/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-18-19295/30 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.04.2020

Hagita perekonnaasjades on isikul õigus pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, kuid lisaks antud kohtule õigus algatada avalikes huvides seaduses kindlaksmääratud juhtudel menetlus ka omal algatusel. Asja algatamiseks õigustatud isikute ringi täpsustatakse hagita menetluse erisätetes (TsMS 49.-63. ptk ja eriseaduste sätted). Kui erisätetest ei tulene järeldust, et kohus ei saa algatada menetlust ka huvitatud isiku avalduse alusel (vt TsMS § 476 lg 1), siis on hagita menetluses avaldust õigustatud esitama ka isik, kelle subjektiivseid õigusi järgnev menetlus otseselt mõjutab. (p 14)

Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)


Kohus saab hagita menetluse vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks algatada ka teise vanema avalduse alusel. (p-d 14 ja 15)

Hooldusõiguse äravõtmise asjas on kohtul kohustus kuulata isiklikult ära vanem, kellelt hooldusõiguse äravõtmise üle otsustatakse (TsMS § 558 lg 1, vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 21). TsMS §-st 558 ei tulene aga järeldust, et vanema isikliku ärakuulamise võimatuse korral on temalt hooldusõiguse äravõtmine igal juhul välistatud.

Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)


Kui kohus otsustab asja lahendada omal algatusel hagita menetluses, siis ei saa menetlusosalised sellise menetluse eset TsMS § 4 lg-te 2 ja 3 tähenduses käsutada (vt Riigikohtu 23. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 16) (p 17) Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)


Kui asja menetlus mõjutab otseselt avalduse esitaja õigusi, on asjas tehtav lahend ühtlasi TsMS § 660 lg 3 järgi tema õigusi kitsendav.

Vt menetlust lõpetava määruse mõiste kohta Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 10. (p 17)


Kohus otsustab asja lahendada omal algatusel hagita menetluses, siis ei saa menetlusosalised sellise menetluse eset TsMS § 4 lg-te 2 ja 3 tähenduses käsutada (vt Riigikohtu 23. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 16) (p 17)


Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)

2-18-3628/62 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.04.2019

Kohtul on PKS § 134 lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu.

Vt vanema õigusi piiravate abinõude rakendamise kohta Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16 ja 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14. (p 15)

Kohus saab vanemalt lapse hooldusõiguse ära võtta üksnes siis, kui on tuvastatud PKS § 134 lg 1 kohaldamise eeldused. (p 17)

PKS § 135 lg 2 järgi eeldab hooldusõiguse täielik äravõtmine, et muud abinõud ei ole tulemusi andnud või nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. (p 19)


TsMS § 477 lg-tes 5 ja lg 7 ning § 230 lg-s 3 sätestatud hagita asja läbivaatamise põhimõtted kehtivad hooldusõiguse asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses. (p 18)

2-18-3298/40 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.01.2019

PKS § 122 lg 2 esimese lause järgi saab otsustusõiguse üleandmise menetluse algatada üksnes vanema või last hooldava isiku taotluse alusel. Menetluse eseme määrab avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes (Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 29). (p 15.1)

Ka olukorras, kus taotluse menetluse algatamiseks esitab vanem, on õiguste üleandmiseks vaja last hooldava isiku nõusolekut. Lapse PKS § 122 mõttes pikemaks ajaks kasuperekonda hooldada andmine eeldab selleks vanema ja last hooldava isiku vastavat kokkulepet ning kohus saab PKS § 122 lg 2 mõttes lapse hoolduse asjades otsustusõiguse üle anda üksnes vanema(te) ja last hooldava isiku nõusolekul. (p 15.2)


vt vanema õigusi piiravate abinõude rakendamise kohta Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 36; 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14; 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 15. (p 16.1)


vt vanema hooldusõiguse peatamise kohta Riigikohtu 11. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-16, p 19; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16; 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16.

Ka vanema hooldusõiguse peatamise korral tuleb lapsele määrata PKS § 171 lg 1 alusel eestkostja, kui lapsel ei ole teist vanemat või kui teisele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse parimatele huvidele. (16.2)

2-17-507/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.04.2018

Tulenevalt TsMS § 558 lg 1 on vanema isiklik ärakuulamine ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega. (p 13 ja 15)

Alused, mil kohtul on õigus jätta vanemad ära kuulamata, on toodud TsMS § 558 lg-tes 2 ja 3 (vt ka Riigikohtu 16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 21). Kuna ühise hooldusõiguse lõpetamine puudutab vanema isiklikke õigusi, peab kohus seega vanemad üldjuhul isiklikult ära kuulama. (p 13)

Vanema ärakuulamine üksnes esialgse õiguskaitse avalduse lahendamisel ei ole piisav õigusliku ärakuulamise tagamiseks ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse lahendamisel. (p 14)

Vanema ära kuulamata jätmine tähendab vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist. (p 15)

Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Hooldusõigus ja lapsega suhtlemine peab olema seatud selliselt, et lapse elukorraldus oleks mõistlik. Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises.

Hooldusõigust ei pea tingimata lahendama tervikuna ühtmoodi, vaid hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata igas valdkonnas eraldi (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 21.2). (p 16)


Tulenevalt TsMS § 558 lg 1 on vanema isiklik ärakuulamine ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega (p 13 ja 15).

Vanema ärakuulamine üksnes esialgse õiguskaitse avalduse lahendamisel ei ole piisav õigusliku ärakuulamise tagamiseks ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse lahendamisel. (p 14)

Vanema ära kuulamata jätmine tähendab vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist. (p 15)


Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Hooldusõigus ja lapsega suhtlemine peab olema seatud selliselt, et lapse elukorraldus oleks mõistlik. Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises. (p 16)

3-2-1-99-16 PDF Riigikohus 16.11.2016

Kohus peab vanema temalt hooldusõiguse äravõtmise või peatamise otsustamisel TsMS § 558 lg 1 järgi üldjuhul isiklikult ära kuulama. Ainuüksi asjaolu, et vanem on andnud kohtule kirjalikud selgitused ja nõustunud hooldusõiguse peatamisega, ei anna kohtule õigust jätta vanem TsMS § 558 lg-te 2 ja 3 alusel isiklikult ära kuulamata. (p 21)


Enne hooldusõiguse äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardava ohu kõrvaldada (RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 18). Vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134 ja 135 alusel äravõtmise aluseks võib olla vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega (RKTKm nr 3-2-1-142-13, p 18). (p 19)


Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või hooldusõiguse peatamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 17)

Kui ainuhooldusõigust omav vanem asub kinnipidamisasutuses karistust kandma ega saa lapse eest hoolitseda ja tema õigusi ja huve kaitsta, tuleb vanema hooldusõigus üldjuhul peatada ja anda hooldusõigus üle teisele vanemale või määrata lapsele eestkostja (RKTKm nr 3-2-1-26-16). (p 19)

Seaduse järgi ei ole piiratud lapse elama asumine kasuperekonda olukorras, kus lapse emalt ei ole hooldusõigust ära võetud, vaid see on PKS § 140 lg 1 järgi peatatud. (p 20)

3-2-1-26-16 PDF Riigikohus 11.05.2016

Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)


VangS § 54 lg 1 järgi ei ole vangistuses viibival emal igal juhul õigust lapsega koos elada, vaid selle üle otsustatakse iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. Kui ema taotleb võimalust elada koos väikelapsega kinnipidamisasutuses, kaalub eestkosteasutus (kohalik omavalitsus), kas selle võimaldamine on väikelapse huvides. Tegemist on kohaliku omavalitsuse kui haldusorgani kaalutlusõiguse teostamisega HMS § 4 tähenduses. (p 20)


Hooldusõiguse peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse tõttu hooldusõigust teostada (vt RKTKm nr 3-2-1-121-12, p 14). Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, annab eelkõige alust vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada. Samas võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134-135 alusel ära võtta või kohaldada muid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-142-13, p 16 ja 18). (p 19)


Hooldusõiguse peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse tõttu hooldusõigust teostada (vt RKTKm nr 3-2-1-121-12, p 14). Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, annab eelkõige alust vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada. Samas võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134-135 alusel ära võtta või kohaldada muid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-142-13, p 16 ja 18). (p 19)

VangS § 54 lg 1 järgi ei ole vangistuses viibival emal igal juhul õigust lapsega koos elada, vaid selle üle otsustatakse iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. Kui ema taotleb võimalust elada koos väikelapsega kinnipidamisasutuses, kaalub eestkosteasutus (kohalik omavalitsus), kas selle võimaldamine on väikelapse huvides. Tegemist on kohaliku omavalitsuse kui haldusorgani kaalutlusõiguse teostamisega HMS § 4 tähenduses. (p 20)

Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)


TsMS § 551 lg 1 ja § 378 lg 3 p 7 alusel ei saa kohus asendada tsiviilasja lahendades kohaliku omavalitsuse kui eestkosteasutuse nõusolekut, mis on VangS § 54 lg 1 järgi vajalik selleks, et emal võimaldataks kuni kolmeaastase lapsega koos kinnipidamisasutuses elada. (p 18)

Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)

3-2-1-159-15 PDF Riigikohus 12.02.2016

Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)


Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)

Hooldusõiguse asjades (TsMS § 550 lg 1 p 2) on põhimõtte, et kohtulahendit ei täideta enne selle jõustumist, eesmärgiks eelkõige vältida lapse ja vanema õigussuhte muutusest tulenevat lapse elukorralduse muutumist enne, kui kohus on asja lõplikult lahendanud. (p 34)


Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35)

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)


Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25)

Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26)

Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)

Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)

Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)


Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25)

Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26)

Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)

Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)

Kohus saab anda vanemale lapse viimiskoha määramise õiguse ka mitme riigi piires või piiramatult, kui asjaolusid arvestades on see lapse huvides parim lahendus. (p 30)


Kohus saab reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi eelkõige vanema ja lapse suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks (PKS § 143 lg-d 2^1 ja 5), samuti anda vanemale kiiret lahendamist vajavas last puudutavas küsimuses otsustusõiguse (PKS § 119) või kohaldada lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid (PKS § 134 lg 1), kuid üldjuhul ei ole põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas lõpetada esialgse õiguskaitse korras osaliselt või tervikuna vanema hooldusõigust (PKS § 137) ega anda hooldusõiguse üleandmise asjas ühelt vanemalt teisele esialgse õiguskaitse korras üle ainuhooldusõigust (PKS § 138). (p 35)

Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35)

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)

3-2-1-78-15 PDF Riigikohus 16.09.2015

Kohtul tuleb lapse heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil positiivset mõju ei oleks, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära (vt ka Riigikohtu 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas 3-2-1-13-11, p 14 ja Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16). (p 14)

Olukorras, kus vanem soovib last ise kasvatada ja osaleb lapse elus ka pärast lapse perekonnast eraldamist ning on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma ja tegema selleks linnavalitsusega koostööd, tuleb vanemale enne hooldusõiguse äravõtmist kohaldada muid abinõusid ja anda võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada. (p 18)

3-2-1-161-14 PDF Riigikohus 04.03.2015
3-2-1-154-13 PDF Riigikohus 11.12.2013

Kuigi vanema nõusolekut ei ole lapsendamiseks vaja, kui vanemalt on isikuhooldusõigus ära võetud ning vanema lapsendamisest keeldumine ei takista avaldajal last lapsendada, tuleb kohtul omal algatusel lapsendamise üle otsustades selgitada, kas vanemalt isikuhooldusõiguse äravõtmiseks alust andnud oht lapse heaolule on möödas ning kas võiks olla alust vanema isikuhooldusõigust taastada. Vanemale tuleb teada anda, et kohus otsustab tema lapse lapsendamise üle, anda vanemale võimalus esitada kohtule oma seisukoht isikuhooldusõiguse taastamise ja lapsendamise kohta ning selgitada vanemale nii isikuhooldusõiguse taastamise tingimusi kui ka lapsendamise õiguslikke tagajärgi.

Lapsendamise üle otsustades peab kohus lapse huvide tagamiseks avalduse vastavust seadusele ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid, ning vajadusel koguma tõendeid omal algatusel. (p 16)


Lapsendamise üle otsustades peab kohus lapse huvide tagamiseks kontrollima avalduse vastavust seadusele ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid, ning vajadusel koguma tõendeid omal algatusel. (p 16)


Vanemalt isikuhooldusõiguse äravõtmine tähendab selle täielikku äravõtmist PKS § 135 lg 2 mõttes.
Kui kohus piirab vanema isikuhooldusõigust nii, et vanemal säilib see mingis osas, siis peab kohtulahendist ka selgelt nähtuma, millises osas on isikuhooldusõigus piiratud, sh milliseid meetmeid on kohus ohu ärahoidmiseks kohaldanud. (p 15)

3-2-1-142-13 PDF Riigikohus 04.12.2013

Lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada. (p 15)

Hooldusõiguse peatamise mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada. (p 16)

Vanema hooldusõigust piiravate abinõude rakendamiseks peavad esinema lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud, mis annavad alust järeldada, et lapse huvid ei ole vanema hoole all enam ohus, s.o vanem soovib ja suudab hoida ära ohu lapse heaolule ja varale ning täita vanema kohustusi. (p 19)


Perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada, vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada. (p 15)

Ka hooldusõiguse peatamise ajal või peatamise aluse olemasolu korral saab vanema suhtes kohaldada PKS §-des 134 ja 135 nimetatud abinõusid. (p 16) Ainuüksi asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, ei anna alust vanemalt hooldusõigust ära võtta. Vanema kuritegelik eluviis võib koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134–135 alusel ära võtta. Vanema hooldusõiguse äravõtmiseks võib anda mh alust see, kui vanem ei suuda kuritegeliku käitumise ja/või selle tagajärgede (vangistuse) tõttu hooldusõigust teostada või jätab lapse seetõttu hooletusse ega täida muid vanema kohustusi (sh lapsega suhtlemise kohustust mõttes ja vanema ülalpidamiskohustust) ning ta ei soovi seda olukorda muuta. (p 18) Vanem võib taotleda, et tema hooldusõigust piiravate abinõude rakendamine lõpetataks. Selleks peavad aga esinema lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud, mis annavad alust järeldada, et lapse huvid ei ole vanema hoole all enam ohus, s.o vanem soovib ja suudab hoida ära ohu lapse heaolule ja varale ning täita vanema kohustusi. (p 19)


Hooldusõiguse peatamise mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada. Vanema hooldusõigus peatatakse, kui vanem ei saa lapse suhtes tegelikult hooldusõigust teostada. Hooldusõiguse peatamine on ajutine meede selleks, et lapse õigused ja huvid ei jääks kaitseta ajal, mil tema hooldusõiguslik vanem ei saa oma eemaloleku tõttu hooldusõigust teostada, s.o viia õiguslik olukord vastavusse tegeliku olukorraga. (p 16) Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, on eelkõige aluseks vanema hooldusõiguse peatamiseks ning vangist vabanemise järel on võimalik hooldusõigus jälle taastada. (p 18) Hooldusõiguse peatamise ajal või peatamise aluse olemasolu korral saab vanema suhtes kohaldada ka PKS §-des 134 ja 135 nimetatud abinõusid. (p 16)

3-2-1-121-12 PDF Riigikohus 14.11.2012

Olukorras, kus laps on jäetud hooletusse või lapse heaolu ja/või vara on ohustatud vanema suutmatuse tõttu täita oma kohustusi lapse vastu, ei ole õige vanema hooldusõigust peatada. Selliste asjaolude ilmnemisel peab kohus kohaldama ohu ärahoidmiseks PKS § 134 lg 1 järgi vajalikke abinõusid vastavalt sellele, milline oht last ähvardab. Perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada. Vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Seejuures tuleb eelistada abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada. PKS § 134 lg 1 ja § 173 lg 1 järgi võib kohus omal algatusel kohaldada nii lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid kui ka määrata lapsele omal algatusel vajaduse korral eestkostja. Kohus peab jälgima, et laps ei jääks vanemate hooldusõigust puudutava kohtumenetluse tõttu ilma seadusliku esindajata ning seetõttu peab kohus vajadusel alustama ise lapsele eestkostja määramise menetlust.


PKS § 140 lg 1 mõttes tähendab vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Selles tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada eelkõige juhul, kui vanem ei saa hooldusõigust pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu teostada, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Viidatud sätte mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada. Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada. Hooldusõiguse peatamise korral säilib vanemal küll hooldusõigus, kuid tal ei ole õigust seda teostada ning tema asemel peab keegi teine lapse õigusi ja huve kaitsma. Sellises olukorras jääb üldjuhul lapse suhtes hooldusõigust teostama lapse teine hooldusõiguslik vanem üksi või kui lapse teisel vanemal ei ole hooldusõigust, saab talle ainuhooldusõiguse üle anda. Kui lapsel ei ole teist vanemat või kui teisele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse parimatele huvidele, ei ole lapsel seaduslikku esindajat ning lapsele tuleb vanema hooldusõiguse peatamise korral määrata PKS § 171 lg 1 alusel eestkostja. Olukorras, kus laps on jäetud hooletusse või lapse heaolu ja/või vara on ohustatud vanema suutmatuse tõttu täita oma kohustusi lapse vastu, ei ole õige vanema hooldusõigust peatada. Selliste asjaolude ilmnemisel peab kohus kohaldama ohu ärahoidmiseks PKS § 134 lg 1 järgi vajalikke abinõusid vastavalt sellele, milline oht last ähvardab.


PKS § 134 lg 1 ja § 173 lg 1 järgi võib kohus omal algatusel kohaldada nii lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid kui ka määrata lapsele omal algatusel vajaduse korral eestkostja. Kohus peab jälgima, et laps ei jääks vanemate hooldusõigust puudutava kohtumenetluse tõttu ilma seadusliku esindajata ning seetõttu peab kohus vajadusel alustama ise lapsele eestkostja määramise menetlust. Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, et vanema õiguste peatamise, piiramise või äravõtmise korral saaks ringkonnakohus määrata lapsele eestkostja, kui maakohus ei ole asja läbi vaadates eestkostja määramist arutanud ega selle kohta lahendit teinud. Kui kohus ei ole lapsele eestkostjat määranud, kuid eestkoste seadmise eeldused on täidetud, täidab PKS § 176 lg 1 järgi eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus, kellel on eestkostja õigused ja kohustused.

3-2-1-45-11 PDF Riigikohus 07.06.2011

Enne 1. juulit 2010 sai vanem esitada kohtule nõude määrata kindlaks lapse elukoht ning lapse elukoha määramisel ühe vanema juurde sai teine vanem nõuda lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramist. 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse järgi ei saa vanem enam esitada kohtule lapse elukoha määramise nõuet ja kohus ei saa sellist nõuet ka rahuldada. Selle asemel saab vanem nõuda hooldusõiguse täielikku või osalist, sh otsustusõiguse üleandmist ning kohus otsustada üksnes vanemate hooldusõiguse üle või kohaldada abinõusid lapse heaolu tagamiseks. PKS § 119 lg 1 alusel saab kohus anda ühele vanemale õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle), seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.


Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata. Viidatud sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle), seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.


Vanema õiguste ja kohustuste maht sõltub sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte. Ühise hooldusõiguse korral otsustavad vanemad lapse elu puudutavaid küsimusi üldjuhul ühiselt. PKS § 119 lg 1 järgi saab kohus anda ühele vanemale õiguse otsustada lapse elu puudutavaid küsimusi üksi, s.o ilma teise vanemata. Viidatud sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle), seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. PKS § 117 lg 1 ja 2 puudutavad eelkõige nende vanemate hooldusõiguse kuuluvust, kelle laps on sündinud pärast 30. juunit 2010. Kuna enne 1. juulit 2010 sündinud laste suhtes saab vanemate hooldusõiguse kuuluvuse määrata üldjuhul kindlaks PKS § 214 lg 1 järgi, on ka enne 1. juulit 2010 sündinud laste vanematel alates 1. juulist 2010 üldjuhul ühine hooldusõigus. Enne 1. juulit 2010 sündinud laste vanemate õiguste ja kohustuste maht sõltub aga suuresti sellest, kas ja milliseid abinõusid on kohus enne 1. juulit 2010 kohaldanud.

3-2-1-13-11 PDF Riigikohus 04.05.2011

TsMS § 438 lg 1 ja § 463 lg 2 järgi otsustab kohus määrust tehes mh seda, millist õigusakti kohaldada. Juhul kui menetletava nõude aluseks olev materiaalõiguse norm on menetluse kestel muutunud, tuleb kohtul menetlusosalistele muutunud õiguslikku olukorda selgitada (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 36).


Kehtiva PKS § 210 lg-st 2 ei saa järeldada, et enne 1. juulit 2010 tekkinud vanema ja lapse õigussuhet saab pärast 1. juulit 2010 piirata varem kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Alates 1. juulist 2010 tuleb asja lahendades kohaldada 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätteid. Sellest tulenevalt peab ka ringkonnakohus vaatamata sellele, et maakohus on teinud määruse enne 1. juulit 2010, kohaldama pärast nimetatud kuupäeva asja lahendades 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätteid. Juhul kui menetletava nõude aluseks olev materiaalõiguse norm on menetluse kestel muutunud, tuleb kohtul menetlusosalistele muutunud õiguslikku olukorda selgitada (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 36).


Alates 1. juulist 2010 saab pidada puudutatud isikut PKS § 214 lg 1 järgi lapse suhtes hooldusõigust omavaks vanemaks. Kuigi 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses ei nähta ette vanemalt vanema õiguste äravõtmist, nagu see oli sätestatud varem kehtinud PKS §-s 54, saab ka 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse alusel lapse heaolu ohustamise korral vanema õigusi lapse suhtes piirata, sh isikuhooldusõiguse täielikult ära võtta. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. Kohus võib kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Arvestades perekonnaelu puutumatuse põhimõtet peavad kohtu kohaldatavad abinõud olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Vanema intellektipuue, vaimne alaareng ning vaimse tervise seisundist tingitud püsiv toimetulekuhäire ei anna iseenesest alust võtta 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 alusel vanemalt täielikult ära lapse suhtes isikuhooldusõigus. Pigem tuleb sellises olukorras kohaldada kohtul vanema ja lapse suhet toetavaid meetmeid, sh määrata lapsele eestkostja, kes last esindab ja kellega koos teostab piiratud teovõimega vanem lapse suhtes isikuhooldusõigust. Isikuhooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et vanem ei tule oma igapäevaelu korraldamisega iseseisvalt toime ja vajab toetatud elamise teenust. Asjaolu, et lapsevanem on vaimse puudega ega ole suuteline iseseisvalt enda ega oma lapse elu korraldama, ei tähenda iseenesest veel seda, et ta avaldab lapsele kahjulikku mõju enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 4 mõttes. Vanema õiguste piiramiseks, sh isikuhoolduse täielikuks äravõtmiseks ei anna iseenesest alust ka asjaolu, et last soovitakse lapsendada ja vanem ei anna lapse lapsendamiseks nõusolekut. Kohus peab vanema õigusi piiravaid abinõusid rakendades lähtuma perekonnaelu puutumatuse põhimõttest (PS § 26) ja sellest, et eelkõige on lapse vanemal õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda (PS § 27 lg 3).

3-2-1-155-09 PDF Riigikohus 31.03.2010
RRS

Vanemliku hoolitsuseta jääva lapse elukohaks on TsÜS § 15 lg-te 1 ja 2 järgi tema hoolitsuseta jäämise hetkel temaga kooselava(te) vanema(te) elukoht, kui vanemad ei ole andnud nõusolekut lugeda lapse elukohaks muud kohta. RRS § 43 järgi on kohaliku omavalitsuse üksusel, kelle territooriumil isik tegelikult elab, kohustus kanda isiku elukoha aadress rahvastikuregistrisse.


vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2005. a otsus nr 3-2-1-101-05, p 14.

Kuna eestkosteasutust eestkostjaks määrata ei saa, saab kohaliku omavalitsuse asutus olla üksnes eestkosteasutuseks, kes täidab kuni eestkostja nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid PKS § 95 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. novembri 2006. a otsus nr 3-3-1-42-06, p 16).

Kui vanema õiguste äravõtmise menetluses ilmneb, et eestkosteasutused vaidlevad selle üle, kes on pädev lapse elu korraldama ning täitma eestkostja ülesandeid kuni lapsele eestkostja määramiseni, tuleb kohtul määrata pädev eestkosteasutus.

Hoolitsuseta jäänud lapse suhtes ei ole PKS § 95 lg 5 järgi eestkostja ülesannete täitmine kuni eestkostja määramiseni avaliku ülesande täitmine RRS § 48 lg 2 p 3 mõttes. Tegemist on eestkostesuhtele sarnase suhtega, mis on eraõiguslik suhe. Eestkostja ülesandeid on pädev täitma see eestkosteasutus, kelle territooriumil oli lapse elukoht TsÜS § 15 mõttes lapse hoolitsuseta jäämise hetkel, so üldjuhul temaga kooselava(te) vanema(te) elukoht, kui vanem(ad) ei ole andnud nõusolekut lugeda lapse elukohaks muud kohta.

3-2-1-4-07 PDF Riigikohus 01.03.2007

PKS §-st 54 tuleneb, et kohus võib vanemalt vanema õigused ära võtta siis, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud lapse suhtes vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt. Üksnes vanema poolt lapse ülalpidamiskohtuse rikkumine ei anna PKS § 54 lg 1 p 1 järgi alust vanema õiguste äravõtmiseks. Vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel on PKS § 54 lg 1 p 1 mõttes eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine.

PKS § 54 lg 1 p-s 4 nimetatud lapsele avaldatav kahjulik mõju ei pea ilmtingimata seisnema vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises lapse enda suhtes, vaid see võib seisneda ka lapsele tajutavas vägivaldses või ähvardavas käitumises lapsele lähedaste inimeste suhtes.

Vanemalt lapse suhtes vanema õiguste äravõtmine on äärmuslik õiguskaitsevahend lapse huvide kaitseks. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuvate põhjusteta või kahjustab oma tegevusega lapse huve. Vanema õiguste äravõtmine on suunatud ka sellele, et mitte võimaldada vanemal last esindada.

3-2-1-113-99 PDF Riigikohus 20.12.1999

PKS § 53 lg 1 kohaselt võib kohus ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel võtta lapse ühelt või mõlemalt vanemalt ära vanema õiguste äravõtmiseta, kui last on ohtlik jätta vanemate juurde. PKS § 61 lg 1 kohaselt mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudelt vanemalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud. Seega ei ole lapse vanaema isik, kes kohtu poolt eestkostjaks määramata, saaks teostada lapse üle eestkostet (PKS § 93 lg 1 ja 95) ja esineda lapse seadusliku esindajana (PKS § 97 lg 1).

3-2-1-78-99 PDF Riigikohus 29.09.1999

Vanemad, olles õigustatud isiklikult kasvatama oma lapsi, on samaaegselt kohustatud teostama seda õigust laste huvides. Selle nõude rikkumise puhul vanemate õigusi ei kaitsta ja riik, sekkudes perekondlikesse õigussuhetesse, kas piirab vanemate õigusi või kohaldab sanktsioonina vanema õiguste äravõtmist. Vanemate kõrvalehoidumine oma kohustuste täitmisest laste kasvatamisel väljendub laste hoolitsuseta ja järelevalveta jätmises.

3-2-3-12-98 PDF Riigikohus 02.11.1998

Perekonnaseaduse § 54 lg 2 kohaselt on vanema õiguse äravõtmise asjas eestkosteasutuse kaasamine protsessi kohustuslik selleks, et ta annaks arvamuse vanema õiguse äravõtmise kohta.

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json