 lg 2 mõttes saab arvestada asjaolu, et abikaasadevaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud (TsÜS § 164 lg 1). (p 27)

Abikaasa ei pea leppetrahvinõudest VÕS § 159 lg 2 kohaselt abielu kestel oma abikaasale teatama. Abikaasadevahelisi lähedasi suhteid on põhjendatud arvestada ühtmoodi nii leppetrahvinõude maksma panemise kui ka sellest teatamise puhul, sest ainuüksi psühholoogiline takistus on mõlemal juhul samaväärne. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et teatamine on nõude maksmapanekuga seotud. On ebatõenäoline, et üks abikaasadest teavitaks teist abikaasat leppetrahvinõudest niisama, soovimata sealjuures leppetrahvinõuet maksma panna. (p 28)


VÕS § 264 lg 5 sätestatud piirang ei välista abikaasa võimalust nõuda ehk täitmise eest viivist. Selline kokkulepe ei ole TsÜS § 87 kohaselt tühine. Küll aga ei saa abikaasa VÕS § 264 lg 5 kohaselt nõuda viivist ega kasu väljaandmist nende kohustuste eest, mille kohta selliseid lisakokkuleppeid ei ole sõlmitud. (p 31)

2-20-3283/66 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 01.10.2020

PKS § 143 lõike 1 kohaldamisel tuleb arvestada, et üldiselt on lapse huvides suhelda mõlema vanemaga võrdselt. Lapse suhtluse põhjuseta piiramine ühe vanemaga rikub lapse õigust vanemaga suhelda ning ei ole lapse huvides. Lapsel on eraldiseisev ja võrdne õigussuhe mõlema vanemaga, mida võib kärpida ainult kaalukatel põhjustel. Vanema ja lapse vahelist õigussuhet peaks vanemate lahkuminek mõjutama võimalikult vähe. PKS § 143 lõike 3 alusel võib lapse suhtlusõigust kärpida siis, kui tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut. Ka mitme elukoha omamine on lapse huvides, kuna see võimaldab suhelda mõlema vanemaga, aitab kaasa vanemliku sideme tugevnemisele ning võimaldab lapsel näha mõlema vanema elustiili, mis rikastab lapse kogemusi (p 16).

2-18-6499/63 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.06.2020

Ka olukorras, kus asi on juba kohtumenetluses, on riigi õigusabi andmisest keeldumise alused sätestatud RÕS §-s 7. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus kasutatav mõiste, mida tähistatakse terminiga „menetlusabi“, hõlmab ka tsiviilasju puudutavates küsimustes antavat riigi õigusabi, mille osutamise sisulised kriteeriumid sätestab esmajoones riigi õigusabi seadus (vt Riigikohtu 20. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-07, p 13). (p 13.1)

Kuigi TsMS § 442 lg 5 kohaselt on kohtul õigus lahendada otsuse resolutsiooniga mh veel lahendamata taotlused, tuleb menetlusosalise riigi õigusabi taotlus lahendada üldjuhul enne asja sisulist lahendamist. Juhul, kui kohus ei lahenda riigi õigusabi taotlust määrusega, kaotab menetlusosaline võimaluse esitada riigi õigusabi andmisest keeldumise määruse peale määruskaebus enne asja sisulist lahendamist. Lisaks ei ole menetlusosalise jaoks sellisel juhul selge, kas ta peaks enne asja sisulist lahendamist oma õiguste kaitseks võtma endale lepingulise esindaja. Kui aga riigi õigusabi andmisest keeldumine oli õiguspärane, ei too riigi õigusabi taotluse otsuses lahendamine kaasa otsuse tühistamist. (p 13.2)


Menetlusosalisel on TsMS § 199 lg 1 p 2 järgi õigus teada nimeliselt tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu, et mh vajaduse korral esitada TsMS § 199 lg 1 p 3 järgi kohtukoosseisu liikmete vastu taandusi. KS § 37 lg 3 ja TsMS § 20 lg 1 kohaselt on võimalik olukord, kus kohtukoosseis asja arutamisel vahetub. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma kooskõlas KS § 37 lg 2 p-s 2 sätestatud kohtuasjade jaotamise põhimõttega ja objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema menetlusosalistele arusaadav. Lisaks peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kohtukoosseisu määramist kontrollida. Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne lahendit teatada. Kirjalikus menetluses kohtukoosseisu vahetumisest menetlusosalisele enne lahendi tegemist teatamata jätmine on menetlusõiguse normi rikkumine.

Olukorras, kus ringkonnakohus on märkinud kohtukoosseisu muutumise ja selle põhjused kohtuotsuse põhjendustes, ei pruugi menetlusõiguse normi rikkumine olla nii oluline, et tingiks kohtuotsuse tühistamise. Kõnealuses asjas menetlusosaline küll vaidlustas ringkonnakohtu kohtukoosseisus ühe kohtuniku vahetumise ja sellest enne lahendi tegemist teatamata jätmise, kuid ta ei esitanud kassatsioonkaebuses selliseid põhjendusi ega tuginenud asjaoludele, mis annaksid aluse ringkonnakohtu otsuse tühistada (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 18; 14. detsembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-16, p 12). (p 14)


Vanemate kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist. PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda. Vanemate kokkulepet saab võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13).

Elatist ega selle suurust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses. See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 25). Eelviidatud seisukohast järeldub üksnes vanema tagasinõudeõigus. Kui vanem on kokkuleppe järgi jätnud teisele vanemale lapsele elatise maksmiseks vara, tuleb juhul, kui see ei kahjusta lapse huve, arvestada seda kokkulepet ka tulevikus täita tuleva elatise kohustuse kindlaksmääramisel (PKS § 100 lg 3 teine lause). (p 11)

2-18-19295/30 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.04.2020

Hagita perekonnaasjades on isikul õigus pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, kuid lisaks antud kohtule õigus algatada avalikes huvides seaduses kindlaksmääratud juhtudel menetlus ka omal algatusel. Asja algatamiseks õigustatud isikute ringi täpsustatakse hagita menetluse erisätetes (TsMS 49.-63. ptk ja eriseaduste sätted). Kui erisätetest ei tulene järeldust, et kohus ei saa algatada menetlust ka huvitatud isiku avalduse alusel (vt TsMS § 476 lg 1), siis on hagita menetluses avaldust õigustatud esitama ka isik, kelle subjektiivseid õigusi järgnev menetlus otseselt mõjutab. (p 14)

Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)


Kohus saab hagita menetluse vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks algatada ka teise vanema avalduse alusel. (p-d 14 ja 15)

Hooldusõiguse äravõtmise asjas on kohtul kohustus kuulata isiklikult ära vanem, kellelt hooldusõiguse äravõtmise üle otsustatakse (TsMS § 558 lg 1, vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 21). TsMS §-st 558 ei tulene aga järeldust, et vanema isikliku ärakuulamise võimatuse korral on temalt hooldusõiguse äravõtmine igal juhul välistatud.

Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)


Kui kohus otsustab asja lahendada omal algatusel hagita menetluses, siis ei saa menetlusosalised sellise menetluse eset TsMS § 4 lg-te 2 ja 3 tähenduses käsutada (vt Riigikohtu 23. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 16) (p 17) Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)


Kui asja menetlus mõjutab otseselt avalduse esitaja õigusi, on asjas tehtav lahend ühtlasi TsMS § 660 lg 3 järgi tema õigusi kitsendav.

Vt menetlust lõpetava määruse mõiste kohta Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 10. (p 17)


Kohus otsustab asja lahendada omal algatusel hagita menetluses, siis ei saa menetlusosalised sellise menetluse eset TsMS § 4 lg-te 2 ja 3 tähenduses käsutada (vt Riigikohtu 23. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 16) (p 17)


Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)

2-17-14766/106 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.04.2020

Ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 14; Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). (p 15)


Kostjad, kes on solidaarvõlgnikud, ei ole vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Nad saavad menetluses osaleda iseseisvalt ning kummagi vastu esitatud nõuet tuleb hinnata eraldi (vt Riigikohtu 8. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 18; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 22).

Asjaolu, et üks kostja võtab hagi õigeks, ei mõjuta teise kostja vastutust. Tema vastu esitatud nõude aluseks olevaid asjaolusid tuleb hinnata eraldi, misjuures jääb talle solidaarvõlgnikuna võimalus esitada VÕS § 67 lg 2 kohaselt hageja vastu vastuväiteid, mis tulenevad solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest hagejaga. (p 16)


Asjaolu, et asjaolu, et kostja II ei olnud teadlik sellest, et hageja ja kostja I on sõlminud laenulepingu, ei mõjuta kostja II vastutust PKS 1995 § 20 lg 2 alusel. Abikaasade solidaarvastutus PKS 1995 § 20 lg 2 alusel eeldab seda, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea aga teine abikaasa tingimata olema teadlik võetud kohustusest (Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 11; 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07; 19. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05, p 14). (p 19)

Kostja II vastutust ei mõjuta ka väide, et ta ei oleks olnud laenulepingu sõlmimisega nõus. PKS 1995 § 20 lg-st 2 tuleneb sarnaselt kehtiva PKS § 18 lg-le 1 abikaasale seadusjärgne teise abikaasa esindusõigus, mille alusel laieneb ühe abikaasa tehtud tehingust tulenev vastutus ka teisele abikaasale. Kui üks kostja täidab solidaarkohustuse, tekib tal tagasinõudeõigus VÕS § 69 lg 2 alusel. (p 20)

Kehtiva PKS § 18 lg 1 kohaselt on abikaasa seadusjärgsest esindusõigusest tuleneva solidaarkohustuse tekkimine seotud sellega, kas kohustus jääb abikaasade elutingimuste kohase mõistliku määra piiresse. Praeguses asjas reguleerib abikaasade solidaarvastutust aga PKS 1995 § 20 lg 2, mis sellist lisakriteeriumi ei seadnud. (p 21)


Asjaolust, et hageja andis kostjatele raha, ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping (vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508/73, p 23). Piisav ei ole see, kui võlausaldaja väidab, et ta sõlmis laenulepingu, ta peab selle olemasolu ka tõendama. Iseenesest on tõendid raha üleandmise kohta laenulepingu tõendamiseks asjakohased. (p 13)

Ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 14; Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). Laenulepingu sõlmimise saab lugeda tõendatuks sõltumata sellest, kas dokumenti saab käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, millega pooled kinnitasid varasema laenulepinguga võetud kohustusi, või tagantjärele VÕS § 396 lg 2 alusel kirjalikult vormistatud laenulepinguna. (p 15)

2-19-13540/43 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.04.2020

Alaealisel puudub piiratud teovõime tõttu tsiviilkohtumenetlusteovõime ehk võime oma tegudega kohtus teostada tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi. (p 13.1)

TsMS § 217 lg-st 7 tuleneb, et kui menetluses esindab last selleks määratud esindaja, ei ole vanematel õigust menetluses last esindada. TsMS § 217 lg 7 kehtib eelkõige juhtudel, kui kohus on määranud lapsele TsMS § 219 alusel esindaja või PKS § 209 alusel erieestkostja (vt ka Riigikohtu 17. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-15, p 27). (p 13.2)

TsMS § 553 lg 1 reguleerib lapse iseseisvat kaebeõigust ning annab alaealisele, kes on vähemalt 14 aastat vana, õiguse teostada kaebeõigust paralleelselt teda kohtumenetluses esindava seadusliku esindajaga. Viidatud säte ei reguleeri aga lapsele määratud esindaja õigust esitada last esindades lapse nimel teda puudutava lahendi peale kaebus TsMS § 222 lg 1 p 10 järgi.

TsMS § 219 lg-te 2 ja 4 ning § 222 lg 1 p 10 alusel on lapsele määratud esindajal õigus esitada lapse nimel ringkonnakohtule maakohtu määruse peale määruskaebus. (p 13.3)

2-13-70131/109 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.03.2020

Eestkostemäärusest nähtub, millises ulatuses on täisealine isik piiratud teovõimega, sh millises ulatuses võib eestkostja teha tehinguid eestkostetava nimel. (p 15)

Kui eeskoste seadmise ja selle pikendamise määruses on eestkostja ülesandeks märgitud täisealise isiku toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste (sh ööapäevaringse erihooldusteenuse) ja ravi tagamist, asendab eestkostja nõusolek isiku nõusolekut. (p 17)

Kui täisealisele isikule osutatakse ööpäevaringset erihooldusteenust vabatahtlikult ja tegemist ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamisega SHS § 105 lg 1 tähenduses, ei ole eestkostjal ega teenust osutaval hoolekandeasutusel õigust isikult vabadust võtta ega üldjuhul tema liikumisvabadust piirata. (p 18)


Kui täisealist isikut ei ole paigutatud kinnisesse asutusse kohtumääruse alusel ja ta ei viibi ööpäevaringsel erihooldusteenusel tahte vastaselt, ei ole kohtul alust lahendada TsMS § 539 järgi kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise avaldust ega isiku kinnisesse asutusse paigutamist lõpetada. Isikule vabatahtlikult osutatavate sotsiaalteenuste (mh nt hoolekandeasutuses ööpäevaringse erihooldusteenuse) lõpetamist TsMS ette ei näe. (p 19)

2-18-15686/183 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.02.2020

Vanem saab esitada PKS § 119 alusel avalduse otsustusõiguse saamiseks siis, kui vanemad ei soovi ühist hooldusõigust konkreetses küsimuses lõpetada. Viibimiskoha määramise õigus hõlmab ka selle otsustamist, kuhu laps reisib (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19). (p 18)

Ainuhooldusõiguse andmisel igakordse viibimiskoha määramise osas tuleb kohaldada PKS § 137 lg-t 1, mitte PKS § 119.

Olukorras, kus lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus on PKS § 137 lg 1 alusel antud isale osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps viibib suhtluskorra järgi isa juures, ei saa isa hooldusõiguse määramise asjas kohustada teavitama ema enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile minemise ja sealt saabumise kuupäevast. Selliseid tingimusi võib kohtumäärusega kehtestada lapsega suhtlemise korra raames. (p 19)

2-17-13244/121 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.02.2020

Lapsega suhtlemist korraldav kohtumäärus saab muutuda sundtäidetavaks alles pärast lepitusmenetluse ebaõnnestumist. Samuti saab lapsega suhtlemist korraldav notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkuleppe muutuda sundtäidetavaks alles pärast lepitusmenetluse ebaõnnestumist. (p 16.1)

Juhul kui lepitusmenetlus õnnestub, saab kohus vanemate kokkuleppe kohta teha TsMS § 563 lg 6 järgi kompromissi kinnitamise määruse. Juhul kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, peab maakohus tegema määruse lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta ja ühe TsMS § 563 lg 1 p-des 1-3 nimetatud otsustustest. Maakohtul ei ole õigust teha lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral määrust, milles ta ei tee ühtegi eelnimetatud otsustustest. (p 16.2)

Kuna TsMS § 563 lg 8 järgi saab täitemenetluse alustada üksnes kohtumääruse alusel, milles kohus on TsMS § 563 lg 7 p 1 mõttes sunnivahendid kindlaks määranud, siis mõeldakse TsMS § 563 lg 7 p-s 1 sunnivahendeid täitemenetluse seadustiku mõttes. TMS § 179 lg 2, § 183 ja § 261 järgi saab kohtutäitur eelkõige määrata pärast hoiatuse tegemist täitemenetluse võlgnikule sunniraha ning kasutada TMS § 179 lg 4 alusel suhtluskorra lahendi täitmiseks jõudu, eeldusel et kohus on andnud jõu kasutamiseks kohtumääruses loa.

TsMS § 563 lg 7 p 1 kohaldamine on oluline selleks, et täitur saaks kohaldada TMS § 179 lg-s 4 sätestatut. Maakohus peab lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral TsMS § 563 lg 7 p 1 kohaldades märkima, kas ta lisaks sunniraha kasutamisele lubab täituril vajaduse korral kohaldada ka jõudu. (p 16.3)

Lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta tehtud määrus lapsega suhtlemise korda puudutavas asjas TsMS § 563 lg-te 7 ja 8 mõttes on hagita menetlust lõpetav määrus, mille peale võib isa esitada määruskaebuse TsMS § 660 lg-st 3 tulenevalt. (p 15)


Lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta tehtud määrus lapsega suhtlemise korda puudutavas asjas TsMS § 563 lg-te 7 ja 8 mõttes on hagita menetlust lõpetav määrus, mille peale võib isa esitada määruskaebuse TsMS § 660 lg-st 3 tulenevalt. (p 15)

2-15-9117/149 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.01.2020

Kohus saab lähtuda üldjuhul üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). (p 13)


Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse tervikuna seda põhjendamata. Ringkonnakohus tühistas ühisvara jagamise viisi selgitamata, miks ta leiab, et maakohus ületas diskretsioonipiire. (p 10-11)

Asjaolu, et pooled ei taotlenud kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavaldusi, ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis õigustaks maakohtu lahendi tühistamist. Tahteavalduste asendamist on võimalik nõuda ka hiljem eraldi menetluses. (p 12)


Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. (p 11)

Pooled ei tuginenud jagamise viisina ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Praeguses asjas ei põhjendanud ringkonnakohus oma seisukohta, milles seisnes maakohtu diskretsioonipiiride ületamine ühisvara jagamise viisi valikul, seetõttu ei saanud ringkonnakohus maakohtule ka ette heita, et viisina ei kasutatud ühisomanikevahelist enampakkumist.

Kohus saab lähtuda üldjuhul üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). (p 13-15)


Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. (p 11)

Pooled ei tuginenud jagamise viisina ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Praeguses asjas ei põhjendanud ringkonnakohus oma seisukohta, milles seisnes maakohtu diskretsioonipiiride ületamine ühisvara jagamise viisi valikul, seetõttu ei saanud ringkonnakohus maakohtule ka ette heita, et viisina ei kasutatud ühisomanikevahelist enampakkumist. (p 14-15)

Asjaolu, et pooled ei taotlenud kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavaldusi, ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis õigustaks maakohtu lahendi tühistamist. Tahteavalduste asendamist on võimalik nõuda ka hiljem eraldi menetluses. (p 12)

Kokku: 316| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json