Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
2-17-11804/175 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019
Brüsseli II bis määrus kohaldub üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest. 19. oktoobri 1996. a Haagi konventsiooni (Haagi 1996. a konventsioon) art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis. Lapsel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta. Lapse hariliku viibimiskoha mõistet on kolleegium käsitlenud 10. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 tehtud määruses (p 17). Viidatud kolleegiumi käsitluse järgi saab lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi määrata kindlaks ka Haagi 1996. a konventsiooni mõttes. (p 21)
2-18-10797/67 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.02.2019
Haagi 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon (konventsioon) on vastu võetud selleks, et kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja kehtestada menetlus, tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema harilikku viibimiskoha riiki, samuti selleks, et tagada lapsega suhtlemise õiguse kaitse. Lapse tagastamise kohta tehtav lõplik otsustus peab tagama lapse parimate huvide kaitse (vt 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-16, p 13), kuigi ainuüksi konventsiooni preambulis sätestatu ei ole aluseks lapse tagastamisest keeldumisele (vt 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 17). (p 14) Konventsiooni art 1 lit-st a järgi peab kohus määrama lapse tagastamise varasemasse hariliku viibimiskoha riiki, mitte lapse tagastamise avalduse esitanud isikule (vt selle järelduse ja tagastamise korralduse kohta pikemalt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14, p-d 19-22 ning ka 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 18; samas pole tagastamine avalduse esitanud isikule ka täiesti välistatud). (p 16.1)
3-2-1-109-12 PDF Riigikohus 10.10.2012
Haagi konventsiooni alusel tuleb laps tagastada riigist, kuhu laps õigusvastaselt viidi või kus last õigusvastaselt hoitakse, üldjuhul tema hariliku viibimiskoha riiki. Lapse tagastamise küsimust lahendades tuleb esmalt tuvastada, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema hariliku viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki naasmist. Lapse õigusvastase kinnihoidmisega saab Haagi konventsiooni mõttes olla tegu üksnes siis, kui lapsel ei võimaldata naasta oma hariliku viibimiskoha riiki. Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena. Seega ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 mõttes ega ole õige siduda lapse hariliku viibimiskoha riiki tingimata tema vanema elukohaga. Euroopa Kohus on 2. aprilli 2009. a otsuses kohtuasjas nr C-523/07 (ELT C 141/22, 20. juuni 2009, lk 14) tõlgendanud lapse harilikku viibimiskohta EL määruse nr 2201/2003 artikkel 8 lg 1 mõttes. Lapse hariliku viibimiskoha riigi saab määrata kindlaks ka Haagi konventsiooni mõttes (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 18). Kui laste harilik viibimiskoht on Eesti Vabariigis, saab vaidluse TsMS § 70 lg 4 ja Brüssel II a määruse artikkel 8 lg 1 järgi lahendada Eesti Vabariigi kohus.
3-2-1-45-11 PDF Riigikohus 07.06.2011
Enne 1. juulit 2010 sai vanem esitada kohtule nõude määrata kindlaks lapse elukoht ning lapse elukoha määramisel ühe vanema juurde sai teine vanem nõuda lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramist. 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse järgi ei saa vanem enam esitada kohtule lapse elukoha määramise nõuet ja kohus ei saa sellist nõuet ka rahuldada. Selle asemel saab vanem nõuda hooldusõiguse täielikku või osalist, sh otsustusõiguse üleandmist ning kohus otsustada üksnes vanemate hooldusõiguse üle või kohaldada abinõusid lapse heaolu tagamiseks. PKS § 119 lg 1 alusel saab kohus anda ühele vanemale õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle), seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
3-2-1-64-10 PDF Riigikohus 16.06.2010
Kehtiva perekonnaseaduse järgi võib kohus määrata eelkõige lapse elukoha PKS § 51 alusel lahuselava vanema juurde. 1. juulil 2010 jõustuva perekonnaseaduse järgi on kohtul õigus otsustada hooldusõiguse kuuluvuse üle, sh lõpetada PKS § 137 alusel vanemate ühine hooldusõigus või anda PKS § 138 alusel ühe vanema ainuhooldusõiguse üle teisele vanemale. Kohus saab alates 1. juulist 2010 määrata TsMS § 563 lg 6 p 3 alusel hooldusõiguse kuuluvuse 1. juulil 2010 jõustuva PKS §-de 137-138 järgi, sest 1. juulil 2010 jõustuva PKS § 210 lg 1 kohaselt laieneb uus seadus üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. 1. juulil 2010 jõustuva PKS § 214 lg 1 järgi loetakse, et alates uue seaduse jõustumisest kuulub vanema hooldusõigus üldjuhul lapse vanematele ühiselt. Kui aga kohus on enne 1. juulit 2010 määranud lapse elukohaks ühe vanema elukoha, loetakse 1. juulil 2010 jõustava PKS § 214 lg 3 järgi, et vanema hooldusõigus kuulub alates uue perekonnaseaduse jõustumisest sellele vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud. Lapse elukoha määramine kehtiva PKS § 51 mõttes ja ainuhooldusõiguse üleandmine 1. juulil 2010 jõustuva PKS § 138 mõttes on erinevad materiaalõiguslikud nõuded ja neil on osaliselt erinevad õiguslikud tagajärjed.
3-2-1-27-09 PDF Riigikohus 15.04.2009
Juhul, kui kohus leiab, et lapse soov elukoha määramise kohta pole kindel või kui elukoha määramine lapse soovitud viisil läheks vastuollu lapse huvidega, tuleb kohtul põhjalikult lapse huvisid otsuses kaaluda ja põhjendada, miks on lapse huvides määrata tema elukohaks just selle vanema elukoht. Seejuures ei saa ainsaks elukoha määramise põhjenduseks olla see, et elukoha määramine ühe vanema juurde tähendab senise elukorralduse ja peresuhtluse olulist muutust, eriti arvestades asjaolu, kui laps on ise varsti täisealine.
3-2-1-142-06 PDF Riigikohus 22.02.2007
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-123-06. Lapse tagastamise vaidluses lapse elukoha küsimust ei lahendata.
3-2-1-123-06 PDF Riigikohus 06.12.2006
Lapse äraviimine või kinnipidamine on õigusvastane vaid siis, kui on täidetud Haagi 1980. a konventsiooni art-s 3 sätestatud mõlemad eeldused. Juhul kui lapse äraviimine või kinnihoidmine ei ole õigusvastane Haagi 1980. a konventsiooni mõttes, ei saa lapse tagastamise avaldust nimetatud konventsiooni alusel rahuldada. Haagi 1980. a konventsiooni kohaldamisel tuleb arvestada konventsiooni preambulis sätestatud lapse huvi ülimuslikkuse põhimõttega ja sellega, et konventsiooni eesmärk on kaitsta last tema õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise kahjulike tagajärgede eest. Samas ei saa ainuüksi konventsiooni preambulis sätestatu olla aluseks lapse tagastamisest keeldumisele. Lapse tagastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud konventsiooni art-tes 12 (2), 13 ja 20. Lapse saab jätta tagasi toomata vaid erandlikel asjaoludel. Haagi 1980. a konventsiooni art 13 (1) b alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid siis, kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema erakordse ohuga lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Konventsiooni art 13 (1) b ja ka teiste lapse tagastamisest keeldumise aluste avara tõlgendamise korral oleks kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine. Last ei saa jätta Haagi 1980. a konventsiooni art 13 (1) b alusel tagastamata üksnes seetõttu, et väikelapsele on oluline ema hoolitsus ja et laps on seni olnud pidevalt koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Seejuures ei tule nimetatud konventsiooni alusel last tagastada mitte teisele vanemale, vaid laps tuleb reeglina tagasi viia tema hariliku viibimiskoha riiki. Tulenevalt Haagi konventsiooni art-ist 13 (3) on lapse huvide paremaks kaitseks vajalik välja selgitada, milline on selle riigi, kust laps õigusvastaselt ära viidi, lastekaitseks pädeva asutuse arvamus lapse tagastamata jätmise kohta. Lapse hooldusõiguse, sh lapse elukoha määramise saab lapse tagastamise avalduse esitamise korral otsustada pärast seda, kui on lahendatud lapse viivitamata tagastamise küsimus.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane