/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-22-11 PDF Riigikohus 29.11.2011

Põhiseadusest tuleneb igaühe õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral pöörduda kohtusse. Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust. Isik saab oma õiguste väidetava rikkumise korral kohtusse pöörduda vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu või ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Vastasel korral on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud.


Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.

Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju.


Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.

Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju.

130 000 krooni suurune riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel oli RLS § 56 lõige 11 ja lisa 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette, et halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tuli nõudelt 2 500 000 kuni 3 000 000 krooni tasuda riigilõivu summas 130 000 krooni.

3-3-1-28-11 PDF Riigikohus 10.11.2011

Edasikaebeõigus peab põhimõtteliselt olema tagatud kõigi kohtulahendite puhul sõltumata nende nimetusest. Seetõttu peab PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus olema põhimõtteliselt tagatud ka MKS § 136^1 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks loa andmise määruse peale kui kohtuotsuse peale laiemas mõttes.

PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Nimetatud säte annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele seadusega nii menetluslikke piiranguid (riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord), kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki (eelkõige korralduslike) lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel.


PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid.Edasikaebeõiguse piiramine võib olla põhimõtteliselt lubatav selleks, et tagada maksude parem laekumine. MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale määruskaebuse esitamine ei takista selle haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur MKS § 1361 lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles. Selles olukorras ei kahjusta edasikaebeõiguse andmine eesmärki saavutada maksude parem laekumine.

MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingute sooritamine MKS § 136^1 lõike 1 alusel riivab intensiivselt selle isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, kelle suhtes täitmist tagavaid toiminguid tehakse. Ka ei sätesta maksukorralduse seaduse tähtaega maksuotsuse või vastutusotsuse tegemiseks olukorras, kus isiku vara suhtes on ennetavalt tehtud MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoiminguid. Mõistliku aja jooksul maksukohustuse määramata jätmisel või maksu- või vastutusotsuse mittetegemisel võib jätkuv abinõude kohaldamine osutuda ebaproportsionaalseks.

Kui isikul ei ole edasikaebeõigust, siis ei ole tal võimalik oma ettevõtlusvabadust või omandipõhiõigust täitetoimingutega põhjustatavate intensiivsete riivete eest kaitsta. HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1 on seetõttu PS § 24 lõikega 5 vastuolus ja kehtetu osas, milles need sätted ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule.


HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1 ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule.

Määruskaebuse esitamise õigust välistavad sätted on põhiseadusega vastuolus. Täpsemalt on PS § 24 lõikega 5 vastuolus HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1, ja seda osas, milles need ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Need sätted tuleb eelmises lauses sõnastatud osas tunnistada kehtetuks.


Maksuhalduril on maksukorralduse seadusest tulenevalt õigus taotleda kohtult luba seada kinnisasjale hüpoteek, et tagada pärast rahalise nõude või kohustuse määramist selle sundtäitmine, kuid seejuures tuleb arvestada asja omandiõigusega. Maksumenetlusega mitteseotud menetlusvälise isiku omandiõiguse intensiivset riivet ei õigusta isiku seos maksukohustuslasega. MKS § 1361 saab kohaldada maksumenetluses maksukohustuslase vastu esitatavatele nõuetele. Enne rahalise nõude või kohustuse määramist saab maksuhaldur MKS § 1361 korras taotleda kohtuliku hüpoteegi seadmist vaid maksukohustuslasele kuuluvale kinnisasjale.

Menetlusvälise isiku kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmist ei õigusta asjaolu, et täitemenetluse seadustikus sätestatakse võlgniku vara tagasivõitmise ühe eeldusena täitedokumendi olemasolu, mida aga MKS §-s 1361 sätestatud olukorras veel olla ei saa. MKS § 1361 lõige 1 ei ole erinorm TMS § 187 lõike 2 suhtes ning tagasivõitmist saab praegu kehtiva regulatsiooni järgi nõuda ainult pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist. Kui maksuhaldur soovib pärast maksuotsuse kättetoimetamist vara tagasi võita, siis tuleb lähtuda TMS § 187 lg-st 1 ning esitada hagi maakohtusse.

3-3-1-17-07 PDF Riigikohus 22.01.2008

Suulise hoiatuse tegemine VTMS § 53 lg 2 alusel ei ole samastatav sama seadustiku §-s 54 sätestatud hoiatusotsusega. VTMS § 53 lg-st 2 ja § 54 lg-st 1 järeldub, et suuline hoiatamine on leebem vahend, mis asendab hoiatamisotsusega määratavat hoiatustrahvi. Nn suulise hoiatamise menetlust ei saa käsitada iseseisva hoiatamismenetluse liigina. Väärteomenetluse seadustik näeb ette ühtse hoiatamismenetluse, mis menetluse lõpetamist välistavate asjaolude puudumisel võib päädida kas hoiatustrahvi või suulise hoiatusega. VTMS § 114 tõlgendamisel saab järeldada, et seadusandja on välistanud kaebuse esitamise mitte üksnes hoiatamisotsusele, vaid ka suulisele hoiatusele.

Kaebeõiguse puudumise hoiatamisotsusele kompenseerib isiku õiguslik võimalus mitte tasuda hoiatustrahvi, millisel juhul kohtuväline menetleja saab asja menetluse uuendada kiir- või üldmenetluses. Nimetatud menetlustes tehtavate otsuste peale saab menetlusalune isik kaevata VTMS § 114 lg 1 alusel ja sel viisil lõppastmes kasutada kaitseõigust. Suulise hoiatuse tegemine aga välistab kehtiva õiguse pinnalt igasuguse võimaluse pöörduda selle otsustuse vaidlustamiseks kohtusse. Kaebeõiguse välistamine väärteomenetluses suulise hoiatuse kohaldamisel võib olla vastuolus PS § 15 lg-ga 1 juhul, kui suulise hoiatuse kohaldamine toob kaasa olulise sekkumise isiku õigustesse ja vabadustesse.

3-3-1-23-07 PDF Riigikohus 09.05.2007

Haldusmenetluse üldpõhimõtetest, samuti ka PS §-st 15 tulenevalt on haldusaktis vaidlustamisviite märkimine üldine nõue, mis kehtis ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist. Ka vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele.


Haldusmenetluse üldpõhimõtetest, samuti ka PS §-st 15 tulenevalt on haldusaktis vaidlustamisviite märkimine üldine nõue, mis kehtis ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist. Vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele.


Isiku suhtes, kellele on haldusakt teatavaks tegemata, ei saa rakendada üldist 30-päevast kaebetähtaega (HKMS § 9 lg 1 ja 2). Sellisel juhul tuleb eristada aega, mis kulub isikul haldusakti väljanõudmiseks ja haldusorganil isikule haldusakti esitamiseks. Sellele järgneb aeg haldusaktiga tutvumiseks ja kohtusse pöördumiseks, mis peab olema 30-päevane, nagu on HKMS § 9 lg-te 1-2 järgi tavapärane kaebetähtaeg. Seega tulebki kohtul teatavaks tegemata haldusakti puhul kontrollida, kas isiku poolt haldusakti väljanõudmine on toimunud mõistliku aja jooksul ning kas pärast haldusakti teatavakstegemist on isik kohtusse pöördunud 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates.

Haldusmenetluse üldpõhimõtetest, samuti ka PS §-st 15 tulenevalt on haldusaktis vaidlustamisviite märkimine üldine nõue, mis kehtis ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist. Ka vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele.

3-3-1-23-06 PDF Riigikohus 19.12.2006

Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida saab kasutada kohases menetluses ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Seejuures peavad puuduma või olema ammendatud leebemad võimalused rikkumise kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (peatamine, muutmine, ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks jms). Ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. EhS § 28 lg 2, millest tuleneb ehitusloa kehtetuks tunnistamise tähtaeg, on menetluslikku tähendust omav säte, mis ei piira ega tohi piirata ärakuulamisõiguse võimaldamist. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.


Haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, kuid usalduse kaitset ei saa kohaldada ebaõige halduspraktika jätkamise eesmärgil. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes (vt Riigikohtu 06.12.2004 otsust nr 3-3-1-54-04).


Ehitusloa tühistamisel tuleb põhjalikult kaaluda nii avalikke kui erahuve ning pidada silmas neid õiguslikke ja faktilisi tagajärgi, mis saabuvad ehitusloa tühistamise tulemusena. Maaomaniku ehitusõiguse realiseerimise keelamine on omandi vaba kasutamise oluline piirang, mille möödapääsmatus peab olema tõendatud asjas tuvastatud asjaoludega.

Ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. EhS § 28 lg 2, millest tuleneb ehitusloa kehtetuks tunnistamise tähtaeg, on menetluslikku tähendust omav säte, mis ei piira ega tohi piirata ärakuulamisõiguse võimaldamist. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.


Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida saab kasutada kohases menetluses ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Seejuures peavad puuduma või olema ammendatud leebemad võimalused rikkumise kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (peatamine, muutmine, ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks jms). Vaatamata näiliselt imperatiivsele sõnastusele ei ole haldusorgan EhS § 28 lg 1 punktides 1 kuni 7 nimetatud aluste esinemisel alati kohustatud ehitusluba kehtetuks tunnistama. Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus.

3-3-2-1-04 PDF Riigikohus 06.01.2004
PS

Kehtivas halduskohtumenetlusõiguses puudub alus avalduse läbivaatamiseks, kuna seadusandja on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste siseriikliku toime küsimuse. Seejuures tuleb aga arvestada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka Põhiseaduse § 15 rikkumist. Olukord, kus halduskohtule esitatud kaebust, milles väidetakse põhiõiguste rikkumist, pole sisuliselt läbi vaadatud, on Põhiseaduse § 15 jätkuv ja iseenesest oluline rikkumine. Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt Põhiseaduse §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse.


Kehtivas halduskohtumenetlusõiguses puudub alus avalduse läbivaatamiseks, kuna seadusandja on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste siseriikliku toime küsimuse. Seejuures tuleb aga arvestada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka Põhiseaduse § 15 rikkumist.


3-3-1-2-02 PDF Riigikohus 21.02.2002

Kriminaalmenetluse koodeksiga sätestatud õigus kaevata prokurörile ja riigi peaprokurörile on olemuselt subjektiivne õigus. Ka need õigused, mida soovitakse kaitsta kriminaalmenetluse abil, on olemuselt subjektiivsed õigused. Põhiseaduse § 15 lg 1 ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud. Seega peab kohtulikule kontrollile olema allutatud ka uurija ja prokuröri tegevus kriminaalmenetluse alustamisel. Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.

Halduskohus ei saa hinnata kriminaalmenetluse alustamise vajalikkust ja otstarbekust ning saab kontrollida vaid seda, kas uurija ja prokurör toimisid seaduspäraselt. Halduskohus ei saa teha ettekirjutust alustada kriminaalmenetlust. Halduskohus ei tohiks piirduda ainult kontrollimisega, kas on rikutud põhiõigusi, sest kriminaalmenetluses saab kaitsta ka õigusi, mis pole käsitatavad põhiõigustena. Kui isiku väidetavat õigust ei saa kriminaalmenetluses kaitsta, jääb halduskohtule kriminaalmenetluse algatamisest keeldumise peale esitatud kaebus rahuldamata. Kaebus jääb rahuldamata ka siis, kui kriminaalmenetluse alustamisest keeldumisel või sellele eelnevalt ei ole rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme.


Seisukoht, et kui halduskohus pole pädev antud asjas esitatud kaebust lahendama, siis puudub riigi arvel advokaadi esindajaks määramise vajadus, ei tulene seadusest ega ole kooskõlas efektiivse õigusabi tagamise võimalusega, mis on sätestatud nii HKMS §-s 94 kui ka TsMS §-s 83 lg 3. Kaebuse esitaja võib õigusabi vajada ka kaebuse seaduse nõuetega kooskõlla viimiseks või halduskohtu selle määruse peale erikaebuse koostamiseks ja esitamiseks, millega kohus leidis, et kaebuse läbivaatamine pole halduskohtu pädevuses. Sellises olukorras ei saa eitada füüsilisele isikule tasuta õigusabi määramise võimalust.


Kriminaalmenetluse koodeksiga sätestatud õigus kaevata prokurörile ja riigi peaprokurörile on olemuselt subjektiivne õigus. Ka need õigused, mida soovitakse kaitsta kriminaalmenetluse abil, on olemuselt subjektiivsed õigused. Põhiseaduse § 15 lg 1 ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud. Seega peab kohtulikule kontrollile olema allutatud ka uurija ja prokuröri tegevus kriminaalmenetluse alustamisel. Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.


Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.

3-3-2-1-01 PDF Riigikohus 23.04.2001

Kui avaldamata üldakt on vaidluse lahendamisel otsustava tähendusega, siis tuleb sellise avaldamata akti ilmsikstulek lugeda teistmise aluseks. Isik peab saama kohtule esitada oma väited, tuginedes asjassepuutuvale üldaktile, millest ta polnud teadlik seetõttu, et akt polnud avaldatud ja selle olemasolu vaidluse ajal ei olnud teada. Vastasel korral poleks reaalselt tagatud Põhiseaduse §-s 15 lg 1 sätestatud kaebeõigus.

3-3-1-10-01 PDF Riigikohus 17.04.2001

Kui isiku süüdistatavana ametikohalt kõrvaldamine Kriminaalmenetluse koodeksi § 129 alusel toimus kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist ka õiguspärase kahju tekitamise korral. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Käesoleval ajal ei ole sellise hüvitise maksmine seadusega reguleeritud, kuid riigi tegevusetus ei saa välistada riigi kohustust üksikisiku ees. Seega võib niisugustel juhtudel nõuda hüvitist õiguse üldpõhimõtetele tuginedes ka siis, kui seaduses vastav erinorm puudub.


Avaliku teenistuse seadus ei näe ette ametipalga säilitamist, kui teenistussuhe peatub seoses uurija määruse alusel süüdistatavana ametikohalt kõrvaldamisega. Sellist kohustust ei sätesta ka Kriminaalmenetluse koodeksi § 129, millest tuleneb uurija õigus süüdistatava ametikohalt kõrvaldamiseks. Uurija määruse alusel ametikohalt kõrvaldamise tõttu saamatajäänud töötasu või hüvitise, millega loetakse hüvitatuks ka isiku saamatajäänud töötasu, väljamaksmise küsimus ning vastav vaidlus ei kuulu Avaliku teenistuse seaduse reguleerimisalasse ja vastavat nõuet ei saa esitada asutuse vastu.

3-3-1-38-00 PDF Riigikohus 22.12.2000

Kriminaalmenetluse koodeks ei reguleeri, kuidas on võimalik isiku õigusi rikkuva uurimistoimingu peale kaevata kohtusse. Põhiseaduse § 15 lg 1 alusel on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Selles sättes ei nähta ette võimalust teha nimetatud põhimõttest erand mõnes valdkonnas.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json