/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-3347/128 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.12.2018
PKS § 145 sätestatu puhul tuleb igal üksikjuhtumil eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Ühtset loetelu olulistest ja igapäevaelu küsimustest ei saa välja tuua. Vanema ja lapse tavapärasest elukorraldusest sõltub see, millised otsustused on tavapärased, mille üle tuleb otsustada sageli. Nii ei ole välistatud, et sama küsimus on ühe lapse puhul igapäevaelu küsimus, kuid teise lapse puhul temaga seotud oluline asi. (p 16) Vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt otsustama. See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures. Lapsega seotud olulisi asju saab üks vanem üksinda otsustada eelkõige vaid juhul, kui tal on selles asjas ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus. Üksikküsimuses otsustusõiguse saamiseks või ühise hooldusõiguse lõpetamiseks saab vanem PKS §-de 119 või 137 kohaselt avaldusega kohtusse pöörduda. (p 17)
Vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt otsustama. See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures. (p 17) Üldjuhul on lapse huvides suhelda mõlema vanemaga ka siis, kui vanemad elavad eri riikides, ning suhtlust tuleks piirata vaid juhtudel, kui see lapse huve kahjustab. Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust ning vältida seda, et reisimine oleks lapsele liiga koormav. Kohus saab juhul, kui vanemad elavad eri riikides, määrata lapse parimate huvidega kooskõlas oleva suhtluskorra kindlaks, reguleerides, kui tihti ja milliste ajavahemike tagant peaksid laps ja vanem kohtuma. (p 22) Igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt. Pigem oleks ekslik võtta kõikides vanema ja lapse suhtluskorra asjades vaikivalt eelduseks see, et laps peaks lahuselava vanemaga kohtuma üle nädala nädalavahetusel. Konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ei pruugi selline eeldus viia lapse parimate huvidega kooskõlas oleva lahenduseni. Kohtute diskretsiooni piiridesse mahub võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et laps viibib vaheldumisi kahe nädala kaupa kummagi vanema juures. (p 23) Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et hooldus- ja suhtlusõigusega seotud asjade efektiivseks lahendamiseks on vajalik riiklikult rahastatud professionaalne perelepitusteenus. (p 25)
Lapsega seotud olulisi asju saab üks vanem üksinda otsustada eelkõige vaid juhul, kui tal on selles asjas ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus. Üksikküsimuses otsustusõiguse saamiseks või ühise hooldusõiguse lõpetamiseks saab vanem PKS §-de 119 või 137 kohaselt avaldusega kohtusse pöörduda. (p 17) Ühise hooldusõiguse lõpetamine on võimalik ainult vanema avalduse alusel kohtus. (p 18)
Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et hooldus- ja suhtlusõigusega seotud asjade efektiivseks lahendamiseks on vajalik riiklikult rahastatud professionaalne perelepitusteenus. (p 25)
2-17-507/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.04.2018
Tulenevalt TsMS § 558 lg 1 on vanema isiklik ärakuulamine ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega. (p 13 ja 15) Alused, mil kohtul on õigus jätta vanemad ära kuulamata, on toodud TsMS § 558 lg-tes 2 ja 3 (vt ka Riigikohtu 16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 21). Kuna ühise hooldusõiguse lõpetamine puudutab vanema isiklikke õigusi, peab kohus seega vanemad üldjuhul isiklikult ära kuulama. (p 13) Vanema ärakuulamine üksnes esialgse õiguskaitse avalduse lahendamisel ei ole piisav õigusliku ärakuulamise tagamiseks ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse lahendamisel. (p 14) Vanema ära kuulamata jätmine tähendab vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist. (p 15) Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Hooldusõigus ja lapsega suhtlemine peab olema seatud selliselt, et lapse elukorraldus oleks mõistlik. Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises. Hooldusõigust ei pea tingimata lahendama tervikuna ühtmoodi, vaid hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata igas valdkonnas eraldi (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 21.2). (p 16)
Tulenevalt TsMS § 558 lg 1 on vanema isiklik ärakuulamine ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega (p 13 ja 15). Vanema ärakuulamine üksnes esialgse õiguskaitse avalduse lahendamisel ei ole piisav õigusliku ärakuulamise tagamiseks ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse lahendamisel. (p 14) Vanema ära kuulamata jätmine tähendab vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist. (p 15)
Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Hooldusõigus ja lapsega suhtlemine peab olema seatud selliselt, et lapse elukorraldus oleks mõistlik. Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises. (p 16)
2-15-16111/116 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.04.2018
Vt vanema hooldusõiguse (isiku- ja varahooldus) põhimõtete (PKS § 116) kohta Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p-d 24-25 ja 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p-d 17-21). (p 17)
Vt vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel (PKS § 143) arvestatavate asjaolude kohta Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21; Riigikohtu 30. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-11, p 15; Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-16, p 20 ja Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 19. Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest. PKS § 143 lg 3 järgi ei ole lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel määravaks lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut. (p 18) Vt erieestkostja määramise kohta (PKS § 209) Riigikohtu 19. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-14, p 20 ja Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 23). (p 19)
Vt vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel (PKS § 143) arvestatavate asjaolude kohta Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21; Riigikohtu 30. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-11, p 15; Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-16, p 20 ja Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 19. Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest. PKS § 143 lg 3 järgi ei ole lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel määravaks lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut. (p 18)
2-16-5794/104 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.11.2017
Vanema hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5). Kui vanema menetluslikud taotlused on vastuolulised või ebaselged, peab kohus ebaselgusele tähelepanu juhtima, paluma vanemal need ebaselgused kõrvaldada ja esitatud taotlused selgeks tegema, samuti vajadusel korraldama kohtuistungi. (p 20 ja 20.4) Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud küsimustes, eriti vahetult eelmise kohtuasja järel, nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes. (p 21.2)
Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele TsMS § 457 lg 1 järgi kohustuslik ning sama kehtib TsMS § 463 lg 2 järgi põhimõtteliselt ka asja sisuliselt lahendanud kohtumääruse kohta. Kohtulahendi siduvuse põhimõte tagab õigusrahu, pidev võimalus saavutada samas küsimuses erinevaid kohtulahendeid seaks kahtluse alla ka kohtuvõimu autoriteedi. Hagita menetluses tehtud kestva toimega lõpplahendit võib kohus TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi seetõttu muuta üksnes juhul, kui selle aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. Tegu peab olema asjaolude või olukorraga, mida eelmise lahendi tegemise ajal ei olnud olemas või ei saanud kohus nendega arvestada. (p 21.1) Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud küsimustes, eriti vahetult eelmise kohtuasja järel, nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes. (p 21.2)
Vanema hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5). (p 20, 20.4 ja 21.2)
On oluline, et vanemad teostaksid ühist hooldusõigust PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See aga ei tähenda, et vanemad peaksid ühise hooldusõiguse korral otsuseid langetama ühiselt isiklikult kohal olles. PKS § 120 lg 1 kolmandas lauses on viidatud vanemate võimalusele leppida kokku ühise esindusõiguse teostamise korraldamises. Analoogselt saavad vanemad kokkuleppel korraldada ka muude ühise hooldusõigusega seotud küsimuste otsustamise. (p 16) Samas ei tohiks hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (PKS §-d 123 ja 137). Ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna ja lapse puhul. (p 22.2) Kord lõpetatud ühist hooldusõigust on võimalik PKS § 123^1 lg 3 kohaselt taastada, kui see vastab lapse huvidele ja täidetud on PKS § 138 lg 1 teises lauses sätestatud eeldused, st vähemalt 14 aastane laps ei vaidle sellele vastu ja ühist hooldusõigust taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. (p 17) Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes. (p 21.2)
3-2-1-159-15 PDF Riigikohus 12.02.2016
Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)
Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29) Hooldusõiguse asjades (TsMS § 550 lg 1 p 2) on põhimõtte, et kohtulahendit ei täideta enne selle jõustumist, eesmärgiks eelkõige vältida lapse ja vanema õigussuhte muutusest tulenevat lapse elukorralduse muutumist enne, kui kohus on asja lõplikult lahendanud. (p 34)
Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35) Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)
Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25) Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26) Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28) Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29) Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)
Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25) Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26) Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29) Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30) Kohus saab anda vanemale lapse viimiskoha määramise õiguse ka mitme riigi piires või piiramatult, kui asjaolusid arvestades on see lapse huvides parim lahendus. (p 30)
Kohus saab reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi eelkõige vanema ja lapse suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks (PKS § 143 lg-d 2^1 ja 5), samuti anda vanemale kiiret lahendamist vajavas last puudutavas küsimuses otsustusõiguse (PKS § 119) või kohaldada lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid (PKS § 134 lg 1), kuid üldjuhul ei ole põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas lõpetada esialgse õiguskaitse korras osaliselt või tervikuna vanema hooldusõigust (PKS § 137) ega anda hooldusõiguse üleandmise asjas ühelt vanemalt teisele esialgse õiguskaitse korras üle ainuhooldusõigust (PKS § 138). (p 35) Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35) Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)
3-2-1-83-11 PDF Riigikohus 09.11.2011
PKS § 118 lg-st 1 ja PKS § 143 lg-st 2 tuleneb, et ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu pärast vanemate lahkuminekut parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p-d 18-21). Sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest, peavad vanemad lahuselu korral kokku leppima ka selles, kuidas ja kui palju saab laps lahus elava vanemaga suhelda ning kuidas peab vanem oma suhtlemisõigust teostama ja -kohustust täitma.
Nii lapsele kui ka vanemale kuulub lapse ja vanema vaheline suhtlemisõigus sõltumata sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus PKS § 116 lg 2 mõttes või mitte. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine eelkõige siis, kui vanemal ei ole lapse suhtes hooldusõigust, aga ka siis, kui vanematel on küll ühine hooldusõigus, kuid üks vanem ei ela lapsega koos. Sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest, peavad vanemad lahuselu korral kokku leppima ka selles, kuidas ja kui palju saab laps lahus elava vanemaga suhelda ning kuidas peab vanem oma suhtlemisõigust teostama ja -kohustust täitma. Kuigi PKS §-s 143 ei ole selgelt sätestatud kohtu õigust määrata, kuidas toimub vanema ja lapse suhtlemine, on juhul, kui vanematel puudub üksmeel lapse ja lahuselava vanema suhtlemise küsimuses, vanemal õigus pöörduda nii enda kui ka lapse õiguste ja huvide kaitseks kohtusse, et tagada PKS § 143 lg-s 1 ja LaKS §-s 28 sätestatud vanema ja lapse suhtlemisõiguse teostamine ning vanema suhtlemiskohustuse täitmine. Vanema ja lapse suhtlemist korraldades määrab kohus vanema suhtlemisõiguse ulatuse ning täpsustab, mil viisil peab vanema ja lapse suhtlemine PKS § 143 lg 1 mõttes toimuma. Kohtul tuleb määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord. Vanema ja lapse suhtlemist reguleerides peab kohus arvestama mh vanemate tööaega ega tohi määrata lapsega kohtumise aegu selliselt, et need kattuvad vanema tööajaga, mistõttu ei saa vanem suhtlemiskorras määratud ajal töökohustuste täitmise tõttu tegelikult lapsega koos olla. Selline suhtlemise kord ei ole täidetav ega vasta ei vanema ega lapse huvidele. Mh võib kohus suhtlemiskorda reguleerides PKS § 143 lg 2 järgi täpsustada, millisest tegevusest peavad vanemad lapsega suheldes hoiduma, ning määrata PKS § 143 lg 3 teise lause järgi vajadusel kolmanda isiku, kelle juuresolekul laps vanemaga suhtleb. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(te) hooldusõigust, vanema(te) õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi. Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 5 lg 3 esimese lause järgi selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kohtu ülesandeks on vanema ja lapse suhtlemise korda reguleerides lõpetada vanemate vaidlused lapsega suhtlemise korra, sh suhtlemise aegade üle, ning seetõttu peab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriv kohtulahend olema suhtlemise aegade osas täpne. Kohus peab hagita menetluses tehtava määruse resolutsiooniga lahendama esitatud nõuded ja taotlused TsMS § 478 lg 1, § 463 lg 2 ja § 442 lg 5 järgi selgelt ja ühemõtteliselt.
3-2-1-45-11 PDF Riigikohus 07.06.2011
Enne 1. juulit 2010 sai vanem esitada kohtule nõude määrata kindlaks lapse elukoht ning lapse elukoha määramisel ühe vanema juurde sai teine vanem nõuda lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramist. 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse järgi ei saa vanem enam esitada kohtule lapse elukoha määramise nõuet ja kohus ei saa sellist nõuet ka rahuldada. Selle asemel saab vanem nõuda hooldusõiguse täielikku või osalist, sh otsustusõiguse üleandmist ning kohus otsustada üksnes vanemate hooldusõiguse üle või kohaldada abinõusid lapse heaolu tagamiseks. PKS § 119 lg 1 alusel saab kohus anda ühele vanemale õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle), seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata. Viidatud sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle), seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
Vanema õiguste ja kohustuste maht sõltub sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte. Ühise hooldusõiguse korral otsustavad vanemad lapse elu puudutavaid küsimusi üldjuhul ühiselt. PKS § 119 lg 1 järgi saab kohus anda ühele vanemale õiguse otsustada lapse elu puudutavaid küsimusi üksi, s.o ilma teise vanemata. Viidatud sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle), seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. PKS § 117 lg 1 ja 2 puudutavad eelkõige nende vanemate hooldusõiguse kuuluvust, kelle laps on sündinud pärast 30. juunit 2010. Kuna enne 1. juulit 2010 sündinud laste suhtes saab vanemate hooldusõiguse kuuluvuse määrata üldjuhul kindlaks PKS § 214 lg 1 järgi, on ka enne 1. juulit 2010 sündinud laste vanematel alates 1. juulist 2010 üldjuhul ühine hooldusõigus. Enne 1. juulit 2010 sündinud laste vanemate õiguste ja kohustuste maht sõltub aga suuresti sellest, kas ja milliseid abinõusid on kohus enne 1. juulit 2010 kohaldanud.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json