/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-458/56 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.02.2019

Poolte kokkulepe õiguse kohaldamise kohta ei või põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud töö tegemise hariliku koha või tööandja tegevuskoha või lepinguga tihedamalt seotud riigi õiguse imperatiivsete sätetega (vt selle kohta ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 13).

Tegemaks kindlaks, millise riigi õigus töölepingule Rooma I määruse art 8 lg-te 1 ja 2 järgi kohaldub, tuleb võrrelda Eesti ja välisriigi õiguse imperatiivsete sätetega töötajale ettenähtud kaitset. (p 12)


Kui töötaja töötab täistööajaga (sh summeeritud tööaja arvestuse korral), kuid tööandja ei kindlusta teda tööga sellises ajalises mahus, võib tööandja kohustus maksta töötasu aja eest, mil töötaja tööd ei teinud, tuleneda TLS §-st 35. See säte näeb ette kohustuse maksta töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu. TLS § 35 ei võimalda n-ö ooteajal kohaldada väiksemat töötasu määra, kui tööandja peab maksma töötajale töö tegemise eest. Samuti ei ole selle sätte järgi oluline, kus töötaja tööd oodates viibib. Kuna töötaja ei või jääda ilma kollektiivlepinguga ettenähtud kaitsest, võib kollektiivleping kohalduda mh olukorras, mil töötaja tööd ei teinud, nt oli töö ootel. (p 15)

3-2-1-133-16 PDF Riigikohus 21.12.2016

Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. (p 16)

Ka välisriigi õiguse kohaldamisel kohalduvad TsMS § 442 lg 8 ja § 654 lg-d 4-5. Kohus peab selgitama, miks ta tõlgendab välisriigi õigust erinevalt poole väidetest ja esitatud tõenditest. (p 17)


Kui asjas tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja kaubandusasjades, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009 (määruse art-d 1 ja 28), siis poolte kohalduva õiguse valik on kooskõlas kindlustuslepingutele kohalduva õiguse määramise erisätetega, mille kohaselt võivad pooled valida kohaldatavaks õiguseks muu hulgas selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 7 lg 3 lit b). (p 12)

Kui pooled ei ole lepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on kauba müümise leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 4 lg 1 lit a). Kuivõrd Holland on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG) liikmesriik, siis kohaldub müügilepingule ka CISG. Samas ei reguleeri CISG olukorda, kus kohustuse täidab kolmas isik. Seetõttu kohaldub selle küsimuse lahendamisel Hollandi riigisisene õigus. (p 12)

Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. (p 16)

3-2-1-174-14 PDF Riigikohus 08.04.2015

VÕS § 227 järgi algab müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg asja üleandmisest ostjale. Asja asendamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg asendatud asja üleandmisest ostjale. Asja parandamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates. VÕS § 227 tuleb tõlgendada selliselt, et kui müüja asendab asja, aga algse puuduse tõttu on tekkinud kahju (nt saamata jäänud tulu), siis algab sellise kahju hüvitamise nõude aegumine puudustega asja üleandmisest, mitte asendatud asja üleandmisest. (p 34)


VÕS § 127 lõiget 6 ja TsMS § 233 lõiget 1 saab kahju hüvitamise nõude eelduste esinemise korral kohaldada üksnes siis, kui kahju suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. (p 37)


CISG ei reguleeri seda, millist metoodikat kasutades tuleks arvutada väljamõistetavat kahjuhüvitist. CISG artikkel 74 sisaldab üksnes üldist kahju suuruse arvutamise regulatsiooni. CISG-i Riigi Teatajas avaldatud eestikeelses tekstiversioonis on artikli 74 esimene lause sõnastatud järgmiselt: „Kahjumid lepingu rikkumisest ühe poole poolt moodustavad summa, mis on võrdne selle kahjuga (kaasaarvatud minetatud kasu), mille teine pool lepingu rikkumise tagajärjel on tekitanud." Sama artikli teise lause järgi: „Niisugused kahjumid ei või ületada kahju, mida lepingut rikkunud pool lepingu sõlmimise hetkel ette nägi või pidi ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena, võttes arvesse asjaolusid, mida ta sel ajal teadis või pidi teadma." Kahjuhüvitise suuruse arvutamise metoodika osas tuleb seega lähtuda riigisisesest regulatsioonist. (p 35)

3-2-1-176-14 PDF Riigikohus 04.03.2015

ITVS §-st 24 tuleneb, et töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisel kehtivad mõlemale poolele ühesugused põhimõtted, st et juhul, kui töövaidluskomisjon jätab rahuldamata või rahuldab talle esitatud avalduse osaliselt, siis avaldajal on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldamata osas ja vastaspoolel on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldatud osas. Töövaidluskomisjoni otsus jõustub selle osalisel vaidlustamisel ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Seega juhul, kui töötaja esitab TVK-le taotluse mõista tööandjalt välja töötasu ja TVK rahuldab selle nõude osaliselt, siis on tegemist olukorraga, kus töötaja peab TVK otsusega mittenõustumise korral esitama ITVS § 25 lg 1 esimese lause järgi hagi selleks, et tema töötasu nõue rahuldataks täielikult. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul maakohtusse hagi TVK otsusega välja mõistmata jäetud töötasu saamiseks. Järelikult jõustus TVK otsus ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, millega TVK jättis hageja nõude rahuldamata. (p 10)


Kohaldatava õiguse töölepingutele, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009, määrab kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) art 8. (vt selle kohta ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 12–13). Kohus kohaldab välisriigi õigust sõltumata poolte taotlusest (REÕS § 2 lg 1) ning teeb selle sisu ise kindlaks, nõudes vajadusel selleks poolte kaasabi (REÕS § 4 lg 1). (p 14)

3-2-1-187-13 PDF Riigikohus 05.03.2014

TLS §-s 95 sätestatud töölepingu ülesütlemise avaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 teise lause tähenduses. (p 17)


Töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav töötasuna. Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna olukorras, kus töölähetused ei ole tuvastatud. Töötasu makstakse töö eest, päevaraha aga teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest. (p 16)


TLS §-s 95 sätestatud töölepingu ülesütlemise avaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 teise lause tähenduses. Töölepingu ülesütlemiseks on nõutav kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. Vorminõuet rikkudes tehtud avaldus on tühine. (p 17)


Tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Seega on töölähetuse mõiste määratlemiseks oluline töölepingus kokku lepitud töö tegemise koht ja töö tegemine muus kohas. Tähtis ei ole töötaja elukoht ja töö tegemine väljapool elukohta.

Töölähetus võib poolte kokkuleppel olla ka tähtajatu (TLS § 21). (p 14)

Töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav töötasuna. Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna olukorras, kus töölähetused ei ole tuvastatud. Töötasu makstakse töö eest, päevaraha aga teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest. (p 16)


Töölepingutele, mis on sõlmitud pärast 1. oktoobrit 2006 kuni 16. detsembrini 2009 kohalduv õigus määratakse Eesti kohtutes kindlaks 1980. a konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse (Rooma konventsioon) alusel (vt ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p13).

Rooma konventsiooni art 3 lg 1 järgi kohaldatakse lepingule poolte valitud õigust. Töölepingu poolte valitud õigus ei või Rooma konventsiooni art 6 lg-st 1 tulenevalt aga põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud imperatiivsete sätetega, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel. Õiguse valiku puudumisel kohaldatakse töölepingule Rooma konventsiooni art 6 lg 2 järgi selle riigi õigust, (a) kus töötaja lepingu järgi oma põhitööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis, või (b) kui töötaja ei tee põhitööd ühes ja samas riigis, siis selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud, v.a juhul, kui asjaoludest ilmneb, et leping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga, millisel juhul kohaldatakse selle riigi õigust. (p 13)

3-2-1-179-12 PDF Riigikohus 16.01.2013

Kohaldatava õiguse töölepingutele, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009, määrab kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) art 8. Analoogne regulatsioon sisaldub ka 1980. a Rooma Konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta art-s 6, mida kohaldatakse Eesti suhtes töölepingutele, mis on sõlmitud pärast 1. oktoobrit 2006 kuni 16. detsembrini 2009 (vt ka Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 18). Euroopa Kohtu seisukoha järgi tuleb kriteeriumi „riik, kus töötaja oma põhitööd teeb" tõlgendada laialt ja mõista viitavana kohale, kus või kust töötaja tegelikult tööd teeb või - tegevuskeskme puudumise korral - täidab peamise osa oma ülesannetest. Kuna töötajad tegid tööandjaga sõlmitud töölepingu alusel tööd Soome Vabariigis, reguleerib töötajate töölepinguid Rooma I määruse art 8 lg 2 esimese lause alusel Soome Vabariigi õigus. Juhul, kui pooled oleksid leppinud kokku, et töölepingutele kohaldub Eesti Vabariigi õigus, tuleb ikkagi lähtuda sätetest, mis tagavad töötajatele suurema kaitse. Töötajaid ei tohi jätta ilma kaitsest, mis neile on ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel art 8 lg 2 järgi. Soome Vabariiki lähetatud töötajate töötingimusi reguleerib Soome Vabariigi õiguses lähetatud töötajate seadus (Laki lähetetyistä työntekijöistä). Soome Vabariigis peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise, vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu (üldkohalduva kollektiivlepingu) sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Üldkohalduvad kollektiivlepingud on Soome Vabariigis siduvad kõigile selle valdkonna tööandjatele sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu ja töötajad kuuluvad ametiühingusse. Üldkohalduvad kollektiivlepingud kehtivad mh ehitusvaldkonnas, sh elamuehituses.

3-2-1-130-08 PDF Riigikohus 09.12.2008

Sarnaselt siseriikliku (ja Euroopa Liidu) õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Seejuures kinnitab REÕS § 2 lg 2, et välisriigi õiguse kohaldamisel lähtutakse kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastavas riigis. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel ning REÕS § 4 lg 4 järgi on erandina võimalik kohaldada välisriigi õiguse asemel ka Eesti õigust, kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha. Siiski võib lepingule kohaldatava materiaalõiguse menetlusse võtmise otsustamisel ka lõplikult otsustamata jätta, kui võimalike kohaldamisele kuuluvate õiguskordade järgsed lahendused annavad sama garantiikohustuse täitmise koha. Sel juhul määratakse kohtualluvus kohustuse täitmise koha järgi ühtmoodi, sõltumata sellest, milline materiaalõigus lepingule kohaldub. Kohaldamisele kuuluv õigus tehakse siis selgeks asja sisulisel lahendamisel.


Ringkonnakohus lahendas samas menetluses ja sama määrusega nii hageja kui ka kostja määruskaebuse, kuigi need olid esitatud maakohtu erinevate määruste peale. See on põhimõtteliselt lubatav, kui sellest ei teki menetluslikku segadust ja poolte õigusi sellega ei kahjustata.


Hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegeleda. Seetõttu ei lahendata menetlusse võtmisel ka üldjuhul hageja nõudega seonduvaid keskseid küsimusi. Erandlik on aga esmajoones rahvusvahelisse kohtualluvusse puutuv, mille kindlakstegemiseks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vajalik analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid. Seejuures tuleb aga piirduda ulatusega, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks.


Kostja väitel on hageja esitanud samasisulise hagi ka välisriigi kohtule. Sellist olukorda reguleerib Brüsseli I määruse art 27 lg 1, mille järgi juhul, kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad sama alusega hagide põhjal menetlusi samad pooled, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, oma menetluse seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena. Sama artikli 2. lõike järgi juhul, kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena, loobub kohus, kellele hagi esitati hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks. Brüsseli I määruse art 30 p 1 järgi loetakse menetlus (mh art 27 tähenduses) alustatuks ajal, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokumendid kostjale kätte toimetada.


Kui kohtulahendi järgi ei pidanuks Eesti kohus hagi menetlema (st asja menetlus sisuliselt lõppes), peab kohus tagama isikule võimaluse saada menetlusega kantud kulude eest hüvitist.


Olulised võimalused hageda isikut ka teise liikmesriigi kohtus on ette nähtud Brüsseli I määruse art-s 5. Lepingutega seotud kohtuasjades on sellise valikulise kohtualluvuse sätteks Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a, mille järgi võib isikut, kelle alaline elukoht (asukoht) on liikmesriigis, teises liikmesriigis hageda selle paiga kohtus, kus tuli täita asjaomane kohustus. Euroopa Kohtu praktika järgi loetakse "asjaomaseks kohustuseks" Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a tähenduses lepingulist kohustust, mille täitmise nõue on hagi esemeks. Selle kohustuse täitmise koha määramiseks nimetatud sätte tähenduses peab kohus aga esmalt oma asukoha riigi kollisioonireeglite järgi kindlaks tegema, milline õigus kohaldub pooltevahelisele lepingule. Pärast lepingule kohaldatava õiguse määramist, peab kohus Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a alusel kohtualluvuse määramiseks kindlaks tegema, kuidas määratleb lepingule kohaldatav õigus asjaomase kohustuse täitmise koha, ning alles seejärel saab võtta seisukoha, milline kohus on pädev asja lahendama.

Kohtu võimalus kohaldada REÕS § 33 lg-t 6 sama paragrahvi 2. lõike asemel peaks olema erandlik ja arvesse tuleb võtta, kas leping tervikuna on olulisel määral rohkem seotud Eestiga, mitte võlgniku asukohariigiga.

Sarnaselt siseriikliku (ja Euroopa Liidu) õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Seejuures kinnitab REÕS § 2 lg 2, et välisriigi õiguse kohaldamisel lähtutakse kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastavas riigis. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel ning REÕS § 4 lg 4 järgi on erandina võimalik kohaldada välisriigi õiguse asemel ka Eesti õigust, kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha. Siiski võib lepingule kohaldatava materiaalõiguse menetlusse võtmise otsustamisel ka lõplikult otsustamata jätta, kui võimalike kohaldamisele kuuluvate õiguskordade järgsed lahendused annavad sama garantiikohustuse täitmise koha. Sel juhul määratakse kohtualluvus kohustuse täitmise koha järgi ühtmoodi, sõltumata sellest, milline materiaalõigus lepingule kohaldub. Kohaldamisele kuuluv õigus tehakse siis selgeks asja sisulisel lahendamisel.

Brüsseli I määruse viidatud sätte rakendamiseks ei oma tähendust Eesti siseriiklik regulatsioon kohtualluvuse määramiseks lepingu täitmise koha järgi, st kontrollida tuleb üksnes "täitmise koha" materiaalõiguslikku määratlust. Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust TsMS § 89 lg 2 teine lause, millest järeldub, et kohtualluvuse tähenduses loetakse lepingu täitmise kohaks üldjuhul võlgniku tegevuskohta, selle puudumisel aga elu- või asukohta. Küll kohaldub see regulatsioon kohtualluvuse määramisel neil juhtudel, kui ei kohaldu Brüsseli I määrus või teistsugust korda ettenägev välisleping.

Brüsseli I määruse art 31 järgi võib liikmesriigi kohtute kaudu taotleda selliseid ajutisi meetmeid, sh kaitsemeetmeid, mis on selle riigi seadustega ette nähtud, isegi kui teise liikmesriigi kohtud on määruse kohaselt pädevad asja sisuliselt arutama. Sellise hagi tagamise rakendamine on Eestis iseseisev menetlus, st sel juhul ei anna ainuüksi Eesti kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi ebapädevaks tunnistamine alust hagi tagamine tühistada.


Brüsseli I määruse art 31 järgi võib liikmesriigi kohtute kaudu taotleda selliseid ajutisi meetmeid, sh kaitsemeetmeid, mis on selle riigi seadustega ette nähtud, isegi kui teise liikmesriigi kohtud on määruse kohaselt pädevad asja sisuliselt arutama. Sellise hagi tagamise rakendamine on Eestis iseseisev menetlus, st sel juhul ei anna ainuüksi Eesti kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi ebapädevaks tunnistamine alust hagi tagamine tühistada.

3-2-1-9-03 PDF Riigikohus 11.02.2003

Arvestades kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 162 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, tuleb hageja ja kostja vaheliste õigussuhete määratlemisel kohaldada Eesti seadust, sõltumata sellest, kas pooltevahelisi suhteid tuleb hinnata garantiikindlustuslepingu või garantii kui kindlustuslepingust sõltumata võlaõigusliku suhte alusel.


Tehingu hindamisel võib toetuda ka vastavas valdkonnas rahvusvaheliselt kehtivatele tavadele ja praktikale, kui need on tunnustust leidnud ja tegemist on rahvusvahelise eraõiguse suhtega. Tsiviilõiguses ja tehingute puhul, eriti mõlemapoolsete majandustehingute puhul, kus mõlemad lepingupooled on professionaalid, ei ole õiguse allikaks mitte ainult kirja pandud õigus, vaid ka tavad ja praktika.


Ainuüksi asjaolu, et hageja pole hagis viidanud konkreetsele TsK paragrahvile ja nimetanud nõutavat summat viiviseks, ei anna alust väita, et silmas peeti leppetrahvi TsK § 191 tähenduses. Kohtul tuleb lahendada hageja nõue viivise sissenõudmiseks, kohaldatav on TsK § 231.


Tuvastatud asjaolude kohaselt on kostja sõlminud jäätmevedajatega garantiikindlustuslepingu, mille alusel oli soodustatud isikuks hageja. Kostja on väljastanud hagejale ka hageja ning jäätmevedajate allkirjastatud garantiidokumendi. Garantiidokumendi näol on tegemist rahvusvahelises rahanduspraktikas rakendatava nõudegarantiiga (first demand guarantee, demand guarantee), mis on garantii andmise aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu maksekohustus. Selline abstraktse nõudegarantii olemasolu oli 1997. a kehtinud seaduste alusel tunnustatav ka eesti õiguses, sest seadus ei välistanud teistsugustes tagatistes kokkuleppimist kui on kehtestatud TsK §-des 214 ja 215. Seega võis garantiidokumedi allkirjastamisega hageja ja kostja vahel tekkida küll garantiikindlustuslepingule tuginev, kuid õiguslikult siiski abstraktne ja iseseisev leping, mille kehtivus ja täitmine ei sõltu kindlustuslepingu kehtivusest ning mille täitmiseks oli hageja õigustatud esitama hagi.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json