/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-103-09 PDF Riigikohus 04.11.2009

Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on võimalik TsMS § 449 lg 1 alusel teha vaheotsus ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks. Kohus saab teha vaheotsuse üksnes poole taotlusel. Vaheotsuse tegemine poole taotluseta on menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi, sest see ei ole kooskõlas ka TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud dispositiivsuspõhimõttega, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel.

Kui maakohus jätab rahuldamata poole taotluse vaheotsuse tegemiseks, kuid leiab kohtumenetluse käigus, et vaheotsuse tegemine oleks TsMS § 449 lg-s 1 sätestatu kohaselt siiski mõistlik, peab ta juhtima poolte tähelepanu vaheotsuse tegemise võimalusele ning selgitama, et poolel on võimalus taotleda vaheotsuse tegemist.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-13-07.

3-2-1-98-09 PDF Riigikohus 28.10.2009

Kui lepingu eesmärgiks on valmistatava asja müük, tuleb VÕS § 208 lg 2 esimese lause alusel eeldada, et pooled sõlmisid müügilepingu. Asjaolu, et lepinguga kohustus üks pool ehitama hoone, milles asuv korteriomand oli lepingu esemeks, ei tähenda, et osaliselt kohalduvad lepingule VÕS § 208 lg 2 teise lause alusel töövõtulepingu sätted.


Müüdud või tellitud asja puuduse kõrvaldamise kulude eelnevat hüvitamist on ostjal või tellijal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3, § 103 ja § 115 alusel ka kahjuhüvitisena täitmise asemel.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-45-08. Eelkõige tuleb VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi lepingu tõlgendamisel arvestada mh lepingu olemust ja eesmärki.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-13-07.

3-2-1-103-07 PDF Riigikohus 06.02.2008

Füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul võib haldur teha ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. Seega esindab pankrotihaldur füüsilisest isikust võlgnikku muu hulgas pankrotivaraga seotud vaidlustes, kui see on vajalik pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks. Kui väidetav abikaasade ühisvara, mille jagamist nõutakse, on pankrotivara hulgas, on tegemist pankrotivara puudutava vaidlusega, kus pankrotihaldur peab PankrS § 54 järgi võlgnikku kohtumenetluses esindama. Kuigi PankrS § 122 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt sätestatud pankrotihalduri õigust esindada võlgnikku ühisvara jagamise menetluses, kui hagi ühisvara jagamiseks esitab võlgnik ise, on ka selles menetluses pankrotihaldur PankrS § 54 kohaselt võlgniku seaduslik esindaja. PankrS § 122 lg 3 annab võlgnikule õigusi juurde, sh õiguse esitada ise ühisvara jagamise hagi, kuid ei piira seejuures pankrotihalduri õigusi, sh PankrS §-s 54 sätestatud esindusõigust võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise menetluses. Võlgniku ja halduri huvid võivad olla erinevad ja ka võlgniku hagi lahendamisel võidakse kahjustada võlausaldajate huve. PankrS § 55 lg 1 järgi kaitseb haldur lisaks võlgnikule ka kõigi võlausaldajate õigusi ja huve.


Võlgniku õigust esitada hagi ühisvara jagamiseks ja võlgniku osa ühisvarast väljanõudmiseks ei ole pankrotiseaduses tähtajaga piiratud.

Kui pankroti väljakuulutamise ajal ühisvara hulka kuulunud esemed on võlgniku lahusvarana arvatud pankrotivara hulka, ei saa võlgnik selle vara osas ühisvara jagamist nõuda. PankrS § 123 lg 1 järgi on vara välistamise nõudeõigus üksnes kolmandal isikul, kellele kuuluvad pankrotivara hulka arvatud esemed.

Kui haldur võõrandas võlgniku abikaasale kuulunud vara või kui vara ei ole säilinud, on võlgniku abikaasal PankrS § 123 lg 4 alusel õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel PankrS § 146 lg 1 p-s 1 sätestatud korras. Kui haldur võõrandas selle vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt.

Kuna pankroti korral tuleb võlgnikule ja tema abikaasale võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal kuulunud vara jagada PankrS §-s 122 sätestatut arvestades, ei ole abikaasadel õigust nõuda selle ühisvara jagamist PKS § 18 kohaselt. Ühisvara võlgniku lahusvarana pankrotivara hulka arvamise korral on võlgniku abikaasal õigus esitada oma rikutud õiguste kaitseks hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks, järgides PankrS § 122 lg-s 5 sätestatud tähtaega.


Abielu ajal tekkinud kohustustest saab abikaasade ühisvara hulka arvata üksnes sellised kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Seega saab kolmanda isiku nõuet ühe abikaasa vastu rahuldada eelkõige tema lahusvara ja seejärel ühisvara selle osa arvel, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Üksnes perekonna huvides võetud kohustuse eest vastutavad mõlemad abikaasad kogu oma varaga.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-88-07.

3-2-1-113-07 PDF Riigikohus 12.12.2007

Kahju hüvitamise kohustus võib tekkida lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumise tõttu. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb muu hulgas arvestada rikutud kohustuse kaitse-eesmärki, põhjuslikku seost kohustuse rikkumise ja kahju vahel ning hageja kui kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises.


Abikaasade ühisvara hulka kuuluvat asja müüv abikaasa ei esinda teist abikaasat kui sama asja kaasmüüjat. See kehtib ka siis, kui üks abikaasa andis nõusoleku, et teine abikaasa võib sõlmida abikaasade ühisvara hulka kuuluva asja müügilepingu.


Tulenevalt VÕS § 208 lg-st 1 ja § 217 lg-st 1 võtab asja müügilepingu sõlmimisel müüja kohustuse anda ostjale üle lepingutingimustele vastava kinnisasja. See on varaline kohustus. PKS § 20 lg 2 järgi vastutavad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel on oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa olema tingimata teadlik võetud kohustusest.

3-2-1-13-07 PDF Riigikohus 21.03.2007

Hoolimata PKS §-s 49 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa alati lahus elavale vanemale tagada samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal. Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi.

See, kui detailselt vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määratakse, sõltub eelkõige menetlusosaliste vastavatest ettepanekutest ning iga konkreetse asja eripärast. Seejuures peab suhtlemiskorra regulatsioon tagama lahus elava vanema ja lapse suhtlemisõiguse määral, mis vastab lapse huvidele ja tagab lapsele LaKS §-s 28 sätestatud õiguse säilitada ühest vanemast lahuselu korral isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga.

Vanem peab vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks detailse suhtlemiskorra. Juhul, kui kohtul on alust arvata, et üldine suhtlemiskord ei taga lapse huve ja õigust lahus elava vanemaga suhelda, võib kohus reguleerida lahus elava vanema ja lapse suhtlemiskorras lisaks täpsemalt need küsimused ilma milleta jääks lapse õigused ja huvid kaitseta. Teatud juhtudel võib vanemate konfliktsuse tõttu olla lapse huvides see, et kohus reguleerib lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda täpsemini.

Kohtu määratud lapsega suhtlemise korda kui sellist ei saa üldjuhul täita täitemenetluse korras. Täitetoiminguid saab teha eelkõige trahvimääruse täitmiseks, kuid mitte vanema ja lapse kohtumise korraldamiseks vastavalt kohtu määratud suhtlemiskorrale.


Omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.

Ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 4 alusel tuleb abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda vastavalt sellele, kui suur on abikaasa osa teise abikaasa lahusvara väärtusest.

PKS § 14 lg 2 alusel saab abikaasade ühisvaraks tunnistada ka vara, mille üks abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist liisingulepingu alusel, kui oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvel. Kuid samas ei ole PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt.

Isiku tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana ei anna iseenesest alust ühisvaraks oleva raha jagamisel abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Perekonnaseadus ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Perekonnaseadusest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja abielusuhete ajal omandatud vara oleks selle abikaasa lahusvara.


Abikaasade ühisvaraks ei ole PKS § 14 lg 1 alusel siiski mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt.

Perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel on oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema.

3-2-1-18-06 PDF Riigikohus 04.04.2006

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-80-05.


Põhiõiguste kasutamisel tuleb alati silmas pidada ka seda, et nende õiguste kasutamine ei koormaks või ei kahjustaks liigselt kohustatud isikut.


Ühisvara jagades tuleb korteri jätmisel ühele või teisele poolele arvestada ka seda, kelle elukohaks vaidlusalune korter on. Seda asjaolu tuleb ühisvara jagamisel kaaluda ka sel juhul, kui eluruum on elukohaks vaid ühele abikaasadest, sõltumata tema mõttelise osa suurusest.


Õppelaen on sihtotstarbeline laen, mis antakse hariduse omandamiseks, ning laenu eest omandatud haridus ei ole hüve, mis kuuluks ühisvara hulka. Seetõttu ei ole õppelaenu korral eeldatavasti tegemist perekonna huvides võetud varalise kohustusega PKS § 20 lg 2 mõttes. Kuid samas võivad PKS-i sätted ühisvara moodustumise ja koosseisu kohta teatud juhtudel kaasa tuua ebaõiglase ühisvara jagamise. Sel juhul, kui ühe abikaasa võetud rahaliselt hinnatava kohustise arvel on toimunud ühisvara juurdekasv, tuleb kohtutel vastava poole taotluse alusel kaaluda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist PKS § 19 lg 2 p 3 alusel. See aga eeldab, et vastava väite esitanud pool tõendab mitte perekonna huvides võetud kohustuse arvel ühisvara tekkimise.

3-2-1-82-05 PDF Riigikohus 19.09.2005

Kohustuse võtmist perekonna huvides peab tõendama võlausaldaja. Perekonna huvides võetud kohustuse olemasolu ei tõenda iseenesest laenulepingus märgitud laenu sihtotstarve ja asjaolu, et laenu võtmise ajal olid abikaasadel ühised majanduslikud suhted.


Abikaasade ühise vastutuse tekkimiseks PKS § 20 lg 2 alusel peab olema tõendatud, et kohustus võeti faktiliselt perekonna huvides.


Abikaasade ühine varaline vastutus (PKS § 20 lg 2) on ette nähtud vaid juhul, kui kohustus on võetud perekonna huvides. Perekonna huvides võetud kohustuse kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk. Mööbli ja koduse majapidamise masinate ostmiseks võetud kohustus võib olla käsitatav perekonna huvides võetud kohustusena.

3-2-1-33-03 PDF Riigikohus 07.04.2003

TsMS § 228 mõtte kohaselt on kohus asja lahendamisel seotud küll poolte esitatud asjaoludega, kuid mitte nende antud õigusliku kvalifikatsiooniga ja kohaldab seadust ise. Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 229 lg 1, mille järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude osas, mida ei esitatud.


Abikaasade ühise laenukohustuse jagamine abikaasade ühisvara jagamisel puudutab ainult nende endi omavahelisi varalisi suhteid ega saa muuta nende lepingulisi vahekordi laenuandjatega, mistõttu puudub alus võlausaldajate kaasamiseks menetlusse TsMS § 80 lg 1 alusel.


Ühisvara jagamisel loetakse PKS § 19 lg 1 kohaselt abikaasade osad võrdseks. Kohus ei ole ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldunud.


Kuigi pärast ühisvara jagamist ei vastuta abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest enam ühisvaraga, on võlausaldajal endiselt nõue mõlema abikaasa vastu, kuna vastutus laieneb ka mõlema abikaasa lahusvarale.

3-2-1-104-96 PDF Riigikohus 03.10.1996

PankrS § 53 lg 1 alusel tagastatakse vara välistamisel võlgniku valdusest teistele isikutele kuuluv vara. Samal alusel pankrotivarast võlgniku abikaasale kuuluva ühisvara osa välistamine ei ole võimalik. AÕS § 70 lg 4 kohaselt on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Seega kuulub abikaasade ühisvara samaaegselt nii võlgnikule kui ka tema abikaasale.


Ühisvara jagamist pankrotimenetluses reguleerib PankrS § 52. Juhul kui abikaasade ühisvara on üle antud pankrotihaldurile ja see on arvatud pankrotivara hulka (PankrS § 54 lg 1), kuid varaline kohustus, millega seoses ühe abikaasa pankrot välja kuulutati, ei olnud võetud perekonna huvides (PKS § 20 lg 1 ja 2), on võlgniku abikaasal õigus samadel tingimustel võlgnikuga esitada kohtusse hagi ühisvara jagamiseks PankrS § 52 lg 3 alusel.

III-2/3-36/95 PDF Riigikohus 14.12.1995

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json