3-2-1-94-09
|
Riigikohus |
15.10.2009 |
|
Kohus saab lapse välisriiki omavolilise viimise takistamiseks reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras vanema õigusi ühise lapse suhtes TsMS § 378 lg 3 p 1 mõttes.
Vaidluses lapse üle ei ole vajalik keelata vanemal lapsega Eesti Vabariigist lahkuda, vaid oluline on see, et kohtumenetluse ajal ei viidaks last omavoliliselt välisriiki, mis raskendab lapse ja lahus elava vanema õiguste teostamist. Lapse välisriiki viimine raskendab lapse üle peetava vaidluse kohtulahendi täitmist ja võib muuta selle võimatuks. Seetõttu peab olema vanemal vähemalt kohtumenetluse ajal võimalus ennetada lapse välisriiki viimist. Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.
Hagita perekonnaasja lahendamisel peab kohus ka ise olema aktiivne ning vajadusel kohaldama kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset omal algatusel.
Vanema õigused ja kohustused on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht on vanemate lahuselu korral ühe vanema juures. Siiski ei saa PKS §-s 49 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest hoolimata tagada lahus elavale vanemale samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal.
Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.
Kohus saab lapse välisriiki omavolilise viimise takistamiseks reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras vanema õigusi ühise lapse suhtes TsMS § 378 lg 3 p 1 mõttes. Ekslik on pidada lahkumise keeldu tehingute ja toimingute tegemise keeluks TsMS § 378 lg 1 mõttes.
Vaidluses lapse üle ei ole vajalik keelata vanemal lapsega Eesti Vabariigist lahkuda, vaid oluline on see, et kohtumenetluse ajal ei viidaks last omavoliliselt välisriiki, mis raskendab lapse ja lahus elava vanema õiguste teostamist. Lapse välisriiki viimine raskendab lapse üle peetava vaidluse kohtulahendi täitmist ja võib muuta selle võimatuks. Seetõttu peab olema vanemal vähemalt kohtumenetluse ajal võimalus ennetada lapse välisriiki viimist. Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.
Tulenevalt TsMS § 384 lg-st 1 on kohtu otsustada, kas ta peab vajalikuks teisi menetlusosalisi peale valla- või linnavalitsuse ning asjast puudutatud vähemalt kümneaastase lapse ära kuulata. Kui kohus seda vajalikuks ei pea, ei tule muid menetlusosalisi ära kuulata.
|
| 3-2-1-90-08
|
Riigikohus |
03.11.2008 |
|
TsÜS § 123 lg-st 1 tuleneb, et teadmise või teadma pidamise hindamisel tuleb lähtuda alaealise seadusliku esindaja, mitte alaealise teadmisest või teadma pidamisest.
Seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitus. PKS § 98 lg 2 kohaselt on eestkostja kohustatud muu hulgas lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest. Kui eestkostja aga seda ei tee, võib eestkostetaval tekkida alus nõuda eestkostjalt eestkostetavale tekitatud kahju hüvitamist.
Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad.
Ei varasema PankrS § 44 ega kehtiva PankrS § 111 kehtesta kinkelepingu tagasivõitmise eelduseks seda, et võlgnik kahjustas kinkega teadlikult võlausaldajate huve ja et kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik.
Pankrotimenetluses kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tekib tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe, mida reguleerib pankrotiseadus. Alusetu rikastumise võlasuhtele tuleb aga kohaldada VÕSRS §-s 23 toodud põhimõtet, st kohaldada tuleb seadust, mis kehtis alusetu rikastumise ajal.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-39-08.
Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad.
|
Facebook
X.com