/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2096| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-19-990/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 09.09.2020

Kui kaebaja saadetakse menetluse kestel Eestist välja, võib tema õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1), arvestades kaebaja isiklike selgituste olulisust asja lahendamisel. (p 3)

Olukorras, kus VRKS § 25^1 regulatsioon taotlejale Eestis viibimise õiguse andmiseks ei ole kohaldatav (vt ka RKHKm 3-3-1-54-16, p-d 16-17), piisab kaebaja õiguste kaitseks PPA otsuse kehtivuse peatamisest. Kuna esialgse õiguskaitse kehtivusajal puudub kehtiv otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, on taotlejal õigus Eestis viibida (VRKS § 10 lg 2 p 2). (p 3)


Olukorras, kus VRKS § 25^1 regulatsioon taotlejale Eestis viibimise õiguse andmiseks ei ole kohaldatav (vt ka RKHKm 3-3-1-54-16, p-d 16-17), piisab kaebaja õiguste kaitseks PPA otsuse kehtivuse peatamisest. Kuna esialgse õiguskaitse kehtivusajal puudub kehtiv otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, on taotlejal õigus Eestis viibida (VRKS § 10 lg 2 p 2). (p 3)

3-17-2250/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.08.2020

TuMS § 54 lg 6 on eeskätt juhuks, kui maksukohustuslane on ise deklareerinud TuMS § 51 lg 2 p 5 alusel ettevõtlusega mitteseotud kulu või väljamakse (TuMS § 54 lg 2). Sel juhul saab ta teha edasiulatuva ümberarvutuse, esitada deklaratsiooni (TSD lisa 6) ja nõuda tulumaksu tagastamist (MKS § 33). Sama kehtib ka juhul, kui MTA on määranud maksuotsusega TuMS § 51 lg 2 p 5 alusel tulumaksu. TuMS § 54 lg 6 olukorra tekkides tehakse ümberarvutus edasiulatuvalt TuMS §-s 54 sätestatut järgides ning puudub vajadus varem tehtud tulumaksu määravat maksuotsust muuta ja seega selleks ka menetlust uuendada (vt ja vrd ka RKHKo 3-17-2005/23, p 12). (p 14.3)


MKS § 83 lg 4 kohaldamise eelduseks oleva näiliku tehingu korral ei soovi pooled kokkulepitud tagajärgi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelikuks tahteks ei olnud vaidluse all oleva tehingu tegemine, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut (maksustamisel tuleb tuvastada ka maksueelis) või teeselda tehingu toimumist üldse (maksueelise tuvastamine pole maksu määramisel vajalik). (Vt nt RKHKo 3-18-1740/36, p 14 ja seal viidatud praktika.) (p 15.2)

Eeldusel, et ei ole täidetud MKS § 83 lg-s 4 ja §-s 84 nimetatud koosseisud, ei pea isik jätma õiguspärast tehingut tegemata üksnes seetõttu, et tehing võib vähendada tema või temaga seotud juriidilise isiku maksukohustust. (p 16)


Eeldusel, et ei ole täidetud MKS § 83 lg-s 4 ja §-s 84 nimetatud koosseisud, ei pea isik jätma õiguspärast tehingut tegemata üksnes seetõttu, et tehing võib vähendada tema või temaga seotud juriidilise isiku maksukohustust. (p 16)

3-17-2452/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.08.2020

KorS § 2 lg 1 järgi on korrakaitse avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, ohukahtluse korral ohu väljaselgitamine, ohu tõrjumine ja avaliku korra rikkumise kõrvaldamine. VTA järelevalve eesmärgiks PõLAS-i alusel on tagada põllumajandusloomade jõudlusvõime ja geneetilise väärtuse suurenemine ning genofondi säilimine (vt RKHKo 3-16-1573/41, p 36). Osas, milles aretusseltsi kehtestatud juhendid on suunatud selle eesmärgi täitmisele, on need hõlmatud KorS-is kasutatud avaliku korra mõistega. (p 18)

VTA-l tuleb hinnata, kas ettekirjutus on proportsionaalne meede: selline protseduuriline viga, mis jõudluskontrolli tulemust ei mõjuta, ei anna alust teha ettekirjutust tõuraamatu kannete parandamise kohta. (p 22)

3-18-830/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.08.2020

Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.

Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.

Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)


Kui kaebaja esitas alguses tühistamis- ja kahju­nõude alternatiivsete nõuetena, tähendab kahjunõude võimalik rahuldamine siiski kaebuse täielikku rahuldamist. (p 12)


HKMS § 49 lg 1 käsitab kaebuse muutmisena selle nõude või aluse muutmist. Kui kaebuse aluseks olev põhiliste asjaolude kogum (HKMS § 41 lg 2) jääb samaks, ei saa kaebuse muutmiseks pidada õigusliku hinnangu muutmist sellele, kas hüvitatav kahju tuleks kvalifitseerida otseseks varaliseks kahjuks või saamata jäänud tuluks. Sõltumata kaebaja väidetest, otsustab kohaldatava õigusnormi üle kohus (HKMS § 158 lg 1). Samuti ei saa kaebuse muutmiseks pidada esitatud faktiväidete täiendamist või parandamist, kui nõude alus jääb samaks (HKMS § 49 lg 3 p 1). (p 14)


Vt RKHKo 3-16-1048/38, p 17; RKHKo 3-16-1634/24, p 26. (p 15)

Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)

Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)

Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)

Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.

Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.

Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)


Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)

Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)


Kuigi kaebaja nõuet ümberlükkavate või vähendavate tõendite esitamise koormus on ennekõike vastustajal, saab kohus nõuda ka kaebajalt tõendite esitamist, mille puhul võib eeldada, et just temal on nendele juurdepääs (HKMS § 59 lg 1). (p 18)

Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)


Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)


Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel on kohtute pädevuses mh hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (p 19)

3-19-116/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.07.2020

HKMS § 187 lõike 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui korraga on täidetud kaks tingimust: asja võib läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Erinevalt sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise alustest on ringkonnakohtul selle sätte kohaldamisel kaalutlusruum. Apellatsioonkaebust ei tohi tagastada kergel käel ka siis, kui ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud tingimused täidetud. (p 11)


HKMS § 133 lõike 1 järgi võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise järgi lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Isikunime andmisega seotud piirangud riivavad eeskätt PS §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuid sõltuvalt olukorrast võidakse riivata ka PS §-st 49 tulenevat õigust rahvuskuuluvuse säilitamisele. Isikunimi ja selle kirjapilt moodustavad olulise osa inimese identiteedist ning võivad saata inimest kogu tema elu ja ka pärast seda. Seega ei saa piiranguid isikunime andmisele üldjuhul pidada väheintensiivseks. Seejuures, HKMS § 133 lõige 1 ja § 187 lõige 31 seovad võrdselt kõigi menetlusosaliste menetlusõiguste kitsendamise võimalused kaebusega kaitstava õiguse riive intensiivsusega. (p 12)

3-20-1044/5 PDF Riigikohtu üldkogu 19.06.2020

Kohtunikueksamikomisjoni otsus, mille järgi ei ole kandideerija isiksuseomadused kohtunikutööks sobilikud, piirab isiku võimalust realiseerida PS § 29 lg-st 1 tulenevat elukutse valiku vabadust. Konkursil osalemine ei tekita isikule õigust saada kohtunikuks, kuid kandidaadile peab olema tagatud õigus võrdsele kohtlemisele ja õiguspärasele menetlusele (vt nt RKHK lahendid 3-3-1-41-07, p 11; 3-3-1-87-04, p 14). Seepärast peab isikule olema tagatud kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle. (p 11)

Kohtunikueksamikomisjoni otsus kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste mittesobivaks tunnistamise kohta peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt RKÜKo 3-3-1-85-10, p 26). Üldkogul peab sedalaadi otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel olema võimalik kontrollida, et hinnangut ei ole antud meelevaldselt. (p 14)

Kandideerija isiksuseomaduste hindamine ei ole kohtunikueksamikomisjoni ainupädevuses, sest ka üldkogu peab enne esimese ja teise astme kohtu kohtunike ametisse nimetamiseks Vabariigi Presidendile ettepaneku tegemist hindama muu hulgas kandideerija vastavust kohtunikule esitatavatele nõuetele (PS § 150 lg 3 ja KS § 55 lg 1). (p 20)


Kohtunikueksamikomisjoni otsus kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste mittesobivaks tunnistamise kohta peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt RKÜKo 3-3-1-85-10, p 26). Üldkogul peab sedalaadi otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel olema võimalik kontrollida, et hinnangut ei ole antud meelevaldselt. (p 14)


Kohtunikueksamikomisjoni otsus, mille järgi ei ole kandideerija isiksuseomadused kohtunikutööks sobilikud, piirab isiku võimalust realiseerida PS § 29 lg-st 1 tulenevat elukutse valiku vabadust. Konkursil osalemine ei tekita isikule õigust saada kohtunikuks, kuid kandidaadile peab olema tagatud õigus võrdsele kohtlemisele ja õiguspärasele menetlusele (vt nt RKHK lahendid 3-3-1-41-07, p 11; 3-3-1-87-04, p 14). Seepärast peab isikule olema tagatud kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle. (p 11)

3-18-562/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2020

Küsimus, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguserikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt nt RKHK lahendid 3-16-1903, p 34; 3-3-1-43-11, p 18; 3-3-1-70-14, p 24 ja seal viidatud praktika). Määratav hüvitis ei tohi olla EIK analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal (vt ka EIKo 38967/10 Mets vs. Eesti, p 31). Arvesse tuleb võtta ka riigisisese kohtumenetluse kättesaadavust hüvitise nõudmiseks ning Eesti õigustraditsiooni ja elatustaset. (p-d 10, 12)

EIK on pidanud mõistlikuks ja proportsionaalseks riigisisese kohtu välja mõistetud hüvitist, mis vastab ligikaudu 30%-le sarnastes asjades EIK-i välja mõistetud hüvitisele (EIKo 41743/17, Shmelev jt vs. Venemaa, 92; vt ka RKHKo 3-18-360/41, p 16). Väiksemad hüvitisesummad ei pruugi rikkumist heastada. (p 11)


Kaebuse osalise rahuldamise korral saab menetluskulude jagamisel (HKMS § 108 lg 2) arvesse võtta seda, millise osa kohtuvaidluse sisust moodustasid õiguslikud küsimused, mille alusel kolleegium kaebuse osaliselt rahuldab (vrd RKHKo 3-18-529/137, p 38.4 ja 3-3-1-46-12, p 38). (p 13)

3-18-1699/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2020

Määruse (EÜ) nr 1198/2006 kontekstist tulenevalt (toetusraha kasutamine peab olema meetme eesmärgiga kooskõlas ka juhul, kui objekti omandivorm ei muutu või tootmine ei lõpe) on art 56 lg 1 osades a) ja b) tegemist alternatiivsete tingimustega, nagu sarnase normi kohta märkis ka Euroopa Kohus (EKo C-580/17, p-d 45 ja 46). Sama moodi on artiklit mõistnud ka Eesti seadusandja (vt KTKS § 63 lg 2 p-i 1). (p 20)

Liikmesriigile ei ole määrusega nr 1198/2006 antud õigust võtta vastu norme, mis puudutaksid investeeringuga seotud tegevuste kestvuse tingimusi (vrd EKo C-580/17, p 79). (p 22)

Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 järgi on määrav rahastamisotsuse tegemise aeg, mitte viimase toetuseosa väljamaksmise aeg. Seega ei ole KTKS § 63 lg 2 p 1 kohaldatav osas, mis määruse nr 1198/2006 kohaldamisalas sätestab tähtaja alguse alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. Määruse nr 38 § 16 lg 10 p 1 ning § 32 lg 4 tuleb jätta kohaldamata osas, mis puudutab tegevuse kestvuse perioodi 15 aastat alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. (p 22)

Määruse nr 1198/2006 art 56 ei reguleeri tagasinõude esitamise tähtaega. KTKS § 68 lg 4 kohaselt võib EKF-i toetuse tagasinõudmise otsuse teha kuni 31. detsembrini 2025. PRIA võib rikkumise tuvastada kogu tagasinõude esitamise tähtaja jooksul, sest see tähtaeg määrab ära nõude aegumise. Toetuse tagasinõudmise otsuse saab teha juhul, kui kaebaja on talle etteheidetava tegevusega rikkunud tegevuse kestvuse tingimusi viieaastase ajavahemiku jooksul määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 mõttes. (p-d 23-25)

Määruse nr 38 § 16 lg 10 p 1 („jätkab majandustegevust alal“) ei ole kooskõlas määruse nr 1198/2006 art 56 lg-s 1 sätestatuga, sest selles artiklis ei nõuta, et toetuse saaja peab ise toetuse objekti edasi kasutama. Euroopa Kohus on sarnase sisuga artiklit tõlgendades selgitanud, et artiklist ei tulene isikliku kasutuse nõuet ning lepinguõigusliku suhte alusel kolmandale isikule kindlaks ajavahemikuks kasutus-õiguse andmine pole iseenesest käsitatav tegevuse olulise muutusena. Määrav on see, kas aset leidnud muutused mõjutavad tegevuse olemust või rakendustingimusi või annavad mõnele ettevõtjale põhjendamatu eelise. Tegevuse olemust või rakendamistingimust käsitleva tingimuse kontrollimisel tuleb arvesse võtta selle meetme eesmärki, mille raames asjakohast tegevust finantseeriti, tegevuse muutus peab olema küllaltki märkimisväärne ja tegevuse suutlikkus saavutada meetme eesmärke peab olema märkimisväärselt vähenenud (EKo C-580/17, p-d 47, 50, 54, 58). (p 26)

Ainuüksi asjaolu, et kaebaja hoonet ja selles asuvaid seadmeid kasutas teine äriühing, ei saa olla kestvustingimuse rikkumise tuvastamise aluseks. Analüüsida tuleb ka seda, kas teise äriühingu tegevus hoones tähendab meetme eesmärki arvestades tegevuse märkimisväärset muutust. (p 27)

Hinnang, et toetust taotleti vale tegevussuuna alt, ei ole kuidagi seotud kestvusnõude täitmisega. Toetuse taotlemiseks mittetulundusühingu moodustamine ei viita pettusele ega kuritarvitusele, kui sidemed toetust taotlenud isikute vahel ei välista kehtiva õiguse kohaselt toetuse andmist. (p 27)

Selleks et hinnata, kas toiming on läbi teinud olulise muutuse, ei ole piisav võrrelda kaasfinantseeritud tegevust toetuse taotlemisel esitatud äriplaaniga. Isegi kui kõik äriplaanis kavandatud tegevused pole realiseerunud, võib tegevus üldises plaanis olla kooskõlas toetuse aluseks oleva meetme eesmärgiga või lõpptulemusena aidata kaasa püstitatud eesmärkide saavutamisele. (p 29)

Kuna toetuste jagamine on hindamispõhine (toetust saavad vaid projektid, mis suudavad kõige tõhusamalt programmi eesmärki täita), tulebki analüüsida, millistest kaebaja toetustaotluses või äriplaanis kirjeldatud tegevustest tuli eesmärgi saavutamiseks kindlasti kinni pidada. (p 31)

Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 kohaselt võib kestvusnõuete rikkumine seisneda ka selles, et oluline muudatus toimingus toob kaasa mõnele ettevõtjale põhjendamatu eelise. Euroopa Kohus on käsitlenud sama sisuga tingimust ja leidnud, et pädev asutus peab kindlaks tegema, milles täpselt põhjendamatu eelis seisneb. Põhjendamatu eelise saamist tuleb hinnata nii toetuse saaja kui ka objekti tegeliku kasutaja puhul. Samas ei ole määrav, kas objekti tegelik kasutaja oleks ise toetust saanud või mitte. Toetuse saaja puhul tuleb sellise eelise esinemise ja eelise kaalukuse väljaselgitamiseks võrrelda eelist, mille toetuse saaja pidi saama kavandatud tegevusest, eelisega, mille ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Objekti tegeliku kasutaja puhul tuleb uurida, kas ta sai tulu, mida ta poleks saanud ilma toetusega soetatud vara kasutamise õiguseta. Näiteks võib põhjendamatu eelisega olla tegemist juhul, kui üürisummat pole kindlaks määratud turutingimustel (EKo C-580/17, p-d 61-62). (p 35)

Kui toimingute olemus või rakendustingimused on märkimisväärselt muutunud või toetuse saaja või objekti tegelik kasutaja on saanud põhjendamatu eelise hoone või seadmete kasutamisest, tuleb teha proportsionaalne otsus toetuse tagasinõudmiseks. Proportsionaalse otsuse tegemisel on oluline ka ajavahemik, millal toetuse sihipärase kasutamise nõuet oli rikutud. Samuti tuleb arvesse võtta rikkumise olemust ja raskust. Rikkumise raskuse hindamine tähendab muu hulgas ka rikkumise põhjuste hindamist. (p 37)


Liikmesriigile ei ole määrusega nr 1198/2006 antud õigust võtta vastu norme, mis puudutaksid investeeringuga seotud tegevuste kestvuse tingimusi (vrd Euroopa Kohtu otsus nr C-580/17, p 79). (p 22)

Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 järgi on määrav rahastamisotsuse tegemise aeg, mitte viimase toetuseosa väljamaksmise aeg. Seega ei ole KTKS § 63 lg 2 p 1 kohaldatav osas, mis määruse nr 1198/2006 kohaldamisalas sätestab tähtaja alguse alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. Määruse nr 38 § 16 lg 10 p 1 ning § 32 lg 4 tuleb jätta kohaldamata osas, mis puudutab tegevuse kestvuse perioodi 15 aastat alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. (p 22)


Määruse nr 1198/2006 art 56 ei reguleeri tagasinõude esitamise tähtaega. KTKS § 68 lg 4 kohaselt võib EKF-i toetuse tagasinõudmise otsuse teha kuni 31. detsembrini 2025. PRIA võib rikkumise tuvastada kogu tagasinõude esitamise tähtaja jooksul, sest see tähtaeg määrab ära nõude aegumise. Toetuse tagasinõudmise otsuse saab teha juhul, kui kaebaja on talle etteheidetava tegevusega rikkunud tegevuse kestvuse tingimusi viieaastase ajavahemiku jooksul määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 mõttes. (p-d 23-25)


Hinnang, et toetust taotleti vale tegevussuuna alt, ei ole seotud kestvusnõude täitmisega. Toetuse taotlemiseks mittetulundusühingu moodustamine ei viita pettusele ega kuritarvitusele, kui sidemed toetust taotlenud isikute vahel ei välista kehtiva õiguse kohaselt toetuse andmist. (p 27)


Selleks et hinnata, kas toiming on läbi teinud olulise muutuse, ei ole piisav võrrelda kaasfinantseeritud tegevust toetuse taotlemisel esitatud äriplaaniga. Isegi kui kõik äriplaanis kavandatud tegevused pole realiseerunud, võib tegevus üldises plaanis olla kooskõlas toetuse aluseks oleva meetme eesmärgiga või lõpptulemusena aidata kaasa püstitatud eesmärkide saavutamisele. (p 29)

Kuna toetuste jagamine on hindamispõhine (toetust saavad vaid projektid, mis suudavad kõige tõhusamalt programmi eesmärki täita), tulebki analüüsida, millistest kaebaja toetustaotluses või äriplaanis kirjeldatud tegevustest tuli eesmärgi saavutamiseks kindlasti kinni pidada. (p 31)

Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 kohaselt võib kestvusnõuete rikkumine seisneda ka selles, et oluline muudatus toimingus toob kaasa mõnele ettevõtjale põhjendamatu eelise. Euroopa Kohus on käsitlenud sama sisuga tingimust ja leidnud, et pädev asutus peab kindlaks tegema, milles täpselt põhjendamatu eelis seisneb. Põhjendamatu eelise saamist tuleb hinnata nii toetuse saaja kui ka objekti tegeliku kasutaja puhul. Samas ei ole määrav, kas objekti tegelik kasutaja oleks ise toetust saanud või mitte. Toetuse saaja puhul tuleb sellise eelise esinemise ja eelise kaalukuse väljaselgitamiseks võrrelda eelist, mille toetuse saaja pidi saama kavandatud tegevusest, eelisega, mille ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Objekti tegeliku kasutaja puhul tuleb uurida, kas ta sai tulu, mida ta poleks saanud ilma toetusega soetatud vara kasutamise õiguseta. Näiteks võib põhjendamatu eelisega olla tegemist juhul, kui üürisummat pole kindlaks määratud turutingimustel (EKo C-580/17, p-d 61-62). (p 35)

Kui toimingute olemus või rakendustingimused on märkimisväärselt muutunud või toetuse saaja või objekti tegelik kasutaja on saanud põhjendamatu eelise hoone või seadmete kasutamisest, tuleb teha proportsionaalne otsus toetuse tagasinõudmiseks. Proportsionaalse otsuse tegemisel on oluline ka ajavahemik, millal toetuse sihipärase kasutamise nõuet oli rikutud. Samuti tuleb arvesse võtta rikkumise olemust ja raskust. Rikkumise raskuse hindamine tähendab muu hulgas ka rikkumise põhjuste hindamist. (p 37)

3-17-2766/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2020

Üldplaneeringus sätestatud detailplaneeringute kehtivuse piirang laieneb vaid pärast üldplaneeringu jõustumist kehtestatud detailplaneeringutele. Üldplaneeringule võib erandjuhul küll tagasiulatuva jõu anda, kuid otsus seda teha peab olema selgelt väljendatud ja põhjendatud. Seejuures tuleb kaaluda erinevaid huve. (p 21)


Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25.1)


Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). HKMS § 45 lg-st 3 tulenev õigus vaidlustada siduv menetlustoiming on võimalus, mitte kohustus. Isik ei mineta kaebeõigust, kui jätab siduva menetlustoimingu vaidlustamata ja piirdub lõppotsuse vaidlustamisega. Seega võib kaebaja ära oodata menetluse lõpptulemuse (ehitusloa andmisest keeldumise) ja vaidlustada seda, tuginedes argumendile, et kooskõlastuse andmata jätmine kui menetlustoiming oli õigusvastane. (p-d 25-25.1)


Olukorras, kus radar täidab talle seatud põhiülesannet nõuetekohaselt vaid juhul, kui paikneb vastavas hoones, hoone omakorda ei täida põhiülesannet ilma selles paikneva radarita ning radari liigutamine mujale on lühiajaline erand, on põhjendatud käsitada vaidlusalust radarit koos hoonega riigikaitselise ehitisena. (p 26.2)

Vt RKHKo 3-3-1-80-10, p 24; vt ka EhS § 3 lg 1. (p 26.2)


EhS § 44 p 6 ja § 120 kohaldades pole ei Kaitseministeeriumil ega kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigust. (p 27)

Kohaliku omavalitsuse otsustuspädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas kooskõlastusest keeldumine pole olnud ilmselgelt meelevaldne. Kohalikul omavalitsusel ei ole EhS § 44 p 6 alusel otsust tehes õigust asuda kaaluma kooskõlastusest keeldumise põhjuseid taotleja huvidega ega hinnata ümber kooskõlastaja sisulisi põhjendusi. (p 27.1)

Kaitseministeeriumil on asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nende pinnalt otsuse tegemise õigus. Otsus on kohtulikult kontrollitav. (p 27.2)


Kui ehitusloa andmise menetluse käigus ilmneb, et ainus selle andmist välistav asjaolu on pädeva asutuse (siduva) kooskõlastuse puudumine, tuleb kohalikul omavalitsusel menetluse korraldajana tagada taotleja ja asjakohaste asutuste suhtlus selgitamaks, kas võib esineda leevendusmeetmeid või alternatiive, mille täidetuse korral oleks ehitamine siiski võimalik. See ei tähenda kohaliku omavalitsuse õigust sisuliselt ümber hinnata pädeva asutuse seisukohti või kohustust asuda arendaja asemel projekti muutma. Tegu on omavalitsuse menetlusliku kohustusega astuda samme selleks, et leida efektiivses ja eesmärgipärases menetluses erinevaid pooli rahuldav ja vastandlikke huve (arendaja põhiõigused, riigikaitse, kohalik ruumikujundus) tasakaalustav lahendus (HMS § 5 lg 2). Õigusaktid ei kirjuta ette, milliseid menetlustoiminguid kohalik omavalitsus selleks täpselt sooritama peab, ja seega on see jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada (HMS § 5 lg 1). Kõik menetluses osalevad isikud ja asutused peavad seejuures aga silmas pidama, et nad peavad olema avatud koostööle. (p 28)


Pädev asutus peab ehitusloa eelnõu kooskõlastamisest keeldumist põhjendama. Pädeva asutuse kooskõlastuskirjale ei laiene HMS §-st 56 tulenevad haldusakti põhjendamisnõuded ega ka HMS §-s 108 sätestatud toimingu põhjendamise reeglistik. Põhjendamiskohustus tuleneb EhS § 44 p-st 6, mille järgi saab ehitusloa andja keeldumisaluse üle otsustada vaid juhul, kui kooskõlastaja on oma seisukohta põhjendanud. (p-d 29-29.1)

Seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustus ei välista kohustust olla valmis esitama põhjendused kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse. (p 29.2)

1-19-31/63 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2020

Jõu tarvitamine ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt on allutatud eriregulatsioonile. Isiku vastutusele võtmiseks KarS § 291 järgi peab muu hulgas hindama, kas ja kui, siis milliseid vahetu sunni kohaldamist reguleerivaid norme ametiisik vägivalda kasutades rikkus. (Vt RKKKo 3-1-1-106-13, p 11.) KarS §-s 291 sätestatud tunnust „ebaseaduslik“ sisustatakse eeskätt korrakaitseseaduse sätetega (vt ka nt RKKKo 1-17-1219/39, p 11 ja RKKKm 3-1-1-55-16, p-d 8-9). (p 13.)

Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust (nt KarS §-de 255, 394, 141, 133, 121 jt puhul). Praktikas on piiratud ka KarS § 291 lg 1 toimeala. Nii on asutud seisukohale, et mitte igasugust ametiisiku poolt vägivalla tarvitamist ei saa käsitada ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisena. See eeldab jõukasutuse teatavat intensiivsust ja lubatud piiride ilmselget ületamist ning seeläbi kõnesoleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Järelikult ei tähenda korrakaitseseaduse rikkumine vägivalla kasutamise tõttu alati võimuliialdust KarS § 291 mõistes. Lisaks muule on vaja hinnata sedagi, millises ulatuses rikkus ametiisik vägivalda tarvitades korrakaitseseadust. Isiku saab KarS § 291 järgi vastutusele võtta üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. (Vt RKKKo 1-17-1219/39, p 16.) (p-d 18, 19.)


Tavapäraselt eelneb vahetu sunni rakendamisele sellise võimalusega hoiatamine (KorS § 76 lg 1 ja § 78 lg 1), kuid KorS § 76 lg-s 2 sätestatud olukordades on vahetut sundi lubatud kasutada ka ilma sellise eelneva hoiatava haldusaktita. (p 14.)

Sõltumata sellest, milline on vahetu sunni lubatavuse alus, peab see alati jääma proportsionaalseks (vt RKKKo 1-17-1219/39, p 13). Korrakaitseorganil tuleb riiklikku järelevalvet teostades järgida KorS §-s 7 nimetatud põhimõtteid. (p 16.)

Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust (nt KarS §-de 255, 394, 141, 133, 121 jt puhul). Praktikas on piiratud ka KarS § 291 lg 1 toimeala. Nii on asutud kõnesoleva sätte tõlgendamisel seisukohale, et mitte igasugust ametiisiku poolt vägivalla tarvitamist ei saa käsitada ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisena. See eeldab jõukasutuse teatavat intensiivsust ja lubatud piiride ilmselget ületamist ning seeläbi kõnesoleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Järelikult ei tähenda korrakaitseseaduse rikkumine vägivalla kasutamise tõttu alati võimuliialdust KarS § 291 mõistes. Lisaks muule on vaja hinnata sedagi, millises ulatuses rikkus ametiisik vägivalda tarvitades korrakaitseseadust. Isiku saab KarS § 291 järgi vastutusele võtta üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. (Vt RKKKo 1-17-1219/39, p 16.) (p-d 18, 19.)


Õigusabikulu tekkimist tõendab ka kohtutoimikule lisatud menetlusosalise esindaja õigusteenuse osutamise lepingu kuluarvestus ehk lepingu lisa, milles kirjeldatakse õigusabi osutamisel tehtud toiminguid ja nendele kulunud aega, tasu arvestust ja selle maksmise tingimusi. (p 27)

3-16-1903/69 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.06.2020

RVastS § 14 lg 1 kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova akti või selle andmata jätmisega, mitte õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga (vt RKHKo 3-3-1-64-04, p 24; 3-3-1-48-08, p 15; vrd 3-3-1-44-08, p 16; 3-3-1-84-12; 3-3-1-53-13; 3-16-1191/66, p 9; 3-16-2267/45, p 18). (p 21)

RVastS § 14 lg-s 2 nimetatud kahju, mis on tekitatud õigustloova akti alusel antud haldusaktiga, hüvitatakse RVastS §-des 7 ja 9, mitte RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud tingimustel. (p 22)

Kahju hüvitamise nõude lahendamine, lähtudes kahju vahetust tekitajast, ei või viia kaebaja seisukohast ebaõiglase tulemuseni. St olukorrani, et kuigi kogumis vaadatuna oleks kahju eest hüvitise väljamõistmine õigustatud, siis näiteks täitevvõimu tegevust ja seadusandja tegevust eraldi analüüsides ei oleks isiku õiguste riive piisavalt intensiivne, ei toimunud piisavalt pikka aega vms. Isiku seisukohalt toimib avalik võim ühtsena. (p 23)

Küsimus, millisel õiguslikul alusel tuleb kahju hüvitada, on õiguse kohaldamise küsimus, mis ei sõltu menetlusosaliste õiguslikest seisukohtadest. Selleks aga, et kohus saaks haldusaktiga tekitatud kahju eest hüvitise välja mõista, peab kaebaja olema osutanud kaebuse alusena haldusaktile. (p 24)

Õigusnormide kui abstraktsete käitumisjuhistega kaasneb paratamatult teatav ebakindlus, mis haldusõigussuhtes tuleb kõrvaldada haldusaktiga (vrd RKHKo 3-15-443/54, p 12). Sellisest ebakindlusest tingitud üleelamiste käsitamine kahjuna eeldab seetõttu teatud lävendi ületamist. (p 26)


Põhiseadusvastane seadus ei ole haldusorgani vastutust piiravaks või välistavaks asjaoluks RVastS § 13 mõttes. (p 34)


Kaebaja kohtumenetluses esitatud väidetest tuleneb, et kaebajal tekkinud mittevaralise kahjuna tuleb käsitada hingelisi üleelamisi, mida talle tekitas teadmatus, kas ta saab elada elamisloa alusel Eestis oma Eesti kodanikust pereliikme juures (ebakindlast olukorrast tulenev mure, pinge ja stress). Õigusnormide kui abstraktsete käitumisjuhistega kaasneb paratamatult teatav ebakindlus, mis haldusõigussuhtes tuleb kõrvaldada haldusaktiga (vrd RKHKo 3-15-443/54, p 12). Sellisest ebakindlusest tingitud üleelamiste käsitamine kahjuna eeldab seetõttu teatud lävendi ületamist. Praegusel juhul see ületatud ei ole. Vaatlusalune ajavahemik ei olnud kuigi pikk. Kaebajal oli Eestis viibimiseks sel ajal õiguslik alus, viisa. PPA menetlus oli pooleli ja selle lõpptulemus polnud teada. (p 26)

2-20-896/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.06.2020

Asjas on küsimuse all, kas kinnipeetavale meditsiinilise abivahendi (kummilindi) võimaldamata jätmise tõttu tekkinud vaidluse lahendamine on maa- või halduskohtu pädevuses. (p 11)

Keskse tähtsusega on selles pädevusvaidluses küsimus sellest, kas asjas on tehtud ja vaidlustatud vangla arsti meditsiiniline otsus kummilindi kui füsioteraapilise abivahendi vajaduse kohta või on asjas tehtud ja vaidlustatud vangla haldusotsus keelduda isiklike asjade laost hagejale kummilindi väljastamisest.

Tervishoiuteenuse osutamiseks on ka meditsiinilise abivahendi kasutamise, väljastamise vajaduse hindamine ja patsiendi nõustamine (vt Riigikohtu erikogu 8. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-2-4-1-16, p 8; erikogu 25. septembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-1076/30, p 10). (p 10)

Kui kinnipeetav soovib kohustada vanglat osutama tervishoiuteenust, mille üheks osaks on kummilindi väljastamise vajaduse üle otsustamine, tekib vangla ja kinnipeetava vahel tervishoiuteenuse osutamise õigussuhe, millele kohalduvad tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted ning vaidluse peab lahendama maakohus.

Kui vangla teeb ja kinnipeetav vaidlustab meditsiinilise otsuse, põhineb pooltevaheline õigussuhe tervishoiuteenuse osutamisel (VÕS § 758 jj) ning vaidluse peab lahendama maakohus (vt kokkuvõtvalt nt Riigikohtu erikogu 19. novembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-1757/30, p 12). (p 10.1)

Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud arsti otsusega, kuid vangla keeldub sellegipoolest abivahendit väljastamast (vt Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelise erikogu 25. septembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-1076/30, p 10). (p 11)

Arsti otsustuse kummilindi kasutamise vajalikkuse kohta olemasolul väljastatakse meditsiiniline abivahend vangla laost vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatud alustel ja korras ning selle üle tekkivad vaidlused tuleb VangS § 11 lg 5 järgi lahendada vaide- ja halduskohtumenetluses. (p 11.3)

3-17-572/39 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.06.2020

Anonüümse annetusena on käsitatav erakonna arvelduskontole sisse makstud sularaha, mille päritolu ei ole ERJK-l õiguspärases menetluses õnnestunud teada saada. (p 9)

EKS § 121 lg-t 1 ei saa mõista nii, et piisav on, kui erakond esitab ERJK-le seadusega nõutavaid perioodiliselt esitatavaid andmeid või kajastab raamatupidamises enda rahavooge kuu või mõne muu ajavahemiku lõpu seisuga. Rahaasjad on läbipaistvad, kui nad on läbipaistvad ajateljel. Erakonna tulude ja kulude jälgitavuse tagamiseks peavad erakonnal olema raamatupidamise seaduse nõuetele vastavad algdokumendid, mis kajastavad mh iga üksikut kassatehingut, võimaldamaks vajaduse korral päeva kaupa kindlaks teha iga erakonna kassasse laekunud rahasumma päritolu ning erakonna kassaseisu. Erakonnaseadust tuleb mõista nii, et erakonnad peavad oma raamatupidamise sise-eeskirja koostama ja oma rahaasju ajama sellisel moel, et kõik erakonna sularahatehingud oleksid läbipaistvad. (p 10)

EKS § 1211 lg 2 p 1 ja lg 6 järgi on ERJK-l õigus nõuda erakonnalt ka muid dokumente, et veenduda, kas erakond on saanud tulu üksnes allikatest, mis on EKS § 12^1 lg-s 2 ammendavalt loetletud. (p 10)

Ettekirjutuse faktiliseks aluseks on see, et erakond jättis erakonna kassas oleva raha päritolu tõendavad raamatupidamise algdokumendid audiitorile ja ERJK-le esitamata. Seetõttu ei ole raamatupidamise algdokumentide alusel võimalik kontrollida päeva kaupa kassasse tulnud raha päritolu ega kassast võetud raha saatust ning erakonna raamatupidamine ei andnud tuludest ja kuludest selget ja usaldusväärset pilti. (p 12)

Erakonnale pidi olema arusaadav, et ERJK-le ja audiitorile raha päritolu tõendavate algdokumentide esitamata jätmise tagajärjeks võib olla EKS § 12^11 lg 2 p-s 4 nimetatud ettekirjutuse tegemine. (p 13)

3-18-1612/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.06.2020

Ebamõistliku menetlusaja osas on maksukohustuslasel võimalik taotleda intressi kustutamist MKS § 114 lõike 3 alusel, ent eelviidatud sätte järgi peab ta asjakohase taotluse esitama MTA-le, mitte kohtule (RKHKo 3-3-1-78-14, punktid 18, 19 ja 21). Alates 1. jaanuarist 2019 kehtivas redaktsioonis näeb MKS § 119 lõige 5 ette, et intressi ei arvestata perioodi eest, mil maksukohustuslane ei saanud täita oma maksukohustust maksuhalduri põhjendamatu viivituse tõttu maksukontrolli läbiviimisel. (p 13)


MKS § 96 lõike 5 järgi võib teha vastutusotsuse pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist MKS § 130 lõike 1 punktis 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda. MKS § 130 lõike 1 punkt 3 reguleerib üksnes rahalisele õigusele sissenõude pööramist. Seega ei keela MKS § 96 lõige 5 otsesõnu sellises olukorras vastutusotsust teha. Samas ei tohi unustada, et vastutusmenetlus on suunatud teise isiku maksuvõla sissenõudmisele. Esmajoones tuleks maksukohustus täita maksukohustuslase vara arvel ning äriühingu seaduslik esindaja peaks vastutama maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma (vt ka RKÜKm 3-3-1-15-12, p 50, alapunkt h). (p 14)

Vastutusotsuse adressaat vastutab MKS § 40 lõike 1 järgi maksukohustuslasega solidaarselt. See tähendab, et kui maksukohustuslane on maksuvõlga vähendanud, väheneb ka vastutusotsuse adressaadi kohustus sarnaselt olukorraga, kui ta oleks ise vastutusotsuse osaliselt täitnud. Niisugune olukord ei tingi vastutusotsuse muutmist. (p 15)


Vastus küsimusele, kas töö saab omistada juriidilisele isikule, ei saa iseenesest sõltuda selle juriidilise isiku käitumisest maksuõigussuhtes. Kui töid teeb äriühing, kes jätab käibemaksu maksmata, on tööd sellegipoolest omistatavad sellele äriühingule. Selliselt äriühingult teenust ostnud äriühingul ei teki erisusi maksustamisel, kui ta ise polnud maksupettuses osaline või ei esine muid asjaolusid, mis seavad tehingu majandusliku sisu kahtluse alla. (p 19)


Olukorras, kus akt-arvele on märgitud äriühingu õige registrikood, ei saa olla kahtlust, millise juriidilise isikunimel see akt-arve oli väljastatud isegi, kui akt-arvel on märgitud ärinimi, mis äriregistris muutus äriühingu nimeks alles hiljem. Tegemist on ebaolulise vormiveaga (vt RKHKo 3-3-1-51-15, p 11 koos seal viidatud kohtupraktikaga). Võib möönda, et selline vormiviga võib teatud olukorras tekitada kahtluse arve tagantjärele vormistamise kohta. (p 20)


Kuna HKMS § 65 lõiget 2 on 1. jaanuarist 2018 kehtivas redaktsioonis oluliselt muudetud, ei ole täies mahus kohaldatavad Riigikohtu halduskolleegiumi asjas nr 3-3-1-76-14 tehtud otsuses esitatud seisukohad selle sätte tõlgendamise kohta. Eelnõu seletuskirjast ilmneb põhimõte, et HKMS § 65 lõige 2 ei peaks võimaldama nõuda selliste tunnistajate ülekuulamist, kellelt on küll võetud haldusmenetluses seletused, kuid kelle ülekuulamise vajadusega ei seo kohtumenetluse pool konkreetset faktiväidet ega põhjendust, miks see asjaolu on vaidluse seisukohast oluline. Eeltoodust saab järeldada, et HKMS § 65 lõike 2 alusel tuleb jätkuvalt üle kuulata niisugune tunnistaja, kelle antavad ütlused võivad haldusasja õigeks lahendamiseks olulised olla. HKMS § 65 lõikes 2 on antud üksnes näitlik loetelu olukordadest, mil haldus- või süüteomenetluses ütlusi andnud isik tuleb halduskohtumenetluses tunnistajana üle kuulata. (p 23-24)

3-14-51567/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 09.06.2020

HKMS § 240 lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte või õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas haldusasjas. Seega tunnistatakse põhiseaduslikkuse järelevalve otsusega normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt ka RKÜKo 3-3-2-1-07, p 19; 3-4-1-25-11, p 55 ja 3-4-1-1-14, p 130) ning teisiti otsustamine eeldab Riigikohtu sõnaselget otsustust. (p 11)

3-19-1627/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.05.2020

PlanS § 141 ei anna kaebeõigust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks avalikes huvides. (p 11)

Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, mistõttu võib selline otsus riivata naabrite õigusi. See ei tähenda, et detailplaneeringut ei tohiks põhjendatud juhul ja pärast asjakohaste huvide kaalumist kehtetuks tunnistada. Puudutatud isikutel on õigus pöörduda sellise otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks halduskohtusse. (p 13)


Populaarkaebuse esitamise õigus ei ole kaitstud põhiseaduse §-ga 15. Sellise õiguse sätestamine on puhtalt seadusandja valik. (p 11)


Kuigi PlanS § 141 ei anna kaebeõigust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks avalikes huvides, ei oleks praegusel juhul tohtinud kaebust tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (HKMS § 121 lg 2 p 1). Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, mistõttu võib selline otsus riivata naabrite õigusi. Puudutatud isikutel on õigus pöörduda sellise otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks halduskohtusse. (p-d 11-13)

3-18-529/137 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.05.2020

Kohus ei rikkunud menetlusnorme, kui kasutas otsuse põhjendavas osas teise kohtuotsuse põhjendusi. Kuna kohtuasjades olid vaidlustatud samad haldusaktid ning suuresti tuli lahendada samu õiguslikke probleeme, võis kohus järgida varasema otsuse põhjendusi, olgugi et eelmise otsuse oli teinud teine kohtukoosseis. (p 16)


Keskkonnaorganisatsioon võib tugineda asjaolule, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane põhjusel, et üldsus ei saanud nõuetekohaselt menetluses osaleda (vt RKHKo 3-16-1472/92, p 17). (p 17)


Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt tuleb Natura hindamine korraldada, kui kavandatava tegevuse oluline mõju Natura alale pole objektiivsete asjaolude põhjal välistatud (C-127/02: Waddenzee p-d 44 ja 45). Natura hindamine tuleb teha alati, kui eelhinnangu põhjal ei ole võimalik välistada kavandatava tegevuse olulist mõju Natura alale.

Kui kavandatav tegevus ohustab asjaomase ala kaitse eesmärke, tuleb seda pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Mõju olulisuse üle otsustades tuleb eelkõige arvestada asjaomasele alale iseloomulikke tunnuseid ja keskkonnatingimusi (C-127/02: Waddenzee, p-d 47˗49). Euroopa Komisjoni (mittesiduvate) selgituste kohaselt sõltub mõju olulisus sellistest teguritest nagu mõju suurus, liik, ulatus, kestus, intensiivsus, avaldumise aeg (ajastus), tõenäosus ja kumulatiivsus ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavus (teatise „Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted“ p 4.5.2, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25. jaanuar 2019).

Natura hindamise võib seega tegemata jätta kahel juhul: (1) kui on kahtlusteta selge, et kavandatav tegevus ei mõjuta ala neid tunnuseid, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, või (2) kui tegevus võib küll mõjutada ala sellised tunnuseid, kuid mõju on selgelt ebaoluline, arvestades ka alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust. (p 18)

Natura alale võib olulist mõju avaldada nii ala territooriumil kui ka väljaspool seda toimuv tegevus (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-142/16: komisjon vs. Saksamaa, p 29). Kavandatava tegevuse kaudne mõju Natura alale ei pruugi olla vähem oluline kui otsene mõju. Natura eelhinnangut andes tuleb analüüsida Natura ala olukorda ja kavandatava tegevuse tagajärjel ilmneda võivaid muutusi. Otseste ja kaudsete mõjude eristamisel on seejuures teisejärguline tähendus. (p 19)

Olukorras, kus ekspert on leidnud, et kavandatav tegevus toob eeldatavasti kaasa kaitsealuste liikide elupaikade kvaliteeti halvendavad häiringud, tohiks Natura hindamise tegemata jätta vaid juhul, kui eksperdi selgelt väljendatud järeldused ei jätaks üles mingit teaduslikult põhjendatud kahtlust selle kohta, et nimetatud häiringud võiksid olla olulised. Üksnes Natura hindamise tegemata jätmise fakt selliseid kahtlusi ei kõrvalda. (p 21)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura eelhindamise etapis, kus otsustatakse Natura hindamise vajalikkuse üle, ei tohi arvestada mõju leevendavate meetmetega. Asjaolu, et hindamisvajaduse üle otsustades võetakse arvesse meetmeid, mille eesmärk on vältida või vähendada projekti kahjulikku mõju alale, viitab sellele, et oluline mõju on tõenäoline. Järelikult tuleb hindamine korraldada. Leevendusmeetmete täieulatuslikku ja täpset analüüsi ei tule teha mitte eelhindamise etapis, vaid just Natura hindamise etapis. Selliste meetmete arvesse võtmine eelhindamise etapis võib kahjustada loodusdirektiivi kasulikku mõju, kuna tekib oht, et hindamisest hiilitakse kõrvale (C-323/17: People Over Wind ja Sweetman, p-d 35˗37). (p 23)

Natura alale avalduvat mõju hinnates tuleb arvestada eelkõige ala kaitse eesmärki ja ala terviklikkust (KeHJS § 45 lg 1 p 1 v.r koosmõjus lg-ga 2). Euroopa Kohus on selgitanud, et ala terviklikkust ei kahjustata, kui selle kaitsestaatus jääb soodsaks. See tähendab, et püsivalt säilivad ala olemuslikud tunnused, mis on seotud nende looduslike elupaigatüüpide esinemisega, mille kaitseks ala Natura võrgustikku arvati (C 441/17: Białowieża mets, p 116).

Euroopa Kohus on rõhutanud, et Natura hindamise aruandes toodud järeldused ei tohi olla lünklikud. Järeldused peavad olema täielikud, täpsed ja lõplikud ning hajutama kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud tööde mõju suhtes (C-441/17: Białowieża mets, p 114). Hindamine peab tuginema ajakohastele andmetele ning kasutada tuleb parimat võimalikku tehnikat ja parimaid võimalikke meetodeid (C-127/02: Waddenzee, p-d 52-54 ja 59; C-43/10: Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias, p 115). (p 26)

Planeeringu võib kehtestada juhul, kui asjakohase hindamise tulemusel on kujunenud veendumus, et kavandatav tegevus ei kahjusta Natura ala terviklikkust ega kaitse eesmärke (KeHJS § 45 lg 2 v.r, vt ka loodusdirektiiv art 6 lg 3 ja Euroopa Kohtu otsus C-127/02: Waddenzee, p 61). (p 31)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura hindamise käigus tuleb analüüsida kavandatava tegevuse mõju sellistele elupaigatüüpidele ja liikidele, mis asuvad väljaspool Natura ala piire, kui see mõju võib kahjustada ala kaitse eesmärke (C-461/17: Holohan, p-d 39 ja 40). (p 32)

Alati ei pruugi olla põhjendatud planeeritava tegevuse alternatiivide visandamise aluseks võetud eeldus, et mõju Natura aladele on väiksem juhul, kui planeeritav tegevus ei läbi Natura ala, vaid kulgeb selle piiri taga. Asjaolu, et alternatiiv kulgeks läbi Natura ala, ei välista veel selle võimalikkust. (p 33)


Natura hindamine tuleb teha alati, kui eelhinnangu põhjal ei ole võimalik välistada kavandatava tegevuse olulist mõju Natura alale. (p 18)

Natura alale võib olulist mõju avaldada nii ala territooriumil kui ka väljaspool seda toimuv tegevus (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-142/16: komisjon vs. Saksamaa, p 29). Kavandatava tegevuse kaudne mõju Natura alale ei pruugi olla vähem oluline kui otsene mõju. Natura eelhinnangut andes tuleb analüüsida Natura ala olukorda ja kavandatava tegevuse tagajärjel ilmneda võivaid muutusi. Otseste ja kaudsete mõjude eristamisel on seejuures teisejärguline tähendus. (p 19)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura eelhindamise etapis, kus otsustatakse Natura hindamise vajalikkuse üle, ei tohi arvestada mõju leevendavate meetmetega. Asjaolu, et hindamisvajaduse üle otsustades võetakse arvesse meetmeid, mille eesmärk on vältida või vähendada projekti kahjulikku mõju alale, viitab sellele, et oluline mõju on tõenäoline. Järelikult tuleb hindamine korraldada. Leevendusmeetmete täieulatuslikku ja täpset analüüsi ei tule teha mitte eelhindamise etapis, vaid just Natura hindamise etapis. Selliste meetmete arvesse võtmine eelhindamise etapis võib kahjustada loodusdirektiivi kasulikku mõju, kuna tekib oht, et hindamisest hiilitakse kõrvale (C-323/17: People Over Wind ja Sweetman, p-d 35˗37). (p 23)


Linnualad on kaitsealadeks klassifitseeritud vaadeldava linnuliigi säilimise ja paljunemise eesmärgil, mille tagamiseks peavad jätkusuutlikult säilima linnuliigi elupaiga olemuslikud tunnused (C-164/17: Grace ja Sweetman, p 35). (p 26)


Euroopa Kohus on selgitanud, et kui kavandatav tegevus ohustab asjaomase ala kaitse eesmärke, tuleb seda pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Mõju olulisuse üle otsustades tuleb eelkõige arvestada asjaomasele alale iseloomulikke tunnuseid ja keskkonnatingimusi (C-127/02: Waddenzee, p-d 47˗49). Euroopa Komisjoni (mittesiduvate) selgituste kohaselt sõltub mõju olulisus sellistest teguritest nagu mõju suurus, liik, ulatus, kestus, intensiivsus, avaldumise aeg (ajastus), tõenäosus ja kumulatiivsus ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavus (teatise „Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted“ p 4.5.2, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25. jaanuar 2019). (p 18)

Natura alale võib olulist mõju avaldada nii ala territooriumil kui ka väljaspool seda toimuv tegevus (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-142/16: komisjon vs. Saksamaa, p 29). Kavandatava tegevuse kaudne mõju Natura alale ei pruugi olla vähem oluline kui otsene mõju. (p 19)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura eelhindamise etapis, kus otsustatakse Natura hindamise vajalikkuse üle, ei tohi arvestada mõju leevendavate meetmetega. Asjaolu, et hindamisvajaduse üle otsustades võetakse arvesse meetmeid, mille eesmärk on vältida või vähendada projekti kahjulikku mõju alale, viitab sellele, et oluline mõju on tõenäoline. Järelikult tuleb hindamine korraldada. (p 23)

KSH käigus tuleb välja selgitada kaitstavate liikide ja elupaikade seisund tervikuna ning kuidas mõjutab kavandatav tegevus kaitstava ala terviklikkust. Hinnates kavandatava tegevuse mõju ala terviklikkusele, tuleb uurida ka seda, millises seisus on ala need tunnused, mis on olulised kaitstavate liikide säilimiseks alal. Sellest sõltub, mil määral võivad uued mõjutegurid kaitse eesmärke kahjustada. Kui elupaik on juba enne halvas seisus või haavatav, võib ka vähese intensiivsuse või ulatusega mõju osutuda ala terviklikkuse säilimise seisukohalt oluliseks (vt RKHKo 3-17-740/46, p 23). (p 29)


Strateegiliste valikute tegemiseks vajalik teave olemasoleva keskkonna kohta tuleb välja selgitada arendustegevuse võimalikult varases staadiumis KSH käigus (RKHKo 3-16-1472/92, p 31). (p 27)

KSH käigus tuleb välja selgitada kaitstavate liikide ja elupaikade seisund tervikuna ning kuidas mõjutab kavandatav tegevus kaitstava ala terviklikkust. Hinnates kavandatava tegevuse mõju ala terviklikkusele, tuleb uurida ka seda, millises seisus on ala need tunnused, mis on olulised kaitstavate liikide säilimiseks alal. Sellest sõltub, mil määral võivad uued mõjutegurid kaitse eesmärke kahjustada. Kui elupaik on juba enne halvas seisus või haavatav, võib ka vähese intensiivsuse või ulatusega mõju osutuda ala terviklikkuse säilimise seisukohalt oluliseks (vt RKHKo 3-17-740/46, p 23). (p 29)


Olukorras, kus haldusmenetluses ei kogutud õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks vajalikke andmeid, ei ole võimalik tehtud viga kõrvaldada uute tõendite kogumisega kohtumenetluses. Vastasel juhul asuks kohus haldusmenetluses uurimata jäänud olulisi asjaolusid hindama ja nende alusel kaalutlusõigust teostama täitevvõimu asemel, mis oleks vastuolus HKMS § 158 lg-ga 3 ja võimude lahususe põhimõttega (põhiseaduse § 4). (p 34)


Vastustajal on maakonnaplaneeringu osalise tühistamise järel võimalik valida, kas algatada uus või uuendada vana planeerimismenetlus (vt RKHKo 3-17-563/70, p 13). Kui vastustaja otsustab menetluse uuendamise kasuks, tuleb KSH-d täiendada Natura ala Natura hindamisega ning teha sellega seotud ja selle järeldustest tulenevad menetlustoimingud. Juba tehtud menetlustoiminguid, millel tuvastatud veaga seost ei ole, kordama ei pea. Menetluse uuendamise korral tuleb planeerimismenetlusele kohaldada menetluse alguses kehtinud menetlusnorme (HMS § 5 lg 5, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1). (p 36)


Praeguse kohtuasja sisu arvestades on põhjendatud menetluskuluks (HKMS § 109 lg 6) tasu, mille kassaatorite esindajad tasusid SA-le Keskkonnaõiguse Keskus õigusnõu osutamise eest. Selle väljamõistmist ei takista HKMS § 32 lg-s 2 sätestatud esindusõiguse piirang kassatsioonimenetluses. Kassaatoreid esindasid kassatsioonimenetluses advokaadid.

Kirjalike seisukohtade esitamise lisatähtaja jooksul võis esitada ka uusi taotlusi, sh menetluskulude hüvitamise taotlusi. (p 38.3)


Praeguse kohtuasja sisu arvestades on põhjendatud menetluskuluks (HKMS § 109 lg 6) tasu, mille kassaatorite esindajad tasusid SA-le Keskkonnaõiguse Keskus õigusnõu osutamise eest. Selle väljamõistmist ei takista HKMS § 32 lg-s 2 sätestatud esindusõiguse piirang kassatsioonimenetluses. Kassaatoreid esindasid kassatsioonimenetluses advokaadid. (p 38.3)

3-18-989/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.05.2020

MKS § 98 lg 1 teises lauses nimetatud viieaastane aegumistähtaeg on erandlik tähtaeg, mis annab maksuhaldurile õiguse määrata maksude tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral maksusumma pikema tähtaja jooksul. Seega ei ole viieaastane aegumistähtaeg kohaldatav deklaratsiooni parandamisele. MKS § 50 lg-st 2 tulenevalt ei saa maksudeklaratsiooni (sh parandusdeklaratsiooni) esitamise tähtaega ka ennistada. (p 12)

MKS § 89 lg-s 1 sätestatud tähtaeg laieneb maksudeklaratsiooni andmete parandamisele, sõltumata nende mõjust deklaratsiooni alusel arvutatud maksukohustusele, kuna maksudeklaratsiooni andmekoosseis (deklaratsiooni vorm) on õigusaktiga erinormina sätestatud ja parandusdeklaratsioonide ajaliselt piiramatu esitamisvõimalus ei saa olla sätte eesmärgiks. (p 13)


TuMS § 61 lg 44 puhul ei ole tegemist tulumaksukohustust tekitava või muutva materiaalõigusliku normiga, vaid kontrolli hõlbustava menetlusnormiga. Omakapitalist tehtavate väljamaksete tulumaksuga maksustamise materiaalõiguslikuks aluseks on TuMS § 50 lg 2, mis ei seo omakapitali tehtud sissemakseid nende deklareerimisega. MKS § 82 lg 1 järgi lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Seega ei tähenda omakapitali deklareerimiskohustuse rikkumine praegusel juhul, et igasugune omakapitalist tehtav väljamakse tooks maksukohustuslasele kaasa tulumaksu tasumise kohustuse. (p 15)

3-17-2637/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.05.2020

Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust ulatuses, mis puudutab kaebaja õigusi (vrd RKHKo 3-3-1-15-16, p 16). (p 15)

Kohaliku omavalitsuse otsustusruum VeeS v.r § 24^1 lg-te 4 ja 5 vahel valiku tegemisel on õiguslikult piiratud ning kohtulik kontroll selle üle ei piirdu vaid ilmselgete vigade väljaselgitamisega. Kohus peab veenduma, et kogumismahutite kasutuselevõtt vastab seaduses sätestatud tingimustele, selleks on olemas põhjendatud vajadus ning realistlik tegevuskava. (p 16)


Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust ulatuses, mis puudutab kaebaja õigusi (vrd RKHKo 3-3-1-15-16, p 16). (p 15)


VeeS v.r § 24^1 lg-te 4 ja 5 kohaselt on ühiskanalisatsiooni ja kogumismahutite puhul tegemist reegli ja erandiga. Mahuteid kui erandit võib reoveekogumise lahendusena kaaluda vaid lõikes 5 nimetatud tingimuste esinemisel ning erand peab kõiki olulisi asjaolusid arvestades olema põhjendatud. Ühiskanalisatsioon on seadusandja selge eelistus sedalaadi aladel. Lekkekindlaid kogumismahuteid saab keskkonnakaitse seisukohast ühiskanalisatsiooniga samaväärseks pidada vaid tingimusel, et need on nõuetekohaselt valmis ehitatud ja nõuetele vastavas kasutuses. Nõuetele vastavate kogumismahutite paigaldamine ja kasutamine nõuab kinnistuomanikelt rahalisi kulutusi ning pädevatelt asutustelt järelevalvet. Järelevalve võib põrkuda mitmesuguste praktiliste raskustega. Seetõttu tagab ühiskanalisatsioon keskkonnaeesmärkide saavutamise tõhusamalt. Ühiskanalisatsiooni prioriteet kogumismahutite suhtes nähtub selgelt ka asulareovee puhastamise direktiivi art 3 lg-st 1. (p-d 16, 17)

VeeS v.r § 241 lg 5 ning praegu kehtiv VeeS § 104 lg 5 näevad erandi tegemise alusena ette kulude põhjendamatuse. Kohalik omavalitsus võib ühiskanalisatsiooni kavandamisel arvestada enda rahalist võimekust, kuid mitte esmase ja määravana, vaid üksnes seda kriteeriumi keskkonnaaspektiga kõrvutades. VeeS v.r § 241 lg 5 kohaldamiseks peab ühiskanalisatsiooni rajamine olema põhjendamatu kulude ja keskkonnale tekkiva kasu võrdluses. Arvestada võib muuhulgas piirkonna hõredat asustust ja kinnistute hooajalist kasutust, samuti piirkonda kanalisatsiooni rajamise tehnilist eripära. (p-d 18, 23)

Riigi ebapiisav rahaline tugi ei õigusta omavalitsusüksuse poolt ühiskanalisatsiooni rajamata jätmist, kui selle rajamine on keskkonna- ja majandusaspekte kogumis arvestades põhjendatud. (p 19)

Kui ühisveevärgi rajamine tooks kaasa VeeS § 100 lg 3 teises lauses nimetatud ühe leibkonnaliikme ÜVK teenuse kulutuste piirmäära ületamise või muu vastuolu hinnaregulatsiooniga, võib tegemist olla ülemäärase kuluga. (p 22)

Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 24^1 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. (p 24)


VeeS v.r § 24^1 lg-te 4 ja 5 kohaselt on ühiskanalisatsiooni ja kogumismahutite puhul tegemist reegli ja erandiga. Mahuteid kui erandit võib reoveekogumise lahendusena kaaluda vaid lõikes 5 nimetatud tingimuste esinemisel ning erand peab kõiki olulisi asjaolusid arvestades olema põhjendatud. Ühiskanalisatsioon on seadusandja selge eelistus sedalaadi aladel.

Eelnevast tulenevalt on kohaliku omavalitsuse otsustusruum VeeS v.r § 24^1 lg-te 4 ja 5 vahel valiku tegemisel õiguslikult piiratud. (p 16)


Kohalik omavalitsus võib ühiskanalisatsiooni kavandamisel arvestada enda rahalist võimekust, kuid mitte esmase ja määravana, vaid üksnes seda kriteeriumi keskkonnaaspektiga kõrvutades. VeeS v.r § 24^1 lg 5 kohaldamiseks peab ühiskanalisatsiooni rajamine olema põhjendamatu kulude ja keskkonnale tekkiva kasu võrdluses. Arvestada võib muuhulgas piirkonna hõredat asustust ja kinnistute hooajalist kasutust, samuti piirkonda kanalisatsiooni rajamise tehnilist eripära. (p-d 18, 23)

Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 24^1 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. (p 24)


Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 24^1 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. (p 24)

3-19-2347/7 PDF Riigikohtu erikogu 23.04.2020

Pädeva kohtu määramist ei mõjuta asjaolu, et maakohtus ja halduskohtus ei olnud nõude esitajaks sama isik. Nõude loovutamisel on tegemist eriõigusjärglusega, mille puhul on õigusjärglasel teatud tingimustel võimalik astuda õiguseelneja asemel menetlusse (TsMS § 210 lg 3, HKMS § 30 lg 2). Kui isik algatab õigusjärglusele tuginedes halduskohtus sama esemega kohtuasja, mille on varem maakohtus algatanud väidetav õiguseellane, on tegemist sama kohtuasjaga HKMS § 121 lg 3 mõttes. (p 13)

Pädev kohus tuleb määrata kaebuse esemest lähtudes. Nõude lahendamiseks pädev kohus ei sõltu sellest, kas väidetav õigussuhe tegelikult eksisteerib (vrd ka RKEKm 3-2-4-2-11, p 11). Riigikohtu praktikas on peetud mõnda liiki avalik-õiguslike nõuete loovutamist võimalikuks (vt nt RKTKo 3-2-1-134-12, p-d 16-19). Halduslepingust tulenevate nõuete loovutamise kohta puudub kohtupraktikas selgelt omaks võetud seisukoht. Küsimusele, kas nõude loovutamine on võimalik ja kas see on kehtiv, peab pädev kohus vastama asja sisulise lahendamise käigus. Õigusjärgluse puudumisel tuleb kaebus jätta kohtuotsusega rahuldamata. (p 14)


HKTS § 3 lg 4 järgi võib haldusülesande täitmiseks volitamise korral sõlmida tsiviilõigusliku lepingu, kui seadus ei näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist, lepinguga ei reguleerita avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ega kohustusi, riiki või kohalikku omavalitsust ei vabastata tal lasuvatest kohustustest ja ülesande täitmisel ei kasutata täidesaatva riigivõimu volitusi. Kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga (vt ka RKHKo 3-3-1-64-03, p 12; RKTKm 3-2-1-49-04, p 15). (Vt ka p 19)

Riigikohtu praktikas on leitud, et välistatud ei ole avaliku bussiveo teenindamise lepingu sõlmimine eraõiguslikus vormis, eeldusel et on täidetud HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimused (RKHKm 3-17-1329/27, p 11). Vaidlust liiniveo avaliku teenindamise lepingu üle on tsiviilkohtumenetluses lahendatud näiteks asjas nr 3-2-1-181-14. Asjas nr 3-2-1-49-04 pidas Riigikohus ühistransporti puudutava lepingu olemuse kindlaksmääramisel oluliseks järgmisi tingimusi: bussi-liinide doteerimine kohaliku omavalitsuse poolt, kohaliku omavalitsuse õigus kontrollida lepingu täitmist, sh dokumentatsiooniga tutvumise teel, ja kehtestada sõidusoodustusi, kohaliku omavalitsuse jätkuv vastutus ühistranspordi korraldamise eest ning kolmandate isikute (reisijateveo teenuse kasutajate) õigusliku seisundi reguleerimine (määruse p 16). (p 17)


ÜTS ega ÜTS v.r ei reguleeri, millises õiguslikus vormis tuleb sõlmida ATL (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-1329/27, p 10). Samuti jätab lepingu õigusliku vormi osas vabad käed määrus (EÜ) nr 1370/2007. (p 18)

Kehtiv õigus ei võimalda kohaliku omavalitsuse üksusel lepinguga vedajale lisaks reisijate avaliku teenindamise ülesandele üle anda ühistranspordi korraldamise kohustust. KOKS § 6 lg-st 1 nähtuvalt on tegemist kohaliku omavalitsuse ühe peamise kohustusliku ülesandega. ÜTS v.r § 7 lg 2 võimaldas kohaliku omavalitsuse üksusel ÜTS v.r § 5 lg-s 1 nimetatud avalikud ülesanded halduslepinguga üle anda üksnes piirkondlikule ühistranspordikeskusele, mis seejuures ei võinud täita vedaja funktsioone (ÜTS v.r § 7 lg 3). Samasisuline regulatsioon on kehtiva ÜTS §-s 15. (p 20)

Õigus sõitja sõiduõigust kontrollida ei ole avaliku võimu volitus. See õigus on ühissõidukijuhil juba õigusaktide alusel sõltumata ATL õiguslikust vormist (ÜTS v.r § 52 lg 1 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004. a määruse nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 7 lg 3 p 2, ÜTS § 67 lg 1 p 2). (p 21)


Kehtiv õigus ei võimalda kohaliku omavalitsuse üksusel lepinguga vedajale lisaks reisijate avaliku teenindamise ülesandele üle anda ühistranspordi korraldamise kohustust. KOKS § 6 lg-st 1 nähtuvalt on tegemist kohaliku omavalitsuse ühe peamise kohustusliku ülesandega. ÜTS v.r § 7 lg 2 võimaldas kohaliku omavalitsuse üksusel ÜTS v.r § 5 lg-s 1 nimetatud avalikud ülesanded halduslepinguga üle anda üksnes piirkondlikule ühistranspordikeskusele, mis seejuures ei võinud täita vedaja funktsioone (ÜTS v.r § 7 lg 3). Samasisuline regulatsioon on kehtiva ÜTS §-s 15. (p 20)

Kokku: 2096| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json