/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2033| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-19-1861/2 PDF Riigikohtu üldkogu 08.10.2019
Kohtunik peab kohtumenetlust juhtima ja seda ohjama, kuid peab seejuures jääma väärikaks, viisakaks ja kannatlikuks ning vältima ärritumist, seda ka pikkade ja keeruliste kohtuvaidluste puhul. (p 18)
Distsiplinaarsüüdistuse esitajat ei saa lugeda subjektiivseks seetõttu, et ta on suhelnud enne kohtuniku vastu distsiplinaarsüüdistuse koostamist selle kohtuniku peale kaebuse esitanud isikuga. Distsiplinaarsüüdistuse esitamise vajalikkuse üle otsustamisel on pädev isik kohustatud välja selgitama asjas tähtsad asjaolud. See võib nõuda täiendavat suhtlemist isikuga, kellel on kohtunikule etteheiteid. Lisaks ei mõjutaks distsiplinaarsüüdistuse esitaja suhtumine kohtunikku distsiplinaarkolleegiumi otsuse õiguspärasust. (p 17) Kohtuniku peale esitatud kaebuse saamisel kontrollib distsiplinaarmenetluse algatamise õigust omav isik, kas kaebus on põhjendatud või mitte. Kui distsiplinaarmenetluse algatamise õigust omav isik leiab, et kaebuses toodud etteheited on põhjendatud, siis esitab ta distsiplinaarsüüdistuse ning selle tõendatuse korral teeb distsiplinaarkolleegium süüdimõistva otsuse. KS § 91 lõike 3 järgi võib distsiplinaarmenetluse algataja koguda distsiplinaarasja lahendamiseks vajalikke tõendeid ja nõuda seletusi. Seadus ei täpsusta menetlustoimingute üksikasju. Distsiplinaarasja materjalidest nähtuvalt on kohtunik enne distsiplinaarsüüdistuse esitamist esitanud ringkonnakohtu esimehele seletused. Pärast distsiplinaarsüüdistuse esitamist on kohtunik saatnud seletuse distsiplinaarkolleegiumile ning ta kuulati ära ka istungil. Seega ei ole kohtuniku õigust ärakuulamisele rikutud. Menetlusnormi rikkumiseks ei saa pidada seda, et kolleegium ei võimaldanud menetlusosalisel tutvuda kolleegiumi istungi helisalvestisega. Tal võimaldati tutvuda kolleegiumi istungi protokolliga. (p 20) Distsiplinaarmenetluse kestuse kohta vt p 21.
3-15-1188/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.10.2019
Põllumajandusministri 27.09.2010. a määruse nr 92 „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 36 lg 3 p 1 tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega (nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta art 72 lg-ga 1). (p 18) Määruse nr 92 § 35 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustuse eesmärk on muu hulgas see, et PRIA saaks kontrollida, kas muudatuse tegemise korral tegevuse või investeeringuobjektiga seoses järgitakse endiselt toetuse kasutamisega seotud eeskirju, mh kestvuse nõuet. Teavitamiskohustus ei piirdu muudatustega, mida tehes minnakse tegevuse kestvuse tingimustega vastuollu, vaid muudatusest tuleb teada anda ka kahtluse korral, kas see on lubatav. Vastasel korral ei oleks PRIA ja kohaliku tegevusgrupi nõusoleku küsimisel mõtet. (p 31)
Praeguses asjas on PRIA kaebajapoolset eeskirjade eiramist tuvastades lähtunud kestvuse nõude sisustamisel ekslikult põllumajandusministri 27.09.2010. a määruse nr 92 „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 36 lg 3 p-st 1, selle asemel et hinnata kaebaja käitumise vastavust nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta art 72 lg-le 1. See ei too siiski vältimatult kaasa PRIA otsuse tühistamist. Kui kohtumenetluses leiab kinnitust, et kaebaja on talle ette heidetud tegevusega rikkunud kestvuse nõuet ka määruse nr 1698/2005 mõttes, siis võib osutuda õigeks PRIA lõppjäreldus, et kaebaja on eeskirju eiranud ja seetõttu tuli toetus tagasi nõuda. Hinnangu andmine eeskirjade eiramise kohta on faktidel põhinev otsustus, mis kaalumist ei nõua. (p 20) Ka määruse nr 92 § 35 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmine on eeskirjade eiramine Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta art 56 mõttes. Eeskirjade eiramise mõiste hõlmab ka liikmesriigi õigusnormide rikkumist (vt analoogia korras Euroopa Regionaalarengu Fondist rahastatavate projektidega seoses Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-260/14 ja C-261/14, Judeţul Neamţ, p 37). Tegemist ei pruugi aga olla rikkumisega, mis õigustaks toetuse tervikuna tagasinõudmist. (p 32) Vt ka p 34.
2-17-11858/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.10.2019
TsMS § 368 lg 1 ei võimalda nõuda kohtus iseseisva nõudena faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktiliste asjaolude tuvastamine ei kuulu kohtu pädevusse. (p 10)
Töövõimetuse hüvitise, sh tööõnnetusest põhjustatud töövõimetuse hüvitise maksmist reguleerib ravikindlustuse seadus. Hüvitise maksmine sõltub tööandja tehtud kandest töövõimetuslehel. (p 11) Olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tööõnnetus toimus või mitte, peab Tööinspektsioon juhtumi asjaolusid uurima. (p 12) Olukorras, kus töötajaga juhtub õnnetus ja tööandja leiab uurimise tulemusel, et tegu ei olnud tööõnnetusega, kuid töötaja ei nõustu sellega, ei ole iseenesest välistatud töötaja õigus esitada tööandja vastu kohustamishagi tööandja kohustamiseks tegema tööõnnetusega seotud töövõimetuse hüvitise saamiseks vajalikud toimingud, paludes ühtlasi asendada tööandja vastavad tahteavaldused kohtulahendiga. (p 14)
Vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj. (p 15)
3-18-1891/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.10.2019
Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid.
Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja, mitte kohtu pädevuses ning kohus ei või asuda vastustaja asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 18). (p 18)
Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 7^4 lg-d 3 ja 4). (p 19)
Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid. Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 7^4 lg-d 3 ja 4). (p 19)
Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)
Vt p 17. Vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20 ja selle annotatsioon.
Kaalutlusõigust teostavalt haldusorganilt saab HMS § 4 lg 2 kohaselt nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis olid talle teada. Haldusorganil on küll kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja selgitada (HMS § 6), kuid uurimispõhimõte pole piiramatu. Asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend (vt RKHK otsus nr 3-17-1110/84, p 23, ja otsus asjas nr 3-3-1-6-07, p-d 9–13). Kolleegium on hiljem asunud rangemale seisukohale haldusakti andmise ajal eksisteerinud, kuid haldusorganile mitte teada olnud asjaolude puhul, mis rangelt välistavad haldusakti andmise. Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)
3-18-1432/82 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.09.2019
3-16-2088/69 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.09.2019
VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. VSS-s eristatakse sissesõidukeelu kohaldamist lahkumisettekirjutuses (VSS 2. peatükk (§ 7 lg 2, §-d 7^4 ja 7^5)) ja eraldiseisvalt (VSS 5. peatükk). VSS 2. ja 5. ptk vahelisi suhteid käsitleva VSS § 27 esimese lause järgi kohaldatakse 5. ptk-s sätestatut ulatuses, mis ei ole vastuolus 2. ptk-s sätestatuga. Teine lause lisab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata 5. ptk-s sätestatut. (p 11) VSS 2. ptk võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. VSS 2. ptk-st koostoimes direktiiviga 2008/115/EÜ nähtub, et selles sätestatud sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutuse tegemisega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil üldjuhul kaalutlusõigus. Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed (vt ka RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 34, ja otsus nr 3-17-1927/37, p 13). VSS 2. ptk-s sätestatud sissesõidukeelu kohaldamine on PPA ning KAPO pädevuses (VSS § 11 lg 1). Keelu maksimumkestus on 5 aastat, v.a juhul, kui välismaalasel juba on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks (VSS § 7^4 lg 2). VSS 2. ptk-s ei kajastu direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 teises lauses sätestatud võimalus määrata sissesõidukeeld kestusega üle 5 aasta, kui kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale või avalikule või riigi julgeolekule. (p 12) VSS 5. ptk näeb ette konkreetsed materiaalõiguslikud alused, millal on võimalik sissesõidukeeldu kohaldada (§ 29 lg 1), ja asjaolud, mida tuleb otsuse tegemisel arvestada (VSS § 31 lg 3). Keelu kestus on erinev VSS 2. ptk-s sätestatust: tähtajaline kuni 10 aastat või alaline (VSS § 27^1). Sellise sissesõidukeelu kehtestamine on Siseministeeriumi või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutuse pädevuses, kusjuures keeld tuleb kehtestada põhjendamatu viivituseta (VSS § 31 lg 1). VSS 5. ptk-s käsitletud sissesõidukeeld ei eelda seda, et välismaalasel puudub keelu kehtestamise ajal Eestis viibimiseks õiguslik alus. VSS § 28 lg 3 järgi ei ole välismaalasel, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu, lubatud Eestis viibida ning tema Eestis viibimine on ebaseaduslik, sõltumata viibimisaluse omamisest. VSS § 28 lg 31 sätestab alles sissesõidukeelu õigusliku järelmina kohustuse tunnistada välismaalase elamisluba või viisa kehtetuks või lõpetada välismaalase elamisõigus. Sellisel välismaalasel tekib väljasõidukohustus sissesõidukeelu kehtima hakkamisest (vt ka VSS § 3). Ka VSS 5. ptk-s käsitletud sissesõidukeelul on seoseid Euroopa Liidu õigusega, vt nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.12.2006. a määruse nr 1987/2006, mis käsitleb teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist ja kasutamist, art 24. (p 13) VSS 2. ja 5. ptk erinevad ka küsimuses, kui kiiresti peab Eestis viibiv välismaalane, kelle suhtes sissesõidukeeld kehtestatakse, lahkumiskohustuse täitma. VSS 2. ptk-s on sätestatud, et lahkumisettekirjutuses (milles võib kehtestada sissesõidukeelu) tuleb üldjuhul määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg 7 kuni 30 päeva, mida võib teatud juhtudel pikendada (VSS § 7^2 lg-d 1^1, 4 ja 5). Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita seaduses loetletud alustel (VSS § 7^2 lg 2). VSS 5. ptk-s sisalduva VSS § 28 lg 3^2 järgi tuleb välismaalane, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, seevastu kinni pidada ja korraldada viivitamata tema Eestist väljasaatmine. Seadus ei keela siiski keelu kehtima hakkamise algusaega edasi lükata (VSS § 27^1 lg 3) ning VSS § 32^1 võimaldab sissesõidukeelu kehtivusaega ka peatada, kui välismaalase lühiajaline Eestis viibimine on vältimatult vajalik. (p 14) VSS § 1 lg 2 teises lauses on sätestatud üldnormina, et sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata HMS-s sätestatut. Kui välismaalane viibib Eestis õiguslikul alusel ja tal on Eestis registreeritud elukoht, siis ärakuulamisõiguse osas olulisi erinevusi VSS 2. ja 5. ptk-s sätestatud sissesõidukeeldude vahel ei ole, st isik tuleb ära kuulata (VSS § 30^1 lg-d 1 ja 2; vrd RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 32, Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-249/13, Boudjlida, p-d 54 ja 55;). Ka põhjendamiskohustuse piirangud on sarnased (vrd VSS § 7^1, § 30^1 lg 3). Erinev on siiski teatavaks tegemise regulatsioon, kuna VSS 5. ptk-s sisalduv § 33^2 kohustab sissesõidukeelu välismaalasele isiklikult teatavaks tegema vaid välismaalase algatusel. Kolleegium nendib, et sissesõidukeelu teatavaks tegemata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest ebaproportsionaalselt riivata välismaalase õigusi, eriti kui ta viibib Eestis (vt mh ka VSS § 28 lg-s 3^2 sätestatud sissesõidukeelu tagajärg). (p 15) Kolleegiumi hinnangul nähtub pädeva haldusorgani tasandist (Siseministeerium või selle valitsemisala valitsusasutus) ning sissesõidukeelu kohaldamise eeldustest ja kestusest (maksimaalselt 5 a või alaline) seadusandja tahe lähtuda VSS 2. ptk-st eeskätt ebaseadusliku migratsiooni vastu võitlemisel. VSS 5. ptk kohaldub muude tõsisemate ja valdavalt kiiremat reageerimist eeldavate ohtude puhul (avalik kord, riigi julgeolek jms). Ka VSS 2. ptk aluseks olev direktiiv 2008/115/EÜ kohaldub vaid juhul, kui kolmanda riigi kodanik viibib liikmesriigis ebaseaduslikult, kohustades liikmesriike võtma nende suhtes tagasisaatmismeetmeid. Eeltoodud järeldust VSS 2. ja 5. ptk kohaldamisala piiritlemisest ei muuda asjaolud, et näiteks elamisloa kehtetuks tunnistamine (misjärel direktiiv 2008/115/EÜ kohaldub) võib samuti põhineda ohul avalikule korrale ning et direktiiv 2008/115/EÜ art 6 lg 6 soosib viibimisaluse lõpetamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise koondamist samasse otsusesse. Kolleegium rõhutab siiski, et riik peab igal üksikul juhul silmas pidama, et ta valiks meetme, lähtudes tegelikust eesmärgist, ning tagatud peab olema nii riigisisesest kui ka Euroopa Liidu õigusest tulenevate isiku materiaalsete ja menetlusõiguste tõhus kaitse. (p 16) VSS 5. ptk-s sätestatud sissesõidukeelu kehtestamise automaatseks tagajärjeks on elamisloa kehtetuks tunnistamine ja isiku väljasõidukohustus. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 järgi võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule (vt ka RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 19). Art 12 lg-s 3 on loetletud tegurid, mida seejuures tuleb arvestada. Need kattuvad VSS § 31 lg-s 3 kirjeldatud asjaoludega. Seega, VSS 5. ptk-s sisalduva sissesõidukeelu ja sellele järgneva elamisloa kehtetuks tunnistamise seotuse tõttu tuleb Siseministeeriumil lisaks VSS-s sätestatule silmas pidada, et pikaajalise elaniku elamisluba omavale välismaalasele saab sissesõidukeelu kehtestada vaid juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule (direktiiv 2003/109/EÜ art 12 lg 1). (p 17) Riigikohus on juhtinud kohtute tähelepanu ka Euroopa Kohtu selgitusele direktiivi 2003/109/EÜ art 12 alusel ohu kindlaksmääramise aja kohta. Euroopa Kohtu seisukoht erineb HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatust. Nimelt on Euroopa Kohus leidnud, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse (sh lahkumisettekirjutuse) õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast väljasaatmise otsuse tegemist (vt pikemalt RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 22). Kirjeldatud põhimõte VSS 5. ptk alusel kehtestatud sissesõidukeelu õiguspärasuse kontrollimisel kohtule siiski ei laiene. Hilisemad asjaolud võivad aga tingida sissesõidukeelu menetluse uuendamise (vt ka otsuse p 24). Pärast isiku süüdimõistmist ilmnenud asjaolusid, sh VSS §-s 17^1 sätestatud väljasaatmist keelavaid aluseid, tuleb arvesse võtta väljasõidukohustuse täitmiseks võetavate meetmete õiguspärasuse hindamisel. (p 18) Pikaajalise elaniku elamisluba omava välismaalase saab lahkuma kohustada vaid juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei saa kaebajale pelgalt VSS § 29 lg 1 p 7 alusel sissesõidukeeldu kehtestada, kui karistatusest tulenev tegelik ja piisavalt tõsine oht on tuvastamata (vt analoogselt Euroopa Kohtu seisukohad direktiivi 2008/115/EÜ tõlgendamisel, mille järgi pelgast süüdimõistmisest ei saa tuletada ohtu avaliku korrale: C-554/13, Zh. ja O, p-d 50 ja 54 (art 7 lg 4 vabatahtliku lahkumise tähtaeg); C-240/17, E, p 49 (art 11 sissesõidukeeld)). Ka VSS § 29 lg 1 p 1 alusel saab pikaajalisele elanikule sissesõidukeelu kehtestada üksnes eeldusel, et oht on tegelik ja piisavalt tõsine. (p 20)
Riigikohus on juhtinud kohtute tähelepanu ka Euroopa Kohtu selgitusele direktiivi 2003/109/EÜ art 12 alusel ohu kindlaksmääramise aja kohta. Euroopa Kohtu seisukoht erineb HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatust. Nimelt on Euroopa Kohus leidnud, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse (sh lahkumisettekirjutuse) õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast väljasaatmise otsuse tegemist (vt pikemalt RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 22). Kirjeldatud põhimõte VSS 5. ptk alusel kehtestatud sissesõidukeelu õiguspärasuse kontrollimisel kohtule siiski ei laiene. Hilisemad asjaolud võivad aga tingida sissesõidukeelu menetluse uuendamise (vt ka otsuse p 24). Pärast isiku süüdimõistmist ilmnenud asjaolusid, sh VSS §-s 17^1 sätestatud väljasaatmist keelavaid aluseid, tuleb arvesse võtta väljasõidukohustuse täitmiseks võetavate meetmete õiguspärasuse hindamisel. (p 18)
Vt p 21. Vt ka annotatsioone RKHK otsustele nr 3-17-1545/81 ja nr 3-18-89/51. Liiga varase sissesõidukeelu kohaldamise otsusega kaasneb risk, et kui ohuhinnangu aluseks olevad asjaolud ei ole ühesed ning vangistuse eesmärk realiseerub (VangS § 6 lg 1: kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele), tuleb vastustajal anda ohu tegelikkusele ja tõsidusele uus hinnang. (p 24)
3-16-2436/51 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.09.2019
Pikaajalise elaniku elamisluba omava välismaalase Eestis viibimise ja elamise õigust, samuti selle lõpetamist ja välismaalase Eestist väljasaatmist reguleerib Nõukogu 25.11.2003. a direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Direktiivist nähtub, et pikaajalise elaniku staatuse ja sellest tulenevad garantiid omandab isik vaid juhul, kui riik selle staatuse välismaalasele annab (vt art 7 lg 3, art 6). Tegu ei ole pelgalt riigis sündimise või pikaajalise elamise tulemusel n-ö iseenesest tekkiva seisundiga. Kui pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist saab isik tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivist 2003/109/EÜ tulenevad tagatised (konkreetsel juhul kõrgendatud kaitse väljasaatmise vastu) (RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 36). (p 11)
VSS § 29 lg 1 p 7 alusel saab sissesõidukeelu kehtestada vaid juhul, kui on tuvastatud karistatusest tulenev oht (vt RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 20). (p 13) Sidemete nõrkus kodakondsusjärgse riigiga ei ole siiski absoluutseks takistuseks sissesõidukeelu kehtestamisele (vrd ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 28). Ka kinnisvara omamine Eestis ei ole piisav põhjus, mis välistaks sissesõidukeelu kehtestamise. (p 16) Perekonnaliikmete olemasolu Eestis on vaid erandjuhul asjaoluks, mis automaatselt välistab sissesõidukeelu kohaldamise (vt VSS § 29 lg 3). (p 17)
Vt p-d 14 ja 15. Kuna ohuhinnangu aluseks olevad asjaolud on praegusel juhul piisavalt selged, ei mõjuta kolmeaastane ajavahemik sissesõidukeelu kehtestamisest selle kehtivusaja alguseni hinnangut sissesõidukeelu õiguspärasusele. Kuigi kaebaja püüdlusi vangistuse jooksul tuleb tunnustada, ei kummuta need sissesõidukeelu kasuks rääkivaid argumente. (p 18) Vrd ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 24 ja selle annotatsioon.
3-18-1331/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.09.2019
Kambri ja selle sisustuse kohandamine vastavalt kinnipeetava terviseseisundile ei eelda iga kord otsust meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 “"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord” § 3 lg 2 reguleerib üksnes määruses loetletud riigieelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite võimaldamist. Näiteks ei tähenda see, et kui isikule on terviseseisundist tulenevalt tarvis lisamadratsit või -patja, muutuksid need esemed meditsiiniliseks abivahendiks. Hinnangu kambri sisustuse kohandamise võimalikkuse kohta annab vangla, arvestades seejuures meditsiinitöötaja selgitusi kinnipeetava terviseseisundi kohta, vangla julgeolekukaalutlusi ja muid olulisi asjaolusid. (p 10)
3-19-557/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.09.2019
Vt p 8. Vt vangla kodukorra kui individuaal-abstraktse iseloomuga üldkorralduse kohta ka RKHK määruse nr 3-17-749/24, p 12 ja selle annotatsiooni. Vt üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta ka RKHK määruse asjas nr 3-3-1-95-07 p 14 ja selle annotatsiooni.
Nõustuda ei saa seisukohaga, et kaebajale ei saanud soovitada, et ta esitaks põhinõudena vangla kodukorra vastava punkti tühistamisnõude, sest läbimata oli selle nõude kohustuslik kohtueelne menetlus (vt HKMS § 47 lg 1). Asja materjalidest nähtub, et kaebaja varasemad pöördumised seondusid peaasjalikult nõudega kustutada tema tervist mõjutav öötuli või muuta öötule asukohta. Sellises olukorras ei saanud eeldada esitatud nõuete eduväljavaadete puudumist ega seda, et kaebaja esitaks samal ajal ka nõude kodukorra silmaklappe keelava sätte tühistamiseks. On usutav, et kodukorra vastava punkti mõju ilmnes kaebaja suhtes hiljem, alates hetkest, mil sai selgeks, et öötuld ei kustutata ja selle asukohta ei muudeta ning on vaja kasutusele võtta muud abivahendid, et vähendada öötule kahjulikku mõju. (p 9)
Vt p 8 ja RKHK määruse asjas nr 3-3-1-95-07 p 14 ja selle annotatsiooni.
3-17-1110/84 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.09.2019
Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (mh eksperdiarvamuse aluseks olevate andmete tervise infosüsteemi kandmine). Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). (p 24)
Arvestades töövõime hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust, piisab töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse põhjendamiseks sellest, kui töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet selgitavad taotluse esitanud isikule otsustes seda, kuidas kehtestatud metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti. See eeldab paratamatult, et teatud ulatuses tuleb selgitada ka metoodikat. Selgitamine ei tähenda seaduse ja määruste normide kopeerimist haldusaktis, vaid isikule arusaadavaks tegemist. Haldusakti põhjendamine on oluline, tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti. Järgides HMS § 56 lg 1 teist lauset ja § 7 lg-t 2, võib haldusorgan anda õigusnorme, sh metoodikat selgitavad juhised, mis lihtsas keeles ja vajaduse korral näidete varal avavad metoodika sisu. Haldusakti andmisel võib kasutada lähenemist, et viidatakse õigusnormide selgitamise osas neile adressaadile kättesaadavatele juhistele (kas kodulehel või haldusaktile lisatava n-ö teabelehena), kordamata neid põhjalikult haldusaktis. Sel juhul tuleb konkreetsest olukorrast lähtuvad põhjendused esitada siiski ka haldusaktis endas. (p 18) Vt ka p 17 ja RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-46-13 p 15 ja selle annotatsiooni.
Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab taotleja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja eksinud. Seda eriti juhul, kui eksperdiarvamuse kohaselt vastab meditsiiniliste andmete alusel kaebaja terviseseisund tema hinnatud talitlusliku võimekuse raskusastmele või kaebaja hinnatust suuremale raskusastmele (st eksperdiarvamuse andja hinnangul esineb raskem piirang) või taotleja kirjeldatud terviseprobleemide kohta pole tervise infosüsteemi andmetel kirjeldust ega diagnoosi. Haldusorgani uurimiskohustus on vaidluse korral suurem juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete (nt taotlejal on diagnoositud teatud haigus) alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem. Sellisel juhul on eksperdiarvamuse andjal ka täiendav põhjendamiskohustus (vt tervise- ja tööministri 7.09.2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 7 lg 1 p 3). (p 21) Haldusorgani uurimiskohustus ei eelda eksperdiarvamuse tervikuna kontrollimist. Haldusorgan peab kontrollima vaid neid hinnanguid, mille kohta taotleja esitab vastuväited, mille puhul eksperdiarvamuse andja on meditsiiniliste andmete alusel hinnanud taotleja piirangu raskusastmed väiksemaks kui taotleja või mille puhul haldusorgan näeb või peab ilmselgelt nägema täiendava uurimise vajadust. (p 23)
Töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh teise spetsialisti arvamusega, et oma seisukoht kujundada. Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Teisese arvamuse võimaldamine on tavaline ka teistes menetlustes (vt RaKS § 40). Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses üle taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele. Sellises olukorras on haldusorganil põhjust kaaluda piirangute raskusastmete õigsuse kindlaks tegemiseks teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). Sellest sõltub töövõime hindamine ja puude raskusastme tuvastamine. Töövõime hindamiseks või puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on tõend, mis on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). (p 24)
Vt tõendamiskoormuse kohta seoses töövõime hindamist või puude raskusastme tuvastamist taotleva isiku nõrgema positsiooni ja vastustajatele antud pädevusega töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel (HKMS § 59 lg 1) p 26. Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-80-05, p 8.
3-16-1874/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.08.2019
Vt RKHK otsus asjas nr 3-16-2514. (p 12) Asjas nr 3-16-2514 selgitas kolleegium, et MKS § 114 lg 3 alusel taotluse esitamisel ei muutu varem tehtud intressinõue õigusvastaseks (p 18). Praegusel juhul on olukord teistsugune, sest kõnealune taotlus esitati poolteist kuud enne intressinõude tegemist. Rahandusministri 2.05.2002. a määruse nr 61 „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord“ § 5^1 lõike 4 järgi vaatab maksuhaldur maksuvõla kustutamise taotluse läbi ja teeb selle kohta motiveeritud otsuse 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Seega tulnuks ja saanuks taotlusega enne intressinõude esitamist arvestada. Taotluse lahendamata jätmine tingis praeguses olukorras, kus maksuhalduri kaalutlusruum oli oluliselt vähenenud, ebaõiglases suuruses intressinõude tegemise. (p 15)
Kaebaja taotles enne intressinõude andmist MTA korralduse peale esitatud vaides, et intressivõlg tuleb MKS § 114 lg 3 järgi kustutada. MTA leidis vaideotsuses, et MKS § 114 lg 3 alusel intressivõla kustutamine on teine menetlus ning kaebaja pole sellist taotlust esitanud. Samas on kolleegium selgitanud asjas nr 3-3-1-80-16 tehtud otsuse p-s 23, et olukorras, kus isik viitas vaides intressivõla ebaõiglusele, sisaldas dokument lisaks vaidele MKS mõttes veel teisigi taotlusi, ning vaidemenetluses või samal ajal toimuvas haldusmenetluses kustutamise kohta otsuse tegemine on kooskõlas menetlusökonoomia ja menetlusosalise õiguste kaitse põhimõttega. Ka praeguses asjas oli kaebaja tahe vaidena pealkirjastatud dokumendis ilmselge, mistõttu pidanuks MTA taotluse lahendama. (p 14)
Kaebaja taotles enne intressinõude andmist MTA korralduse peale esitatud vaides, et intressivõlg tuleb MKS § 114 lg 3 järgi kustutada. MTA leidis vaideotsuses, et MKS § 114 lg 3 alusel intressivõla kustutamine on teine menetlus ning kaebaja pole sellist taotlust esitanud. Samas on kolleegium selgitanud asjas nr 3-3-1-80-16 tehtud otsuse p-s 23, et olukorras, kus isik viitas vaides intressivõla ebaõiglusele, sisaldas dokument lisaks vaidele MKS mõttes veel teisigi taotlusi, ning vaidemenetluses või samal ajal toimuvas haldusmenetluses kustutamise kohta otsuse tegemine on kooskõlas menetlusökonoomia ja menetlusosalise õiguste kaitse põhimõttega. Ka praeguses asjas oli kaebaja tahe vaidena pealkirjastatud dokumendis ilmselge, mistõttu pidanuks MTA taotluse lahendama. (p 14) Asjas nr 3-16-2514 selgitas kolleegium, et MKS § 114 lg 3 alusel taotluse esitamisel ei muutu varem tehtud intressinõue õigusvastaseks (p 18). Praegusel juhul on olukord teistsugune, sest kõnealune taotlus esitati poolteist kuud enne intressinõude tegemist. Rahandusministri 2.05.2002. a määruse nr 61 „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord“ § 5^1 lõike 4 järgi vaatab maksuhaldur maksuvõla kustutamise taotluse läbi ja teeb selle kohta motiveeritud otsuse 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Seega tulnuks ja saanuks taotlusega enne intressinõude esitamist arvestada. Taotluse lahendamata jätmine tingis praeguses olukorras, kus maksuhalduri kaalutlusruum oli oluliselt vähenenud, ebaõiglases suuruses intressinõude tegemise. (p 15)
3-16-2436/48 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.08.2019
3-18-253/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.06.2019
Vt p 16. Vaide peab saama esitada igaüks ka õigusabi kasutamata ning sõltumata sellest, kas tal on eriteadmisi või kogemusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 14). Vaide esitaja ei pea suutma nimetada tema õigusi rikkuvaid õigusnorme, tundma erinevaid nõudeid ega suutma eristada haldusakti õigustloovast aktist. Kui vaides esinev puudus ei takista vaide lahendamist, ei ole selle kõrvaldamiseks tähtaja andmine põhjendatud. Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel tuleb muu hulgas arvesse võtta vaide esitaja eeldatavaid õigusteadmisi ja eesti keele oskuse taset. Ka selgitamiskohustust tuleb täita nii, et vaide esitaja olukord puuduste kõrvaldamise asemel ei halveneks. (p 17)
Vaideorgani ülesandeks on tagada, et vaidemenetlus aitaks vaide esitaja õiguste kaitsele kaasa ning vaide esitajal oleks menetluses võimalikult lihtne osaleda (HMS § 1 ja § 5 lg 2). Vaide peab saama esitada igaüks ka õigusabi kasutamata ning sõltumata sellest, kas tal on eriteadmisi või kogemusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 14). Vaide esitaja ei pea suutma nimetada tema õigusi rikkuvaid õigusnorme, tundma erinevaid nõudeid ega suutma eristada haldusakti õigustloovast aktist. Kui vaides esinev puudus ei takista vaide lahendamist, ei ole selle kõrvaldamiseks tähtaja andmine põhjendatud. Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel tuleb muu hulgas arvesse võtta vaide esitaja eeldatavaid õigusteadmisi ja eesti keele oskuse taset. Ka selgitamiskohustust tuleb täita nii, et vaide esitaja olukord puuduste kõrvaldamise asemel ei halveneks. Vaideorgan ei tohi oma tegevusega isikut eksitada (nt suhelda temaga põhjendamatult keerulises õiguskeeles või suunata teda vaidlustama õigustloovat akti) ega nõuda vaides puuduste kõrvaldamist alusetult. Eeltoodu on eriti oluline vaidluste puhul, mille kohtulik lahendamine on võimalik pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Kui vaie tagastatakse põhjendamatult, võib kohus võtta kaebuse menetlusse vaatamata vaide tagastamisele. (p 17)
3-17-933/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.06.2019
MKS § 83 lg 3 annab edasi maksuõiguse üldise põhimõtte lähtuda mitte õigussuhte kehtivusest, vaid õigussuhte täitmisel tehtavast majanduslikust sooritusest ning on laiendatav lisaks tühistele tehingutele ka võlasuhte lõpetamise olukorrale. (p 12.2) KMS § 2 lg 5 rõhutab samuti, et võlasuhte tekkimise ja lõppemise aeg ei ole maksukohustuse tekkimisel määrav. (Vt ka nõukogu 28.11.2006. a direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, (käibemaksudirektiiv) art 14.) (p 12.3) Kui kauba võõrandamine KMS § 2 lg 5 tähenduses on toimunud, siis on ka tekkinud käive KMS § 4 lg 1 p 1 tähenduses ning hilisemad võimalikud muudatused lepingu kehtivuse osas (nt lepingust taganemine, lepingu muutmine või võlasuhte lõpetamine poolte kokkuleppel, lepingu tühisuse tuvastamine või lepingu tühistamine kohtulahendiga) on uus asjaolu, mis ei saa juba tekkinud maksukohustusi tagasiulatuvalt muuta. Küll võib see kaasa tuua maksukohustuse jooksva ümberarvutamise KMS § 29 lg 7 alusel. (12.4) Riigikohus on selgitanud, et KMS § 29 lg 7 kohaldamine ei ole seotud maksudeklaratsiooni parandamise aegumistähtajaga, sest ei toimu tagasiulatuvat eelmise maksustamisperioodi andmete parandamist, samuti ei ole vaja tehtud maksuotsust muuta (vt RKHK otsus nr 3-17-2005/23, p 12). Ka käesoleval juhul on tegu sellise olukorraga, kus pärast kinnisasja maksuvaba võõrandamist (millega kaasnes sisendkäibemaksu korrigeerimise kohustus) aset leidev sündmus ei anna õigust parandada kinnisasja maksuvaba võõrandamise kuul deklareeritud sisendkäibemaksu. (p 12.6) KMS § 29 lg 7 on esmajoones mõeldud maksustatava käibe kohta, nähes ette, et maksustatava väärtuse vähenemise korral peab kauba võõrandaja või teenuse osutaja deklareerima negatiivses väärtuses käivet ning kauba soetaja või teenuse saaja (kui ta oli algselt maha arvanud sisendkäibemaksu) peab deklareerima negatiivses väärtuses sisendkäibemaksu. Siiski on see säte kohaldatav ka muudele maksukohustuste juhtudele, mis võivad hiljem aset leidva sündmuse tulemusel muutuda. (p 12.7) Õige ei ole maksuhalduri seisukoht, et tehingu hilisemat tagasitäitmist tuleks maksustamisel kohelda nagu algsele tehingule vastupidist tehingut. Käibemaksuseaduses ja -direktiivis on eriregulatsioon, mis nõuab sellistel juhtudel just nimelt maksukohustuse tagasiarvestamist, mitte uue käibena maksustamist. Tagasitäitmise uue käibena maksustamine võib teatud olukordades tuua kaasa käibemaksu kumulatsiooni (näiteks kui tehingupooled rakendavad sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist). (p 12.8)
Euroopa Kohus on selgitanud, et käibemaksudirektiivis ette nähtud korrigeerimise mehhanismi eesmärk on suurendada mahaarvamiste täpsust, et tagada käibemaksu neutraalsus nii, et varem teostatud tehingud annavad jätkuvalt mahaarvamisõiguseainult selles osas, milles need on seotud maksustatavate tehingutega. Käibemaksudirektiivi artiklis 187 ette nähtud mahaarvamisekorrigeerimisperiood võimaldab vältida mahaarvamise arvutamisel ebatäpsusi ja maksukohustuslasele põhjendamatute soodustuste andmist või neile ebasoodsa olukorra tekkimist juhul, kui mahaarvamise summa kindlaksmääramisel algselt arvesse võetud asjaolud pärast deklaratsiooni esitamist muutuvad. Taoliste muudatuste tõenäosus on eriti oluline kapitalikaupade puhul, mida kasutatakse sageli mitme aasta kestel, mille käigus võib nende kasutusotstarve muutuda. (Vt 16.06.2016. a otsus asjas C-229/15, Mateusiak, p-d 28 ja 30.) (p 13.1) Tulenevalt eelpool viidatud kohtupraktikas väljatoodud põhimõtetest tuleb kolleegiumi hinnangul KMS § 29 lg-t 7 ja § 32 lg-t 5 koostoimes tõlgendada selliselt, et pärast kinnisasja tagasisaamist jätkab müüja sisendkäibemaksu korrigeerimist iga kalendriaasta lõpus. Periood kinnisasja maksuvabast võõrandamisest kuni tagastamiseni tuleb võrdsustada põhivara maksuvabas käibes kasutamisena ning selle perioodi eest sisendkäibemaksu maha arvata ei saa. Samuti ei pikenda see periood 10-aastast korrigeerimisperioodi kestust. (p 13.2) Erinevalt KMS § 32 lg-s 4 toodud üldnormist tuleb praegusel juhul korrigeerimine läbi viia mitte algselt maha arvatud sisendkäibemaksuga võrreldes, vaid põhivara maksuvaba võõrandamise kuul läbiviidud korrigeerimise tulemusega võrreldes. Järelikult, kui kaebaja kasutab pärast kinnistu tagasisaamist seda maksuvaba käibe tarbeks, siis kalendriaasta lõpul korrigeerimist ei ole vaja teha. Kui aga kinnistut kasutatakse täies ulatuses maksustatava käibe tarbeks, siis saab vastava aasta detsembri käibedeklaratsioonis deklareerida 1/10 sisendkäibemaksust täiendavalt mahaarvatava sisendkäibemaksuna ning maksukohustuslasel tekib tagastusnõue. (p 13.3)
Äriühingu juhatuse liikmete poolt elamu kasutamine üüri maksmata on elamu kasutamine omatarbeks KMS § 2 lg 6 tähenduses. Praegusel juhul on tegu kauba tasuta kasutamisega, mille puhul kehtib lisatingimus, et seda käsitatakse omatarbena siis, kui maksukohustuslane on selle kauba või selle kauba osa sisendkäibemaksu oma arvestatud käibemaksust täielikult või osaliselt maha arvanud. (p 10.1) Omatarve on maksustatava käibe eriliik (KMS § 4 lg 1 p 2) ning seda ka juhul, kui omatarve seisneb sisuliselt kinnisasja üürimises, mis tavaolukorras on KMS § 16 lg 2 p 2 järgi maksuvaba (vt ka Euroopa Kohtu 18.07.2013. a otsus liidetud kohtuasjades C-210/11 ja C-211/11, Medicom ja Maison Patrice Alard, p-d 20 jj). (p 10.2) Omatarbe maksustamisel kehtib tavapärane kalendrikuu pikkune maksustamisperiood (KMS § 27 lg 1). Kuna põhivara omatarbeks kasutamisel ei ole tegu selle maksuvabas käibes kasutamisega, siis ei too see kaasa ka sisendkäibemaksu korrigeerimist KMS § 32 alusel. Omatarbe maksustatav väärtus on KMS § 12 lg 6 kohaselt kauba soetusmaksumus või selle puudumisel omahind või teenuse omahind. Euroopa Kohus on oma praktikas aktsepteerinud, et ettevõtte vara omatarbena kasutamise puhul võib maksustatava väärtuse arvutamisel kasutada metoodikat, mille järgi kauba soetamise kulu jagatakse sisendkäibemaksu korrigeerimisperioodiga (vt 14.09.2006. a otsus asjas C-72/05, Wollny). (p 10.3)
Käibemaksuseadus ei defineeri, mida tähendab KMS § 32 lg-s 4 kasutatud termin „põhivara“. Arvestades, et samas lõikes on mainitud „põhivara raamatupidamislikku väärtust“ ja lõige 4^1 seob korrigeerimisperioodi alguse põhivara raamatupidamises arvele võtmise ajaga, tuleb kolleegiumi hinnangul võtta maksustamisel aluseks see, kas ja millal on maksukohustuslane kinnisasja või selle parendused oma raamatupidamises põhivarana arvele võtnud. (p 11.1) Põhivarana kasutamine tähendab kinnisasja puhul selle tasu eest kasutada andmist üüri- või rendilepingu alusel või pikaajalist kasutamist oma ettevõtte majandustegevuses näiteks büroo-, lao-, või tootmishoonena. Müügi eesmärgil ehitatud hoone kajastatakse seevastu käibevarana ning sisendkäibemaksu mahaarvamine toimub vastavalt sellele, kas kinnistu müügist tekib maksustatav või maksuvaba käive. Seejuures ei ole oluline, kui pikk on hoone ehitamise ja müügi ettevalmistamise ning müügi vaheline ajavahemik. Põhivara tarbeks soetatud hoone sisendkäibemaks aga kuulub 10 aasta jooksul korrigeerimisele lähtuvalt sellest, kui suures ulatuses konkreetsel kalendriaastal on põhivara kasutatud maksustatava või maksuvaba käibe tarbeks (vt ka selgitusi RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-19-16). Pärast korrigeerimisperioodi lõppu toimuv kasutus või müük enam sisendkäibemaksu suurust ei mõjuta. (p 11.2) Kui algselt ehitatakse hoonet müügi eesmärgil, aga hiljem see eesmärk muutub ning hoonet hakatakse kasutama üürimiseks või oma majandustegevuses muul viisil, siis tuleb algselt käibevarana arvele võetud objekt võtta arvele põhivarana ning sellest hetkest algab 10-aastase korrigeerimisperioodi arvestamine. Sellele põhimõttele viitab otseselt KMS § 32 lg 4^1 teine lause, mille kohaselt loetakse korrigeerimisperioodi esimeseks kalendriaastaks ajavahemik päevast, millal põhivara või põhivara tarbeks soetatud kaup või saadud teenus võetakse „kasutuses oleva põhivarana“ raamatupidamises arvele, kuni jooksva kalendriaasta lõpuni. (p 11.3)
3-17-1927/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.06.2019
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 7^4 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt pikemalt RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 34). Direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (esimene lause). Teavet faktiliste asjaolude kohta võib piirata, kui riigisiseste õigusaktide kohaselt on võimalik piirata teabe saamise õigust, eelkõige riigi julgeoleku, riigikaitse ja avaliku korra kaitseks ning kuritegude ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks (teine lause). (p 13) VSS § 7^1 lg 1 nägi vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal ette, et lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Seega võimaldas Eesti õigus jätta põhjendused esitamata oluliselt kitsamatel alustel, kui direktiivi 2008/115/EÜ art 12 lg 1 teises lauses on selleks liikmesriikidele võimalus antud. VSS § 7^1 lg-s 1 sätestatud piirang, et vaid julgeolekuhuvides võis põhjendamisest loobuda, oli PPA-le järgimiseks siiski kohustuslik. Seda ei väära ka asjaolu, et pärast 15.03.2019 jõustunud VSS § 7^1 lg 1 muudatusi on PPA-l võimalik jätta põhjendused esitamata oluliselt laiematel alustel. (p 14) Sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestust tuli põhjendada, arvestades VSS § 7^1 lg-s 1 sätestatud erandivõimalust. (p 15) PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. (p 21)
VSS § 7^1 lg 1 nägi vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal ette, et lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Seega võimaldas Eesti õigus jätta põhjendused esitamata oluliselt kitsamatel alustel, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 12 lg 1 teises lauses on selleks liikmesriikidele võimalus antud. VSS § 7^1 lg-s 1 sätestatud piirang, et vaid julgeolekuhuvides võis põhjendamisest loobuda, oli PPA-le järgimiseks siiski kohustuslik. Seda ei väära ka asjaolu, et pärast 15.03.2019 jõustunud VSS § 7^1 lg 1 muudatusi on PPA-l võimalik jätta põhjendused esitamata oluliselt laiematel alustel. (p 14) Sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestust tuli põhjendada, arvestades VSS § 7^1 lg-s 1 sätestatud erandivõimalust. (p 15) PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. (p 21) RVastS § 3 lg 3 p 1 sätestab, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kolleegium on möönnud selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust haldusakti põhjendamisvigade korral, jättes haldusakti põhjendamisveale vaatamata jõusse. Seda aga juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel. Tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel eksisteeris ja kas sellega arvestati, lasub haldusorganil (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20). (p 23, vt ka p-d 24 ja 25)
3-18-1331/63 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.06.2019
3-17-1059/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2019
Registriandmete kasutamine maksustamisel (vt RVMS §-d 1 ja 2, MKS § 10 lg 1 ja lg 2 p 6) ei anna raskeveokimaksu maksuhaldurile (RVMS § 9 lg 1) universaalpädevust teha järelevalvet riiklikusse registrisse andmete esitamise kohustuse täitmise üle. Ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud MKS v.r § 59 lg 2 esimene lause sätestas küll MTA õiguse kontrollida maksustamisega seotud dokumente, kuid see tähendas õigust dokumentidega tutvuda ja nende sisu maksude arvestamisel hinnata, mitte aga õigust teha ettekirjutusi dokumentide muutmise kohta. Seetõttu ei saa MKS v.r § 59 lg-st 2 tuletada ka alust liiklusregistri kannete muutmiseks. Liiklusregistri kanded ei ole ka deklaratsioon, mille esitamiseks võib maksuhaldur anda korraldusi (MKS § 85 lg 3). Tegemist ei ole maksuhaldurile esitatava maksu arvutamise dokumendiga (MKS § 85 lg 1). (p 10) Autorongi eest raskeveokimaksu määramise eelduseks on autorongi veoauto registreerimine liiklusregistris. Maksuhalduril tuleb lähtuda autorongi koosseisus kasutatava veoauto ja haagise registrijärgsetest andmetest (RVMS § 1 p 1 ja § 2 lg 1 p 2). 17.12.2018 jõustunud RVMS u.r kohaselt teeb MTA järelevalvet autorongiga seonduvate andmete liiklusregistrisse kandmise üle (RVMS u.r § 2 lg 1 p 2) ning raskeveoki omanik või valdaja vastutab liiklusregistrile esitatud andmete õigsuse eest (samas, § 3 lg 3 teine lause). MTA-l on nüüd õigus nõuda, et raskeveoki omanik või valdaja korrigeeriks Maanteeametile esitatud andmeid. (p 12)
Autorongi eest raskeveokimaksu määramise eelduseks on autorongi veoauto registreerimine liiklusregistris. Maksuhalduril tuleb lähtuda autorongi koosseisus kasutatava veoauto ja haagise registrijärgsetest andmetest (RVMS § 1 p 1 ja § 2 lg 1 p 2). 17.12.2018 jõustunud RVMS u.r kohaselt teeb MTA järelevalvet autorongiga seonduvate andmete liiklusregistrisse kandmise üle (RVMS u.r § 2 lg 1 p 2) ning raskeveoki omanik või valdaja vastutab liiklusregistrile esitatud andmete õigsuse eest (samas, § 3 lg 3 teine lause). MTA-l on nüüd õigus nõuda, et raskeveoki omanik või valdaja korrigeeriks Maanteeametile esitatud andmeid. (p 12)
Kolleegium jääb seisukoha juurde, et sunniraha sissenõudmine ei ole haldusakt. Sunniraha nõutakse sisse menetlustoimingutega (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 11). Kuna hoiatusega ei määrata sunniraha kindlaks lõplikult ja siduvalt (samas, p 14), ei kujuta sunniraha rakendamine hoiatuses märgitust väiksemas määras endast haldusakti muutmist, sõltumata sellest, kas hoiatus sisaldus ettekirjutuses või vormistati eraldi. Ka täiendava täitmistähtaja andmine ei muuda ettekirjutuse algset tähtaega ega kõrvalda tagantjärele adressaadi kohustust täita ettekirjutus selle tähtaja jooksul. Täiendav täitmistähtaeg on üksnes informatiivne teade selle kohta, millistel tingimustel kavatseb asutus uue sunniraha sisse nõuda, kui ettekirjutust jätkuvalt eiratakse. (p 13)
Ka täiendava täitmistähtaja andmine ei muuda ettekirjutuse algset tähtaega ega kõrvalda tagantjärele adressaadi kohustust täita ettekirjutus selle tähtaja jooksul. Täiendav täitmistähtaeg on üksnes informatiivne teade selle kohta, millistel tingimustel kavatseb asutus uue sunniraha sisse nõuda, kui ettekirjutust jätkuvalt eiratakse. (p 13)
3-19-415/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2019
Kinnipidamiskeskusse paigutamist õigustavat põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et ei ole alust välistada isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu. Varjupaigataotleja põgenemisohu hindamisel tuleb iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (RKHK määrus nr 3-17-792/16, p 18.5; määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p-d 12 ja 14). (p 11) Puudutatud isiku piiri ületamise viis ja selleks tehtud ettevalmistused, kaasas olnud kirves ning pimeduse saabumisel Eestisse jõudmine ei anna alust järelduseks, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemisoht. Pigem viitab piiri ebaseaduslikku ületamist ettevalmistav tegevus Vene Föderatsioonis ja piiri ebaseaduslikuks ületamiseks valitud aeg sellele, et puudutatud isik soovis vältida vahelejäämist Vene Föderatsiooni võimudele. Vaevalt saab harukordne olla juhtum, kus naaberriigist pärit rahvusvahelise kaitse taotleja ei soovi teha kodumaal läbi naaberriiki sisenemiseks vajalikke protseduure ning ületab piiri ebaseaduslikult. (p 12) Põgenemisohtu ei saa põhjendada asjaoluga, et eelmisel õhtul kinni peetud puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse kirjalikult vormistatud taotluse järgmisel päeval pärast lõunat. PPA on kinnitanud, et puudutatud isik avaldas juba kinnipidamisel soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. Ei ole mõistlik eeldada, et ebaseaduslikult riiki sisenev isik esitaks rahvusvahelise kaitse saamise vormikohase avalduse juba piiril kinni pidamisel. Ajavahemiku pikkus piiril kinni pidamise ja rahvusvahelise kaitse saamise vormikohase taotluse esitamise vahel võiks teatud juhtudel viidata sellele, et varjupaigataotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Kui taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks, siis on võimalik kohaldada kinnipidamiskeskusse paigutamist VRKS § 36^1 lg 2 p 5 alusel. Väljasaatmise edasilükkamiseks või vältimiseks esitatud varjupaigataotluse puhul on alust järeldada, et esineb ka põgenemisoht, ehkki VSS §-s 6^8 ei ole seda asjaolu põgenemisohu juhtude loetelus nimetatud (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12). (p 13) Puudutatud isiku võimaliku tervisliku seisundiga ei ole põgenemise ohtu põhjendatud. Seda ei ole ka võimalik teha, sest VRKS § 36^1 lg 2^1 järgi on rahvusvahelise kaitse taotleja põgenemisohuna käsitatavad asjaolud loetletud VSS §-s 6^8. Selles sättes on esitatud nende asjaolude ammendav loetelu ning üheski neist pole põgenemisohtu seostatud võimaliku tervisliku seisundiga. VSS §-s 6^8 esitatud loetelu ammendavust kinnitab selle sätte aluseks olev Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi nr 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 3 p 7, mille kohaselt on põgenemise oht „õigusaktides kehtestatud objektiivsetel kriteeriumitel rajanevate selliste põhjuste olemasolu üksikjuhul, mis annavad alust arvata, et kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust, võib põgeneda“ (vrd määruse nr 604/2013 (Dublini III määrus) kohta tehtud Euroopa Kohtu 15.03.2017. a otsus C-528/15, Al Chodor, p 47). Küll aga võib vajadus välja selgitada isiku tervislik seisund olla rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavaks asjaoluks, mille välja selgitamise vajadus õigustab kinnipidamiskeskusse paigutamist VRKS § 36^1 lg 2 p 4 alusel, kui kinnipidamiskeskus on tervisliku seisundi välja selgitamiseks sobiv koht. (p 16)
3-16-2436/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.06.2019
3-13-481/183 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.06.2019
Praegusel juhul tuleb arvestada, et vastustaja ei ole kaebajale tekitanud kahju õigusvastaselt ning kahju hüvitamise aluseks on haldusleping, milles nähti ette vastustaja piiratud kohustus kahju hüvitada. ATL p-s 6.1 ei ole viivist nimetatud. Siiski on kolleegium seisukohal, et poolte eesmärgiga ATL p 6.1 kokkuleppimisel oleks vastuolus inflatsioonikadude ja põhihüvitise viibimisest tingitud lisakahju kompenseerimata jätmine. (p 45) VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustust täitmast. ATL p-s 6.1 ettenähtud hüvitise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 valguses asetada kaebaja olukorda, mis on võimalikult sarnane olukorrale, milles ta oleks olnud lepingu jätkumisel. Hüvitatav kahju seisneb praegu peamiselt kuludes, mis kaebaja oleks lepingu jätkumisel teeninud tagasi 2014. a jooksul piletitulu ja igakuise riigipoolse toetuse arvel. Kõnealuste kulutuste kohene hüvitamine oleks kaebaja asetanud nende puhul soodsamasse olukorda võrreldes lepingu jätkumisega. Seega polnud vastustajal kohustust hüvitada kulutusi 2013. a-l. Kui viivisearvestuse täpset algust iga kulu puhul eraldi on ebamõistlikult keeruline tuvastada, võib kohus viivise ulatuse määrata enda äranägemisel (VÕS § 127 lg 6). (p 47) Viivise vähendamiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et kahju ulatuse kindlakstegemine oli keeruline ja et pooled olid erinevatel seisukohtadel. Vastustaja on aga väitnud ka seda, et kahju hüvitamist takistas raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine. Ilmselgelt vääraks ei ole alust pidada vastustaja seisukohta, et kaebaja tellitud eksperdihinnangud ei asenda raamatupidamisdokumente ning et nendega tutvumine oli mh vajalik vältimaks ülekompenseerimist määruse nr 1370/2007 mõttes. Kahju tõendatust oli ATL p-s 6.1 hüvitamise eeldusena eriliselt rõhutatud. Kui raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine takistas kahju õigeaegset hüvitamist, tuleb viivist VÕS § 113 lg 4 alusel täiendavalt vähendada. (p 48)
Viivisenõue on küll põhimõtteliselt põhjendatud, kuid viivist ei ole sedalaadi kahju puhul alust arvestada hüvitisnõude esitamisest arvates. Samuti tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas viivise vähendamiseks võib anda alust kaebaja viivitus raamatupidamisdokumentide esitamisel. (p 44) Praegusel juhul tuleb arvestada, et vastustaja ei ole kaebajale tekitanud kahju õigusvastaselt ning kahju hüvitamise aluseks on haldusleping, milles nähti ette vastustaja piiratud kohustus kahju hüvitada. ATL p-s 6.1 ei ole viivist nimetatud. Siiski on kolleegium seisukohal, et poolte eesmärgiga ATL p 6.1 kokkuleppimisel oleks vastuolus inflatsioonikadude ja põhihüvitise viibimisest tingitud lisakahju kompenseerimata jätmine. (p 45) VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustust täitmast. ATL p-s 6.1 ettenähtud hüvitise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 valguses asetada kaebaja olukorda, mis on võimalikult sarnane olukorrale, milles ta oleks olnud lepingu jätkumisel. Hüvitatav kahju seisneb praegu peamiselt kuludes, mis kaebaja oleks lepingu jätkumisel teeninud tagasi 2014. a jooksul piletitulu ja igakuise riigipoolse toetuse arvel. Kõnealuste kulutuste kohene hüvitamine oleks kaebaja asetanud nende puhul soodsamasse olukorda võrreldes lepingu jätkumisega. Seega polnud vastustajal kohustust hüvitada kulutusi 2013. a-l. Kui viivisearvestuse täpset algust iga kulu puhul eraldi on ebamõistlikult keeruline tuvastada, võib kohus viivise ulatuse määrata enda äranägemisel (VÕS § 127 lg 6). (p 47) Viivise vähendamiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et kahju ulatuse kindlakstegemine oli keeruline ja et pooled olid erinevatel seisukohtadel. Vastustaja on aga väitnud ka seda, et kahju hüvitamist takistas raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine. Ilmselgelt vääraks ei ole alust pidada vastustaja seisukohta, et kaebaja tellitud eksperdihinnangud ei asenda raamatupidamisdokumente ning et nendega tutvumine oli mh vajalik vältimaks ülekompenseerimist määruse nr 1370/2007 mõttes. Kahju tõendatust oli ATL p-s 6.1 hüvitamise eeldusena eriliselt rõhutatud. Kui raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine takistas kahju õigeaegset hüvitamist, tuleb viivist VÕS § 113 lg 4 alusel täiendavalt vähendada. (p 48)
Vaidlusalune avaliku teenindamise leping oli käsundilaadne haldusleping. (p 13) Tegemist oli avaliku ülesande delegeerimise lepinguga ja ühtlasi teenuste kontsessiooniga. (p 14) ATL pole veoleping, ka mitte reisijaveo leping ühistranspordis (VÕS § 847 jj), sest sellega ei kohustu vedaja vedama ühtegi konkreetset reisijat konkreetsesse sihtpunkti (VÕS § 824 lg 1; määruse 1371/2007 art 3 p 8). Avaliku teenindamise lepingut ei saa üldisemalt määratleda töövõtulepinguna, sest see ei ole suunatud kindlale tulemusele. ATL-iga võetav avaliku liiniveo korraldamise kohustus hõlmab tegutsemist (sh teenuse järjepidevuse tagamist), vedamist ja tariifide järgimist (ÜTS v.r § 9 lg-d 1–3; määruse 1370/2007 art 2 p-d „e“ ja „i“). Selline kohustus vastab VÕS-i eriosas reguleeritud lepinguliikidest kõige enam käsundile (VÕS § 619). Üldisema määratluse poolest on ATL kestvusleping (VÕS § 195 lg 3). (p 15)
Vaidlusalune ATL p 8.9 võimaldas lepingut ühepoolselt lõpetada seaduses sätestatud alustel. (p 18) Lepingu ülesütlemiseks ei tulenenud praegusel juhul alust ÜTS v.r-st ega HKTS-st. ÜTS v.r § 10 lg 3 p 3 ja HKTS § 10 p 8 järgi sätestatakse lepingu lõpetamise kord lepingus. Neist sätetest ei tulene siiski kohustust dubleerida lepingus ülesütlemise seadusjärgseid aluseid. HKTS § 11 lg 1 p-d 1 ja 2 (õigusrikkumine ja ettekirjutuse mittetäitmine) ega § 16 (isiku mittevastavus nõuetele) lepingu lõpetamise alustena praegu kohaldatavad ei ole. (p 19) Halduslepingu lõpetamine on haldusakt ning VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamine halduslepingutele koostoimes HMS § 102 lg-ga 1 on haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsus. (p 28)
HMS §-s 102 on sätestatud kaks alust lepingu ühepoolseks lõpetamiseks: avaliku huvi raske kahjustamise oht (lg 2) ning asjaolude oluline muutumine (lg 4). HMS § 104 lg 2 järgi võib haldusorgan lõpetada õigusvastase halduslepingu. (p 20) HMS § 102 lg 2 kohaldamise eeldused – ülekaalukas avalik huvi, tingimatu vajadus, avaliku huvi raske kahjustamise oht – on sätestatud silmatorkavalt rangelt. Sel alusel lepingu lõpetamiseks ei ole piisav igasugune avalik huvi, igasugune mõjuv põhjus, mistahes kahju ärahoidmine vms. Samas ei näe HMS § 102 lg 2 lepingu lõpetamise eeldusena ette asjaolude muutumist või nende mitteteadmist ega sätesta ka lepingu lõpetamise piirangut, kui ohu eest vastutab haldusorgan. HMS § 102 lg-ga 2 on seotud lg 3 teises lauses sätestatud kohustus hüvitada kogu varaline kahju. HMS § 102 lg 4 näeb teisele lepingupoolele (mitte haldusorganile) ette võimaluse taotleda lepingu lõpetamist halduskohtu otsusega, kui lepinguga seotud asjaolud on muutunud ja selle tõttu on lepingu täitmine oluliselt raskem. HMS-i eelnõu seletuskirja järgi oli sätte eesmärk välistada avalikku ülesannet täitval eraisikul lepingu ühepoolne lõpetamine (456 SE I, lk 73). Seletuskirjast ega mujalt ei nähtu seadusandja soovi välistada halduslepingu lõpetamine haldusorgani ühepoolse otsusega, kui asjaolud oluliselt muutuvad või kui selleks esineb muu mõjuv põhjus (vrd VÕS § 97). (p 21) HMS § 102 lg 1 ja § 105 lg 1 kohaselt tuleb halduslepingu lõpetamisel lähtuda tsiviilõigusest, st ennekõike võlaõigusseaduse lepinguõiguse sätetest, kui haldusmenetluse seadus ei sätesta teisiti. HMS § 102 lg-d 2 ja 4 ning § 104 lg 2 ei reguleeri halduslepingu ühepoolse lõpetamise juhtumeid ammendavalt (nii ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-10, p 12 ning TlnRnK otsus asjas nr 3-08-1246, p-d 10–13). Haldusorgan võib halduslepingu üles öelda mh ka VÕS § 97, § 196 lg 1, § 631 lg 1, § 655 lg 1 ja § 845 lg 1 alusel, kui lepingus või eriseaduses ei ole ülesütlemist piiratud. Rangete tingimustega HMS § 102 lg 2 mõte on tagada avaliku huvi kaitse rasketel juhtudel, sõltumata poolte kokkulepetest ning asjaomasele lepinguliigile kohalduvatest erisustest. Selle sätte mõte pole välistada tsiviilõiguslikele ülesütlemise alustele tuginemist, kui nende kohaldamise eeldused on konkreetsel juhul täidetud. HMS § 102 lg 2 ammendav iseloom jätaks avaliku huvi piisava kaitseta. Niisuguse tõlgenduse korral ei saaks haldusorgan lepingut lõpetada ei asjaolude olulise muutumise korral ega siis, kui teine pool rikub lepingut. Pole usutav, et seadusandja soovis HMS § 102 lg 2 kehtestamisel asetada haldusorganeid eraisikutega võrreldes sedavõrd ebasoodsamasse olukorda. See jätaks riskid vastuvõetamatus ulatuses halduse kanda ja vabastaks riskist eraisiku, kes tihtipeale teenib halduslepingu täitmiselt kasumit. Kasumi teenimine avalike rahaliste vahendite arvel peab olema mõistlikus tasakaalus ettevõtja äririskiga. (p 22)
Kuna HMS § 102 lg-l 2 on „hädaklausli“ iseloom, tuleb enne ülesütlemise hindamist selle sätte valguses selgitada välja lepingu lõpetamise võimalused võlaõigusseaduse kohaselt. (p 23) VÕS § 631 lg 1 reguleerib käsunduslepingu erakorralist ülesütlemist. Selle järgi võib kumbki lepingupool ka tähtajalise käsunduslepingu üles öelda, kui kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni lepingu tähtaja möödumiseni. Vastustaja tugines ülesütlemisavalduses VÕS § 196 lg-le 1. See lõige sätestab üldise aluse kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks „mõjuval põhjusel […], eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani“. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul langevad VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamise tingimused sisuliselt kokku – lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on vajalik mõjuv põhjus (RKTK otsused asjades nr 2-16-13032, p 12; nr 2-16-11889, p 34). VÕS § 631 lg 1 on vaadeldav selgitava täpsustusena, mis ei tõrju kõrvale VÕS § 196 (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-93-09, p-d 11–12). Seepärast saab praegu neid sätteid vaadelda koos. (p 24) Mõjuva põhjuse hindamine VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamisel sõltub poolte huvide kaalumisest seaduse rakendaja poolt. Kaalumise tulemust mõjutab ka lepingu liik (P. Varul jt, VÕS I, § 196 komm 4.3.a.). Poolte huvide kaalumisel on mh oluline küsimus, kes kannab ülesütlemise aluseks olevate asjaoludega seotud riisikot. Riskijaotuse määrab ära leping, eriti selle eesmärk ja asjakohased seadused. Vaid erandina võivad võlaõiguslike kestvuslepingute ülesütlemist õigustada ülesütleja sfääri kuuluvad asjaolud. Viimasel juhul võib, aga ei pruugi lepingu ülesütlemine olla käsitatav lepingu rikkumisena ning seetõttu võib ülesöelnud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-114-07, p 11; vrd üürilepingu erisuste kohta RKTK otsus asjas nr 3-2-1-2-06, p 18). (p 26) Praegusel juhul on VÕS § 631 lg-s 1 ja § 196 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise eeldused täidetud ning ülesütlemist ei ole juhtumi asjaolusid ja vaidlusaluse ATL-i eripära arvestades põhjust pidada halduslepingu rikkumiseks. (p 27) Ringkonnakohus tõi välja, et vastustaja pole esile toonud kaebajast tulenevaid kaalutlusi, millega vastustaja poleks saanud lepingut sõlmides arvestada. See asjaolu vastab tõele, kuid ei takistanud seaduse kohaselt ülesütlemist. Erinevalt VÕS § 97 lg 2 p-st 1 ei välista § 196 lg 1 sõnastus kategooriliselt ülesütlemist asjaolude alusel, mida ülesütlev pool võis ette näha. Asjaolu ettenähtavust tuleb siiski kaalumisel silmas pidada. Ükski lepingupool, ka riik ei tohi ei seaduslikku ega lepingulist ülesütlemisklauslit kuritarvitada, nt öelda üles halduslepingut olukorras, kus tal polnud algusest peale kavatsust lepingut täita. Sellist olukorda vaidluse asjaoludest ei nähtu. Halduskohus tõdes asjakohaselt, et vastustajal polnud 2009. a-l kaebajaga lepingut sõlmides kindlat teadmist, et leping tuleb ennetähtaegselt üles öelda. (p 29)
Lepingu ülesütlemise läbiv motiiv oli avalik huvi, täpsemalt reisijateveo kui avaliku teenuse kvaliteet. See eesmärk on asjakohane ja legitiimne. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika järgi ei ole avaliku võimu kandjal tsiviilõigussuhtes eelisseisundit ka mitte siis, kui tema soov lepingut üles öelda tuleneb avalikust huvist. Näiteks ainuüksi avalikule huvile tuginedes ei ole riigil VÕS § 313 lg 1 alusel õigust üürilepingut üles öelda (RKTK otsused asjades nr 3-2-1-2-06, p 18; nr 3-2-1-62-04, p 14). See põhimõte on mõistetav üürilepingute puhul, kui nende sõlmimine on vaid abitegevus avaliku ülesande täitmisel. Seevastu avaliku ülesande täitmist otseselt reguleeriva halduslepingu puhul tuleb avalikku huvi alati õiglaselt (proportsionaalselt) erahuviga võrreldes arvestada ning see võib olla piisav põhjus halduslepingu ülesütlemiseks. Säärane on olnud ka halduskolleegiumi senine praktika VÕS § 196 lg 1 kohaldamisel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-10, p 12). (p 30) See, et kaebaja rongid vastasid tehnilistele miinimumnõuetele, ei muuda huvi teenuse kvaliteedi parandamise vastu ebaoluliseks. HKTS § 5 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi võib riik volitada juriidilist isikut haldusülesannet täitma vaid tingimustel, et see ei halvenda ülesande täitmise kvaliteeti ega kahjusta avalikke huve ega nende isikute õigusi, kelle suhtes haldusülesannet täidetakse. Need küsimused on asjakohased ka lepingu täitmise faasis. Haldusülesande üleandmine erasektorile ja eraettevõtja kasuarvestus ei tohi muu hulgas takistada vananenud taristu asendamist uuega. (p 31) Avalike ülesannete delegeerimislepingud (sh teenuste kontsessioonid) ei ole tavalised teenuselepingud ettevõtja ja tellija vahel. Avaliku ülesande delegeerimise ja kontsessiooniga kaasneb tihti monopoolne seisund. Monopolisti eelisseisundi kivistamine võib ohtlikult seada ärihuvid esiplaanile ja piirata arengut. Liiga ranged ülesütlemise piirangud või hüvitamiskohustused võivad tuua kaasa olukorra, kus ei ajakohastata asjaolude muutumise tõttu ebarahuldavaks osutunud haldusülesannete täitmist. (p 32) Lepingu ülesütlemine riivas kaebaja õigusi intensiivselt, kuid selle kasuks rääkis oluline avalik huvi – võtta kaebaja amortiseerunud reisirongide asemel kasutusele nüüdisaegsed rongid ning osutada seeläbi avalikku teenust kaebajaga võrreldes oluliselt kvaliteetsemal tasemel. Ülesütlemine oli proportsionaalne. (p 33) Vaidlusaluse ATL-i ülesütlemise põhjused ei tulene ainult kaebajast ega ainult vastustajast ning ka risk jaguneb nende mõlema vahel. Ka siis, kui pidada rongide plaanitust varasemat tarnimist ainult vastustajast sõltuvaks asjaoluks, ei tähendaks see praegusel juhul lepingu rikkumist. Kaebajaga lepingu jätkamine oleks kahjustanud suure hulga rongireisijate huve. Seda poleks VÕS § 196 lg 1 kohaselt saanud riigilt mõistlikult nõuda, eriti ÜTS v.r § 3 lg-s 2 toodud ühistranspordi korraldamise eesmärkide ja HKTS § 5 lg 1 p-de 2 ja 3 valguses. Avalik huvi oleks lepingu jätkamisel saanud rohkem kahjustada, kui said kaebaja huvid kahjustatud selle ülesütlemisel, arvestades, et kaebajale hüvitatakse otsene kahju ning saamata jäänud tulu hüvitamisest oli kaebaja ATL-iga loobunud. (p 34)
Kui halduslepingu ülesütlemine on õigusvastane ning lepingus ega eriseaduses pole ette nähtud teisiti, tuleb kahju hüvitada RVastS § 7 lg 1 alusel. See säte ei kohaldu praegusel juhul, sest leping lõpetati õiguspäraselt. Praegusel juhul ei kohaldu ka HMS § 102 lg 3, sest lepingu lõpetamise võimalus tulenes VÕS § 631 lg-st 1 ja § 196 lg-st 1. Kuna pooled olid ATL p-s 6.1 leppinud kokku ammendava hüvitamisrežiimi, ei saa kaebaja nõuda kahju hüvitamist RVastS § 16 alusel. (p 37) Kohtud ja menetlusosalised on ATL p 6.1 tõlgendanud nii, et selle alusel tuleb otsese kahjuna kaebajale hüvitada ka mõistlikud kulud, mida kaebaja pidi ATL-i täitmise eesmärgil tegema, kuigi ta ei saanud lepingu ülesütlemise tõttu 2014. a-l enam avalikku liinivedu korraldada ega selle eest tasu nõuda. Kolleegium nõustub selle tõlgendusega. ATL-i täitmiseks väidetavalt tehtud kuludest otsese kahju hüvitamise nõue praegusel juhul valdavalt koosnebki ning vastustaja on selle põhjendatust osaliselt tunnistanud. Pole usutav, et kitsam tõlgendus vastaks poolte tahtele, sest see oleks jätnud riskid pea täies ulatuses kaebajale. Selliste kulude hüvitamise näeb käsunduslepingu lõppemise korral tasu maksmise kohustuse näol põhimõtteliselt ette ka VÕS § 629 lg 1. Pooltel ei olnud aga keelatud leppida kokku tasu korvamises kahjuhüvitise koosseisus ega sellise hüvitise piiramises. (p 39) Ringkonnakohus on ekslikult jätnud otsesest varalisest kahjust maha arvamata hüvitise, mida kaebaja maksis töötajatele nende koondamisest teavitamisega viivitamise eest TLS § 100 lg 5 kohaselt. Tegemist on kaebajast tulenevatel asjaoludel tekkinud kahjuga (VÕS § 139 lg 1), sest õigeaegne koondamisest teavitamine sõltus temast endast. Vastustaja on omalt poolt teinud kõik mõistliku, et seda kahju vältida, öeldes lepingu üles enam kui aastase etteteatamisega. Kaebaja ekslik hinnang ülesütlemisteate kehtivusele ei aseta kahju hüvitamise kohustust vastustajale. (p 42) Haldus- ja ringkonnakohtul on tõendite hindamisel ulatuslik otsustusruum ning see võib olla tavapärasest veelgi laiem kahju ulatuse kindlakstegemisel (vt ka VÕS § 127 lg 6). Kahju hindamisel tuleb lähtuda hüpoteesist, milline oleks olnud kaebaja faktiline olukord ilma hüvitamisnõude aluseks oleva haldusakti või toiminguta (vrd RVastS § 8 lg 1 teine lause ja § 127 lg 1). Tihti eeldab kahju kindlakstegemine keerulist majanduslikku analüüsi. Siin võib kohus usaldada eksperti, kui puudub alus tema seisukoha õigsuses kahelda. Siiski ei anna see otsustusruum kohtule õigust jätta käsitlemata menetlusosaliste vastuväited tõendite ja teiste menetlusosaliste faktiväidete kohta. (p 43)

Kokku: 2033| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json