Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• edasikaebamine

TsMS § 557 lg-s 4 on ette nähtud isikute ring, kes saavad esitada määruskaebuse samas paragrahvis loetletud määruste peale sõltumata sellest, kas kaebuse esitaja enda õigusi on rikutud. Kaebeõigus on lapse otseliinis sugulastel, seejuures ei ole tähtis, kas nimetatud ringi kuuluvatel lähisugulastel on olemas lapsega mingi varasem kokkupuude või emotsionaalne side. Kaebeõigus lähtub sugulussidemest ja sugulaste võimalikust soovist lähedase õiguste eest seista. Kaebeõigus on ka lapse lähedasel isikul, kes ei pea olema lapse sugulane, kuid kellel on lapsega varasemast ajast tihe ja usalduslik side. (p 20)

Alaealisele lapsele eestkoste määramata jätmise määruse peale on kohtule avalduse esitanud huvitatud isikul kaebeõigus ka siis, kui kohus käsitab huvitatud isiku avaldust teatena ja menetleb asja omal algatusel. (p 24)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• eestkostja määramine

Vanaema saab lugeda huvitatud isikuks, kellel on PKS § 173 lg 1 järgi õigus esitada kohtule avaldus alaealisele lapsele eestkoste seadmiseks. Kuigi perekonnaseadus ei loetle, kes on huvitatud isikud PKS § 173 lg 1 mõttes, saab igal juhul lugeda huvitatud isikuteks TsMS § 557 lg-s 4 nimetatud isikuid, kellel on kaebeõigus samas lõikes loetletud määruste peale. (p 23)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• suhtlusõigus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• lapse elukoht

Seadusest et ei tulene vanemate eelduslikku õigust nõuda, et laps viibiks nende kummagi juures võrdse aja. Lapsele ei tule eelduslikult määrata vahelduvat elukohta ainuüksi põhjusel, et vanem, kelle juures laps ei ela, on valmis ja võimeline lapsele vahelduvat elukohta pakkuma. (p-d 19 ja 20)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• vanema hooldusõigus

PKS § 119 kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine PKS § 137 alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud (vt ka RKTKm nr 2-20-1708/82, p 16). (p 15)

Mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (vt RKTKm nr 3-2-1-159-15, p 30). (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• vanema hooldusõigus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• hooldusõiguse piiramine

Tulenevalt TsMS § 558 lg 1 on vanema isiklik ärakuulamine ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega. (p 13 ja 15)

Alused, mil kohtul on õigus jätta vanemad ära kuulamata, on toodud TsMS § 558 lg-tes 2 ja 3 (vt ka Riigikohtu 16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 21). Kuna ühise hooldusõiguse lõpetamine puudutab vanema isiklikke õigusi, peab kohus seega vanemad üldjuhul isiklikult ära kuulama. (p 13)

Vanema ärakuulamine üksnes esialgse õiguskaitse avalduse lahendamisel ei ole piisav õigusliku ärakuulamise tagamiseks ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse lahendamisel. (p 14)

Vanema ära kuulamata jätmine tähendab vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist. (p 15)

Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Hooldusõigus ja lapsega suhtlemine peab olema seatud selliselt, et lapse elukorraldus oleks mõistlik. Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises.

Hooldusõigust ei pea tingimata lahendama tervikuna ühtmoodi, vaid hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata igas valdkonnas eraldi (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 21.2). (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus Riigikohtus
• ->
• menetlusõiguse normi oluline rikkumine
• ->
• õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtte rikkumine

Tulenevalt TsMS § 558 lg 1 on vanema isiklik ärakuulamine ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega (p 13 ja 15).

Vanema ärakuulamine üksnes esialgse õiguskaitse avalduse lahendamisel ei ole piisav õigusliku ärakuulamise tagamiseks ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse lahendamisel. (p 14)

Vanema ära kuulamata jätmine tähendab vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• vanema hooldusõigus

Vt vanema hooldusõiguse (isiku- ja varahooldus) põhimõtete (PKS § 116) kohta Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p-d 24-25 ja 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p-d 17-21). (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• suhtlusõigus

Vt vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel (PKS § 143) arvestatavate asjaolude kohta Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21; Riigikohtu 30. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-11, p 15; Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-16, p 20 ja Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 19. Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest. PKS § 143 lg 3 järgi ei ole lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel määravaks lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut. (p 18)

Vt erieestkostja määramise kohta (PKS § 209) Riigikohtu 19. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-14, p 20 ja Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 23). (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• hagita perekonnaasjad

Haagi 1980.a konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Lapse tagastamisest võib art 13 lg 2 alusel keelduda, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada ja ta ei soovi tagasi minna. (p 22)

Haagi 1980.a konventsiooni art 42 lg 1 kohaselt võib riik hiljemalt konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes teha art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni. Konventsiooni art 26 lg 3 näeb ette, et konventsiooniosaline võib deklareerida, et ta võtab endale advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest tingitud kuludega seotud kohustuse üksnes siis, kui ta võib kulud hüvitada selle riigi õigusabisüsteemi kaudu. Muid reservatsioone teha ei tohi. Eesti ongi konventsiooniga ühinedes teinud eelnimetatud reservatsiooni ja lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p 3 sätestab, et konventsiooni art 42 ja art 26 lg 3 alusel ei võta Eesti Vabariik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. (p 23)

Haagi 1980.a konventsiooni art-s 26 sätestatud menetluskulude kandmise põhimõtete eesmärk on lihtsustada lapse tagastamist taotleval vanemal kohtu poole pöördumist. Olukorras, kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Konventsioon ei anna avaldajale muid soodustusi kui see, et ta ei pea tasuma avalduselt riigilõivu ja kui isik vastab riigi õigusabi saamiseks kehtestatud tingimustele, võimaldatakse talle õigusabi riigi kulul. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172 lg 1. (p 25)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• lepingulise esindaja kulude hüvitamine

Haagi 1980.a konventsiooni art 42 lg 1 kohaselt võib riik hiljemalt konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes teha art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni. Konventsiooni art 26 lg 3 näeb ette, et konventsiooniosaline võib deklareerida, et ta võtab endale advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest tingitud kuludega seotud kohustuse üksnes siis, kui ta võib kulud hüvitada selle riigi õigusabisüsteemi kaudu. Muid reservatsioone teha ei tohi. Eesti ongi konventsiooniga ühinedes teinud eelnimetatud reservatsiooni ja lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p 3 sätestab, et konventsiooni art 42 ja art 26 lg 3 alusel ei võta Eesti Vabariik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. (p 23)

Haagi 1980.a konventsiooni art-s 26 sätestatud menetluskulude kandmise põhimõtete eesmärk on lihtsustada lapse tagastamist taotleval vanemal kohtu poole pöördumist. Olukorras, kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Konventsioon ei anna avaldajale muid soodustusi kui see, et ta ei pea tasuma avalduselt riigilõivu ja kui isik vastab riigi õigusabi saamiseks kehtestatud tingimustele, võimaldatakse talle õigusabi riigi kulul. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172 lg 1. (p 25)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtu pädevus, kohtualluvus
• ->
• tsiviil- ja halduskohtu pädevuse piiritlemine

Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• hooldusõiguse piiramine

Hooldusõiguse peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse tõttu hooldusõigust teostada (vt RKTKm nr 3-2-1-121-12, p 14). Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, annab eelkõige alust vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada. Samas võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134-135 alusel ära võtta või kohaldada muid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-142-13, p 16 ja 18). (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• vanema hooldusõiguse peatamine ja taastamine

Hooldusõiguse peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse tõttu hooldusõigust teostada (vt RKTKm nr 3-2-1-121-12, p 14). Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, annab eelkõige alust vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada. Samas võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134-135 alusel ära võtta või kohaldada muid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-142-13, p 16 ja 18). (p 19)

VangS § 54 lg 1 järgi ei ole vangistuses viibival emal igal juhul õigust lapsega koos elada, vaid selle üle otsustatakse iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. Kui ema taotleb võimalust elada koos väikelapsega kinnipidamisasutuses, kaalub eestkosteasutus (kohalik omavalitsus), kas selle võimaldamine on väikelapse huvides. Tegemist on kohaliku omavalitsuse kui haldusorgani kaalutlusõiguse teostamisega HMS § 4 tähenduses. (p 20)

Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagi tagamine
• ->
• tagamise abinõud

TsMS § 551 lg 1 ja § 378 lg 3 p 7 alusel ei saa kohus asendada tsiviilasja lahendades kohaliku omavalitsuse kui eestkosteasutuse nõusolekut, mis on VangS § 54 lg 1 järgi vajalik selleks, et emal võimaldataks kuni kolmeaastase lapsega koos kinnipidamisasutuses elada. (p 18)

Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Täitedokumendid

Vanem on kohustatud enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse alustamist läbima kohtuliku lepitusmenetluse. Enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav. Küll aga on sundtäidetav ka TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13). (p 61)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Mitterahaliste nõuete täitmine
• ->
• lapse üleandmise ning lapsega suhtlemise lahendite täitmine

TMS § 179 lg-st 2 koosmõjus §-dega 183 ja 26¹ tulenev kohtutäituri õigus määrata lapsega suhtlemise asjas täitmist takistavale vanemale sunniraha ei ole põhiseadusega vastuolus. (p 54)

Kehtiva õiguse kohaselt ei ole seadusandja kohtutäituri kohaldatavat sunniraha käsitanud karistusena. Kohustatud isikule ei tehta süüpõhimõttest lähtuvalt sotsiaaleetilist etteheidet. Sunniraha rakendamisel taotletakse kohustatud isiku mõjutamist kohtulahendit täita. Sunniraha on väärtusneutraalne sunnivahend (p -d 42, 45, 47, 48) Täitemenetluses sunniraha määramise esmaseks eelduseks on asjaolu, et kohtulahendit, mille täitmiseks soovib kohtutäitur sundi kohaldada, saab kohtutäitur täitemenetluse korras täita ning selle täitmist kohustatud isikult nõuda. Sunniraha määrates tuleb kohtutäituril kontrollida TMS § 179 lg-s 2, §-s 183 ja §-s 26¹ sätestatud sunniraha kohaldamise eeldusi. (p 68) Kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega mitte asjaolu, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Muu hulgas saab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmise takistamiseks pidada seda, kui lapsega koos elav vanem keeldub võimaldamast lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja muudab suhtluse võimatuks. (p 69) Lisaks saab kohtutäitur sunniraha määrates arvestada küll asjaolu, et vanem on varem täitemenetluse ajal korduvalt sundtäitmist takistanud, ning see annab alust hoiatada vanemat sunniraha määramise eest, kuid sunniraha saab määrata üksnes juhul, kui vanem takistab lapsel teise vanemaga suhelda ka sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. Sunniraha määramise eesmärgiks on mõjutada lapsega suhtlemist takistavat vanemat ja veenda teda kohtulahendi täitmise vajalikkuses, mitte kohaldada sunnivahendit vanema varasemate tegude eest. (p 70) Vanem on kohustatud enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse alustamist läbima kohtuliku lepitusmenetluse. Enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav. Küll aga on sundtäidetav ka TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13). (p 61)

Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Kaebused ja hagid täitemenetluses
• ->
• kaebus kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale

Sunniraha määramise hoiatuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse puhul ei ole õiguskaitse vajalik olukorras, kus isik saab esitada kaebuse ka kohtutäituri sunniraha määramise otsuse peale. Hoiatuse eesmärgiks on anda kohustatud isikule teada, et kui ta ei asu täitedokumenti kindlaks kuupäevaks täitma, määrab kohtutäitur talle sunniraha. (p 58)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• suhtlusõigus

Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• lapsendamine
• ->
• lapsendamise otsustamine

Kuigi vanema nõusolekut ei ole lapsendamiseks vaja, kui vanemalt on isikuhooldusõigus ära võetud ning vanema lapsendamisest keeldumine ei takista avaldajal last lapsendada, tuleb kohtul omal algatusel lapsendamise üle otsustades selgitada, kas vanemalt isikuhooldusõiguse äravõtmiseks alust andnud oht lapse heaolule on möödas ning kas võiks olla alust vanema isikuhooldusõigust taastada. Vanemale tuleb teada anda, et kohus otsustab tema lapse lapsendamise üle, anda vanemale võimalus esitada kohtule oma seisukoht isikuhooldusõiguse taastamise ja lapsendamise kohta ning selgitada vanemale nii isikuhooldusõiguse taastamise tingimusi kui ka lapsendamise õiguslikke tagajärgi.

Lapsendamise üle otsustades peab kohus lapse huvide tagamiseks avalduse vastavust seadusele ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid, ning vajadusel koguma tõendeid omal algatusel. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• hooldusõiguse piiramine

Vanemalt isikuhooldusõiguse äravõtmine tähendab selle täielikku äravõtmist PKS § 135 lg 2 mõttes.
Kui kohus piirab vanema isikuhooldusõigust nii, et vanemal säilib see mingis osas, siis peab kohtulahendist ka selgelt nähtuma, millises osas on isikuhooldusõigus piiratud, sh milliseid meetmeid on kohus ohu ärahoidmiseks kohaldanud. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• hooldusõiguse piiramine

Perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada, vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada. (p 15)

Ka hooldusõiguse peatamise ajal või peatamise aluse olemasolu korral saab vanema suhtes kohaldada PKS §-des 134 ja 135 nimetatud abinõusid. (p 16) Ainuüksi asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, ei anna alust vanemalt hooldusõigust ära võtta. Vanema kuritegelik eluviis võib koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134–135 alusel ära võtta. Vanema hooldusõiguse äravõtmiseks võib anda mh alust see, kui vanem ei suuda kuritegeliku käitumise ja/või selle tagajärgede (vangistuse) tõttu hooldusõigust teostada või jätab lapse seetõttu hooletusse ega täida muid vanema kohustusi (sh lapsega suhtlemise kohustust mõttes ja vanema ülalpidamiskohustust) ning ta ei soovi seda olukorda muuta. (p 18) Vanem võib taotleda, et tema hooldusõigust piiravate abinõude rakendamine lõpetataks. Selleks peavad aga esinema lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud, mis annavad alust järeldada, et lapse huvid ei ole vanema hoole all enam ohus, s.o vanem soovib ja suudab hoida ära ohu lapse heaolule ja varale ning täita vanema kohustusi. (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• vanema hooldusõiguse peatamine ja taastamine

Hooldusõiguse peatamise mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada. Vanema hooldusõigus peatatakse, kui vanem ei saa lapse suhtes tegelikult hooldusõigust teostada. Hooldusõiguse peatamine on ajutine meede selleks, et lapse õigused ja huvid ei jääks kaitseta ajal, mil tema hooldusõiguslik vanem ei saa oma eemaloleku tõttu hooldusõigust teostada, s.o viia õiguslik olukord vastavusse tegeliku olukorraga. (p 16) Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, on eelkõige aluseks vanema hooldusõiguse peatamiseks ning vangist vabanemise järel on võimalik hooldusõigus jälle taastada. (p 18) Hooldusõiguse peatamise ajal või peatamise aluse olemasolu korral saab vanema suhtes kohaldada ka PKS §-des 134 ja 135 nimetatud abinõusid. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• eksperdiarvamus

Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud.

Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• põlvnemine
• ->
• põlvnemise kindlakstegemine

Lapse isa kindlakstegemine on eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks. Kohus saab nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi tuvastada isaduse asjaolude alusel, millest saab järeldada, et laps põlvneb bioloogiliselt kindlasti või ülimalt suure tõenäosusega sellest mehest. (p 15) Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse. (p 17) Asjaolu, et laps on mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha molekulaargeneetilise uuringuga. Olukorras, kus molekulaargeneetilise uuringu tegemine osutub võimatuks (mh nt mehe surma korral), saab tuvastada lapse põlvnemist ka muude asjaolude alusel, mis annavad piisavalt alust järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. Eelkõige saab arvestada asjaolu, et lapse emal olid lapse oletatava eostamise ajal selle mehega intiimsuhted, aga ka kõiki muid asjaolusid, mis koosmõjus annavad alust piisavalt kindlalt järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. (p 15) Põlvnemise asjas peab hageja tõendama, et kostja on lapse bioloogiline vanem, st on lapse eostanud. Kostja saab omakorda tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 15) Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud. Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tsiviilkohtumenetluse üldised põhimõtted
• ->
• analoogia kohaldamine

Vt p 16 kuues lõik.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

Põlvnemise asjas peab hageja tõendama, et kostja on lapse bioloogiline vanem, st on lapse eostanud. Kostja saab omakorda tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 15)

Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud. Kohtule dokumendi esitamata jätmise sätteid saab kohaldada ka eksperdiarvamuseks TsMS § 300 järgi vajaliku proovi andmata jätmise korral. Kui isik keeldub õigustamatult proovi andmast ning temalt ei õnnestu mingil põhjusel ekspertiisiks vajalikku proovi saada, tuleb arvestada seda asjaolu tõendite hindamisel. Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendite hindamine

Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse. (p 17)

Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Kui isik keeldub õigustamatult proovi andmast ning temalt ei õnnestu ekspertiisiks vajalikku proovi saada, tuleb arvestada seda asjaolu tõendite hindamisel.

Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• eraelu puutumatus (§ 26)

Avaliku elu tegelased on suurema avalikkuse tähelepanu all ning peavad seetõttu arvestama ka suurema kriitikaga (vt Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 20). Sõltuvalt oma tegevuse iseloomust ja ulatusest võivad avaliku elu tegelased olla erinevad ja sellest tulenevalt võib erinev olla ka avalikkuse põhjendatud huvi määr nende eraelu vastu. (vt Riigikohtu 30. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97). Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise viis

Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• muud kondiktsioonid
• ->
• väärtuse hüvitamise nõue õiguste rikkumise korral

Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes ja kannatanu saab pressideliktide puhul nõuda lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisest saadud tulu väljaandmist. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. ( p 30)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• isiklike õiguste rikkumise õigusvastasus
• ->
• muu isikliku õiguse rikkumine

Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15) Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. ( p 28) Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. (p 30)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• sõna- ehk väljendusvabadus (§ 45)

Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (vt Riigikohtu 5. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-02, p 9). (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• muu isikuõiguse rikkumine, sh au teotamine

Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. (p 28)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Hagejal on siiski õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. (p 22) Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26) VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolusid võib kohus võtta arvesse hüvitise suuruse määramisel lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud asjaoludele. Kohaldades VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana, mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. (p 27)

Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See ei tähenda aga, et kohus peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt välja viimase saadud kasu, vaid et kohus võib VÕS § 134 lg-s 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise väljamõistmisel arvestada täiendavate asjaoludega. ( p 29)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustus
• ->
• alaealise lapse ülalpidamine

Nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal. Vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust. Lapsele tuleb tagada tema igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanemad peavad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

Kuni 30.juunini 2010 tuleb mõista elatis välja enne 1.juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse ning alates 1.juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel.Enne 1.juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi tuli elatise suurus määrata kindlaks vastavalt lapse põhjendatud vajadustele ning üldjuhul pidi kumbki vanem kandma pool lapse põhjendatud vajaduste rahuldamiseks tehtavatest kulutustest, kuid mitte vähem kui seaduses sätestatud miinimum.Vanema töövõimetus ja teised ülalpeetavad lapsed andsid alust mõista vanemalt välja miinimummäärast väiksem elatis üksnes juhul kui vanema varaline seisund ei võimaldanud sellises suuruses elatist maksta.Kehtivas õiguses sõltub lapse ülalpidamise nõude suurus lapse vajadustest.Arvestada tuleb lapse tavalist elulaadi,mida talle tema vanemad saavad võimaldada.Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust.Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada,kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt tuleb arvestada,et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas,mille eest see vanem vastutab,st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.Vanemad peavad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist.Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile.PKS § 105 lg 3 kohaldamisel tuleb vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada,mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu,et tal ei ole sissetulekut või et see on väike.Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata,peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek,millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid,ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda.Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt.Elatise suuruse määramiseks tuleb tuvastada nii lapse mõistlikud vajadused kui ka vanemate varaline seisund ning asjakohaste tõendite puudumise korral lähtuda eeldusest,et lapsel on õigus saada üksnes miinimumelatist.Laste huve puudutavas vaidluses võib kohus koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.Kuna nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg-s 4 kui ka kehtiva PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus,tuleb eeldada,et lapse ülapidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär.Samuti tuleb eeldada,et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses.Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• füüsiline isik
• ->
• elu- ja tegevuskoht
• ->
• alaealise ja eeskoste alla oleva isiku elukoht

Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena. Seega ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 mõttes ega ole õige siduda lapse hariliku viibimiskoha riiki tingimata tema vanema elukohaga.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• hagita perekonnaasjad
• ->
• hooldusõiguse asjad

Kohus saab hagita asjas menetluse peatada avaldajast või puudutatud isikust tingitud mõjuval põhjusel. Lapsega koos elava vanema isikuhooldusõiguse piiramine suhtlusõigust puudutavas küsimuses on käsitatav vanemast tuleneva mõjuva põhjusena, mis annab alust suhtlemiskorra määramise asjas menetlus peatada kuni vanema isikuhooldusõigust piiravate abinõude rakendamise lõpetamiseni.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• suhtlusõigus

Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine. Lapsega koos elav vanem on üldjuhul kohustatud lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda. Vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga. Üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda. Seda, kas lahus elava vanema ja lapse suhtlemise takistamine on lapse huvides põhjendatud, saab kohus hinnata vanema ja lapse suhtlemise korda määrates. Ennatlik ja ebaotstarbekas on määrata kindlaks lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda olukorras, kus piisava arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne oma vanemat. See ei ole lapse huvides, sest ei ole teada, kuidas lapsele tõe teadasaamine mõjub, ega see, kas ja kui kiiresti laps olukorraga kohaneb ning milline kontakt tal lahus elava vanemaga tekib ja kui sage suhtlemine on lapse huvides parim. Kohus ei saa vanema ja lapse suhtlemist korraldades kohustada lapsega koos elavat vanemat lapsele selgitama, kes on lapse isa, kui vanem ise on sellele vastu. Kas, millal ja kuidas lapsele tema päritolu kohta teavet anda, on üldjuhul hooldusõigusliku vanema otsustada. Selle küsimuse otsustamisel peab vanem teostama oma õigusi heas usus ja lähtuma lapse, mitte enda heaolust. Kui vanem ei suuda isiklikel põhjustel lapsele tema päritolu kohta teavet anda, kuigi see oleks ilmselt lapse huvides, ja takistab põhjendamatult teisel vanemal lapsega suhelda, kahjustades sellega lapse heaolu, peab kohus leidma viisi, kuidas lapse heaolu tagada. Lapsele tema päritolu selgitamiseks ja vanemaga suhtlemise võimaldamiseks tuleb kohtul esmalt veenda lapsega koos elavat vanemat koostöö vajalikkuses. Kui vanem keeldub koostööst, jättes sellega lapse ilma isiklikust kontaktist teise vanemaga ja ohustades lapse heaolu, saab kohus lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid ning valitud abinõu peab olema asjaolusid arvestades eesmärgipärane ja proportsionaalne. Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks saab vahendajaks määrata erieestkostja, kelle ülesandeks on sellisel juhul vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub ning millal ja kuidas selgitada lapsele pärast teise vanema tundma õppimist, et tegemist on tema vanemaga, kes soovib ka edaspidi lapsega suhelda ja tema elus vanemana osaleda. Erieestkostjaks peab olema isik, kelle isikuomadused ja kvalifikatsioon võimaldavad sellises komplitseeritud olukorras täita erieestkostja ülesandeid ja tagada lapse heaolu. Erieestkostjaks võib olla kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kellel on piisav kogemus selliste olukordade lahendamiseks.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• isikuhooldus

Ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu vanemate lahuselu korral parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem. Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• kohtuotsuse vastuolulisus

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. See kehtib ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse kohta.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• lapse elukoht

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-123-06. Lapse tagastamise vaidluses lapse elukoha küsimust ei lahendata.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• hagita perekonnaasjad

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• hagita asja läbivaatamise põhimõtted
• ->
• uurimispõhimõte

Lapse tagastamise avaldus vaadatakse kohtus läbi hagita menetluses. Nii 1. jaanuaril 2006. a jõustunud kui ka enne seda kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi peab kohus olema hagita menetluses ise aktiivne. Seetõttu peab kohus ka vastavate vastuväidete puudumisel kontrollima lapse tagastamisest keeldumise aluste olemasolu ning vajadusel koguma nende asjaolude tõendamiseks tõendeid.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• lapse elukoht

Lapse äraviimine või kinnipidamine on õigusvastane vaid siis, kui on täidetud Haagi 1980. a konventsiooni art-s 3 sätestatud mõlemad eeldused. Juhul kui lapse äraviimine või kinnihoidmine ei ole õigusvastane Haagi 1980. a konventsiooni mõttes, ei saa lapse tagastamise avaldust nimetatud konventsiooni alusel rahuldada.

Haagi 1980. a konventsiooni kohaldamisel tuleb arvestada konventsiooni preambulis sätestatud lapse huvi ülimuslikkuse põhimõttega ja sellega, et konventsiooni eesmärk on kaitsta last tema õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise kahjulike tagajärgede eest. Samas ei saa ainuüksi konventsiooni preambulis sätestatu olla aluseks lapse tagastamisest keeldumisele. Lapse tagastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud konventsiooni art-tes 12 (2), 13 ja 20. Lapse saab jätta tagasi toomata vaid erandlikel asjaoludel.

Haagi 1980. a konventsiooni art 13 (1) b alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid siis, kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema erakordse ohuga lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Konventsiooni art 13 (1) b ja ka teiste lapse tagastamisest keeldumise aluste avara tõlgendamise korral oleks kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine.

Last ei saa jätta Haagi 1980. a konventsiooni art 13 (1) b alusel tagastamata üksnes seetõttu, et väikelapsele on oluline ema hoolitsus ja et laps on seni olnud pidevalt koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Seejuures ei tule nimetatud konventsiooni alusel last tagastada mitte teisele vanemale, vaid laps tuleb reeglina tagasi viia tema hariliku viibimiskoha riiki.

Tulenevalt Haagi konventsiooni art-ist 13 (3) on lapse huvide paremaks kaitseks vajalik välja selgitada, milline on selle riigi, kust laps õigusvastaselt ära viidi, lastekaitseks pädeva asutuse arvamus lapse tagastamata jätmise kohta.

Lapse hooldusõiguse, sh lapse elukoha määramise saab lapse tagastamise avalduse esitamise korral otsustada pärast seda, kui on lahendatud lapse viivitamata tagastamise küsimus.