/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-70-15 PDF Riigikohus 28.03.2016
Halduskohtul on kahjunõude lahendamisel võimalik ärikeelu kohaldamise sisulist õiguspärasust kontrollida vaid erandkorras juhul, kui isikul puudusid teises menetluses võimalused kontrollida kohtulahendi õiguspärasust edasikaebe korras. (p 20)
Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine on võimalik erandina, kui isiku põhiõigusi või -vabadusi on riivatud erakordselt intensiivselt. Ärikeeluga riivatakse intensiivselt isiku põhiõigusi: töökoha valiku vabadust (PS § 29 lg 1), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandi kasutamise vabadust (PS § 32 lg 2) (vt ka RKTKo otsust asjas nr 3-2-1-124-09, p 15). Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole ainuüksi põhiõiguste intensiivne riive aga piisav. Vajadus hüvitada õiguspäraselt tekitatud kahju võib tekkida siis, kui põhiõiguste riive on asjaolusid arvestades erakordselt intensiivne. Lisaks tuleb arvestada, et õiguste piiramise erakordsus ei ole taandatav ainuüksi riive intensiivsusele. Riive erakordsus eeldab lisaks intensiivsusele ka seda, et isikul puudub riigi sekkumise vajadusega selline seos, mis õigustaks sekkumise tõttu tekkinud kahju jätmist isiku kanda. Teisisõnu, õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamiseks peab olema tegemist olukorraga, kus riigi tegevus on vajalik ülekaaluka avaliku huvi tõttu, kuid tegevuse kahjulikud tagajärjed tekivad juhuslikult kannatanud isikul. Kui isik ise on aidanud kaasa sellele, et riigi sekkumine on muutunud vajalikuks või kui sekkumine toimub isiku enda huvides, siis ei saa isik nõuda, et sekkumisega kaasnenud kahjulikud tagajärjed peaks enda kanda võtma üksnes riik. Äriühingu juhtimisega seotud isik ei saa nõuda, et kohtu õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise kaudu jäetaks ettevõtluse kahjulikud tagajärjed seotud isiku asemel ühiskonna kanda. Ärikeelu proportsionaalsus tuleb tagada ennekõike selle kohaldamise hoolika kaalumisega. (p-d 23-29)
Halduskohtu pädevuses on õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel kontrollida ärikeelu kohaldamise määruse sisulist õiguspärasust vaid erandkorras juhul, kui isikul puudusid teises menetluses võimalused kontrollida kohtulahendi õiguspärasust edasikaebe korras. Kui edasikaebeõigus on isikule õigusaktidega tagatud ning isik on seda kasutanud või jätnud teadlikult kasutamata, siis tuleb õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud kohtulahendi resolutsioonis kajastatust. Sellega tagatakse res judicata põhimõtte järgimine. (p 20) Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks ei saa olla RVastS § 16. RVastS § 16 reguleerib kitsalt avalik-õiguslikus suhtes õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Ärikeelu kohaldamine pankrotimenetluses kohtu määrusega ei ole käsitatav haldusakti ega toiminguna, vaid õigusemõistmisena ning selle raames tekitatud kahju hüvitamist reguleerib ammendavalt erinormina RVastS § 15. (p 23)
3-3-1-36-15 PDF Riigikohus 03.11.2015
Valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatus on oma eesmärgilt ja olemuselt, tagajärgedelt ning põhiõiguste riive intensiivsuselt kaks erinevat meedet. Valdusesse sisenemise korral on tegemist valdusesse sisenemise, seal olemise ja üksnes selle visuaalse vaatlemisega, mille eesmärgiks on mh selgitada ega ei esine ohuolukorda. Kuna valdusesse sisenemise meede riivab isiku õigusi väiksema intensiivsusega, ei nõua see õiguse kohaselt eelnevat halduskohtu luba. Valduse läbivaatus riivab intensiivsemalt isiku õigusi kui valdusesse sisenemine, kuna see hõlmab lisaks valdusesse sisenemisele, seal olemisele ja selle visuaalsele vaatlemisele ka seal asuvate asjade läbivaatamist ja uurimist (nt kappide ja sahtlite avamist jmt). Valduse läbivaatuse eesmärk on üldjuhul leida varjatav ja peidetud asi või isik, mida või keda valdaja ise vabatahtlikult ei näita. Tulenevalt meetme intensiivsusest peab selle sanktsioneerima üldjuhul halduskohus oma loaga. (p 13.2) Kuigi meetme protokollimata jätmine on õigusvastane (PPVS § 73^7 lg 7), ei saa see kahju põhjustada. Protokolliga fikseeritakse nt menetlustoimingu asjaolud, menetluse käik, menetlustoimingu tulemus ja muud HMS § 18 lg s-2 sätestatud asjaolud ning sellel on tõenduslik tähendus. (p 15)
Kohaldatud meetme õiguspärasuse hinnangu aluseks tuleb võtta need asjaolud, mis olid politseile teada meetme kohaldamise otsustamisel (nn ex ante vaatlusviis) (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 13). (p 14.4)
Politseil lasub kohustus kaitsta isiku õigusi kolmanda isiku ründe eest, sh hõlmab see kohustus praeguses asjas kõrvaliste isikute kaebaja eluruumi sisenemise ja selle pildistamise takistamist (PS §-d 13, 26 ja 33, PPVS § 73^7 lg 5 teine lause). Asjaolu, et politseinikud pidid sisenema eluruumi kahekesi, ei võta politseilt kohustust tagada kaebaja eluruumi kaitse kolmandate isikute rünnete eest, nt kõrvaliste isikute eelneva hoiatamisega. (p 16)
Iga põhiõiguste rikkumine ei pruugi kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning mh kohtu hinnangust rikkumise raskusele (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-43-11). (p 17.2)
3-3-1-70-14 PDF Riigikohus 17.12.2014
Põhiõigusi riivav toiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne (PS § 3 lg 1 esimene lause ja § 10). (p 18)
PS § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, mh seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks. Kriminaalasjas, kus kaebaja oli ise kannatanu, kohaldati tema puhul sundtoomist, arestimajja lukustatud kambrisse paigutamist ja käeraudadega voodi külge aheldamist, see on käsitatav vabaduse võtmisena. Sundtoomise raames peeti kaebaja kinni ja eraldati perekonnaliikmetest. Tegemist oli kaebaja isiklikku ellu sekkumisega. (p 17)
Kohtu ülesanne on tõlgendada menetlusosalise avaldusi ja lähtuda tema tegelikust tahtest, kaitsmaks isikut õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel (HKMS § 2 lg-d 1 ja 4). Kuna praegusel juhul ei ole sundtoomise kohta määrust koostatud, ei saanud kaebaja seda eraldiseisvalt vaidlustada. Menetleja otsustus sundtoomise kohta ja sundtoomise käik fikseeriti sundtoomise protokollis. Eespool mainitud olukorras ei ole õige kaebaja tahet mõista selliselt, et ta vaidlustab üksnes sundtoomise faktilise täideviimise. Kaebaja tahteks on olnud vaidlustada sundtoomine tervikuna, sh uurimisasutuse menetleja otsustus sundtoomise kohta. Sellest sõltub nii kaebaja kinnipidamise kui ka tema suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamise õiguspärasus. (p 15)
Erandjuhtudel, st kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust (vt 31. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55). Erandjuhul on lubatud halduskohtul kontrollida vaidlusaluse süüteomenetluse toimingute õiguspärasust. (p 13) Uurija ei ole sundtoomise määrust teinud, tuleb uurija sundtoomise otsusele anda õiguslik hinnang sundtoomise protokollis protokollitud sundtoomise kui menetlustoimingu vaidlustamise raames (vt ka otsuse punkti 15). (p 16)
KrMS § 139 lg 2 p 1 kohaselt on sundtoomise esmaseks eelduseks, et isik on kutse kätte saanud. KrMS § 139 lg 2 p-st 1 ja § 170 lg 2 p-st 2 järeldub, et kui isikule ei ole kutset kätte toimetatud, käsitatakse seda kutsutava mitteilmumise mõjuva põhjusena. Kutse kättetoimetamine ei ole oluline mitte üksnes kutsutule tema kohustuse teatavaks tegemiseks, vaid see annab menetlejale õiguse piirata kutsutava õigusi täiendavate meetmetega, nt trahv või arest (KrMS § 138), sund¬toomine (KrMS § 139), tagaotsitavaks kuulutamine (KrMS § 140). Kui isik ei ole kutset kätte saanud, ei ole sundtoomise kohaldamise eeldus täidetud, mille tulemusena on sundtoomine õigusvastane. (p 19) Antud juhul kaebaja uurimisasutusse ilmumata jätmist tuleb käsitada uurimisasutusse mõjuval põhjusel ilmumata jätmisena KrMS § 170 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Seega puudus uurimisasutuse menetlejal õiguslik alus kohaldada kaebaja suhtes sundtoomist. Sellest tulenevalt oli sundtoomise otsustus õigusvastane. (p-d 19.4 ja 19.5) KrMS § 139 lg 5 lubab sundtoomisele allutatud isikut kinni pidada nii kaua, kui see on vajalik sundtoomise aluseks oleva menetlustoimingu tegemiseks, kuid mitte kauem kui nelikümmend kaheksa tundi. Kuna praegusel juhul puudus õiguslik alus kaebajat sundtuua, puudus õiguslik alus kaebajat kui sundtoomisele allutatud isikut ka kinni pidada KrMS § 139 lg 5 alusel. Sellest tulenevalt oli kaebaja arestimajas, sh kainestuskambris kinnipidamine õigusvastane. (p 20)
RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh vabaduse võtmise korral. Kuna praeguses asjas puudus õiguslik alus kaebajat sundtuua ja kinni pidada on tegemist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusrikkumisega. Eelduslikult tekitas see kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Õiguste rikkumine on olnud sedavõrd raske, mis õigustab RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 23)
Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-83 13). (p 24) Praeguses asjas pole kolleegiumil alust kahelda ka PPA süüs (RVastS § 9 lg 2). (p 24.3) RVastS § 13 lg 1 p 2 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel. (p 24.4) Eespool viidatud asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et tegemist oli kaebaja õiguste olulise rikkumisega, millega kaasnes kaebajale raske tagajärg. Sellisele raskele rikkumisele peab vastanduma tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 25)
Kassaator väidab, et kohtud jätsid õigusvastaselt kohtumeditsiinilise ekspertiisi tegemata. (p 22) Halduskohtumenetluses võib tõenditeks olla ka eksperdiarvamus (HKMS § 56 lg 2, TsMS § d 293–305). Tegemist ei ole kohtu kohustuse, vaid õigusega. Eksperdilt arvamuse küsimine on kohtu kaalutlusotsus. Kolleegium saab sekkuda ekspertiisi määramata jätmisesse, kui halduskohus on teinud kaalumisel vea. (p 22.1) Halduskohus on kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtnud kõiki lubatud asjaolusid, sh arvestanud asjatundjate arvamusi ekspertiisi määramise mittevajalikkuse kohta. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas puuduvad ilmsed tunnused selle kohta, et halduskohus oleks ekspertiisi määramata jätmisega teinud kaalumisvea. (p 22.3)
3-3-1-33-11 PDF Riigikohus 22.11.2011
Halduskohtu otsuse vaidlustamisega ringkonnakohtus realiseeritakse PS § 24 lõikes 5 sätestatud õigust enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata. Edasikaebeõigus laieneb selle olemusest tulenevalt PS § 9 lõike 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Selles kohtuasjas riivab edasikaebeõigust HKMS § 91 lõike 1 teine lause, mis ei luba ringkonnakohtul arvestada äriühingu tegelikku majanduslikku võimet riigilõivu tasuda ja lähtuvalt sellest otsustada, kas äriühing tuleb apellatsioonkaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastada või mitte. HKMS § 91 lõike 1 teises lauses sätestatu tõttu ei ole äriühingul võimalik esitada apellatsioonkaebust ning realiseerida oma PS § 24 lõikest 5 tulenevat õigust. Seadusandja peab tagama tegeliku võimaluse PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõiguse kasutamiseks ka neile äriühingutele, kellel pole ajutise maksevõimetuse tõttu võimalik riigilõivu tasuda. Kui seadusandja otsustab luua süsteemi, kus apellatsioonkaebuse riigilõivud on võrdlemisi kõrged, tuleb lisaks avada ka ajutiselt maksejõuetutele äriühingutele võimalus apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu maksmisest osaliselt või täielikult vabastamiseks. HKMS § 91 lõike 1 teine lause on PSJKS § 15 lõike 1 punkti 2 alusel põhiseadusega vastuolus olev ja kehtetu osas, milles see ei võimalda apellatsiooniastmes vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta selles sättes märgitud kriteeriumitele.
PS § 24 lõikes 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus, mida saab piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Riigikohus on tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõude legitiimseteks eesmärkideks menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet ja menetlusökonoomiat (vt Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-60-10 punkti 53; ja nr 3-2-1-62-10 punkti 45). Halduskohtumenetluses on PS § 24 lg 1 5 riive legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise põhimõte. HKMS § 91 lõike 1 teise lausega tekitatud riive aitab tagada menetlusökonoomiat eelkõige läbi selle, et vähendatakse apellatsiooniastmes kohtuasjade ja riigilõivust vabastamise taotluste hulka. Õigusemõistmise kulude menetlusosaliste kanda jätmisel tuleb aga arvestada, et halduskohtusüsteem peab viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kuna kontrollitakse ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust, ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.
Riigikohtu halduskolleegium on HKMS § 91 lõike 1 tõlgendamise kohta märkinud, et kui taotlusest, majandusliku seisu teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei olnud kaebust esitades riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata vaid siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (vt 04.10.2010 määrus nr 3-3-1-64-10 punkti 7; 22.06.2010 määruse nr 3-3-1-20-10 punkti 15). Tsiviilasjas eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi andmise otsustamisel tema majandusliku seisundi hindamise kohta on Riigikohus kujundanud oma seisukoha kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (p-d 62.2 ja 62.3). Menetlusabi võib taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja vastu varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid. Kui eraõiguslikul juriidilisel isikul on riigilõiv võimalik katta suuremate raskusteta müüdava vara arvel, tuleb menetlusabi andmisest keelduda ning anda tähtaeg riigilõivu tasumiseks seejuures arvestades, et asja müümiseks jääks piisav tähtaeg. Valdavalt on selles otsuses väljendatud seisukohad kohaldatavad ka halduskohtumenetluses. Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu vabastamise taotluse lahendamisel kaaluda eeskätt taotluse rahuldamata jätmise majanduslikke tagajärgi apellandi suhtes. Riigilõivu tasumise kohustus ei tohi viia äriühingut sellisesse majanduslikku seisu, kus on tõenäoliselt vajalik pankrotiavalduse esitamine. Samuti ei tohi riigilõivu tasumine ülemääraselt kahjustada äriühingu ettevõtlusvabadust.
3-3-1-28-11 PDF Riigikohus 10.11.2011
Edasikaebeõigus peab põhimõtteliselt olema tagatud kõigi kohtulahendite puhul sõltumata nende nimetusest. Seetõttu peab PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus olema põhimõtteliselt tagatud ka MKS § 136^1 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks loa andmise määruse peale kui kohtuotsuse peale laiemas mõttes. PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Nimetatud säte annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele seadusega nii menetluslikke piiranguid (riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord), kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki (eelkõige korralduslike) lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel.
PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid.Edasikaebeõiguse piiramine võib olla põhimõtteliselt lubatav selleks, et tagada maksude parem laekumine. MKS § 136^1 alusel MKS § 130 lõikes 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale määruskaebuse esitamine ei takista selle haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur MKS § 136^1 lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles. Selles olukorras ei kahjusta edasikaebeõiguse andmine eesmärki saavutada maksude parem laekumine. MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingute sooritamine MKS § 136^1 lõike 1 alusel riivab intensiivselt selle isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, kelle suhtes täitmist tagavaid toiminguid tehakse. Ka ei sätesta maksukorralduse seaduse tähtaega maksuotsuse või vastutusotsuse tegemiseks olukorras, kus isiku vara suhtes on ennetavalt tehtud MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoiminguid. Mõistliku aja jooksul maksukohustuse määramata jätmisel või maksu- või vastutusotsuse mittetegemisel võib jätkuv abinõude kohaldamine osutuda ebaproportsionaalseks. Kui isikul ei ole edasikaebeõigust, siis ei ole tal võimalik oma ettevõtlusvabadust või omandipõhiõigust täitetoimingutega põhjustatavate intensiivsete riivete eest kaitsta. HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 74^1 lõikega 1 on seetõttu PS § 24 lõikega 5 vastuolus ja kehtetu osas, milles need sätted ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 136^1 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule.
HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 74^1 lõikega 1 ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 136^1 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Määruskaebuse esitamise õigust välistavad sätted on põhiseadusega vastuolus. Täpsemalt on PS § 24 lõikega 5 vastuolus HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 74^1 lõikega 1, ja seda osas, milles need ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 136^1 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Need sätted tuleb eelmises lauses sõnastatud osas tunnistada kehtetuks.
Maksuhalduril on maksukorralduse seadusest tulenevalt õigus taotleda kohtult luba seada kinnisasjale hüpoteek, et tagada pärast rahalise nõude või kohustuse määramist selle sundtäitmine, kuid seejuures tuleb arvestada asja omandiõigusega. Maksumenetlusega mitteseotud menetlusvälise isiku omandiõiguse intensiivset riivet ei õigusta isiku seos maksukohustuslasega. MKS § 136^1 saab kohaldada maksumenetluses maksukohustuslase vastu esitatavatele nõuetele. Enne rahalise nõude või kohustuse määramist saab maksuhaldur MKS § 136^1 korras taotleda kohtuliku hüpoteegi seadmist vaid maksukohustuslasele kuuluvale kinnisasjale. Menetlusvälise isiku kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmist ei õigusta asjaolu, et täitemenetluse seadustikus sätestatakse võlgniku vara tagasivõitmise ühe eeldusena täitedokumendi olemasolu, mida aga MKS §-s 136^1 sätestatud olukorras veel olla ei saa. MKS § 136^1 lõige 1 ei ole erinorm TMS § 187 lõike 2 suhtes ning tagasivõitmist saab praegu kehtiva regulatsiooni järgi nõuda ainult pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist. Kui maksuhaldur soovib pärast maksuotsuse kättetoimetamist vara tagasi võita, siis tuleb lähtuda TMS § 187 lg-st 1 ning esitada hagi maakohtusse.
3-3-1-35-10 PDF Riigikohus 31.08.2011
Igaühel on õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Üksnes seadusandjal on õigus piirata isiku põhiõigust nõuda kahju hüvitamist. Seadusandjal on ka kohustus sätestada tõhus menetlus põhiõiguste kasutamiseks ja kaitsmiseks. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine või kahju hüvitamist välistav regulatsioon riivab PS §-s 25 sätestatud põhiõigust ning PS §-dest 14 ja 15 koostoimes tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele.
Vt lahendi nr 3-3-1-15-10 annotatsiooni.
Haldusmenetluses antud aktide ja tehtud toimingute õiguspärasust kontrollib halduskohus haldusmenetluse seaduse ning halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt. Halduskohtumenetluse seadustik ei anna vastust küsimusele, kas ja millises ulatuses saab halduskohus kaebust läbi vaadates hinnata kohtueelse kriminaalmenetluse aktide või toimingute õiguspärasust. Kriminaalmenetlus on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ning otsustuste õiguspärasuse kontroll toimub üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtutes. Kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise eriregulatsiooni puudumise tõttu riigivastutuse seaduse sätete kohaldamine kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisele võib kaasa tuua üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile (Riigikohtu 22.03.2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-85-09 p-d 127–128).
NB! Praktika muutus! Kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ei tule kohaldada RVastS § 15 lg-t 1, mis reguleerib kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist (vt Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-69-09, p 74). Samuti muudab Riigikohus varasemat praktika (vt nt Riigikohtu 20.11. 2008 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 11) ja asub seisukohale, et kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisel ei saa kohaldada RVastS § 7. Selle sätte alusel saab kahju hüvitada juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastase haldusakti või haldustoiminguga. Kohtueelses kriminaalmenetluses antud aktid ja tehtud toimingud ei ole haldusaktid ja haldustoimingud RVastS § 7 tähenduses. Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud varalise kahju. Regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt põhiõigust nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud varalise kahju hüvitamine on välistatud. Selle kohta, millisel eesmärgil on seadusandja jätnud vastava regulatsiooni kehtestamata, pole andmeid, kuid riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei ole sellise põhiõiguste riive põhjendamiseks piisavalt kaalukas. Kahju hüvitamise aluseid ja korda sätestava regulatsiooni puudumise korral tuleb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada PS § 25 alusel, arvestades kahju hüvitamise üldpõhimõtteid.
HKMS ja RLS reguleerivad ammendavalt riigilõivu tasumise halduskohtumenetluses ning seetõttu ei ole alust kohaldada HKMS § 5 lg-t 1 ja TsMS § 145. Ei HKMS ega RLS näe Eesti Vabariigile ja teda esindavatele haldusorganitele ette vabastust riigilõivu ja kautsjoni tasumisest. RLS § 2 lg 1 p-s 3 on ammendavalt sätestatud alused, millal kaebus on riigilõivuvaba. Riigilõivuvabastust ametikohalt kõrvaldamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisel seadus ei sätesta. Kriminaalmenetluse tagamise vahendite kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamisel on lõivuvabastus ette nähtud üksnes vahi alla võtmisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude puhul. Ametikohalt kõrvaldamine ei mahu ka RLS § 22 lg 1 p-s 3 kasutatud mõiste "kriminaalvastutusele võtmine" alla, mis tuleneb kehtivuse kaotanud kriminaalmenetluse koodeksist ja kriminaalkoodeksist. Riigikohtu praktikas on kriminaalvastutusele võtmist käsitatud ajas kulgeva protsessina, mis algas süüdistatava kohtu alla andmisest (vt Riigikohtu 12.03.1996 otsust kohtuasjas nr 3-1-1-32-96; samuti 03.10.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-1-1-42-08 p-i 11). Kohtu alla andmisega lõppes kuriteo aegumine. Kriminaalvastutusele võtmine ei hõlmanud enne kohtu alla andmist tehtud kriminaalmenetlustoiminguid ja nendega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks esitatud kaebus ei olnud riigilõivuvaba. Kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus ja karistusseadustikus puudub iseseisev kriminaalvastutusele võtmise instituut, seetõttu ei ole RLS § 22 lg 1 p 3 sõnastus enam ajakohane.
3-3-1-15-10 PDF Riigikohus 30.08.2011
Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses. Regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt omandipõhiõigust ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju hüvitamine on välistatud. Puudub regulatsioon, mis võimaldaks isikul, kelle omandipõhiõigust on kohtueelses kriminaalmenetluses erakordselt piiratud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju õiglases ulatuses hüvitada. Selle kohta, millisel eesmärgil on seadusandja jätnud vastava regulatsiooni kehtestamata, pole andmeid, kuid riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei ole sellise põhiõiguste riive põhjendamiseks piisavalt kaalukas.
Kriminaalmenetlus on riigivõimu spetsiifiline teostamine, mis on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest - haldustegevusest - eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud. Eelduslikult peaks kriminaalmenetluses kohtueelsele menetlusele järgnema kohtumenetlus, mille raames antakse muu hulgas hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele. Kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile. Kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades oleks see ebamõistlik lahendus ning ei aitaks tõenäoliselt kaasa tõhusa ja lünkadeta õiguskaitse tagamisele (Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p-d 127-128).
Kuna jõustunud kohtuotsuse arvutivõrgus avalikustamine on jätkuv tegevus, siis on HKMS § 175 lg-d 3 ja 4 kohaldatavad ka nende taotluse lahendamisel, kus jõustunud kohtuotsus haldusasjas on juba avalikustatud. HKMS § 175 on erinormiks isikuandmete kaitse seaduse § 11 suhtes ning reguleerib ammendavalt haldusasjades kohtulahendite avalikustamist. (RKÜK 26.03.2012 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-15-10, p 5)
Riigil on kohustus kujundada õigusinstituut, mille normidega reguleeritakse omandiõigust erakordselt piirava õiguspärase akti või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamine õiglases ulatuses. Riigil on kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist (vt ka Riigikohtu 31.03. 2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-i 64 ja 17.04.2001 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-10-01 p-i 4). Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis sätestaks kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju hüvitamise õiglases ulatuses. Kahju hüvitamise aluseid pole sätestatud riigivastutuse seaduses, mis on avaliku võimu tekitatud kahju hüvitamist reguleeriv üldseadus, ega üheski teises seaduses. Kohaldada ei saa RVastS § 15 lg-t 1, mis reguleerib kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist ega ka RVastS § 16 lg 1, kuna tegemist ei ole haldusakti või haldustoiminguga (vt Riigikohtu 31.03.2011. a otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-e 74 ja 77). RVastS § 16 ei saa kohaldada kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ka analoogiat kasutades. Riigivastutuse seaduse alusel kahju hüvitamise eelduseks on haldustoimingu või haldusakti õigusvastasuse või õiguspärasuse tuvastamine. Riigivastutuse seadus ei sätesta, kas, kuidas ja millises ulatuses peab halduskohus hindama kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust või õigusvastasust.
Omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine või õiglase hüvitise maksmist välistav regulatsioon riivab omandipõhiõigust ning PS §-dest ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Sellisel juhul puudub menetlus, mis võimaldaks isikul, kelle omandipõhiõigust on kohtueelses kriminaalmenetluses erakordselt piiratud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju hüvitada (sarnaselt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 119).
Isiku kõrvaldamine ametikohalt kriminaalmenetluse tagamiseks riivab põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kuna üldjuhul on töö peamine sissetuleku hankimise vahend, siis võib ametikohalt kõrvaldamisega kaasneda ka omandipõhiõiguse riive. Ajal, mil isik on kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldatud, ei saa ta oma senisel ametikohal töötada ega saada töötasu ja kasutada muid töökohaga kaasnevaid varalisi hüvesid. Ametikohalt kõrvaldamine võib seega põhjustada kahtlustatavale või süüdistatavale varalise kaotuse. Riigil on kohustus kujundada õigusinstituut, mille normidega reguleeritakse omandiõigust erakordselt piirava õiguspärase akti või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamine õiglases ulatuses. Riigil on kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist (vt ka Riigikohtu 31.03. 2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-i 64 ja 17.04.2001 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-10-01 p-i 4).
3-3-1-41-09 PDF Riigikohus 20.11.2009
Ei ole põhjendatud naiste ja meeste erineva vanaduspensioniea korral naise pensioniea saabumisel kaalukaussi olulisel määral pöörata naise arvel avaliku huvi kasuks põhjendusega, et naisele tagatakse toimetulek vanaduspensioni abil. Pelgalt põhjendusega, et kehtestatud on politseiametniku ametipension, ei saa sekkuda naise tegevusala valiku vabadusse ning võtta temalt, erinevalt mehest, võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks pension.
PolTS § 49 lg 4 alusel tuli PolTS § 49 lg-s 3 sätestatud edasi töötamise keelu tõttu 1948. aastal sündinud naispolitseiametnik 2008. aastal politseiteenistusest vabastada, kuid 1948. aastal sündinud meespolitseiametnikku vabastada ei tulnud. Sellise olukorra teke on seotud sellega, et RPKS § 7 lg-s 2 on kavandatud järkjärguline naiste ja meeste vanaduspensioniea ühtlustamine selleks, et jõuda naiste ja meeste võrdsele kohtlemisele vanaduspensioniea osas 2016. aastal. Seejuures jääb arusaamatuks, kuidas saab meeste ja naiste jaoks erinevast pensionieast lähtumine tagada optimaalse kompromissi kahe vastandliku huvi vahel, milleks on politseiametniku huvi jätkata teenistust ja riigi huvi värvata politseiteenistusse nooremaid isikuid. Ei ole põhjendatud naiste ja meeste erineva vanaduspensioniea korral naise pensioniea saabumisel kaalukaussi olulisel määral pöörata naise arvel avaliku huvi kasuks põhjendusega, et naisele tagatakse toimetulek vanaduspensioni abil. Pelgalt põhjendusega, et kehtestatud on politseiametniku ametipension, ei saa sekkuda naise tegevusala valiku vabadusse ning võtta temalt, erinevalt mehest, võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks pension. Naiste ja meeste politseiteenistuses oleku lõpliku piirvanuse erinevus toob lõppkokkuvõttes sageli kaasa ka naistele ja meestele erineva suurusega politseiametniku pensioni määramise. Nimelt on PolTS § 211 lg 1 järgi politseiametnikul vähemalt 20-aastase politseiteenistuse staaži korral vanaduspensioni suuruseks 50% ametipalgast. Sama paragrahvi lõike 3 alusel suurendatakse politseiametniku pensioni 2,5% võrra ametipalgast iga aasta eest, mille võrra politseiametniku politseiteenistuse staaž ületab seda staaži, ja nende ametipension on maksimaalselt 75% ametipalgast.
3-3-1-65-07 PDF Riigikohus 10.01.2008
Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamine on võimalik juhul, kui isik joobe tõttu võib ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks. Nimetatud ohutunnuste täitmine eeldab isiku keskmist või rasket joobeastet ning sellest tulenevat agressiivset käitumist või märgatavaid koordinatsioonihäireid või orienteerumis- või liikumisvõimetust. Isiku kainenemisele toimetamine on preventiivne, kuid samas isiku vabadusõigust oluliselt riivav vahend, mille kohaldamine nõuab kõigi asjaolude kaalumist ning kainenemise paigutamise otsustuse põhistamist vastavas menetlusdokumendis (kainenemisele toimetamise protokollis). Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust. Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
Menetlustoimingu liigi määramine on otsustava tähendusega pädeva kohtu väljaselgitamisel. Kui füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine toimus järelevalvemenetluses, on pädevaks kohtuks halduskohus, väärteomenetluse toimingute peale esitatud kaebusi on aga pädev lahendama maakohus. Kohtuvälise menetleja toimingute õiguspärasus väärteomenetluse raames ei allu halduskohtulikule kontrollile.
Liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õiguserikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse täiendavat ja vajalikku teavet õiguserikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada koheselt väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda. Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust. Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
Menetlustoimingu liigi määramine omab vahetut tähendust menetlusele allutatud isiku õiguste ja kohustuste ulatuse ning sisu aspektist. Kehtiv õiguslik regulatsioon ja selle kohaldamise praktika ei garanteeri isiku õigeaegset ja adekvaatset teavitamist tema suhtes läbiviidava menetluse liigist ja järelikult ka tema õiguslikust staatusest. Väärteomenetluse alustamine eeldab menetleja tahteavaldust, s.o väärteoasja lahendamisele suunatud menetlustoimingut. VTMS § 58 lg-st 2 tulenevalt peab isiku informeerimine alustatud väärteomenetlusest, menetlustoimingu eesmärgist ja isiku õigustest ning kohustustest leidma aset koheselt vastava toimingu sooritamisele asumisel juhul, kui menetlustoiming on suunatud isikule või isik osaleb selles menetlustoimingus.
3-3-1-101-06 PDF Riigikohus 03.01.2008
Põhiseaduse § 11 on kõiki põhiõigusi hõlmav keskne norm, mis sisaldab põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste tõlgendamise ja kohaldamise põhimõtteid. Põhiseaduse § 11 lubab õigusi ja vabadusi piirata ainult kolmel tingimusel. Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ja piirangud ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. (Vt Riigikohtu 11.10.2001. a otsuse asjas nr 3-4-1-7-01, p-i 12).
Kui isik on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, siis KodS § 21 lg 1 p 5 välistab igasuguse kaalutlusõiguse nende isikute poolt Eesti kodakondsuse saamiseks esitatud sooviavalduste menetlemisel. Kui on tuvastatud, et isik tegi välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ükskõik millal ja ükskõik missugust tööd, siis selle sätte järgi tuleb kodakondsuse andmisest keelduda. KodS § 21 lg 1 p 5 ei ole vastuolus üldise võrdsuspõhiõigusega. Üldine võrdsuspõhiõigus nõuab, et sarnases olukorras olevaid isikuid tuleb ühtemoodi kohelda. Seega seisneb üldise võrdsuspõhiõiguse riive sarnases olukorras olevate isikute ebavõrdses (erinevas) kohtlemises. Võrdse kohtlemise põhimõttega on kooskõlas, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisel koheldakse erinevalt välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses töötades abistavaid ülesandeid täitnud töötajat, kes ei täitnud luure- või julgeolekuasutusele spetsiifilisi ülesandeid, ja samasuguseid ülesandeid täitnud töötajat, kes ei töötanud välisriigi luureasutuses. Isikud, kes on täitnud luure- või julgeolekuteenistuses abistavaid ülesandeid, ja isikud, kes on täitnud abistavaid ülesandeid väljaspool luure- või julgeolekuteenistust, ei ole omavahel võrreldavad. Kuna KodS § 21 lõike 1 punkt 5 on olemuselt materiaalõiguslik norm, ei saa tegemist olla ka menetlus- ja korraldusõiguse riivega. KodS § 21 lõike 1 punkt 5 ei riiva üldise võrdsusõiguse kõrval ühtegi muud põhiõigust.
Kui isik on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, siis KodS § 21 lg 1 p 5 välistab igasuguse kaalutlusõiguse nende isikute poolt Eesti kodakondsuse saamiseks esitatud sooviavalduste menetlemisel. Kui on tuvastatud, et isik tegi välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ükskõik millal ja ükskõik missugust tööd, siis selle sätte järgi tuleb kodakondsuse andmisest keelduda.
3-3-1-20-06 PDF Riigikohus 09.06.2006
PS
Juhtimisõiguse peatamisel on tegemist põhiõiguse mõõduka riivega. Sõiduki juhtimisõigus ei ole isiku põhiõigus, kuigi juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud mitmeid teisi põhiõigusi, eelkõige PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele.
Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).
Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.
Juhtimisõiguse peatamine on sunnivahend, kuna tegemist on isiku õiguste piiramisega riigivõimu kandja poolt tema ülesannete täitmise raames. Riiklikud sunnivahendid on nii haldusõiguslikud sunnivahendid kui ka karistused. Juhtimisõiguse peatamise aluseks on isiku süü ning seetõttu on tegemist karistusega materiaalses tähenduses (vt Riigikohtu 25.10.2004 otsust nr 3-4-1-10-04). Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).
3-3-1-36-05 PDF Riigikohus 18.11.2005
Põhiõiguste piirangud peavad eelkõige tulenema seadusest. Määrusega võib volitusnormi olemasolul täpsustada seadusega kindlaksmääratud piiranguid.
HMS § 87 lg 2 p 3 kohaselt esitatakse kaebus vaideotsuse peale siis, kui vaidemenetluses on rikutud isiku õigusi vaidlustatud haldusaktist sõltumata. Muul juhul esitatakse kaebus haldusakti peale. Kuna kaebuse põhjendusest ning kaebaja kohtuistungil antud seletusest nähtus, et kaebaja pidas oma õigusi rikkuvaks ettekirjutust, pidi halduskohtul tekkima kahtlus, et taotlus on sõnastatud ekslikult. Halduskohus pidi selgitama kaebajale, milline taotlus tuleks eesmärgi saavutamiseks esitada, ning andma võimaluse kaebuse täpsustamiseks.
3-3-1-65-03 PDF Riigikohus 10.11.2003
SMS
PS
Põhiõiguste kujundamisel ei tohi jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sellest aga ei järeldu, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus Põhiseadusega. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse.
PS § 28 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Põhiseadus ei garanteeri igaühe õigust igasugusele tasuta arstiabile ega sätesta, millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustussüsteem. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sellest aga ei järeldu, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus Põhiseadusega. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse. Solidaarne tervisekindlustus tähendab seda, et kindlustusega peavad olema kaetud isikud, kes ei ole ise võimelised kindlustusmakseid maksma. Ebamõistlik oleks aga arvata, et see isikute ring piirdub vaid pensioni- ja alaealistega. Siia hulka on loogiline arvata ka isikud, kes enda tahtest sõltumata ei leia jõukohast tööd ja kes pole põhjendamatult keeldunud pakutavast tööst. Põhiõiguste kujundamisel ei tohi jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 6 lg 1 ja § 16 lg 2 sätestavad, et igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi ja kiirabiteenust. Ravikindlustusega hõlmamata isikule on tasuta tervishoiuteenuse osutamine tagatud vaid juhtudel, mil isikut ähvardab surm või püsiva tervisekahjustuse tekkimine. Võib kahelda, kas säärane põhiseadusliku tervisekaitseõiguse kujundamine on mõistlik ja tagab tervisekaitsepõhiõiguse tuuma kaitse isikute puhul, kes ei leia jõukohast tööd enda tahtest sõltumata. Iseäranis kaheldav on sellise piirangu mõistlikkus isiku puhul, kes ei leia tööd tulenevalt rahapuuduse tõttu ravimata haigusest, mille ravikulud ei oleks riigi jaoks ebamõistlikult suured.
Põhiseaduse, ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste pakti ja Euroopa Sotsiaalharta sätetest ilmneb, et enda tahtest sõltumatult tööd mitteleidvale ja puudust kannatavale isikule peab olema tagatud teatud määral raviteenuste kättesaadavus ja raviks vajalike hüvitiste maksmine. Tööd mitteleidva isiku ravikindlustus ei pea olema tagatud samal määral kui isikutel, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu, kuid vahe ei või olla ebaproportsionaalselt suur. Euroopa Sotsiaalharta ei välista ravikindlustuse vahendite õiglasema jaotamise nimel teatud isikute kindlustatuse lõpetamist. Samas ei tohi tagajärjed, mida kindlustuse lõpetamine isikule tekitab, olla ebaproportsionaalselt rasked võrreldes kasuga, mida saavad ravikindlustuse vahendite ümberjagamise tulemusena võitvad isikud. Ravikindlustusega hõlmatud isikute hulga vähendamine, tuginedes vaid riigi piiratud rahalistele võimalustele, peab olema põhjendatud kas rahaliste vahendite vähenemisega või vajadusega kasutada olemasolevat raha mõnel kaalukamal otstarbel.
3-3-1-11-00 PDF Riigikohus 18.05.2000
Põhiseaduse § 27 lg. 1 on sõnastatud kui ilma seaduse reservatsioonita õigus, s.o. absoluutse õigusena. Ühiskonnas ei saa olla põhiõigusi, mida ei saa üldse piirata. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab olema mingi väga oluline põhjus, mis peab sisalduma Põhiseaduses eneses. Piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või Põhiseaduse printsiibiga, näiteks Põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärgiga, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Ka Põhiseaduse §-st 27 lg. 1 tulenevat õigust elada koos oma perekonnaga on võimalik piirata.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada keeldumist elamisloa andmisest välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. See poleks kooskõlas seaduse reservatsioonita põhiõiguse olemusega. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel.
Eesti kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis, Põhiseaduse § 36 lg. 1 keelab teda Eestist välja saata ja takistada teda Eestisse asumast. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumine võib tema Eesti kodanikust abikaasa seada olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud Eestist lahkuma. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumiseks peab seega olema väga kaalukas põhjus.
Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab olema mingi väga oluline põhjus, mis peab sisalduma Põhiseaduses eneses. Piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või Põhiseaduse printsiibiga, näiteks Põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärgiga, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada keeldumist elamisloa andmisest välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. See poleks kooskõlas seaduse reservatsioonita põhiõiguse olemusega. Eesti kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis, Põhiseaduse § 36 lg. 1 keelab teda Eestist välja saata ja takistada teda Eestisse asumast. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumine võib tema Eesti kodanikust abikaasa seada olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud Eestist lahkuma. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumiseks peab seega olema väga kaalukas põhjus.
3-3-1-14-97 PDF Riigikohus 30.05.1997
Kuna kõrgeim põhiseaduslik väärtus on igaühe elu, tuli kohaldada vastava seaduse puudumisel Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud ajutisi relvaeeskirju, kuigi Põhiseaduse § 32 lg. 2 kohaselt saab sellised piirangud kehtestada üksnes seadusega.
Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta. Samuti võimaldab haldusakti motiveerimine akti seaduslikkust kontrollival asutusel, sealhulgas kohtul, otsustada, kas haldusakt on seaduslik. Seega tagab haldusakti motiveerimine selle kontrollitavuse. Motiveerimata haldusakt on seadusevastane seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud.

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json