https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 33| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-18027/149 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.10.2024

Õigusaktid ei näe ette võimalust võtta isikult vabadus, sh paigutada isik kinnisesse asutusse eestkostja kui isiku seadusliku esindaja tahteavalduse alusel. Eestkostjal ei ole ka PKS § 206 lg 1 teisele lausele tuginedes õigust sõlmida teenuse osutamise lepingut, mille ese on isiku paigutamine hoolekandeasutusse selliselt, et isikul on takistatud sealt lahkumine. Kinnisesse asutusse paigutamise (kohtu)menetluse jaoks reguleerib SHS § 105 lg 3 üheselt, et täisealise isiku nõusolekut (saamaks hoolekandeasutuses ööpäevaringset erihooldusteenust) ei asenda tema seadusliku esindaja nõusolek. (p 14.1)

Eestkostjal on võimalus sõlmida leping, mille alusel isikule erihooldusteenust osutatakse. See leping ei anna aga õiguslikku alust piirata eestkostetava vabadust, sh võimalust lahkuda erihooldusteenuse osutamise paigast ilma teenuse osutaja või eestkostja nõusolekuta. Lepingu ese võib olla üksnes teenuse osutamine, millega ei kaasne eestkostetavalt vabaduse võtmist. (p 14.3)


Kui isik esitab avalduse, et tema vabadust on alusetult piiratud, tuleb kohtul probleem sisuliselt läbi vaadata. Selleks on sobilik menetlusliik järelevalve teostamine eestkostja üle (TsMS § 4772, PKS § 193). Kohtul on võimalik selles menetluses panna eestkostjale kohustus teha tahteavaldus, mis tagaks avaldaja viivituseta vabastamise lepingu alusel osutatavalt hoolekandeteenuselt, millega on temalt võetud vabadus. Enne seda tuleb siiski eestkostjaga arutada, kuidas on võimalik tagada, et kinnisest hoolekandeasutusest vabastamisega ei satuks ohtu isiku enda või teiste isikute tervis ja elu. Otstarbekaks võib osutada teavitada eestkostjat juba kohtumenetluse ajal võimalikust vajadusest tagada eeskostetavale teistsugune teenus või saavutada tema paigutamine kinnisesse asutusse kohtumääruse alusel. Järelevalve menetluses on võimalik määrata isikule vajaduse korral uus eestkostja või erieestkostja, et tagada isiku õiguste tõhus kaitse. (p 15)

2-22-18337/67 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.09.2024

TsMS § 557 lg-s 4 on ette nähtud isikute ring, kes saavad esitada määruskaebuse samas paragrahvis loetletud määruste peale sõltumata sellest, kas kaebuse esitaja enda õigusi on rikutud. Kaebeõigus on lapse otseliinis sugulastel, seejuures ei ole tähtis, kas nimetatud ringi kuuluvatel lähisugulastel on olemas lapsega mingi varasem kokkupuude või emotsionaalne side. Kaebeõigus lähtub sugulussidemest ja sugulaste võimalikust soovist lähedase õiguste eest seista. Kaebeõigus on ka lapse lähedasel isikul, kes ei pea olema lapse sugulane, kuid kellel on lapsega varasemast ajast tihe ja usalduslik side. (p 20)

Alaealisele lapsele eestkoste määramata jätmise määruse peale on kohtule avalduse esitanud huvitatud isikul kaebeõigus ka siis, kui kohus käsitab huvitatud isiku avaldust teatena ja menetleb asja omal algatusel. (p 24)


Vanaema saab lugeda huvitatud isikuks, kellel on PKS § 173 lg 1 järgi õigus esitada kohtule avaldus alaealisele lapsele eestkoste seadmiseks. Kuigi perekonnaseadus ei loetle, kes on huvitatud isikud PKS § 173 lg 1 mõttes, saab igal juhul lugeda huvitatud isikuteks TsMS § 557 lg-s 4 nimetatud isikuid, kellel on kaebeõigus samas lõikes loetletud määruste peale. (p 23)


Olukorras, kus 8-aastasel lapsel puudub vanemaga lähedane ja usalduslik suhe, vanem ei ole varem lapse eest hoolitsenud ega teda kasvatanud, tuleb kõigepealt välja selgitada vanema suutlikkus hooldusõigust nõuetekohaselt teostada. Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Lapse huvide kaalumisel tuleb muu hulgas arvestada, et laps on hiljuti kaotanud ema, tal on lähedane suhe vanaemaga ja ta on kogu oma senise elu elanud koos vanaema ja vanemate poolvendadega. Lapse huvide väljaselgitamisel tuleb ühe asjaoluna võtta arvesse ka lapse arvamust. (p 26)

1-21-2199/76 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.09.2022

Mõistes kelleltki välja rahasumma, peab kohus lahendi resolutiivosas lisaks väljamõistetava summa suurusele ja isikule (või isikutele), kellelt raha välja mõistetakse, märkima ka isiku (isikud), kelle kasuks raha välja mõistetakse. Mõistes raha välja mitme isiku kasuks, peab kohtuotsusest üheselt ilmnema, kellelt kelle kasuks milline rahasumma välja mõistetakse. Kui raha mõistetakse välja erinevatel alustel (nt nii haginõude kui ka menetluskulu katteks), peab kohtuotsuse resolutiivosast nähtuma seegi, millise nõude katteks üks või teine rahasumma on välja mõistetud. (p 7)


Kui süüdistataval tekib kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki sätete alusel kohustus hüvitada menetluskuluna kannatanu lepingulisele esindajale makstud tasu, tuleb see summa mõista välja kannatanu, mitte aga riigi kasuks. (p 8)


KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus jätta osa menetluskulust, mille muidu peaks hüvitama süüdistatav, riigi – mitte aga mõne menetlusosalise – kanda. Niisamuti laieneb ka KrMS § 180 lg 3 neljandas lauses ette nähtud ositi tasumise võimalus üksnes sellisele kriminaalmenetluse kulu hüvitisele, mis mõistetakse süüdistatavalt välja riigi kasuks. KrMS § 180 lg 3 neljanda lause alusel ei saa koormata mõnd menetlusosalist – näiteks kannatanut – kohustusega oodata talle kuuluva menetluskulu hüvitamise nõude kohese ja täieliku sissenõudmisega. (p 11)

Kohtuliku arutamise ajal toimuva määruskaebemenetluse kulu hüvitamise taotlus tuleb esitada juba määruskaebemenetluse käigus ja selle lahendab määruskaebust lahendav kohus KrMS §-st 187 juhindudes. Määruskaebemenetluses esitamata jäetud menetluskulu hüvitamise taotlust ei saa esitada hiljem kriminaalasja arutamisel. (p 16)

Menetluskulu see osa, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182 alusel. (p 17)

Süüdistatava kanda ei saa jätta menetluskulu, mis on seotud tähtaega rikkudes esitatud ja seetõttu läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi menetlemisega. (p 18)

Üldjuhul peab kõrgema astme kohus, muutes süüdistatava süüdimõistmise mahtu, korrigeerima ka madalama astme kohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. (p 26)


Kui menetluskulu on enda vara arvel kandnud füüsilisest isikust menetlusosalise seaduslik esindaja (KrMS § 41 lg 1), siis tuleb ka hüvitis selle menetluskulu eest välja mõista menetlusosalise seadusliku esindaja kasuks. (p 13)


Kui valla- või linnavalitsus on kriminaalasjas kannatanuna osaleva isiku eestkostjana maksnud kannatanu lepingulisele esindajale õigusteenuse eest tasu, mis jääb menetluskuluna kannatanu kanda, ei luba PKS § 191 lg 2 valla- või linnavalitsusel nõuda selle kulu hüvitamist eestkostetava vara arvel. (p 22)

2-19-8577/98 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2021

Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)


Olukorras, kus kohus teab enne isiku üle eestkoste seadmist, et ta on enne teovõimelisena kehtivalt andnud enda esindamiseks volituse, tuleb seda asjaolu arvestada isiku eestkostevajaduse hindamisel ning eestkostja ülesannete määramisel (vt ka RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 21). (p 14)

Kehtivast õigusest ei tulene, et juhul kui isikul tekib peale volituse andmist piiratud teovõime, mõjutaks see teovõimelisena antud volituse kehtivust. Eestkostetava teovõimelisena antud volitus kehtib ka olukorras, kus kohus on hiljem seadnud tema üle eestkoste ja määranud talle eestkostja. (p 15)

Kui isiku eestkostevajadus muutub, saab kohus PKS § 206 lg 2 ja TsMS § 529 lg 1 järgi teha vastavalt eestkostevajaduse muutumisele muudatusi eestkostja ülesannetes või eestkoste lõpetada. Eestkostja ülesanded peavad vastama piiratud teovõimega isiku eestkostevajadusele ka pärast eestkostja määramist. Kohus peab hiljemalt iga viie aasta järel kontrollima, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Kohus võib isiku eestkostevajadust kontrollida ka varem (RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 14). Kohus otsustab eestkoste lõpetamise, piiramise või laiendamise mh omal algatusel (vt ka RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 16; RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 17). (p 16)

Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)

Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)


Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)


Piiratud teovõimega täisealisel isikul ei ole TsMS § 202 lg-te 1 ja 2 kohaselt üldjuhul tsiviilkohtumenetlusteovõimet (TsMS § 202 lg 4 esimese lause järgi on eestkostetaval tsiviilkohtumenetlusteovõime täisealisele isikule piiratud teovõime tõttu eestkoste seadmise menetluses). Piiratud teovõimega täisealist isikut esindab TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema seaduslik esindaja, kes on PKS § 207 lg 1 kohaselt oma ülesannete ulatuses eestkostja. Kui eestkostetav on enne kehtivalt volitanud kedagi ennast kohtumenetlustes esindama, on ka volitatud esindajal õigus eestkostetavat TsMS § 217 lg 1 kohaselt menetluses esindada.

Menetlusosalise esindaja ei ole menetlusosaline, vaid isik, kelle kaudu menetlusosaline menetluses osaleb (TsMS § 217 lg 1). Esindaja menetlusse kaasamist TsMS ei sätesta. (p 19)

2-20-12596/15 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.04.2021

Kaasomanike AÕS §-dest 72-79 tulenevaid õigusi ei välista iseenesest asjaolu, et üks kaasomanikest on seotud PärS §-s 48 järelpärija kasuks kehtestatud piirangutega. Ka pärandvara hulka kuuluva kinnisasja kaasomanikel on enne järelpärimise tingimuse saabumist võimalik kaasomandit käsutada.

Järelpärija saab anda pärandvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamiseks oma eelneva nõusoleku TsÜS § 114 lg 1 mõttes. Juhul kui järelpärija on sellise nõusoleku andnud, siis ei saa ta järelpärimise tingimuse saabumisel tugineda sellele, et kinnisasja käsutamise tehing on PärS § 48 lg 2 järgi tühine põhjusel, et see välistab või piirab tema õigusi. (p 8)

Kui järelpärija on alaealine, võib temal nimel anda eelpärijale kinnisasja käsutamiseks nõusoleku tema vanem kui seaduslik esindaja. (p 9)

Järelpärimise tingimuse saabumisel ei saa järelpärija tugineda PärS § 48 lg 2 kohaselt käsutustehingu tühisusele juhul, kui ta oli andnud kaasomandis olnud kinnisasja jagamiseks eelpärijale nõusoleku. Kui järelpärija on alaealine, saab tema nimel sellise nõusoleku anda eelpärija kui järelpärija vanem. Eelpärijal on selleks PKS § 131 lg-st 1 ja § 187 lg 1 p-st 1 tulenevalt vaja kohtu nõusolekut.

Sellises menetluses kui hagita menetluses saab kohus otsustada, kas kinnisasja käsutamine oleks järelpärija huvides, ning hinnata muu hulgas, kas erieestkostja määramine PKS § 209 lg 2 kohaselt on vajalik. (p 11)

PärS § 48 lg 2 ei kohaldu kinnisasja kasutuskorra kokkuleppele ja sellest tulenevalt kasutuskorra kohta märkuse kandmisele kinnistusraamatusse ning eelpärijal pole vaja kohtult küsida eelnevat nõusolekut selleks, et ta saaks järelpärija nimel eelnimetatud tehingutega nõustuda. (p 10)


Kui järelpärija on alaealine, võib temal nimel anda eelpärijale kinnisasja käsutamiseks nõusoleku tema vanem kui seaduslik esindaja. (p 9)

Vanem saab lapse seadusliku esindajana teha vajaduse korral tahteavalduse lapse nimel. Osa tehingute tegemiseks on aga seaduses sätestatud lisanõuded. Esiteks ei või vanem last esindada tehingutes, mil on oht vanema ja lapse huvide konflikti tekkimiseks (PKS § 120 lg 6 ja § 180 kohaselt). Teiseks on ulatuslikumate õiguslike tagajärgedega tehingute jaoks lisaks vanema tahteavaldusele vajalik ka kohtu nõusolek (vt PKS § 130, § 131 lg 1, §-d 187 ja 188).

PKS § 209 lg-d 1 ja 2 võimaldavad määrata lapsele erieestkostja PKS §-s 180 nimetatud tehingute tegemiseks või tehingute jaoks, mida vanem teha ei saa. (p 9)

2-17-1453/135 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.12.2020

Eestkostja on oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja PKS § 207 lg 1 ja TsMS § 526 lg 4 kohaselt. Esindajana saab eestkostja teha eestkostetava nimel tehinguid, eeldusel et need jäävad TsÜS § 117 lg 1 mõttes tema esindusõiguse piiresse. Eestkostja esindusõiguse piirid TsÜS § 120 lg 1 mõttes määrab kindlaks tema ülesannete ring eestkostjana. Eestkostja ülesannete ring tuleneb eestkostemäärusest (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-17, p 14). (p 12)


TsÜS § 115 lg 2 kohaselt ei saa esindaja kaudu teha tehingut, mis tuleb teha isiklikult. Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetavat isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemisel esindada ega nende tegemiseks nõusolekut anda. Need tehingud ei saa ka kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Eestkostemääruses kajastatakse TsMS § 526 lg 5 kohaselt eraldi see, kas eestkostetaval on valimisõigus, kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes, sellepärast et ka neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. (p-d 11 ja 14)


Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. TsÜS § 115 lg 2 kohaselt ei saa esindaja kaudu teha tehingut, mis tuleb teha isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetavat isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemisel esindada ega nende tegemiseks nõusolekut anda. Need tehingud ei saa ka kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Testamendi peab PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. Eestkostemääruses kajastatakse TsMS § 526 lg 5 kohaselt eraldi see, kas eestkostetaval on valimisõigus, kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes, sellepärast et ka neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. (p-d 11 ja 14)

Eestkostja on oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja PKS § 207 lg 1 ja TsMS § 526 lg 4 kohaselt. Esindajana saab eestkostja teha eestkostetava nimel tehinguid, eeldusel et need jäävad TsÜS § 117 lg 1 mõttes tema esindusõiguse piiresse. Eestkostja esindusõiguse piirid TsÜS § 120 lg 1 mõttes määrab kindlaks tema ülesannete ring eestkostjana. Eestkostja ülesannete ring tuleneb eestkostemäärusest (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-17, p 14). (p 12)

TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev teovõime piiratuse eeldus pärandaja testeerimisvõime hindamisele ei kohaldu. (p 15)

Iga eestkostemääruses nimetamata isiklikkuse vorminõuetega tehingu kehtivust tuleb üksikjuhtumil eraldi hinnata. Üldreeglit tehingu kehtivuse hindamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada tehingu tegemise aja seisuga. Eestkostetava teovõimele hinnangut andes saab eestkostemenetluses käsitletud asjaolud siiski võtta lähtepunktiks. Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab see olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks. Sarnaselt saab teovõime hindamise lähtekohaks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi. (p 16-17)

Oluline on, et isiku testeerimisvõime hindamisel oleks tõendamiskoormise jaotus menetlusosalistele algusest peale selge. Eestkostetava teovõime piiratuse tõendamiseks vaidluses testamendi kehtivuse üle võib üldiselt olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi teinud eksperdi arvamuse esitamine kohtule. Järgnevalt saab minna tõendamiskoormis üle vastaspoolele, kes peab tõendama eestkostetava testeerimisvõime olemasolu. See ei välista, et keerulisemates asjades on kohtul võimalik tõendamiskoormis vastavalt asjaoludele jagada eelnevast erinevalt. (p 18)

2-17-5110/111 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.12.2020

TsÜS § 8 lg-s 3 sätestatud eeldus, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle on määratud eestkostja, ei ole testeerimisvõime hindamisel asjakohane. Eestkostja määramise ulatus ei saa kunagi hõlmata isiku testeerimisvõimet, sest testamendi saab isik PärS § 19 lg 2 kohaselt teha üksnes isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. (p 11)

Kuna PärS § 19 lg 1 kohaselt saab testamendi teha vaid isiklikult, ei saa TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes kuuluda eestkostja ülesannete hulka testamendi tegemine, testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111). (p 13)

Kuna eestkostja ülesannete ringist välja jäävas ulatuses eestkostetava teovõime piiratust ei eeldata (vt Riigikohtu 11. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-70131/109, p 15), tuleb isiku teovõimet iga eestkostemäärusega hõlmamata tehingu osas eraldi hinnata. (p 14)

Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab eestkostemääruse ning eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi siiski eestkostetava teovõime hindamisel lähtekohaks võtta. Eestkostemäärus saab olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalne tõend (p-d 12 ja 15).

Üldreeglit tehingu kehtivuse üle otsustamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada. (p 14)

Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga.

Eestkostetava teovõime piiratuse esmaseks tõendamiseks võib olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi esitamine kohtule. Kui need võimaldavad piisava selgusega järeldada, et isiku teovõime on piiratud ka tema testeerimisvõimet mõjutavas ulatuses, läheb tõendamiskoormis järgnevalt üle vastaspoolele, kes peab omakorda tõendama testeerimisvõime olemasolu. Keerukamatel juhtudel, mil isiku teovõime piiratuse ulatus eestkostja määramise menetlusest selgelt välja ei tule, on võimalik tõendamiskoormis asjaolusid arvestades jagada eeltoodust erinevalt. (p 15)

Kuna isiku testeerimisvõime hindamine eeldab eriteadmisi, saab selle juures lähtepunktiks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud või postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemused. Samas ei ole välistatud, et vaatamata ekspertiisiga tuvastatud kestvale psüühikahäirele, mis üldiselt mõjutab isiku arusaamisvõimet, leiab kohus teisi tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates, et isik oli siiski testeerimisvõimeline. Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru. (p 17)


Kuna PärS § 19 lg 1 kohaselt saab testamendi teha vaid isiklikult, ei saa eestkostja eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. Samuti ei saa eestkostja ülesannete hulka kuuluda testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111). (p-d 11 ja 13)

Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga. (p 15)

Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru. (p 17)

PärS § 23 lg 2 peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Tunnistajate teavitamise eesmärk on see, et tunnistajad saaksid aru ja teaksid kinnitada, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on seejuures teo- ja otsustusvõimeline. Samas on tunnistajate teavitamine testaatori tahteavaldus, mille testaator võib TsÜS § 68 lg-te 1 ja 3 kohaselt teha ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga (vt Riigikohtu 10. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-08, p-d 14 ja 15). (p 19)

Erinevalt omakäelisest testamendist, mille testaator peab PärS § 24 lg 1 kohaselt kirjutama algusest lõpuni oma käega, ei pea testaator tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamenti algusest lõpuni oma käega koostama. Testaator võib kasutada trükitud teksti või lasta teksti koostada kellelgi teisel, sh ühel tunnistajatest. Küll aga peab testaator PärS § 23 lg-st 1 tulenevalt märkima testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Kui kuupäeva on märkinud keegi teine, kuupäev on märgitud loetamatult või on testamendil vastuoluliselt mitu kuupäeva, on PärS § 23 lg-st 1 tulenevat kuupäeva märkimise nõuet rikutud. Eelnev ei tähenda aga, et testament oleks seetõttu tühine. (p 20)

PärS § 23 lg-s 1 sätestatud kuupäeva ja aasta märkimise nõude eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa testamendi tühisus. Sätte eesmärgi sisustamisel tuleb arvestada PärS § 25 lg-ga 2, mis reguleerib tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi kui koduse testamendi kehtivust. (p 21)

PärS § 25 lg 2 näeb kuupäeva ja aasta märkimata jätmise korral ette testamendi tühisuse vaid juhul, kui täidetud on korraga mõlemad eeldused: koduses testamendis ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik selle tegemise aega tuvastada. Seega on tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament, millele ei ole kuupäeva ega aastat märgitud, tühine vaid juhul, kui selle tegemise aega ei ole võimalik ka muul viisil tuvastada. On ebatõenäoline, et tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi tegemise aega ei saaks tuvastada, sest tunnistajad saavad anda selle tegemise aja kohta ütlusi. (p 22)

2-13-70131/109 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.03.2020

Eestkostemäärusest nähtub, millises ulatuses on täisealine isik piiratud teovõimega, sh millises ulatuses võib eestkostja teha tehinguid eestkostetava nimel. (p 15)

Kui eeskoste seadmise ja selle pikendamise määruses on eestkostja ülesandeks märgitud täisealise isiku toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste (sh ööapäevaringse erihooldusteenuse) ja ravi tagamist, asendab eestkostja nõusolek isiku nõusolekut. (p 17)

Kui täisealisele isikule osutatakse ööpäevaringset erihooldusteenust vabatahtlikult ja tegemist ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamisega SHS § 105 lg 1 tähenduses, ei ole eestkostjal ega teenust osutaval hoolekandeasutusel õigust isikult vabadust võtta ega üldjuhul tema liikumisvabadust piirata. (p 18)


Kui täisealist isikut ei ole paigutatud kinnisesse asutusse kohtumääruse alusel ja ta ei viibi ööpäevaringsel erihooldusteenusel tahte vastaselt, ei ole kohtul alust lahendada TsMS § 539 järgi kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise avaldust ega isiku kinnisesse asutusse paigutamist lõpetada. Isikule vabatahtlikult osutatavate sotsiaalteenuste (mh nt hoolekandeasutuses ööpäevaringse erihooldusteenuse) lõpetamist TsMS ette ei näe. (p 19)

2-15-11546/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.11.2017

PKS § 191 lg 1 ja § 192 lg 3 annavad eestkostjale õiguse nõuda eestkostetavalt eestkostmiseks tehtud kulutuste hüvitamist käsundi kohta kehtivate sätete järgi.

Eelkõige tuleb kõne alla VÕS § 628 lg 2, mille põhimõttest tulenevalt saab eestkostja nõuda eestkostetavalt eestkoste teostamisega seotud vajalike ja mõistlike kulude hüvitamist. Igal üksikjuhul saab otsustada, millised kulutused saab lugeda eestkoste teostamisega seotud kuludeks, lähtudes konkreetse eestkostja ülesannetest. Samuti saab kulutuste vajalikkuse ja mõistlikkuse üle otsustada igal üksikjuhul, lähtudes muu hulgas eestkostetava huvide kaitse vajalikkuse ulatusest ja eestkostetava varalisest seisundist. (p 12)

Kuivõrd PKS § 191 lg 1 ja § 192 lg 3 võimaldavad eestkostja ja eestkostetava vahelisest suhtest tulenevalt tekkinud kulutuste hüvitamist nõuda vaid ulatuses, milles need on seotud eestkoste teostamisega, siis ülejäänud kulutuste hüvitamist neile sätetele tuginedes nõuda ei saa.

Kui eestkostjaks määratud isik on teinud eestkostetava kasuks kulutusi enne eestkostjaks nimetamist, saab ta nõuda eestkostetavalt kulutuste hüvitamist eeldusel, et isiku ja eestkostetava vahel on kehtiv võlasuhe. Siiski tuleb õigussuhte kehtivuse kontrollimisel tähelepanu pöörata. eestkostetava võimalikule piiratud teovõimele. Piiratud teovõime võib kaasa tuua lepingu tühisuse. Samas võib eestkostjal olla enne eestkostjaks nimetamist tehtud kulutuste hüvitamise nõue eestkostetava vastu lepinguvälisel alusel. (p 13)

Eestkostja kulutuste hüvitamise nõude eestkostetava vastu saab maksma panna hagita menetluse vormis (TsMS § 520 jj, vt ka § 554). (p 14)

Enne eestkostja nimetamist tekkinud kulutustega seotud vaidlused tuleb üldjuhul lahendada hagimenetluses. Erandina saab nimetatud vaidlused lahendada hagita menetluses siis, kui nende hüvitamist nõutakse koos pärast eestkoste seadmist tekkinud kulutustega ja nende kulutuste vahel on olemuslik seos. (p 15)


PKS § 191 lg 1 ega § 192 lg 3 ei sätesta iseenesest selgelt, millises korras saab eestkostja eestkostetava vastu kulutuste hüvitamise nõude maksma panna. Arvestades kohtu rolli eestkoste üle järelevalve tegijana ning TsMS § 527 lg 1 p 1 sõnastust, saab eestkostja kulutuste hüvitamise nõude eestkostetava vastu maksma panna hagita menetluse vormis (TsMS § 520 jj, vt ka § 554). (p 14)

Üldjuhul tuleb vaidlused, mis on seotud kulutustega, mis on eestkostjal tekkinud enne eestkostjaks nimetamist, lahendada hagimenetluses. Menetlusökonoomia põhimõtet arvestades saab erandina enne eestkostja nimetamist tekkinud kulutustega seotud vaidlused lahendada hagita menetluses siis, kui nende hüvitamist nõutakse koos pärast eestkoste seadmist tekkinud kulutustega ja nende kulutuste vahel on olemuslik seos. (p 15)

2-12-16865/101 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.11.2017

Valla- või linnavalitsuse eestkostja vabastamist PKS § 198 lg 1 esimese lause alusel ei saa välistada üksnes seetõttu, et füüsiline isik on väljendanud nõusolekut eestkostetava eestkostjaks hakkamiseks selle linna- või vallavalitsuse asutuse töötajana, mitte füüsilise isikuna. Üksnes asjaolu, et füüsiline isik on linna- või vallavalitsuse asutuse töötaja, ei välista tema määramist füüsilisest isikust eestkostjaks. (p 11)

PKS § 198 lg 1 esimese lause järgi juriidilisest isikust või valla- või linnavalitsusest eestkostjat eestkostja kohustustest vabastades ja füüsilisest isikust eestkostjat määrates tuleb hinnata, kas juriidilisest isikust või valla- või linnavavalitsusest eestkostja kohustustest vabastamine ja füüsilisest isikust eestkostja määramine on eestkostetava huvides ning kas füüsiline isik, kes on valmis eestkostekohustust täitma, on eestkostjaks sobiv. (p 12)

PKS §-de 204 ja 205 mõtte järgi tuleb eestkostjat määrates eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele (vt ka Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 22). Seega on eelduslikult valla- või linnavalitsusest eestkostja vabastamine ja füüsilisest isikust eestkostja määramine eestkostetava huvides. (p 12.1)

PKS § 204 lõige 1 mõttes füüsilise isiku kui eestkostja sobivuse hindamisel on oluline, et füüsiline isik otsustab vabatahtlikult (kas tasu eest või tasuta) hakata eestkostetava eestkostjaks, soovib ja ka suudab eestkostetava huve kaitsta, lähtub oma tegevuses üksnes eestkostetava huvidest ning mõistab eestkostjaks hakkamisega kaasnevaid kohustusi ja tagajärgi. (p 12.2)

2-12-18265/234 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.09.2017

Eestkoste pikendamise otsustamisel eestkostetava isiklikult ära kuulamata jätmine on käsitatav õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumisena TsMS § 669 lg 1 p 1 mõttes. (p 18)

Eestkoste määramise ja selle pikendamise otsustamisel ei ole isikliku ärakuulamise nõue täidetud, kui eestkostetavaga kohtub üksnes talle riigi õigusabi korras määratud advokaat. (p 19)


Eestkoste määramise ja selle pikendamise otsustamisel ei ole isikliku ärakuulamise nõue täidetud, kui eestkostetavaga kohtub üksnes talle riigi õigusabi korras määratud advokaat. (p 19)


Eestkoste määramise ja selle pikendamise otsustamisel ei ole isikliku ärakuulamise nõue täidetud, kui eestkostetavaga kohtub üksnes talle riigi õigusabi korras määratud advokaat. (p 19)

TsMS § 524 lg 2 kolmandas lauses ei ole silmas peetud kohtu töötajaid, keda kohus võib kasutada turvalisuse või korra tagamiseks menetlustoimingu tegemise juures. Kohtunikul on olukorras, kus on oht, et eestkostetav võib olla agressiivne, õigus vajadusel kaasata eestkostetava ärakuulamisele kohtukordnik. Selleks ei ole vaja eestkostet vajava isiku nõusolekut. (p 20)

3-2-1-32-17 PDF Riigikohus 19.04.2017

Eestkostetava iseseisvalt tehingute tegemise õiguse kajastamine eestkostemääruses on vajalik selleks, et tagada õigusselgus, kas eestkostetava eeskostja nõusolekuta tehtud tehingud on kehtivad. Kohus ei saa delegeerida eestkostjale otsustusõigust, milliste summade ulatuses võib eestkostetav iseseisvalt tehinguid teha, vaid seda peab otsustama kohus ning kohtu seisukoht peab TsMS § 526 lg 2 p-st 4 lähtudes kajastuma ka eestkostemääruses.(p 15)

Kui eestkostemäärusega on eestkostetavale antud võimalus teha iseseisvalt pisitehinguid TsMS § 526 lg 2 p 4 mõttes, ei ole eestkostet seatud kõigi asjade ajamiseks ning isik ei ole valimisõiguse osas teovõimetu TsMS § 526 lg 5 mõttes. (p 16)

3-2-1-73-15 PDF Riigikohus 23.10.2015

Eestkostetaval on eestkostja ülesannete ringi muutmise ja eestkoste lõpetamise asjas tsiviilkohtumenetlusteovõime ja ta saab esitada kohtule iseseisvalt vastava avalduse. (p 17)


Kui kohus on määranud piiratud teovõimega isiku õiguste ja huvide kaitseks talle osas või kõigis eluvaldkondades eestkostja, kuid isiku eestkostevajadus muutub, saab kohus PKS § 206 lg 2 ja TsMS § 529 lg 1 järgi teha muudatusi eestkostja ülesannete ringis või eestkoste lõpetada. Kohus peab hoolitsema selle eest, et isiku üle seatud eestkoste ei kestaks kauem kui vajalik ning eestkostja ülesannete ring vastaks isiku eestkostevajadusele. (p 13-14)

Kohus otsustab eestkostja ülesannete ringi muutmise või eestkoste lõpetamise omal algatusel või avalduse alusel hagita menetluses, kus menetlust juhib ja menetluseseme määrab kohus. (p 16)

Eestkostetaval on eestkostja ülesannete ringi muutmise ja eestkoste lõpetamise asjas tsiviilkohtumenetlusteovõime ja ta saab esitada kohtule iseseisvalt vastava avalduse. (p 17)

Kohus ei saa keelduda eestkostetava avaldust menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel ja peab sellist avaldust menetlema, et kontrollida eeskoste aluste võimalikku äralangemist. Erandina võib kohus otsustada asja üksnes avalduses esitatu põhjal, kui eestkoste määramisest on möödunud vähe aega ja avaldusest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et isiku eestkostevajadus on muutunud. (p 18-19)


Kui kohus on määranud piiratud teovõimega isiku õiguste ja huvide kaitseks talle osas või kõigis eluvaldkondades eestkostja, kuid isiku eestkostevajadus muutub, saab kohus PKS § 206 lg 2 ja TsMS § 529 lg 1 järgi teha muudatusi eestkostja ülesannete ringis või eestkoste lõpetada. Kohus peab hoolitsema selle eest, et isiku üle seatud eestkoste ei kestaks kauem kui vajalik ning eestkostja ülesannete ring vastaks isiku eestkostevajadusele. (p 13-14)

Kohus otsustab eestkostja ülesannete ringi muutmise või eestkoste lõpetamise omal algatusel või avalduse alusel hagita menetluses, kus menetlust juhib ja menetluseseme määrab kohus. (p 16)

Eestkostetaval on eestkostja ülesannete ringi muutmise ja eestkoste lõpetamise asjas tsiviilkohtumenetlusteovõime ja ta saab esitada kohtule iseseisvalt vastava avalduse. (p 17)

Kohus ei saa keelduda eestkostetava avaldust menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel ja peab sellist avaldust menetlema, et kontrollida eeskoste aluste võimalikku äralangemist. Erandina võib kohus otsustada asja üksnes avalduses esitatu põhjal, kui eestkoste määramisest on möödunud vähe aega ja avaldusest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et isiku eestkostevajadus on muutunud. (p 18–19)

3-2-1-161-14 PDF Riigikohus 04.03.2015
3-2-1-127-14 PDF Riigikohus 10.12.2014

TsMS § 524 lg 1 ja lg 5 p 2 järgi eestkostemenetluses isikust vahetu mulje loomise ja tema ärakuulamise eesmärk on tagada (saavutada kõrge veendumuse aste selles), et eestkostet ei seataks põhjendamatult. Samuti aitab isiku vahetu ärakuulamine paremini tagada seda, et eestkoste seadmise korral eestkostetava teovõimet piirataks nii vähe kui võimalik ja ka seda, et eestkostja ülesanded määrataks sellised, mis oleksid võimalikult asjakohased ja põhjendatud, s.o eestkostetava seisundit, olukorda ja vajadusi kõige enam arvestavad. (p 15) Kui kohus peaks vahetu mulje põhjal saavutama veendumuse, et isik on võimeline tahet avaldama, tuleb isik TsMS § 524 lg 1 kohaselt ära kuulata ja järgida selleks mh kas sama menetlustoimingu (ärakuulamise) raames või vajadusel ka hiljem uue ärakuulamise käigus TsMS § 525 lg 1 nõudeid. (p 18) Kui maakohus jätab täitmata TsMS § 524 lg 5 p 2 ning kujundamata vahetu mulje, mistõttu võib isik jääda ekslikult TsMS § 524 lg 1 järgi ära kuulamata, ning ka ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud, on see maakohtu määruse tühistamise alus. Vahetu mulje kujundamata jätmine võib olla õigustatud vaid erandjuhtumitel, nt mil isik on koomaseisundis. Sel juhul on ka täiesti ilmne, et isikut ei ole võimalik ära kuulata. (p 18) Vahetu mulje loomine ja isikul tahte avaldamise võime olemasolu korral sellele järgnev ärakuulamine toimub TsMS § 477 lg 4 teise lause ja TsMS § 524 lg 1 teise lause järgi isikuga suuliselt ja isiklikult kohtudes, üldjuhul isiku tavalises keskkonnas. Isiklik ja suuline kohtumine on vajalik, et kohus tajuks isiklikult isiku vaimset seisundit ja võimet tahet avaldada. Eestkoste seadmise asjas ei ole vähemalt üldjuhul võimalik kohaldada TsMS § 477 lg 4 neljandat lauset ärakuulamise kohta telefonitsi või kirja või elektrooniliselt esitatud seisukoha abil. (p 15) TsMS § 524 lg 5 p 2 rakendamise tagajärg, st kohtu järeldus vahetu mulje teel saadud veendumuse sisu kohta peab olema nähtav hiljemalt kohtulahendist. See tuleneb mh TsMS § 477 lg 4 viiendast lausest. Sama kehtib ka isiku ärakuulamise tulemuste kohta. Vahetu mulje teel saadud veendumuse sisu ja isiku ärakuulamise tulemused võib kohus TsMS § 477 lg 8 kohaselt vajalikus ulatuses protokollida, kui ta peab protokolli koostamist vajalikuks. (p 18) TsMS § 525 lg 3 kohaselt kuulab kohus enne eestkostja määramist ära ka isiku, kelle eestkostjaks määramist taotletakse või keda kohus kavatseb eestkostjaks nimetada, ja võimaliku avaldaja. Selle sätte eesmärk on saavutada veendumus eestkostja isiku sobivuses. Ärakuulamist ei asenda avaldus seada isiku üle eestkoste. (p 19)


Kui maakohus jätab täitmata TsMS § 524 lg 5 p 2 ning kujundamata vahetu mulje, mistõttu võib isik jääda ekslikult TsMS § 524 lg 1 järgi ära kuulamata, ning ka ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud, on see maakohtu määruse tühistamise alus. (p 18)

3-2-1-98-14 PDF Riigikohus 05.11.2014

Eestkostja määramise asjas avalduse esitanud isikut saab pidada avaldajaks ka siis, kui teise isiku avalduse alusel on juba samale piiratud teovõimega isikule eestkostja määramise menetlust alustatud (p 19).


Eestkostja määramise asjas avalduse esitanud isikut saab pidada avaldajaks ka siis, kui teise isiku avalduse alusel on juba samale piiratud teovõimega isikule eestkostja määramise menetlust alustatud (p 19).

Kuna eestkostja määramise menetluse alustamiseks ei ole tingimata vaja avaldust esitada ja kohus menetleb seda ka omal algatusel, juhib kohus sellises asjas menetlust ja menetlusosalised ei saa menetluse eset käsutada (p 19).

Eestkostja määramise määruses tuleb kohtul mh otsustada, kas avaldus rahuldada (p 19).


Eestkostja määramise määruses tuleb kohtul mh otsustada, kas avaldus rahuldada (p 19).


Kuna eestkostja määramise menetluse alustamiseks ei ole tingimata vaja avaldust esitada ja kohus menetleb seda ka omal algatusel, juhib kohus sellises asjas menetlust ja menetlusosalised ei saa menetluse eset käsutada (p 19).


3-2-1-157-13 PDF Riigikohus 29.01.2014

Alates perekonnaseaduse jõustumisest 1. juulist 2010 ei saa täisealise üle eeskoste seadmisel kohaldada tähtaja osas TsMS § 526 lg-s 3 märgitud viieaastast tähtaega. Täisealise üle eestkoste seadmisel kohaldub PKS § 203 lg 4, mille alusel kontrollib kohus iga kolme aasta järel eestkoste jätkumise vajalikkust. (p 17) TsMS § 526 lg-s 2 ja PKS § 203 lg-s 4 sätestatud kohustused peavad sisalduma kohtuotsuse resolutsioonis. (p 18)

3-2-1-121-12 PDF Riigikohus 14.11.2012

Olukorras, kus laps on jäetud hooletusse või lapse heaolu ja/või vara on ohustatud vanema suutmatuse tõttu täita oma kohustusi lapse vastu, ei ole õige vanema hooldusõigust peatada. Selliste asjaolude ilmnemisel peab kohus kohaldama ohu ärahoidmiseks PKS § 134 lg 1 järgi vajalikke abinõusid vastavalt sellele, milline oht last ähvardab. Perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada. Vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Seejuures tuleb eelistada abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada. PKS § 134 lg 1 ja § 173 lg 1 järgi võib kohus omal algatusel kohaldada nii lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid kui ka määrata lapsele omal algatusel vajaduse korral eestkostja. Kohus peab jälgima, et laps ei jääks vanemate hooldusõigust puudutava kohtumenetluse tõttu ilma seadusliku esindajata ning seetõttu peab kohus vajadusel alustama ise lapsele eestkostja määramise menetlust.


PKS § 140 lg 1 mõttes tähendab vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Selles tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada eelkõige juhul, kui vanem ei saa hooldusõigust pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu teostada, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Viidatud sätte mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada. Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada. Hooldusõiguse peatamise korral säilib vanemal küll hooldusõigus, kuid tal ei ole õigust seda teostada ning tema asemel peab keegi teine lapse õigusi ja huve kaitsma. Sellises olukorras jääb üldjuhul lapse suhtes hooldusõigust teostama lapse teine hooldusõiguslik vanem üksi või kui lapse teisel vanemal ei ole hooldusõigust, saab talle ainuhooldusõiguse üle anda. Kui lapsel ei ole teist vanemat või kui teisele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse parimatele huvidele, ei ole lapsel seaduslikku esindajat ning lapsele tuleb vanema hooldusõiguse peatamise korral määrata PKS § 171 lg 1 alusel eestkostja. Olukorras, kus laps on jäetud hooletusse või lapse heaolu ja/või vara on ohustatud vanema suutmatuse tõttu täita oma kohustusi lapse vastu, ei ole õige vanema hooldusõigust peatada. Selliste asjaolude ilmnemisel peab kohus kohaldama ohu ärahoidmiseks PKS § 134 lg 1 järgi vajalikke abinõusid vastavalt sellele, milline oht last ähvardab.


PKS § 134 lg 1 ja § 173 lg 1 järgi võib kohus omal algatusel kohaldada nii lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid kui ka määrata lapsele omal algatusel vajaduse korral eestkostja. Kohus peab jälgima, et laps ei jääks vanemate hooldusõigust puudutava kohtumenetluse tõttu ilma seadusliku esindajata ning seetõttu peab kohus vajadusel alustama ise lapsele eestkostja määramise menetlust. Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, et vanema õiguste peatamise, piiramise või äravõtmise korral saaks ringkonnakohus määrata lapsele eestkostja, kui maakohus ei ole asja läbi vaadates eestkostja määramist arutanud ega selle kohta lahendit teinud. Kui kohus ei ole lapsele eestkostjat määranud, kuid eestkoste seadmise eeldused on täidetud, täidab PKS § 176 lg 1 järgi eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus, kellel on eestkostja õigused ja kohustused.

3-2-1-35-12 PDF Riigikohus 04.04.2012

Menetlusosalise menetlusteovõimet saab kontrollida TsMS § 204 alusel. Kahtlusest menetlusteovõime suhtes tuleb teavitada ka menetlusosalise elukohajärgset valla-või linnavalitsust.


Maakohus, saades avalduse, milles kohtule teatatakse lapse heaolu ohustamisest, peab kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-11, p-d 16-18).

3-2-1-15-12 PDF Riigikohus 06.03.2012

TsMS § 321 lg-t 1 ei saa kohaldada eestkostemenetluses, milles on kohtumääruse kättetoimetamiseks/edastamiseks TsMS § 531 järgi ette nähtud teistsugune regulatsioon. Menetlusdokumendi kättetoimetamise erineva regulatsiooni tõttu ei saa eestkostemenetluses kasutada TsMS § 321 lg 1 tõlgendamise kohta tehtud Riigikohtu lahendeid (kui lahenditest endist ei tulene selgelt vastupidine). Määruskaebuse esitamise tähtaeg eestkostemenetluses hakkab eestkostetava jaoks kulgema hetkest, mil määrus talle edastati. Eestkostetava esindaja jaoks (esindamaks eestkostetavat) hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest arvates. Eestkostemenetluses on määruskaebuse esitamise õigus mitmel muul menetlusse kaasatud isikul, kes on nt eestkostetava isiku lähedased. Nende isikute puhul ei ole vaja üldisest kaebetähtaja kulgema hakkamise reeglist erandit teha, s.o kui neil on kohtumenetluses esindaja, hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest või kättetoimetamisest. Kolleegium juhib tähelepanu, et koostoimes TsMS § 526 lg 2 p-st 5, § 526 lg-st 3 ja PKS § 203 lg-st 4 tuleneb asjaolu, et isegi kui kohus on otsustanud TsMS § 526 lg 2 p 5 alusel otsustada eestkoste lõpetamine või pikendamine uuesti viie aasta pärast, ei võta see kohtult PKS § 203 lg-st 4 tulenevat kohustust kontrollida eestkoste jätkumise vajalikkust iga kolme aasta järel. Selline järelevalve tegemise kord ei ole kõige mõistlikum ning vajaks seadusandja sekkumist ühese tähtaja sätestamiseks.


Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg isiku enda jaoks kulgema talle määruse kättetoimetamise ajast arvates. Esindaja jaoks hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest arvates. Kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on määruskaebuse esitamise õigus mitmel muul menetlusse kaasatud isikul, kes on nt kinnisesse asutusse paigutatava isiku lähedased. Nende isikute puhul ei ole vaja üldisest kaebetähtaja kulgema hakkamise reeglist erandit teha, s.o kui neil on kohtumenetluses esindaja, hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest või kättetoimetamisest.


Määruskaebuse esitamise tähtaeg eestkostemenetluses hakkab eestkostetava jaoks kulgema hetkest, mil määrus talle edastati. Eestkostetava esindaja jaoks (esindamaks eestkostetavat) hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest arvates. Eestkostemenetluses on määruskaebuse esitamise õigus mitmel muul menetlusse kaasatud isikul, kes on nt eestkostetava lähedased. Nende isikute puhul ei ole vaja üldisest kaebetähtaja kulgema hakkamise reeglist erandit teha, s.o kui neil on kohtumenetluses esindaja, hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest või kättetoimetamisest. Kolleegium juhib tähelepanu, et koostoimes TsMS § 526 lg 2 p-st 5, § 526 lg-st 3 ja PKS § 203 lg-st 4 tuleneb asjaolu, et isegi kui kohus on otsustanud TsMS § 526 lg 2 p 5 alusel otsustada eestkoste lõpetamine või pikendamine uuesti viie aasta pärast, ei võta see kohtult PKS § 203 lg-st 4 tulenevat kohustust kontrollida eestkoste jätkumise vajalikkust iga kolme aasta järel. Selline järelevalve tegemise kord ei ole kõige mõistlikum ning vajaks seadusandja sekkumist ühese tähtaja sätestamiseks.


TsMS § 321 lg-t 1 ei saa kohaldada eestkostemenetluses, milles on kohtumääruse kättetoimetamiseks/edastamiseks TsMS § 531 järgi ette nähtud teistsugune regulatsioon. Menetlusdokumendi kättetoimetamise erineva regulatsiooni tõttu ei saa eestkostemenetluses kasutada TsMS § 321 lg 1 tõlgendamise kohta tehtud Riigikohtu lahendeid (kui lahenditest endist ei tulene selgelt vastupidine).

Kokku: 33| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json