https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 31| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-21-7200/68 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.05.2023

Lapsendamiseks ei olnud avaldaja nõusolekut vaja, sest avaldaja isadus ei olnud lapsendamise ajaks perekonnaseaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Kuna avaldaja isadust ei olnud lapsendamise ajaks tuvastatud, ei olnud ta lapsendamise ajal PKS § 84 lg 1 mõttes lapse isa, keda oleks pidanud lapsendamise menetlusse kaasama. (p 20)

Kehtiv perekonnaseadus ei võimalda olukorda, kus lapsel oleks õiguslikus mõttes ühel ajal rohkem kui kaks vanemat (sõltumata vanemate soost). Selline olukord ei saa tekkida ka lapsendamisel. Lapsendamine toob PKS § 162 kohaselt üldiselt kaasa lapse ja tema endiste sugulaste sugulussuhete lõppemise. Ka peresisesel lapsendamisel ei teki lapsel põlvnemissuhet rohkem kui kahe vanemaga, sest lapsendaja astub ühe (bioloogilise) vanema asemele. Olukorras, mil isadust ei ole mõnel PKS §-s 84 sätestatud alusel kindlaks tehtud, kuid lapsel on juba kaks vanemat (sõltumata vanema soost), ei saa isaduse tuvastamise hagi pidada õiguslikult perspektiivikaks. Kohus peaks sellises olukorras kaaluma isaduse tuvastamise hagi menetlusse võtmata jätmist TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. (p-d 23.3, 24, 24.1, 24.2)


Üldjuhul on lapsendamine nii lapse kui ka lapsendaja jaoks lõplik ja pöördumatu toiming. Lapsendamise tulemusel tekib lapsel lapsendajaga vanema ja lapse õigussuhe, millega kaasnevad samad õiguslikud tagajärjed nagu lapse ja bioloogilise vanema vahelise õigussuhtega. Kohus võib lapsendamise kehtetuks tunnistada avalduse alusel või omal algatusel (PKS §-d 166, 168 ja 169). Arvestades, et lapse huvides on säilitada stabiilsus, tuleb lapsendamise kehtetuks tunnistamise võimalusi käsitada erandina. (p 19)

Kohus võib PKS § 169 lg 3 alusel kehtetuks tunnistada ka lapse ja ühe abikaasa või registreeritud elukaaslase lapsendamissuhte, sh olukorras, mil vanem on lapsendanud teise abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse. PKS § 169 lg-s 3 ei sisaldu iseseisvad lapsendamise kehtetuks tunnistamise alused, vaid seal on välja toodud asjaolud, mille esinemisel võib kohus kaaluda lapsendamise kehtetuks tunnistamist omal algatusel. (p-d 21.1, 21.2)

Lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks PKS § 169 lg 3 p 1 alusel ei piisa ainuüksi sellest, kui lapse bioloogiline vanem on valmis lapse eest hoolitsemise üle võtma ja vanema hooldusõiguse teostamine ei ole vastuolus lapse huvidega. Kohus peab hindama täiendavalt ka seda, kas lapsendamise kehtetuks tunnistamine on PKS § 169 lg 1 mõttes lapse kaalukates huvides. Lapse kaalukaid huve tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades igakülgselt kõiki asjaolusid ja tõendeid. Lapse kaalukaid huve ei saa põhjendada ainuüksi sellega, et praeguseks on avaldaja isadus tuvastatud ning teda kui lapse bioloogilist isa ei kaasatud lapsendamise menetlusse. Samuti ei saa olla aluseks ainuüksi asjaolu, et lapsendajate abielu on lahutatud või nende registreeritud kooselu on lõppenud. (p-d 21.2, 21.3, 22.1, 22.2)

Lapsendamise kehtetuks tunnistamine võib olla lapse kaalukates huvides mh olukorras, kus lapsendamise eesmärki PKS § 147 lg 1 mõttes ei ole ilmselgelt saavutatud. Näiteks juhul, kui vanema ja lapse suhet ei ole loodud ning objektiivsetest asjaoludest nähtub, et see ei teki ka tulevikus (sh näilik lapsendamine). Lapsendamise kehtetuks tunnistamise aluseks võib olla ka see, kui lapsendaja ja lapse suhte jätkumine kahjustab oluliselt ja püsivalt lapse huve (näiteks kui lapsendaja väärkohtleb last või käitub muul õigusvastasel viisil, sh juhul, kui ta kallutab ka last sellisele käitumisele) või kui last on vaja muu tõsise ähvardava ohu eest kaitsta. (p 21.4)

2-19-1719/87 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.01.2022

Õiguslikult saab isikuid lugeda sugulasteks siis, kui nendevaheline põlvnemissuhe on kindlaks tehtud mõnel seaduses sätestatud viisil. Materiaalõiguslikult reguleerivad põlvnemise kindlakstegemist eelkõige PKS §-d 82-95 ning lapsendamise korral PKS § 161. (p 12)

Isiku sotsiaalne perekond või vanemad võivad olla teda faktiliselt kasvatavad isikud, kuid õiguslikult on tema vanemad need, kes vastavad seaduses sätestatud legaaldefinitsioonile. PKS § 83 kohaselt on ema naine, kes on lapse sünnitanud. Isa on isik, kellest on lapse põlvnemine kindlaks tehtud abikaasa isaduse eelduse, isaduse omaksvõtu ja sellele lisatud ema nõusoleku, isaduse kohtuliku tuvastamise või isaduse vaidlustamise ja seejärel isaduse kohtuliku tuvastamise kaudu (PKS §-d 84-95). (p 13)

Põlvnemine on perekonnaõiguslik õigussuhe, mille tekkimine ega lõppemine ei ole seotud rahvastikuregistri kandega. Rahvastikuregistri kandel on üksnes tõenduslik tähendus. Ekslikud või vastuolulised rahvastikuregistri kanded ei tekita ega lõpeta põlvnemissuhet. Kui rahvastikuregistri kanne on vale, võib õigustatud isik paluda selle parandamist. Põlvnemisega seotud vaidluse lahendamist see aga ei takista. (p-d 14 ja 15)

Olukorras, kus isik on surnud, ilma et ta oleks jõudnud või soovinud seaduses sätestatud korras põlvnemist enda vanemast kindlaks teha, ei saa tema asemel tuvastada kohtus põlvnemist kolmas isik, mh tema alaneja. Kolmas isik saab põlvnemise kindlakstegemiseks nõude esitada üksnes seaduses sätestatud juhtudel. (p 17)


Lubatav ja õiguslikult perspektiivikas on aga hagi, mille isik on esitanud enda pärimisõiguse tuvastamiseks ning milles ta soovib tõendada, et tema isa põlvnemine pärandaja õest on isa eluajal seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Selline nõue ei eelda põlvnemise kindlakstegemist seaduses sätestamata korras. Samuti ei ole hagi eesmärk luua põlvnemissuhet, millel oleks toime vaid menetlusosaliste vahelistes suhetes. (p 19)


TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast ning PKS ja TsMS põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Põlvnemise tuvastamist teistsuguses korras ja hiljem ei ole seaduses ette nähtud (RKTKm nr 3-2-1-40-12, p-d 11 ja 12). (p 11)


Kui üldiselt on jõustunud kohtuotsus TsMS § 457 lg 1 kohaselt kohustuslik menetlusosalistele, siis põlvnemisasjas poolte eluajal tehtud ja jõustunud kohtulahend õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtib TsMS § 457 lg 4 järgi kõigi isikute suhtes. Kuna põlvnemissuhe on absoluutne, ei saa see suhetes kolmandate isikutega olla erinev. (p 18)

2-18-11489/76 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.02.2021

Kui kohtu menetluses on avaldaja isaduse tuvastamine, ei saa avaldajat lugeda lapse isaks seni, kuni kohus ei ole avaldaja isadust kohtulahendiga tuvastanud. Seni ei ole avaldaja PKS § 84 lg 1 järgi lapse vanemaks (isaks), kes saab taotleda PKS § 166 lg 1 ja § 168 lg 1 järgi lapsendamise kehtetuks tunnistamist. (p 13)

Kui kohus tuvastab avaldaja isaduse (PKS § 84 lg 1 p 3) pärast lapse lapsendamist, ei muuda see lapsendamise ajal PKS § 84 lg 1 p 2 järgi juriidilise isa (praeguses asjas lapse isana registreeritud isiku) lapsendamiseks antud nõusolekut tagantjärele kehtetuks. Kui kohus saab lapsendamisasja menetluses teada, et lapse isana registreeritud mehe isadus on teises kohtumenetluses vaidlustatud, peab kohus lapsendamisasja menetluse üldjuhul peatama, välja arvatud juhul, kui isaduse vaidlustamise menetluses tehtava lahendi jõustumise äraootamine ei ole kõiki asjaolusid arvestades kooskõlas lapse huvidega. Kui asjaolu, et lapsendamiseks on nõusoleku andnud lapse isana registreeritud mees, kes ei olnud tegelikult lapse bioloogiline isa, selgub peale lapsendamise jõustumist, ei ole lapse bioloogilise isana tuvastatud mehel õigust nõuda lapsendamise kehtetuks tunnistamist. (p 14)

3-2-1-119-13 PDF Riigikohus 06.11.2013

Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud.

Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)


Lapse isa kindlakstegemine on eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks. Kohus saab nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi tuvastada isaduse asjaolude alusel, millest saab järeldada, et laps põlvneb bioloogiliselt kindlasti või ülimalt suure tõenäosusega sellest mehest. (p 15) Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse. (p 17) Asjaolu, et laps on mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha molekulaargeneetilise uuringuga. Olukorras, kus molekulaargeneetilise uuringu tegemine osutub võimatuks (mh nt mehe surma korral), saab tuvastada lapse põlvnemist ka muude asjaolude alusel, mis annavad piisavalt alust järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. Eelkõige saab arvestada asjaolu, et lapse emal olid lapse oletatava eostamise ajal selle mehega intiimsuhted, aga ka kõiki muid asjaolusid, mis koosmõjus annavad alust piisavalt kindlalt järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. (p 15) Põlvnemise asjas peab hageja tõendama, et kostja on lapse bioloogiline vanem, st on lapse eostanud. Kostja saab omakorda tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 15) Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud. Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)


Lapse isa kindlakstegemine on eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks. (p 15)


Põlvnemise asjas peab hageja tõendama, et kostja on lapse bioloogiline vanem, st on lapse eostanud. Kostja saab omakorda tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 15)

Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud. Kohtule dokumendi esitamata jätmise sätteid saab kohaldada ka eksperdiarvamuseks TsMS § 300 järgi vajaliku proovi andmata jätmise korral. Kui isik keeldub õigustamatult proovi andmast ning temalt ei õnnestu mingil põhjusel ekspertiisiks vajalikku proovi saada, tuleb arvestada seda asjaolu tõendite hindamisel. Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)


Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse. (p 17)

Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Kui isik keeldub õigustamatult proovi andmast ning temalt ei õnnestu ekspertiisiks vajalikku proovi saada, tuleb arvestada seda asjaolu tõendite hindamisel.

Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)

3-2-1-111-12 PDF Riigikohus 24.10.2012

Teadmata kadunuks loetakse TsÜS § 17 järgi isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta ei ole andmeid niivõrd pika aja jooksul, et asjaolude kohaselt on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. Sellise isiku varale võib TsÜS § 18 järgi seada hoolduse ning kui viie aasta jooksul ei ole andmeid isiku elusoleku kohta, võib kohus teadmata kadunud isiku TsÜS § 19 lg 1 järgi surnuks tunnistada. Kui isik on surnuks tunnistatud, eeldatakse TsÜS § 19 lg 5 järgi, et ta on surnud. Enne isiku surnuks tunnistamist tuleb seega eeldada, et isik on elus. Sellest tulenevalt on võimalik esitada tema vastu ka isaduse vaidlustamise hagi PKS § 95 järgi. (p 18)


Kassatsioonkaebuse saab esitada menetlusosaline, mitte tema esindaja enda nimel.


PKS § 94 lg 1 kohaselt ei saa kohus tuvastada mehe isadust enne, kui on tuvastatud, et laps ei põlvne mehest, kes on lapse isana rahvastikuregistrisse kantud. Kohtul tuleb esmalt lahendada isaduse vaidlustamise nõue. Üldjuhul otstarbekas lahendada rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe isaduse vaidlustamise nõue eraldi teise mehe isaduse tuvastamise asjast, sest tegemist ei ole samaliigiliste ega sama kostja vastu esitatud nõuetega. Kui kohtule on esitatud mõlemad nõuded, tuleb vajadusel põlvnemise tuvastamise ja sellega seotud muude nõuete menetlemine peatada.


Kuigi PKS § 95 sõnastuse järgi otsustab kohus isaduse vaidlustamise mh lapse ema hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu, tuleb mõista nimetatud sätet selliselt, et lapse ema ja laps saavad esitada hagi mehe vastu, kelle isadust vaidlustatakse. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõude menetlemist hagimenetluses ei takista asjaolu, et lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mees tunnistati enne lapse sündi toona kehtinud õiguse järgi kohtulahendiga teadmata kadunuks. PKS § 94 lg 1 kohaselt ei saa kohus tuvastada mehe isadust enne, kui on tuvastatud, et laps ei põlvne mehest, kes on lapse isana rahvastikuregistrisse kantud. Seega tuleb kohtul esmalt lahendada isaduse vaidlustamise nõue, mistõttu on üldjuhul otstarbekas lahendada rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe isaduse vaidlustamise nõue eraldi teise mehe isaduse tuvastamise asjast, sest tegemist ei ole samaliigiliste ega sama kostja vastu esitatud nõuetega. Kui kohtule on esitatud mõlemad nõuded, tuleb vajadusel põlvnemise tuvastamise ja sellega seotud muude nõuete menetlemine peatada. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 järgi oli lapse sünniakti vanema kohta tehtud kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsuses. Kande ebaõigsusest teadasaamine või teadma pidamine selle sätte mõttes tähendas üldjuhul seda, et isik sai teada või pidi teada saama asjaoludest, millest sai järeldada, et sünniakti tehtud vanema kanne ei olnud õige, st isik sai teada asjaoludest, mis rääkisid kandest nähtuva isaduse vastu ja andsid alust kandest nähtuvas isaduses tõsiselt kahelda Kuna enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 järgi oli vanema kande vaidlustamiseks sätestatud seaduses aegumistähtaeg, võis kohus kohaldada vanema kande vaidlustamise asjas aegumist lapse sünniakti isana kantud mehe taotlusel. Kehtivas PKS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on nõuet lõpetav tähtaeg. Viidatud sätte järgi kaotab isik aasta pärast vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist õiguse kohtus isadust vaidlustada. Perekonnaseaduse üldiste rakendussätete järgi tuleb tähtaja olemuse määramisel lähtuda esmalt vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamise ajal kehtinud seadusest. Kui isaduse vaidlustamise (vanema kande ebaõigeks tunnistamise) asjaolud said isikule teatavaks enne 1. juulit 2010 ja sellest tulenevalt on kohustatud isikul õigus esitada aegumise vastuväide, tuleb pärast 1. juulit 2010 esitatud isaduse vaidlustamise nõuetele kohaldada ka kehtiva PKS § 93 lg-s 1 sätestatud nõuet lõpetavat tähtaega. Sellist tähtaega ei saa kohaldada tagasiulatuvalt alates asjaoludest teadasaamisest, vaid üksnes alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest. Seega saab sellisel juhul isaduse vaidlustada ühe aasta jooksul arvates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest.


3-2-1-40-12 PDF Riigikohus 05.06.2012

Kohtus on võimalik tuvastada isiku põlvnemist ka naisliini pidi. Väidetava ema eluajal saab emadust (st naist, kes on lapse sünnitanud) tuvastada tuvastushagiga TsMS § 368 lg 1 alusel. Pärast väidetava ema surma saab emadust tuvastada TsMS § 579 lg 1 alusel hagita menetluses. TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast, vanavanavanemast jne. Põlvnemise tuvastamise regulatsioon üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Pärimisvaidluses saab siiski vaielda selle üle, kas isik on pärija tulenevalt lapsendamisest. Isikust põlvnemise tuvastamise ja vanema kande vaidlustamise menetluses pärast isiku surma ei ole ette nähtud võimalust kohaldada esialgset õiguskaitset.


Kohtus on võimalik tuvastada isiku põlvnemist ka naisliini pidi. Väidetava ema eluajal saab emadust (st naist, kes on lapse sünnitanud) tuvastada tuvastushagiga TsMS § 368 lg 1 alusel. Pärast väidetava ema surma saab emadust tuvastada TsMS § 579 lg 1 alusel hagita menetluses. TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast, vanavanavanemast jne. Põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Pärimisvaidluses saab siiski vaielda selle üle, kas isik on pärija tulenevalt lapsendamisest. Isikust põlvnemise tuvastamise ja vanema kande vaidlustamise menetluses pärast isiku surma ei ole ette nähtud võimalust kohaldada esialgset õiguskaitset.

3-2-1-78-11 PDF Riigikohus 26.10.2011

Kohus saab erandina lõpetada elatise asjas sundtäitmise, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas nõuda jõustunud kohtulahendi alusel täitemenetluse korras lapse ülalpidamiseks elatist isikult, kelle isadus ei ole seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, kuid kellelt on jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud, kuigi tal ei ole lapse suhtes PKS § 96 järgi ülalpidamiskohustust. Elatise maksmisest vabastamise nõuet saab juhul, kui hageja ei ole lapse isa, pidada tema vastu alustatud sundtäitmise lõpetamise nõudeks, mille rahuldamise korral peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 järgi täitemenetluse lõpetama.


Isaduse tuvastamise hagi saab esitada eelkõige mees, kellel on huvi tuvastada, et ta on lapse isa (positiivne tuvastushuvi), aga ka mees, kellel on soov tuvastada, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem.

3-2-1-164-10 PDF Riigikohus 16.02.2011

Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2008. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-14-08, p 11).


Kui isik oli elatisehagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti, oli tal enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist ka siis, kui isaduse omaksvõtt oli ebaõige. See ei mõjutanud ega mõjuta elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul, kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust lapsele elatist maksta (vt Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07) Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2008. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-14-08, p 11). Vt Riigikohtu 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18.


Kolleegium jääb Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07 väljendatud seisukoha juurde, et kui isik oli elatisehagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti, oli tal enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige, kuid see ei mõjutanud ega mõjuta elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Siiski, sellise kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul, kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust lapsele elatist maksta.

3-2-1-93-08 PDF Riigikohus 19.11.2008

Kohtul on TsMS § 468 lg-st 3 tulenevalt diskretsiooniõigus määrata üksnes viivitamata täidetava elatise suurus, mitte aga otsustada, kas elatise väljamõistmise otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Asjaolu, et pooled vaidlevad elatise väljamõistmise ajal lapse sünniakti tehtud vanema kande ebaõigsuse üle ja et PKS § 72 lg 2 järgi ei saa vanem nõuda lapsele makstud elatist tagasi, ei ole kuidagi seotud hädavajaliku elatise suurusega TsMS § 468 lg 3 mõttes.


Vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada TsMS § 356 lg 1 järgi.


Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-2-07.

Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest.

Õige ei ole seisukoht, mille kohaselt lapse vajaduste suurus sõltub muu hulgas sellest, mida vanemad on suutelised lapsele lubama. Kõigepealt tuleb kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused. Seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab otsustama, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus).

Elatisraha suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse alusel lapsele elatist saav vanem peab tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 järgi tasuma saadud elatiselt ka tulumaksu. Kohtud jätsid põhjendamatult selle asjaolu arvestamata.

Vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada TsMS § 356 lg 1 järgi.

Kohtul on TsMS § 468 lg-st 3 tulenevalt diskretsiooniõigus määrata üksnes viivitamata täidetava elatise suurus, mitte aga otsustada, kas elatise väljamõistmise otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Asjaolu, et pooled vaidlevad elatise väljamõistmise ajal lapse sünniakti tehtud vanema kande ebaõigsuse üle ja et PKS § 72 lg 2 järgi ei saa vanem nõuda lapsele makstud elatist tagasi, ei ole kuidagi seotud hädavajaliku elatise suurusega TsMS § 468 lg 3 mõttes.


Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-2-07.

Koos vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagiga saab isik, kelle kohta on tehtud väidetavalt ebaõige vanema kanne lapse sünniakti, taotleda, et sama kohtuotsusega lõpetataks temalt elatise väljamõistmise sundtäitmise menetlus alates kohtuotsuse jõustumisest.

Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest.

Õige ei ole seisukoht, mille kohaselt lapse vajaduste suurus sõltub muu hulgas sellest, mida vanemad on suutelised lapsele lubama. Kõigepealt tuleb kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused. Seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab otsustama, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus).

Elatisraha suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse alusel lapsele elatist saav vanem peab tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 järgi tasuma saadud elatiselt ka tulumaksu.


Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-2-07.

Koos vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagiga saab isik, kelle kohta on tehtud väidetavalt ebaõige vanema kanne lapse sünniakti, taotleda, et sama kohtuotsusega lõpetataks temalt elatise väljamõistmise sundtäitmise menetlus alates kohtuotsuse jõustumisest.

Vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada TsMS § 356 lg 1 järgi.

3-2-1-36-08 PDF Riigikohus 11.06.2008

Lapse isast põlvnemise tuvastamine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini, nagu seda on ka isast põlvnemise vaidlustamise tõttu lapse sünniakti kande ebaõigeks tunnistamine. Seega tuleb mees kohtus põlvnemise tuvastamise korral lugeda lapse isaks, s.o esimese astme ülenejaks sugulaseks, alates lapse sünnist. See ei tähenda aga seda, et vanemalt, kellest põlvnemine kohtus tuvastati, saab ülalpidamist nõuda tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Vanemalt, kellest laps põlvneb, ei saa nõuda elatist tagasiulatuvalt alates lapse sünnist, kuid PKS § 70 lg 1 järgi saab kohus esitatud elatise nõude rahuldada alates hagi esitamisest.


Lapse isast põlvnemise tuvastamine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini, nagu seda on ka isast põlvnemise vaidlustamise tõttu lapse sünniakti kande ebaõigeks tunnistamine. Seega tuleb mees kohtus põlvnemise tuvastamise korral lugeda lapse isaks, s.o esimese astme ülenejaks sugulaseks, alates lapse sünnist.

3-2-1-131-07 PDF Riigikohus 09.01.2008

TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna sellise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta küsimuses, kas hagejal on võimalik hagis nõutud eesmärk saavutada.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07.


TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna sellise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta küsimuses, kas hagejal on võimalik hagis nõutud eesmärk saavutada.


1. jaanuarini 1995. a kehtinud APK §-s 61 sätestatud üheaastane tähtaeg ei ole õigust lõpetav, vaid hagi aegumise tähtaeg. Lapse isana lapse sünniakti kantud isik võis APK § 61 kohaselt vaidlustada tehtud kannet ühe aasta jooksul arvates päevast, mil ta sai teada või oleks pidanud teda saama kande tegemisest. Üheaastase tähtaja algus sõltus sellest, millal isana sünniakti kantud isik kandest teada sai või oleks teada saama pidanud. Seega sõltus tähtaja algus selle sätte mõttes isiku subjektiivsest teadmisest.

APK § 61 ja PKS § 44 lg 3 on sisult analoogilised ja sätestavad üheaastase aegumistähtaja isa (vanema) kohta lapse sünniaktis tehtud kande vaidlustamiseks. Erinev on hagi aegumise tähtaja kulgemise algus.

3-2-2-2-07 PDF Riigikohus 07.03.2007

Elatishagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust ei mõjuta see, et isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige. Isik oli elatishagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti ning PKS § 60 lg 1 järgi on tal lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Kuna esitatud asjaolu ja tõend ei oleks mõjutanud kohtulahendi tegemist menetlusosalise kasuks või kahjuks, siis ei ole ka TsMS § 702 lg 2 p 9 järgi kohtuotsuse teistmiseks alust.

Vanema kande vaidlustamise õigus sõltub isiku, kes on isana lapse sünniakti kantud, kande ebaõigsusest teada saamisest või teadma pidamisest ja selle õiguse kasutamine on seotud tähtajaga. Kui aga vanem avalduse esitamisel teadis, et ta pole lapse isa, siis perekonnaseadus talle vanema kande vaidlustamist ei võimalda.

Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Vastavalt PKS § 72 lg-le 2 ei või väljamakstud elatist tagasi nõuda.


Elatishagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust ei mõjuta see, et isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige. Isik oli elatishagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti ning PKS § 60 lg 1 järgi on tal lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Kuna esitatud asjaolu ja tõend ei oleks mõjutanud kohtulahendi tegemist menetlusosalise kasuks või kahjuks, siis ei ole ka TsMS § 702 lg 2 p 9 järgi kohtuotsuse teistmiseks alust.


Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Vastavalt PKS § 72 lg-le 2 ei või väljamakstud elatist tagasi nõuda.

3-2-2-4-06 PDF Riigikohus 24.10.2006

Hagita menetluses peab kohus enne otsuse tegemist olema veendunud, et ka asjast huvitatud isik hagita menetluses on saanud kätte kohtukutse.


Kohtumenetlus põlvnemise tuvastamiseks puudutab ka selle isiku vanemate, abikaasa ja täisealiste laste, kellest põlvemise tuvastamist taotletakse, õigusi ning kohustusi ning kohus peab nad menetlusse kaasama.

3-2-3-13-05 PDF Riigikohus 24.11.2005
3-2-1-27-99 PDF Riigikohus 10.03.1999
3-2-3-8-98 PDF Riigikohus 28.09.1998

06.11.1997 jõustunud ORAS § 8 lg 6 on erisätteks PKS § 42 lg 1 suhtes ja laiendab isikute ringi, kes on õigustatud nõudma põlvnemise tuvastamist omandireformi käigus vara tagastamiseks.

3-2-1-91-97 PDF Riigikohus 04.09.1997

Kohtul ei ole õigust omal algatusel kutsuda uusi tunnistajaid ja nõuda dokumentaalseid tõendeid, kui keegi protsessiosalistest ei ole seda taotlenud ning selles asjas on kokkuleppe sõlmimine seadusega lubatud. Kuna põlvnemise tuvastamise asjas ei ole kokkuleppe sõlmimine võimalik, siis võib kohus TsKS § 88 lg 2 kohaselt teha pooltele ja teistele protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või koguda neid ise omal algatusel.

3-2-3-33-96 PDF Riigikohus 05.12.1996

Erimenetluses tuleb protsessi kaasata asjast huvitatud isikud. Kui lapse isa kohta on kanne sünniaktis olemas, siis ei saa teisest isast põlvnemist tuvastada enne, kui eelmine kanne lapse isa kohta on ebaõigeks tunnistatud. Seda saab teha vaid eraldi menetlustes. Kohus tuvastab juriidilise fakti vaid siis, kui avaldajal pole võimalik teisiti seda tõendavat dokumenti saada. Kui lapse sünniaktis on isa kanne olemas, siis on fakti tõendav dokument olemas ja tuvastada pole enam midagi.

3-2-3-29-96 PDF Riigikohus 14.11.1996

Täisealise lapse põlvnemise tuvastamine isast, kes on elus, kuid ei ole lapse emaga abielus, saab toimuda vaid hagimenetluse korras. Avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks tuleb märkida, millise isikliku või varalise õiguse tekkimist, muutumist või lõppemist soovitakse saavutada. Nime muutmise taotlus ei ole juriidilise fakti tuvastamise aluseks.

3-2-3-20-96 PDF Riigikohus 12.09.1996

Kui sünniakti on isa juba märgitud, tuleb kõigepealt vaidlustada see kanne ja alles pärast kohtuotsuse jõustumist saab lahendada teisest mehest põlvnemise tuvastamise hagi. Sünniaktis isa vaidlustamise ja lapse põlvnemise tuvastamise hagide üheaegne läbivaatamine ei ole lubatud.

Kokku: 31| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json