2-23-12244/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.01.2025 |
|
PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 3-2-1-74-16, p 15.2; RKTKm nr 2-21-3244/37, p 14.2). (p 12)
TMS § 14 lg 2 alusel on võlausaldajal võimalik nõuda ühisvara jagamist, kui (1) hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, (2) võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine ebaõnnestub, (3) võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada, ja (4) võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 2-18-1611/44, p 18). (p 13)
Võlausaldaja nõudest loobumine mõne solidaarvõlgniku suhtes ei mõjuta solidaarvõlgnike vastutust võlausaldaja kohustuse täitmise eest solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. Kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, peavad teised solidaarvõlgnikud kohustuse täitma täies ulatuses (VÕS § 66 lg 1) ja teistel võlgnikel on tagasinõudeõigus solidaarkohustusest vabastatud võlgniku vastu osas, mis langeb sellele võlgnikule solidaarvõlgnike omavahelises suhtes (VÕS § 69 lg 3) (RKTKo nr 3-2-1-64-06, p 17). (p 15)
TMS § 14 lg 2 alusel esitatud hagi protsessuaalne nõue TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes on jagada abikaasade ühisvara, mitte ühisvara koosseisu kuuluvad üksikud varaesemed, mille jagamist hageja taotleb. Eseme kuulumine abikaasade ühisvara hulka on ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldus (RKTKo nr 2-21-6200/67, p 15). Kuna esemed ja kohustused, mille jagamist ühisvara jagamise käigus soovitakse, ei moodusta hagi eset, ei ole menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu muutmine hagi eseme muutmine, vaid on käsitatav hagi laiendamisena TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (RKTKo nr 3-2-1-119- 09, p 12). (p 16)
Hageja ei pea hageja TMS § 14 lg 2 alusel hagi esitades koos ühisvara jagamise nõudega paluma kohtul pöörata sissenõue võlgniku osale ühisomandist. TMS § 14 lg 2 alusel pööratakse võlgniku varale sissenõue vara arestimise ja müümise teel (TMS § 52 lg 1 esimene lause, TMS § 137). (p 18)
|
| 2-23-9874/43
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.12.2024 |
|
Kolleegium selgitab, et piiriülestes vaidlustes tuleb kohtutel kontrollida, kas vaidlus allub Eesti kohtule ja missuguse riigi õigust tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada. (p 10)
Kui kostjate alaline elukoht ei ole üheski Euroopa Liidu liikmesriigis, tehakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I (uuesti sõnastatud) määrus) art 6 lg 1 järgi liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt. Eesti kohus peab sellises olukorras pädevuse kindlaks tegema TsMS normide järgi. (p 10)
Abikaasade varasuhetele kohalduv õigus määratakse REÕS § 58 lg 3, § 57 lg 1 ja § 6 alusel, mille järgi sõltub kohalduv õigus abikaasade ühisest elukohast abielu sõlmimise ajal. (p 11)
Esimese astme kohtud saavad keerulise õigusliku küsimuse korral õigussuhte kvalifitseerimist edasi lükata olukorras, kus hinnatakse hagi perspektiivi menetlusse võtmisel, sest eelistada tuleb hagi menetlusse võtmist ning keerulise õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. Kuid kohus ei saa hagi tagamise taotlust lahendades lükata edasi hagi perspektiivi hindamist. (p 16)
Võimalik hagi tagamata jätmine selle õigusliku perspektiivituse tõttu ei takista hagi menetlemist, st ei ole välistatud, et hagi osutub hiljem siiski õiguslikult perspektiivikaks ja rahuldatakse (RKTKm nr 3-2-1-121-15, p 10). (p 25)
Kui üks abikaasadest on tehingu teinud, vastutab ta üldjuhul kohustuse täitmise eest üksi enda lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 3 esimene lause). See kehtib ka juhul, kui tehingust tulenevad õigused kuuluvad ühisvarasse (vt ka PKS § 25). Abikaasa vastutab teise abikaasa võetud kohustuste täitmise eest niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada (PKS § 19; RKTKo nr 2-15-15138/56, p 18.1). (p 17)
Kuigi reeglina vastutab lepingus sõlmitud kohustuste täitmise eest lepingu sõlminud isikud, võib abielusuhe teatud juhtudel luua seaduse jõul kohustusi sellele abikaasale, kes ei osalenud lepingu sõlmimisel. Kehtivas õiguses reguleerib abikaasade vastutust varaühisuse varasuhte korral peamiselt PKS § 33. (p 19)
PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral. Viidatud sätte järgi tekib abikaasade solidaarkohustus, kui korraga esinevad kaks eeldust: tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks ja tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. PKS § 18 kohaldamisala on PKS1995 § 20 lg-ga 2 võrreldes oluliselt kitsam. Uute kriteeriumite lisamisega soovis seadusandja välistada suuremate ühekordsete tehingute korral ühe abikaasa tegevuse tõttu abikaasadel solidaarvastutuse tekkimise. (p 21)
Abikaasal saab ka ühisvara ühise valitsemise korral tekkida kolmanda isiku ees kohustus üksnes juhul, kui tal on selle kolmanda isikuga mõnel VÕS §-s 3 nimetatud alusel tekkinud võlasuhe. (p 22)
|
| 2-11-33697/311
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.12.2024 |
|
TsMS § 33 lg 4 teise lause ja TsMS § 34 lg 4 koostoimes tuleb eestkoste seadmise menetluses tõlkida isikule, kellele eestkostet soovitakse määrata, tema soovil selles asjas tehtud kohtulahendid sõltumata tema varalisest seisundist riigi kulul (p 18.2). Olukorras, kus eestkostetav ei valda eesti keelt ja tal on TsMS § 204 lg 4 esimese lause alusel iseseisev kaebeõigus, on tema kaebeõiguse efektiivseks kasutamiseks vaja, et ta saaks TsMS § 33 lg 4 teise lause alusel esitatava vastava soovi korral kätte kohtumääruse tõlke talle arusaadavasse keelde. (p 18.5)
TsMS § 528 lg 1 kohaselt tuleb eestkostja seadmise menetluseks TsMS § 34 lg 4 tähenduses lugeda ka eestkoste pikendamise menetlust, samuti menetlust, milles eestkostetava avalduse alusel analüüsitakse eestkostja ülesannete kitsendamist. (p 18.3)
PKS § 203 lg 2 esimese lause alusel peavad kohtud hindama seda, millises ulatuses isik ise suudab aru saada oma raha kasutamise vajadusest ja eesmärgist. Lubatavate pisitehingute rahasumma määramisel ei saa lähtuda sellest, palju eestkostetav on varem keskmiselt ühes kuus raha kulutanud. (p 19)
Edasikaevatava määruse tõlke taotlemine (TsMS § 33 lg 4 teise lause ja § 34 lg 4 alusel) on TsMS § 661 lg 5 esimese lause kohaselt mõjuv põhjus andmaks määruskaebuse esitajale täiendav tähtaeg kaebuse põhjendamiseks. (p 18.5)
|
| 2-21-6200/67
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.10.2024 |
|
Abikaasade varasuhteid reguleerib esmajoones PKS. VÕS-i sätete kohaldamine tuleb kõne alla üksnes juhtudel, kui PKS järgi ei ole võimalik nõuet kvalifitseerida või kui PKS viitab otseselt VÕS-ile. Võlaõiguslike lepingute sõlmimisega ei saa muuta PKS-s abikaasade varasuhete kohta sätestatut. See kehtib PKS § 37 lg-st 2 tulenevalt ka lahutatud abikaasade puhul, kui nõue puudutab jagamata ühisvara ning ühisvaral lasunud kohustusi. (p 33)
Lahusvara kasutamiseks ühisvara huvides saab pidada ka seda, kui abikaasa täidab ühisvaral lasuvat kohustust oma lahusvara arvel. Lahutatud abikaasa nõudeõigus tema lahusvara arvel tasutud ja ühisvara omandamisele suunatud ühise laenu tagasimaksete hüvitamiseks tuleb lahendada PKS § 34 lg 2 alusel kui nõue hüvitada ühisvara huvides lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtus, mitte kui solidaarvõlgniku tagasinõue VÕS § 69 lg 2 alusel. Kui ühisvarasse kuuluvat kohustust on lahusvara arvel täidetud enne kehtiva PKS jõustumist, võimaldab PKS1995 § 19 lg 2 p 3 PKS § 34 lg-ga 2 sama tagajärje saavutamiseks ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda (RKTKo nr 2-17-15677/175, p 17). PKS § 34 lg 2 järgi arvutatakse hüvitise suurus lähtudes samadest alustest, mis võimaldasid PKS1995 § 19 lg 2 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda (RKTKo nr 2-14-18828/113, p 28.3). (p 33)
PKS § 34 lg 2 alusel esitatud nõue on TsÜS § 155 lg 1 mõttes perekonnaõigusest tulenev nõue. (p 35)
Lahutatud abikaasa saab teiselt lahutatud abikaasalt nõuda ühisvara eseme kasutuseelise hüvitamist üldjuhul üksnes kaotatud kasutuseelisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena VÕS § 115 alusel (RKTKo nr 2-17-15677/175, p 19.5 ja seal viidatud täiendav kohtupraktika). Selline nõudeõigus aga ei tulene ainuüksi asjaolust, et üks lahutatud abikaasa kasutab (või on kasutanud) ühisomandis olevat eset üksinda. Kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldusena näeb VÕS § 115 lg 1 ette, et isik oleks rikkunud temal lasuvat kohustust. Ühisvara eseme ainukasutust ei saa pidada automaatselt teise ühisomaniku õiguste rikkumiseks. Rikkuda saab eeskätt pooltevahelist kokkulepet asja kasutamise kohta või PKS § 68 alusel tehtud ühisomandisse kuuluva eluruumi kasutamist reguleerivat kohtulahendit. Kaotatud kasutuseeliste hüvitamist saab nõuda ajavahemiku eest, mille vältel kostjaks olev endine abikaasa on rikkunud oma kohustust võimaldada teisel lahutatud abikaasal ühisvara eset kasutada (vt RKTKo nr 2-17-15677/175, p-d 19.5 ja 19.6). (p 41)
Lahutatud abikaasa kasutuseelise hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel on TsÜS § 155 lg 1 mõttes perekonnaõigusest tulenev nõue. (p 42)
Menetlusliku tasaarvestuse nõude saab esitada samadel eeldustel kui vastuhagi, st menetlusliku tasaarvestusena esitatud nõue peab olema suunatud teise poole nõude tasaarvestamisele (TsMS § 373 lg 1 p 1). (p 37)
Kohtu selge seisukohavõtt uue haginõude menetlemise osas on vajalik selleks, et kostjale oleks selge, milline on menetluses olev nõue. (p 37)
|
| 2-17-18027/149
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
02.10.2024 |
|
Õigusaktid ei näe ette võimalust võtta isikult vabadus, sh paigutada isik kinnisesse asutusse eestkostja kui isiku seadusliku esindaja tahteavalduse alusel. Eestkostjal ei ole ka PKS § 206 lg 1 teisele lausele tuginedes õigust sõlmida teenuse osutamise lepingut, mille ese on isiku paigutamine hoolekandeasutusse selliselt, et isikul on takistatud sealt lahkumine. Kinnisesse asutusse paigutamise (kohtu)menetluse jaoks reguleerib SHS § 105 lg 3 üheselt, et täisealise isiku nõusolekut (saamaks hoolekandeasutuses ööpäevaringset erihooldusteenust) ei asenda tema seadusliku esindaja nõusolek. (p 14.1)
Eestkostjal on võimalus sõlmida leping, mille alusel isikule erihooldusteenust osutatakse. See leping ei anna aga õiguslikku alust piirata eestkostetava vabadust, sh võimalust lahkuda erihooldusteenuse osutamise paigast ilma teenuse osutaja või eestkostja nõusolekuta. Lepingu ese võib olla üksnes teenuse osutamine, millega ei kaasne eestkostetavalt vabaduse võtmist. (p 14.3)
Kui isik esitab avalduse, et tema vabadust on alusetult piiratud, tuleb kohtul probleem sisuliselt läbi vaadata. Selleks on sobilik menetlusliik järelevalve teostamine eestkostja üle (TsMS § 4772, PKS § 193). Kohtul on võimalik selles menetluses panna eestkostjale kohustus teha tahteavaldus, mis tagaks avaldaja viivituseta vabastamise lepingu alusel osutatavalt hoolekandeteenuselt, millega on temalt võetud vabadus. Enne seda tuleb siiski eestkostjaga arutada, kuidas on võimalik tagada, et kinnisest hoolekandeasutusest vabastamisega ei satuks ohtu isiku enda või teiste isikute tervis ja elu. Otstarbekaks võib osutada teavitada eestkostjat juba kohtumenetluse ajal võimalikust vajadusest tagada eeskostetavale teistsugune teenus või saavutada tema paigutamine kinnisesse asutusse kohtumääruse alusel. Järelevalve menetluses on võimalik määrata isikule vajaduse korral uus eestkostja või erieestkostja, et tagada isiku õiguste tõhus kaitse. (p 15)
|
| 2-22-18337/67
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.09.2024 |
|
TsMS § 557 lg-s 4 on ette nähtud isikute ring, kes saavad esitada määruskaebuse samas paragrahvis loetletud määruste peale sõltumata sellest, kas kaebuse esitaja enda õigusi on rikutud. Kaebeõigus on lapse otseliinis sugulastel, seejuures ei ole tähtis, kas nimetatud ringi kuuluvatel lähisugulastel on olemas lapsega mingi varasem kokkupuude või emotsionaalne side. Kaebeõigus lähtub sugulussidemest ja sugulaste võimalikust soovist lähedase õiguste eest seista. Kaebeõigus on ka lapse lähedasel isikul, kes ei pea olema lapse sugulane, kuid kellel on lapsega varasemast ajast tihe ja usalduslik side. (p 20)
Alaealisele lapsele eestkoste määramata jätmise määruse peale on kohtule avalduse esitanud huvitatud isikul kaebeõigus ka siis, kui kohus käsitab huvitatud isiku avaldust teatena ja menetleb asja omal algatusel. (p 24)
Vanaema saab lugeda huvitatud isikuks, kellel on PKS § 173 lg 1 järgi õigus esitada kohtule avaldus alaealisele lapsele eestkoste seadmiseks. Kuigi perekonnaseadus ei loetle, kes on huvitatud isikud PKS § 173 lg 1 mõttes, saab igal juhul lugeda huvitatud isikuteks TsMS § 557 lg-s 4 nimetatud isikuid, kellel on kaebeõigus samas lõikes loetletud määruste peale. (p 23)
Olukorras, kus 8-aastasel lapsel puudub vanemaga lähedane ja usalduslik suhe, vanem ei ole varem lapse eest hoolitsenud ega teda kasvatanud, tuleb kõigepealt välja selgitada vanema suutlikkus hooldusõigust nõuetekohaselt teostada. Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Lapse huvide kaalumisel tuleb muu hulgas arvestada, et laps on hiljuti kaotanud ema, tal on lähedane suhe vanaemaga ja ta on kogu oma senise elu elanud koos vanaema ja vanemate poolvendadega. Lapse huvide väljaselgitamisel tuleb ühe asjaoluna võtta arvesse ka lapse arvamust. (p 26)
|
| 2-18-11489/91
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.07.2024 |
|
|
| 2-20-10878/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.06.2024 |
|
Mitteabielulise kooselu korral ei teki seaduse jõul kinnistusraamatuväliselt kinnisasja ühisomandit. Kinnisasi saab kuuluda seltsinguvara hulka ehk seltsinglaste ühisomandisse VÕS § 589 lg 1 kohaselt vaid juhul, kui eseme omandamiseleping (seltsinguleping) on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (RKTKo nr 3-2-1-142-05, p 14; RKTKo nr 3-2-1-117-09, p 17). Kui suurema väärtusega ese (nt kinnisasi) ei kuulu seltsinguvara hulka, ei saa nõuda selle panemist avalikule enampakkumisele ning osa selle müügitulemist. (p-d 13 ja 14)
Kui elukaaslased on kooselu vältel omandatud konkreetse suurema väärtusega eseme või loonud ühiselt muu olulise ja kestva tähendusega varaliselt hinnatava hüve (nt parendatud kinnisasjal asuvat elamut), (2) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning (3) pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks, st täidetud on seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise eeldused, on võimalik nõuda eseme väärtuse juurdekasvu ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamist VÕS § 600 lg 1 alusel sõltumata sellest, kellele kuulub suurema väärtusega ese (nt kinnisasi). (p-d 12, 16, 16.2-16.3)
Mitteabielulise kooselu korral saab kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid, kui elukaaslased on kooselu vältel omandatud konkreetse suurema väärtusega eseme või loonud ühiselt muu olulise ja kestva tähendusega varaliselt hinnatav hüve (nt parendatud kinnisasjal asuvat elamut), (2) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning (3) pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. (p 12)
Kui esinevad seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise eeldused, on võimalik nõuda eseme väärtuse juurdekasvu ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamist VÕS § 600 lg 1 alusel sõltumata sellest, kellele kuulub suurema väärtusega ese (kinnisasi). (p-d 12, 16, 16.2-16.3)
Vara juurdekasvu hüvitamise nõue on rahaline nõue. Nõude suuruse kindlakstegemiseks tuleb hinnata, milline on eseme (nt kinnisasja) väärtus vara jagamise aja seisuga poolte ühise tegutsemise tulemusel, ning juhul, kui tegemist on asja parendamisega, võrrelda seda väärtusega, mis oleks esemel (nt kinnisasjal) vara jagamise ajal siis, kui pooled ei oleks ühiselt tegutsedes selle väärtust tõstnud. Saadud summast tuleb maha arvata sellel lasuvad täitmata kohustused, mida ei täideta ka jagamise käigus. Selliselt saadud eseme netoväärtuse ulatuses saab mitteomanikust elukaaslane nõuda hüvitist, mille suuruse leidmiseks liidetakse tema poolt eseme soetamiseks või parendamiseks tehtud panuse väärtus ning selle panuse suurusele vastav osa vara väärtuse juurdekasvust. (p-d 16.3, 16.5)
|
| 2-17-15677/175
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.06.2024 |
|
Alus lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks PKS § 34 lg 2 alusel või abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel saab tekkida üksnes olukorras, kus lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Sellist seost saab jaatada, kui mõistliku isiku arusaama kohaselt on ühisvara ese omandatud kas täielikult või osaliselt ühe abikaasa lahusvara arvel. Muuhulgas tähendab see, et tänu ühe abikaasa lahusvarast tehtud panusele säästsid või säästavad abikaasad ühisvarast tehtavaid kulutusi. Eelkirjeldatud seost peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama abikaasa, kes on esitanud nõude lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks või taotleb PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist. (p 18.3)
Vara lugemine lahus- või ühisvaraks ning hüvitisnõuded ei sõltu vara omandamiseks valitud finantseerimisviisist (vt RKTKo nr 2-14-18828/113, p 27). Kui lahusvara arvel tehtud panus on selgelt seostatav ühisvarasse soetatud varaesemega, tuleb see hüvitada või sellega abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumisel arvestada sõltumata sellest, kas see panus tehti enne või pärast eseme suhtes ühisomandi tekkimist (PKS § 25; PKS1995 § 14 lg 1). Hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused. Lahusvara arvel konkreetsesse eristatavasse ühisvara eseme soetamisse panustades tuleb ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus hüvitada selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati (vt RKTKo nr 2-14-18828/113, p 22). (p 18.4)
NB! PRAKTIKA ÜHTLUSTAMINE. Kuna ühisomandis ei ole ühiste omanike osad ühises esemes kindlaks määratud ning lahutatud abikaasal on oma varaliste õiguste kaitseks võimalik tugineda PKS asjaomastele erisätetele, ei saa endine abikaasa teiselt endiselt abikaasalt nõuda ühisvarasse kuuluvate varaesemete kasutuseeliste hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel. Lahutatud abikaasa saab teiselt lahutatud abikaasalt nõuda ühisvara eseme kasutuseelise hüvitamist üldjuhul üksnes kaotatud kasutuseelisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena VÕS § 115 alusel (vt ka RKTKo nr 2-15-15138/56, p 44.3; RKTKo nr 3-2-1-175-15, p 12). Selline nõudeõigus aga ei tulene ainuüksi asjaolust, et üks lahutatud abikaasa kasutab ühisomandis olevat eset üksinda. Kaotatud kasutuseeliste hüvitamise nõudeid esitada eeskätt juhul, kui üks abikaasadest on rikkunud kas asjaomasest kokkuleppest või kohtulahendist tulenevat kohustust. Kaotatud kasutuseeliste hüvitamist saab nõuda ajavahemiku eest, mille vältel kostjaks olev endine abikaasa on rikkunud oma kohustust võimaldada teisel lahutatud abikaasal ühisvara eset kasutada. (p 19.3–19.6)
|
| 2-22-13312/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.06.2024 |
|
PKS § 2172 lg-t 1 tuleks tõlgendada selliselt, et juhul, kui kohus on enne selle sätte kehtima hakkamist mõistnud elatise välja protsendina PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärast, saab lähtuda PKS § 2172 lg-s 1 sätestatust, olenemata konkreetse protsendi suurusest. Selliselt PKS § 2172 lg-t tõlgendades ei satu elatisevõlgnikud, kellelt on elatis mõistetud välja muu kui 100% või 50% ulatuses PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast, ebavõrdsesse olukorda võrreldes elatisevõlgnikega, kellelt on elatis välja mõistetud mõne muu protsendina PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast. Seadusandja mõtteks ei saanud PKS § 2172 lg 1 kehtestamisel olla elatisevõlgnevuste jätkuv suurenemine seoses Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära tõusuga. (p 11)
Kui elatisevõlausaldaja või võlgnik soovib täitedokumendis väljamõistetud elatise suurust muuta lähtuvalt kehtivast PKS §-s 101 sätestatust, peab ta esitama elatise suuruse muutmise hagi. (p 12)
|
| 2-21-6015/36
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.04.2024 |
|
Juhul, kui laps asub õppima välisriigi kõrgkooli, asudes omandama tema võimete ja kalduvuste kohast haridust, ei saa ülalpidamiskohustuse täitmise nõuet jätta rahuldamata üksnes põhjendusega, et samaväärsel erialal on võimalik kõrgharidust omandada ka Eestis. Juhul, kui välisriigis lapse võimetele ja kalduvustele vastava hariduse omandamine ei ole oluliselt kulukam Eestis hariduse omandamisest, on vanema ülalpidamisekohustuse osaks sellise hariduse kulude kandmine eeldusel, et vanem on PKS § 102 lg 1 tähenduses võimeline ülalpidamist andma. (p 9)
REÕS § 2 lg-st 1 tulenevalt, kui seaduse, välislepingu, Euroopa Liidu määruse või tehingu kohaselt kuulub kohaldamisele välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sellest sõltumata, kas selle kohaldamist taotletakse või mitte. (p 12)
|
| 2-22-7773/22
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.06.2023 |
|
Ekslik on arusaam, nagu mõjutaks põlvnemissuhte olemasolu hagi õigeksvõtt või DNA-test, millega tuvastatakse, et isik on >99,999999999% tõenäosusega lapse bioloogiline isa. Väljaspool seaduses sätestatud korda, mh DNA-testi tegemisega, võidakse välja selgitada küll ühe isiku bioloogiline pärinemine teisest, kuid sellega ei teki õigusliku tähendusega põlvnemissuhet. Põlvnemise tekkimine ega lõppemine ei ole ka seotud rahvastikuregistri kandega (RKTKm nr 2-19-1719/87, p-d 12-15). Kui põlvnemine on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, siis on põlvnemisest tulenevaid õigusi ja kohustusi nende olemuse tõttu võimalik teostada üldjuhul edasiulatuvalt. (p-d 9 ja 10)
|
| 2-21-7200/68
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.05.2023 |
|
Lapsendamiseks ei olnud avaldaja nõusolekut vaja, sest avaldaja isadus ei olnud lapsendamise ajaks perekonnaseaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Kuna avaldaja isadust ei olnud lapsendamise ajaks tuvastatud, ei olnud ta lapsendamise ajal PKS § 84 lg 1 mõttes lapse isa, keda oleks pidanud lapsendamise menetlusse kaasama. (p 20)
Kehtiv perekonnaseadus ei võimalda olukorda, kus lapsel oleks õiguslikus mõttes ühel ajal rohkem kui kaks vanemat (sõltumata vanemate soost). Selline olukord ei saa tekkida ka lapsendamisel. Lapsendamine toob PKS § 162 kohaselt üldiselt kaasa lapse ja tema endiste sugulaste sugulussuhete lõppemise. Ka peresisesel lapsendamisel ei teki lapsel põlvnemissuhet rohkem kui kahe vanemaga, sest lapsendaja astub ühe (bioloogilise) vanema asemele. Olukorras, mil isadust ei ole mõnel PKS §-s 84 sätestatud alusel kindlaks tehtud, kuid lapsel on juba kaks vanemat (sõltumata vanema soost), ei saa isaduse tuvastamise hagi pidada õiguslikult perspektiivikaks. Kohus peaks sellises olukorras kaaluma isaduse tuvastamise hagi menetlusse võtmata jätmist TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. (p-d 23.3, 24, 24.1, 24.2)
Üldjuhul on lapsendamine nii lapse kui ka lapsendaja jaoks lõplik ja pöördumatu toiming. Lapsendamise tulemusel tekib lapsel lapsendajaga vanema ja lapse õigussuhe, millega kaasnevad samad õiguslikud tagajärjed nagu lapse ja bioloogilise vanema vahelise õigussuhtega. Kohus võib lapsendamise kehtetuks tunnistada avalduse alusel või omal algatusel (PKS §-d 166, 168 ja 169). Arvestades, et lapse huvides on säilitada stabiilsus, tuleb lapsendamise kehtetuks tunnistamise võimalusi käsitada erandina. (p 19)
Kohus võib PKS § 169 lg 3 alusel kehtetuks tunnistada ka lapse ja ühe abikaasa või registreeritud elukaaslase lapsendamissuhte, sh olukorras, mil vanem on lapsendanud teise abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse. PKS § 169 lg-s 3 ei sisaldu iseseisvad lapsendamise kehtetuks tunnistamise alused, vaid seal on välja toodud asjaolud, mille esinemisel võib kohus kaaluda lapsendamise kehtetuks tunnistamist omal algatusel. (p-d 21.1, 21.2)
Lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks PKS § 169 lg 3 p 1 alusel ei piisa ainuüksi sellest, kui lapse bioloogiline vanem on valmis lapse eest hoolitsemise üle võtma ja vanema hooldusõiguse teostamine ei ole vastuolus lapse huvidega. Kohus peab hindama täiendavalt ka seda, kas lapsendamise kehtetuks tunnistamine on PKS § 169 lg 1 mõttes lapse kaalukates huvides. Lapse kaalukaid huve tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades igakülgselt kõiki asjaolusid ja tõendeid. Lapse kaalukaid huve ei saa põhjendada ainuüksi sellega, et praeguseks on avaldaja isadus tuvastatud ning teda kui lapse bioloogilist isa ei kaasatud lapsendamise menetlusse. Samuti ei saa olla aluseks ainuüksi asjaolu, et lapsendajate abielu on lahutatud või nende registreeritud kooselu on lõppenud. (p-d 21.2, 21.3, 22.1, 22.2)
Lapsendamise kehtetuks tunnistamine võib olla lapse kaalukates huvides mh olukorras, kus lapsendamise eesmärki PKS § 147 lg 1 mõttes ei ole ilmselgelt saavutatud. Näiteks juhul, kui vanema ja lapse suhet ei ole loodud ning objektiivsetest asjaoludest nähtub, et see ei teki ka tulevikus (sh näilik lapsendamine). Lapsendamise kehtetuks tunnistamise aluseks võib olla ka see, kui lapsendaja ja lapse suhte jätkumine kahjustab oluliselt ja püsivalt lapse huve (näiteks kui lapsendaja väärkohtleb last või käitub muul õigusvastasel viisil, sh juhul, kui ta kallutab ka last sellisele käitumisele) või kui last on vaja muu tõsise ähvardava ohu eest kaitsta. (p 21.4)
|
| 2-20-17189/101
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.04.2023 |
|
Kuna osaniku suhe osaühinguga põhineb liikmesusel, sarnaneb selline õigussuhe olemuselt kestvuslepingust (vt VÕS § 195 lg 3) tuleneva võlasuhtega ning osaniku osaühingust väljaarvamine on võrreldav kestvuslepingu erakorralise ülesütlemisega. (p 16) Seega tuleb kestvusvõlasuhte ülesütlemise üldregulatsiooni (VÕS § 196 lg 3) arvestades osaühingul esitada hagi osaniku väljaarvamiseks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta väljaarvamise aluseks olnud asjaoludest teada sai.
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise esimeseks eelduseks on osaniku poolt oma kohustuse mõjuva põhjuseta olulisel määral täitmata jätmine või muul viisil osaühingu huvide oluline kahjustamine. Osaniku tegevuse tagajärg või mõju peab tema osanike ringist väljaarvamise õigustamiseks olema sedavõrd intensiivne, et see muudab eesmärgi, milleks osaühing on asutatud, saavutamise võimatuks või ohustab seda oluliselt või kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saa mõistlikult eeldada, et osaühing taluks edaspidi kõnealuse isiku osanikuks olemist. Osaühingu huvide olulise kahjustamise seisukohalt ei ole oluline, kas osaniku tegevuse tõttu on ühingule kahju tekkinud või mitte. (p 17)
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise teine eeldus on üldjuhul asjaolu, et osaühing on nõudnud osanikule saadetud kirjalikus hoiatuses kohustuse täitmist ja kahjustamise lõpetamist ning osanik jätkab rikkumist või osaühingu huvide kahjustamist hoiatusele vaatamata. Hoiatamise all tuleb mõista eelkõige täiendava tähtaja andmist rikkumise või osaühingu huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja selle tulemuseta möödumist. Hoiatamise eesmärk on seega anda osanikule võimalus asuda oma kohustusi nõuetekohaselt täitma ja lõpetada osaühingu huve kahjustav käitumine. Üksnes juhul, kui osanikule etteheidetav rikkumine on sellise iseloomuga, et mõistliku isiku seisukohast ei saa ühelgi juhul eeldada võlasuhte jätkumist, ei ole eelnevat hoiatamist vaja, kuna hoiatamisega ei oleks võimalik seda eesmärki saavutada. Eelkõige ei täida eelnev hoiatamine eesmärki, kui osaniku rikkumise tagajärge pole võimalik muude, vähem koormavate abinõudega kõrvaldada, sh juhul, kui osanik on käitunud viisil, mis mõistliku isiku seisukohast lähtuvalt on põhjustanud muuhulgas usalduse täieliku ja pöördumatu kaotuse tema vastu. (p 18)
Kohus saab osaniku osaühingust välja arvata osaühingu hagi alusel, kui põhikirjas ei ole kokku lepitud osaniku väljaarvamise teistsugust korda. Hagi esitamiseks ei ole vaja osanike otsust, vaid selleks piisab, kui osanikud on väljendanud oma vastavasisulist tahet eraldi antud kirjalikes tahteavaldustes, nt hagiavaldust allkirjastades. (p 19)
Osaniku osaühingust väljaarvamise õiguslikud tagajärjed on sätestatud ÄS § 167 lg-s 3, mis reguleerib osanikule väljaarvamisel tasutavat hüvitist. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel juhul, kui osanik keeldub osa üleandmisest õiglast hüvitist vastu saamata, peab osaniku osaühingust väljaarvamisel toimuma tema osaluse võõrandamine õiglase ja kohese hüvitise eest. Osa kaotuse eest kohese ja õiglase kompensatsiooni (hüvitise) tasumiseks tuleb kindlaks teha osa väärtus, milleks tuleb välja selgitada osaühingu kui terviku majanduslik väärtus ja jagada see proportsionaalselt osade vahel. Õiglane hüvitis peab üldjuhul vastama osa väärtusele sellise hagiavalduse esitamise ajal, milles osaniku osaühingust väljaarvamist nõutakse. Osa väärtuse arvutamiseks võib kasutada erinevaid meetodeid ning kohtu ülesanne on hinnata, milline meetod konkreetse äriühingu puhul tuleb aluseks võtta. Osaühingu osa eest õiglase hüvitise määramisel tuleb arvestada osaühingu tulevikuväljavaateid, milleks on üldjuhul sobilik diskonteeritud rahavoogude (discounted cash flow, DCF) meetod või selle modifikatsioonid Kui DCF-meetod ei võimalda osaühingu õiglast väärtust määrata, on võimalik lähtuda muust tunnustatud metoodikast, nt osa raamatupidamislikust väärtusest, osa turuhinnast või osa likvideerimisväärtusest. Igal juhul ei või väljaarvatavale osanikule makstav hüvitis olla likvideerimisväärtusest väiksem. Äriühingu väärtuse ja väljaarvatavale osanikule makstava õiglase hüvitise suuruse tõendamise koormis lasub osaühingul. (p-d 25-28.3)
ÄS § 167 lg 3 kohaselt peab kohus osaniku väljaarvamisel määrama osa müügi viisi, mis kohus saab teha üksnes hagiavalduses taotletud viisil. Eelnimetatud viisid on eelkõige enampakkumine, sh nii avalik kui ka osanikevaheline, ning müük kindlale isikule, sh osaühingule endale, mõnele teisele osanikule või muule kolmandale isikule. Üldjuhul saab pidada põhjendatuks osa müümist kindlale isikule, sh osaühingule. Osa müüki enampakkumisel saab põhjendatuks pidada üksnes olukorras, kus kohtumenetluses on tõendatud kahe või enama isiku soov omandada osa õiglase hinna eest. Osanik tuleb lugeda osaühingust väljaarvatuks ja osa kaotanuks alles arvates hetkest, mil ta on kätte saanud osaühingu osa müügist saadud hüvitise (RKTKo nr 3-2-1-114-13, p 13). (p-d 29-29.5)
TsÜS §-st 32 osanikule suhtes nii osaühingu kui ka teiste osanikega tuleneva üldise lojaalsuskohustuse sisuks on ka keeld kasutada osaühingu ärivõimalusi oma isiklikes või mõne kolmanda isiku huvides ilma osaühingu nõusolekuta (ärivõimaluse ärakasutamise keeld). Sellest tulenevalt tuleb osanik lugeda lojaalsuskohustust rikkunuks ka juhul, kui ta asub tegutsema eesmärgil omandada enda või kolmandate isikute kasuks eeliseid osaühingu või teiste osanike kahjuks. Selliseks juhtumiks saab lugeda ka osaühingu ärivõimaluse ärakasutamist enese või kolmanda isiku huvides ning osaühingu või teiste osanike kahjuks. Ärivõimalus on ühingule omistatav sõltumata sellest, kas ühing kasutab seda ise või mõne muu ühingu osalusega äriühingu kaudu. (p-d 17.2 ja 22)
Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel müügiviisidega ÄS § 167 lg 3 mõttes ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui hageja on varem juba haginõude osaniku väljaarvamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 2-17-11516/46, p 27). (p 32)
Osade müügiviis ÄS § 167 lg 3 tähenduses ei ole käsitatav otsuse täitmise korrana TsMS § 445 tähenduses. ÄS § 167 lg 3 viitab üksnes kohtu võimalusele otsustada müüa väljaarvatava osaniku osa avalikul enampakkumisel või muul kohtu määratud viisil, täpsustamata müügi korda. TsMS § 445 lg 1 esimene lause võimaldabki kohtul poole taotlusel eelnimetatud müügi korda täpsustada. Otsustades osa müüa enampakkumisel, saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata poole taotlusel kindlaks ka enampakkumise korraldaja ja tingimused (vt ka RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-94-16, p 17). Samuti on kohtul võimalik hageja taotlusel otsuses määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga, nt keelatakse kostjal kuni osa omandamiseks antava tähtaja möödumiseni teostada hääleõigust kas ühes või mitmes osanike pädevusse kuuluvas küsimuses (TsMS § 445 lg 1). (p 33)
Võttes arvesse, et osaniku osaühingust väljaarvamise hagi eesmärk ongi osaühingu jaoks vabaneda kohustusi oluliselt rikkunud või osaühingu huve muul viisil oluliselt kahjustanud osanikust, siis ei saa pidada taunitavaks seda, kui kahjustavalt käitunud osanik omal initsiatiivil talle kuuluva osaühingu osa võõrandab (st hagiga soovitud eesmärgi hagi esitamise järel täidab). Sellise hagi eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine, mistõttu käsutustehing ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi ka seetõttu, et osanik võõrandab oma osa tema väljaarvamise kohtumenetluse kestel. Selline käsutustehing oleks vastuolus heade kommetega üksnes juhul, kui osade käsutamise ainus eesmärk on osaühingu kahjustamine. (p 36)
Osaniku väljaarvamise hagi (ÄS § 167) eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine. Juhul kui osaühing soovib väljaarvatava osaniku osa ise õiglase ja kohese hüvitise eest omandada (ehk osa võõrandamine osaühingule), saab osaühing hagi tagamise korras taotleda kohtult väljaarvataval osanikul osa käsutamise keelamist (TsMS § 378 lg 1 p 2). (p 37)
Osa kuulumisel mitmele isikule ühiselt saab kohus arvata ühised osanikud osaühingust välja, kui vähemalt ühe osa ühise omaniku suhtes on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused (ÄS § 167). Kui vaidlusalused osad kuuluvad abikaasade ühisvara hulka ning ühe abikaasa puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, on abikaasade kui ühiste osanike väljaarvamiseks osaühingust ja sellekohaste tahteavalduste asendamiseks vajalik esitada hagi mõlema abikaasa vastu. Osa ühiseid omajaid tuleb pidada kohustuslikeks kaaskostjateks. Kui osanik, kelle puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, teeb pärast osaühingust väljaarvamise aluseks oleva kohustuse rikkumist tehingu, mille tulemusena hakkab senine ühine osa kuuluma üksnes teisele rikkumise hetkel osanikuks olnud osa ühisele omajale, ei välista nimetatud võõrandamistehingu tegemine osaühingul osa omandanud osaniku osaühingust väljaarvamist. (p 38.2)
Kui väljaarvatav osanik on äriühingu osa kohtumenetluse ajal kehtivalt võõrandanud, siis ei ole ta enam osanik. Sellisel juhul võib osaniku väljaarvamise hagi olla muutunud õiguslikult perspektiivituks, mistõttu võib maakohus jätta hagi läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2). (p 38.3)
|
| 2-21-5895/64
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.02.2023 |
|
Seadusest et ei tulene vanemate eelduslikku õigust nõuda, et laps viibiks nende kummagi juures võrdse aja. Lapsele ei tule eelduslikult määrata vahelduvat elukohta ainuüksi põhjusel, et vanem, kelle juures laps ei ela, on valmis ja võimeline lapsele vahelduvat elukohta pakkuma. (p-d 19 ja 20)
Suhtluskorra kindlaksmääramisel tuleb lapse huvide väljaselgitamiseks kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta tema arvamus arvesse ühe asjaoluna lapse huvide väljaselgitamisel. Suhtluskorra vaidluses peab kohus kaaluma kõiki võimalikke suhtluskorra alternatiive ning põhjendama, miks mh ei nõustuta nt eestkosteasutuste ja laste esindaja seisukohtadega ja miks on suhtluskorra kohta oma arvamust avaldanud laste seisukoht nende huvide vastane, mitte võrrelda üksnes vanemate soovitud suhtluskordi. (p-d 14 ja 16)
|
| 2-20-3353/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.12.2022 |
|
Elatisenõude osas, mis on muutunud sissenõutavaks enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, saab elatist saama õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana PankrS § 8 lg 3 mõttes ning paluda selle tunnustamist teise järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena. Võlgniku pankroti väljakuulutamisele eelneva aja elatise nõuded, mis on pankrotimenetluses tunnustatud, tuleb rahuldada võlgniku pankrotivara arvel jaotise alusel.
Kuigi pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev PankrS § 42 järgi saabunuks, ei tähenda see, et elatist saama õigustatud isiku tulevikus tekkivad elatisenõuded muutuvad pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks. Kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise järel on sissenõutavad üksnes pankroti väljakuulutamise eelse aja elatise nõuded, kuna perioodilise elatise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks iga kuu uuesti (vt RKTKm nr 3-2-1-26-12, p 13). (p 10.1)
Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). (p 10.2)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. (p 10.3)
Täitedokumendi puudumisel saab isik, kellel on võlgniku vastu pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud elatisenõue, pöörduda kõnealuse nõudega PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kohtusse, kuna ta ei ole selle elatisenõude osas pankrotivõlausaldaja. Kohtumenetlus saab toimuda ka pankrotimenetluse ajal. Kui võlgniku suhtes on juba enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetlus elatisenõude üle, mille kohta ei ole veel lahendit tehtud, jätab kohus PankrS § 43 lg 2 alusel nõude läbi vaatamata üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni, kuna see elatisenõue seostub pankrotivaraga. Kohtumenetlus saab jätkuda osas, mis puudutab pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuvat elatisenõuet, kuna seda ei rahuldata pankrotivara arvel. (p 10.4)
Kui võlgnikul ei ole sissetulekut, mille arvel elatist maksta, saab elatist saama õigustatud isik taotleda elatise määramist PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel pankrotivara arvel. See taotlus tuleb esitada pankrotimenetluses, pankrotiasja menetlevas kohtus läbi vaadatava taotlusena, mille saab lahendada üksnes kohus, kelle pädevuses on pankrotiasja lahendamine. Puudutatud isikud on nii pankrotivõlgnik kui ka pankrotihaldur. Kohus teeb PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel diskretsiooniotsustuse. Asjaolud, mida kohus avalduse lahendamisel kaalub, on ennekõike see, kas õigustatud isikule on elatise saamine tagatud muul viisil ning kas on pankrotivara, mille arvel elatis määrata. Kohus ei määra elatist pankrotivarast ning jätab avalduse rahuldamata üksnes juhul, kui võlgnikul on piisav sissetulek elatise maksmiseks või kui võlgnikul sellist sissetulekut küll pole, kuid pankrotivara puudub ning on kindel, et seda ei teki ka pankrotimenetluse ajal. Lisaks peab kohus kõnealuse avalduse lahendamisel hindama pankrotivarast määramisele kuuluva hädavajaliku elatise suurust (sõltumata täitedokumendi olemasolust) ja perioodi. (p 10.5)
Seadusandja on näinud ette erisuse elatise nõudmisel, mis tekkis ja muutus sissenõutavaks pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). Sissenõuet ei saa pöörata eelkõige täitemenetluse seadustikus nimetatud võlgniku sissetulekule või sissetuleku osale. Seega saab võlgnik pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal sissetuleku jm vara arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. (p 10.2)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt esitatud elatisenõude puhul ei osale pankrotihaldur PankrS §-s 43 sätestatut arvestades kohtumenetluses võlgniku asemel, kuna kõnealune elatisenõue ei seostu pankrotivaraga. (p 10.4)
PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Pankrotiseadus ei võimalda lugeda elatisenõuet massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 tähenduses. Massikohustus on üksnes selline kohustus, mida seadus loeb massikohustuseks. Seetõttu ei kohaldu ka PankrS § 149 lg 1. (p 10.5)
PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. (p 10.5)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana. Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid.
Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana. Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Elatist saama õigustatud isik võib elatisenõude (nii kohtulikult aga ka kohtuväliselt) esitada igal ajal, sh ka peale pankroti väljakuulutamist. (p 11)
|
| 2-20-9571/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.11.2022 |
|
PKS § 2172 lg 1 kohaselt, kui enne 2022. a 1. jaanuari tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatisraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates 2022. a 1. jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus. PKS § 2172 lg 2 kohaselt, kui kohustatud vanem või laps ei nõustu sama sätte esimeses lõikes nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele.
Need sätted kohalduvad ka juhul, kui elatis on enne 1. jaanuari 2022 kokku lepitud kohtulikult kinnitatud kompromissiga selliselt, et vanem peab lapsele maksma igakuist elatist seadusega kehtestatud elatisraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus. (p 12)
|
| 1-21-2199/76
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.09.2022 |
|
Mõistes kelleltki välja rahasumma, peab kohus lahendi resolutiivosas lisaks väljamõistetava summa suurusele ja isikule (või isikutele), kellelt raha välja mõistetakse, märkima ka isiku (isikud), kelle kasuks raha välja mõistetakse. Mõistes raha välja mitme isiku kasuks, peab kohtuotsusest üheselt ilmnema, kellelt kelle kasuks milline rahasumma välja mõistetakse. Kui raha mõistetakse välja erinevatel alustel (nt nii haginõude kui ka menetluskulu katteks), peab kohtuotsuse resolutiivosast nähtuma seegi, millise nõude katteks üks või teine rahasumma on välja mõistetud. (p 7)
Kui süüdistataval tekib kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki sätete alusel kohustus hüvitada menetluskuluna kannatanu lepingulisele esindajale makstud tasu, tuleb see summa mõista välja kannatanu, mitte aga riigi kasuks. (p 8)
KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus jätta osa menetluskulust, mille muidu peaks hüvitama süüdistatav, riigi – mitte aga mõne menetlusosalise – kanda. Niisamuti laieneb ka KrMS § 180 lg 3 neljandas lauses ette nähtud ositi tasumise võimalus üksnes sellisele kriminaalmenetluse kulu hüvitisele, mis mõistetakse süüdistatavalt välja riigi kasuks. KrMS § 180 lg 3 neljanda lause alusel ei saa koormata mõnd menetlusosalist – näiteks kannatanut – kohustusega oodata talle kuuluva menetluskulu hüvitamise nõude kohese ja täieliku sissenõudmisega. (p 11)
Kohtuliku arutamise ajal toimuva määruskaebemenetluse kulu hüvitamise taotlus tuleb esitada juba määruskaebemenetluse käigus ja selle lahendab määruskaebust lahendav kohus KrMS §-st 187 juhindudes. Määruskaebemenetluses esitamata jäetud menetluskulu hüvitamise taotlust ei saa esitada hiljem kriminaalasja arutamisel. (p 16)
Menetluskulu see osa, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182 alusel. (p 17)
Süüdistatava kanda ei saa jätta menetluskulu, mis on seotud tähtaega rikkudes esitatud ja seetõttu läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi menetlemisega. (p 18)
Üldjuhul peab kõrgema astme kohus, muutes süüdistatava süüdimõistmise mahtu, korrigeerima ka madalama astme kohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. (p 26)
Kui menetluskulu on enda vara arvel kandnud füüsilisest isikust menetlusosalise seaduslik esindaja (KrMS § 41 lg 1), siis tuleb ka hüvitis selle menetluskulu eest välja mõista menetlusosalise seadusliku esindaja kasuks. (p 13)
Kui valla- või linnavalitsus on kriminaalasjas kannatanuna osaleva isiku eestkostjana maksnud kannatanu lepingulisele esindajale õigusteenuse eest tasu, mis jääb menetluskuluna kannatanu kanda, ei luba PKS § 191 lg 2 valla- või linnavalitsusel nõuda selle kulu hüvitamist eestkostetava vara arvel. (p 22)
|
| 2-20-13586/103
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.06.2022 |
|
Varaühisuse varasuhte korral teostavad abikaasad PKS § 28 lg-te 1 ja 3 kohaselt ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi üldjuhul ühiselt, lähtudes abielulise kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest, teavitades teineteist vara valitsemise toimingutest ja vara seisust. Üldjuhul võivad abikaasad PKS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt ühisvaraga tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada üksnes ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p 12)
Kohus saab anda abikaasa avalduse alusel ühisvara valitsemiseks vajaliku tehingu tegemiseks nõusoleku PKS § 29 lg 3 kohaselt. Abikaasa kohustus anda tahteavaldus ühisvaraga tehingu tegemiseks põhineb hea usu põhimõttel ja abikaasade koostöökohustusel, mida väljendavad PKS § 15 ja § 28 lg-d 1 ja 3. Abikaasa saab esitada kohtult nõusoleku saamise nõude PKS § 29 lg 3 kohaselt nii enne kui ka pärast tehingu tegemist. Kohus saab anda PKS § 29 lg 3 kohaselt nõusoleku ühisvaraga tehingu tegemiseks järgmistel eeldustel:
· abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt;
· tehingu tegemiseks on vaja teise abikaasa nõusolekut;
· tehing on ühisvara valitsemiseks vajalik;
· tehing lähtub abielulise kooselu või vara korrapärase majandamise huvidest;
· tehingu tegemata jätmisega või viivitamisega seostub kahju tekkimise oht;
· teiselt abikaasalt ei ole võimalik tehingu tegemiseks nõusolekut saada eelkõige haiguse või äraoleku tõttu või teine abikaasa keeldub nõusoleku andmisest piisava põhjuseta (p-d 12 ja 15.2)
Kumbki abikaasa võib sõlmida iseseisvalt võlaõiguslikke lepinguid kolmandate isikutega. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kehtiv on näiteks võlaõiguslik leping, millega üks abikaasa on ühisvara hulka kuuluva kinnisasja üürile andnud. Üürileping ei ole VÕS § 12 lg 1 kohaselt tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita. Küll aga ei saa ühe abikaasa ja kolmanda isiku vahel sõlmitud võlaõiguslik leping teist abikaasat kohustada ning selle täitmist ei saa ühisvara arvel nõuda (vt RKTKo nr 2-16-9519/78, p-d 28-29.2). (p 13.3)
Eelkõige on ühisvara valitsemiseks vajalik selline tehing, mis aitab tagada ühisvara korrapärase majandamise huve või korraldada abielulist kooselu. Avaldaja peab avalduses tehingu vajalikkust põhjendama. Arvestada tuleb sellega, et üldjuhul teostavad abikaasad PKS § 28 lg 1 järgi ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt. Nii ei ole ettevõtlusega tegeleval abikaasal ainuüksi teise abikaasa passiivsuse tõttu ettevõtlusega seotud ühisvara valitsemise asjus suuremat otsustusõigust. (p 14.3)
Asjaolu, kas tehing vastab korrapärase majandamise huvidele, saab hinnata eelkõige objektiivsete majanduslike kriteeriumide alusel. Ei ole välistatud, et ühisvara valitsemiseks on vajalik ja korrapärase majandamise huvidele vastab tehing, millega soovitakse ühisvara valitsemist ümber korraldada. Neile kriteeriumidele võib vastata muu hulgas tehing, millega ettevõtjast abikaasa soovib oma tootmist või muud majandustegevust reorganiseerida. Vastusoorituseta või kinke iseloomuga tehingud seevastu üldjuhul vara korrapärase majandamise huvidele ei vasta. (p 14.4)
Kahju tekkimise ohtu tuleb hinnata objektiivsete majanduslike kriteeriumide alusel. Kahju tekkimise oht võib muu hulgas ilmneda olukorras, mil ühe abikaasa tervislik seisund takistab tal ühisvara nõuetekohaselt valitseda. Kahjuna saab käsitada eelkõige majanduslikku kahju, mis seisneb ühisvara kui terviku või selle hulka kuuluvate esemete väärtuse vähenemises. (p 15.1)
Tuginedes teise abikaasa äraolekule või haigusele, peab avaldaja põhistama, miks on teiselt abikaasalt nõusoleku saamine takistatud. Kui avaldaja tugineb sellele, et teine abikaasa on keeldunud nõusoleku andmisest piisava põhjuseta, peab avaldaja välja tooma asjaolud, millest nähtub, et teine abikaasa on nõusoleku andmisest keeldunud, teine abikaasa saab tõendada, et keeldumiseks oli piisav põhjus. Ainuüksi asjaolu, et tegemist on tehinguga, mille abikaasad peavad tegema ühiselt, ei anna alust nõusoleku andmisest keelduda. (p 16.1)
Nõusoleku andmisest keeldumise piisavat põhjust tuleb hinnata objektiivsetest majanduslikest põhjustest lähtuvalt. Muude asjaolude ja tõendite kõrval ei ole aga välistatud arvestada ka nõusoleku andmisest keeldunud abikaasa subjektiivseid kaalutlusi. Nõusoleku andmisest keeldumine on eelkõige põhjendatud olukorras, mil tehing kahjustaks nõusoleku andmisest keeldunud abikaasa varanduslikke huve või asetaks ta varasemaga võrreldes halvemasse positsiooni. Igal üksikjuhtumil tuleb piisava põhjuse olemasolu eraldi hinnata. Piisav põhjus nõusoleku andmisest keeldumiseks võib olla abikaasal olukorras, mil tema positsioon ühisvara hulka kuulunud ühiste aktsiate omajana vahetub fondi kasusaaja positsiooniga, mis tagab talle õigused alles pärast teise abikaasa surma. Sellisel juhul võib olla abikaasa majanduslik olukord halvenenud ja vara faktilise kontrollimise võimalus vähenenud, sest ühisvara valitsemisel on abikaasadel võrdsed õigused, kuid fondi kasusaaja positsioon ei võimalda abikaasale samalaadset otsustusõigust (p-d 16.2 ja 23.4)
Varaühisuse varasuhte eesmärk on väärtustada ühisvara ühise moodustamise kaudu koduse majapidamise korraldamises ja laste kasvatamises osalenud abikaasa panust võrdselt sissetulekut teeniva abikaasa panusega. Varaühisus tagab nõrgema poole kaitse sellega, et abikaasad on varasuhte kestel ühise tegutsemise nõude kaudu tugevalt seotud. Samuti on abikaasal teise abikaasa vastu varasuhte lõppedes esemete ühisest kuuluvusest tulenev nõue, mille realiseerimine võib olla tulemuslikum kui rahalise nõude esitamine. (p 17)
Varaühisus ei pruugi aga olla sobivaim valik varasuhete korraldamiseks kõigil juhtudel ning abikaasade ulatuslik kohustus ühisvara ühiselt valitseda võib vara korrapärast majandamist hoopis takistada. Varaühisus ei pruugi olla otstarbekas mudel ettevõtlusega tegelevate abikaasade puhul või olukorras, mil abikaasade varaline seisund on keskmisest märkimisväärselt parem ning mõlemad abikaasad soovivad teineteisest sõltumatult vara valitseda. Kohus ei saa abikaasade asemel ühisvara valitseda. Sellist eesmärki ei kanna ka PKS § 29 lg 3. PKS § 28 lg 1 kohaselt teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi abikaasad ühiselt. Kohtu ülesanne ei ole majandusanalüüsi tulemusel abikaasadele siduvaid ettekirjutusi teha, seda enam, et majanduslikult otstarbekaid võimalusi võib olla väga erinevaid. (p-d 17.1 ja 17.2)
Iseenesest võib ühe abikaasa soov korraldada vara valitsemine järeltulevate põlvede huvides fondi kaudu, mis haldab investeeringuid, lähtudes professionaalsuse põhimõttest ja kasusaajate huvidest, olla kooskõlas ühise majapidamise korraldamise huvidega. Varaühisuse varasuhte puhul peab abikaasa aga arvestama teise abikaasa õigusega poolele ühisvara väärtusest. Sõltumata sellest, kummal abikaasal on paremad finantsteadmised, ei ole ühel abikaasal õigust otsustada teise eest, kuidas teine abikaasa talle varaühisuse varasuhtest tulenevaid õigusi kasutab. Kui abikaasa soovib teha enda surma puhuks korraldusi viimse tahte avaldusega või eluajal fondi asutamise kaudu, saab ta neid korraldusi teha üksnes enda vara suhtes. Üldpõhimõtte kohaselt ei saa keegi teisele rohkem vara üle anda, kui talle endale kuulub (nemo plus iuris transfere (ad alium) potest quam ipse habet). (p 24)
Kui abikaasal ei ole aktsiate käsutamiseks teise abikaasa nõusolekut, on käsutustehing PKS § 31 lg 1 kohaselt tühine. Aktsiad tuleb ühisvarasse tagastada ning asendada selleks vajalikud tahteavaldused kohtulahendiga. Aktsiate ühisvarasse tagastamiseks vajalike tahteavalduste asendamise nõude alus teise abikaasa vastu on PKS § 28 lg 4. (p 26)
Abikaasa saab nõuda kolmandalt isikult, kellele aktsiad üle anti, aktsiate ühisvarasse tagastamist ja selleks vajalikke tahteavaldusi soorituskondiktsiooni järgi VÕS § 1028 jj kohaselt. Aktsiaid kui mittekehalisi esemeid vinditseerida ei saa. Kui ühisvara hulka kuuluva kehalise eseme (vallasasja) käsutustehing on tühine, saab teine abikaasa nõuda saajalt üleantu (sh valduse) tagastamist nii vindikatsiooninõudena AÕS § 80 mõttes kui ka soorituskondiktsiooni kohaselt VÕS § 1028 jj alusel (RKTKo nr 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 23). (p 27.3).
Olukorras, kus sooritus oli VÕS § 1028 lg 1 mõttes alusetu, on abikaasal õigus nõuda kolmandalt isikult kõnealuse tehinguga alusetult saadu tagastamist VÕS § 1032 lg 1 esimese lause kohaselt. Alusetult saadu tagastamise nõue hõlmab mistahes toimingu tegemist, mis on vajalik endise olukorra taastamiseks. Alusetult saadu tagastamise nõue võib seisneda vaidlusaluse tehingu esemeks olnud aktsiate kohta EVK-sse tehtud kannete muutmises. Selleks, et tagada, et abikaasad teostaksid ÄS § 286 lg 1 kohaselt ühistest aktsiatest tulenevaid õigusi üksnes ühiselt ning kajastuksid registris aktsiate ühiste omajatena, on vajalik, et aktsiad tagastatakse abikaasade ühisele väärtpaberikontole EVKS § 5 lg 3 mõttes ja kohustatakse teist abikaasat andma nõusolek ühise väärtpaberikonto avamiseks. (p-d 28.3, 30.4 ja 30.5)
|
| 2-19-19160/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.06.2022 |
|
Kohus saab PKS § 210 lg 2 kohaselt mõista 31. detsembrini 2021 elatise välja enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 peab kohus aga kohaldama alates 1. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus kohaldab õigust ise ning peab kohaldama elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 kehtivat perekonnaseaduse redaktsiooni sõltumata poolte väidetest. Ka juhul, kui maakohus tegi lahendi enne 1. jaanuarit 2022, kohaldades iseenesest õigesti varem kehtinud õigust, peab ringkonnakohus sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad, kohaldama osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022, kehtivat materiaalõigust ning vajaduse korral selles osas maakohtu lahendit muutma. (p-d 12 ja 13)
Enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg-tes 5-7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Kohtu selgitamiskohustus hõlmab kohustust paluda hagejal muutunud materiaalõiguse tõttu vajaduse korral nõuet täpsustada, selgitada tõendamiskoormise muutumist ning juhtida vajaduse korral tähelepanu täiendavate asjaolude tõendamise vajadusele. (p 14)
PKS § 101 lg-t 6 on põhjendatud tõlgendada selliselt, et kohus vähendab proportsionaalselt PKS § 101 alusel arvutatud elatise suurust sõltumata poolte väidetest eeldusel, et asjaolu, et lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle. Muudel juhtudel saab kohustatud vanema juures viibimise aeg kõne alla tulla mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. Näiteks juhul, kui lapsega suhtlemise kord ei ole kohtulahendiga kindlaks määratud või kui kohustatud vanema juures viibimise aeg põhineb vanemate kokkuleppel või praktikas väljakujunenud elukorraldusel, muu hulgas juhul, kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on lühem kui seitse ööpäeva kuus või kui vanemad vaidlevad selle üle, kas kohustatud vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. (p-d 14.7 ja 15.5)
Varem kehtinud õigusega võrreldes on erinev see, et kohus võib PKS § 102 lg 3 kohaselt välja mõista elatise suuremas ulatuses, kui oleks konkreetse alaealise lapse kohta PKS § 101 alusel arvutatud summa sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad. Suurema elatise väljamõistmine PKS § 102 lg 3 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, kuid kohus peab otsustuse aluseks olevad asjaolud menetluses välja selgitama ning otsustust nõuetekohaselt põhjendama. (p 14.8)
Kohtu ülesanne on välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud PKS § 101 alusel elatise suuruse arvutamiseks. Kohus saab PKS § 101 alusel elatise suuruse arvutamiseks vajalike asjaolude jaoks koguda tõendeid omal algatusel või poolte kaasabil. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 6 järgi perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (RKTKo nr 2-16-118651/31, p 15; RKTKo nr 3-2-1-35-17, p 24; RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 12). (p 15)
Ka kehtiva õiguse kohaselt peab mõjuvale põhjusele elatise vähendamiseks alla PKS §-s 101 sätestatud määra PKS § 102 lg 2 alusel tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vt RKTKo nr 2-16-118651/31, p 10; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Mõjuvad põhjused on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses toodud näidisloeteluna. Ka alates 1. jaanuarist 2022 kehtivate sätete alusel väljamõistetava elatise puhul võib mõjuv põhjus endiselt olla muu hulgas asjaolu, millele on viidatud PKS § 101 lg-tes 5-7. (p-d 15.2 ja 15.3)
Kohtulahendi resolutsioonis tuleb tagasiulatuv elatis PKS § 108 mõttes ning elatis alates hagi esitamisest kuni 31. detsembrini 2021 välja mõista ühekordse kindla summana, mitte muutuva suurusena. Kui kohus mõistab välja elatise pärast 1. jaanuarit 2022 muutuva suurusena PKS § 101 lg 2 mõttes, ei pea kohus elatise suurust alates 1. jaanuarist 2022 kuni lahendi tegemise ajani vastavas kohtuastmes kindla summana välja arvutama. Kuna osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022, on elatise suuruse arvutamise alused samad, võib kohus selles osas elatise ühtselt välja mõista muutuva suurusena. (p-d 17.2 ja 18.2)
Kui kohus mõistab alates 1. jaanuarist 2022 elatise välja muutuva suurusena, on lahend TsMS § 442 lg 5 mõttes selge ja täidetav, kui kohus on märkinud resolutsioonis elatise kogusumma ning toonud välja elatise arvutamise alused selliselt, et iga elatise suurust määrav komponent on märgitud summaliselt (eurodes). Lisaks peab resolutsioonist nähtuma, milliseid komponente tuleb perioodiliselt ümber arvutada ning millised on ümberarvutamise alused. Piisav on viide seaduse sättele, mis reguleerib elatise komponendi ümberarvutamise aluseid. PKS § 101 alusel arvutatud muutuva suurusega elatise kohta tehtud kohtulahendi resolutsioon on selge ja täidetav, kui sellest tuleneb, et elatise suurus muutub iga aasta 1. aprillil, kui baassummat indekseeritakse vastavalt PKS § 101 lg-le 3 ning PKS § 101 lg-t 4 arvestades muutub summa, mis tähistab kolme protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Viidatud sätete sõnastust ei ole vaja kohtulahendi resolutsiooni kopeerida. (p-d 18.1 ja 20.2)
|
Facebook
X.com