/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 74| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-5184/25 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.06.2019
Hageja (kohalik omavalitsus) nõuab sotsiaalteenust saanud isikule sotsiaalteenuse osutamiseks tehtud kulutusi tagasi kostjalt kui selle isiku õigusjärglaselt. Kuivõrd kostja ei ole PKS § 96 järgi isikuks, kellel oleks seadusest tulenev ülalpidamiskohustus, ei kohaldu VÕS § 1018 lg 1 p 3 ning hagejal ei saa olla kostja vastu hüvitisnõuet VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel, samuti VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel. Kostja vastu esitatud nõude õiguslikuks aluseks on hoolekandekulude tagasinõude õigust reguleerivad sotsiaalhoolekande seaduse sätted ja selle alusel vallavolikogu määrustega kehtestatud hoolekande teenuse eest maksmise korra sätted. Kohalikul omavalitsusel saab tekkida sotsiaalteenust saanud isiku vastu tagasinõude esitamise õigus eeldusel, et isikul on raha või vara (nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused), mille arvel saab hoolekande kulusid hüvitada. (p-d 10-12)
VÕS § 206 lg 1 järgi lõpeb võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. VÕS § 206 lg 1 järgi sai isikute kokkulangemisega lõppeda võlasuhe kinkija ja kostja (kingisaaja) vahel tulenevalt sellest, et kinkija on kostjaga sõlmitud kinkelepingust taganenud, ning seetõttu on kinkija nõue kostja vastu kinkelepingust saadu rahalise väärtuse ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks lõppenud. Hageja ei olnud selle võlasuhte osaline ning tema nõuet kostja kui kinkija üldõigusjärglase vastu kinkijale sotsiaalteenuse osutamisel tehtud kulutuste tagastamiseks eeltoodu ei mõjutanud. Seega saab hageja oma nõude rahuldamiseks tähtsa asjaoluna tõendada, et kinkija on kostjaga sõlmitud kinkelepingust kehtivalt taganenud. VÕS § 268 lg 1 sätestatud taganemise aluste olemasolu peab tõendama kinkija. Kingisaaja saab esitada vastuväited ja neid tõendada (p 13).
2-16-100215/85 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2018
Asenduskodus osutatava teenuse (varasemas regulatsioonis asenduskoduteenus; kehtivas regulatsioonis asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus) riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. (p 17.1) Teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus asenduskodus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. (p 16.1) Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt tagatakse asenduskodus teenust saavate laste vajaduste rahuldamine (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud) ja piisavad vahendid nende arenguks riikliku rahastamise kaudu. (p 16.2.3) Sellega ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse § 28). Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Laste eest hoolitsemise kohustus on esmajärjekorras vanematel. Riigi kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). (p 16.3 - 16.3.2, 17.1). Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõuet. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks. (p 16.3.3)
Vt Riigikohtu praktikat alaealise lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 18; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3, 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15, 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4, 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13. (p-d 14 ja 20) Asenduskodus osutatava teenuse (varasemas regulatsioonis asenduskoduteenus; kehtivas regulatsioonis asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus) riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. (p 17.1) Teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus asenduskodus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. (p 16.1) Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt tagatakse asenduskodus teenust saavate laste vajaduste rahuldamine (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud) ja piisavad vahendid nende arenguks riikliku rahastamise kaudu. (p 16.2.3) Sellega ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse § 28). Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Laste eest hoolitsemise kohustus on esmajärjekorras vanematel. Riigi kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). (p 16.3 - 16.3.2, 17.1). Muu asjaolu PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Asjaolu, et riik või kohaliku omavalitsuse üksus rahastavad lapsele asenduskodus osutatavat teenust, ei saa pidada lapse vajaduste katmiseks muul viisil. (p 17.1) Lapse asenduskoduteenusel viibimine ei mõjuta vanemate kohustust tasuda lapsele elatist ning lapse vajaduste rahuldamist selle teenuse kaudu ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 kolmanda lause mõttes, mille tõttu saaks lapsele väljamõistetavat elatist eraldi või koosmõjus teiste asjaoludega vähendada alla miinimummäära. Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt oli asenduskodus lapsele osutatava teenuse riikliku rahastamise puhul võimalik arvestada vanemate poolt lapse ülalpidamise kohustuse täitmist ehk vanemate tasutava elatise võrra asenduskodus osutatava teenuse maksumust vähendada. (p 17.2) Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõuet. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks. (p 16.3.3) Teiste laste olemasolu tõttu elatise vähendamisel alla seaduses sätestatud alammäära, tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 17; 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p-d 10-11). (p 23)
2-16-11905/66 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.03.2018
Vt elatisenõude esitamise kohta alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS järgi Riigikohtu 19. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11, p 11 ja Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 15). Olukorras, kus seadus on pärast eelmise asja lahendamist muutunud, tuleb lähtuda kehtivast õigusest. Seega saab hagejate ema ja kotja vahelises vaidluses tehtud kohtulahendit erandlikult muuta ka hagejate hagi alusel kostja vastu, samuti kostja hagi alusel hagejate vastu. Uue lahendi tegemine asendab varasema täitedokumendina. (p-d 14.1–14.3)
Mõjuvaks põhjuseks, mis lubab PKS § 102 lg 2 järgi miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista, võib mh olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve. Peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, st riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuvaks põhjuseks koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Seega ei saa kohus vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist õigustatud saama hagejate emal on õigus saada lapsetoetust. (p-d 18–20) Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seda seisukohta ei mõjuta TsMS § 436 lg 6, mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Viidatud sätte eesmärgiks elatisasjades on kaitsta last. Kostja tugines asjaolule, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada lapsetoetusega alles ringkonnakohtu istungil oma lõppsõnas. Ringkonnakohus arvestas asja lahendamisel põhjendamatult kostja esiletoodud asjaoluga. Kuna kostja ei ole maakohtus tuginenud lapsetoetuse elatisest mahaarvamisele ega teinud seda ka apellatsioonimenetluses apellatsioonkaebuses ega selle esitamise tähtaja jooksul, oli ta minetanud õiguse sellele asjaolule tugineda ja see tuli jätta tähelepanuta. (p-d 23–25)
2-16-2343/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.02.2018
PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus (vt ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). (p 11)
Olukorras, kus maakohus on jätnud nõuetekohaselt põhjendamata kostja teiste laste vajadused, peab ringkonnakohus võtma esitatud väidete kohta põhjendatud seisukoha, hinnates vajadusel esitatud tõendeid ja tuvastades asja lahendamiseks olulisi asjaolusid (vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 12). (p 11)
Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). (p 13)
Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Samas ei tähenda see, et nelja lapse vanemal oleks kohustus teenida lastele ülalpidamise maksmiseks vähemalt kahe palga alammäära suurust töötasu. Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Kui kostja neid andmeid omal algatusel ei esita, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3-6 alusel. Selle sätte alusel tõendite kogumine on mõistlik ka olukorras, kus hageja viitab sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid. (p 13)
Kui elatise väljamõistmise menetluses ei esita kostja oma sissetuleku kohta andmeid omal algatusel, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3-6 alusel. Selle sätte alusel tõendite kogumine on mõistlik ka olukorras, kus hageja viitab sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid. (p 13)
2-16-118651/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.02.2018
Kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Arvestada tuleb sellega, millised on lapse vajadused ning kohustatud vanema sissetulek ja varaline seisund. Ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära. (p 13) Kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise, tuleb lapse vajadusi hinnata. (p 14) Kohustatud vanema vara kohta esitatud väidete ja tõendite hindamisel ei piisa vaid üldsõnalisest seisukohast, et need asjaolud ei muudaks ülalpidamiskulutuste jaotust vanemate vahel. Eriti olukorras, kus lapsel on eelduslikult tavalisest suuremad vajadused ning vanema sissetulek ületab nõutud elatist mitmekordselt. (p 18)
Kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Arvestada tuleb sellega, millised on lapse vajadused ning kohustatud vanema sissetulek ja varaline seisund. Ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära. (p 13) Kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise, tuleb lapse vajadusi hinnata. (p 14) Kohustatud vanema vara kohta esitatud väidete ja tõendite hindamisel ei piisa vaid üldsõnalisest seisukohast, et need asjaolud ei muudaks ülalpidamiskulutuste jaotust vanemate vahel. Eriti olukorras, kus lapsel on eelduslikult tavalisest suuremad vajadused ning vanema sissetulek ületab nõutud elatist mitmekordselt. (p 18)
2-15-15909/124 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.02.2018
Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). (p 12)
Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kostjal on võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. (p 12) PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)
Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 35 17, p 28.2; vt 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). (p 14) Juhul, kui elatist on PKS § 102 lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral. Seevastu juhul kui elatis mõistetakse välja miinimummääras või kui pooled sõlmivad kohtuliku kompromissi, saab kohtulahendi resolutsioonis määrata väljamõistetava elatise suuruse nii, et selles nimetatakse algne elatise summa, ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 35 17, p 35). (p 16) PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)
2-16-135/95 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.01.2018
Vaidluse korral ülalpidamise andmise kohustuse jaotuse ja elatise suuruse üle peavad kooselu lõpetanud lapsevanemad end panema positsiooni, nagu nende kooselu ei oleks katkenud, ning otsustama, kas vähenenud sissetulekute korral on võimalik säilitada lastele varasem elulaad. Tagatud peavad olema laste vajadused, mitte ilmtingimata senine elulaad. (p 11.5) PKS § 102 lg-t 2 on võimalik sellekohase taotluse alusel kohaldada nii selle vanema jaoks, kellelt elatist lapse kasuks kohtuotsusega välja mõistetakse (praktikas eelduslikult põhijuhtum), kui ka selle vanema jaoks, kes peab lapsele ülalpidamist võimaldama seaduse, s.o PKS § 96 ja § 97 p 1 alusel. (p 11.6) Lapse elatise vaidlustes tuleb kohtutel analüüsida mõlema lapsevanema võimet teenida sissetulekut, mitte ainult ühe lapsevanema võimet. Siiski tuleb seejuures täiendavalt arvestada asjaolu, et lapsega või lastega nt aastaid kodus olnud lapsevanema võime sissetulekut teenida võib vähemalt ajutiselt olla mõnevõrra väiksem. Seda seetõttu, et kodus olemise aja jooksul ei pruugi olla välistatud varasema kvalifikatsiooni mõningane langus või nt hariduse omandamise võimatus või osaline takistatus vms asjaolud. (p 13)
PKS § 102 lg-t 2 on võimalik sellekohase taotluse alusel kohaldada nii selle vanema jaoks, kellelt elatist lapse kasuks kohtuotsusega välja mõistetakse (praktikas eelduslikult põhijuhtum), kui ka selle vanema jaoks, kes peab lapsele ülalpidamist võimaldama seaduse, s.o PKS § 96 ja § 97 p 1 alusel. (p 11.6)
Kui lapse elatise vaidluses esitab kostja apellatsioonimenetluses tõendi uue lapse sünni kohta apellatsioonimenetluse ajal, tuleb ringkonnakohtul sellega arvestada ning anda vajalikul juhul tähtaeg, mille jooksul esitada tõendid lapsele tehtavate kulutuste kohta. (p-d 12.2.1 ja 12.2.2)
Seadus ei võimalda indekseerida väljamõistetud elatist igal aastal tarbijahinnaindeksi muutumise alusel. See on võimalik poolte kokkuleppel. (p 14)
2-16-12071/44 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.11.2017
Elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses on võimalik töötavale võlgnikule ette heita seda, et ta ei otsi tasuvamat tööd, mille abil oleks võimalik tasuda temalt väljamõistetud elatist. Võlgniku õiguste piiramine oleks sel juhul meede, ajendamaks võlgnikku otsima mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Samas peab võlgnikule jääma võimalus tõendada, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida sellist tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.2) Kuna elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule selgitada, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selle tagajärje vältimiseks peab ta tõendama, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida senisest tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.3)
Elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses on võimalik töötavale võlgnikule ette heita seda, et ta ei otsi tasuvamat tööd, mille abil oleks võimalik tasuda temalt väljamõistetud elatist. Võlgniku õiguste piiramine oleks sel juhul meede, ajendamaks võlgnikku otsima mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Samas peab võlgnikule jääma võimalus tõendada, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida sellist tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.2) Kuna elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule selgitada, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selle tagajärje vältimiseks peab ta tõendama, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida senisest tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.3)
Elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses on võimalik töötavale võlgnikule ette heita seda, et ta ei otsi tasuvamat tööd, mille abil oleks võimalik tasuda temalt väljamõistetud elatist. Võlgniku õiguste piiramine oleks sel juhul meede, ajendamaks võlgnikku otsima mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Samas peab võlgnikule jääma võimalus tõendada, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida sellist tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.2) Kuna elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule selgitada, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selle tagajärje vältimiseks peab ta tõendama, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida senisest tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.3)
2-17-2426/16 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.11.2017
Vanemal on õigus nõuda teise vanemaga sõlmitud ja kohtu kinnitatud kompromissiga lapse kasuks väljamõistetud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. See säte kohaldub (koosmõjus TsMS § 432 teise lausega) ka kohtu kinnitatud kompromissi alusel tasutavate perioodiliste (elatise) maksete puhul (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26; 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 11). (p 11) Ei ole oluline, et kohtumenetluses, milles kompromiss kinnitati, elatisnõudeid ei esitatud. Kompromiss võib hõlmata ka perioodilisi nõudeid, mille kohta hagi ei esitatud, ning kompromiss kehtib ka isiku suhtes, kes kohtumenetluses ei osalenud. Samuti peab selliste nõuete osas olema võimalik kompromissi muuta, kui asjaolud on muutunud. Kuna kompromiss on kinnitatud kohtumäärusega, ei ole seda võimalik muuta ega lõpetada, ilma et see määrust mõjutaks. (p 11.1) Kohtuvälise elatiskokkuleppe muutmise korda (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p-d 10, 11, 17) ei saa üle kanda kohtu kinnitatud kokkuleppele. Seejuures ei ole erisust, kas kompromissi kui kohtuliku kokkuleppe poolteks on laps ja elatist maksma kohustatud vanem või vanemad omavahel. Kohtuliku kompromissi saab üles öelda täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (TsMS § 430 lg 8), kuid see tuleb kõne alla vaid juhul, kui ei ole aluseid selle muutmiseks TsMS § 459 alusel. (p 11.2) Kohtuliku kompromissi alusel lapse kasuks teisele vanemale makstava elatise vähendamiseks tuleb hagi esitada kompromissi teiseks pooleks oleva vanema, mitte aga lapse kui PKS § 97 p 1 järgi elatist saama õigustatud isiku, vastu. Kompromissis kokkulepitut saab pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes. Seetõttu tulenevad sellisest kokkuleppest õigused ja kohustused üldjuhul üksnes vanematele. Eelnevast tulenevalt saab ka vanemate vahel lapse elatise kohta sõlmitud kompromissi muuta vanemate omavahelises suhtes. Isegi kui last pidada kompromissi järgi iseseisva täitmisnõudega kolmandaks isikuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, on lepingu muutmise õigus VÕS § 80 lg 6 järgi just lepingupooltel. (p-d 12, 12.2 ja 12.3) Kohtuliku kompromissi muutmise vaidlused tuleks lahendada kompromissi suhtes tervikuna. Ka olukorras, kus ühelt vanemalt ei mõistetud teise vanema juures elava lapse kasuks elatist välja perioodiliste maksetena, võib vanem kompromissi olemust tervikuna arvestades esitada TsMS § 459 lg 1 järgi hagi teise vanema vastu ja nõuda kompromissi muutmist elatist puudutavas osas. Kui vanem võiks lapse esindajana esitada elatishagi teise vanema vastu, ilma et enne või samal ajal muudetaks kompromissi, tekiks vanema jaoks küsimus, kuidas järgida vanematevahelist kokkulepet, et teine vanem lapse kasuks elatist ei maksa. (p-d 12.4, 16, 16.1) Pooled võivad kompromissis TsMS § 459 eeldusi ka täpsustada ning kokkuleppel TsMS § 459 lg 1 rakendusala laiendada, mh ette näha kompromissi muutmise ka alusel, mis seadusest otse ei nähtu. (p-d 13 ja 16.2)
Vanemal on õigus nõuda teise vanemaga sõlmitud ja kohtu kinnitatud kompromissiga lapse kasuks väljamõistetud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. See säte kohaldub (koosmõjus TsMS § 432 teise lausega) ka kohtu kinnitatud kompromissi alusel tasutavate perioodiliste (elatise) maksete puhul (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26; 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 11). (p 11) Ei ole oluline, et kohtumenetluses, milles kompromiss kinnitati, elatisnõudeid ei esitatud. Kompromiss võib hõlmata ka perioodilisi nõudeid, mille kohta hagi ei esitatud, ning kompromiss kehtib ka isiku suhtes, kes kohtumenetluses ei osalenud. Samuti peab selliste nõuete osas olema võimalik kompromissi muuta, kui asjaolud on muutunud. Kuna kompromiss on kinnitatud kohtumäärusega, ei ole seda võimalik muuta ega lõpetada, ilma et see määrust mõjutaks. (p 11.1) Kohtuvälise elatiskokkuleppe muutmise korda (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p-d 10, 11, 17) ei saa üle kanda kohtu kinnitatud kokkuleppele. Seejuures ei ole erisust, kas kompromissi kui kohtuliku kokkuleppe poolteks on laps ja elatist maksma kohustatud vanem või vanemad omavahel. Kohtuliku kompromissi saab üles öelda täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (TsMS § 430 lg 8), kuid see tuleb kõne alla vaid juhul, kui ei ole aluseid selle muutmiseks TsMS § 459 alusel. (p 11.2) Kohtuliku kompromissi alusel lapse kasuks teisele vanemale makstava elatise vähendamiseks tuleb hagi esitada kompromissi teiseks pooleks oleva vanema, mitte aga lapse kui PKS § 97 p 1 järgi elatist saama õigustatud isiku, vastu. Kompromissis kokkulepitut saab pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes. Seetõttu tulenevad sellisest kokkuleppest õigused ja kohustused üldjuhul üksnes vanematele. Eelnevast tulenevalt saab ka vanemate vahel lapse elatise kohta sõlmitud kompromissi muuta vanemate omavahelises suhtes. Isegi kui last pidada kompromissi järgi iseseisva täitmisnõudega kolmandaks isikuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, on lepingu muutmise õigus VÕS § 80 lg 6 järgi just lepingupooltel. (p-d 12, 12.2 ja 12.3) Kohtuliku kompromissi muutmise vaidlused tuleks lahendada kompromissi suhtes tervikuna. Ka olukorras, kus ühelt vanemalt ei mõistetud teise vanema juures elava lapse kasuks elatist välja perioodiliste maksetena, võib vanem kompromissi olemust tervikuna arvestades esitada TsMS § 459 lg 1 järgi hagi teise vanema vastu ja nõuda kompromissi muutmist elatist puudutavas osas. Kui vanem võiks lapse esindajana esitada elatishagi teise vanema vastu, ilma et enne või samal ajal muudetaks kompromissi, tekiks vanema jaoks küsimus, kuidas järgida vanematevahelist kokkulepet, et teine vanem lapse kasuks elatist ei maksa. (p-d 12.4, 16, 16.1) Pooled võivad kompromissis TsMS § 459 eeldusi ka täpsustada ning kokkuleppel TsMS § 459 lg 1 rakendusala laiendada, mh ette näha kompromissi muutmise ka alusel, mis seadusest otse ei nähtu. (p-d 13 ja 16.2) PKS § 100 lg 3 teise lause järgi ei välista ega piira vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes sõlmitud kokkulepe lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, kuigi kohus võib lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 26; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). (p-d 12.2, 17)
2-16-14071/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.10.2017
TMS peatükis 8^1 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13) Õiguste piiramise menetluses peavad ka võlgnikule olema tagatud menetluslikud ja sisulised garantiid oma õigustatud huvide kaitseks. (p 16) Elatise võlgnikule on TMS § 177^1 lg 1 p 3 ja § 177^4 lg 2 p 3 järgi menetluslikult tagatud vastuväite esitamise õigus ning vastuväites esitatud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. Maakohtu võlgniku õigust piirava lahendi peale näeb TMS § 177^4 lg 6 võlgnikule ette kahekordse kaebeõiguse: algul ringkonnakohtusse ning seejärel ka Riigikohtusse. Kohtu otsustus elatise võlgniku õiguste piiramise üle on kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. (p-d 17 ja 17.1) TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2) Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses ei tegelda küsimusega, kas elatis on võlgnikult välja mõistetud õiges suuruses. Küll tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Selleks tuleb eelkõige TMS § 177^1 lg 1 p-st 3 ja § 177^4 lg 2 p-st 3 lähtudes vastata küsimusele, kas võlgnik on suuteline väljamõistetud elatist maksma või on tal maksmata jätmiseks selline mõjuv põhjus, mis annab aluse kohtutäituri taotlus rahuldamata ning võlgniku õigus piiramata jätta. Mõjuva põhjuse olemasolu tähendab, et õiguste piiramine ei ole sobiv abinõu elatise maksmise kohustuse täitmisele kaasaaitamiseks. (p 18.1) Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2) Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3) Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 177^1 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3) Võlgniku õiguse piiramise menetluses ei ole piisav, kui kohtud tuginevad sisuliselt (ja automaatselt) ainult sellele, et elatise tasumise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav ning kuna võlgnik on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, ei vabasta väike sissetulek teda ülalpidamiskohustusest. (p 19)
TMS peatükis 8^1 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13)
TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2) Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 177^1 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3)
3-2-1-67-17 PDF Riigikohus 20.06.2017
Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt RKTKo nr 3-2-1-9-17, p 37.1.). (p 11)
Tõlgendust muutev Riigikohtu lahend ei muuda tõlgendust üksnes selle lahendi jaoks, vaid kõigi lahendite jaoks, vastasel juhul võiks olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega teiste sarnaste samal ajal menetletavate asjadega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-9-17, p 13). (p 11)
Üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 9) Ülalpidamiskohustuse rikkumine ei välista isiku õigust taotleda TsMS § 459 alusel perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist. (p 12)
3-2-1-35-17 PDF Riigikohus 09.06.2017
Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud. Kui kompromissiga mõistetakse elatis välja alla miinimummäära, on oluline, et kompromissi kinnitamise määruses oleksid kajastatud ka asjaolud, millest nähtuvalt on elatise väljamõistmine alla miinimummäära põhjendatud. Kui elatis lepitakse kompromissis kokku mingi protsendina miinimumelatisest, saab muude asjaolude muutumatuna püsimisel lähtuda miinimumelatise muutumisel eeldusest, et lapsele tuleb tagada elatis jätkuvalt sama protsendi ulatuses miinimumelatisest. (p-d 37.1-37.3)
Kui hagejad on esindaja kaudu esitanud kostja vastu ühise hagi elatise suurendamiseks, kuid samas on iga hageja esitanud kostja vastu oma eraldiseisva elatisnõude, ei ole tegemist vältimatute kaashagejatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seda tuleb arvestada nii nõuete kui ka kohtulahendi resolutsiooni formuleerimisel ja kohtulahendi põhjendamisel, aga ka asja hinna määramisel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 13). Asja hind tuleb sellisel juhul määrata iga hageja nõude osas ka kassatsioonimenetluses eraldi (vt ka RKTKo nr 3-2-1-162-13, p-d 49-57). (p 14-15)
Vt otsuse p-d 27-28.3 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-119-15, p 11; RKTKo nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Üksnes TsMS § s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 32)
Vt otsuse p 25 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 13).
Vt otsuse p-d 18-22 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-118-12, p 13; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 16). Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-119-15). Kui laps elab lahuselava vanema juures, siis eeldatakse, et lahuselav vanem katab kulud aja eest, mil laps tema juures on. (p-d 23.3-23.4)
Üksnes TsMS § s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 32)
3-2-1-15-17 PDF Riigikohus 19.04.2017
TsMS § 230 lg-s 3 ette nähtud kohtu õigus lapse huve puudutavas vaidluses omal algatusel tõendeid koguda ei tähenda, et ringkonnakohus saaks elatise nõude lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud laste vajadusi uuesti hinnata, kui pooled ei ole selles osas maakohtu otsust vaidlustanud ega rikkumisi esile toonud. (p 10)
TsMS § 230 lg-s 3 ette nähtud kohtu õigus lapse huve puudutavas vaidluses omal algatusel tõendeid koguda ei tähenda, et ringkonnakohus saaks elatise nõude lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud laste vajadusi uuesti hinnata, kui pooled ei ole selles osas maakohtu otsust vaidlustanud ega rikkumisi esile toonud. (p 10) Vt lahendi p 11-12 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 12; RKTKo nr 3-2-1-118-12, p 15; RKTKo nr 3-2-1-21-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13).
Vt lahendi p 11-12 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 12; RKTKo nr 3-2-1-118-12, p 15; RKTKo nr 3-2-1-21-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13).
3-2-1-174-16 PDF Riigikohus 22.03.2017
Hagimenetluses elatisnõude lahendamisel kohalduvad hagimenetluse sätted sõltumata sellest, kas nõue esitati esmalt maksekäsu kiirmenetluses või hagimenetluses. (p 10)
TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses küll tõendeid omal algatusel koguda, aga see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 16). Vastasel juhul on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 11)
Vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...") (vt RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13). (p 10) PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13) PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. (p 14) Kui keskmist brutokuupalka saaval elatist maksma kohustatud vanemal on kolm last, siis on tal kehtiva regulatsiooni järgi kohustus üldjuhul maksta lastele elatiseks pea kogu sissetulek. Kui tal on rohkem lapsi, ületab seaduse järgi lastele maksta tulev elatis tema sissetuleku. PKS § 101 lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära. RAKE poolt läbiviidud uuringu kohaselt oli aastatel 2010-2012 keskmine lapse tegelik ülalpidamiskulu 280 eurot ühe lapse kohta. Seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendada. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (PKS § 102 lg 2) ning vaid väikse osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (PKS § 101 lg 1). (p 14)
TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses küll tõendeid omal algatusel koguda, aga see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 16). Vastasel juhul on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 11) PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13) TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses küll tõendeid omal algatusel koguda, aga see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 16). Vastasel juhul on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 11) PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13)
PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13) PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. (p 14) Kui keskmist brutokuupalka saaval elatist maksma kohustatud vanemal on kolm last, siis on tal kehtiva regulatsiooni järgi kohustus üldjuhul maksta lastele elatiseks pea kogu sissetulek. Kui tal on rohkem lapsi, ületab seaduse järgi lastele maksta tulev elatis tema sissetuleku. PKS § 101 lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära. RAKE poolt läbiviidud uuringu kohaselt oli aastatel 2010-2012 keskmine lapse tegelik ülalpidamiskulu 280 eurot ühe lapse kohta. Seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendada. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (PKS § 102 lg 2) ning vaid väikse osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (PKS § 101 lg 1). (p 14)
Vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...") (vt RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13). (p 10)
3-2-1-177-16 PDF Riigikohus 08.03.2017
Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt RKTKm nr 3-2-1-139-13, p 14; RKTKm nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 10)
Olukorras, kus lapsevanemalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud TsMS § 459 järgset hagi kohtulahendi muutmiseks. (p 11) Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist ei välista asjaolu, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise maksmise kohustusest vabanemiseks oleks võinud esitada hagi TsMS § 459 järgi ja nõuda jõustunud kohtulahendi muutmist korduvate kohustuste osas. Kohtulahendi, millega on välja mõistetud lapse elatis, muutmist saab TsMS § 459 lg 2 järgi nõuda alates vastava hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt (vt RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 26). Elatiselahendi muutmise hagi õigel ajal esitamata jätmine ei saa välistada lapsevanema õigust kasutada muid õiguskaitsevahendeid. (p 14)
3-2-1-61-16 PDF Riigikohus 28.09.2016
Korrektne oleks lahutatud abikaasale elatise väljamõistmise kohtuotsuse resolutsiooni kirjutada kõik elatise maksmise kohustuse lõppemise alused. (p 33)
Hindamaks, kas kokkulepe piirab hageja seadusjärgset ülalpidamisõigust PKS §78 lg 2 järgi ebamõistlikult, tuleb esmalt tuvastada, kas ja millises ulatuses oleks hagejal nõudeõigus elatisele seaduse järgi. Seejärel saab hinnata kokkuleppe ebamõistlikkust. (p 27) Seda, kas kokkulepe välistab või piirab lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, tuleb otsustada lähtuvalt iga konkreetse asja asjaoludest. Ebamõistlikuks piiramiseks tuleb pidada esmajoones seda, kui kokku lepitakse vaid sümboolne elatis või elatis, mis on suurusjärgu võrra väiksem seadusjärgsest. Seejuures tuleb arvestada ka võimalikke muid sooritusi ülalpidamiseks kohustatud isikult, mida saab arvestada elatise maksmisena. Samuti tuleb arvestada asjaolusid, miks õigustatud isik sellise kokkuleppe sõlmis, nt kas kohustatud isik kasutas ära tema sõltuvussuhet või abivajadust vms. (p 28) Kokkulepe saab PKS § 78 lg 2 järgi olla tühine osas, milles see välistab seadusjärgse elatise, st õigustatud pool saab kohustatult nõuda elatist juurde, kuid kohus ei pea täiendavalt välja mõistma seaduse alusel seda osa elatisest, milleks tal on õigus juba lepingu alusel, iseäranis kui leping allub selles osas kohesele sundtäitmisele. (p 30)
Lahutatud abikaasa elatise nõude lahendamisel tuleb välja selgitada väidetavalt abivajava abikaasa sissetulek ja vara ning vajaduste rahuldamiseks vajalikud kulud. (p 17) Elatise ja selle suuruse määramisel PKS §-de 73 ja 74 alusel ei ole oluline statistiline elatusmiinimum. Üldjuhul on elatise määramisel aluseks konkreetsete isikute elatustase (vt ka Riigikohtu 13. märtsi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-13, p 15). See ei tähenda, et lahutatud abikaasale tuleb alati tagada just selline elatustase, nagu tal abielu ajal oli (vt PKS § 74 lg 1). (p 19) Kui abikaasa on töövõime kaotanud vaid osaliselt ja terviseseisundist tulenevalt on tal töövõime ulatuses võimalik oma vajaduste rahuldamiseks hankida lisaks elatusvahendeid, peab kohus tuvastama, kas ta oleks võimeline hankima täiendavalt piisava sissetuleku, nii et tema abivajadus terviseseisundi tõttu oleks välistatud. Abivajaduse seostamine üksnes töövõime kaotamise protsendiga on meelevaldne. (p 25) Hindamaks, kas kokkulepe piirab hageja seadusjärgset ülalpidamisõigust PKS §78 lg 2 järgi ebamõistlikult, tuleb esmalt tuvastada, kas ja millises ulatuses oleks hagejal nõudeõigus elatisele seaduse järgi. Seejärel saab hinnata kokkuleppe ebamõistlikkust. (p 27) Seda, kas kokkulepe välistab või piirab lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, tuleb otsustada lähtuvalt iga konkreetse asja asjaoludest. Ebamõistlikuks piiramiseks tuleb pidada esmajoones seda, kui kokku lepitakse vaid sümboolne elatis või elatis, mis on suurusjärgu võrra väiksem seadusjärgsest. Seejuures tuleb arvestada ka võimalikke muid sooritusi ülalpidamiseks kohustatud isikult, mida saab arvestada elatise maksmisena. Samuti tuleb arvestada asjaolusid, miks õigustatud isik sellise kokkuleppe sõlmis, nt kas kohustatud isik kasutas ära tema sõltuvussuhet või abivajadust vms. (p 28) Kokkulepe saab PKS § 78 lg 2 järgi olla tühine osas, milles see välistab seadusjärgse elatise, st õigustatud pool saab kohustatult nõuda elatist juurde, kuid kohus ei pea täiendavalt välja mõistma seaduse alusel seda osa elatisest, milleks tal on õigus juba lepingu alusel, iseäranis kui leping allub selles osas kohesele sundtäitmisele. (p 30) Korrektne oleks elatise väljamõistmise kohtuotsuse resolutsiooni kirjutada kõik elatise maksmise kohustuse lõppemise alused. (p 33)
3-2-1-35-16 PDF Riigikohus 25.05.2016
PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt RKTKo nr 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12). (p 19) Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel. (p 20) Ka tagasiulatuvalt saab elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 13; RKTKo nr 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt RKTKo nr 3-2-1-136-13, p 14). (p 20)
Lapse viibimiskoha määramine hõlmab ka seda kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde kuulub ka õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta. (p 12)
Lapse igakordse viibimiskoha määramine ei ole tavahoolduse küsimus, vaid lapsega seotud olulise asja otsustamine. (p 12)
3-2-1-17-16 PDF Riigikohus 13.04.2016
Kui hageja on hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (RKTKo nr 3-2-1-34-11, p 11). Poolte võrdsusest tulenevalt tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid. (p 12)
Ringkonnakohus võib väljuda apellatsioonkaebuse piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral. Materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei ole selliseks rikkumiseks ega anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piirest väljuda. (p 15)
Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. (p 11)
Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. (p 12) Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga. (p 14)
Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. (p 12)
3-2-1-101-15 PDF Riigikohus 23.02.2016
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, saab kohustatud vanem nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 10–15)
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on muutunud. (p 11–15)
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 11–15) Kui kokkulepitud elatis ei kata lapse vajadusi, saab vanem esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi elatise väljamõistmiseks. (p 16) Mõjuval põhjusel võib vanem ülalpidamiskokkuleppe VÕS § 196 alusel erakorraliselt üles öelda. (p 17)
3-2-1-141-15 PDF Riigikohus 02.12.2015
Kui tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb kohaldada TsÜS § 164 lg-t 2. Selle sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. (p 10) TsÜS § 164 lg 2 on kohaldatav sõltumata sellest, kas elatise nõude kohta on olemas jõustunud täitedokument või mitte. Aegumistähtaja peatumine lõpeb lapse jaoks tema täisealiseks saamisest ühtviisi nii olukorras, kus enne lapse täisealiseks saamist on elatis lapsele välja mõistetud, kui ka siis, kui laps paneb elatisenõude vanema vastu maksma pärast täiskasvanuks saamist. Kui täiskasvanud laps paneb nõude maksma, tuleb seejuures arvestada elatise tagasiulatuvale väljamõistmisele kehtivaid PKS §-st 108 tulenevaid ajalisi piiranguid. (p 11) TsÜS § 164 lg 2 kehtib ühtmoodi nii neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud varasema PKS § 61 lg 1 järgi, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem, kui ka kehtiva PKS § 97 p 1 järgi, mille kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks mõlemal juhul lapse ülalpidamise kohustuse täitmine (vt ka RKTKo nr 3-2-1-120-14, p 13). (p 11) TsÜS § 164 lg 2 kohaldatavuse seisukohast ei ole tähtsust, kas vanem, kellele on lapse kasuks väljamõistetud elatis, esitab enne lapse täisealiseks saamist täitedokumendi täitmiseks või mitte. Olukorras, kus elatis on kohtulahendiga välja mõistetud, säilib lapsele täiskasvanuks saamiseni õigus väljamõistetud elatis kohustatud vanemalt sisse nõuda sõltumata sellest, kas lapse teine vanem on lapse alaealisuse ajal püüdnud väljamõistetud elatist kohustatud vanemalt sisse nõuda. (p 11) TsÜS § 164 lg 2 välistab alaealise lapse kasuks elatise nõude suhtes TsÜS § 154 kohaldatavuse. Kui kohustatud vanem on lapsele elatist maksnud või teinud seda osaliselt, tuleb lapsel täiskasvanuks saamise järel nõude maksmapanemisel kohustatud vanema tasutud elatist arvesse võtta (vt nt RKTKo nr 3-2-1-11-09, p 12; RKTKm nr 3-2-1-172-11, p 10). (p 11)
Kui tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb kohaldada TsÜS § 164 lg-t 2. Selle sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. (p 10) TsÜS § 164 lg 2 on kohaldatav sõltumata sellest, kas elatise nõude kohta on olemas jõustunud täitedokument või mitte. Aegumistähtaja peatumine lõpeb lapse jaoks tema täisealiseks saamisest ühtviisi nii olukorras, kus enne lapse täisealiseks saamist on elatis lapsele välja mõistetud, kui ka siis, kui laps paneb elatisenõude vanema vastu maksma pärast täiskasvanuks saamist. Kui täiskasvanud laps paneb nõude maksma, tuleb seejuures arvestada elatise tagasiulatuvale väljamõistmisele kehtivaid PKS §-st 108 tulenevaid ajalisi piiranguid. (p 11) TsÜS § 164 lg 2 kehtib ühtmoodi nii neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud varasema PKS § 61 lg 1 järgi, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem, kui ka kehtiva PKS § 97 p 1 järgi, mille kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks mõlemal juhul lapse ülalpidamise kohustuse täitmine (vt ka RKTKo nr 3-2-1-120-14, p 13). (p 11) Lapse huvide esiletõstetuse seisukohast tuleb arvestada sellega, et alates 1. juulist 2010. a kehtivas PKS-s puudub regulatsioon, mille järgi võiks lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, ning seepärast tuleb ka neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud enne 1. juulit 2010. a kehtinud seaduse järgi, lugeda alates 1. juulist 2010 lapse ja vanema vahelises ülalpidamissuhtes õigustatud pooleks laps (vt RKTKo nr 3-2-1-130-14, p 15; RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 11-12). (p 11) TsÜS § 164 lg 2 kohaldatavuse seisukohast ei ole tähtsust, kas vanem, kellele on lapse kasuks väljamõistetud elatis, esitab enne lapse täisealiseks saamist täitedokumendi täitmiseks või mitte. Olukorras, kus elatis on kohtulahendiga välja mõistetud, säilib lapsele täiskasvanuks saamiseni õigus väljamõistetud elatis kohustatud vanemalt sisse nõuda sõltumata sellest, kas lapse teine vanem on lapse alaealisuse ajal püüdnud väljamõistetud elatist kohustatud vanemalt sisse nõuda. (p 11) TsÜS § 164 lg 2 välistab alaealise lapse kasuks elatise nõude suhtes TsÜS § 154 kohaldatavuse. Kui kohustatud vanem on lapsele elatist maksnud või teinud seda osaliselt, tuleb lapsel täiskasvanuks saamise järel nõude maksmapanemisel kohustatud vanema tasutud elatist arvesse võtta (vt nt RKTKo nr 3-2-1-11-09, p 12; RKTKm nr 3-2-1-172-11, p 10). (p 11)
Kui tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb kohaldada TsÜS § 164 lg-t 2. Selle sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. (p 10) Lapse huvide esiletõstetuse seisukohast tuleb arvestada sellega, et alates 1. juulist 2010. a kehtivas PKS-s puudub regulatsioon, mille järgi võiks lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, ning seepärast tuleb ka neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud enne 1. juulit 2010. a kehtinud seaduse järgi, lugeda alates 1. juulist 2010 lapse ja vanema vahelises ülalpidamissuhtes õigustatud pooleks laps (vt RKTKo nr 3-2-1-130-14, p 15; RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 11-12). (p 11)

Kokku: 74| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json