2-20-3353/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.12.2022 |
|
Elatisenõude osas, mis on muutunud sissenõutavaks enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, saab elatist saama õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana PankrS § 8 lg 3 mõttes ning paluda selle tunnustamist teise järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena. Võlgniku pankroti väljakuulutamisele eelneva aja elatise nõuded, mis on pankrotimenetluses tunnustatud, tuleb rahuldada võlgniku pankrotivara arvel jaotise alusel.
Kuigi pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev PankrS § 42 järgi saabunuks, ei tähenda see, et elatist saama õigustatud isiku tulevikus tekkivad elatisenõuded muutuvad pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks. Kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise järel on sissenõutavad üksnes pankroti väljakuulutamise eelse aja elatise nõuded, kuna perioodilise elatise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks iga kuu uuesti (vt RKTKm nr 3-2-1-26-12, p 13). (p 10.1)
Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). (p 10.2)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. (p 10.3)
Täitedokumendi puudumisel saab isik, kellel on võlgniku vastu pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud elatisenõue, pöörduda kõnealuse nõudega PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kohtusse, kuna ta ei ole selle elatisenõude osas pankrotivõlausaldaja. Kohtumenetlus saab toimuda ka pankrotimenetluse ajal. Kui võlgniku suhtes on juba enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetlus elatisenõude üle, mille kohta ei ole veel lahendit tehtud, jätab kohus PankrS § 43 lg 2 alusel nõude läbi vaatamata üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni, kuna see elatisenõue seostub pankrotivaraga. Kohtumenetlus saab jätkuda osas, mis puudutab pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuvat elatisenõuet, kuna seda ei rahuldata pankrotivara arvel. (p 10.4)
Kui võlgnikul ei ole sissetulekut, mille arvel elatist maksta, saab elatist saama õigustatud isik taotleda elatise määramist PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel pankrotivara arvel. See taotlus tuleb esitada pankrotimenetluses, pankrotiasja menetlevas kohtus läbi vaadatava taotlusena, mille saab lahendada üksnes kohus, kelle pädevuses on pankrotiasja lahendamine. Puudutatud isikud on nii pankrotivõlgnik kui ka pankrotihaldur. Kohus teeb PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel diskretsiooniotsustuse. Asjaolud, mida kohus avalduse lahendamisel kaalub, on ennekõike see, kas õigustatud isikule on elatise saamine tagatud muul viisil ning kas on pankrotivara, mille arvel elatis määrata. Kohus ei määra elatist pankrotivarast ning jätab avalduse rahuldamata üksnes juhul, kui võlgnikul on piisav sissetulek elatise maksmiseks või kui võlgnikul sellist sissetulekut küll pole, kuid pankrotivara puudub ning on kindel, et seda ei teki ka pankrotimenetluse ajal. Lisaks peab kohus kõnealuse avalduse lahendamisel hindama pankrotivarast määramisele kuuluva hädavajaliku elatise suurust (sõltumata täitedokumendi olemasolust) ja perioodi. (p 10.5)
Seadusandja on näinud ette erisuse elatise nõudmisel, mis tekkis ja muutus sissenõutavaks pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). Sissenõuet ei saa pöörata eelkõige täitemenetluse seadustikus nimetatud võlgniku sissetulekule või sissetuleku osale. Seega saab võlgnik pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal sissetuleku jm vara arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. (p 10.2)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt esitatud elatisenõude puhul ei osale pankrotihaldur PankrS §-s 43 sätestatut arvestades kohtumenetluses võlgniku asemel, kuna kõnealune elatisenõue ei seostu pankrotivaraga. (p 10.4)
PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Pankrotiseadus ei võimalda lugeda elatisenõuet massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 tähenduses. Massikohustus on üksnes selline kohustus, mida seadus loeb massikohustuseks. Seetõttu ei kohaldu ka PankrS § 149 lg 1. (p 10.5)
PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. (p 10.5)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana. Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid.
Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana. Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Elatist saama õigustatud isik võib elatisenõude (nii kohtulikult aga ka kohtuväliselt) esitada igal ajal, sh ka peale pankroti väljakuulutamist. (p 11)
|
| 2-20-9571/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.11.2022 |
|
PKS § 2172 lg 1 kohaselt, kui enne 2022. a 1. jaanuari tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatisraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates 2022. a 1. jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus. PKS § 2172 lg 2 kohaselt, kui kohustatud vanem või laps ei nõustu sama sätte esimeses lõikes nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele.
Need sätted kohalduvad ka juhul, kui elatis on enne 1. jaanuari 2022 kokku lepitud kohtulikult kinnitatud kompromissiga selliselt, et vanem peab lapsele maksma igakuist elatist seadusega kehtestatud elatisraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus. (p 12)
|
| 2-19-19160/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.06.2022 |
|
Kohus saab PKS § 210 lg 2 kohaselt mõista 31. detsembrini 2021 elatise välja enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 peab kohus aga kohaldama alates 1. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus kohaldab õigust ise ning peab kohaldama elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 kehtivat perekonnaseaduse redaktsiooni sõltumata poolte väidetest. Ka juhul, kui maakohus tegi lahendi enne 1. jaanuarit 2022, kohaldades iseenesest õigesti varem kehtinud õigust, peab ringkonnakohus sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad, kohaldama osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022, kehtivat materiaalõigust ning vajaduse korral selles osas maakohtu lahendit muutma. (p-d 12 ja 13)
Enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg-tes 5-7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Kohtu selgitamiskohustus hõlmab kohustust paluda hagejal muutunud materiaalõiguse tõttu vajaduse korral nõuet täpsustada, selgitada tõendamiskoormise muutumist ning juhtida vajaduse korral tähelepanu täiendavate asjaolude tõendamise vajadusele. (p 14)
PKS § 101 lg-t 6 on põhjendatud tõlgendada selliselt, et kohus vähendab proportsionaalselt PKS § 101 alusel arvutatud elatise suurust sõltumata poolte väidetest eeldusel, et asjaolu, et lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle. Muudel juhtudel saab kohustatud vanema juures viibimise aeg kõne alla tulla mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. Näiteks juhul, kui lapsega suhtlemise kord ei ole kohtulahendiga kindlaks määratud või kui kohustatud vanema juures viibimise aeg põhineb vanemate kokkuleppel või praktikas väljakujunenud elukorraldusel, muu hulgas juhul, kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on lühem kui seitse ööpäeva kuus või kui vanemad vaidlevad selle üle, kas kohustatud vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. (p-d 14.7 ja 15.5)
Varem kehtinud õigusega võrreldes on erinev see, et kohus võib PKS § 102 lg 3 kohaselt välja mõista elatise suuremas ulatuses, kui oleks konkreetse alaealise lapse kohta PKS § 101 alusel arvutatud summa sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad. Suurema elatise väljamõistmine PKS § 102 lg 3 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, kuid kohus peab otsustuse aluseks olevad asjaolud menetluses välja selgitama ning otsustust nõuetekohaselt põhjendama. (p 14.8)
Kohtu ülesanne on välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud PKS § 101 alusel elatise suuruse arvutamiseks. Kohus saab PKS § 101 alusel elatise suuruse arvutamiseks vajalike asjaolude jaoks koguda tõendeid omal algatusel või poolte kaasabil. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 6 järgi perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (RKTKo nr 2-16-118651/31, p 15; RKTKo nr 3-2-1-35-17, p 24; RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 12). (p 15)
Ka kehtiva õiguse kohaselt peab mõjuvale põhjusele elatise vähendamiseks alla PKS §-s 101 sätestatud määra PKS § 102 lg 2 alusel tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vt RKTKo nr 2-16-118651/31, p 10; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Mõjuvad põhjused on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses toodud näidisloeteluna. Ka alates 1. jaanuarist 2022 kehtivate sätete alusel väljamõistetava elatise puhul võib mõjuv põhjus endiselt olla muu hulgas asjaolu, millele on viidatud PKS § 101 lg-tes 5-7. (p-d 15.2 ja 15.3)
Kohtulahendi resolutsioonis tuleb tagasiulatuv elatis PKS § 108 mõttes ning elatis alates hagi esitamisest kuni 31. detsembrini 2021 välja mõista ühekordse kindla summana, mitte muutuva suurusena. Kui kohus mõistab välja elatise pärast 1. jaanuarit 2022 muutuva suurusena PKS § 101 lg 2 mõttes, ei pea kohus elatise suurust alates 1. jaanuarist 2022 kuni lahendi tegemise ajani vastavas kohtuastmes kindla summana välja arvutama. Kuna osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022, on elatise suuruse arvutamise alused samad, võib kohus selles osas elatise ühtselt välja mõista muutuva suurusena. (p-d 17.2 ja 18.2)
Kui kohus mõistab alates 1. jaanuarist 2022 elatise välja muutuva suurusena, on lahend TsMS § 442 lg 5 mõttes selge ja täidetav, kui kohus on märkinud resolutsioonis elatise kogusumma ning toonud välja elatise arvutamise alused selliselt, et iga elatise suurust määrav komponent on märgitud summaliselt (eurodes). Lisaks peab resolutsioonist nähtuma, milliseid komponente tuleb perioodiliselt ümber arvutada ning millised on ümberarvutamise alused. Piisav on viide seaduse sättele, mis reguleerib elatise komponendi ümberarvutamise aluseid. PKS § 101 alusel arvutatud muutuva suurusega elatise kohta tehtud kohtulahendi resolutsioon on selge ja täidetav, kui sellest tuleneb, et elatise suurus muutub iga aasta 1. aprillil, kui baassummat indekseeritakse vastavalt PKS § 101 lg-le 3 ning PKS § 101 lg-t 4 arvestades muutub summa, mis tähistab kolme protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Viidatud sätete sõnastust ei ole vaja kohtulahendi resolutsiooni kopeerida. (p-d 18.1 ja 20.2)
|
| 2-19-18082/74
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.10.2021 |
|
Lapse elatise vaidlustes tuleb kohtutel analüüsida mõlema vanema sissetulekult, varalist seisundit ja võimet teenida sissetulekut. (p 11)
Enne hagi esitamist ülalpidamise järjepidevalt nõudmata jätmine ei välista lapse õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist. Tagasiulatuvalt elatise väljamõistmisel on võimalik vältida kohustatud vanema äärmiselt raskesse olukorda asetamist eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel nii laste toonaseid vajadusi kui ka mõlema vanema toonast ja kohtulahendi tegemise aja ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. (p 13)
Perekonnaasjas ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kohustades hagejaid esitama andmeid ja dokumente ka tema enda sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõudes asjakohast teavet muudelt isikutelt. (p 12)
|
| 2-18-6491/96
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.05.2021 |
|
PKS § 100 lg-s 2 on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega.
PKS § 100 lg-t 2 on vaja aga täpsemalt tõlgendada olukorras, kus alaealine laps elab vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (vt ka RKTKo 08.01.2014 nr 3-2-1-165-13, p 12; RKTKo 09.06.2017 nr 3-2-1-35-17, p 23.1). Eelnimetatud juhul ei esine PKS § 100 lg 2 esimeses lauses käsitletud olukorda, kus vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises. (p 13.1)
Lapse vahelduva elukoha olemasolu hindamisel tuleb lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele arvestada ka muid asjaolusid tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse vahetu ülalpidamise põhiraskus siiski ühel vanematest. (p 13.2)
Kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist. (p 13.3)
Lapsele möödunud aja eest elatise väljamõistmise nõude lahendamisel ei ole ainumääravat tähtsust sellel, kui suuri kulutusi on üks või teine vanem teinud lapse ülalpidamiseks ja kas vanemate varalised panused on olnud võrdväärse suurusega. Oluline on see, kas kõik lapse vajadused on olnud kaetud. (p 14.2)
Kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist. (p 13.3)
|
| 2-19-9679/27
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.02.2021 |
|
Vanemate sõlmitud notariaalselt tõestatud elatiskokkulepe, milles kohustatud vanem on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele, on TMS § 2 lg 1 p-s 181 sätestatud täitedokumendiks. (p 11)
Vanema vastu esitatud elatisnõude täitmisel tuleb eristada, kas elatist nõutakse seaduse või elatiskokkuleppe alusel. Seaduses sätestatud elatise nõudmise õigus on lapsel. Kui lapse kasuks on jõustunud või viivitamata täidetava kohtulahendiga elatis välja mõistetud, on laps täitemenetluses ka sissenõudjaks. Elatiskokkuleppe korral on lapsel nõudeõigus ja ta on täitemenetluses sissenõudjaks, kui elatiskokkuleppe on sõlminud vanemaga laps või kui vanemate sõlmitud elatiskokkuleppega on lapsele antud nõudeõigus. Kui vanemad ei ole elatiskokkuleppes lapsele iseseisvat nõudeõigust andnud, on nõudeõigus üksnes vanemal, ning see vanem on ka täitemenetluses sissenõudjaks. (p 12)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuleb esitada isiku vastu, kelle avalduse alusel täitemenetlus algatati. Täitemenetluse aluseks oleva täitedokumendi puudumisele võib võlgnik tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis juhul, kui ta esitab mh materiaalõiguslikke väiteid (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16; Riigikohtu 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 18). (p 12)
Vanemate sõlmitud elatiskokkulepe võib olla lapse kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud leping VÕS § 80 mõttes.
Vanemate kokkulepe lapsest lahus elava vanema kohustuse kohta maksta lapsega koos elavale vanemale lapse ülalpidamiseks iga kuu elatist on üldjuhul vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimine omavahelises suhtes. Sellise kokkuleppe pooleks on lapse ülalpidamiskohustust samal ajal täitma kohustatud vanemad, mitte laps. (p 11)
Elatiskokkuleppe ülesütlemisele saab üldjuhul esitada vastuväiteid. (p 13)
Olukorras, kus vanem on elatiskokkuleppe üles öelnud, on lapsel õigus esitada vanema vastu elatishagi (PKS § 97 lg 1, § 100 jj) (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 14). (p 14)
|
| 2-18-6499/63
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.06.2020 |
|
Ka olukorras, kus asi on juba kohtumenetluses, on riigi õigusabi andmisest keeldumise alused sätestatud RÕS §-s 7. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus kasutatav mõiste, mida tähistatakse terminiga „menetlusabi“, hõlmab ka tsiviilasju puudutavates küsimustes antavat riigi õigusabi, mille osutamise sisulised kriteeriumid sätestab esmajoones riigi õigusabi seadus (vt Riigikohtu 20. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-07, p 13). (p 13.1)
Kuigi TsMS § 442 lg 5 kohaselt on kohtul õigus lahendada otsuse resolutsiooniga mh veel lahendamata taotlused, tuleb menetlusosalise riigi õigusabi taotlus lahendada üldjuhul enne asja sisulist lahendamist. Juhul, kui kohus ei lahenda riigi õigusabi taotlust määrusega, kaotab menetlusosaline võimaluse esitada riigi õigusabi andmisest keeldumise määruse peale määruskaebus enne asja sisulist lahendamist. Lisaks ei ole menetlusosalise jaoks sellisel juhul selge, kas ta peaks enne asja sisulist lahendamist oma õiguste kaitseks võtma endale lepingulise esindaja. Kui aga riigi õigusabi andmisest keeldumine oli õiguspärane, ei too riigi õigusabi taotluse otsuses lahendamine kaasa otsuse tühistamist. (p 13.2)
Menetlusosalisel on TsMS § 199 lg 1 p 2 järgi õigus teada nimeliselt tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu, et mh vajaduse korral esitada TsMS § 199 lg 1 p 3 järgi kohtukoosseisu liikmete vastu taandusi. KS § 37 lg 3 ja TsMS § 20 lg 1 kohaselt on võimalik olukord, kus kohtukoosseis asja arutamisel vahetub. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma kooskõlas KS § 37 lg 2 p-s 2 sätestatud kohtuasjade jaotamise põhimõttega ja objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema menetlusosalistele arusaadav. Lisaks peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kohtukoosseisu määramist kontrollida. Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne lahendit teatada. Kirjalikus menetluses kohtukoosseisu vahetumisest menetlusosalisele enne lahendi tegemist teatamata jätmine on menetlusõiguse normi rikkumine.
Olukorras, kus ringkonnakohus on märkinud kohtukoosseisu muutumise ja selle põhjused kohtuotsuse põhjendustes, ei pruugi menetlusõiguse normi rikkumine olla nii oluline, et tingiks kohtuotsuse tühistamise. Kõnealuses asjas menetlusosaline küll vaidlustas ringkonnakohtu kohtukoosseisus ühe kohtuniku vahetumise ja sellest enne lahendi tegemist teatamata jätmise, kuid ta ei esitanud kassatsioonkaebuses selliseid põhjendusi ega tuginenud asjaoludele, mis annaksid aluse ringkonnakohtu otsuse tühistada (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 18; 14. detsembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-16, p 12). (p 14)
Vanemate kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist. PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda. Vanemate kokkulepet saab võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13).
Elatist ega selle suurust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses. See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 25). Eelviidatud seisukohast järeldub üksnes vanema tagasinõudeõigus. Kui vanem on kokkuleppe järgi jätnud teisele vanemale lapsele elatise maksmiseks vara, tuleb juhul, kui see ei kahjusta lapse huve, arvestada seda kokkulepet ka tulevikus täita tuleva elatise kohustuse kindlaksmääramisel (PKS § 100 lg 3 teine lause). (p 11)
|
| 2-17-5184/25
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.06.2019 |
|
Hageja (kohalik omavalitsus) nõuab sotsiaalteenust saanud isikule sotsiaalteenuse osutamiseks tehtud kulutusi tagasi kostjalt kui selle isiku õigusjärglaselt. Kuivõrd kostja ei ole PKS § 96 järgi isikuks, kellel oleks seadusest tulenev ülalpidamiskohustus, ei kohaldu VÕS § 1018 lg 1 p 3 ning hagejal ei saa olla kostja vastu hüvitisnõuet VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel, samuti VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel. Kostja vastu esitatud nõude õiguslikuks aluseks on hoolekandekulude tagasinõude õigust reguleerivad sotsiaalhoolekande seaduse sätted ja selle alusel vallavolikogu määrustega kehtestatud hoolekande teenuse eest maksmise korra sätted. Kohalikul omavalitsusel saab tekkida sotsiaalteenust saanud isiku vastu tagasinõude esitamise õigus eeldusel, et isikul on raha või vara (nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused), mille arvel saab hoolekande kulusid hüvitada. (p-d 10-12)
VÕS § 206 lg 1 järgi lõpeb võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. VÕS § 206 lg 1 järgi sai isikute kokkulangemisega lõppeda võlasuhe kinkija ja kostja (kingisaaja) vahel tulenevalt sellest, et kinkija on kostjaga sõlmitud kinkelepingust taganenud, ning seetõttu on kinkija nõue kostja vastu kinkelepingust saadu rahalise väärtuse ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks lõppenud. Hageja ei olnud selle võlasuhte osaline ning tema nõuet kostja kui kinkija üldõigusjärglase vastu kinkijale sotsiaalteenuse osutamisel tehtud kulutuste tagastamiseks eeltoodu ei mõjutanud. Seega saab hageja oma nõude rahuldamiseks tähtsa asjaoluna tõendada, et kinkija on kostjaga sõlmitud kinkelepingust kehtivalt taganenud.
VÕS § 268 lg 1 sätestatud taganemise aluste olemasolu peab tõendama kinkija. Kingisaaja saab esitada vastuväited ja neid tõendada (p 13).
|
| 2-16-100215/85
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.04.2018 |
|
Asenduskodus osutatava teenuse (varasemas regulatsioonis asenduskoduteenus; kehtivas regulatsioonis asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus) riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. (p 17.1)
Teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus asenduskodus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. (p 16.1)
Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt tagatakse asenduskodus teenust saavate laste vajaduste rahuldamine (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud) ja piisavad vahendid nende arenguks riikliku rahastamise kaudu. (p 16.2.3)
Sellega ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse § 28). Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Laste eest hoolitsemise kohustus on esmajärjekorras vanematel. Riigi kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). (p 16.3 - 16.3.2, 17.1).
Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõuet. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks. (p 16.3.3)
Vt Riigikohtu praktikat alaealise lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 18; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3, 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15, 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4, 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13. (p-d 14 ja 20)
Asenduskodus osutatava teenuse (varasemas regulatsioonis asenduskoduteenus; kehtivas regulatsioonis asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus) riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. (p 17.1)
Teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus asenduskodus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. (p 16.1)
Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt tagatakse asenduskodus teenust saavate laste vajaduste rahuldamine (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud) ja piisavad vahendid nende arenguks riikliku rahastamise kaudu. (p 16.2.3)
Sellega ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse § 28). Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Laste eest hoolitsemise kohustus on esmajärjekorras vanematel. Riigi kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). (p 16.3 - 16.3.2, 17.1).
Muu asjaolu PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Asjaolu, et riik või kohaliku omavalitsuse üksus rahastavad lapsele asenduskodus osutatavat teenust, ei saa pidada lapse vajaduste katmiseks muul viisil. (p 17.1)
Lapse asenduskoduteenusel viibimine ei mõjuta vanemate kohustust tasuda lapsele elatist ning lapse vajaduste rahuldamist selle teenuse kaudu ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 kolmanda lause mõttes, mille tõttu saaks lapsele väljamõistetavat elatist eraldi või koosmõjus teiste asjaoludega vähendada alla miinimummäära.
Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt oli asenduskodus lapsele osutatava teenuse riikliku rahastamise puhul võimalik arvestada vanemate poolt lapse ülalpidamise kohustuse täitmist ehk vanemate tasutava elatise võrra asenduskodus osutatava teenuse maksumust vähendada. (p 17.2)
Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõuet. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks. (p 16.3.3)
Teiste laste olemasolu tõttu elatise vähendamisel alla seaduses sätestatud alammäära, tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 17; 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p-d 10-11). (p 23)
|
| 2-16-11905/66
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.03.2018 |
|
Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada. Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). (p 24)
Vt elatisenõude esitamise kohta alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS järgi Riigikohtu 19. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11, p 11 ja Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 15). Olukorras, kus seadus on pärast eelmise asja lahendamist muutunud, tuleb lähtuda kehtivast õigusest. Seega saab hagejate ema ja kotja vahelises vaidluses tehtud kohtulahendit erandlikult muuta ka hagejate hagi alusel kostja vastu, samuti kostja hagi alusel hagejate vastu. Uue lahendi tegemine asendab varasema täitedokumendina. (p-d 14.1–14.3)
Mõjuvaks põhjuseks, mis lubab PKS § 102 lg 2 järgi miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista, võib mh olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve. Peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, st riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuvaks põhjuseks koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Seega ei saa kohus vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist õigustatud saama hagejate emal on õigus saada lapsetoetust. (p-d 18–20)
Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seda seisukohta ei mõjuta TsMS § 436 lg 6, mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Viidatud sätte eesmärgiks elatisasjades on kaitsta last. Kostja tugines asjaolule, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada lapsetoetusega alles ringkonnakohtu istungil oma lõppsõnas. Ringkonnakohus arvestas asja lahendamisel põhjendamatult kostja esiletoodud asjaoluga. Kuna kostja ei ole maakohtus tuginenud lapsetoetuse elatisest mahaarvamisele ega teinud seda ka apellatsioonimenetluses apellatsioonkaebuses ega selle esitamise tähtaja jooksul, oli ta minetanud õiguse sellele asjaolule tugineda ja see tuli jätta tähelepanuta. (p-d 23–25)
|
| 2-16-2343/41
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.02.2018 |
|
PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus (vt ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). (p 11)
Olukorras, kus maakohus on jätnud nõuetekohaselt põhjendamata kostja teiste laste vajadused, peab ringkonnakohus võtma esitatud väidete kohta põhjendatud seisukoha, hinnates vajadusel esitatud tõendeid ja tuvastades asja lahendamiseks olulisi asjaolusid (vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 12). (p 11)
Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). (p 13)
Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Samas ei tähenda see, et nelja lapse vanemal oleks kohustus teenida lastele ülalpidamise maksmiseks vähemalt kahe palga alammäära suurust töötasu. Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Kui kostja neid andmeid omal algatusel ei esita, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3-6 alusel. Selle sätte alusel tõendite kogumine on mõistlik ka olukorras, kus hageja viitab sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid. (p 13)
Kui elatise väljamõistmise menetluses ei esita kostja oma sissetuleku kohta andmeid omal algatusel, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3-6 alusel. Selle sätte alusel tõendite kogumine on mõistlik ka olukorras, kus hageja viitab sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid. (p 13)
|
| 2-16-118651/31
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.02.2018 |
|
Kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Arvestada tuleb sellega, millised on lapse vajadused ning kohustatud vanema sissetulek ja varaline seisund. Ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära. (p 13)
Kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise, tuleb lapse vajadusi hinnata. (p 14)
Kohustatud vanema vara kohta esitatud väidete ja tõendite hindamisel ei piisa vaid üldsõnalisest seisukohast, et need asjaolud ei muudaks ülalpidamiskulutuste jaotust vanemate vahel. Eriti olukorras, kus lapsel on eelduslikult tavalisest suuremad vajadused ning vanema sissetulek ületab nõutud elatist mitmekordselt. (p 18)
|
| 2-15-15909/124
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.02.2018 |
|
Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). (p 12)
Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kostjal on võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. (p 12)
PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)
Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 35 17, p 28.2; vt 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). (p 14)
Juhul, kui elatist on PKS § 102 lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral. Seevastu juhul kui elatis mõistetakse välja miinimummääras või kui pooled sõlmivad kohtuliku kompromissi, saab kohtulahendi resolutsioonis määrata väljamõistetava elatise suuruse nii, et selles nimetatakse algne elatise summa, ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 35 17, p 35). (p 16)
PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)
|
| 2-16-135/95
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.01.2018 |
|
Vaidluse korral ülalpidamise andmise kohustuse jaotuse ja elatise suuruse üle peavad kooselu lõpetanud lapsevanemad end panema positsiooni, nagu nende kooselu ei oleks katkenud, ning otsustama, kas vähenenud sissetulekute korral on võimalik säilitada lastele varasem elulaad. Tagatud peavad olema laste vajadused, mitte ilmtingimata senine elulaad. (p 11.5)
PKS § 102 lg-t 2 on võimalik sellekohase taotluse alusel kohaldada nii selle vanema jaoks, kellelt elatist lapse kasuks kohtuotsusega välja mõistetakse (praktikas eelduslikult põhijuhtum), kui ka selle vanema jaoks, kes peab lapsele ülalpidamist võimaldama seaduse, s.o PKS § 96 ja § 97 p 1 alusel. (p 11.6)
Lapse elatise vaidlustes tuleb kohtutel analüüsida mõlema lapsevanema võimet teenida sissetulekut, mitte ainult ühe lapsevanema võimet. Siiski tuleb seejuures täiendavalt arvestada asjaolu, et lapsega või lastega nt aastaid kodus olnud lapsevanema võime sissetulekut teenida võib vähemalt ajutiselt olla mõnevõrra väiksem. Seda seetõttu, et kodus olemise aja jooksul ei pruugi olla välistatud varasema kvalifikatsiooni mõningane langus või nt hariduse omandamise võimatus või osaline takistatus vms asjaolud. (p 13)
PKS § 102 lg-t 2 on võimalik sellekohase taotluse alusel kohaldada nii selle vanema jaoks, kellelt elatist lapse kasuks kohtuotsusega välja mõistetakse (praktikas eelduslikult põhijuhtum), kui ka selle vanema jaoks, kes peab lapsele ülalpidamist võimaldama seaduse, s.o PKS § 96 ja § 97 p 1 alusel. (p 11.6)
Kui lapse elatise vaidluses esitab kostja apellatsioonimenetluses tõendi uue lapse sünni kohta apellatsioonimenetluse ajal, tuleb ringkonnakohtul sellega arvestada ning anda vajalikul juhul tähtaeg, mille jooksul esitada tõendid lapsele tehtavate kulutuste kohta. (p-d 12.2.1 ja 12.2.2)
Seadus ei võimalda indekseerida väljamõistetud elatist igal aastal tarbijahinnaindeksi muutumise alusel. See on võimalik poolte kokkuleppel. (p 14)
|
| 2-16-12071/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.11.2017 |
|
Elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses on võimalik töötavale võlgnikule ette heita seda, et ta ei otsi tasuvamat tööd, mille abil oleks võimalik tasuda temalt väljamõistetud elatist. Võlgniku õiguste piiramine oleks sel juhul meede, ajendamaks võlgnikku otsima mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Samas peab võlgnikule jääma võimalus tõendada, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida sellist tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.2)
Kuna elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule selgitada, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selle tagajärje vältimiseks peab ta tõendama, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida senisest tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.3)
Elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses on võimalik töötavale võlgnikule ette heita seda, et ta ei otsi tasuvamat tööd, mille abil oleks võimalik tasuda temalt väljamõistetud elatist. Võlgniku õiguste piiramine oleks sel juhul meede, ajendamaks võlgnikku otsima mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Samas peab võlgnikule jääma võimalus tõendada, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida sellist tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.2)
Kuna elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule selgitada, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selle tagajärje vältimiseks peab ta tõendama, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida senisest tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.3)
Elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses on võimalik töötavale võlgnikule ette heita seda, et ta ei otsi tasuvamat tööd, mille abil oleks võimalik tasuda temalt väljamõistetud elatist. Võlgniku õiguste piiramine oleks sel juhul meede, ajendamaks võlgnikku otsima mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Samas peab võlgnikule jääma võimalus tõendada, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida sellist tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.2)
Kuna elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule selgitada, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selle tagajärje vältimiseks peab ta tõendama, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida senisest tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.3)
|
| 2-17-2426/16
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
01.11.2017 |
|
Vanemal on õigus nõuda teise vanemaga sõlmitud ja kohtu kinnitatud kompromissiga lapse kasuks väljamõistetud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. See säte kohaldub (koosmõjus TsMS § 432 teise lausega) ka kohtu kinnitatud kompromissi alusel tasutavate perioodiliste (elatise) maksete puhul (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26; 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 11). (p 11)
Ei ole oluline, et kohtumenetluses, milles kompromiss kinnitati, elatisnõudeid ei esitatud. Kompromiss võib hõlmata ka perioodilisi nõudeid, mille kohta hagi ei esitatud, ning kompromiss kehtib ka isiku suhtes, kes kohtumenetluses ei osalenud. Samuti peab selliste nõuete osas olema võimalik kompromissi muuta, kui asjaolud on muutunud. Kuna kompromiss on kinnitatud kohtumäärusega, ei ole seda võimalik muuta ega lõpetada, ilma et see määrust mõjutaks. (p 11.1)
Kohtuvälise elatiskokkuleppe muutmise korda (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p-d 10, 11, 17) ei saa üle kanda kohtu kinnitatud kokkuleppele. Seejuures ei ole erisust, kas kompromissi kui kohtuliku kokkuleppe poolteks on laps ja elatist maksma kohustatud vanem või vanemad omavahel. Kohtuliku kompromissi saab üles öelda täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (TsMS § 430 lg 8), kuid see tuleb kõne alla vaid juhul, kui ei ole aluseid selle muutmiseks TsMS § 459 alusel. (p 11.2)
Kohtuliku kompromissi alusel lapse kasuks teisele vanemale makstava elatise vähendamiseks tuleb hagi esitada kompromissi teiseks pooleks oleva vanema, mitte aga lapse kui PKS § 97 p 1 järgi elatist saama õigustatud isiku, vastu. Kompromissis kokkulepitut saab pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes. Seetõttu tulenevad sellisest kokkuleppest õigused ja kohustused üldjuhul üksnes vanematele. Eelnevast tulenevalt saab ka vanemate vahel lapse elatise kohta sõlmitud kompromissi muuta vanemate omavahelises suhtes. Isegi kui last pidada kompromissi järgi iseseisva täitmisnõudega kolmandaks isikuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, on lepingu muutmise õigus VÕS § 80 lg 6 järgi just lepingupooltel. (p-d 12, 12.2 ja 12.3)
Kohtuliku kompromissi muutmise vaidlused tuleks lahendada kompromissi suhtes tervikuna. Ka olukorras, kus ühelt vanemalt ei mõistetud teise vanema juures elava lapse kasuks elatist välja perioodiliste maksetena, võib vanem kompromissi olemust tervikuna arvestades esitada TsMS § 459 lg 1 järgi hagi teise vanema vastu ja nõuda kompromissi muutmist elatist puudutavas osas. Kui vanem võiks lapse esindajana esitada elatishagi teise vanema vastu, ilma et enne või samal ajal muudetaks kompromissi, tekiks vanema jaoks küsimus, kuidas järgida vanematevahelist kokkulepet, et teine vanem lapse kasuks elatist ei maksa. (p-d 12.4, 16, 16.1)
Pooled võivad kompromissis TsMS § 459 eeldusi ka täpsustada ning kokkuleppel TsMS § 459 lg 1 rakendusala laiendada, mh ette näha kompromissi muutmise ka alusel, mis seadusest otse ei nähtu. (p-d 13 ja 16.2)
Vanemal on õigus nõuda teise vanemaga sõlmitud ja kohtu kinnitatud kompromissiga lapse kasuks väljamõistetud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. See säte kohaldub (koosmõjus TsMS § 432 teise lausega) ka kohtu kinnitatud kompromissi alusel tasutavate perioodiliste (elatise) maksete puhul (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26; 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 11). (p 11)
Ei ole oluline, et kohtumenetluses, milles kompromiss kinnitati, elatisnõudeid ei esitatud. Kompromiss võib hõlmata ka perioodilisi nõudeid, mille kohta hagi ei esitatud, ning kompromiss kehtib ka isiku suhtes, kes kohtumenetluses ei osalenud. Samuti peab selliste nõuete osas olema võimalik kompromissi muuta, kui asjaolud on muutunud. Kuna kompromiss on kinnitatud kohtumäärusega, ei ole seda võimalik muuta ega lõpetada, ilma et see määrust mõjutaks. (p 11.1)
Kohtuvälise elatiskokkuleppe muutmise korda (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p-d 10, 11, 17) ei saa üle kanda kohtu kinnitatud kokkuleppele. Seejuures ei ole erisust, kas kompromissi kui kohtuliku kokkuleppe poolteks on laps ja elatist maksma kohustatud vanem või vanemad omavahel. Kohtuliku kompromissi saab üles öelda täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (TsMS § 430 lg 8), kuid see tuleb kõne alla vaid juhul, kui ei ole aluseid selle muutmiseks TsMS § 459 alusel. (p 11.2)
Kohtuliku kompromissi alusel lapse kasuks teisele vanemale makstava elatise vähendamiseks tuleb hagi esitada kompromissi teiseks pooleks oleva vanema, mitte aga lapse kui PKS § 97 p 1 järgi elatist saama õigustatud isiku, vastu. Kompromissis kokkulepitut saab pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes. Seetõttu tulenevad sellisest kokkuleppest õigused ja kohustused üldjuhul üksnes vanematele. Eelnevast tulenevalt saab ka vanemate vahel lapse elatise kohta sõlmitud kompromissi muuta vanemate omavahelises suhtes. Isegi kui last pidada kompromissi järgi iseseisva täitmisnõudega kolmandaks isikuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, on lepingu muutmise õigus VÕS § 80 lg 6 järgi just lepingupooltel. (p-d 12, 12.2 ja 12.3)
Kohtuliku kompromissi muutmise vaidlused tuleks lahendada kompromissi suhtes tervikuna. Ka olukorras, kus ühelt vanemalt ei mõistetud teise vanema juures elava lapse kasuks elatist välja perioodiliste maksetena, võib vanem kompromissi olemust tervikuna arvestades esitada TsMS § 459 lg 1 järgi hagi teise vanema vastu ja nõuda kompromissi muutmist elatist puudutavas osas. Kui vanem võiks lapse esindajana esitada elatishagi teise vanema vastu, ilma et enne või samal ajal muudetaks kompromissi, tekiks vanema jaoks küsimus, kuidas järgida vanematevahelist kokkulepet, et teine vanem lapse kasuks elatist ei maksa. (p-d 12.4, 16, 16.1)
Pooled võivad kompromissis TsMS § 459 eeldusi ka täpsustada ning kokkuleppel TsMS § 459 lg 1 rakendusala laiendada, mh ette näha kompromissi muutmise ka alusel, mis seadusest otse ei nähtu. (p-d 13 ja 16.2)
PKS § 100 lg 3 teise lause järgi ei välista ega piira vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes sõlmitud kokkulepe lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, kuigi kohus võib lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 26; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). (p-d 12.2, 17)
|
| 2-16-14071/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.10.2017 |
|
TMS peatükis 81 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13)
Õiguste piiramise menetluses peavad ka võlgnikule olema tagatud menetluslikud ja sisulised garantiid oma õigustatud huvide kaitseks. (p 16)
Elatise võlgnikule on TMS § 1771 lg 1 p 3 ja § 1774 lg 2 p 3 järgi menetluslikult tagatud vastuväite esitamise õigus ning vastuväites esitatud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. Maakohtu võlgniku õigust piirava lahendi peale näeb TMS § 1774 lg 6 võlgnikule ette kahekordse kaebeõiguse: algul ringkonnakohtusse ning seejärel ka Riigikohtusse. Kohtu otsustus elatise võlgniku õiguste piiramise üle on kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. (p-d 17 ja 17.1)
TMS § 1774 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 1771 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18)
Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses ei tegelda küsimusega, kas elatis on võlgnikult välja mõistetud õiges suuruses. Küll tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Selleks tuleb eelkõige TMS § 1771 lg 1 p-st 3 ja § 1774 lg 2 p-st 3 lähtudes vastata küsimusele, kas võlgnik on suuteline väljamõistetud elatist maksma või on tal maksmata jätmiseks selline mõjuv põhjus, mis annab aluse kohtutäituri taotlus rahuldamata ning võlgniku õigus piiramata jätta. Mõjuva põhjuse olemasolu tähendab, et õiguste piiramine ei ole sobiv abinõu elatise maksmise kohustuse täitmisele kaasaaitamiseks. (p 18.1)
Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2)
Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3)
Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 1771 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3)
Võlgniku õiguse piiramise menetluses ei ole piisav, kui kohtud tuginevad sisuliselt (ja automaatselt) ainult sellele, et elatise tasumise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav ning kuna võlgnik on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, ei vabasta väike sissetulek teda ülalpidamiskohustusest. (p 19)
TMS peatükis 81 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13)
TMS § 1774 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 1771 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18)
Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 1771 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18)
Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2)
Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 1771 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3)
|
| 3-2-1-67-17
|
Riigikohus |
20.06.2017 |
|
Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt RKTKo nr 3-2-1-9-17, p 37.1.). (p 11)
Tõlgendust muutev Riigikohtu lahend ei muuda tõlgendust üksnes selle lahendi jaoks, vaid kõigi lahendite jaoks, vastasel juhul võiks olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega teiste sarnaste samal ajal menetletavate asjadega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-9-17, p 13). (p 11)
Üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 9)
Ülalpidamiskohustuse rikkumine ei välista isiku õigust taotleda TsMS § 459 alusel perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist. (p 12)
|
| 3-2-1-35-17
|
Riigikohus |
09.06.2017 |
|
Kui hagejad on esindaja kaudu esitanud kostja vastu ühise hagi elatise suurendamiseks, kuid samas on iga hageja esitanud kostja vastu oma eraldiseisva elatisnõude, ei ole tegemist vältimatute kaashagejatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seda tuleb arvestada nii nõuete kui ka kohtulahendi resolutsiooni formuleerimisel ja kohtulahendi põhjendamisel, aga ka asja hinna määramisel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 13). Asja hind tuleb sellisel juhul määrata iga hageja nõude osas ka kassatsioonimenetluses eraldi (vt ka RKTKo nr 3-2-1-162-13, p-d 49-57). (p 14-15)
Üksnes TsMS § s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 32)
Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud. Kui kompromissiga mõistetakse elatis välja alla miinimummäära, on oluline, et kompromissi kinnitamise määruses oleksid kajastatud ka asjaolud, millest nähtuvalt on elatise väljamõistmine alla miinimummäära põhjendatud. Kui elatis lepitakse kompromissis kokku mingi protsendina miinimumelatisest, saab muude asjaolude muutumatuna püsimisel lähtuda miinimumelatise muutumisel eeldusest, et lapsele tuleb tagada elatis jätkuvalt sama protsendi ulatuses miinimumelatisest. (p-d 37.1-37.3)
Vt otsuse p-d 18-22 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-118-12, p 13; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 16).
Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-119-15). Kui laps elab lahuselava vanema juures, siis eeldatakse, et lahuselav vanem katab kulud aja eest, mil laps tema juures on. (p-d 23.3-23.4)
Vt otsuse p-d 27-28.3 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-119-15, p 11; RKTKo nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13).
Üksnes TsMS § s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 32)
Vt otsuse p 25 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 13).
|
| 3-2-1-15-17
|
Riigikohus |
19.04.2017 |
|
TsMS § 230 lg-s 3 ette nähtud kohtu õigus lapse huve puudutavas vaidluses omal algatusel tõendeid koguda ei tähenda, et ringkonnakohus saaks elatise nõude lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud laste vajadusi uuesti hinnata, kui pooled ei ole selles osas maakohtu otsust vaidlustanud ega rikkumisi esile toonud. (p 10)
Vt lahendi p 11-12 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 12; RKTKo nr 3-2-1-118-12, p 15; RKTKo nr 3-2-1-21-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13).
Vt lahendi p 11-12 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 12; RKTKo nr 3-2-1-118-12, p 15; RKTKo nr 3-2-1-21-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13).
TsMS § 230 lg-s 3 ette nähtud kohtu õigus lapse huve puudutavas vaidluses omal algatusel tõendeid koguda ei tähenda, et ringkonnakohus saaks elatise nõude lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud laste vajadusi uuesti hinnata, kui pooled ei ole selles osas maakohtu otsust vaidlustanud ega rikkumisi esile toonud. (p 10)
|
Facebook
Twitter