/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-16114/65 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.05.2019
PKS 1995 § 14 lg 1 kohaselt tekib abielu kestel maa erastamise korral erastatud maale abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07; 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8 ja 17. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-04). (p 25). Asjaolu, et kinnistu kuulub ühisvara hulka, ei tähenda, et ühisvara jagamisel ei saaks abikaasa tugineda sellele, et kinnistu omandati tema lahusvara arvel. Kui ühisvara jagamisel saab lähtuda abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alusest PKS 1995 § 19 lg 2 mõttes, võib kohus PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 kohaselt ühe alusena kalduda osade võrdsusest kõrvale siis, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Ühisvara hulka kuulub PKS § 25 kohaselt varaühisuse varasuhte kestel omandatud vara ning varaühisuse varasuhe lõpeb PKS § 35 p 3 kohaselt abielu lahutamisega. Pärast varaühisuse varasuhte lõppemist omandatud vara ei lähe PKS § 25 kohaselt ühisvara hulka. (p 21)
Asjaolu, et kinnistu kuulub ühisvara hulka, ei tähenda, et ühisvara jagamisel ei saaks abikaasa tugineda sellele, et kinnistu omandati tema lahusvara arvel (p 25). Kui ühisvara jagamisel saab lähtuda abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alusest PKS 1995 § 19 lg 2 mõttes, võib kohus PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 kohaselt ühe alusena kalduda osade võrdsusest kõrvale siis, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. (p 14)
Kui abielu ajal tehti kinnistu renoveerimiseks kulutusi, kuid seda tehti enne, kui üks abikaasa omandas pärimise teel selle kinnistu ja ta kanti omanikuna kinnistusraamatusse, siis ei saa neid kulutusi pidada selle abikaasa lahusvarale tehtud kulutusteks, mis annaks alust nõuda kinnistu ühisvaraks tunnistamist PKS 1995 § 14 lg 2 alusel. (p 14)
Kehtivas õiguses reguleerib abikaasa vastutust varaühisuse varasuhte korral peamiselt PKS § 33. Sealjuures täpsustab PKS § 18 lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingu mõistet. PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral (vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p-d 18-20). (p 29) Solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest. (p 30) Kuigi ühisvara ja kohustusi käsitletakse eraldi olukorras, mil abikaasad on jaganud ühisvara või määranud eseme kuuluvuse abieluvaralepinguga, saab abikaasade vastupidise kokkuleppe puudumisel eeldada, et abikaasad soovisid eseme kuuluvuse määramisel reguleerida ka vastutust eseme soetamiseks või parendamiseks võetud kohustuse eest. (p 34)
Abikaasa vastutust varaühisuse varasuhte korral reguleerib peamiselt PKS § 33. Sealjuures täpsustab PKS § 18 lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud tehingu mõistet. PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral (vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p-d 18-20). (p 29) Solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest. Kui abikaasad võtsid kohustuse PKS § 1995 kehtivusajal, tuleb abikaasade vastutust kohustuse eest hinnata PKS 1995 § 20 lg-st 2 lähtudes. (p 30)
2-16-9519/78 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.10.2018
Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19) Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi võiks ühisvara valitsemise õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21) PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2) PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. (p 25.2) Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub samuti abikaasade ühisvarasse. Kui need nõuded on tekkisid pärast abikaasade abielu lõppemist, seega pärast varaühisuse varasuhte lõppemis, kuid on otseselt seotud kinnistuga, mis kuulub ühisvara hulka, siis kuuluvad ka need nõuded ühisvara hulka. Kui abielu on lõppenud lahutusega, on PKS § 35 p 3 järgi lõppenud ka nende varaühisuse varasuhe. Kuni ühisvara jagatud ei ole, kehtivad selle suhtes PKS § 37 lg 2 järgi ühisvara valitsemise sätted. (p-d 20 ja 35)
Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19) Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi ühisvara valitsemisega seotud õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21) Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1) PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes. Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1) PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2) Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)
Kui üks pool nõuab ühisomanikuna teiselt poolelt kinnistu valduse väljaandmist, kuna teine pool valdab kinnistut esimese poole suhtes õigusliku aluseta, siis on valduse üleandmise nõue kvalifitseeritav vindikatsiooninõudena AÕS § 80 mõttes. Kui poolte vahel puudub leping, ei saa nõuet kvalifitseerida lepinguliseks asja üleandmise nõudeks. (p 22) Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1) PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. Hagi rahuldamise järel puudub ka hagejaks mitteolnud abikaasal õiguskaitsevajadus uue hagi esitamiseks, kuivõrd hagi rahuldav lahend on täitedokumendiks mõlema abikaasa kasuks. Teisalt, kui selline hagi jääb rahuldamata, saab samasisulise hagi esitada ka teine ühisomanik, kuna TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt esimene otsus teda ei seo. (p 25.2) Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 saab üürileping õigustada kolmandat isikut kinnistu valdust välja andmast keelduma üksnes juhul, kui üürileping kehtib hageja kui kinnistu (ühis)omaniku suhtes. Kui hageja ei ole aga üürilepingu pool ja see leping ei seo teda ka muul põhjusel, siis ei ole vindikatsiooninõude lahendamise seisukohalt tähendust, kas üürileping kehtib või mitte. Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28) Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Sellilt sõlmitud üürileping ei anna üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes. Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1) Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)
Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes. Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1) PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. (p 29.2) Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)
Kui vindikatsioonihagi menetlemise kestel antakse ühisvarasse kuuluva kinnistu valdus ühelt abikaasalt muule isikule, võib kohus tulenevalt TsMS § 460 lg-te 1 ja 2 jätta asja valdaja muutumise tähelepanuta ning asja lõpuni lahendada ja vidikatsioonihagi rahuldada, samuti jätta menetluskulud kostja kanda (vt irrelevantsuspõhimõtte kohta ka nt Riigikohtu 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). (p 32.1) Esmajoones saab valduse muutumise jätta tähelepanuta juhul, kui üks abikaasa on üle andnud kinnistu otsese valduse ja jäänud ise kaudseks valdajaks. Valduse üleandmisel muule isikule kaudse valduse suhte tekkimiseta saaks valduse üleandnud abikaasa valdajaks lugeda üksnes juhul, kui valduse saanu valduseks puuduks muu alus kui valduse omandamine sellelt abikaasalt. Selliselt on kaetud ka AÕS § 82 lg 2 tingimused, mis võimaldab kohtul isiku valdajaks lugeda, kui valdaja loobub valdusest nõudest vabanemise eesmärgil. (p 32.2)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1) Ühisomanikud on vältimatud kaashagejad või -kostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72). Ühiselt peaksid abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) osalema kostjatena nt menetluses, kus vaidlustatakse nende omandiõigust või soovitakse määrata kindlaks kinnistu piir (AÕS § 129) (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p-d 34 ja 35). (p 23-25.1)
Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub abikaasade ühisvarasse. VÕS §-dest 73-75 tulenevalt tuleb abikaasasid lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks. Samas ei ole keelatud esitada haginõue nii, et kostjat kohustataks raha maksma abikaasadele ühiselt, täpsustades vajadusel ka täitmise korda. Hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooni tuleks märkida, kas hagi rahuldatakse hagejate (abikaasade) kasuks solidaarselt, osadena või ühiselt. (p 35) Solidaarvõlausaldajana saavad abikaasad esitada eraldi hagid ühisvarasse kuuluva võlaõigusliku nõude sissenõudmiseks (vt Riigikohtu 1. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, p 8). Täitmist võivad nad (erinevalt ühisvõlausaldajatest) nõuda VÕS § 73 lg-st 1 tulenevalt kumbki endale. Teise abikaasa huve kaitseb solidaarvõlausaldaja staatus. Teise abikaasa osaluseta tehtud nõude käsutused (mh nõudest loobumine ja kompromissi sõlmimine) menetluses mitteosaleva solidaarvõlausaldajast abikaasa suhtes ei kehti. Kui hagi rahuldatakse ja nõue täidetakse, võib võlgnik aga keelduda uue hagi alusel raha maksmast, kuna on nõude rahuldanud (VÕS § 73 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 28). Teine abikaasa saab sel juhul esitada nõudeid vaid raha saanud abikaasa vastu. Kui hagi jääb rahuldamata, ei ole aga välistatud, et teine solidaarvõlausaldaja esitab uue samasisulise hagi. Selle vältimiseks peavad kõik solidaarvõlausaldajad osalema menetluses. (p 36) Omanikul on õigus nõuda tema asja valdajalt hüvitist asja kasutamise eest saadud kasuna VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel sõltumata sellest, et valdaja oli heauskne ning oli saanud valduse kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel. Samuti ei välista eeltoodut nõuet asjaolu, et ebaseaduslik valdaja maksis kolmandale isikule lepingu alusel valduse saamise eest tasu, sh üüri üürilepingu alusel. Valdajal võib omakorda olla õigus nõuda omanikule hüvitatud kasu hüvitamist lepingu rikkumisega tekitatud kahjuna (VÕS § 115) kolmandalt isikult. Valdajale tekib kahju juhul, kui ta lisaks tasutud üürile maksab asja omanikule hüvitist VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel. (p 38) Kuna võlaõigusliku üürilepingu sõlmimine kinnistu suhtes ei ole kinnistu käsutamine, siis sellisel juhul ei saa kohaldada VÕS § 1037 lg 2, mis võimaldab kiita heaks õigustamata isiku käsutusi eseme suhtes. Kui üürilepingu ese on abikaasade ühisomandis ja üürilepingu on sõlminud üks abikaasa ilma teise nõusolekuta, siis ei ole välistatud nõusolekut mitteandnud abikaasa nõue saadud kasu väljanõudmiseks üürileandjalt kui kaudselt valdajalt VÕS § 1037 lg 1 alusel ja tema pahausksuse korral ka tulu väljaandmine VÕS § 1039 tingimustel. Sel juhul vastutavad üürnik ja üürileandja kattuvas osas hüvitise maksmise eest solidaarselt (VÕS § 65 lg-d 1 ja 2). (p 39)
Kui ühing, kes on üürileandja, ei ole asjas menetlusosaline, siis ei saa kohus hagi tagamise korras kohustada kostjat (üürniku) tasuma üürilepingu alusel makstavat igakuist üüri kohtutäituri ametikontole, keelates sellega sisuliselt menetlusosalist üürnikuna maksta üüri üürileandjale. Kui üürileandja ei ole asjas menetlusosaline, ei saa kohtumäärus olla talle siduv, st üürileandja võiks nõuda lepingu alusel kostjalt üüri vaatamata sellele kohtumäärusele. TsMS § 378 (sh selle laialt sõnastatud lg 1 p 10) ei võimalda menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 14). (p 40)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. (p-d 23-25.1) Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72). Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. (p 25.2) Täitemenetluses saab asja väljanõudmise täitedokumenti uue valdaja vastu täita täitemenetluse seadustiku § 18 lg 1 tingimustel, mh kui valduse üleminek (olgu enne või pärast kohtulahendi tegemist) on tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. (p 32.3)
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)
2-16-16048/16 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.11.2017
Pankrotimenetluses toimuval kinnisasja enampakkumisel omandatakse kinnisasi avalik-õigusliku toimingu alusel, sarnaselt täitemenetluses toimuva enampakkumisega. PankrS § 136 lg 4 esimese lause kohaselt koostatakse enampakkumise kohta akt. (p 11) Kui müügitehing toimub PankrS § 137 alusel, tuleb kohtunikuabil kandemenetluses kontrollida käsutustehingu võimalikku tühisust ulatuses, mis on kooskõlas kandemenetluse olemusega. (p 15.4) PankrS § 137 reguleerib sellist eraõigusliku iseloomuga müüki halduri poolt, mille korral sõlmitakse võlaõiguslik müügileping ja asjaõigusleping, mille peab AÕS § 641, § 119 lg 1 ja § 120 lg 1 kohaselt tõestama notar. Müüjaks on sel juhul pankrotihaldur, kes käsutab pankrotivara PankrS § 36 lg 1 alusel. Pankrotihaldur ei ole tehingus pankrotivõlgniku esindaja. (p 12.1) Kuna PankrS § 137 järgne tehing on olemuslikult tavapärane võlaõiguslik (kohustus)tehing, millele järgneb käsutustehing omandi üleandmiseks, kehtivad sellele (erinevalt vara enampakkumisel müümisest) ka PKS § 31 lg-s 1 sätestatud tagajärjed. PKS § 31 lg 1 kohaselt on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. (p-d 13 ja 15)
Kui müügitehing toimub PankrS § 137 alusel, tuleb kohtunikuabil kandemenetluses kontrollida käsutustehingu võimalikku tühisust ulatuses, mis on kooskõlas kandemenetluse olemusega. (p 15.4) Arvestades PKS § 31 lg-s 1 sätestatud imperatiivset tagajärge ning sellest lähtuvat eesmärki kaitsta PankrS § 137 järgse tehingu korral ka pankrotivõlgniku abikaasa õigusi, kehtib kandemenetluses kohtunikuabi jaoks PKS § 27 lg 6 esimese lause järgne eeldus (ja lähtuda ei saa AÕS § 56 lg 1 eeldusest), mille kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kui kinnistu omandati abielu ajal ja abieluvararegistrisse ei olnud tehtud kannet lahusvara kohta, peab kohtunikuabi eeldama kinnistu kuulumist ühisvara hulka ning määrama avaldajale puuduste kõrvaldamise tähtaja teise abikaasa nõusoleku esitamiseks. (p 15.3) PKS § 31 lg 1 järgne tagajärg ei võimaldaks kinnistu ostnud isikul seda heauskselt omandada (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 22; Riigikohtu 3. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p 14). Kui sissekandmine toimuks ilma abikaasa nõusolekuta ja selle olemasolu kontrollimiseta, tekiks ostja sissekandmisel eelduslikult vale kanne, mis ei tekitaks omandit. Ebaõige kande tegemise riski tuleb kohtunikuabil võimaluse korral vältida. (p 15.4)
Kuna PankrS § 137 järgne tehing on olemuslikult tavapärane võlaõiguslik (kohustus)tehing, millele järgneb käsutustehing omandi üleandmiseks, kehtivad sellele (erinevalt vara enampakkumisel müümisest) ka PKS § 31 lg-s 1 sätestatud tagajärjed. PKS § 31 lg 1 kohaselt on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. (p-d 13 ja 15) Arvestades PKS § 31 lg-s 1 sätestatud imperatiivset tagajärge ning sellest lähtuvat eesmärki kaitsta PankrS § 137 järgse tehingu korral ka pankrotivõlgniku abikaasa õigusi, kehtib kandemenetluses kohtunikuabi jaoks PKS § 27 lg 6 esimese lause järgne eeldus (ja lähtuda ei saa AÕS § 56 lg 1 eeldusest), mille kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kui kinnistu omandati abielu ajal ja abieluvararegistrisse ei olnud tehtud kannet lahusvara kohta, peab kohtunikuabi eeldama kinnistu kuulumist ühisvara hulka ning määrama avaldajale puuduste kõrvaldamise tähtaja teise abikaasa nõusoleku esitamiseks. (p 15.3) PKS § 31 lg 1 järgne tagajärg ei võimaldaks kinnistu ostnud isikul seda heauskselt omandada (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 22; Riigikohtu 3. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p 14). Kui sissekandmine toimuks ilma abikaasa nõusolekuta ja selle olemasolu kontrollimiseta, tekiks ostja sissekandmisel eelduslikult vale kanne, mis ei tekitaks omandit. Ebaõige kande tegemise riski tuleb kohtunikuabil võimaluse korral vältida. (p 15.4)
2-15-9288/60 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.09.2017
VÕS § 1041 saab kohaldada üksnes juhul, kui kohustuse täitnud isik ei olnud selleks teise isiku suhtes õigustatud ega kohustatud. Olukorras, kus üks osanik teeb teiste osanike eest osakapitali suurendamiseks rahalisi sissemakseid, olemata selleks lepingu või seaduse alusel kohustatud, tegutseb ta käsundita asjaajajana VÕS § 1018 mõttes (vt RKTKo nr 3-2-1-102-12, p-d 12 ja 13). (p 20.4)
Kui kohus tuvastab kõik PKS 1995 § 19 lg 2 p 4 kohaldamiseks vajalikud eeldused, saab ta kõrvale kalduda ühisvara poolte osade võrdsusest. Muu hulgas tuleb tuvastada, et üks ühisvara omanikest on ühisvaras olnud raha arvel omandanud mingi nõude kellegi teise vastu, see on omandatud lahusvarasse ja selle väärtuse võrra on selle poole lahusvara väärtus abielu kestel oluliselt suurenenud. PKS 1995 § 19 lg 2 p-i 4 saab kohaldada ka olukorras, kus kumbki pooltest ei ole abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist taotlenud. (p-d 21 ja 23)
Kui kohus tuvastab nõude kuulumise ühisvarasse, saab selle nõude poolte vahel jagada nagu muu ühisvara, kuid selleks peab üks pooltest seda taotlema. (p 22)
Kokkuleppe alusel ühele abikaasale ülekantud raha ei pruugi olla läinud poolte ühisvarasse, kui see kanti sinna konkreetsel eesmärgil, st käsundi täitmiseks, seda kinnitab ka VÕS § 626 lg 3. (p 25.1)
Väär selgitamiskohustuse täitmine võib õigustada uute asjaolude ja tõendite esitamise ringkonnakohtus TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel. (p 25.3)
Kuna ühisvara jagamisest tulenev asi on TsMS § 103 lg 1 p 4 järgi abieluasi, siis tuleb arvestada TsMS § 230 lg-ga 3. Tegemist on olulise kõrvalekaldega võistlevuse põhimõttest, mis mh õigustab kohut laskma menetluses tugineda ka üldreeglite järgi hilinenult esitatud asjaoludele ja tõenditele. (p 25.4)
PKS 1995 § 17 lg 3 kohaldub üksnes vallasasja võõrandamisel (vt RKTKo 3-2-1-37-14, p 12), seega ei saa seda normi kohaldada pangakontol oleva raha suhtes. (p 26.2)
Kuna äriregistrist kustutamisega äriühingu õigusvõime lõppeb (ÄS § 2 lg 3) ning osanikud kaotavad võimaluse osast tulenevate õiguste (ÄS § 148 lg 5) teostamiseks, siis registrist kustutatud osaühingu osal eelduslikult majanduslikku väärtust ei ole. (p 27)
3-2-1-108-16 PDF Riigikohus 27.03.2017
Konkreetse varaeseme ühis- või lahusvaraks kvalifitseerimisel kohalduv perekonnaseaduse redaktsioon sõltub sellest, millal vaidlusalune vara (sh hüvitis, maksed) omandati. Kuna vara lahusvara hulka kuulumist peab tõendama sellele väitele tuginev pool, siis peab sama pool muuhulgas tõendama, millal vara temale laekus. (p 16) PKS (1995) ega ka kehtiv PKS ei määratle sõnaselgelt abikaasa lahusvarana tervise kahjustamisest tulenevaid mittevaralise kahju hüvitisi. Ühisvararežiimis ühisvara moodustumisel on tegemist olukorraga, kus asi või varalised õigused lähevad ühe abikaasa asemel üle mõlemale abikaasale. VÕS § 166 lg-s 1 ja TMS § 131 lg 1 p-s 6 nimetatud piirangute eesmärk on kindlustada kahju hüvitamine ja vajalikud vahendid konkreetsele kahju kannatanud isikule. Seetõttu tuleb ka ühisvara koosseisu määramisel arvestada, kas vaidlusalune hüvitis või summa on mõeldud sihtotstarbeliselt ainult ühele abikaasale kasutamiseks. (p 19) Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk on heastada konkreetsele isikule tekitatud valu ja kannatused. Seetõttu ei kuulu tervise kahjustamisest tulenev mittevaralise kahju hüvitis ühisvara hulka. Sihtotstarbeliselt ainult konkreetsele isikule kasutamiseks on mõeldud ka mitmed teised TMS § 131 lg-s 1 nimetatud sissetuleku liigid. Seetõttu kuuluvad abikaasa lahusvara hulka ka näiteks puudega tööealise inimese toetus, puudega vanaduspensioniealise inimese toetus, mittetöötava puudega õppuri õppetoetus, seadusel põhinev elatis. Sealjuures tuleb iga üksiku toetuse või hüvitise puhul eraldi selle sihtotstarvet analüüsida. (p 19)
Hinnates, kas tegemist on enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamisega PKS § 29 lg 1 viimase lause tähenduses, tuleb arvestada perekonna tavapärast elustandardit. (p 25)
Poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine ei pea seisnema ainult ühe poole kasuks hüvitise väljamõistmises, vaid kohus võib otsustada võrdsusest kõrvalekaldumise ja seejärel mõne varaeseme (nn kompensatsiooniks) ümber jagada. Kogu ühisvara jagamise vaidlus tuleb lahendada terviklikult. Kui kohus tuvastab, et hüvitis kuulub lahusvara hulka, ei moodusta see osa ühisvarast ja seega ei saa hüvitis rahasummana mõjutada ka abikaasadele määratud osade suurust. (p 29) Kui kohus leiab, et poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine on põhjendatud, siis tuleb abikaasade osade määramiseks lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel. (p 31)
Abikaasa süülist tegevust ühisvara vähenemisel PKS § 34 lg 3 järgi peab tõendama hüvitamise kohustusele tuginev pool. (p 23)
3-2-1-162-16 PDF Riigikohus 22.02.2017
Hagi tagamise määruse alusel keelumärke sissekandmisel tsiviilkohtumenetluses on võimalik kanda kinnistusraamatusse keelumärge, millega keelatakse ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamine vaid kostjaks oleval abikaasal. Niisuguse keelumärke sissekandmiseks ei ole vaja teise abikaasa nõusolekut (vt selle kohta ka RKTKm nr 3-2-1-62-16, p 14). (p 10) Isegi kui kinnistusraamatusse on kantud keelumärge abikaasade ühisvara käsutamiseks, millega ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamine on keelatud ühel abikaasal, ei saaks teine abikaasa kinnisasja üksinda käsutada, kuna selleks on vaja ka selle abikaasa tahteavaldust, kelle suhtes on kohaldatud hagi tagamise abinõuna käsutuskeelu seadmist ja keelumärke kandmist kinnistusraamatusse. Kuid abikaasa, kellel on keelatud kinnisasja käsutada, saaks anda tahteavalduse kinnisasja käsutamiseks üksnes hageja nõusolekul. Seetõttu ei ole keelumärke seadmine ühe (tsiviilasjas kostjaks oleva) abikaasa suhtes teise abikaasa omandiõiguse ebaproportsionaalne piirang (vt ka RKTKm nr 3-2-1-62-16, p 17). (p 11) Kuigi hagi tagamise raames seatud keelumärkel võib olla mõju võlgnikuks mitteoleva abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning hageja kui võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Kui hagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale (vt RKTKm nr 3-2-1-62-16, p 18). (p 12)
3-2-1-74-16 PDF Riigikohus 20.12.2016
Abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur (RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 12). Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Vastuhagi saaks TsMS § 373 lg 1 üldreegli kohaselt esitada vaid hageja vastu, mitte ka ühe kaaskostja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-94-12, p 20). Siiski tuleb ühisvara jagamise korral arvestada asjaoluga, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu peab olema erandina võimalik lubada vastuhagi esitamist lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. (p 22.5)
Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (RKTKo nr 3-2-1-119-09, p 12). Kui kostjad tuginevad ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused ega soovi nt kogu ühisvara jagamist, siis ei pruugi olenevalt asjaoludest olla vajalik vastuhagi esitada, vaid kohustuste olemasolu mõju tehingu tagasivõidetavusele võib olla võimalik hinnata ka vastuväidete alusel. (p 22.3)
Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole seaduses eraldi reguleeritud. Tegemist on tuvastusnõudega, mille korral TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause alusel mittevaraliseks. Juhul, kui ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste raskustega (kuigi võimalik), mis võiks takistada ka TsMS § 2 järgsete eesmärkide täitmist, tuleb TsMS § 125 teise lause laiendava tõlgenduse kaudu leida, et tegemist on mittevaralise nõudega, mille hind on samuti 3500 eurot. (p 24.2)
Kui ühisvara jagamise käigus jagatakse kinnisasja selliselt, et see jääb ühe abikaasa ainuomandisse, muutub kinnistusraamatu kanne ühe abikaasa ainuomanikuks olemise kohta asjaõiguslepingu kehtetuse korral materiaalselt ebaõigeks ning õigustatud isikul tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel nõue kande parandamiseks (ning sissenõudjal samal ajal TMS § 195 lg 1 järgne nõudeõigus). (p 18.1) Kui ühisvara jagamise viisina on taotletud kinnisasja abikaasade kaasomandisse jätmist, tuleb pärast tehingu tagasivõitmist ja taotletud viisil ühisvara jagamist rahuldava otsuse tegemist senist ainuomaniku kannet muuta. See saab toimuda kohtuotsuse alusel, millega määratakse asja jagamine selliselt, et see antakse abikaasade kaasomandisse. Sel juhul ei ole aga vajalik teha nn vahekannet, millega kantakse abikaasad kinnistusraamatusse sisse ühisomanikena. (p 18.2)
PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist. Ka PKS § 33 lg 3 teises lauses peetakse võlausaldaja all silmas vaid sellist võlausaldajat, kes on sissenõudja TMS § 5 lg 1 tähenduses, st kellel on võlgniku vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks võlgniku vastu. Seega saab ka asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa, tõendada vaid täitemenetluses ning väljaspool seda ei saa võlausaldaja PKS § 33 lg 3 teise lause alusel ühisvara jagamist nõuda. Tõendamiseks on sissenõudjal nt võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi senise täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. (p 15.2)
Kui ühisvara jagamise käigus jagatakse kinnisasja selliselt, et see jääb ühe abikaasa ainuomandisse, muutub kinnistusraamatu kanne ühe abikaasa ainuomanikuks olemise kohta asjaõiguslepingu kehtetuse korral materiaalselt ebaõigeks ning õigustatud isikul tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel nõue kande parandamiseks (ning sissenõudjal samal ajal TMS § 195 lg 1 järgne nõudeõigus). (p 18.1) PKS § 38 on kohaldatav ka sellisel juhul, kui ühisvara jagamise hagi on esitanud sissenõudja. Seega võib kohustusi jagada või täita nii sissenõudja hagi alusel kui ka abikaasade vastava nõude (vastuhagi) või vastuväite alusel. Eelduslikult jagatakse kohustusi vaid abikaasade sisesuhtes. Lisaks kohustustele on võimalik arvestada ka PKS § 27 lg 3 kohaste ühisvara hulka arvatavate kulutustega ja PKS § 34 järgse hüvitisega. (p 22.1) PKS § 38 võimaldab ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustusi saab jagada nii suhtes abikaasa- võlausaldaja kui ka abikaasade sisesuhtes. Esimesel juhul kohaldatakse PKS § 38 teise lause kohaselt võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut (sh on VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 kohaselt eelkõige vajalik kas leping võlausaldajaga või võlausaldaja nõusolek, mis peaks olema kohtule esitatud või seda võlausaldajalt hagis nõutud). Teisel juhul kohaldatakse PKS § 38 kolmanda lause kohaselt PKS-is vara jagamise kohta sätestatut, st eelkõige PKS §-s 37 sätestatut. (p 22) Abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur (RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 12). Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Vastuhagi saaks TsMS § 373 lg 1 üldreegli kohaselt esitada vaid hageja vastu, mitte ka ühe kaaskostja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-94-12, p 20). Siiski tuleb ühisvara jagamise korral arvestada asjaoluga, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu peab olema erandina võimalik lubada vastuhagi esitamist lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. (p 22.5)
PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist. Ka PKS § 33 lg 3 teises lauses peetakse võlausaldaja all silmas vaid sellist võlausaldajat, kes on sissenõudja TMS § 5 lg 1 tähenduses, st kellel on võlgniku vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks võlgniku vastu. Seega saab ka asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa, tõendada vaid täitemenetluses ning väljaspool seda ei saa võlausaldaja PKS § 33 lg 3 teise lause alusel ühisvara jagamist nõuda. Tõendamiseks on sissenõudjal nt võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi senise täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. (p 15.2) Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks tuleb tuvastada asjaolu, et ühisvara jagamise lepinguga on kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral. Piisav ei ole sissenõudja huvide kahjustamine vaid lepinguga jagatud ühe varaeseme piires. Vastasel korral võidaks tagasi võita ka selliseid tehinguid, mis kogu ühisvara võimalikku tulevast jagamist arvestades ei ole sissenõudjat kahjustavad ning hilisema vara jagamise käigus selgub, et jagamise tulemus oleks lähedane algse jagamise käigus sõlmitud kokkuleppele. Nt võib ühisvara hulgas olla lisaks ühe abikaasa omandisse jäetud kinnistule veel mitu kinnistut, mille jagamisest saadava osa arvel saaks sissenõudja nõude rahuldada ka ilma tagasivõitmiseta. Sel juhul oleks vajalik esitada vaid ühisvara jagamise hagi TMS § 14 lg 2 alusel. (p 19.1) Sissenõudjal on õigus esitada selline ühisvara jagamise hagi, milles nõutakse vaid osa ühisvarasse kuuluvate esemete või ka vaid ühe eseme, nt kinnistu jagamist; seadusest ei tulene sellise nõude esitamise keeldu. Seega on sissenõudja õigustatud huve arvestades eesmärgipärane ka vaid sellise ühisvarasse kuuluva eseme jagamise nõude esitamine, mis on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks. Eelmainitust järeldub ka see, et sissenõudja võib nõuda ka kogu ühisvara jagamist, kui see on vajalik tema nõude rahuldamiseks. Sissenõudja peab arvestama, et ühisvara jagamisel võib kõne alla tulla ka ühisvaral lasuvate kohustuste jagamine või täitmine. Samas on ka kostjatel vastuhagi esitades võimalik nõuda kogu ühisvara jagamist. (p 21) PKS § 38 võimaldab ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustusi saab jagada nii suhtes abikaasa- võlausaldaja kui ka abikaasade sisesuhtes. Esimesel juhul kohaldatakse PKS § 38 teise lause kohaselt võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut (sh on VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 kohaselt eelkõige vajalik kas leping võlausaldajaga või võlausaldaja nõusolek, mis peaks olema kohtule esitatud või seda võlausaldajalt hagis nõutud). Teisel juhul kohaldatakse PKS § 38 kolmanda lause kohaselt PKS-is vara jagamise kohta sätestatut, st eelkõige PKS §-s 37 sätestatut. (p 22) PKS § 38 on kohaldatav ka sellisel juhul, kui ühisvara jagamise hagi on esitanud sissenõudja. Seega võib kohustusi jagada või täita nii sissenõudja hagi alusel kui ka abikaasade vastava nõude (vastuhagi) või vastuväite alusel. Eelduslikult jagatakse kohustusi vaid abikaasade sisesuhtes. Lisaks kohustustele on võimalik arvestada ka PKS § 27 lg 3 kohaste ühisvara hulka arvatavate kulutustega ja PKS § 34 järgse hüvitisega. (p 22.1) Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (RKTKo nr 3-2-1-119-09, p 12). Kui kostjad tuginevad ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused ega soovi nt kogu ühisvara jagamist, siis ei pruugi olenevalt asjaoludest olla vajalik vastuhagi esitada, vaid kohustuste olemasolu mõju tehingu tagasivõidetavusele võib olla võimalik hinnata ka vastuväidete alusel. (p 22.3) Abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur (RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 12). Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Vastuhagi saaks TsMS § 373 lg 1 üldreegli kohaselt esitada vaid hageja vastu, mitte ka ühe kaaskostja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-94-12, p 20). Siiski tuleb ühisvara jagamise korral arvestada asjaoluga, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu peab olema erandina võimalik lubada vastuhagi esitamist lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. (p 22.5)
TMS § 190 alusel esitatavad tagasivõitmise hagid on suunatud eelkõige asjaõiguslepingu vaidlustamisele, kuna ühisvara jagamise korral on õigusmuudatus tihti suunatud vaid vara omandi üleandmisele ühe abikaasa lahusvara hulka, st toimub vaid vara käsutamine. See võib siiski oleneda ka ühisvara jagamise lepingu tingimustest. (p 18) Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole seaduses eraldi reguleeritud. Tegemist on tuvastusnõudega, mille korral TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause alusel mittevaraliseks. Juhul, kui ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste raskustega (kuigi võimalik), mis võiks takistada ka TsMS § 2 järgsete eesmärkide täitmist, tuleb TsMS § 125 teise lause laiendava tõlgenduse kaudu leida, et tegemist on mittevaralise nõudega, mille hind on samuti 3500 eurot. (p 24.2)
Hagejal (sissenõudjal) võib puududa TMS § 187 jj järgse tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast. Varasemalt on seoses pankrotimenetluses esitatava tagasivõitmise hagiga leitud, et selle esitamiseks võib puududa õigustatud huvi, kui selle alusel ei ole võimalik pankrotivarasse midagi tagasi saada või kui tagasisaadav vara on väärtusetu ja selle eest ei saa ka nõuda hüvitist (vt RKTKo nr 3-2-1-149-13, p 59). (p 15) TMS § 190 korral eeldatakse tagasivõidetava tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist, mis tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel. Seega ei ole vaja tuvastada mh teise abikaasa teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kostjatel on võimalus TMS §-s 190 sätestatud eeldus ümber lükata. (p 15.1.2) TMS § 190 võimaldab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi võita ka siis, kui isikud ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise hetkel enam abielus. (p 15.1.3) Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks tuleb tuvastada asjaolu, et ühisvara jagamise lepinguga on kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral. Piisav ei ole sissenõudja huvide kahjustamine vaid lepinguga jagatud ühe varaeseme piires. Vastasel korral võidaks tagasi võita ka selliseid tehinguid, mis kogu ühisvara võimalikku tulevast jagamist arvestades ei ole sissenõudjat kahjustavad ning hilisema vara jagamise käigus selgub, et jagamise tulemus oleks lähedane algse jagamise käigus sõlmitud kokkuleppele. Nt võib ühisvara hulgas olla lisaks ühe abikaasa omandisse jäetud kinnistule veel mitu kinnistut, mille jagamisest saadava osa arvel saaks sissenõudja nõude rahuldada ka ilma tagasivõitmiseta. Sel juhul oleks vajalik esitada vaid ühisvara jagamise hagi TMS § 14 lg 2 alusel. (p 19.1) Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (RKTKo nr 3-2-1-119-09, p 12). Kui kostjad tuginevad ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused ega soovi nt kogu ühisvara jagamist, siis ei pruugi olenevalt asjaoludest olla vajalik vastuhagi esitada, vaid kohustuste olemasolu mõju tehingu tagasivõidetavusele võib olla võimalik hinnata ka vastuväidete alusel. (p 22.3)
Kui kohtumenetluses on tuvastatud alus ühisvara tagasivõitmiseks ning ka asjakohane käsutustehing (asjaõigusleping) on kehtetuks tunnistatud, tuleb selle üheks õiguslikuks tagajärjeks mh TsÜS § 84 lg 1 esimese lause, § 90 lg 1 kolmanda lause ning TMS § 195 lg 1 alusel lugeda ka see, et ühisvara jagamist kui taotletud õigusmuudatust ei ole tegelikult toimunud ning lepinguga jagatud vara on endiselt abikaasade või lahutatud abikaasade ühisvara hulgas. (p 18) Kui ühisvara jagamise viisina on taotletud kinnisasja abikaasade kaasomandisse jätmist, tuleb pärast tehingu tagasivõitmist ja taotletud viisil ühisvara jagamist rahuldava otsuse tegemist senist ainuomaniku kannet muuta. See saab toimuda kohtuotsuse alusel, millega määratakse asja jagamine selliselt, et see antakse abikaasade kaasomandisse. Sel juhul ei ole aga vajalik teha nn vahekannet, millega kantakse abikaasad kinnistusraamatusse sisse ühisomanikena. (p 18.2) TMS § 190 eesmärgist tuleneb see, et eeldada tuleb sissenõudja huvide kahjustamist üksnes selle ühisvara jagamise lepingu raames, mille tagasivõitmise hagi esitatakse, st eeldatakse, et kostjatel ei ole rohkem ühisvara või ei ole vähemalt sellist ühisvara, mille jagamise järel oleks võimalik nõue rahuldada. Seega ei ole sissenõudjal hagejana tagasivõitmise nõuet esitades tõendamiskoormist selles osas, et ühisvaras ei ole muud vara, mida saaks jagada. Sellise asjaolu tõendamiskoormis, et ühisvaras on muud jagatavat vara, lasub kostjatel. (p 19.2)
3-1-1-57-16 PDF Riigikohus 21.09.2016
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud, mis tähendab, et eelmenetlust toimetaval kohtunikul tuli kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendada kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 12). Osutatud seisukohta muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määrusega. Kolleegium sedastas määruses kokkuvõtlikult, et alates 1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37). Sama seisukohta on korratud 20. juunil 2016 tehtud määruses asjas nr 3-1-1-38-16 (p 47). (p-d 11-12) Menetlusõiguse rikkumisena pole käsitatav see, kui kohtu alla andmise määruse kohaselt pidi kriminaalasja eelistung toimuma ühel kuupäeval, kuid see toimus hiljem, kui seejuures on järgitud KrMS § 259 nõudeid ja muid kohtulikku eelmenetlust reguleerivaid sätteid. (p 14) Äratundmiseks esitamise protokollide ja fototabelite tõendina lubatavuse vaidlustamine kujutab endast kriminaalasja sisulise arutamise esemesse kuuluvat küsimust, mille tõttu ei mõjuta sellega seotud etteheidetele vastamata jätmine kohtu alla andmise seaduslikkust. (p 16)
Olukorras, kus maakohus ei tuvasta ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust KrMS § 154 nõuetele ega ka kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid, on olemas kõik süüdistatavate kohtu alla andmiseks vajalikud eeldused. Kui eelmenetluse käigus ega hilisemas kohtumenetluses ükski menetlusosaline selliste asjaolude ilmnemisele ei osuta, toimis maakohus seaduslikult, kui andis süüdistatavad esmalt kohtu alla ja korraldas alles seejärel menetlusosaliste taotluste lahendamiseks ning edasise kohtuliku arutamise planeerimiseks eelistungi. (p 13)
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud, mis tähendab, et eelmenetlust toimetaval kohtunikul tuli kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendada kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 12). Osutatud seisukohta muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määrusega. Kolleegium sedastas määruses kokkuvõtlikult, et alates 1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37). Sama seisukohta on korratud 20. juunil 2016 tehtud määruses asjas nr 3-1-1-38-16 (p 47). (p-d 11-12) Olukorras, kus maakohus ei tuvasta ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust KrMS § 154 nõuetele ega ka kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid, on olemas kõik süüdistatavate kohtu alla andmiseks vajalikud eeldused. Kui eelmenetluse käigus ega hilisemas kohtumenetluses ükski menetlusosaline selliste asjaolude ilmnemisele ei osuta, toimis maakohus seaduslikult, kui andis süüdistatavad esmalt kohtu alla ja korraldas alles seejärel menetlusosaliste taotluste lahendamiseks ning edasise kohtuliku arutamise planeerimiseks eelistungi. (p 13)
KrMS § 226 lg-s 6 sisalduv nõue on seotud asjaoluga, et kohus jõuaks KrMS § 257 lg-s 3 märgitud tähtaega järgides korraldada vajadusel eelistungi ning otsustada õigel ajal süüdistatava kohtu alla andmise. Menetlusseaduses pole aga reguleeritud küsimust, missugused on KrMS § 226 lg-s 6 ette nähtud tähtaja rikkumise tagajärjed. Kuigi võib möönda, et vaadeldavas sättes toodud tähtaja eiramine võib tekitada olukorra, kus maakohtul tuleb KrMS § 257 lg 3 nõuete järgimiseks otsustada kohtu alla andmine ebamõistlikult lühikese aja jooksul (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 26), ei saa eelnevast järeldada, et KrMS § 226 lg 6 nõuete rikkumine toob endaga kaasa süüdistusakti tagastamise prokuratuurile või muudab kohtu alla andmise sisuliselt õigustühiseks. Kirjeldatud järeldus on ka loogiline, kuna see ei kõrvaldaks tähtaja rikkumist. (p 16)
Menetlusõiguse rikkumisena pole käsitatav see, kui kohtu alla andmise määruse kohaselt pidi kriminaalasja eelistung toimuma ühel kuupäeval, kuid see toimus hiljem, kui seejuures on järgitud KrMS § 259 nõudeid ja muid kohtulikku eelmenetlust reguleerivaid sätteid. (p 14)
Lisaks käsutuskeelu tekkimisele kohtumääruse alusel, mis kohustab keelu adressaati käsutuskeeldu mitte rikkuma, on hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) õiguste kaitseks vajalik ka käsutamiskeelu avalikustamine kolmandate isikute jaoks. Avalikustamine seisneb keelumärke kandmises kinnistusraamatusse. Keelumärke avalikustamine selle sissekandmise kaudu on vajalik, takistamaks eelkõige kinnisasja omandamist kolmanda isiku poolt. Keelumärge takistab asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 2 kohaselt vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Käsutuskeeldu avalikustava kande tegemise alus kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise korral on KrMS § 141^4 lg 1 ja KrMS § 142 lg 8 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. TsMS § 378 lg 1 p 2 kohaselt on hagi tagamise abinõu ka kostja vara arestimine ning selle alusel käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse. (p 13) Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 63^1 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2) Rahalise nõude korral on üldjuhul sobivaim hagi tagamise abinõu kohtulik hüpoteek, mitte keelumärge (vt nt RKTKm nr 3-2-1-73-12, p 10). Ühisvara korral ei saa aga sellele seada kohtulikku hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa nõusolek (vt nt RKTKm nr 3-2-1-149-15, p 11; RKTKm nr 3-2-1-85-11, p-d 9-12). Sissenõude pööramiseks võlgnikust abikaasa määramata osale ühisvarast tuleb ühisvara jagada, mida ei saa vähemalt hageja nõude alusel teha enne nõude kohta otsuse tegemist. Seega tagaks ühe abikaasa kahjuks sissekantav keelumärge selle, et tsiviilhagis esitatud nõude täitmine ei muutuks võlgniku vara vähenemise tõttu võimatuks või oluliselt raskemaks juba enne seda, kui tsiviilhagi rahuldatakse ja hagejal tekib TMS § 14 lg 2 ning PKS § 33 lg 3 kohaselt võimalus nõuda võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamist. (p 15)
TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16)
Ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamise keelamist tsiviilhagi tagamiseks kriminaalmenetluses võimaldab KrMS § 142 lg 1 teine lause, mida tuleb mõista kui käsutuskeelu tekkimise õiguslikku alust kohustatud isiku jaoks (vt ka RKTKm nr 3-2-1-79-06, p 20). (p 13) Lisaks käsutuskeelu tekkimisele kohtumääruse alusel, mis kohustab keelu adressaati käsutuskeeldu mitte rikkuma, on hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) õiguste kaitseks vajalik ka käsutamiskeelu avalikustamine kolmandate isikute jaoks. Avalikustamine seisneb keelumärke kandmises kinnistusraamatusse. Keelumärke avalikustamine selle sissekandmise kaudu on vajalik, takistamaks eelkõige kinnisasja omandamist kolmanda isiku poolt. Keelumärge takistab asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 2 kohaselt vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Käsutuskeeldu avalikustava kande tegemise alus kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise korral on KrMS § 141^4 lg 1 ja KrMS § 142 lg 8 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. TsMS § 378 lg 1 p 2 kohaselt on hagi tagamise abinõu ka kostja vara arestimine ning selle alusel käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse. (p 13) Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 63^1 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2) Kui käsutuskeeld tsiviilhagi tagamiseks on sellekohase määruse kohaselt seatud ainult ühe abikaasa suhtes, ei ole teine abikaasa puudutatud isik ning nõutav ei ole tema nõusolek käsutamise keelumärke kande tegemiseks (vt ka RKÜKm nr 3-3-1-15-12 ja RKÜKo nr 3-3-1-82-12). (p 14.5) TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16)
Kuna ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (PKS § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), st käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut. Seetõttu takistab ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge abikaasadel kinnisasja tervikuna käsutamist, kuna ühel abikaasadest ei ole selle käsutamise õigust. Kuid ka ilma keelumärketa ei saaks üks abikaasa kinnisasja üksinda käsutada, kuna selleks on vaja ka teise abikaasa tahteavaldust. Ühe abikaasa tahteavalduse tegemist takistab aga tema suhtes tehtud vara arestimise määrus, mille alusel on tema õigus teha tahteavaldus ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks piiratud hageja õigusega, kelle nõude tagamiseks kinnisasi arestiti. Seetõttu saaks see abikaasa anda tahteavalduse kinnisasja käsutamiseks üksnes hageja nõusolekul. Seetõttu ei ole keelumärke seadmine ühe abikaasa suhtes teise abikaasa omandiõiguse ebaproportsionaalne piirang. (p 17)
TMS § 14 lg 1 reguleerib juhtumit, mil toimub sissenõude pööramine varale täitedokumendis märgitud nõude täitmiseks. Kui sellist täitedokumenti ei ole esitatud, ei ole TMS § 14 lg 1 kohaldatav. (p 14.3) Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Tuleb arvestada, et kui tsiviilhagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale. Võlgniku osa kindlaksmääramiseks tuleb sissenõudjal vajaduse korral esitada ühisvara jagamise hagi (TMS § 14 lg 2, PKS § 33 lg 3). Ühisvara jagamisel mittevõlgnikust abikaasale jäävale osale ei ole võimalik sissenõuet pöörata, st tema omandiõigus säilitatakse täielikult. (p 18)
Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 63^1 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2)
TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16) Kuna ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (PKS § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), st käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut. Seetõttu takistab ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge abikaasadel kinnisasja tervikuna käsutamist, kuna ühel abikaasadest ei ole selle käsutamise õigust. Kuid ka ilma keelumärketa ei saaks üks abikaasa kinnisasja üksinda käsutada, kuna selleks on vaja ka teise abikaasa tahteavaldust. Ühe abikaasa tahteavalduse tegemist takistab aga tema suhtes tehtud vara arestimise määrus, mille alusel on tema õigus teha tahteavaldus ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks piiratud hageja õigusega, kelle nõude tagamiseks kinnisasi arestiti. Seetõttu saaks see abikaasa anda tahteavalduse kinnisasja käsutamiseks üksnes hageja nõusolekul. Seetõttu ei ole keelumärke seadmine ühe abikaasa suhtes teise abikaasa omandiõiguse ebaproportsionaalne piirang. (p 17) Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Tuleb arvestada, et kui tsiviilhagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale. Võlgniku osa kindlaksmääramiseks tuleb sissenõudjal vajaduse korral esitada ühisvara jagamise hagi (TMS § 14 lg 2, PKS § 33 lg 3). Ühisvara jagamisel mittevõlgnikust abikaasale jäävale osale ei ole võimalik sissenõuet pöörata, st tema omandiõigus säilitatakse täielikult. (p 18)
3-2-1-164-14 PDF Riigikohus 25.02.2015
Kohtukoosseisust menetlusosalisele teatamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine ja see annab alust kohtulahend tühistada, kui see rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust. (p 18)
Ühisvara valitsetakse ühisvara arvel ja lahusvara vastavalt lahusvara arvel. See kehtib ka siis, kui abielu on lahutatud, kuid ühisvara ei ole jagatud. Abikaasad saavad leppida kokku ühisvara hulka kuuluva korteriomandi valitsemises ja selle kasutamisega seotud kulude omavahelises jaotuses. (p 13, 16)
Abikaasade solidaarkohustuse saab abikaasade vahel jagada, lähtudes VÕS § 69 lg-st 1. (p 14)
Ühisomandi puhul ei ole omandi osad ühises asjas kindlaks määratud, mistõttu ei saa üks abikaasa nõuda teiselt abikaasalt ühisvara hulka kuuluvale esemele tehtud kulutuste hüvitamist kaasomandi sätete järgi. (p 12) Ühisvara hulka kuuluvale esemele tuleb teha kulutusi ja kanda sellega seotud koormise ühisvara arvel. Kui abikaasa teeb neid kulutusi lahusvara arvel, saab abikaasa nõuda nende kuulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste hüvitamist. Kui abikaasa teeb lahusvara arvel kulutusi teise abikaasa lahusvarale, saab abikaasa nõuda kulutuste hüvitamist üldises korras käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi. Abikaasad saavad leppida kokku ühisvarale tehtud kulude omavahelises jaotuses. (p 13)
3-2-1-76-14 PDF Riigikohus 14.10.2014
Kui kummalegi abikaasale kuulub osanike nimekirja järgi osaühingu osa, mis tegelikult on nende ühisvaras, abikaasad on kumbki hääletanud vaid tema nimele kantud osast tulenevate häältega ja nad on hääletanud ühte moodi (otsuse poolt), saab eeldada mõlema abikaasa tahet hääletada sama moodi ka ühisvarasse kuuluvast, kuid tema nimele kandmata osast tulenevate häältega (p 34).
TsMS § 368 lg 1 järgi võib tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks esitada isik, kellel on tuvastamise vastu õiguslik huvi, st kelle õigused või kohustused võivad tuvastatud asjaolust sõltuda. Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamisel on tuvastushuvi vähemalt üldjuhul tuletatav juriidilise isiku liikme (osaniku, aktsionäri) liikmesussuhtest juriidilise isikuga (p 18). Osaühingu osanikul on üldjuhul alati õigus nõuda otsuse tühisuse tuvastamist, kui otsusest võivad sõltuda tema õigused ja kohustused osaühingu, selle teiste osanike või muude isikute suhtes (p 18). Osaniku tuvastushuvi otsuse tühisuse tuvastamise vastu ei välista ainuüksi see, kui osanik on omandanud osaluse ühingus pärast vaidlusaluse osanike otsuse vastuvõtmist (p 19). Samuti ei välista osaniku tuvastushuvi see, kui vaidlusaluse otsuse poolt on hääletanud osa eelmine omanik (p 20). Ainuüksi hääletamisel osalemine ei välista osaniku õigust tugineda otsuse tühisusele. Otsuse tühisuse tuvastamise nõude esitamist ei välista ka see, kui osanik on hääletanud otsuse poolt. Otsuse poolt hääletamine välistab vaid otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamise, kuna ÄS § 178 lg 3 teise lause järgi peab osanik hagi esitamiseks olema enne esitanud vastuväite (ja lasknud selle protokollida) (p 20). Otsuse tühisuse toovad kaasa raskemad sisu- ja protseduurivead, sh sellised vead, mis rikuvad juriidilise isiku liikme (sh osaniku või aktsionäri) õigust saada teada koosoleku toimumisest või mis takistavad oluliselt osalemisõiguse teostamist ning rikuvad õigust olla koosolekul kohal ja hääletada. Ka kirjaliku hääletamise korral on sellisteks rikkumisteks eelkõige need rikkumised, mis takistavad osanikul saada teada hääletamisest, võtta vastu kaalutletud otsus ja hääletada. Selliste rikkumiste puhul on õigustatud huvi tuvastada otsuse tühisus igal osanikul olenemata sellest, kas tema suhtes on protseduurireegleid rikutud või mitte (p 21). Osaniku hagemisõigust ei välista ka see, et kui ta ei ole osa omandamise ega otsuse vormistamise ajal äriregistrisse kantud. Oluline on üksnes see, et hageja on kostja osanik hagi esitamise ajal (p 22). Erandjuhul võib osaühingu osaniku tuginemine ÄS § 1771 lg-le 1 ehk otsuse tühisusele siiski olla ka vastuolus TsÜS § 138 lg-st 1 tuleneva hea usu põhimõttega, nt kui otsuse tühisuse tuvastamise eesmärgiks on kahju tekitamine osaühingule või teistele osanikele (sellise olukorra kohta vt näiteks Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 23) (p 23).
TsMS § 368 lg 1 järgi võib tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks esitada isik, kellel on tuvastamise vastu õiguslik huvi, st kelle õigused või kohustused võivad tuvastatud asjaolust sõltuda. Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamisel on tuvastushuvi vähemalt üldjuhul tuletatav juriidilise isiku liikme (osaniku, aktsionäri) liikmesussuhtest juriidilise isikuga (p 18).
Koosolekuta võivad osanikud otsuseid vastu võtta kirjaliku hääletamisega hääletusprotokolli järgi ÄS § 173 lg-te 1–42 alusel või konsensuslikult muid formaalsusi järgimata ÄS § 173 lg-te 6 ja 7 alusel (p 26). Kui osa osanikke hääletab otsuse vastu või kui osa osanikke jätab hääletamata, ei ole otsust ÄS § 173 lg-te 6 ja 7 järgi võimalik vastu võtta (p 28). Otsuse vastuvõtmisele koosolekut kokku kutsumata ehk kirjaliku hääletamise jaoks näevad ÄS § 173 lg-d 2–42 ette eraldi protseduurireeglid. Nimelt peab juhatus ÄS § 173 lg 2 järgi saatma otsuse eelnõu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kõigile osanikele, määrates tähtaja, mille jooksul osanik peab esitama selle kohta oma seisukoha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt koostab juhatus hääletustulemuste kohta seaduses sätestatud andmeid sisaldava hääletusprotokolli, mis samuti tuleb saata osanikele (p 30). Need nõuded on sellised otsuse tegemise nõuded, mille rikkumine on oluline rikkumine ÄS § 1771 lg 1 mõttes, mis toob kaasa otsuse tühisuse. Selliseks juhtumiks on ka see, kui osaühingu juhatus jätab osaniku hääletamise võimalusest teavitamata. Sel juhul ei ole alust lugeda osaniku häält vastuhääleks, mida saab ÄS § 173 lg 2 teise lause järgi teha vaid juhul, kui osanik ei osale hääletamisel vaatamata sellele, et talle anti selline võimalus. Vastasel juhul võiks osaühingu juhatus hääletusest alati välja jätta vähemusosanikud, kellest võib tõenäoliselt arvata, et nad hääletavad otsuse vastu, kuid kelle hääled otsuse vastuvõtmist ei mõjutaks. See riivaks aga ebaproportsionaalselt osaniku üht olulisimat õigust – osalemisõigust (p 30). Oluliseks rikkumiseks ei ole otsuse eelnõu seaduses ettenähtud korras saatmata jätmine siis, kui eelnõu on siiski muul tuvastataval viisil toimetatud kõigi osanikeni (p 30).
3-2-1-37-14 PDF Riigikohus 07.05.2014
PKS
PKS § 17 lg 2 rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva õiguse kohta tehtud tehingu tühisust TsÜS § 87 järgi. Heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Vastupidisel juhul käsutus ei kehti. (vt Riigikohtu 3. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p-d 14 ja 15 ning 11. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11). (p 10)
PKS § 17 lg 2 rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva õiguse kohta tehtud tehingu tühisust TsÜS § 87 järgi. Heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Vastupidisel juhul käsutus ei kehti. (vt Riigikohtu 3. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p-d 14 ja 15 ning 11. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11). (p 10) Vaidlusaluse tehingu tegemise ajal kehtinud PKS § 17 lg 3 kohaselt, kui üks abikaasa teeb tehingu abikaasade ühisomandis oleva vallasasja võõrandamiseks, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. PKS § 17 lg 3 kohaldub ühisomandis oleva vallasasja mitte õiguse võõrandamise korral. Väärtpaberitena VÕS § 917 lg 2 mõttes EVK-s kajastatud aktsiad on kehatud õigused ning need ei ole asjad (kehalised esemed) TsÜS § 49 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 17). (p 12)
Väärtpaberitena VÕS § 917 lg 2 mõttes EVK-s kajastatud aktsiad on kehatud õigused ning need ei ole asjad (kehalised esemed) TsÜS § 49 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 23. Oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 17). (p 12)
3-2-1-127-13 PDF Riigikohus 13.11.2013
Omand ja piiratud asjaõigused ei ole omavahel järjekohasuhtes AÕS § 59 lg 1 mõttes. (p 24)
Kanne võib kinnistusraamatus olla AÕS § 65 mõttes ebaõige nii juhul, kui kanne on tehtud puudutatud isiku nõusolekuta, kui ka siis, kui kinnisasja käsutanud isikul puudus käsutusõigus, või ka siis, kui käsutustehing on tühine. Käsutustehingu kehtivus ja käsutusõiguse olemasolu kui õigusmuudatuse materiaalõiguslikud eeldused ei sõltu kinnistusraamatu kandest, oluline on tegeliku käsutusõiguse olemasolu käsutustehingu tegemise ajal, mille puudumist võib asendada õigustatud isiku hilisem heakskiit. (p 21) Kui ühisvaras oleva kinnisasja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse üksnes üks abikaasa, võib teine abikaasa nõuda kinnistusraamatusse kantud abikaasalt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks AÕS § 65 lg 1 ja PKS § 28 lg 4 alusel. (p 18)
Teise abikaasa tahteavalduse puudumine abikaasade ühisvarasse vara omandamise ja ühisvarasse kuuluva kinnisasjaga tehingute tegemisel ei muuda ühe abikaasa tehtud käsutustehingut tühiseks , sest käsutustehingu alusel on võimalik kinnisomand või piiratud asjaõigus AÕS § 561 alusel heauskselt omandada. (p 22)
Kinnisasja koormamiseks piiratud asjaõigusega on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Kehtiv asjaõigus tekib üksnes kõigi järgmiste eelduste olemasolul: • asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutamiseks õigustatud, st ta oli kas kinnisasja omanik või omaniku nõusolekul või seaduse alusel õigustatud kinnisasja käsutama; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada. (p 20)
Abielu kestel ühe abikaasa tehingute tulemusena omandatud kinnisasjad on abikaasade ühisvara, sõltumata sellest, kas kinnisasi kantakse kinnistusraamatus mõlema abikaasa nimele. Kui ühisvaras oleva kinnisasja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse üksnes üks abikaasa, võib teine abikaasa nõuda kinnistusraamatusse kantud abikaasalt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks AÕS § 65 lg 1 ja PKS § 28 lg 4 alusel. (p 18) Abikaasade ühisvarasse vara omandamine ja ühisvarasse kuuluva kinnisasjaga tehingute tegemise kehtivuse eelduseks on mõlema abikaasa tahteavaldus. Teise abikaasa tahteavalduse puudumine ei muuda ühe abikaasa tehtud käsutustehingut siiski tühiseks, sest käsutustehingu alusel on võimalik kinnisomand või piiratud asjaõigus AÕS § 561 alusel heauskselt omandada. Erisuseks on PKS § 31 lg 1, mille järgi on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. See välistab käsutustehingu alusel kinnisomandi või piiratud asjaõiguse heauskse. Tehingute ja õiguste omandamise kehtivust ei mõjuta tõestamisseaduse § 22 järgimine tehingu teinud isiku perekonnaseisu tuvastamise kohta tehingu tõestamisel. (p 22) Hüpoteegist ei teki teisele abikaasale iseenesest kohustust vastutada sellega tagatud kohustuste täitmise eest, st maksimaalselt võib ta kaotada hüpoteegi realiseerimise tõttu kinnisasja omandiõiguse. Seega ei saa tema majanduslik olukord tehingu teinud abikaasa tegevuse tõttu kinnisasja omandamisel ja hüpoteegiga koormamisel halveneda. (p 24) FIE-na tegutsemine ei loo füüsilise isiku kõrvale uut õigussubjekti ega muuda iseenesest ka isiku varasuhteid, mh abieluvarasuhteid. (p 19)
3-2-1-77-12 PDF Riigikohus 04.06.2012
ÄS §-s 166 sätestatud osaniku õigus saada teavet kuulub igale osa ühisomanikule isiklikult ja seda õigust ei pea osa ühisomanikud ühiselt teostama,. ÄS § 166 lg 3 järgi tuleb avaldus juhatuse kohustamiseks teavet andma või dokumentidega tutvumist võimaldama esitada kahe nädala jooksul, alates juhatuse keeldumise saamisest, või nelja nädala jooksul, alates taotluse esitamisest, kui juhatus ei ole teabenõudele vastanud. Viimasel juhul hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil osanik esitab taotluse, s.o teeb osaühingule vastava sisuga tahteavalduse. Nimetatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg. ÄS § 166 lg-s 3 sätestatud tähtaja kulgemise alguseks saab lugeda päeva, mil osaühing saab osaniku taotluse kätte või päeva, mil taotluse saab lugeda TsÜS § 69 järgi kättesaaduks. Kui osanik laseb ÄS § 116 lg-s 3 sätestatud tähtaja mööda, saab osanik esitada osaühingule sama sisuga teabenõude kohtuväliselt uuesti ning alles seejärel on tal võimalik pöörduda avaldusega uuesti ka kohtu poole.
Juhul, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut ühisvara valitsemise õiguse ühele abikaasale andmise kohta, peavad abikaasad üldjuhul ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi teostama ühiselt.
Juhul, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut ühisvara valitsemise õiguse ühele abikaasale andmise kohta, peavad abikaasad üldjuhul ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi teostama ühiselt. Eeltoodu kehtib ka ühisvara hulka kuuluva osaühingu osa kohta (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 28-29). Kuigi osa ühisomanikud võivad teostada osaga seotud õigusi üldjuhul üksnes ühiselt, kuulub ÄS §-s 166 sätestatud osaniku õigus saada teavet igale osa ühisomanikule isiklikult ja seda õigust ei pea osa ühisomanikud ühiselt teostama, kuna teabeõigust teostades ei saa üks osa ühisomanik kuidagi teist ühisomanikku kahjustada.
3-2-1-157-11 PDF Riigikohus 03.02.2012
1. juulist 2010 jõustunud PKS § 31 lg-t 1 rikkuv tehing on tühine (vt TsÜS § 87). Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 17 lg 2 rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva õiguse kohta tehtud käsutustehingu tühisust. Käsutustehingu kehtivust tuleb eristada käsutuse kehtivusest. Õigustamatu käsutus võib kehtida õiguse heauskse omandamise korral. Heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Õigustamata käsutust on võimalik TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita, kui heauskset omandamist ei ole toimunud. Vt õigustamatu käsutuse kehtivuse kohta Riigikohtu 11. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11; 7. oktoobril 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p 8.
Vt abielu kestel omandatud osaühingu osa eelduslikult abikaasade ühisvara hulka kuulumise kohta Riigikohtu 29. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-08, p 16. 1. juulist 2010 jõustunud PKS § 31 lg-t 1 rikkuv tehing on tühine (vt TsÜS § 87). Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 17 lg 2 rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva õiguse kohta tehtud käsutustehingu tühisust. Käsutustehingu kehtivust tuleb eristada käsutuse kehtivusest. Õigustamatu käsutus võib kehtida õiguse heauskse omandamise korral. Heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Õigustamata käsutust on võimalik TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita, kui heauskset omandamist ei ole toimunud. Vt õigustamatu käsutuse kehtivuse kohta Riigikohtu 11. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11; 7. oktoobril 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p 8.
3-2-1-85-11 PDF Riigikohus 24.10.2011
Vt puudutatud isiku kohta KRS § 341 lg 2 p 3 tähenduses Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p 8. KRS § 341 (puudutatud isiku nõusolek) lg 7 p 1 ja KRS § 35 (kinnistamiseks vajalikud dokumendid) lg 4 tähenduses on puudutatud isikuks, kelle nõusolek kande tegemiseks pole nõutav, vaid isik, kelle suhtes on kinnistamisavaldusele lisatud kohtumäärus tehtud.
Kuna PKS § 17 lg 2 (kehtiva PKS § 28 lg 1 esimene lause) järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, seatakse ka ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteek üldjuhul abikaasade kokkuleppel (vt Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09).
3-2-2-5-09 PDF Riigikohus 07.10.2009
Teistmisavaldus on esitatud maakohtu otsuse tühistamiseks asjas, kus hageja palus seada kostjale kuuluvale kinnistule lisatagatisena hüpoteegi ja kanda hüpoteegi kinnistusraamatusse. Avaldaja arvates pidi kohus menetlusse kostjana kaasama ka avaldaja, sest hüpoteek seati kinnistule, mis kuulub abikaasade ühisvara hulka. Avaldaja menetlusse kaasamata jätmine ei ole maakohtu otsuse teistmise aluseks, sest kohus ei pidanud igal juhul avaldajat menetlusse kaasama, kuna kinnistusraamatust ei nähtunud, et kinnistu, millele hüpoteek seati, on abikaasade ühisomandis.
Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on enne kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna või mitte, kuid abikaasa õigused on paremini tagatud, kui ta on kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kinnisasja omanik, st kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks. Kui mõlemad abikaasad on kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, ei saa üks abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kinnisasjale kehtivalt hüpoteeki seada, sest hüpoteegi seadmiseks on üldjuhul vajalik mõlema ühisomaniku nõusolek. Kui ühisomanikust abikaasa ei ole kinnistusraamatu kandest nähtuvalt ühisomanik ja ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale on siiski hüpoteek seatud, on abikaasal, kelle nõusolekuta hüpoteegikanne kinnistusraamatusse tehti, õigus nõuda vale hüpoteegikande parandamist kinnistusraamatus, kui hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt. Kuna hüpoteegikande tegemiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek, on ilma sellise nõusolekuta tehtud kanne hüpoteegipidaja pahausksuse korral ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti.
Üldjuhul on kinnistusraamatusse kande tegemiseks, sh hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Kuna PKS § 17 lg 2 järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, seatakse ka ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteek üldjuhul abikaasade kokkuleppel. Kuid ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks, ja kinnisasja heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Sellest tulenevalt ei oleks teise abikaasa nõusoleku puudumise tõttu iseenesest tühine ka abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe ega ka käsutus, kui hüpoteegipidaja omandas hüpoteegi AÕS § 56¹ lg 1 alusel heauskselt. Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on enne kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna või mitte, kuid abikaasa õigused on paremini tagatud, kui ta on kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kinnisasja omanik, st kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks. Kui mõlemad abikaasad on kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, ei saa üks abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kinnisasjale kehtivalt hüpoteeki seada, sest hüpoteegi seadmiseks on üldjuhul vajalik mõlema ühisomaniku nõusolek. Kui ühisomanikust abikaasa ei ole kinnistusraamatu kandest nähtuvalt ühisomanik ja ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale on siiski hüpoteek seatud, on abikaasal, kelle nõusolekuta hüpoteegikanne kinnistusraamatusse tehti, õigus nõuda vale hüpoteegikande parandamist kinnistusraamatus, kui hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt. Kuna hüpoteegikande tegemiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek, on ilma sellise nõusolekuta tehtud kanne hüpoteegipidaja pahausksuse korral ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti.
Üldjuhul on kinnistusraamatusse kande tegemiseks, sh hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Kuna PKS § 17 lg 2 järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, seatakse ka ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteek üldjuhul abikaasade kokkuleppel. Kuid ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks, ja kinnisasja heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Sellest tulenevalt ei oleks teise abikaasa nõusoleku puudumise tõttu iseenesest tühine ka abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe ega ka käsutus, kui hüpoteegipidaja omandas hüpoteegi AÕS § 56¹ lg 1 alusel heauskselt. Kui mõlemad abikaasad on kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, ei saa üks abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kinnisasjale kehtivalt hüpoteeki seada, sest hüpoteegi seadmiseks on üldjuhul vajalik mõlema ühisomaniku nõusolek. Kui ühisomanikust abikaasa ei ole kinnistusraamatu kandest nähtuvalt ühisomanik ja ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale on siiski hüpoteek seatud, on abikaasal, kelle nõusolekuta hüpoteegikanne kinnistusraamatusse tehti, õigus nõuda vale hüpoteegikande parandamist kinnistusraamatus, kui hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt. Kuna hüpoteegikande tegemiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek, on ilma sellise nõusolekuta tehtud kanne hüpoteegipidaja pahausksuse korral ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti.
Abikaasa pankrotimenetluse korral on abikaasade õigust nõuda pankroti väljakuulutamise ajal abikaasadele kuulunud ühisvara jagamist pankrotiseaduse sätetega piiratud ja ühisvara jagatakse pankrotiseaduses sätestatud erisusi arvestades, sh PankrS § 122 alusel. Vt ka Riigikoht tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-103-07.
3-2-1-39-09 PDF Riigikohus 08.04.2009
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad. Kohus ei saa lahendada vaidlust tehingu alusel, mida õiguslikus mõttes ei eksisteeri.
Kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse PKS § 17 lg 5 järgi teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Teise abikaasa kinnistusraamatusse kandmiseks ei pea abikaasad sõlmima kohustus- ega käsutustehingut, sest kande aluseks oli PKS § 17 lg 5.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05. Elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muuda korteriomandit PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, kui osamaks kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Ka sellisel juhul ei saa korteriomandi omandamist seada sõltuvusse üksnes selle kinnistamise ajast, vaid tuleb arvestada ka EES §-ga 211, mille järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. EES § 218 lg 3 viimase lause järgi anti korteriomandite seadmisel elamualune maa korteriomanike kaasomandisse tasuta ning EES § 2112 järgi oli moodustatava korteriomandi registriosa avamine riigilõivuvaba. Seega ei tulnud abikaasadel abielu ajal elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi kinnistamisel kasutada märkimisväärseid rahalisi vahendeid. Kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse PKS § 17 lg 5 järgi teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Teise abikaasa kinnistusraamatusse kandmiseks ei pea abikaasad sõlmima kohustus- ega käsutustehingut, sest kande aluseks oli PKS § 17 lg 5.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05. Elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muuda korteriomandit PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, kui osamaks kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Ka sellisel juhul ei saa korteriomandi omandamist seada sõltuvusse üksnes selle kinnistamise ajast, vaid tuleb arvestada ka EES §-ga 211, mille järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. EES § 218 lg 3 viimase lause järgi anti korteriomandite seadmisel elamualune maa korteriomanike kaasomandisse tasuta ning EES § 2112 järgi oli moodustatava korteriomandi registriosa avamine riigilõivuvaba. Seega ei tulnud abikaasadel abielu ajal elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi kinnistamisel kasutada märkimisväärseid rahalisi vahendeid.
3-2-1-99-08 PDF Riigikohus 19.11.2008
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-65-08. Osaühingu kohustusi osanike koosoleku kokkukutsumisel ei saa lugeda täidetuks, kui kutse osanike koosolekule saadetakse osanike nimekirja kantud osanikule nimekirja kantud aadressil, kuid osaühing oli eelnevalt muutnud osanikukannet või aadressikannet nimekirja kantud osaniku avalduseta või nõusolekuta. Kandes osanike nimekirja reeglitele mittevastavalt osanikuna isiku, kes seda tegelikult ei ole, ei teki osaühingu kaitseks ka õigusnäivust koosoleku kokkukutsumisel (ÄS § 172 lg 1) ning osaühingu juhatus ei või tugineda koosoleku kokkukutsumisel sellele, et ta võis edastada kutse osanikuna osanike nimekirja kantud isikule sinna kantud aadressil.
3-2-2-2-08 PDF Riigikohus 10.11.2008
Üheks võimalikuks teistmise aluseks on TsMS § 702 lg 2 p 2 järgi asjaolu, et menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Seega saab teistmise korras uuesti läbi vaadata kohtulahendi, mis kehtib menetlusosalise suhtes, kuid mille menetlemisest on menetlusosaline kõrvale jäetud. Kui avaldaja ei olnud vaidlustatud asjas menetlusosaline ja vaidlustatud kohtulahend ei kehti tema suhtes, ei ole alust teistmisavalduse rahuldamiseks.
PKS § 14 lg 1 ja TsÜS § 66 järgi saab abikaasade ühisvaraks pidada ka ühisvara arvel tekkinud võla tagasinõude õigust.
Tagasinõudeõiguse kuulumine ühisvara hulka ei tähenda aga seda, et abikaasadel oleks PKS § 14 lg-st 1 tulenevalt ühine õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Abikaasade ühisvara hulka kuuluvat asja müüv abikaasa ei esinda teist abikaasat kui sama asja kaasmüüjat. Ühisvara arvel laenulepingut sõlmides on võlausaldajaks see abikaasa, kes on laenulepingu pool, st sõlmib laenulepingu. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi § 187 järgi tekkis solidaarne nõue juhul, kui see oli ette nähtud lepingu või seadusega (ka kehtiva VÕS § 72 lg 1 ja § 73 lg 1 järgi võivad isikud olla ühis- või solidaarvõlausaldajateks juhul, kui see tuleneb tehingust, seadusest või kohustuse olemusest). PKS ei näe ette aluseid, mille esinemise korral muutuvad abikaasad ühe abikaasa sõlmitud laenulepingu solidaarvõlausaldajateks. Seega saab laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist nõuda kolmandatelt isikutelt üksnes see abikaasa, kes on laenulepingu pool.
3-2-1-74-08 PDF Riigikohus 29.10.2008
ÄS § 165 lg-st 3 tulenevalt, kui ühise omanikuna on osanike nimekirja kantud (või osaühingule avaldatud) mitu isikut, võib osaühing edastada kutse osanike koosolekule ka ühele neist, samuti maksta üksnes ühele neist välja dividendi. Kõnealune säte on aga "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Abikaasad võivad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati vaid ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Osaühingu osa nagu muugi abikaasade poolt abielu kestel omandatud vara kuulub PKS § 14 lg 1 järgi eelduslikult abikaasade ühisvara hulka. Seejuures ei oma tähtsust osanike nimekirja kanne ega osa ühisvaras olemisest osaühingule teatamine. Osa ühised omajad võivad ÄS § 165 lg 1 esimese lause järgi teostada osaga seotud õigusi üksnes ühiselt. Hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel on TsÜS § 33 lg 1 järgi tahteavaldus ning hääle andmisele kohaldatakse seaduses tehingu kohta sätestatut. Hääletamiseks osanike koosolekul on vajalik kõigi osa ühiste omajate tahteavaldus ning ilma selleta ei loeta tahteavaldust tehtuks. Kui osanike koosolekul osaleb ja hääletab üksnes abikaasa ega esinda seejuures teist abikaasat või kui teist abikaasat ei esinda muu isik, peab osaühing arvestama, et hääletamiseks ei piisa üksnes ühe abikaasa tahteavaldusest, vaid hääle kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. See kehtib sõltumata sellest, et ÄS § 165 lg 3 kohaselt võib osanike koosolekule kutsuda ka üksnes ühe abikaasa. Kui osaühingule ei ole teatatud, et osa kuulub osaniku ja tema abikaasa ühisvarasse, võib osaühing lugeda osanikuks üksnes seni ainuosanikuna tunnustatud isiku. Kui aga osaühingule on osa ühisest kuuluvusest nõuetekohaselt teatatud, võivad osanikud teostada oma õigusi üksnes ühiselt. Oluline on, et osa ühisest kuuluvusest teataks isik, keda osaühing on seni (eelkõige asutamislepingu või osanike nimekirja alusel) pidanud osanikuks või osa ühine kuuluvus oleks tõendatud tema tahteavaldusega (või seda asendava kohtulahendiga). Piisavaks ei saa pidada nt ainuüksi abielutunnistuse esitamist abikaasa poolt. Kuigi seadus ei seo osaniku õiguste teostamist kandega osanike nimekirjas, võimaldab ÄS § 165 lg 1 kolmas lause osa ühisel omajal siiski nõuda enda kandmist osanike nimekirja, st osa ühise kuuluvuse avalikustamist osanike nimekirjas. ÄS § 165 lg-st 3 tulenevalt, kui ühise omanikuna on osanike nimekirja kantud (või osaühingule avaldatud) mitu isikut, võib osaühing edastada kutse osanike koosolekule ka ühele neist, samuti maksta üksnes ühele neist välja dividendi. Kõnealune säte on aga "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Abikaasad võivad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati vaid ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Muuhulgas saab osaühingu osanike otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda ÄS § 178 lg 3 järgi osanik, kes ei osalenud otsuse tegemisel.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json