1-22-3155/132
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.02.2025 |
|
KrMS § 48 reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist tervikuna, s.t loobumist KrMS § 34 lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 24.3). Seega ei käi see olukorra kohta, kus kahtlustatav või süüdistatav loobub kaitsja juuresolekust mõne üksiku menetlustoimingu läbiviimisel, sh tema ülekuulamisel (KrMS § 34 lg 1 p 5). (p 32)
KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus ei tule mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12) (p 36)
(Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle vastuolu PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusseaduse määratletuse nõudega. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48) Seejuures on ka EIK praktika kohaselt vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. (Vt nt EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93–94.) (p 40)
Isikut saab KVS § 2 lg-te 1 ja 2 järgi lugeda ametiisikuks juhul, kui tal on ametiseisund ja samal ajal täidab ta avalikku ülesannet. (p 43)
Avalik ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid, olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid. Samas peab KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avalik ülesanne olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav. (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 61–62) (p 45)
Kui tsiviilõigusliku tahteavalduse kujunemist reguleerivad avaliku õiguse normid, on tegemist avalik-õigusliku menetluse ja selle raames haldusakti andmisega (RKHKo nr 3-3-1-72-13, p 12). (p 49)
Alates 1. jaanuarist 2015 ei nõua KarS § 2981 koosseis enam mõjuvõimu kasutamise ebaseaduslikkust, vaid seda, et mõjuvõimu kasutamise sisuks oleks ametiisikult avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamine. Kui mõjuvõimuga kauplemise kokkuleppel kirjeldatud sisu puudub, ei ole kokkulepe KarS § 2981 lg 1 järgi karistatav. (p 39)
Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe (ekvivalentsussuhe) on KarS § 2981 lg 1 objektiivse koosseisu keskne tunnus. Selle jaatamiseks piisab, kui vara või soodustuse lubaja või andja on vahendajaga üksmeelel selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab tulevikus mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Vara või muu soodustus on seega tasu vahendaja poolt ametiisiku mõjutamise eest. Kokkulepe on sõlmitud, kui vahendaja on väljendanud nõusolekut mingi vara või soodustuse vastuvõtmiseks, teades/mõistes/aktsepteerides, et see antakse talle (või kolmandale isikule) just sellel eesmärgil. Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe võib olla sõnaselge, konkludentne või ka tingimuslik, kuid peab avalduma objektiivselt tajutaval viisil. Nii on mõeldav, et kokkuleppele jõutakse üksnes vihjamisi suheldes ja teineteise jaoks soodsaid samme astudes. Hetkel, mil pooled on oma soovid teineteisele piisavalt selgeks teinud ja kumbki on teise poolt soovitavaga vaikimisi nõustunud, saab kõneleda ebaõiguskokkuleppe olemasolust. (p 52)
Kui on tuvastatud ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe) ja muud mõjuvõimuga kauplemise objektiivse koosseisu tunnused, kuid vahendaja varem väljakujunenud seisukohad ja huvid langevad kokku vara või muu soodustuse andja või lubaja eesmärkidega, ei välista selline kokkulangevus süüdistatava karistamist. (p 55)
Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav, et vara või soodustuse lubaja või andja jõuab vahendajaga üksmeelele selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Seda ei mõjuta tagantjärgi antav objektiivne hinnang tegude kasulikkusele vara või soodustuse lubaja või andja jaoks. (p 57)
Mõjuvõimuga kauplemine on juriidilises mõttes lõpule viidud juba ebaõiguskokkuleppe sõlmimisega. Süüdistatavate hilisem käitumine võib kaudselt kinnitada ekvivalentsussuhte olemasolu ja anda teavet teo subjektiivse külje kohta. (p 58)
Mõjuvõimuga kauplemise keskseks elemendiks on vara või muu soodustuse lubaja või andja ja mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja kokkulepe. KarS § 2981 objektiivse koosseisu aspektist ei ole oluline, kas vahendaja ka tegelikkuses mõjutas ametiisikut vara või muu soodustuse andja huvides ebavõrdset või põhjendamatut eelist andma, või kas ametiisik sellise eelise andis. KarS § 2981 lg 1 kriminaliseerib nii tegeliku kui ka väidetava mõjuvõimu kasutamise ametiisiku üle, st ka olukorra, kus mõjuvõimu tegelikult üldse ei olegi. Mõjuvõimuga kauplemine on seega kriminaliseeritud kui teodelikt, mis ei nõua mingisugust tagajärge; karistatakse mõjuvõimuga kauplemist kui nähtust, teatud sisuga kokkuleppe sõlmimist, kus vara või muu soodustuse lubaja või andja usub (vahest ka ekslikult), et seeläbi õnnestub tal saada ametiisikult mingisugune enda jaoks kaalukas eelis. Ainuüksi sellise kokkuleppe sõlmimine õõnestab usaldust avaliku võimu aususe vastu. (p 61)
KarS § 2981 lg-s 1 toodud mõjuvõimu tuleb mõista kui isiku ameti- või isiklikust positsioonist tulenevat võimalust mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.1). Mõjuvõim ei tähenda kitsalt võimalust teist isikut oma tahtele allutada ehk teda millekski sundida, vaid võimet suunata tema tahtekujundus- või otsustusprotsessi. (p 63)
KarS § 2981 lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud, kui mõjuvõimuga kauplemises lepiti kokku vähemalt kaudse tahtlusega. Lisaks kõigi selle objektiivsete tunnuste suhtes esinevale tahtlusele nõuab mõjuvõimuga kauplemise subjektiivne koosseis ka avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamise eesmärki. Seaduse teksti kohaselt peab selline eesmärk ehk kavatsetus olema vaid soodustuse andjal. Mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja puhul see nõutav ei ole. (p 68)
Mõjuvõimuga kauplemise kuriteokoosseisuga kaitstakse eelkõige avaliku halduse kandjate otsuste ja toimingute usaldusväärsust, läbipaistvust ning erapooletust. Selle teo kriminaliseerimisega taunitakse ja välditakse avaliku halduse kandjate tahte allutamist kolmandate isikute erahuvidele. Järelikult on KarS § 2981 kontekstis oluline see, kas vara või muu soodustuse lubaja taotletav eelis kahjustab avalikkuse huvi avaliku halduse asjaajamise sõltumatuse ja erapooletuse vastu, mitte tingimata see, kas eelise saajaga võrreldavas olukorras olev isik tunneb end ebasoodsamalt kohelduna. (p 72)
(Haldus)menetlus mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane (RKHKo nr 3-3-1-73-16, p 39). Ettenähtud menetluskorra eiramine mõjuvõimuga kauplemise tulemusena rikub kahtlemata avalikku huvi. (p 73)
Juriidilisele isikule karistust mõistes tuleb sarnaselt füüsilise isikuga järgida KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldaluseid. Ehkki peamine tegur karistusmäära valikul on kuriteo toimepanemisest tulenev süü suurus, on juriidilise isiku karistustundlikkust, sh tema majanduslikku seisu, võimalik arvesse võtta samuti karistuse mõistmise üldaluste sekka kuuluvate üld- ja eripreventiivsete kaalutluste raames. Kuna karistusega soovitakse põhjustada süüdlasele reaalselt tajutavaid kitsendusi ja kadusid, tuleb isiku karistustundlikkust hinnata karistuse kohaldamise aja seisuga (RKKKo nr 3-1-1-44-13, p 23). (p 76)
|
3-22-2476/22
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.02.2025 |
|
Huvitatud isikul on aukohtumenetluses õigus üksnes korrakohasele menetlusele (vt RKHKm nr 3-24-146/17, p 8). (p 12)
Advokatuuri aukohtumenetlus on seadusega reguleeritud haldusmenetlus, millele laieneb HMS (AdvS § 17 lg 7) ja mille korraldab HMS § 8 lg 1 mõttes haldusorgan (vt HMS § 2 lg 1). (p 12)
Kuna huvitatud isikul on aukohtumenetluses õigus üksnes korrakohasele menetlusele (vt RKHKm 3-24-146/17, p 8), tuleb huvitatud isiku advokatuuri aukohtumenetluses esitatud advokaadi selgitustele juurdepääsuõiguse sisustamisel lähtuda igaühe õigusest tutvuda avaliku teabega. (p 12)
Teabenõue tuleb täita teabenõudja soovitud viisil (§ 17 lg 1). Arvestades avaliku teabe mõiste seotust teabe jäädvustamise ja dokumenteerimisega, hõlmab teabenõudja soovitud viisil teabenõude täitmine nii teabe saamise viisi kui ka vormi, sh teabekandjat. (p 13)
|
3-24-146/17
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.02.2025 |
|
Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta huvitatud isiku subjektiivseid õiguseid (RKHKo 3-nr 20-1214/98, p 10; vrd ka RKHKo nr 3-3-1-68-16, p-d 15–19). Advokatuuril on distsiplinaarmenetluses advokaadi väidetavale rikkumisele reageerimisel ja advokaadi karistamisel suur otsustusruum (AdvS § 19 lg-d 1 ja 2). Huvitatud isikul ei ole õigust nõuda advokaadi karistamist (vrd RKPJKm nr 3-4-1-7-17, p 23). Seega on huvitatud isikul aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele. (p 8)
Pankrotihalduri või saneerimisnõustajana tegutseva advokaadi üle teeb haldusjärelevalvet Eesti Advokatuur, kes võib advokaadile distsiplinaarkaristuseks määrata mh rahatrahvi või pankrotihaldurina või saneerimisnõustajana tegutsemise keelu (s.o võtta tegutsemise õiguse ära) kuni viieks aastaks. (p 11)
Maksejõuetuse teenistusel on advokatuuri kõrval pankrotihaldurina tegutseva advokaadi üle haldusjärelevalve tegemise õigus, kuid teenistus ei saa teha järelevalvet saneerimisnõustajana tegutseva advokaadi üle. (p 12)
Halduskohus ei ole PankrS § 70 lg 5 p-s 9 nimetatud kohtuks, kelle poole saab maksejõuetuse teenistus haldurile trahvi määramiseks, halduri vabastamiseks, tegutsemiskeelu määramiseks või halduri tasu vähendamiseks pöörduda. Teenistusel võimalik pöörduda konkreetses pankrotiasjas pankrotihalduri trahvimiseks, vabastamiseks või tasu vähendamiseks maakohtu poole ning väljaspool pankrotimenetlust haldurile rahatrahvi või tegutsemise keelu määramiseks Eesti Advokatuuri või Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja aukohtu poole. (p 13)
|
3-21-2712/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.01.2025 |
|
Vt p 18.
Võttes arvesse Kaitseväe eripära, ei saanud vaktsineerimisnõude rakendamine sattuda direktiividega 89/391/EMÜ ja 2000/54/EÜ vastuollu. Direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 ütleb üheselt, et seda ei kohaldata, kui teatava avaliku teenistuse, nagu relvajõudude või politsei tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub. Sellisel juhul tuleb töötajate ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas direktiivi 89/391/EMÜ eesmärke (vt ka RKHKo nr 3-22-157/25, p d 24–29). (p 19)
Tegevväelane vabastatakse teenistusest, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema teenistusse võtmise KVTS § 83 või § 86 kohaselt (KVTS § 145 lg 1, § 140 lg 1 p 4). Tegevteenistusse asuda sooviv isik peab esitama seadusega või seaduse alusel nõutava dokumendi (KVTS § 83 lg 2 p 5). Tegevteenistusse ei võeta isikut, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu (KVTS § 86 p 7). (p 21)
Vaktsineerimistõendi esitamata jätmisega jättis kaebaja esitamata seaduse alusel nõutud dokumendi. Vastava tõendi esitamata jätmist saab käsitada muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna (vt RKHKo nr 3-22-157/25, p 36). (p 21)
|
3-20-2291/63
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.12.2024 |
|
EhS § 83 lg 2 on sõnastatud nii, et „[p]rojekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks või kui nende ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering“. Kolleegium leiab, et osundatud sätte sõnastuses on ilmselge viga. Sellise sõnastuse korral satub sätte esimene alternatiiv vastuollu sama paragrahvi esimese lõike punktidega 1 ja 2 ning muudab mõttetuks sätte teise alternatiivi. Sestap tuleb EhS § 83 lg-t 2 tõlgendada nii, et projekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks juhul, kui nende ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering. Sellist järeldust toetab nii EhS § 83 lg 1 p 2 ja lg 2 süstemaatiline kui ka tekkelooline (vt ehitusseadustiku eelnõu seletuskiri 555 SE, lk-d 123-124) tõlgendus. (p 16)
|
3-21-1862/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.12.2024 |
|
Kolleegium on leidnud, et esineb alus menetluse lõpetamiseks, kui kehtivuse kaotanud haldusaktidel puudub mõju pärast nende kehtivusaja möödumist ning tühistamiskaebus on seetõttu muutunud ainetuks (RKHKm nr 3-20-580/47, p 11). Samuti on kolleegium selgitanud, et kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu ning sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 (RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 12). Sarnaselt saab lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 ka juhul, kui kohustamiskaebuse esitaja õiguskaitsevajadus on ära langenud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt tuleb jätkata menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. See ei ole lubatud siiski pelgalt objektiivse õiguspärasuse kontrollimiseks. (p-d 9-13)
Kui kaebaja nõuab registrikande parandamist, milleks on pädev EKEI, mitte PPA, on kaebuse aluseks EKEI tehtud registrikande ebaõigsus. Sellisel juhul on kaebus esitatud EKEI tegevuse peale HKMS § 17 lg 1 tähenduses isegi siis, kui kaebaja on sõnastanud oma kaebuses, et nõuab PPA kohustamist. (p-d 16-18)
AvTS § 434 lg-s 3 on sätestatud, et andmekogu volitatud töötleja on kohustatud täitma vastutava töötleja juhiseid andmete töötlemisel ja andmekogu majutamisel ning tagama andmekogu turvalisuse. Sellest sättest ei tulene, et vastutaval töötlejal on õigus anda volitatud töötlejale juhis registris andmete parandamiseks. Nimetatud norm puudutab andmekogu tehnilist pidamist ega anna vastutavale töötlejale kontrolli konkreetsete andmekoosseisude üle, mille kohta kannete tegemise pädevus on antud konkreetsele volitatud töötlejale. Selleks on kõnealune säte liiga üldine, samuti ei toeta ringkonnakohtu tõlgendust sätte kujunemislugu (vt Riigikogu X koosseisu 1027 SE seletuskiri kavandatud AvTS § 439 kohta). (p 17)
|
1-23-3860/45
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.12.2024 |
|
30-päevase apellatsioonitähtaja sätestamisel pole silmas peetud seda, et apellant peaks kogu aja kulutama apellatsiooni koostamisele. Mitmekümnepäevane apellatsioonitähtaeg on ette nähtud eelkõige selleks, et apellandil oleks võimalik selle piires paremini enda aega ja tegevusi korraldada. Kui apellant jätab apellatsiooni koostamise n-ö viimasele minutile, võtab ta ühtlasi riski, et kaebetähtaeg võib mööduda ja möödalaskmise mõjuva põhjuse puudumise korral võib apellatsioon jääda läbi vaatamata. (p 14)
Kohtupraktika kohaselt on määratud kaitsja kohustustevastane käitumine KrMS § 172 lg 2 p 2 tähenduses küll mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, kuid olukorras, kus menetlusosaline viivitab ülemääraselt riigi õigusabi taotlemisega, lasub vastutus apellatsiooni esitamisega hilinemises olulises ulatuses temal endal ega too kaasa apellatsioonitähtaja ennistamist. (p 15)
KrMS § 318 lg 1 kohaselt on apellatsiooni esitamise õigus kohtumenetluse poolel, kelleks on prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Kannatanu esindaja (KrMS § 41) ei ole iseseisev menetlusosaline (KrMS § 16 lg 2) ega kohtumenetluse pool (KrMS § 17 lg 1), vaid tema kaudu osaleb menetluses esindatav. Esindajal on selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, ning esindaja menetlustoiming loetakse üldjuhul tehtuks esindatava poolt. (p 12)
|
3-21-1658/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.12.2024 |
|
See, kui vastustaja tunnistab aruande nõuetele vastavaks, ei vabasta teda uurimiskohustusest ega võta kaebajatelt võimalust esitada KSH aruandele kui ühele tõendile vastuväiteid. Haldusorgan ei või asjaolude kindlakstegemisel ja hindamisel lähtuda KSH järeldustest pimesi, arvestamata menetlusosalise esitatud väiteid ja andmeid. Haldusorgan peab veenduma, et olulised asjaolud on tegelikult välja selgitatud, ning koguma vajaduse korral lisatõendeid, kui ilmneb põhjendatud kahtlus, et KSH järeldus võib olla ennatlik või ekslik (HMS § 6, PlanS §-d 8, 10, 11 ja 12, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-d 8–11). (p 31)
Kohustus säilitada osa alasid metsamaana on oluline maakasutuse kitsendus, mille sätestamisel on eriti vajalik tagada haldusakti selgus ja ühene mõistetavus (HMS § 55 lg 1). Neile tingimustele ei vasta piirang, mis kohaldub rohevõrgustikus asuvatele „põllumaade vahel paiknevatele metsatukkadele“. (p 34)
Isikute õigusi võib üldplaneeringuga piirata omavalitsusüksusele ülesandeid paneva sätte alusel tingimustel, et sellest nähtuvad meetmed, mida omavalitsusüksus võib ülesande täitmiseks rakendada, ja säte on piisavalt täpne (nt PlanS § 75 lg 1 p 10) (p 15)
Rohevõrgustiku toimimise tagamise piirangute seadmisel on kandev roll üldplaneeringul, sest just sel tasandil kehtestatakse omandikitsendused. Maakonnaplaneeringus riigi huvide kaitseks määratud rohevõrgustiku üldiste kasutustingimuste täpsustamine, sh eesmärkide saavutamiseks vajalike omandikitsenduste seadmine, on üldplaneeringu kehtestamisel kohustuslik ülesanne. Kitsenduste määramisel tuleb rohevõrgustikuga seotud riigi huve tasakaalustada kohalike huvidega ning erahuvidega. Riigi huvide kaitseks vajalikud piirangud võib jätta kehtestamata üksnes juhul, kui muu huvi piirangute kehtestamata jätmiseks kaalub üles vajaduse tagada rohevõrgustiku toimivus. (p-d 17 ja 22)
Omavalitsusüksusel on võimalik üldplaneeringus täpsustada rohevõrgustiku paiknemist ja toimivust üksnes kohaliku eluga seotud kaalutlustel, kui need kaalutlused on seotud rohevõrgustiku eesmärkidega, nt PlanS § 75 lg 1 p-d 13, 14, 20 ja 21. Looduslike ja poollooduslike aladega seostuvaid kohalikke huve ei pea tingimata kaitsma rohevõrgustiku raames. (p 18)
Riik peab üldplaneeringu koostamisel ja kehtestamisel osalema aktiivselt rohevõrgustiku kaitsetingimuste kujundamises, eriti mis puudutab maakonnaplaneeringus rohevõrgustiku kaitseks seatud tingimuste täpsustamist. (p 25)
Planeeringuga piirangute seadmiseks pole üldiselt vajalik kokkulepe maaomanikuga. Ruumilisel planeerimisel tuleb erinevaid huve arvestada ja tasakaalustada, kuid planeering ei ole kokkuleppeline dokument. Kokkulepe on vajalik, kui piirangu ühepoolseks seadmiseks ei tulene alust planeerimisseadusest (sh PlanS §-dest 75 ja 126). (p 41)
Omavalitsusüksusel on PlanS § 75 lg 1 p 17 elluviimisel väga ulatuslik otsustusruum, mille kohtulik kontroll on piiratud (vrd RKPJKo nr 5-22-5/16, p-d 47 ja 65). Sättest ei tulene kohustust üldplaneeringus kohaliku tähtsusega kultuuripärandi objekte loetleda. Kultuuripärandi kaitse üldised kasutamistingimused võivad seisneda üldises põhimõttes, mida tuleb arvestada asjakohastes menetlustes, nagu ehitusloa menetlus. Nii kultuuripärandi piiritlemisel kui ka selle säilitamise meetmete määramisel pole keelatud arvestada riigiasutuste panust kohaliku tasandi kultuuripärandi kaitsesse. Üldplaneeringu täpsusest sõltub, mil määral on võimalik üldplaneeringu alusel kohaliku tähtsusega kultuuripärandit kaitsta, sh omandikitsendusi seada, kuid täpsema regulatsiooni puudumine üldplaneeringus ei muuda üldplaneeringut õigusvastaseks. (p 50)
Ühispöördujate ettepanekud on tehtud abstraktselt, mitte lähtuvalt konkreetsete metsakinnistute eripäradest või nende majandamises ilmnenud probleemidest. Ettepanekute iseloomu arvestades ei pidanud vastustaja piirangute kehtestamise vajadust PlanS § 75 lg 1 eesmärkide elluviimiseks lähemalt uurima ega soovitud piirangute kehtestamist põhjalikumalt kaaluma. Omavalitsusüksusel on väga avar otsustusruum, mil määral kohalikud avalikud huvid vajavad kaitset ja kuidas neid huve üldplaneeringuga kaitsta. Asjaolusid tuleb täpsemalt uurida ja raiepiirangute seadmist üksikasjalikumalt kaaluda juhul, kui ettepanekutest või muudest asjaoludest ilmneks põhjendatud kahtlus, et raiepiirangud on konkreetses metsas vajalikud subjektiivsete õiguste või avalike huvide kaitseks. Täpsem uurimis- ja kaalumiskohustus tekiks näiteks juhul, kui on alust arvata, et konkreetne metsaala pakub asulale kaitset tugeva müra ja tuule eest ning uuendusraietele piirangute kehtestamata jätmine võib tuua kaasa müranormide ületamise või suure varalise kahju. (p-d 37 ja 38)
Riigil või omavalitsusüksusel pole kohustust hüvitada mistahes raiepiirangut täies ulatuses. KAHOS § 4 lg-s 3 peetakse silmas üksnes selliseid piiranguid, mis ei võimalda kinnisasja kasutada maakatastriseaduse alusel kindlaks määratud maa senise sihtotstarbe kohaselt. Piirangud uuendusraietele ei välista tingimata metsakinnistu senist sihtotstarbelist kasutust. Säiliv kasutusvõimalus ei tohi siiski jääda vaid näiliseks ja marginaalseks võrreldes senise kasutusega. (p 45)
Kuna keskkonnakaitse on põhiseaduse mõttes riigi ja omavalitsusüksuste jagatud ülesanne, kuid rohevõrgustiku kaitsetingimuste kohalik täpsustamine on seaduse järgi omavalitsuslik ülesanne, ei pea riik PS § 154 lg 2 alusel rahastama sellest tulenevaid kulusid sihtotstarbeliselt isegi siis, kui vajadus piirangu seadmiseks tuleneb riigi taseme planeeringust. (p 48)
Rohevõrgustiku toimivus tagatakse planeeringutega ning vastav ruumiline planeerimine on riigi ja omavalitsuste jagatud pädevuses. Riigi tasandi huvid võivad seostuda mistahes rohevõrgustiku eesmärgiga, kuid eelkõige puudutavad need elurikkust tulenevalt rohevõrgustiku peamisest funktsioonist ning riigi kohustustest elurikkuse kaitsel. (p 17)
Rohevõrgustiku toimivust tagavate piirangute proportsionaalsust on võimalik tagada üksnes juhul, kui on selge, miks piiranguala rohevõrgustikku kuulub. (p 24)
Metsamajandamise piirangute kehtestamise kaalumisel peab omavalitsusüksus arvestama piirangutest tekkivate kuludega, sh metsaomanikele hüvitise maksmise vajadusega, samuti omandiõiguse piirangutest tuleneva koormaga, mida omanikule ei hüvitata. Asjakohatu pole kaalutlus kehtestada eramaale leebemad raiepiirangud või need üldse kehtestamata jätta, sest eraomandis oleval metsamaal ei ole riigimetsaga võrdseid avalikest huvidest kantud eesmärke. Kuigi MS § 2 eesmärgid on asjakohased sõltumata metsamaa omanikust ning keskkonna säästmine on PS §-dest 5 ja 53 tulenev riigi, kohaliku omavalitsuse ja igaühe kohustus, peavad eraomandi piirangud olema proportsionaalsed. ( p-d 43 ja 47)
Metsaraie võib mõjutada rohevõrgustiku toimimist. Raiepiirangud võivad olla vajalikud elupaikade ja nende sidususe tagamiseks, samuti muude rohevõrgustiku eesmärkide saavutamiseks, nagu kohalikele elanikele puhkevõimaluste tagamine või asulate kaitse õhusaaste, müra, tugeva tuule või lumetuisu eest. (p 23)
Rohekoridorides metsamajandamisele piirangute kehtestamise nõuetekohaseks kaalumiseks tuleb välja selgitada vähemalt üldjoontes lageraiete mõju iga rohekoridori toimivusele. Tulenevalt rohekoridoride eesmärgist tagada võrgustiku sidusus eeskätt elurikkuse kaitseks tuleb hinnata piirangute vajadust kõigis maakonnaplaneeringu rohkekoridorides sõltumata sellest, kes on metsamaa omanik. (p 29)
Ala metsamaana säilitamine ei pruugi aidata piisavalt kaasa rohevõrgustiku eesmärkide saavutamisele. Metsamaaks on ka lageraiejärgne raiesmik (MS § 3 lg 2 p 1). Raiesmik ega noor mets pole ökoloogiliste protsesside ega inimese elukeskkonna seisukohalt samaväärne keskealise või vana metsaga (vrd RKHKo 3-21-979/44, p 24). ( p 34)
Üldplaneeringus tuleb omavalitsusüksusel koostöös riigiasutustega vähemalt piiritleda ruumiliselt alad, kus põldudevahelise metsa säilitamise vajadust peab täpsemalt hindama üldplaneeringule tuginevate haldusaktide andmisel, nagu metsateatise registreerimine metsa raadamiseks või lageraieks. Ühtlasi tuleb kindlaks määrata ja vajaduse korral piirkonniti eristada asjakohased rohevõrgustiku eesmärgid ja neile vastavad hindamiskriteeriumid. (p 34)
Üldplaneeringuga metsamajandamisele piirangute seadmine pole mitte üksnes kooskõlas MS-i eesmärkidega, vaid võib olla mõnel juhul vajalik nende saavutamiseks. (p 40.4)
Raiepiirangute kehtestamisel tuleb selgelt kindlaks määrata, mis metsaosas piirang kehtib ja millise üldplaneeringu eesmärgi saavutamiseks on piirang seatud. (p 40.5)
PlanS § 75 lg 1 p 21 ja MS § 231 vastuolu ületamisel tuleb üldplaneeringu kehtestamisel juhinduda PlanS § 75 lg 1 p-st 21 kui hilisemast ja täpsemalt üldplaneeringute kohta käivast normist. Sättest tuleneb omavalitsusüksuse õigus seada üldplaneeringuga kaalutlusõiguse alusel proportsionaalsed sättes nimetatud piirangud ning seda sõltumata kokkuleppest maaomanikuga. Kui üldplaneeringus piiranguid seatud ei ole ja piirang seatakse teist liiki planeeringuga, tuleb järgida MS §-s 231 sätestatut. (p 42)
Õigusaktiks, milles kehtestatud piirangutega tuleb üldplaneeringu regulatsiooni võrrelda, on ka riigi tasandi planeeringud. Riigi tasandi planeeringutest tulenevad piirangud võivad olla hüvitatavad, kuid seda teeb riik. Hüvitamis- või väljaostmisnõue tuleb esitada omavalitsusüksusele või riigile vastavalt sellele, kes on selle aluseks oleva omandipiirangu seadnud (vrd RKPJKo nr 5-22-5/16, p 68). ( p 46)
|
3-23-935/27
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.12.2024 |
|
Kontrollimaks, kas isiku tegevus Eestis võib olla rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamine, tuleb tuvastada asjaolud seoses isiku poliitilise tegevusega päritoluriigis ning neid võrrelda isiku tegevusega Eestis (vt ka RKHKo nr 3-22-2509/36, p 18). (p 19)
Asjaolu, et isikul puudub võimalus oma päritoluriigis kõlbelistel põhjustel keelduda ajateenistuse läbimisest, ei ole alus rahvusvahelise kaitse andmiseks. Kaitse andmiseks tuleb ära näidata, et isikul on või talle on omistatud üks VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise tunnus ning see on põhjuslikus seoses võimaliku tagakiusamisega, mis ületab VRKS § 19 lg-s 1 sätestatud raskuse lävendi. Näiteks kui päritoluriigi valitsev režiim omistab ajateenistusest keeldumisele poliitilised motiivid ning isik langeb selle tõttu tagakiusamise ohtu. (p-d 10-12)
Euroopa Kohtu praktikast (vt C-472/13, p 39, 46; C-238/19, p 34, 60) lähtuvalt peab VRKS § 19 lg 2 p-i 5 tähenduses tagakiusamise jaatamiseks esinema olukord, kus isik keeldub sõjaväeteenistusest, et mitte osaleda konkreetses konfliktis, kus ta peaks paratamatult või väga tõenäoliselt panustama VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemisse. (p-d 13-16)
|
3-18-830/65
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.11.2024 |
|
Hüvitamisnõude esitamisega viivitamist ei õigusta mistahes lootus kahju tekkimine ära hoida või see kõrvaldada (vt RKHKm nr 3-16-519/21, p 12; 3-3-1-59-12, p 18). Küll aga võib algselt kahju tekitanud haldusakti tühistamine olla mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, kui selle tõttu polnud kahju tekitamine kaebetähtaja möödumise hetkeks veel lõplikult selge (RKHKm nr 3-3-1-53-07, RKHKo nr 3-3-1-35-08, p 11). (p 13)
Tõendamiskoormus on HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi esmajoones faktiväite esitanud menetlusosalisel. Kaebaja peab tõendama kahju tekkimist ja selle ulatust, sh et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Kui need asjaolud on tõendatud, peaks vastustaja kui õigusvastased haldusaktid andnud haldusorgan tõendama väidet, et tulu oleks jäänud saamata, st kahju oleks tekkinud ka õiguspäraselt käitudes. See, et kohus ootas vastustajalt täiendavaid vastutõendeid kahju suuruse kohta, ei näita, et kohus asetas selles küsimuses algupärase tõendamiskoormuse vastustajale. (p-d 15-16)
Menetlusosaline, kellel ei ole tõendamiskoormust, ei pea tingimata esitama vastutõendeid tõendamiskoormusega menetlusosalise esitatud tõenditele ja võib piirduda vastaspoole tõenditele vastuväidete esitamisega (HKMS § 2 lg 6, § 157 lg 2 esimene lause) või niisuguse asjatundja arvamuse esitamisega, mis keskendub vastaspoole arvamuse puudujääkidele. Põhjalikul eksperdiarvamusel ei ole iseenesest suuremat tõenduslikku väärtust kui selle võimalikele puudustele keskenduval asjatundja arvamusel. (p 18)
ELÜPS v.r § 60 lg 2 ja põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruse nr 85 „Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 12 ei eelda hindepunktide kindlaksmääramist haldusaktiga. Siiski oleks hindepunktide määramine ka eelhaldusaktina muudetav. Pelgalt hindepunktide andmine ei tekita taotlejale õigust ega õigustatud ootust saada toetust. (p 26)
Totaalreparatsiooni põhimõtte järgi tuleb kannatanule üldjuhul hüvitada kogu tekkinud kahju ehk asetada ta hüvitisega varalisse olukorda, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1 teine lause). Tegemist ei ole absoluutse reegli, vaid üldpõhimõttega, millest seadus teeb erandeid. Ennekõike ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Kaitse-eesmärgist väljapoole jäävat kahju üldjuhul ei hüvitata. Samast põhimõttest lähtub RVastS § 7 lg 1, seades kahju hüvitamise tingimuseks avaliku võimu kandja teo õigusvastasuse kõrval ka kannatanu õiguste rikkumise. Normist tuleneb subjektiivne õigus, kui see kaitseb vähemalt muuhulgas isiku huve (RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 22). (p 49)
Õigusvastaselt määramata põllumajanduslik investeeringutoetus tuleb üldjuhul hüvitada vaid ulatuses, milles õigusvastane keeldumine seadis taotleja veelgi halvemasse positsiooni võrreldes sellega, milles ta oleks olnud siis, kui ta poleks toetust taotlenud. Sellisele kahjule vastab saamata jäänud tulu ulatuses, milles see oleks katnud ettevõtja investeeringud ja nendelt arvestatava mõistliku kasumi. (p 50)
Ilma eriliste asjaoludeta ei tule hüvitada saamata jäänud äritulu, mida kahjustatud isik oleks teeninud hüpoteetilise investeeringu tegemisel. Ära jäänud investeeringult säästetud vahendeid on ettevõtjal põhimõtteliselt võimalus oma ettevõtluses kasutada muul viisil ja sellelt ka alternatiivsel moel kasumit teenida. Olukord, kus toetust pole isikule määratudki, räägib veel vähem ulatusliku hüvitamise kasuks kui juhtumid, kus toetus määrati, kuid jäi alusetult välja maksmata. (p 54)
|
3-21-2607/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.11.2024 |
|
Finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) rikutud peab olema liidu õigust; 2) rikkumine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest; 3) liidu eelarvele peab olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima kahju (Euroopa Kohtu otsus asjas C-743/19 Elme Messer Metalurgs, p 51). Liidu õiguse rikkumise all mõeldakse ka selliste riigisiseste õigusnormide rikkumist, mis aitavad tagada rahastatud projektide juhtimist reguleerivate liidu õigusnormide nõuetekohast kohaldamist (samas, p 52). Selliste riigisiseste õigusnormide hulka kuulub ka riigihangete korraldamist reguleeriv normistik. (p 15)
Kuigi üldjuhul ei saa välisriigi pakkujalt eeldada Eesti õigusaktide tundmist (Euroopa Kohtu otsus asjas C-171/15 Connexxion Taxi Services BV, p 42), võis riigihanke korraldaja kvalifitseerimistingimust täpsustada viidetega õigusaktidele. (p 25)
Olukorras, kus edukas välisriigi pakkuja oleks igal juhul pidanud läbima kutsekvalifikatsiooni tunnustamise menetluse, ei ole hankijal keelatud saavutada kindlus, et edukaks tunnistataval pakkujal on vastav tehniline suutlikkus. Sealjuures ei oleks saanud kaebaja iseseisvalt hinnata, kas pakkuja haridus ja töökogemus on sobivad pädevustunnistuse väljastamiseks. Seda iseäranis olukorras, kus sarnast pädevusklasside süsteemi teistes riikides ei ole (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas C-6/20 Sotsiaalministeerium, p 55). (p 26)
Finantskorrektsioon on olemuselt sanktsioon (RKPJKm nr 5-24-7/13, p 23). Kohus ei tohi finantskorrektsiooni õiguspärasust hinnates piirduda vaid ilmselgete vigade testiga, vaid kontroll peab olema range ja täielik, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid (RKHKm nr 3-20-2402/47, p 24), sh seda, kas kahju on pelgalt teoreetiline (Euroopa Kohtu otsus asjas C-175/23 Obshtina Svishtov, p 36). (p 29)
Finantskorrektsioonimäära kohaldamisel tuleb mh arvesse võtta konkreetsete tööde maksumust hankelepingus, kuivõrd just need peegeldavad potentsiaalset kahju, mida ebakorrektselt korraldatud riigihange võis liidu eelarvele põhjustada. (p 29)
Struktuuritoetustega seotud sanktsioonide risk ei tohi olla nii kõrge, et heidutaks toetuste taotlemisest loobuma ja seeläbi takistaks struktuurifondide eelarve sihtotstarbelist kasutamist. (p 29)
|
3-24-2036/10
|
Riigikohtu üldkogu |
11.11.2024 |
|
Kohtuniku suhtes toimuv distsiplinaarmenetlus on sui generis menetlus, mis ei ole rangelt paigutatav ühegi menetlusliigi alla. KS § 96 lg-d 1 ja 3 sätestavad distsiplinaarkolleegiumi õiguse koguda tõendeid (nii süüstavaid kui ka õigustavaid). KS § 96 lg 1 ei kohusta süüdistuse esitajat distsiplinaarkolleegiumi istungile kutsuma. Seega on distsiplinaarkolleegiumi menetlus uuriv ja mitte võistlev.
Kuivõrd KS § 91 lg 2 ei anna distsiplinaarkolleegiumile õigust kohtunikule distsiplinaarsüüdistust esitada, siis on kolleegium seotud süüdistuses toodud süütegude kirjeldusega. Isegi kui tõendite kogumisel ilmneb, et kohtunik võib olla pannud toime mõne distsiplinaarsüüteo, mida süüdistuses pole mainitud, ei saa kohtunikku selles süüdi mõista. (p-d 13 ja 15)
Kui ühe tsiviilasja menetlemisele kulub veidi üle nelja aasta, siis see on objektiivselt pikk aeg, aga see ei ole iseenesest distsiplinaarsüütegu. Kuigi sellises olukorras tuleb kohtunikul näidata üles täiendavat hoolt, et kohtuasi saaks võimalikult kiirelt lahendatud. (p 29.1)
Kohtu esimehel on KS § 45 lg 1 kolmanda lause järgi õigus nõuda kohtunikule seletusi järelevalvemenetluses. Kohtuniku enese mittesüüstamise privileegist ei tulene kohtunikule õigust seletuste andmisest keelduda. See privileeg laieneb vaid süütegudele Eesti karistusõiguse ning põhiseaduse ja EIÕK artikli 6 mõttes. (p 35)
Varasem distsiplinaarkorras karistatus on teave, mida KS § 88 lg 4 alusel võib arvesse võtta karistuse määramisel. Kohtuniku distsiplinaarvastutusel on kohtusüsteemi jaoks oluline enesepuhastuslik funktsioon. Seda ei pruugi olla võimalik efektiivselt täita, kui korduvaid vähem tõsiseid rikkumisi tuleb käsitada kui esmakordseid rikkumisi. (p 38)
|
3-22-1526/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.11.2024 |
|
Taotluse läbivaatamine on isiku taotletu suhtes sisulise seisukoha kujundamine. Sellele peab eelnema korrakohane haldusmenetlus, kus enne menetlusosalise õiguste ja kohustuste üle otsustamist antakse isikule menetlusega seoses selgitusi, arvestatakse tema õigusega ärakuulamisele ning tema kaasaaitamiskohustusega, teostatakse uurimisprintsiipi ning hinnatakse igakülgselt tõendeid. Taotluse sisulisel läbivaatamisel antakse haldusakt (õigusi andev või keelduv haldusakt, vt HMS § 43 lg 1 p 1, lg 2), millega mittenõustumisel tuleks pöörduda kaebetähtaegu järgides vaidega haldusorgani poole või tühistamiskaebusega halduskohtusse. (p 26)
Taotluse uuesti läbivaatamise aluseks ei saa olla pelk rahulolematus varasemate ekspertiiside või kohtulahenditega. Vastustaja kohustus kaebaja taotlust sisuliselt lahendada sõltub sellest, kas taotleja terviseseisundiga seonduvalt esineb uusi asjas tähtsaid asjaolusid või tõendeid, mida seni hinnatud ei ole. (p 37)
Taotluse läbi vaatamata jätmine tähendab olukorda, kus haldusorgan ei kujunda seisukohta küsimuses, kas isikul on õigus tema poolt taotletule ning kas asjakohaste õigust andvate normide eeldused on täidetud. Läbi vaatamata jätmisega haldusmenetlus lõppeb, kusjuures selline otsus ei ole haldusakt (HMS § 43 lg 1 p 3), mistõttu kohtusse tuleks pöörduda mitte tühistamis-, vaid kohustamiskaebusega. Läbi vaatamata jätmine ei pruugi välistada samas küsimuses taotlusega uuesti haldusorgani poole pöördumist. (p 27)
Asjaolu, et praegusel juhul on KAK vormistanud põhjendatud ning iseseisvalt vaidlustatava otsuse, ei tähenda veel, et tegu oleks haldusaktiga. Põhjendada tuleb nii haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata jätmist kui ka taotluse haldusaktiga rahuldamata jätmist (HMS § 14 lg 7, § 56 lg 1) ning iseseisvalt vaidlustatav on nii haldusakt kui ka teatud juhtudel menetlustoiming (vt HMS § 71 lg 1 ja § 72 lg 3 p 4, HKMS § 45 lg 3). (p 28)
Kaitseväe arstlik komisjon (KAK) oli KVTS v.r § 30 lg 1 p 2 järgi pädev tuvastama meditsiinilist seost teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel nii taotluse esmakordsel esitamisel kui ka erandina ka juhul, kui vahepealsel ajal on tuvastatud isiku paranemine ning tema töövõimetuse periood on katkenud, hoolimata asjaolust, et KVTS § 301 lg 6 alusel määrusega nr 10 kehtestatud menetluskord seda erandlikku olukorda otsesõnu ei reguleerinud. (p 24)
Meditsiinilise seose tuvastamine tervisekahjustuse ja teenistusülesannete täitmise vahel ei eelda vältimatult, et hilisemad haigustunnused peavad olema samad, mis esmase vigastuse korral. (p 31)
Korduvekspertiisi taotlust tuleb eristada taotlusest, mis on esitatud püsiva töövõimetuse tuvastamiseks korduvalt. Asjaolu, et seadusandja ei ole näinud ette eraldiseisvat menetluskorda, tuvastamaks põhjuslikku seost olukorras, kui tervisekahjustus ilmneb algsega võrreldes erineval moel, hilisemal ajahetkel või korduvalt, ei tähenda, et isik minetab õiguse taotleda selle seose kindlakstegemist. Kaebaja taotlust tuli antud juhul käsitada kui uut taotlust. (p-d 33 ja 34)
Kaitsevägi on pädev ja volitatud tuvastama teenistusülesannete täitmise ning tervisekahjustuse (mis hõlmab ka teenistusülesannete täitmise käigus saadud esmase tervisekahjustuse ning hilisema tervisekahjustuse) vahelist põhjuslikku seost vajadusel ka korduvalt ning tuvastama püsivat töövõimetust erandina ka juhul, kui taotleja töövõimetuse periood oli vahepeal paranemise tõttu katkenud. (p 34)
Vastustaja kohustus kaebaja taotlust sisuliselt lahendada sõltub sellest, kas taotleja terviseseisundiga seonduvalt esineb uusi asjas tähtsaid asjaolusid või tõendeid, mida seni hinnatud ei ole. (p 37)
Püsiva töövõimetuse tuvastamisel tuleb esmalt anda meditsiiniline hinnang tervisekahjustuse vallandanud põhjusele, kuid sellest üksi ei piisa KVTS § 209 lg-s 1 nõutud põhjuslike seoste tuvastamiseks. Haldusorganil tuleb hinnata ka seda, kas kaebaja teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus on tema hilisema tervisekahjustuse tekkimist mõjutanud piisava tõenäosusega ja olulisel määral. Töövõimetuspensionile õiguse tekkimiseks nõutav põhjuslik seos esineb siis, kui igakülgse hindamise tulemusena osutub hilisema tervisekahjustuse kõigi võimalike põhjuste hulgast määravaks just teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus. (p 41)
|
3-21-2196/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.10.2024 |
|
MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksukohustuslasel maksuotsusega määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Olukorras, kus tõendamiskoormis on kaebajale üle läinud, kuid ta pole esitanud tõendeid enda väidete kinnituseks, ei saa maksuhaldurile ette heita uurimiskohustuse rikkumist. Teave selle kohta, mis suuruses ja millisel ajal äriühing maksab juhatuse liikmele tasu või dividend, saab olla eelkõige äriühingul endal. Juhul kui maksukohustuslane on maksumenetluses konkreetse olulise teabe esitamisel passiivne, läheb talle risk, et asjaolu hinnatakse tema kahjuks. (p-d 14 ja 16)
Sageli määratakse juhatuse liikmele makstava tasu osanike otsusega ÄS § 1801 lg 1 alusel. Juhatuse liikme ametiülesannete täitmise eest makstava tasu suuruse leidmisel võib eeldada, et täidetud ülesannete eest maksti tasu vastavalt turutingimustele ja antud panusele. Isegi kui kaebaja juhatuse liikme töökoormus oli mõnel kuul vähenenud, siis ei välista see õigust saada tasu vastavalt panusele, mida kaebaja juhatuse liige on andnud. Olukorras, kus vaidlusalusel ajavahemikul kaebaja täitis aktiivselt juhatuse liikme ülesandeid ja osales kontserttegevuses, ei ole määrav, kui palju kaebaja tavapäraselt juhatuse liikme tasuna kuus maksab, vaid see, et vaidlusalusel ajavahemikul tehtud väljamaksed vastavad juhatuse liikme tööpanusele. Maksuõiguslikul kvalifitseerimisel ei ole määravat tähtsust sellel, et ainuosaniku otsusega on määratud juhatuse liikme tasuks 500 eurot. Halduskohus on tuvastatud asjaolusid arvestades õigesti lugenud kaebaja pangakontolt 32 462,72 euro sularaha väljamaksed juhatuse liikme tasuks. Asjaolu, et sellisel määral juhatuse liikmele tasu maksmisel oleks äriühing lõpetanud 2019. a kahjumiga, ei välista väljamakse kvalifitseerimist tasuna. (p-d 17 ja 18)
MKS § 56 lg 1 paneb maksukohustuslasele kohustuse teatada maksuhaldurile kõik talle teadaolevad asjaolud, millel on või võib olla maksustamise seisukohast tähendus. Tõendite esitamise kohustuse näeb otsesõnu ette MKS § 56 lg 2 (vt RKHKo nr 3-20-928/36, p 15). Olukorras, kus tõendamiskoormis on kaebajale üle läinud, kuid ta pole esitanud tõendeid enda väidete kinnituseks, ei saa maksuhaldurile ette heita uurimiskohustuse rikkumist. Teave selle kohta, mis suuruses ja millisel ajal äriühing maksab juhatuse liikmele tasu või dividend, saab olla eelkõige äriühingul endal. Juhul kui maksukohustuslane on maksumenetluses konkreetse olulise teabe esitamisel passiivne ja kaebaja ei ole maksu- ega kohtumenetluses esitanud tõendeid selle kohta, et äriühing käsitas tegelikkuses kaebaja juhatuse liikmele tehtud väljamakseid ka dividendina, läheb talle risk, et asjaolu hinnatakse tema kahjuks. (p 16)
|
3-24-647/12
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.10.2024 |
|
Järelevalveprotokolli juurde lisalehe koostamine ja PRIA-le edastamine on menetlustoimingud (RKHKo nr 3-15-443/54, p 16). Sellise lisalehe õigusvastasuse tuvastamine on otstarbekas ja põhjendatud samas kaebuses kontrollaktiga (nt järelevalveprotokoll ja sellel põhinev ettekirjutus), millel see põhines. (p-d 12 ja 14)
|
3-21-615/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.10.2024 |
|
MKS § 8 lg 1 esimese lause kohaselt on seaduslik esindaja kohustatud korraldama esindatava MKS-ist, maksuseadusest ja MKS § 3 lg-s 4 nimetatud seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Nimetatud sättes on mitterahalise kohustusena muu hulgas mõeldud kohustust esitada õigete andmetega maksudeklaratsioonid (vt RKHKo nr 3-18-1758/26, p 11). (p 7)
Maksukohustuslase rahalised raskused ei õigusta maksudeklaratsioonis valeandmete esitamist. Valeandmete esitamine ei ole samastatav olukorraga, kus maksukohustuslasel tuleb käibevahendite nappuse tingimustes valida, kas täita maksuhalduri või mõne teise võlausaldaja nõue. (p 11)
MKS § 40 lg 1 nõuab põhjuslikku seost MKS §-s 8 sätestatud kohustuse tahtlikult või raskest hooletusest rikkumise ja maksuvõla tekkimise vahel (vt RKHKo nr 3-19-1161/40 p-d 11-12). Kuna vastutusotsuse saab MKS § 96 lg 5 kohaselt isikule teha alles siis, kui maksuvõlga on püütud maksukohustuslaselt sisse nõuda teatud täitetoimingutega või tema maksejõuetus on selgunud pankrotimenetluses (mis võib olla lõppenud ka pankrotimenetluse raugemisega, vt RKHKo nr 3-19-1161/40, p 14.2), siis tuleb MKS § 40 lg-s 1 toodud tingimuse „selle tõttu tekkinud maksuvõlg“ all üldjuhul silmas pidada niisuguse maksuvõla tekkimist, mida ei ole olnud võimalik kestvalt (st vähemalt MKS § 96 lg-s 5 sätestatud meetmete abil) maksukohustuslaselt eneselt sisse nõuda. (p 7)
Hindamaks seadusliku esindaja tahtliku kohustuste rikkumise ja tasumata jäänud maksuvõla vahelist põhjuslikku seost, ei ole õige lähtuda eeldusest, justkui pidanuks maksuhaldur taluma maksuvõla kumuleerumist, kui seda maksuvõlga poleks tema eest varjatud. Vastupidi, MKS § 128 lg 1 kohustab maksuhaldurit maksuvõlga sisse nõudma. Samuti ei saa isiku vastutuse ulatus põhineda spekulatsioonil, mismoodi oleks tema või maksuhaldur alternatiivses sündmuste ahelas käitunud, kui üks tegutsemisviis pole oluliselt tõenäolisem kui teine. Sellisel juhul võib isiku aktiivne tegevus maksukohustuse varjamisel muuta sisuliselt kontrollimatuks tema väite, et kõiki kohustusi nende objektiivselt võimalikes piirides täites poleks olnud võimalik tasuda maksuvõlga enam, kui seda tegelikult tasuti (vt RKHKo nr3-20-326/32, p 10). (p-d 14-15)
Valeandmetega maksudeklaratsiooni alusel tekkinud alusetu tagastusnõude summas ei ole maksuvõla tekkimisel seost äriühingu juhatuse liikme otsustusruumiga täita kohustusi proportsionaalselt võimalustega ning erinevate võlausaldajate huve arvestades. Võimalus täita kohustusi proportsionaalselt ei anna maksukohustuslasele õigust kasutada riigilt valeandmete esitamisega saadud maksutagastust teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. See maksuvõlg on tekkinud üheselt kaebaja tahtlikust valeandmete esitamisest (st maksuhalduri petmisest). (p 16)
Deklareerimiskohustuse rikkumine ei tekita vahetult eraldiseisvalt maksuvõlga, kui sellega ei kaasne alusetut tagastusnõuet, vaid üksnes varjab seaduse alusel (vt MKS § 32 p 1) tekkinud maksuvõlga maksuhalduri eest. Samas võib deklareerimiskohustuse rikkumine muuta võimalikuks tasumiskohustuse rikkumise näiteks seeläbi, et maksukohustus jääb maksuhalduri eest varjatuks. See võib omakorda võimaldada jätkata niisugust maksuvõlga kasvatavat tegevust, mis deklareerimise korral oleks välistatud, sest maksuhaldur asuks maksuvõlga sisse nõudma. (p 8)
|
3-23-1578/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.10.2024 |
|
HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tuvastamiskaebuse esitamine peab olema vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Tuvastamiskaebuse esitamine eeldab teisisõnu põhjendatud huvi. Haldustegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud preventiivse kaebuse puhul peab isikul näiteks olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKo nr 3-17-749/24, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 8)
Faktilise asjaolu võib kohus HKMS § 5 lg 1 p 6 alusel tuvastada. Viidatud sättes ning § 37 lg 2 p-s 6 märgitud sõnu ,,faktiline asjaolu“ tuleb mõista kui volitust teha avalik-õigusliku vaidluse lahendamise raames kindlaks kõiki olulisi asjaolusid, sh õigussuhteid, õigusi ning kohustusi nii avalik-õiguslikes kui ka eraõiguslikes suhetes (RKEKm nr 3-3-4-2-13, p 15). (p 10)
Energiasektori, sh maagaasituru toimepidevuse ja varustuskindluse tagamise vastu esineb Eesti kliimat arvestades suur avalik huvi (vrd RKHKo nr 3-20-1313/52, p 17).
Ka Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärgiks on tagada energiaturu toimimine ning energiaga varustamise kindlus (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu art 194). Liikmesriigid võivad varustuskindluse tagamiseks kehtestada maagaasisektori ettevõtjatele avaliku teenuse osutamise kohustused (kuni 4. augustini 2024 kehtinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/73/EÜ, 13. juuli 2009, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ art 3 lg 2; vrd ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1788, 13. juuni 2024, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturgude ühiseid norme ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2023/1791 ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/73/EÜ art 6 lg 2). (p 12)
Tulenevalt inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtetest (põhiseaduse § 10) peab energiaturgude ja -võrkude nõuetekohase ja kestliku toimimise lõppkokkuvõttes tagama riik. Mõistlike alternatiivide puudumise korral tuleb tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav gaasivarustus (vt ka maagaasiseaduse (MGS) § 1 lg-d 1 ja 2). Maagaasiturul tegutsemiseks on ette nähtud tegevusloa kohustus (MGS 4. ptk). Loa väljastamisel piiritletakse muu hulgas võrguettevõtjate tegevuspiirkonnad (MGS § 21 lg 2). Turuosalisel tuleb Konkurentsiametiga kooskõlastada nt lepingu tüüptingimused (MGS § 101 lg 5) ning võrguga liitumise tasu metoodika (MGS § 20 lg 31) ja võrguteenuste hinnad (MGS § 23 lg 4). Seaduses sätestatud nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet (MGS 5. ptk). Lisaks on MGS § 22 lg 16 kohaselt võrguettevõtja üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse tähenduses ning teatud tingimustel elutähtsa teenuse osutaja (MGS § 22 lg 15). Sel juhul tuleb tagada maagaasiga varustamise toimepidevus (hädaolukorra seaduse (HOS) § 36 lg 11 p 2). (p 13)
Võrguteenust osutavad võrguettevõtjad (MGS § 2 p 9). MGS § 23 lg 1 kohaselt on võrguteenus selle seaduse tähenduses võrgu kaudu gaasi ülekande või jaotamise teenuse osutamine. MGS § 22 lg 1 kohaselt on võrguettevõtja kohustatud tagama võrguühendust omavate isikute varustamise gaasiga sama seaduse, tegevusloa kõrvaltingimuste ja sõlmitud lepingu kohaselt. Erakapitalil põhinevad võrguettevõtjad sisenevad turule vabatahtlikult ja võivad sealt ka lahkuda, ehkki lahkumisele on seatud mõned eritingimused (vt nt MGS § 22 lg 6; vt ka MGS § 21 lg 4). HOS § 38 lg-st 1 nähtub, et maagaasiga varustamine võib teatud tingimustel olla avalik ülesanne. Lähtudes kolleegiumi senistest seisukohtadest avaliku ülesande määratlemisel, tuleb maagaasiga varustamist käsitada erandina avaliku halduse ülesandena ulatuses, milles võrguettevõtja täidab avalikes huvides riigi või kohaliku omavalitsuse ees tekkinud kohustust (RKHKo nr 3-20-1313/52, p 19 ja RKHKm nr 3-3-1-49-12, p 23), nt kui turutõrke tõttu tekiks vajadus määrata võrguettevõtjaks riigi või omavalitsusüksuse äriühing või riigihankemenetluses leitav ettevõtja. Ainuüksi see, et riik reguleerib raamistiku loomise kaudu võrguettevõtjate tegevust turul, ei tähenda, et riik on andnud ettevõtjale võrguteenuse osutamise üle riikliku ülesandena. (p 14)
Ühelgi juhul ei teosta ettevõtja võrguteenuse osutamisel riigivõimu volitusi ega astu tarbijatega sellest tulenevalt avalik-õiguslikesse suhetesse. Võrguteenuse osutamisel tekib kolmiksuhe, mille osalised on riik, võrguettevõtja ja tarbija (vrd RKHKm nr 3-20-1313/52, p 19). Gaasiturgude ja -võrkude reguleerimisel põhinev riigi ja võrguettevõtja vaheline õigussuhe on avalik-õigusliku iseloomuga. Sellel on siiski mõju ka tarbija ja võrguettevõtja vahelisele eraõiguslikule suhtele. (p 15)
Lisaks eelnevale tekivad vastastikused avalik-õiguslikud õigused ja kohustused võrguteenuse reguleerimisega seoses ka tarbijate ja riigi (Konkurentsiameti) vahel. Sellise õigussuhte sisuks on Konkurentsiameti õigus teha vajaduse korral ka tarbijate huvides järelevalvet võrguettevõtjate üle. Seega omab konkreetse võrguettevõtja olemasolu selle õigussuhte raames tähtsust. Kaebajal on õigus nõuda, et riik kutsuks vajadusel korrale võrguettevõtja, kes peaks konkreetses piirkonnas osutama võrguteenust, tagama gaasitarne ja ligipääsu gaasiturule ning hoidma oma võrgu toimimas ja korras (MGS § 22). Kui tarbijal puudub ligipääs toimivale gaasivõrgule, pole võimalik talle tagada ka gaasivarustuskindlust. (p 16)
Varasema haldustegevuse tähtaegne vaidlustamata jätmine ei muuda tuvastamiskaebuse esitamist lubamatuks. Varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei piira HKMS § 45 lg 2 järgi kaebeõigust. Tõhusam õiguskaitsevahend piirab tuvastamiskaebuse esitamist HKMS § 45 lg 2 järgi vaid siis, kui seda on võimalik tuvastamiskaebusega kohtusse pöördumise ajal veel kasutada (RKHKo nr 3-3-1-31-14, p 20). (p 20)
MGS § 22 lg 3 kohaselt on võrguettevõtja kohustatud arendama võrku selliselt, et oleks tagatud tema võrgupiirkonnas olevate tarbijapaigaldiste võrku ühendamine. Kolleegium märgib, et kuigi MGS § 21 lg 1 järgi piiritleb võrguettevõtja oma võrgupiirkonna, ei toimu see õiguslikus vaakumis. Võrguettevõtja privaatautonoomia on avalikust huvist tulenevalt piiratud kohustusega arvestada MGS-i põhimõtteid (mh võrdne kohtlemine, efektiivsus ja tarbijate vajaduste arvestamine - MGS § 1 lg 2). Võrgupiirkonda ei tohi piiritleda võrguettevõtja positsiooni kuritarvitades või tarbijate huve kahjustades, jättes sellest meelevaldselt välja üksikud kohad, kus paiknevad võrguettevõtja tarbijad, kes on võrguga ühendatud ja kellele gaasivarustus tuleb tagada. Võrgupiirkonna ülesanne pole piiritleda võrku tarbijapaigaldistest, vaid võrke ja nende arendusalasid omavahel (vt ka MGS § 21 lg 4). Teatud piirkonna tarbijate väljajätmine võrgupiirkonnast ja seeläbi õigusest gaasivõrgu arendamisele võiks kõne alla tulla siis, kui piirkonna energiavarustus tagatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöös muul kohasel viisil, nt kaugküttega, iseäranis kui sellist lahendust toetavad ka energiatõhususe ja kliimasäästlikkuse kaalutlused. (p 23)
Eelnevast tulenevalt ei tohiks võrgupiirkonna ja võrgu arendamise kohustuse piiriks üldjuhul määrata liitumispunkti tarbijaga. Nende nõuete järgimist tuleb kontrollida tegevusloa andmisel (MGS § 2 p 4, § 28 lg 2). Vajaduse korral tuleb tegevuspiirkonna kanne loal muuta tagantjärele nõuetele vastavaks. (p 24)
Liitumispunkt on MGS § 2 p 6 kohaselt mh võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht. Liitumispunkt määratakse kindlaks võrguettevõtja väljastatavate liitumistingimustega (MGS § 18 lg 4 ja lg 6 p 1) ning need peavad vastama tarbija huve kaitsvatele põhimõtetele, olles mh üheselt mõistetavad ja võrgu arendamise huve arvestavad (MGS § 18 lg 5). Võrguettevõtja ei tohi survestada tarbijaid leppima kokku ebamõistlikus liitumispunktis. Konkurentsiameti pädevuses on teha järelevalvet ka nende nõuete üle. (p 25)
MGS § 22 lg-s 3 sätestatud arendamiskohustus võib tähendada ka kohustust korraldada ühendamine ümber selliselt, et muutub senise liitumispunkti asukoht ning seni tarbijapaigaldise koosseisu kuulunud gaasitorustik hõlmatakse osaliselt või tervikuna võrguga. Võrguettevõtjal võib niisuguse liitumistingimuste muudatuse korral tekkida õigus saada põhjendatud liitumistasu (MGS § 20 lg 1). Sellise muudatuse kasuks võiks rääkida ka senise tarbijapaigaldise ajalooliselt kujunenud keerukas struktuur, millele viitab torustiku kulgemine läbi paljude tarbijate kinnistute. Konkurentsiameti ülesanne on konstruktiivse koostöö, kuid vajaduse korral ka järelevalve käigus võtta meetmed, et võrguettevõtja neid asjaolusid kohaselt arvestaks. (p 26)
Kui omandisuhted on segased ja neid ei ole mõistliku aja ja pingutuse juures võimalik selgitada, võib kõne alla tulla võrguettevõtja kasuks torustikule koostöös kohaliku omavalitsusüksusega sundvalduse seadmine (kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus § 1 lg 6, § 4 lg 1 p 2 ja lg 2; vrd RKHKo nr 3-20-1313/52, p 21). (p 27)
|
3-21-1366/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.10.2024 |
|
Vabariigi Valitsuse korraldused, millega vastustaja seadis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks piirangud, on üldkorraldused, mis on vaidlustatavad halduskohtus (HMS § 51 lg 2, vt RKPJKo nr 5 22-4/13, p 87 jj ja RKHKm nr 3-21-2241/11, p 23). (p 13)
Tuvastamiskaebuse esitamise võimalused on piiratud. Sellise kaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 38 lg-st 4 ja § 44 lg‑st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on põhjendatud huvi, mis võimaldab asjaolu kindlakstegemise kaudu kaebajal oma õigusi kaitsta. See võib seisneda ennekõike preventiivses või rehabiliteerivas huvis. Preventiivne huvi tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus võib tõenäoliselt asuda varasema haldusakti või toiminguga sarnasel viisil uuesti rikkuma isiku õigusi. Lisaks peab õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis olema võimatu või ebamõistlikult raske (nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 17). Sealjuures ei piira varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine kaebeõigust HKMS § 45 lg 2 järgi (RKHKo nr 3-3-1-31-14, p 20; RKHKm nr 3-3-1-31-15, p 12). (p 15)
Keelamiskaebuse rahuldamine eeldab tuvastamiskaebuse lubatavusega võrreldes veelgi selgepiirilisemat ohtu, et lähiajal rikutakse isiku õigusi ja rikkumise tagajärgi ei saa kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel (RVastS § 5 lg 1). (p 16)
Sõltumata üldistusastmest peavad kõik kirjalikud haldusaktid (sh üldkorraldused) sisaldama põhjendusi (HMS § 56 lg 1 esimene lause). Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 teine lause), nt seletuskirjas. Nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks eeskätt olukordades, kus haldusaktis detailse informatsiooni esitamine paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks, s.o oleks ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleks haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid. (Vt RKHKo nr 3-3-1-54-03, p 36.) Teisele dokumendile viidates peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest (RKHKo nr 3-3-1-47-12, p 15). Viidatav dokument peab olema menetlusosalisele ka kättesaadav (vrd RKHKo nr 3-18-1891/46, p 17). (p 18)
Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses lisaks ka kaalutlused, millest haldusorgan on lähtunud (HMS § 56 lg-d 2 ja 3). (p 19)
Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse laiemat konteksti arvestades selle tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse teostamise võimaluse (RKÜKo nr 3 20 1044/5, p 14) ja täidab ka haldusorgani enesekontrolli eesmärki (nt RKÜKo asjas nr 3 3 1 85 10, p 26). (p 19)
Põhjenduste ulatuse puhul tuleb silmas pidada haldusaktide iseloomu. (p 20)
Vabariigi Valitsuse korralduste ja nende seletuskirjade põhjendustest ning muudest asjakohastest materjalidest pidid eelkõige nähtuma piirangute kehtestamise eesmärgid ning üldised selgitused selle kohta, miks olid piirangud asjaomastes ühiskonnaelu valdkondades möödapääsmatud. Lisaks pidi korraldustest olema aru saada, et valitsus on piirangute kehtestamisel erinevaid huve ja hüvesid üldiselt kaalunud. Valitsusel polnud võimalik mõõta mõjusid täpselt ja individualiseeritult. Meetmete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust pidi valitsus kriisi olukorras oma initsiatiivil ning kohe põhjendama sel määral, milles talle olid teada või pidid teada olema võimalikud kaalukad vastuargumendid. (p 22)
Üksikasjalikumat põhjendamist raskendas ka see, et korralduste andmise ajal olid teaduslikud teadmised viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta läbivalt ebakindlad (see järeldus kehtib ka käesolevas asjas vaidlustatud korraldustest hiljem antud korralduste puhul, vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p 72). (p 23)
Üldkorralduste eripära avaldub haldusmenetluses lisaks võimalusele jätta isikud ära kuulamata (HMS § 40 lg 3 p 6) ka põhjendamises (RKHKo nr 3-3-1-28-12, p 19). Need aspektid on omavahel seotud, sest kui isikut ära ei kuulata, ei saa tavapärasel viisil vastata ka tema vastuväidetele. Sedalaadi üldkorralduste puhul nagu praeguses asjas, ei saa haldusorganilt eeldada haldusakti põhjendustes kõigi teoreetiliselt mõeldavate vastuväidete kummutamist, mistõttu on paratamatu, et võimalikus järgnevas kohtumenetluses tuleb mõningaid aspekte hiljem täpsustada. See ei too tingimata kaasa haldusmenetluse lubamatut ülekandmist kohtumenetlusse ega kaalutlusõiguse teostamist kohtus. (p 21)
Isegi kui haldusakt on jäetud nõuetekohaselt põhjendamata, tuleb seaduse kohaselt vältida haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu (HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1). See haldusõiguse üldpõhimõte kehtib ühtemoodi nii kohtule kui ka haldusorganile, kui viimane kaalub haldusakti kehtetuks tunnistamist. Põhjendamisviga ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui kohus on veendunud, et rikkumine ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist (RKHKo nr 3-3-1-29-12, p 20). (p 24)
Kaalutlusotsuste kohtulikul kontrollil tuleb eristada kaalutlusotsuse otstarbekust ja proportsionaalsust. Kaalutlusotsuse otstarbekust kohus eraldi ei hinda. Samuti ei tohi kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 teine ja kolmas lause). Seevastu kohtus proportsionaalsuse testi tegemine ei ole kaalutlusõiguse teostamine haldusorgani eest, vaid kaalutlusõiguse piiride järgimise kontrollimine (HKMS § 158 lg 3 esimene lause). See ilmneb sõnaselgelt HMS § 4 lg-st 2, mis ütleb, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega (sh proportsionaalsuse põhimõttega). Proportsionaalsuse hindamisel kohtulik kontroll tulenevalt PS § 15 lg-st 1 ja § 146 esimesest lausest enamasti, sh praegusel juhul ei taandu (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 13). Haldusakti põhjendused ei piira nende argumentide ringi, mida kohus võib arvestada ja peab arvestama proportsionaalsuse hindamisel. Sellega ei hinda kohus halduse otsuse (poliitilist) otstarbekust, vaid täidab enda põhiseaduslikku ülesannet täitevvõimu kontrollimisel. Kohus uurib proportsionaalsust hinnates, ega haldusorgan ei ole valinud ebaproportsionaalset, st õiguslikult lubamatut meedet, mitte ei tee otstarbekuse kaalutlustel valikut mitme lubatava meetme seast. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei peaks otsust nõuetekohaselt põhjendama, vaid et kohus saab proportsionaalsust kontrollida ka siis, kui haldusorgan ei ole haldusaktis üksikasjalikult proportsionaalsuse hindamist kirjeldanud. (p 25)
Legitiimne oli vaidlustatud korraldustega kehtestatud laiaulatuslike ühiskondlike piirangute ja meetmete (sh ettevõtjate tegevusele) kehtestamise eesmärk tõkestada koroonaviiruse levikut, et kaitsta seeläbi inimeste elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist, sh vältida haiglavõrgu ülekoormamist (vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p-d 68 ja 91; RKHKm nr 3-21-2241/11, p-d 26 ja 29, ka 3 21-884/45, p 19). (p 34)
Spaade tegevuse piiramine oli eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna seeläbi tekkis inimeste vahel vähem kontakte ja langes nakatumisrisk. Seejuures ei nõudnud meetme sobivuse test meetme 100%-list efektiivsust (vt RKHKm nr 3-21-2241/11, p 27). (p 34)
Tulenevalt ettevaatuspõhimõttest võis eelistada mõjusamat piirangut vähemalt seni, kuni püsis oht haiglate suutlikkusele (vrd RKHKo nr 3-21-884/45, p 25). (p 35)
|
3-23-2818/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.09.2024 |
|
Kui ehitusloa kohane tee tagab isikule juurdepääsu oma kinnistutele avalikult teelt, siis on ehitusluba isiku jaoks soodustav ning selle ehitusloa tühistamine riivaks tema omandipõhiõigust. Juurdepääs kinnistule avalikult teelt on soodsam kui eraõiguslik juurdepääsuõigus. Sealjuures ei ole oluline, kes on ehitusluba taotlenud ning et ehitusluba ei kohusta ehitama. (p 12)
Kui on ilmne, et asjas võidakse otsustada isiku õiguste või kohustuste üle, siis tema kolmanda isikuna kaasamisel ei ole määrav teiste menetlusosaliste menetluskulude suurendamine või menetlusaja pikenemine. Vajadusel on võimalik jätta menetluskulud osaliselt või täielikult kolmanda isiku kanda. (p 11)
Haldusorgani otsus kaasata isik haldusmenetlusse, ei tekita õigustatud ootust, et isik tuleb halduskohtumenetluses kolmanda isikuna kaasata. (p 12)
|
3-22-717/17
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.09.2024 |
|
RVastS § 17 lg 3 rõhutab sõnaselgelt, et maksimaalne kümneaastase tähtaja kulgemine ei sõltu kahjust ega selle põhjustajast teadasaamisest. See ei sõltu ka mistahes muu asjaolu teadmisest, ka mitte kahju tekkimise hetkest, vaid ainult kahju tekitamise või põhjustamise hetkest. Selle sätte rakendamisel tuleb kahju tekitamiseks või põhjustamiseks lugeda tegu (tegevust või tegevusetust), mille kaebaja on näidanud ära kaebuse alusena, mitte teo kahjulike tagajärgede hilisemat ilmnemist. (p 11.1)
Seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega tekitatud kahju puhul tuleb kümneaastast tähtaega asuda arvutama õigusnormi Riigi Teatajas avaldamise hetkest. (p 12)
Kaebetähtaja kulgemahakkamisel ei ole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seotud asjaolusid. Määrav on see, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHKm nr 3-3-1-20-15, p 11). Kümneaastase tähtaja raames on isikul piisavalt aega analüüsida – vajaduse korral asjatundja abiga – oma majandustegevuse õiguslikku raamistikku ja sellega seostuvaid kuluriske ning otsustada, kas nõuda kahju hüvitamist seaduse ja määruste kehtestamise tõttu. (p 12.2)
RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud maksimumtähtaeg võimaldab nõuda kahju hüvitamist tegevusetuse eest, mis toimus kümne aasta vältel enne taotluse või kaebuse esitamist. Lisaks eelnevale tuleb taotlus seadus- või määrusandja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul alates hetkest, mil isik sai teada või pidi teada saama sellisest kahjust ja selle tekitajast. Kui see hetk jõudis kätte varem, kui lõppes jätkuv tegevusetus õigustloova akti andmisel, hakkab kahjunõude esitamise kolmeaastane tähtaeg kulgema sõltumata tegevusetuse jätkumisest. (p 13.2)
|