/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 36| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-2954/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.06.2018
Kohus kohaldab õigust ise, mistõttu ei ole alust jagada poolte vahel tõendamiskoormist selles osas, kes peaks tõendama, et samas asjas on sama eseme üle vaidlus tunnustamisele kuuluva välisriigi kohtulahendiga lahendatud. Eesti kohtu kohustus piirdub siiski välisriigi kohtulahendi tõlgendamisega. Kui välisriigi kohtulahendist ei nähtu, et vaidlus samade poolte vahel sama hagieseme üle oleks lahendatud, siis saab eeldada, et välisriigi kohus nõudeid ei käsitlenud. (p 15)
Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara jagatud. (p 10) Suurbritannia kohus ei pidanud võimalikuks lahendada korteriomandi omandiõiguse üleminekuga seotud küsimusi. (p 13) Välismaise elemendiga asjades või välisriigist pärit kohtulahendi tunnustamisel võib asja lahendamisel põhjustada raskusi õigussüsteemide erinevus, mil Eestis moodustub varaühisuse varasuhte valinud abikaasadel ühisvara, kuid Suurbritannias ühisvara ei moodustu ning vara jaotatakse abikaasade vahel abielu lõppemisel õigluse põhimõttel MCA §-s 25 toodud kriteeriume arvestades. (p 14) Kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. (p 16)
Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara jagatud. (p 10) Välismaise elemendiga asjades või välisriigist pärit kohtulahendi tunnustamisel võib asja lahendamisel põhjustada raskusi õigussüsteemide erinevus, mil Eestis moodustub varaühisuse varasuhte valinud abikaasadel ühisvara, kuid Suurbritannias ühisvara ei moodustu ning vara jaotatakse abikaasade vahel abielu lõppemisel õigluse põhimõttel MCA §-s 25 toodud kriteeriume arvestades. (p 14) Kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. (p 16)
3-2-1-164-14 PDF Riigikohus 25.02.2015
Kohtukoosseisust menetlusosalisele teatamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine ja see annab alust kohtulahend tühistada, kui see rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust. (p 18)
Ühisvara valitsetakse ühisvara arvel ja lahusvara vastavalt lahusvara arvel. See kehtib ka siis, kui abielu on lahutatud, kuid ühisvara ei ole jagatud. Abikaasad saavad leppida kokku ühisvara hulka kuuluva korteriomandi valitsemises ja selle kasutamisega seotud kulude omavahelises jaotuses. (p 13, 16)
Abikaasade solidaarkohustuse saab abikaasade vahel jagada, lähtudes VÕS § 69 lg-st 1. (p 14)
Ühisomandi puhul ei ole omandi osad ühises asjas kindlaks määratud, mistõttu ei saa üks abikaasa nõuda teiselt abikaasalt ühisvara hulka kuuluvale esemele tehtud kulutuste hüvitamist kaasomandi sätete järgi. (p 12) Ühisvara hulka kuuluvale esemele tuleb teha kulutusi ja kanda sellega seotud koormise ühisvara arvel. Kui abikaasa teeb neid kulutusi lahusvara arvel, saab abikaasa nõuda nende kuulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste hüvitamist. Kui abikaasa teeb lahusvara arvel kulutusi teise abikaasa lahusvarale, saab abikaasa nõuda kulutuste hüvitamist üldises korras käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi. Abikaasad saavad leppida kokku ühisvarale tehtud kulude omavahelises jaotuses. (p 13)
3-2-1-156-14 PDF Riigikohus 17.02.2015
Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja tõendama oma vastuväiteid, kuid samas on ka hagejal kohustus tõendada enda seisukohti. (p 14)
Kohus arvestab hagis või vastuhagis märgitud nõude suurusega. Kohus ei saa lähtuda tõendis märgitud nõude suurusest, kui seda ei ole hagis või vastuhagis muudetud. (p 12)
Kohus on kohelnud pooli ebavõrdselt, kui mõlemad pooled on esitanud oma seisukohad hilinenult, kuid kohus arvestab üksnes ühe poole seisukohtadega. (p 13)
Kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab varasuhte lugeda lõppenuks alates sellest ajast. Alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS-i järgi ei ole varaühisuse lõppemine seotud abikaasade abielusuhete lõppemise ajaga. (p 11)
Kui ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS-i kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt, kuid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS-ist. Kui vara omandati enne 1. juulit 2010, saab ühisvara jagades arvestada ka vara omandamise ajal kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. (p 10)
Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja tõendama oma väidet, et ühisvara omandati tema lahusvara arvel, kuid samas on ka hagejal kohustus tõendada enda seisukohta, et vaidlusalune kinnisasi omandati ja maja ehitati muu, kui kostja lahusvara arvel. (p 14)
3-2-1-109-14 PDF Riigikohus 03.12.2014
Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused; • pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks soetatud poolte kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada. (p 19) Seltsingu likvideerimise sätetest saab kohaldada eelkõige VÕS § 600 lg 1 teist lauset, mille järgi kohaldatakse eelduslikult kaasomandi jaotamise sätteid (eelkõige asjaõigusseaduse § 77 asja jagamise viiside kohta). Samuti saab kohaldada VÕS § 602, mis näeb seltsingu likvideerimisel ette esmalt seltsingu kohustuste täitmise seltsinguvarast (st nt ühiselt vara soetamiseks võetud laenu tagastamine). Pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb VÕS § 603 lg 1 järgi tagastada seltsinglaste panused. (p 20) Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine ei saa viia ühisvara osas ulatuslikumate tagajärgedeni kui ühisvararežiimiga abielu lahutuse puhul. (p 21)
Ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. (p 14-15) Eelnev ei tähenda siiski, et abieluvälises kooselus elavad isikud ei saaks seltsingulepingut üldse sõlmida. Riigikohus on leidnud, et ka abikaasadel võib olla omavahel nõudeid lepingute alusel, mh seltsingulepingu alusel, kui see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega (vt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 11). Seltsingusuhe on kolleegiumi arvates võimalik ka abieluvälise kooselu poolte vahel. Seda on Riigikohus tunnustanud vabaabielu poolte puhul ka seltsingulepingu regulatsioonile sarnast Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg 1 järgset ühise tegutsemise lepingu regulatsiooni kohaldades (nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 13). (p 16) Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse. Seltsingulepingu pooled võivad kokku leppida, et vara omandatakse asjaõiguslikult nende kaasomandisse või ka ühe poole ainuomandisse, see ei välista seltsingu sätete kohaldamist. Sel juhul võib olla sõlmitud kokkulepe kasutada vara seltsingu eesmärgil, st majanduslikus mõttes ühisvarana. Riigikohus on ka varem leidnud, et VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, ja märkinud lisaks, et seltsinglased võivad ka ühisvara soetamise kokkuleppel välistada (Riigikohtu 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20). (p 17)
Ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. (p 14-15) Eelnev ei tähenda siiski, et abieluvälises kooselus elavad isikud ei saaks seltsingulepingut üldse sõlmida. Riigikohus on leidnud, et ka abikaasadel võib olla omavahel nõudeid lepingute alusel, mh seltsingulepingu alusel, kui see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega (vt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 11). Seltsingusuhe on kolleegiumi arvates võimalik ka abieluvälise kooselu poolte vahel. Seda on Riigikohus tunnustanud vabaabielu poolte puhul ka seltsingulepingu regulatsioonile sarnast Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg 1 järgset ühise tegutsemise lepingu regulatsiooni kohaldades (nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 13). (p 16)
Kui pooled on esmalt elanud abieluvälises kooselus, seejärel aga abiellunud ning edasi abielu lahutanud ja kooselu lõpetanud, tuleb abieluvara jagada perekonnaseaduse sätete alusel ja võimalik on jagada enne abielu kooselu ajal omandatud vara seltsingusätete alusel (kui on täidetud alljärgnevad kriteeriumid). (20) Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused; • pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks soetatud poolte kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada. (p 19) Seltsingu likvideerimise sätetest saab kohaldada eelkõige VÕS § 600 lg 1 teist lauset, mille järgi kohaldatakse eelduslikult kaasomandi jaotamise sätteid (eelkõige asjaõigusseaduse § 77 asja jagamise viiside kohta). Samuti saab kohaldada VÕS § 602, mis näeb seltsingu likvideerimisel ette esmalt seltsingu kohustuste täitmise seltsinguvarast (st nt ühiselt vara soetamiseks võetud laenu tagastamine). Pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb VÕS § 603 lg 1 järgi tagastada seltsinglaste panused. (p 20) Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine ei saa viia ühisvara osas ulatuslikumate tagajärgedeni kui ühisvararežiimiga abielu lahutuse puhul. (p 21)
3-2-1-38-14 PDF Riigikohus 21.05.2014
Kassatsioonkautsjon ühisvara jagamise asjas (vt 3-2-1-31-14, p 19), (p 18)
Asja kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi alusel saab asja müügiks korraldada avaliku enampakkumise TMS-s sätestatud korras (p 16)
Abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (p 13) Ühisvara jagades tuleb üldjuhul eelistada solidaarkohustuste täitmist nende jagamisele (PKS § 38) (p 14), sest täitmisega abikaasade solidaarkohustus lõppeb, kuid jagamine ei puuduta üldjuhul võlausaldajat ja abikaasade solidaarkohustus säilib. Kohustuse oma osast suuremas ulatuses täitnud abikaasale läheb üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu (vt 3-2-1-33-03, p 11) (p 14)
Abikaasade varaühisuse varasuhte saab abikaasa lõpetada abieluvaralepinguga isiklikult, võlgnikust abikaasa pankrotihaldur ei saa sellist lepingut abikaasa nimel sõlmida (p 11)
Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril (PankrS § 122) ja on erinevalt abikaasadest õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varaühisuse varasuhte kestel ja tal ei ole õigust nõuda abikaasade varaühisuse varasuhte lõpetamist (PKS § 36). Abikaasa saab esitada sellisel juhul vastuhagi ühisvara jagamiseks teisel viisil (p 11–12). Pankrotihaldur saab nõuda PankrS § 122 alusel nii ühisvara jagamist (PKS § 37) kui ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist või jagamist (PKS § 38) (p 14) Laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavalt laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal, mitte pankroti väljakuulutamise ajal (p 15) Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril ei ole seadusest tulenevalt õigust korraldada ühisvara müügiks avalikku enampakkumist ja üldjuhul ei ole põhjendatud määrata teda seda tegema ka kohtulahendiga. Ühisvarale seatud hüpoteegiga tagatud abikaasade solidaarkohustuse saab ka ühe abikaasa pankroti korral täita, arvestades viivist kinnisasja müümise päevani. Võlausaldaja saab sundtäitmise klausli korral alustada täitemenetlust hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel abikaasade solidaarkohustuse täitmiseks ka ühe abikaasa pankroti korral (p16)
Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril (PankrS § 122) ja täitemenetluse sissenõudjal (TMS § 14 lg 2) on erinevalt abikaasadest õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varaühisuse varasuhte kestel ja neil ei ole õigust nõuda abikaasade varaühisuse varasuhte lõpetamist (PKS § 36). Abikaasa saab sellises menetluses esitada vastuhagi ühisvara jagamiseks teisel viisil (p 11–12). Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel ja jagamisel kohaldatav õigus (vt 3-2-1-31-14, p-d 10 ja 12) (p 13) Abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (p 13) Pankrotihaldur saab nõuda PankrS § 122 alusel nii ühisvara jagamist (PKS § 37) kui ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist või jagamist (PKS § 38) (p 14) Ühisvara jagades tuleb üldjuhul eelistada solidaarkohustuste täitmist nende jagamisele (PKS § 38) (p 14), sest täitmisega abikaasade solidaarkohustus lõppeb, kuid jagamine ei puuduta üldjuhul võlausaldajat ja abikaasade solidaarkohustus säilib. Kohustuse oma osast suuremas ulatuses täitnud abikaasale läheb üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu (vt 3-2-1-33-03, p 11) (p 14) Laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavalt laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal (p 15) Kui abikaasade sissenõutavaks muutunud solidaarkohustuse täitmine on tagatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga ja ühisomandi lõpetamiseks otsustataks kinnisasi müüa avalikul enampakkumisel, on põhjendatud solidaarkohustus ühisvara jagamisel täita, mitte jagada (p 15) Ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendit saab täita ja selle alusel ühisvara müügiks avalikku enampakkumist korraldada TMS-s sätestatud korras. Ühisvarale seatud hüpoteegiga tagatud abikaasade solidaarkohustuse saab täita, arvestades viivist kinnisasja müümise päevani. Võlausaldaja saab sundtäitmise klausli korral alustada täitemenetlust hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel abikaasade solidaarkohustuse täitmiseks (p16)
Ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendit saab täita ja selle alusel ühisvara müügiks avalikku enampakkumist korraldada TMS-s sätestatud korras (p 16)
3-2-1-31-14 PDF Riigikohus 14.05.2014
PKS
Ühisvara jagamise asjas tuleb TsMS § 140 lg 2 ja § 132 lg 4 p 5 järgi tasuda kassatsioonikautsjoni 50 eurot (p 19).
PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb jagada ühisvara kehtiva PKS alusel, kuid ühisvara koosseis määrata PKS § 210 lg 2 järgi vara omandamise ajal kehtinud PKS alusel (RKL 3-2-1-42-13) (p 12). Enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 järgi kuulus ühisvara hulka üksnes see vara, mis omandati abielu sõlmimisest kuni abielusuhete lõppemiseni, s.o abikaasade isiklike ja varaliste suhete lõppemiseni (p 12, 13).
PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb ühisvara jagada kehtiva PKS alusel, kuid ühisvara koosseis määratakse PKS § 210 lg 2 järgi vara omandamise ajal kehtinud PKS alusel (RKL 3-2-1-42-13) (p 12). PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara jagades kalduda enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 alusel abikaasade osade võrdsusest kõrvale, kui vara omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1.07.2010 (p 14). PKS § 26 lg 1 ja § 37 lg 1 järgi saab abikaasa nõudel ühisvara jagada üksnes pärast varaühisuse varasuhte lõppemist, seega peab kohus enne ühisvara jagamist tuvastama, et varaühisuse varasuhe on lõppenud. Kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab abikaasade varasuhte lugeda abielusuhete lõppemise ajast lõppenuks ja seda ei tule lõpetada (p 10).
PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara jagades kalduda enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 alusel abikaasade osade võrdsusest kõrvale, kui vara omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1.07.2010 (p 14).
3-2-1-42-13 PDF Riigikohus 29.05.2013
TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 11)
TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist, millega lõpetatakse kaasomand, selguma, milliseid hageja tahteavaldusi kohtuotsus asendab. (p 11)
TsMS § 369 võimaldab nõuda ka tulevase kohustuse (kohustuse, mis pole veel sissenõutavaks muutunud) täitmist. Hageja võib TsMS §-s 369 sätestatud tingimustel nõuda, et kohus määraks TsMS § 445 alusel kindlaks, et kostja on kohustatud enda valduses oleva korteriomandi vabastama alates hageja kandmisest kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. (p 13)
Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (vt Riigikohtu 29. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-10, p 20). Kohtulahend üksnes asendab tahteavaldust, mida kostja peaks vabatahtlikult tegema selleks, et kaasomandis olnud ese teise kaasomaniku ainuomandisse üle anda. Kohtuotsus ei saa olla hageja ainuomandi tekkimise aluseks (hageja saab ainuomanikuks sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel). (p 12) TsMS § 369 alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga. (p 13)
Alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb jagada nii enne kui ka pärast selle seaduse jõustumist ehk 1. juulit 2010 omandatud vara. Eeltoodud seisukohta ei muuda asjaolu, et poolte abielu oli lahutatud enne kehtiva seaduse jõustumist. Nimetatud asjaolul ei ole PKS § 211 kohaldamisel tähtsust. PKS § 210 lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (vt selle kohta ka Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p 18). (p 9) PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete järgi. ( p 12)
3-2-1-65-11 PDF Riigikohus 07.10.2011
Kuna poolte ühine tegevus põhines abielu kestel ühise kodu väljaehitamisel, siis on tegemist panustega, mis on vajalikud ühise kodu ja majapidamise korraldamiseks. Abielu lahutamisel ei saa lähtuda nimetatud panuste tingimuslikkusest, seega sellest, kas neid oleks tehtud ka juhul, kui pooled oleks olnud abielu hilisemast lõppemisest teadlikud.
3-2-1-38-10 PDF Riigikohus 02.06.2010
Ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (viimati Riigikohtu 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-09, p 15).
3-2-1-141-09 PDF Riigikohus 22.12.2009
Kuna TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, ei oleks ringkonnakohus praegusel juhul võinud arvestada Riigikohtu hiljem muudetud seisukohaga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-47-05. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-12-07. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-15-06. Juhtudel, kus on tegemist abikaasade ühisvara jagamise ajal ühisvaras alles oleva asja jagamisega, on omandi kaotamise hetkeks ühisvara jagava kohtulahendi jõustumine ning omandi kaotusena mõistetakse neis lahendites abikaasade ühisvara muutumist ühe abikaasa lahusvaraks (jagamise tulemusel). Juhul, kus üks abikaasa nõuab teiselt hüvitist ehitiste kui vallasasjade eest, mida ei ole enam ühisvara jagamise ajal alles, ei ole eelviidatud seisukoht rakendatav.
3-2-1-119-09 PDF Riigikohus 09.12.2009
Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 1 järgi oli hagejal kuni kohtuvaidluseni õigus muuta hagi alust või eset, kuid TsMS § 376 lg 4 järgi tuli hagi muutmise avaldusele kohaldada hagiavalduse kohta sätestatut, mistõttu tuli hagi eseme või aluse muutmise avaldus esitada kirjalikus vormis nagu hagiavalduski. Nõude suurendamise korral kirjalik vorminõue ei kehtinud. Siiski tuleb nõude suurendamise korral tasuda TsMS § 147 lg 4 järgi täiendavat riigilõivu vastavalt hagihinna suurenemisele ja kui hageja täiendavat riigilõivu ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses. Pooled muutsid menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu, mida saab pidada enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (praegu kehtiva TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes haginõude suurendamiseks, mitte hagi aluse või eseme muutmiseks.
Kohus peab juba eelmenetluses juhtima poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi. Kohtu käitumine eksitab pooli, kui kohus ei juhi poolte tähelepanu sellele ning laseb pooltel nimetatud küsimuse üle menetluses vaielda, ilma et see nõue oleks kohtule esitatud.
Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada.
Kohustuste või koormistega kinkelepinguga on sarnane ülalpidamisleping. Ülalpidamislepinguga võib ülalpeetav mh võtta endale kohustuse võõrandada talle kuuluv ese, kuid ülalpeetav võtab endale sellise kohustuse tingimusel, et lepingu teine pool võtab endale kohustuse ülalpeetavat tema eluajal ülal pidada. Seega on ülalpidamisleping erinevalt kinkelepingust üldjuhul tasuline leping, kus pooltel on vastastikused kohustused. Erinevus tavapärasest tasulisest lepingust seisneb peamiselt vastutasu ulatuses ja andmise viisis. Kui tavapärase tasulise lepingu puhul on võõrandamise eest lepingus ettenähtud kindla suurusega tasu, siis ülalpidamislepingu puhul võib tasu seisneda nii rahalises toetamises (raha maksmises) kui ka isiku hooldamises (teo tegemises) ning lepingu sõlmimise ajal ei ole üldjuhul teada nende kohustuste kestus ega tasu lõplik suurus. Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks. Põhimõtteliselt võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist.
Kui lepingupool taganeb pärast abielusuhete lõppemist lepingust, mille alusel ühisvarasse kuuluv ese omandati, vabanevad lepingupooled VÕS § 188 lg 2 järgi oma lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kui sellise lepingu alusel omandati ese ühisvara hulka ja see kuulus ühisvara hulka ka abielusuhete lõppemise ajal, tuleb ese arvata ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu. Kui ühisvara jagamise ajaks on ülalpidamislepingust kehtivalt taganetud ja lepingupooltele lepingu alusel saadu VÕS § 195 lg 5 järgi tagastatud, tuleb jagatava ühisvara väärtus määrata kindlaks selle järgi, milline oli lepingust taganemise tagajärjel abikaasa(de)le tagastatu, mitte kingitud eseme väärtus.
Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Siiski võib kinkija kinkelepingus VÕS § 265 lg 1 järgi kingisaajale ette näha ka koormisi või kohustusi, ilma et see muudaks kinkelepingu tasuliseks lepinguks. Koormiste või kohustustega kinkeleping erineb tasulisest lepingust eelkõige sellepoolest, et kinkija kohustub ühepoolse tahteavaldusega kingisaajat rikastama ning ühtlasi kohustab kinkija kingisaajat kinkija soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma. Seejuures ei ole kingisaaja koormised või kohustused ja kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle vastastikused kohustused ega kujuta endast vastutasu kinke eest. Samuti saab kohustuste või koormiste täitmist nõuda üldjuhul alles pärast kinke üleandmist.
Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on sõlminud lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mis jõustus 19. märtsil 1995. Nimetatud õigusabilepingu järgi saab lahendada abikaasade ühisvara jagamise vaidluse üldjuhul selle riigi õiguse järgi, kus on abikaasade ühine elukoht ühisvara jagamise ajal.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002. Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-47-05.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
3-2-1-23-09 PDF Riigikohus 07.04.2009
Eluruumide erastamise seaduse § 21^1 kohaselt on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Korteriomandi seadmisel saab (saavad) selle omanikuks isik(ud), kes oli(d) korteri kui vallasasja omanik(ud). Vallasasjana ühisvaraks olnud korter on abikaasade ühisvara ka korteriomandina vaatamata sellele, et korteriomand kinnistati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-12-07. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-13-07. Abikaasade osade võrdsusest PKS § 19 lg 2 p-des 1-4 märgitud asjaoludel kõrvalekaldumise korral määrab kohus omandist ilma jäänud abikaasale hüvitise proportsionaalselt tema osa suurusega.
3-2-1-4-09 PDF Riigikohus 17.03.2009
Kohus saab abikaasade ühisvara jagamisel kalduda PKS § 19 lg 2 p 3 alusel osade võrdsuse põhimõttest kõrvale, kui on tõendatud, et korter vallasasjana omandati ühe abikaasa lahusvara arvel. Tõend, millest nähtub, et ühe abikaasa ema kandis oma tööaastad EVP-kroonides selle abikaasa kontole, ei tõenda kinkelepingut. TsK § 260 lg 1 järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-12-07. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-13-07.
3-2-1-101-08 PDF Riigikohus 20.11.2008
Ühisvara jagamisel jääb üks abikaasa ilma omandist, mille eest tuleb talle määrata õiglane hüvitis. Osaühingu osa nimiväärtus ei ole osaühingu osa kohalik keskmine müügihind TsÜS § 65 mõttes ja nimiväärtuse hüvitamine ei tagaks osaühingu osa ühisomandi kaotanud abikaasale õiglast hüvitist. Osaühingu osa harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 mõttes võib olla osaühingu osa bilansiline väärtus. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04.
Abikaasade ühisvaraks on ka see abielu ajal omandatud vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta.
Ühisvara jagamisel jääb üks abikaasa ilma omandist, mille eest tuleb talle määrata õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Osaühingu osa nimiväärtus ei ole osaühingu osa kohalik keskmine müügihind TsÜS § 65 mõttes ja nimiväärtuse hüvitamine ei tagaks osaühingu osa ühisomandi kaotanud abikaasale õiglast hüvitist. Osaühingu osa harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 mõttes võib olla osaühingu osa bilansiline väärtus.
Abikaasade ühisvara jagamisel ei ole abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks asjaolu, et üks abikaasa ei ole mõjuva põhjuseta panustanud konkreetse ühisvarasse kuuluva eseme omandamisse. Ühisvara jagamisel saab kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud. Küll võib abikaasa panustamine konkreetse ühisvara hulka kuuluva eseme omandamisel olla PKS § 19 lg 3 mõttes aluseks selle eseme jätmiseks selle abikaasa omandisse.
3-2-1-88-08 PDF Riigikohus 12.11.2008
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-77-07. Kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi.
3-2-1-77-07 PDF Riigikohus 03.10.2007
Kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi.
Abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana. Kuigi MaaRS § 22 lg 1 järgi said maa ostueesõigusega erastada muu hulgas isikud, kellel oli õigus osta maad ehitise omanikuna, ei tähenda see seda, et elamu juurde maa erastamisel sai kinnisasja omanikuks tingimata ehitise kui vallasasja omanik ega olnud võimalik abikaasade ühisomandi tekkimine. Üksnes vallasasjaks olnud eluruumi kui ühe abikaasa lahusvara kinnistamisel abielu ajal ei teki EES § 21¹ ja PKS § 15 lg 1 koosmõjus abikaasade ühisomandit. Kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi.
Kuigi MaaRS § 22 lg 1 järgi said maa ostueesõigusega erastada muu hulgas isikud, kellel oli õigus osta maad ehitise omanikuna, ei tähenda see seda, et elamu juurde maa erastamisel sai kinnisasja omanikuks tingimata ehitise kui vallasasja omanik ega olnud võimalik abikaasade ühisomandi tekkimine. Üksnes vallasasjaks olnud eluruumi kui ühe abikaasa lahusvara kinnistamisel abielu ajal ei teki EES § 21¹ ja PKS § 15 lg 1 koosmõjus abikaasade ühisomandit.
Juhul, kui ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu muutus abielu ajal maa erastamise tõttu kinnisasja oluliseks osaks, tuleb ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale ulatuses, mis tagab lahusvara kaotanud abikaasale õiglase osa ühisvarast. Ühisvara jagamisel tuleb kohtul kindlaks määrata ka jagatavate asjade väärtus. PKS § 18 lg-st 2 tulenev ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.
3-2-1-51-07 PDF Riigikohus 16.05.2007
Ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks hagetava harilik väärtus, s.o vara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada. Sellest summast lähtuvalt tasutakse hagiavalduse esitamisel ka riigilõivu.
3-2-1-13-07 PDF Riigikohus 21.03.2007
Hoolimata PKS §-s 49 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa alati lahus elavale vanemale tagada samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal. Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi. See, kui detailselt vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määratakse, sõltub eelkõige menetlusosaliste vastavatest ettepanekutest ning iga konkreetse asja eripärast. Seejuures peab suhtlemiskorra regulatsioon tagama lahus elava vanema ja lapse suhtlemisõiguse määral, mis vastab lapse huvidele ja tagab lapsele LaKS §-s 28 sätestatud õiguse säilitada ühest vanemast lahuselu korral isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga. Vanem peab vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks detailse suhtlemiskorra. Juhul, kui kohtul on alust arvata, et üldine suhtlemiskord ei taga lapse huve ja õigust lahus elava vanemaga suhelda, võib kohus reguleerida lahus elava vanema ja lapse suhtlemiskorras lisaks täpsemalt need küsimused ilma milleta jääks lapse õigused ja huvid kaitseta. Teatud juhtudel võib vanemate konfliktsuse tõttu olla lapse huvides see, et kohus reguleerib lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda täpsemini. Kohtu määratud lapsega suhtlemise korda kui sellist ei saa üldjuhul täita täitemenetluse korras. Täitetoiminguid saab teha eelkõige trahvimääruse täitmiseks, kuid mitte vanema ja lapse kohtumise korraldamiseks vastavalt kohtu määratud suhtlemiskorrale.
Omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 4 alusel tuleb abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda vastavalt sellele, kui suur on abikaasa osa teise abikaasa lahusvara väärtusest. PKS § 14 lg 2 alusel saab abikaasade ühisvaraks tunnistada ka vara, mille üks abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist liisingulepingu alusel, kui oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvel. Kuid samas ei ole PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Isiku tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana ei anna iseenesest alust ühisvaraks oleva raha jagamisel abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Perekonnaseadus ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Perekonnaseadusest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja abielusuhete ajal omandatud vara oleks selle abikaasa lahusvara.
Abikaasade ühisvaraks ei ole PKS § 14 lg 1 alusel siiski mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel on oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema.
3-2-1-12-07 PDF Riigikohus 08.03.2007
Ühisvara jagamise menetluses kantud kohtukulude jaotamisel enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 järgi ei ole õige jagada kohtukulusid poolte vahel proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Ühisvara jagamisel on põhjendatud jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist abikaasat.
Ühisvara väärtust ei tule kindlaks määrata abielusuhete lõppemise aja seisuga. PKS § 18 lg-st 2 tuleneb küll, et abielusuhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis, see aga ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse alati kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Perekonnaseadus ühisvarasse kuuluvate esemete väärtuse kindlaksmääramise aluseid otseselt ei reguleeri. Eseme väärtuse regulatsioon tuleneb TsÜS §-st 65, mille järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Viidatud sättest ei tulene siiski, millise ajahetke seisuga tuleb eseme väärtus kindlaks määrata. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-15-06.
3-2-1-65-06 PDF Riigikohus 25.09.2006
Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 6 ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega. Kõigi asjas tuvastatud asjaolude suhtes peab pooltel olema võimalik avaldada oma arvamust.
Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 4 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused, ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
Omandi kaotamise eest tagatakse õiglane hüvitis juhul, kui omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.

Kokku: 36| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json