https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2423| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-24-1273/5 PDF Riigikohtu üldkogu 20.05.2024

Kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste hindamisel ei ole julgeolekukontrolli kokkuvõttes esitatud KAPO arvamus kohtunikueksamikomisjoni jaoks siduv. Samas tuleb julgeolekukontrolli kokkuvõttes esitatud teabega arvestada kandidaadi isiksuseomaduste hindamisel. (p-d 9 ja 12)

Kui kohtunikuks kandideerija on näidanud üles riskantset finantskäitumist, sh kiirlaenude võtmist, ning tal on oma senise sissetulekuga võrreldes suured rahalised kohustused laenufirmade ees, siis võib kohtunikueksamikomisjon järeldada, et ta on isiksuseomadustelt kohtunikutööks sobimatu. (p-d 13 ja 14)

3-22-1072/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.05.2024

Eesti kodakondsus omandatakse sünniga automaatselt seaduse alusel. Seetõttu ei pruugi kõik Eesti kodakondsuse sünniga omandanud isikud riigile teada olla, iseäranis kui tegemist on Eesti kodaniku välismaal sündinud lapsega. Sellepärast on paratamatu, et esmakordselt isikut tõendava dokumendi taotlemisel tuleb Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada. Siseministri 18. detsembri 2015. a määruse nr 77 §-s 10 ja § 13 lg-s 1 on vastavalt isikutunnistuse ja Eesti kodaniku passi taotlemise kohta sätestatud, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud Eesti kodaniku passi või isikutunnistust, lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Need sätted piiravad kodakondsusesse kuulumise tuvastamise dokumentaalsete tõenditega, kuid ei anna edasisi juhiseid, millistele tingimustele peab niisugune dokument vastama. Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p-d 13-15)


Selle hindamisel, kas keegi põlvneb Eesti kodanikust, pole määrav asjaolu, kas seda kinnitab DNA-analüüs, vaid hinnata tuleb seaduses sätestatud eelduste täidetust (vt nt RKTKm nr 2-22-7773/22, p 10). Välisriigi kohtuotsusega tuvastatud põlvnemise puhul on oluline eelkõige, kas kohtuotsus, millega tuvastati põlvnemine, kehtib ja on tunnustatav ka Eestis. Kui maakohtu jõustunud määrusega tsiviilasjas on tunnustatud välisriigi kohtuotsust, mille kohaselt põlvneb isik isast, kes oli tema sünni ajal Eesti kodanik, omandas ta sünniga Eesti kodakondsuse ja ITDS § 19 lg 1 p 1 ja § 21 lg 1 alusel ei tohi talle dokumentide väljaandmisest keelduda. (p-d 16-19)

Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. (p 23)


Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p 15)


Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. Sellest tulenevalt pole kahtlust, et kodakondsuse omandamise alused kuuluvad Eesti õiguse oluliste põhimõtete hulka TsMS § 620 lg 1 p 1 tähenduses või seadusandluse põhiprintsiipide hulka õigusabilepingu art 18 tähenduses. Tulenevalt PS §-st 1 ei ole mõeldav, et välisriik võiks otsustada Eesti kodanike ringi üle. (p 23)

Maakohus peab arvestama kõigi võimalike avalik-õiguslike järelmitega, mis välisriigi kohtulahendi tunnustamisest tekivad. Kohus ei tohi mööda vaadata sellest, et andmed põlvnemise kohta kuuluvad rahvastikuregistrisse kantavate isikuandmete hulka (RRS § 21 p 15), mille õigsust eeldatakse ja millest lähtutakse avaliku ülesande täitmisel (RRS § 6 lg-d 1 ja 2). Andmed kohtulahendite kohta, millega tuvastatakse isiku põlvnemine või tühistatakse isiku põlvnemise tuvastamine, kantakse rahvastikuregistrisse. Kohtul tuleb TsMS § 620 lg 1 p 1 alusel keelduda põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisest, kui on oht, et sellise kohtulahendi tunnustamisega võidakse mõnd Eesti olulist avalikku õigust (nt õigust kodakondsusele) kuritarvitada. Muu hulgas viitab sellisele ohule, kui põlvnemine on tuvastatud pelgalt ütluste või omaksvõtu alusel ning seda ümbritsev olustik on eluliselt ebausutav (nt asjaosaliste vanuse tõttu). Seejuures tuleb arvestada ka konkreetse kolmanda riigi ja selle kohtute üldist usaldusväärsust. (p-d 24-25)


Kui põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisel on oluline avalik-õiguslik mõju, iseäranis kui see puudutab niivõrd põhimõttelise tähtsusega õigusinstituuti nagu kodakondsus, on Eesti Vabariik puudutatud isik, kes tuleb TsMS § 198 lg 1 p 2 ja lg 3 järgi menetlusse kaasata. Välisriigi kohtulahendi tunnustamine olulise avalik-õigusliku mõjuga asjades kitsendab Eesti Vabariigi suveräänsust, mistõttu on Eesti Vabariigil ka õigus TsMS § 660 lg 3 ja § 696 lg 3 järgi nende määruste peale edasi kaevata. Sellisel juhul selgitatakse riiki esindav ministeerium või muu asutus TsMS § 220 kohaselt. Kui riigile sellisest menetlusest ei teatata, kuid ilmneb, et tunnustatud kohtulahendil on oluline avalik-õiguslik mõju, on tegemist TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alusega. (p 27)

3-20-129/22 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.04.2024

ATS-i eelnõu seletuskirja järgi peab kahjuhüvitis olema kohane ja proportsionaalne (193 SE, Riigikogu XII koosseis, lk 65). Hüvitise proportsionaalsus tähendab muuhulgas tekitatud kahju ulatuse arvestamist. Seega tuleb teenistussuhte lõpetamise asjaoluks pidada ka tegelikku kahju, mis tekkis ametniku õigusvastaselt teenistusest vabastamise tagajärjel. (p 11)

Hüvitise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada ka kaebaja osa kahju tekkimisel (RVastS § 13 lg 1 p 4, VÕS § 139 lg 1). (p 15)


Teenistusest kõrvaldamise korral peatuvad ametniku avaliku võimu volitused (ATS § 83 p 6), kuid säilivad ametniku staatus ja teenistussuhe (ATS § 82 lg 1). (p 15)

3-21-939/64 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.04.2024

Ohjeldusmeetme kasutamisele eelnev hinnang on prognoosotsus ning asjaolul, kuidas isik saatmisel tegelikult käitus, ei ole seetõttu määravat tähtsust. Oluline on hinnata ohjeldusmeetme kasutamise vajadust enne saatmise algust ning lähtuda tuleb saadetavale koostatud riskihinnangust, saateautost, sihtkohast ja erakorralise saatmise puhul ka saadetava tervislikust seisundist. Ohjeldusmeetmete kohaldamise vajadust tuleb hinnata saatmise jooksul ka siis, kui asjaolud saatmise kestel oluliselt muutuvad. (p 23)


VangS § 70 lg 2 piirang tähendab, et ohjeldusmeedet ei tohi kasutada üle 12 tunni järjest, kasutamises tuleb seejärel teha piisav/mõistlik vaheaeg. Kui asjaolud (nt kinnipeetava käitumisest, terviseseisundist ja viibimiskohast lähtuv riskihinnang) saatmise vältel ei muutu, pole ka ohjeldusmeetme kohaldamise uueks hindamiseks vajadust. Meetme kasutamise lõpetamiseks erandjuhul saatemeeskonna ülemale otsustusõiguse andmine (vt Justiitsministri 20. veebruari 2019. a määruse nr 3 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 15 lg 4) on sellises olukorras piisav, et tagada ohjeldusmeetme asendamine proportsionaalsema meetmega, kui ilmneb näiteks kinnipeetava terviseseisundi halvenemine või muud olulised asjaolud. (p 26)

1-20-1599/78 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 26.04.2024

KrMS § 1414 lg 1 kohaselt võib konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks vara arestida või kohaldada muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtuliku hüpoteegi saab kohus hagi tagamise korras seada TsMS § 378 lg 1 p 1 alusel kostjale kuuluvale kinnisasjale. Kriminaalmenetluses tuleb kõnesolevas kontekstis kostjaga võrdsustada kahtlustatav, süüdistatav, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle vastu on suunatud see KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud kohustus, mida kohtuliku hüpoteegiga tagada soovitakse. Kohtuliku hüpoteegi saab seada aga üksnes kinnisasjale, mis kuulub sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle kohustust kohtuliku hüpoteegiga tagatakse (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p 22; nr 3-2-1-140-15, p 10). Küll on KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel võimalik tagada kahtlustatava, süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust teise isiku kinnisasjale seatud n-ö tavalise hüpoteegiga, kui selleks on kinnisasja omaniku nõusolek (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p d 23–24). (p 24)


Määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiget tuleb ühelt poolt koostoimes selle määruse art 54 lg-ga 1 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimese lausega ning teiselt poolt määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et EAFRD-st ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid. Nende isikute kohustus vaidlusalune toetus tagasi maksta on eraldi kohustus, mis lisandub toetusesaajal lasuvale tagasimaksmise kohustusele ega eelda toetusesaaja maksejõuetust. (p-d 16-17)

3-20-1313/52 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.04.2024

Võrguettevõtja on ettevõtja, kes kasutab võrku soojuse jaotamiseks. Võrgupiirkond on maa-ala, mille määrab võrguettevõtja ning kus asub ja kus arendatakse ühe võrguettevõtja omandis või valduses olevat võrku. Neist mõistetest nähtub, et võrgupiirkonnas saab sama võrku käitada vaid üks soojuse jaotamisega tegelev võrguettevõtja. Kuigi eri võrguettevõtjate võrgupiirkonnad võivad kattuda, ei saa sama võrku eri isikud samas võrgupiirkonnas soojuse jaotamiseks kasutada. Võrguettevõtjal peab olema võrgu omand või valdus. Valdus on küll faktiline seisund (tegelik võim asja üle), kuid eeldab õigusriigis ka õiguslikku alust teisele isikule kuuluva võrgu kasutamiseks. Selliseks õiguslikuks aluseks võib olla leping, seadus või haldusakt. (p 16)

Kaugkütte teenuse toimepidevuse ja varustuskindluse tagamise vastu on Eesti kliimat arvestades suur avalik huvi. Võrguettevõtjast soojusettevõtja on üldhuviteenuse osutaja MSÜS tähenduses. (p 17)


KOKS § 6 lg 1 sätestab kohaliku omavalitsuse ülesandena „korraldada [---] kommunaalmajandust“. KKütS §-st 5 nähtuvalt määrab kohaliku omavalitsuse volikogu kaugküttepiirkonna üldplaneeringuga. See hõlmab võrguga liitumise ja sellest eraldumise tingimusi, nõudeid, korda jms. Need tuleb enne kehtestamist kooskõlastada kaugküttepiirkonnas tegutsevate soojusettevõtjatega. KOKS § 6 lg 1 korraldamiskohustus ei tähenda kohustust (kommunaalmajandus)teenust ise osutada – tegu on üldise kohalikul omavalitsusel lasuva korraldamis- ja tagamiskohustusega kui avaliku ülesandega, mis eristub teenuse enda osutamisest. Seadusandja on siiski ka kaugküttega varustamist ennast nimetanud avaliku halduse ülesandeks. Ka Riigikohus on nentinud, et võrguettevõtja täidab avalikku ülesannet olukorras, kus vastav kohustus on ettevõtjale pandud õigusaktiga või kui ta on selle võtnud lepinguga. (p 18)

Kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele üldhuviteenuste osutamisel tekib kolmiksuhe, mille osalised on kohaliku omavalitsuse üksus, ettevõtjast teenuse osutaja ja tarbija. Nii on näiteks ka ühisveevärgi- ja -kanalisatsiooniteenuse, korraldatud jäätmeveo ja ühistranspordi puhul. Erinevalt eelnimetatutest ei näe KKütS ega teised õigusaktid ette õiguslikku alust kohalikule omavalitsusele määrata võrguettevõtjat või anda ainuõigust võrguettevõtjana tegutsemiseks. Alus eraõiguslikus vormis täidetava haldusülesande üleandmiseks konkreetsele ettevõtjale tuleneb siiski HKTS § 3 lg-st 4. (p 19)


Olukorras, kus avaliku ülesande täitmise korraldamine hõlmab valiku tegemist ettevõtjate vahel, kes potentsiaalselt võiksid olla huvitatud klientidele teenuse osutamisest (jäätmevedu, transport, võrguteenused jne), peaks see toimuma kohases menetluses, mis tagab ühetaolise kohtlemise, avalikkuse ja läbipaistvuse ning proportsionaalsuse. Selline menetlus peab võimaldama võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Erinevalt mitmest teisest üldhuviteenuse valdkonnast puudub aga KKütS-s vastav „kohase menetluse“ erinormistik. Seega on kohaldatavad üldnormid, nt RHS ja HKTS. Näiteks on soojuse jaotamise ülesande täitmiseks võimalik sõlmida kontsessioonileping. Seda juhul, kui kohalik omavalitsus annab teisele isikule üle tarbijatele teenuse osutamise õiguse ja kohustuse, lepingu peamine eesmärk on just viimane – soojuse jaotamine – ning teenuse osutajale läheb üle äririsk. (p 20)


Olukorras, kus kaugküttevõrk ei kuulu tervikuna kohalikule omavalitsusele või tema osalusega juriidilisele isikule, peab kohaliku omavalitsuse üksus tagama, et võrk, mida omavalitsuse väljavalitud (võrgu)ettevõtja hakkab tervikuna käitama, oleks teenuse osutamise ajal viimase omandis või valduses. Kui võrgu omanikuga kokkuleppele ei saada, on kohaliku omavalitsuse üksusel võimalik anda võrk või selle osa väljavalitud ettevõtjale üle omaniku tahte vastaselt. Õiguslikud võimalused selleks sõltuvad sellest, kas võrgu vaidlusalune osa on kinnisasja osa, õiguse teostamise vahendina (nt isiklik kasutusõigus või sundvaldus) püstitatud ehitis või saab tehnovõrku kui rajatist pidada vallasasjaks. (p 21)

Kinnisasja, sh selle osa on võimalik koormata isikliku kasutusõigusega või sundvaldusega. Sundvaldus vastab oma sisult isiklikule kasutusõigusele, st koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja kindlal viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Sundvaldus on haldusakti alusel tekkiv seadusjärgne kitsendus, mis ei ole piiratud asjaõigus ja mida ei kanta kinnistusraamatusse. (p 21.1)

Kui võrgu osade suhtes on seatud isiklik kasutusõigus, siis on võimalik senise piiratud asjaõiguse sundkustutamise järel seada sellele sundvaldus. Kui võrk on aga koormatud sundvaldusega, saab senise sundvalduse asendada uue kitsendusega. (p 21.2)

Kui võrk osutub erandina siiski vallasasjaks, on võimalik ka sellele seada sundvaldus. (p 21.3)

Kinnisasju, piiratud asjaõigusi (nt isiklik kasutusõigus) ja ehitisi kui vallasasju (sh tehnovõrku kui rajatist) saab sundvõõrandada või sundvaldusega koormata KAHOS alusel. (p 21.4)


Sisetehingu erand põhineb arusaamal, et riigihankeõiguse eesmärk ei ole suurendada erasektori turuosa avaliku sektori pakutavate teenuste arvel. Sisetehinguga ei looda eeliseid ühelegi eraettevõtjale. Avalik-õigusliku isiku otsus täita avalik ülesanne ise või enda kontrollitava äriühingu kaudu ilma erakapitali kaasamata ei riiva PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. (p 22)

Isegi kui kõik kolm RHS § 12 lg s 2 toodud tingimust on täidetud, ei tähenda see automaatset sisetehingu kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Hankija jääb ka sisetehingu sõlmimisel seotuks kohustusega järgida võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõtteid, samuti kohustusega mitte moonutada konkurentsi. (p 24)

Seoses kontrollikriteeriumiga on Euroopa Kohus otsustes C-340/04 Carbotermo (p 38) ja C-458/03 Parking Brixen (p 69) selgitanud, et kontrollikriteeriumi täitmiseks ei piisa tavapärases äriühinguõiguses sätestatud omaniku õigustest juhtida ja kontrollida. Kolleegiumi hinnangul olid kohtu järeldused mõlemas kohtuasjas seotud Itaalia õiguses aktsiaseltside kohta sätestatuga. (p 25)

Kui tuginetakse sisetehingu erandile, tuleb kontrollikriteeriumi täidetuse hindamisel koostoimes vaadata erinevaid juhtimis- ja kontrolliaspekte, nagu juhtorganite liikmesuse kujunemine, juhtorganitele juhiste andmise õigus, järelevalve võimalused jms (vt ka kohtujuristi ettepanek asjas C-340/04 Carbotermo, p 64). Olulised pole vaid õigusnormid, vaid ka tegelik otsustav mõju (C-458/03 Parking Brixen, p 65). Mõju peab hõlmama kogu äriühingu tegevust ning lisaks strateegilistele eesmärkidele ka muid äriühingu tegevust puudutavaid olulisi otsuseid (C-458/03 Parking Brixen, p 65; C-340/04 Carbotermo, p 36). (p 26)

Osaühingu puhul, mille ainsaks osanikuks on kohaliku omavalitsuse üksus, on sisetehingu kontrollikriteerium seaduses sätestatut arvestades eelduslikult täidetud. Erandiks võib olla olukord, kus osaühingu põhikirjaga on osaniku võimalusi juhtida osaühingut ja kontrollida juhtorganite tegevust seaduses sätestatuga võrreldes piiratud. Euroopa Kohtu eelviidatud kohtuasjades Itaalia aktsiaseltside kohta öeldu ei ole laiendatav Eesti õiguse alusel tegutseva osaühingu normistikule. (p 27)

KOFS § 37 lg-st 1 tulenevalt saab vald või linn olla osanikuks üksnes avalikes huvides. Valla või linna poolt äriühingu asutamine, lõpetamine ning põhikirja kinnitamine ja muutmine, samuti valla või linna osalemise otsustamine äriühingus ja selles osalemise lõpetamise otsustamine kuulub volikogu kui valimiste kaudu legitimeeritud poliitilise kogu ainupädevusse. Osaniku õigusi teostab valla- või linnavalitsus. Seejuures erinevalt riigi osalusega äriühingutest ei ole kohaliku omavalitsuse osalemisele äriühingutes seadusega sätestatud täpsemaid (avalikust huvist kantud) nõudeid põhikirjale, juhtorganite liikmetele, nõukogu liikmete valimisele ja tagasikutsumisele, nõukogu liikmete kohustustele ega juhtimise erisustele. Seega lisaks eeltoodud KOFS ja KOKS normidele kohaldub kohaliku omavalitsuse osalusele ja kohaliku omavalitsuse üksuse kui osaniku võimalusele kontrollida ja mõjutada juriidilise isiku strateegilisi eesmärke ja olulisi otsuseid üldine äriseadustiku regulatsioon. KOFS § 37 lg-st 1 tulenevalt peab kohaliku omavalitsuse üksus äriühingutes osalemisel tagama avalike huvide järgimise, seades need esiplaanile võrreldes äriühingu huvidega. See norm täiendab TsÜS § 35, mis näeb ette juhtorganite liikmete kohustuse olla juriidilisele isikule lojaalne. (p 27.1)

Kuigi nii aktsiaselts kui ka osaühing on äriühinguna kapitaliühingud, on osaühingu õiguslik vorm kujundatud suletud, aktsiaselts aga avatud kapitaliühingute jaoks. Osaühingu reeglistik on seatud praktilise suunitlusega majandustegevusega tegelemiseks, aktsiaseltsi normid aga eelkõige investeeringute haldamiseks. ÄS-st nähtuvalt erineb osanike ja aktsionäride pädevus ja võimalus juhtorganite otsuseid mõjutada ja juhtorganite üle järelevalvet teha. Seejuures erinevalt aktsiaseltsist on osaühingu sisesuhete regulatsioon dispositiivsem, võimaldades osanikel põhikirja kaudu mh kujundada osanike ja osaühingu vaheliste suhete jaoks kohaseim normistik, sh laiendada (püsivalt) osanike pädevust juhatuse ja nõukogu pädevuse arvel (erandiks seadusega selgelt juhatuse pädevusse antu). (p 27.2)

Seaduses sätestatud osanike pädevuse kataloog on samuti avatud, sest ÄS § 168 lg 2 esimese lause järgi on osanikel õigus võtta vastu otsuseid ka juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes (sh sõltumata sellest, mida näeb ette põhikiri) ja anda juhtorganite liikmetele siduvaid juhiseid. ÄS ei sätesta selliseid aktsionäride sekkumisvõimalusi (vrd riigivaraseadus). Aktsionäride üldkoosoleku ÄS-s sätestatud pädevuskataloog on suletud ning muid otsuseid saab teha vaid juhatuse või nõukogu nõudel. Seejuures ei ole üldkoosolekul õigust teha juhatusele ega nõukogule siduvaid ettekirjutusi ning juhatus ja nõukogu on oma otsustes sõltumatud. Aktsionärid saavad oma õigusi juhatuse ja nõukogu suhtes teostada peamiselt vaid nõukogu liikmete nimetamise ja tagasikutsumisega. ÄS ei välista siiski kohaliku omavalitsuse üksusele KOFS § 37 lg-s 1 sätestatud kohustuse tagamiseks ja RHS §-s 12 sätestatud kontrollikriteeriumi täitmiseks lepinguliste instrumentide kasutamist. (p 27.3)

Osaühingu osanike pädevusse kuulub nõukogu liikmete nimetamine ja tagasikutsumine, samuti nõukogu puudumisel juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine. Seadus ei piira seejuures nõukogu ja juhatuse liikmete tagasikutsumise põhjuseid. Seega ei oma kontrollikriteeriumi täidetuse hindamise seisukohalt otsest tähendust, kes on juhtorganite liikmeteks (nt linna- või vallavalitsuse liige vms). KOKS § 35 lg 3 teise ja kolmanda lause järgi nimetab osaühingu nõukogu liikmed (nõukogu puudumisel ka juhatuse liikmed) valla- või linnavalitsus. (p 27.4)

Eeltoodud normidest nähtub, et kui kohaliku omavalitsuse üksusel on ainuosalus osaühingus, saab see tegutseda vaid avalikes huvides. Kohaliku omavalitsuse üksusel kui osanikul on eelduslikult piisav kontroll osaühingu strateegiliste ja muude oluliste otsuste üle, et lugeda kontrollikriteerium RHS § 12 lg 2 p 1 ja lg 3 mõttes täidetuks. (p 27.5)

Kontrollikriteeriumi täitmist ei takista seaduses sätestatud võrguettevõtja tegevuspiirangud. Ka kohaliku omavalitsuse üksuse „oma osakonnad“ peavad järgima seadust ja alluma järelevalvele. (p 28)

Kui RHS-s sätestatud eeldused on täidetud, on hankijast kohaliku omavalitsuse üksusel suur otsustusvabadus sisetehingu tegemise kasuks otsustamisel. Sisetehingu lubatavuse eeldusi kui kaalutlusõiguse väliseid piire saab kohus kontrollida sõltumata sellest, kuidas vastustaja neid on hinnanud. (p 32)


Avaliku ülesande erasektorile täitmiseks üleandmine võib toimuda halduslepinguga või tsiviilõigusliku lepinguga. Viimast eeldusel, et täidetud on HKTS § 3 lg-s 4 nimetatud kriteeriumid. Kui avaliku ülesande üleandmiseks sõlmitakse tsiviilõiguslik leping, siis HKTS-s, sh HKTS §-des 13 ja 14 sätestatud menetlusnõuded ei kohaldu ning lähtuda tuleb RHS-st ja haldusõiguse üldpõhimõtetest. (p 35)

3-23-2195/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.04.2024

Riigi õigusabi seaduse alusel kehtestatud justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 18 reguleerib tõlkekulude hüvitamist, kuid seda vaid juhul, kui kasutatakse tõlketeenust. Kui advokaat kasutab ise tõlkeprogramme, suurendab see õigusabi osutamisele kulunud aega. Advokaat peab ametlikust tõlketeenusest loobumisel iga kord hindama enda keeleoskust ja konkreetse juhtumi asjaolusid. Kui esineb kahtlus, et tõlkeprogrammide abil ei ole võimalik menetluses olulist dokumenti või pöördumist korrektselt tõlkida, peab advokaat siiski kasutama tõlketeenust. Tõlkimise eest on esindaja õigustatud tasu saama. (p-d 13 ja 14)


Advokaadile riigi õigusabi tasu määramine ei tohiks sõltuda sellest, kas ta on kohtule omaalgatuslikult esitanud toimingute tegemist tõendavaid materjale. Juhul kui riigi õigusabi tasu taotlust lahendaval kohtul tekib kahtlus toimingute tegemise või vajalikkuse kohta, on kohtul võimalik küsida advokaadilt täpsustavaid küsimusi. Kohtul on ka õigus küsida advokaadilt toimingute tegemist tõendavaid materjale, arvestades seejuures advokaadi kutsesaladuse põhimõttega. (p 15)

3-23-2232/38 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.04.2024
3-23-2204/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.04.2024

VSS § 68 p 2 eeldab, et „välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse [---] taotlemisel“. Vabaduspõhiõiguse piiramise aluseks olevaid isiku kinnipidamist puudutavaid norme ei tohi tõlgendada laiendavalt. Säte eeldab, et tegu oleks valeandmete või võltsitud dokumendi esitamisega olukorras, kus isik taotleb seaduslikku viibimisalust Eestis. Kui isik esitab valeandmeid või võltsitud dokumendi selleks, et tõendada enda Eestis viibimise seadusliku aluse olemasolu, ei ole VSS § 68 p 2 kohaldamise eeldused täidetud. (p 12)


VSS § 68 ega § 15 lg 1 sõnastusest ei nähtu, et mõnel kinnipidamise erijuhul ei peaks põgenemisohtu hindama või et seda võiks käsitleda laiemalt, kui on sätestatud VSS § 68 teises lauses. (p 19)

Olukorras, kus ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult pärast hetke, mil kahtlus leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist VRKS § 361 lg 2 p s-5 ja direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-s d kirjeldatud olukorraga. See kehtib sõltumata asjaolust, kas isiku kinnipidamine jõutakse enne taotluse esitamist mingil moel ümber vormistada. Tagasisaatmise nurjamise eesmärgile võib mh viidata see, et isikul oli enne kinnipidamist küllaldaselt võimalusi taotleda rahvusvahelist kaitset. (p 22)


Riigis viibimise aluse kontrollimine ja lahkumisettekirjutuse tegemine (tagasisaatmise otsustamine) ei pea toimuma rangelt ja formaalselt eristatavates haldusmenetlustes. Tegemist võib olla sama menetluse erinevate staadiumidega, millest esimene võib üle kasvada teiseks. Direktiiv 2008/115/EÜ ei sätesta täpset hetke, millal algab tagasisaatmisotsuse vastuvõtmine. Euroopa Kohtu seisukohtadest võib järeldada, et see staadium algab, kui pädev asutus on enda hinnangul tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis viibimise (C-329/11, Achughbabian, p 31). Alates sellest hetkest on ka oluline, et isiku kinnipidamine vastaks rangelt direktiivi 2008/115/EÜ art-le 15 (vt pikemalt nt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 27). (p-d 20-21)

3-24-601/7 PDF Riigikohtu erikogu 11.04.2024

Kui pärast väärteoteate kohtuvälisele menetlejale esitamist aga enne väärteomenetluse alustamist on kohtuväline menetleja tekitanud oma tegevusega (tegevusetusega) isikule kahju, siis kuulub selle hüvitamise nõue lahendamisele maakohtus. (p 6)

3-21-1370/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.03.2024

Kuigi kaitstava loodusobjekti valitseja nõusoleku andmist reguleeriv LKS § 14 lg 2 on sõnastatud imperatiivselt, siis on tegemist kaalutlusõigusliku sättega. LKS § 14 lg 1 loetletud tegevustele nõusoleku andmisel tuleb omavahel kaaluda kaitse-eesmärgi kahjustamist ning nõusoleku andmata jätmisest tekkivat õiguste riivet. (p 16)

Kaitsekorralduskava (LKS § 25) soovituslikud osad saavad luua üksnes eelduse kaitse-eesmärkide saavutamiseks õiguste riiveks, mille proportsionaalsust tuleb iga konkreetse juhtumi puhul üle kontrollida. (p 30)

Sellisel kaalumisel tuleb arvestada LKS § 14 lg 3 sätestatud võimalusega anda nõusolek tingimuslikult. (p 38 ja 39)


Kaitse-eeskirjas (LKS § 12) eraldi loetlemata liikide kaitse ei pea olema sama range kui kaitse-eeskirjas loetletud liikide kaitse. (p 35)


Üldplaneeringu on õiguslikult siduv ka Keskkonnaametile, hoolimata planeerimismenetluses väljendatud vastuseisust. Üldplaneeringu lisadel (nt toimikus olev õiend) on üksnes informatiivne tähendus, ehkki need võivad olla abiks planeeringu siduvate osade tõlgendamisel. (p 23)

Vt ka RKHKo nr 3-3-1-39-07, 18. (p 23)

3-21-2682/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.03.2024

Riigi eriplaneeringu menetluses korraldatakse KSH, mille eesmärk on mõjutada strateegilisi valikuid otsustusprotsessi varases staadiumis. Just strateegilisel tasandil tuleb teha valik, kas üldse ja kui, siis millisesse asukohta rajada selline olulise mõjuga objekt. Reastamise põhimõttest lähtudes peab otsustusprotsessi kõrgemal tasandil tehtav hindamine andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil. KMH ei saa seejuures asendada KSH d. Seda arvestades ei ole loogiline ega otstarbekas algatada enne eriplaneeringu kehtestamist KMH d, mille eesmärgiks ei peaks olema olulise ruumilise mõjuga objekti asukoha valik. (p 15)

KMH algatamist sellises olukorras ei õigusta ka võimalus kasutada KMH raames kogutavat teavet hiljem riigi eriplaneeringu algatamisel. Kui eriplaneeringu puhul juhib ja korraldab kogu protsessi planeeringu koostamise korraldaja, siis KMH menetluses on väga suur roll arendajal. Arendaja teeb näiteks juhteksperdiga koostööd KMH programmi ja aruande koostamisel, korraldab KMH programmi ja aruande avaliku arutelu, teeb juhteksperdiga koostööd ettepanekutele vastamisel ja paranduste tegemisel ning saadab ise välja vastused neile ettepanekutele. Kolleegiumi hinnangul võib juhul, kui menetluses on suurem roll haldusorganil, erinevate huvide tasakaalustatud arvesse võtmise võimalus olla tõhusam kui juhul, mil tellijaks on arendaja, kes on otseselt huvitatud arendustegevuse kasumlikkusest ja seetõttu talle kõige soodsama lahenduse valimisest. Arendaja suur roll võib soodustada kaalutlusvigade teket. (p 16)


KMH direktiivi art 7 ei reguleeri piiriülese keskkonnamõjuga projekti puhul KMH korraldamist erinevates riikides eraldi menetlustes, vaid käsitleb olukordi, kus KMH viiakse läbi ühes riigis ja teisega konsulteeritakse. Sarnane sisu on KeHJS piiriülese keskkonnamõju hindamist käsitlevatel sätetel (eelkõige § 30). KMH direktiiv ei nõua KMH d enne tegevusloa (direktiivis nimetatud teostusloaks) taotluse esitamist. Ka Espoo piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni art 2 lg 7 eeldab KMH d „vähemalt projektjärgus“, mitte varem. (p 17.1)

Komisjoni juhistest KMH menetluse kohaldamise kohta suurtele piiriülestele projektidele („Guidance on the Application of the Environmental Impact Assessment Procedure for Large scale Transboundary Projects“) võib järeldada, et suure piiriülese projekti puhul on eelistatud esmalt teha riikide koostöös ühine KMH ja alles seejärel vajaduse korral korraldada kummaski riigis riigisiseseid menetlusreegleid järgivad menetlused. Selline korraldus on aga võimalik ainult riikidevahelisel kokkuleppel. (p 17.2)


Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda õiguslik olukord haldusorganit toimingut sooritama kohustada, on see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks. (p 18)


KeHJS § 261 lg 6 2022. a jaanuaris jõustunud muudatus oli üksnes täpsustavat laadi. Ilmselge perspektiivituse tingimus hõlmas ka varem vastuolu kehtivate planeeringutega, juhul kui loa andmise eelduseks oli kooskõla planeeringutega. Kuigi KeHJS § 261 võimaldab KMH algatada enne loataotluse esitamist, on KMH olemuslikult seotud tegevusloaga KeHJS mõttes, mis omakorda seostab ilmselge perspektiivituse lõikes 6 tegevusloa andmise võimatusega. Selline olukord võib esineda põhjusel, et kavandatava ehitise püstitamiseks on vaja koostada riigi eriplaneering. (p 14)

3-20-1329/48 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.03.2024

Osalt informaalne suhtlus maaomanikega on planeerimisprotsessi loomulik osa. Planeeringu avalikkuse põhimõttest (PlanS § 9) ning olulise keskkonnamõjuga tegevustesse avalikkuse kaasamise põhimõttest (KeÜS § 28) tuleneb siiski, et selline suhtlus peab olema läbipaistev ja selle raames sõlmitavad kokkulepped peavad olema avalikud, vastasel juhul ei või eeldada, et kaalutlusõiguse teostamine toimus oluliste vigadeta. (p 27)


Uurimisprintsiibi rakendamine on eriti oluline olukorras, kus kaebajal ei ole juurdepääsu haldusakti põhjendustes viidatud dokumentidele, kui need dokumendid võisid mõjutada lõppotsust asjas. Kohtud oleks kaebaja väidete kontrollimiseks pidanud kokkuleppe vastustajalt või kolmandalt isikult välja nõudma. (p 28)


Üldplaneeringu juhtotstarvetega ei määrata maakasutust täpselt ja lõplikult. Detailplaneeringuga on võimalik põhjendatud juhul muuta üldplaneeringu põhilahendust (PlanS § 142). Üldplaneeringujärgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üld¬planeeringuga sätestatud maakasutusest (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 30)

Üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine ei või detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)


Maale elamumaa juhtotstarbe andmine üldplaneeringus ei too kohalikule omavalitsusüksusele kaasa kohustust maa omandada, kui detailplaneeringu menetlustes jõuab linn kaalutlusõiguse teostamisel järeldusele, et maale pole võimalik üldse või üldplaneeringu juhtotstarvetes ettenähtud ulatuses ehitada. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 4 lg 3 kohaselt võib omanik nõuda kinnisasja sundvõõrandamist, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda seda kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määratakse katastriüksusele sihtotstarve kehtestatud detailplaneeringu alusel (maakatastriseaduse § 18 lg 1 p 2). Antud juhul oli detailplaneeringu algatamise ajal maa sihtotstarve üldmaa. Elamuehitust võimaldava detailplaneeringu kehtestamisest keeldumine ei oleks piiranud maa kasutust vastavalt senisele sihtotstarbele. Sellegipoolest ei või üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)


KeHJS ega loodusdirektiiv ei sätesta otseselt eelhindamise kohustust, et kaaluda KSH algatamise vajadust Natura hindamiseks. KeHJS § 33 lg 1 p 4 (samuti loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3) kohaldamiseks on siiski vaja iga kord selgitada, kas hindamise eeldused on täidetud. Sellisele eelkontrollile ei tulene KeHJS-ist ega loodusdirektiivist konkreetseid menetlus- ja vorminõudeid. (p 38)


Ettevaatuspõhimõttest ei tulene, et välistada tuleb kuitahes spekulatiivsed kahtlused negatiivsest mõjust, sest see tooks kaasa vajaduse alati algatada Natura hindamine. Selline kohustus võiks küll kaasa aidata looduskaitsele, kuid poleks vajalik ega mõõdukas abinõu (vt ka kohtujuristi arvamus Euroopa Kohtu asjas C-258/11 Sweetman, p 48). Natura hindamise läbi viimata jätmise vaidlustamisel ei pea kaebaja tõendama, et kavandatav tegevus toob kaasa olulise ebasoodsa mõju Natura alale, kuid peab siiski esitama teaduslikust seisukohast usutava kahtluse, et tegevusel võib olla oluline ebasoodne mõju ala nendele tunnustele, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, arvestades alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust (vt ka RKHKo nr 3-18-529/137, p 18). Kaebaja selliseid kahtlusi esile toonud ei ole. (p 39)


Ringkonnakohus asus seisukohale, et planeeringu ellu viimata jätmine kaitsealuste taimede ümberasustamise võimatuse tõttu oleks kaebaja huvides ja seega ei saa kaebaja õigusi rikkuda see, et planeeringu realiseeritavus on seatud sõltuvusse kaitsealuste taimede ümberasustamisest. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni huvides on, et ümberasustamine toimuks kooskõlas looduskaitse normidega, eelkõige eesmärkidega mitte kahjustada liigi soodsat seisundit ja tagada ümberasustavate isendite elujõulisus. Kaebaja ei saa kaitsta neid eesmärke konkreetsetes ümberasustamise menetlustes, sest tal pole neis osalemisõigust. (p 66)


Planeeringulahendusel, mille kohaselt elamukrundid ja juurdepääsutee krunt külgnevad püsielupaigaga, võib olla oluline ebasoodne mõju mägi-piimputke seisundile vähemalt juhul, kui puudub piisav puhverala ega ole ette nähtud leevendusmeetmeid, mis vähendavad ehitamisest ja ehitiste kasutamisest lähtuvat ebasoodsat mõju. (p 47)

KeHJS § 33 lg 1 p 3 nägi algses redaktsioonis ette kohustusliku KSH, kui detailplaneeringu alusel kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga. Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 15 p 8 kohaselt tuleb hinnata KMH algatamise vajalikkust, kui kavandatav tegevus üksi või koostoimes teiste tegevustega võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti. Kaitstavaks loodusobjektiks on nii püsielupaik kui ka kaitsealune liik (LKS § 4 lg 1 p d 3 ja 4). Kolleegiumi hinnangul võis jätta KSH algatamata üksnes juhul, kui planeeringulahenduse mõju esialgsest hinnangust või muudest asjaoludest nähtus, et planeeringulahendus eeldatavalt ei avalda kaitstavale loodusobjektile olulist mõju. (p 49)


Haldusakti keskkonnamõju ei või jätta tähelepanuta ka juhul, kui puudub kohustus viia läbi spetsiifiline hindamismenetlus nagu KSH. Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt tuleb haldusorganil välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Keskkonnamõjude väljaselgitamiseta ja arvesse võtmiseta pole planeerimismenetluses võimalik tagada keskkonnakaitse kõrget taset, kaaluda ja tasakaalustada keskkonnahuve muude huvidega ning lõimida need planeeringulahendusse (KeÜS § 9, PlanS § 10). (p 55)


Detailplaneeringu eesmärk on eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS § 124 lg 2). Selle sättega ei ole vastuolus detailplaneering, mille terviklahenduse elluviimine sõltub olulisel määral kaitsealuse taime ümberasustamisest, kuid seda üksnes juhul, kui planeeringu kehtestamise ajal on selge, et lähiaastatel kavandatud ümberasustamisele on põhimõtteliselt võimalik luba anda. (p 64)


Looduskaitsealuste taimede ümberasustamisele ei saa anda luba, kui sellega kaasneb oluline ebasoodne mõju liigile või pole tagatud ümberasustatava taime elujõulisus ja paljunemisvõime. Planeerimismenetluses pole välja selgitatud, kas planeeringualal teadaolevalt kasvavaid kaitsealuseid taimeliikide isendeid on võimalik ümber asustada, arvestades mh antud planeeringuala eripärasid. Kolleegium ei nõustu vastustaja hinnanguga, et taimede ümberasustamist saab lahendada vaid ehitusloa menetluses, sest pole teada, millal planeeringut realiseerima hakatakse ning kas realiseerimise aja seisuga konkreetsel kinnistul kaitsealune taim kasvab või mitte. Detailplaneering peab võimaldama ehitustegevust lähiaastatel. Kolleegium ei näe takistust, miks ei saa juba planeeringu menetluse käigus KSH raames või ka eksperdiarvamuse alusel välja selgitada, kas kaitsealuste isendite ümberistutamine planeeringualal on lähiaastatel põhimõtteliselt võimalik. Vastupidi, neid küsimusi tuleb detailplaneeringu menetluses käsitleda, sest kui mõne kaitsealuse liigi isendite ümberistutamine planeeringualal pole võimalik, siis tuleb muuta planeeringulahendust, et tagada huvide õige tasakaal. Planeeringu tasemel mõjuhindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks vaid need küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil (vt ka RKHKo nr 3-16-1472/92, p d 23–30). (p 71-72)


Vabariigi Valitsuse 15.07.2004 määruse nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“ § 5 lg 2 keelab imperatiivselt loa andmise isendi ümberasustamiseks, kui liigi kaitseks on moodustatud püsielupaik. Sõna-sõnalt keelaks säte justkui kaitsealuse taime ümberistutamise, kui selle taimeliigi kaitseks on kuskil moodustatud püsielupaik. Selline keeld välistaks praktikas paljude kaitsealuste taimede ümberasustamise. Sätet tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja süsteemselt. See viib järelduseni, et säte keelab üksnes isendi ümberasustamise selle taimeliigi kaitseks moodustatud püsielupaiga piires. (p 69)

3-20-1657/78 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.03.2024

Hinnang keskkonnaohule sõltub kahju tõenäosuse kõrval sellest, kui oluline on kavandatava tegevuse tagajärg. Nii kahju tõenäosust kui võimaliku tagajärje olulisust tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaoludest lähtudes. Oluliseks keskkonnahäiringuks elurikkuse seisukohalt võib olla ka sellise raba hävimine, mis pole kaitse all ja millel ei leidu kaitsealuseid liike või elupaigatüüpe. (p 26)


Kui kavandatud tegevuse tõttu tekkiv elupaigakadu pole keskkonnaoht, võib see olla käsitatav keskkonnariskina. KeÜS § 11 lg 1 kohaselt tuleb keskkonnariski kohaste ettevaatusmeetmete võtmisega võimalikult suurel määral vähendada. Vastustaja peab riske ning vajalikke ettevaatusmeetmeid kaevandamisloa andmisel hindama. Kuna ülemäärane keskkonnarisk võib olla vastuolus riigi huvidega või tuua kaasa loodusvara ilmselt raiskava kasutuse, võib see olla aluseks loa andmisest keeldumisele KeÜS § 52 lg 1 p 7 ja MaaPS § 55 lg 2 p 10 alusel. (p 39)


Vastustaja leiab, et elupaigatüübi kadu kavandatud tootmisalal on võimalik kompenseerida mujal võetavate meetmetega ning nende meetmete valikul on liikmesriigil kaalutlusruum. Eesti on panustanud soode taastamisse Natura aladel, mis eeldatavasti kompenseerib elupaigatüübi kadu Elbu rabas. Olemasolevast teabest ei nähtu, et kaitsemeetmeid tuleks rakendada ka väljaspool Natura alasid. (p 35)

Vastustaja osutatu ei tähenda, et ta ei pea turba kaevandamiseks loa andmisel välja selgitama, kui oluline on kavandatava tegevusega kaasnev negatiivne mõju elupaigatüübi üleriigilisele seisundile, ning olulise mõju tuvastamisel hindama, millised meetmed on vajalikud selle mõju leevendamiseks. Vähemalt juhul, kui hinnang elupaigatüübi seisundile on ebasoodne pindala vähesuse tõttu, tuleb elupaigatüübile vastava koosluse arvestatavaks hävitamiseks loa andmisel välja selgitada tegevuse mõju elupaigatüübi seisundile tervikuna. Isegi kui koosluse kadu pole eraldivõetuna oluline selle vähese esinduslikkuse ja suhteliselt väikese pindala tõttu, võib oluline mõju avalduda kumulatiivselt koos mujal Eestis avalduvate negatiivsete mõjudega samale elupaigatüübile. Näiteks asjaolu, et metsakuivendus mõjutab jätkuvalt negatiivselt elupaigatüübi seisundit suurel pindalal Natura võrgustiku sees, annab rohkem põhjust pidada elupaigatüübi võrgustikuvälist kadu kumulatiivselt oluliseks keskkonnahäiringuks. (p 36)


Loamenetluses pidi vastustaja kontrollima, kas ei esine MaaPS §-s 55 sätestatud kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseid. MaaPS § 55 lg 1 kohaselt tuleb loa andmisest keelduda KeÜS § 52 lg 1 p-des 1 ja 3-10 sätestatud alustel. Lisaks tuleb loa andmisest keelduda MaaPS § 55 lg-s 2 sätestatud alustel. (p 16)


Kuivendatud soodest paiskub atmosfääri oluliselt kasvuhoonegaase, millel on negatiivne kliimamõju. Seega tekitab turba kaevandamine märkimisväärseid keskkonnahäiringuid, mille vältimist tuleb MaaPS § 55 lg 1 p 10 rakendamisel käsitada riigi huvina. Selliseid häiringuid võib lubada vaid tingimusel, et need on proportsionaalsed võrreldes kasuga, mida kaevandamisest saadakse. (p 19)


Kolleegium on seisukohal, et vaidlustatud loa menetluses koostatud KMH aruandes on kumulatiivsete mõjude käsitlus ebapiisav. Selle raames on võrreldud liikide elupaikade kadu Elbu raba turbatootmisaladel nende liikide registreeritud elupaikade pindalaga üle Eesti. Aruandes on esitatud põhjendamata järeldused, et lindude pesitsemiseks jääb turbatootmisest puutumatut ala piisavalt ning lindude arvukus tagatakse olemasolevate kaitsealadega. (p 31)


Vajadus kaaluda just vaidlusaluse ala puhul, kas otstarbekam ja loodusvara säästliku kasutamise põhimõttega paremini kooskõlas on turba tootmine esmajoones muudel aladel, tulenes täiendavalt asjaolust, et kavandatav turbaala kattub Pärnu maakonnaplaneeringu kohaselt rohevõrgustiku tuumalaga, millel tuleb maardlate kasutuselevõttu vältida. (p 23)


Keskkonna säästmine on mh riigi kohustus. Turba kaevandamine toob kaasa turbaalal asuva looduskoosluse hävimise ja võimalikud on mõjud ka väljaspool seda ala. (p 19)

Halvas või ebapiisavas seisundis olevate liikide, sh niidurüdi, elutingimuste parandamine elupaikade taastamise ja hoidmise teel on prioriteet. Lisaks isendikaitsele kaitstakse liike nende asurkondade elupaikade säilitamise ja taastamise ning inimmõju piiramisega. Need eesmärgid väljendavad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu põhimõtet. (p 21)


Käesolevas asjas vaieldakse esmajoones selle üle, kas turba kaevandamise luba oleks tulnud jätta KeÜS § 52 lg 1 p-des 6 või 7 või MaaPS § 55 lg 2 p-s 10 sätestatud alustel kolmandale isikule andmata. Kolleegiumi hinnangul on nii KeA kui kohtud hinnanud neil alustel loa andmisest keeldumise põhjendatust ebatäielikult ja osaliselt valedele eeldustele tuginedes. (p 13)


Halvas või ebapiisavas seisundis olevate liikide, sh niidurüdi, elutingimuste parandamine elupaikade taastamise ja hoidmise teel on prioriteet. Lisaks isendikaitsele kaitstakse liike nende asurkondade elupaikade säilitamise ja taastamise ning inimmõju piiramisega. Need eesmärgid väljendavad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu põhimõtet. (p 21)

3-20-1374/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.03.2024

Reeglis, mis nõuab toetuse taotlejalt eelmistel aastatel teatud suurusega müügitulu omatoodetud põllumajandustoodete müügist, kasutatud määratlemata õigusmõiste „omatoodetud põllumajandustoode“ sisustamisel tuleb arvestada, et seadusandja soovis, et toetus läheks ettevõtjale, kes ise toodaks või kasvataks põllumajandustooteid. Seega juhul, kui on tõendatud, et taotleja tegeles loomade aretuse või pidamisega ning elusloomi edasi müüs, on tegemist omatoodanguga. Samuti, kui rohi kasvas põllumajandustootja heinamaal ja hein sealt koristati ning tootja selle müüs, on tegemist tootja enda toodanguga. Tavapäraselt saab omatoodetud toote all mõista ise, oma vahenditega tehtud/kasvatatud toodet. Äriühingu puhul oleks tegemist äriühingu juhtimisel tehtud/kasvatatud tootega. Üldjuhul ei peeta vajalikuks omatoodetud toote puhul lähtuda sellest, kui kaua toote saamiseks aega kulutati või kui palju kulutusi selleks tehti. Reegli mõte on, et arvesse ei võetaks teiste toodetud põllumajandustoodete vahendamist ilma taotleja panuseta toote väärtuse tõstmisse. (p 13)

Lisaks on oluline kindlaks teha, kas taotleja tegutseb ise põllumajandustootjana või esitleb kellegi teise toodetud tooteid oma toodete pähe, luues kunstlikult toetuse saamise tingimused. Selle kindlakstegemiseks pole siiski vaja seada ajalisi piire toodangu saamiseks ega uurida detailselt, milline on tulu ja kulu suhe. (p 14)

Meetme määruse kohaselt peab taotleja PRIA-le esitatud avalduses näitama taotluse esitamisele vahetult eelnenud kahe majandusaasta omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu ja muu müügitulu toodete ja teenuste kaupa, märkides iga toote või teenuse kohta müüdud ühikute koguse ja müügitulu summa. Tootmistsüklil ei ole selle sätte mõttes tähtsust, sest müügitulu tuleb tõendada selle aasta raamatupidamises kajastatud dokumentidega. (p 16)

3-22-2197/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.02.2024

Kui riigile kuuluv äriühing, mis oma põhiülesandena täidab avalikku ülesannet, müüb avalikul enampakkumisel oma vara ning see tehing ei ole põhiülesandega seotud, siis ei ole see tehing avalik-õiguslik. Seega sellest tehingust kerkivad vaidlused ei ole halduskohtu pädevuses. (p 15)

3-21-459/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.02.2024

Detailplaneeringu võib PlanS § 140 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada ka siis, kui ehitis on valminud. (p 17)

Vt ka RKHKo nr 3-20-2247/53, p 18. (p 17)


Detailplaneeringust kõrvalekaldumise seadustamiseks ei tohi planeeringut osaliselt kehtetuks tunnistada. Kui kõrvalekalle ei ole oluline on selle seadustamine võimalik kasutusloa või -teatisega. Vajadusel võib naabrite õiguste riive kompenseerimiseks kasutusloale või -teatisele seada lisatingimusi. (p 23)

Vt ka RKHKo nr 3-20-2247/53, p 26. (p 23)


Planeeringu kehtetuks tunnistamisel ei tohi naabrite huvide kaalumist lükata edasi võimalikesse tulevikus toimuvatesse menetlustesse. (p 29)

Vt ka RKHKo nr 3-20-2247/53, p 23. (p 29)

3-22-2187/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2024

Nii kohtu kui ka menetlusosaliste huvides on, et e-kirja vormis kohtumäärused oleksid üheselt arusaadavad ning eristatavad muust kohtuga peetavast kirjavahetusest. E-kirja vormis tehtud kohtumääruse sisust või pealkirjast peaks nähtuma selgelt, et kohus on menetlusosalistele edastanud kohtumääruse. Kirja pealkiri „kohtunõue“ viitas piisavalt selgelt, et tegemist on õiguslikult siduva menetlust korraldava dokumendiga, s.t korraldava määrusega. (p 21)


AdvS § 33 ei täpsusta künniseid, mille ületamisel peab eksamineeritav ühe või teise hinde, sh hinde „5“ pälvima. See on jäetud AdvS § 32 lg 2 kohaselt vastustaja otsustada. Ebaõige on eeldus, et hinne „5“ tuleb advokatuuriseaduse kohaselt anda tingimata ühe eksamiosa 50% õigete vastuste eest. Sellist normi seaduses ei ole. Ükski seaduse norm ei keela advokatuuril ka jaotada eksami kirjalik osa alamosadeks ning sätestada, et kirjaliku osa eest rahuldava hinde saamiseks peab esmalt olema rahuldavalt lahendatud test kui kirjaliku eksami komponent. Lubatud on ka eksamikorraldus, mille kohaselt juhul, kui õigusteoreetilistest küsimustest koosneva testi sooritamisel ei ole õigesti vastatud vähemalt 70% küsimustest, on tagajärjeks advokaadieksami kirjaliku osa sooritamine negatiivsele hindele, s.t sisuliselt hinnetele 1–4. (p 33)

3-21-101/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.02.2024

Maa-ala valdava otstarbe järgimine ei tähenda ilmtingimata, et maa-alal ei võiks olla üksikuid kinnistuid, millel on teistsugune otstarve. Tingimuseks on, et juhtotstarbele vastav kasutus jääb asjaomasel alal valdavaks ning oluliselt ei mõjutata üldplaneeringu põhilahendust (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 20)


Ainuüksi asjaolu, et kaevandatud maa on jäetud korrastamata, ei tähenda, et tegemist oleks olemasoleva kaevandamisalaga. Kaevandatud maa korrastamine on seotud kaevandamiseks kasutatud maa seisukorraga ning mitte sellega, kas tegemist on alaga, kus potentsiaalselt võiks tulevikus uuesti kaevandamisega tegeleda. Kaevandatud maa korrastamise kohustuse tekkimise eelduseks ei ole kaevandatud maal maavarade ammendumine. Tõsiasi, et juba varem kasutuses olnud kaevandatud maa tühjaks kaevandamine on keskkonnasäästlikum kui uue ala avamine, ei tähenda, et varem kasutuses olnud karjääri või kaevanduse taasavamine oleks igasuguste negatiivsete mõjudeta. Seega ei pea seda ilmtingimata lubama. (p 23)


Keskkonnaloa taotlusele kooskõlastuse andmine on menetlustoiming. Sellega ei otsustata lõplikult ära kaevandamisloa andmist. Kooskõlastuse saab anda ka osaliselt või tingimuslikult. Juhul kui kaevandamisloa andja jõuab järeldusele, et põhjendatud võib olla loataotlus rahuldada vaid osaliselt, peab ta osaliseks rahuldamiseks küsima taotleja nõusolekut. Kooskõlastuse andmisel ei ole sellise nõusoleku küsimine aga vajalik, sest seejärel saab loataotleja kooskõlastusest lähtudes otsustada, kas jääda algse taotluse juurde, loobuda sellest, muuta taotlust või anda nõusolek alternatiivselt taotluse osaliseks rahuldamiseks. (p 25)


Olukorras, kus üldplaneeringus sisaldub keeld uute kaevandusalade kavandamiseks, eeldaks kaevandamise lubamine kohalikult omavalitsuselt üldplaneeringu muutmist. Üldplaneeringu muutmist ei pea kohalik omavalitsus aga kaevandamisloa taotluse kooskõlastuse andmist otsustades kaaluma. Üldplaneeringu muutmise kohustus võiks kohalikule omavalitsusele eelkõige tekkida juhul, kui hoolimata kaevandamisloa taotluse kooskõlastamata jätmisest, antakse kaevandamisluba Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 55 lg 4). Seega võib vastuolu planeeringuga olla kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseks (RKPJKo nr 5-20-2/11, p 34; RKHKo nr 3-20-1247/27, p 10). (p 26)


Tulenevalt ettevaatuspõhimõttest võib kohalik omavalitsus kooskõlastuse kohta otsuse tegemisel põhimõtteliselt tugineda võimalikele keskkonnamõjudele olukorras, kus asjaolud võimaldavad mõjude tekkimist eeldada, kus taotleja antud selgitused ei lükka nimetatud eeldust ümber ning kus Keskkonnaamet ei ole otsustanud keskkonnamõju hindamise (KMH) tegemist. Sellisel juhul on Keskkonnaametil võimalik korraldada KMH pärast kaevandamisloa kooskõlastamata jätmist. KMH käigus uute asjaolude ilmnemisel on kohalikul omavalitsusel võimalik oma seisukohta kooskõlastuse küsimuses muuta, samuti on Vabariigi Valitsusel uusi asjaolusid võimalik arvestada MaaPS § 55 lg-s 4 sätestatud nõusoleku andmisel. (p 30)

3-22-2321/45 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.02.2024

Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõue kohaldatav üksnes siis, kui seadus näeb konkreetset liiki nõude kohtueelseks lahendamiseks korra ette (vt tuvastamiskaebuse kohta RKHKm nr 3-3-1-39-13, p 12). Tulenevalt HMS § 71 lg-st 1 on vaideõigus isikul, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist (TTKS § 2 lg 1). Niisugune tegevus ei ole ka vanglas HMS § 2 lg-s 1 kirjeldatud haldustegevuseks. Meditsiinilise abivahendi väljastamise vajadust hinnatakse vanglas eraõiguslikus suhtes (vt RKEKm nr 3-17-1076/30, p 10). Seega pole HMS § 71 lg-st 1 tulenevalt võimalik arsti tegevuse peale vaiet esitada. (p-d 7, 8 ja 10)

Kokku: 2423| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json