https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-2273/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.06.2023

Müra suurima lubatud normtasemena tuleb kohaldada müra piirväärtust, kui ümberkaudsete elamutega kinnistud ei asu uue üldplaneeringuga alal AÕKS § 56 lg 2 p 2 mõttes. (p 12)

Vaatamata sellele, et AÕKS § 56 lg 2 p 2 kohaselt on müra sihtväärtus suurim lubatud müratase uute üldplaneeringutega aladel, ei tähenda see, et muudel aladel oleks müra sihtväärtus kaalumisel asjakohatu. PlanS § 8 järgi tuleb planeerimismenetluses olemasolevaid keskkonnaväärtusi põhimõtteliselt säilitada. Ruumilisel planeerimisel ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel (RKHKo nr 3-3-1-88-15, p 25). Müraolukorra olulist halvendamist tuleb järelikult püüda vältida ka allpool müra piirväärtust, kui see on mõistlikult võimalik (vt ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 14). Müra sihtväärtused on kehtestatud terviseriskide ennetamiseks. Risk ei sõltu seejuures asjaolust, kas tegemist on uue üldplaneeringu alaga või muu alaga. Seega ei saa siht- ja piirväärtuse vahele jäävat müra ka väljaspool uute üldplaneeringutega alasid lugeda inimese tervise seisukohast ebaoluliseks. Väljaspool AÕKS § 56 lg 2 p-s 2 nimetatud alasid tuleb haldusorganitel müra sihtväärtust arvestada avalikku huvi väljendava eesmärgina koos muude oluliste asjaolude ja huvidega (HMS § 4 lg 2, PlanS § 10 lg 1). Väljaspool uute üldplaneeringutega alasid ei ole uute müraallikate kavandamisel müra sihtväärtusest lähtumine välistatud. Sihtväärtus on oluline ja seda tuleb kaalumisel arvesse võtta, kui olemasolev müraolukord võib uue müraallika lisandumise tõttu inimese jaoks tajutaval määral halveneda. (p 13)

AÕKS § 56 sätestab maksimaalsed normtasemed, millest intensiivsema müraallika kavandamist ei tohi planeeringu kehtestaja lubada. Müranormid loovad ümbruskonna elanikele subjektiivse avaliku õiguse ülenormatiivse müra tõrjumiseks (RKHKo nr 3-3-1-15-16, p 15). Maksimaalsest normtasemest allpool seevastu ei ole arendajal piiramatut õigust müra tekitada, vaid neis tingimustes on planeeringu kehtestajal planeerimisdiskretsioonist tulenev ulatuslik otsustusruum. (p 14)

Olukorras, kus hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme (RKHKo nr 3-3-1-15-16, p 39). (p 16)


Maksimaalsest normtasemest allpool ei ole arendajal piiramatut õigust müra tekitada - neis tingimustes on planeeringu kehtestajal planeerimisdiskretsioonist tulenev ulatuslik otsustusruum. Arendaja ei saa normtaseme piires talle meelepärast planeeringulahendust dikteerida (vt RKHKm nr 3-17-643/15, p 14). Seadusega määratud otsustusruumi välistesse piiridesse jäävates olukordades peab planeerimistegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi (PlanS § 1 lg 1, § 10 lg 1). Olemasolevat elukeskkonna väärtust tuleb vähemalt säilitada ning võimaluse korral püüda seda parandada (PlanS § 8 ja § 12 lg 2). (p 14)


Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (RKHKo nr 3-3-1-87-13, p 12). (p 17)


Tuulegeneraatorist lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele. Vastustajal tuli kaaluda tuulikust lähtuvaid mõjutusi kolmandate isikute õigustele, avalikke huve ja kõrvaltingimuste seadmise võimalikkust, mis selliseid mõjutusi vähendavad (RKHKo nr 3-3-1-15-16, p 33). PlanS § 128 lg 2 p 3 võimaldanuks võimalikku mürahäiringut arvestades detailplaneeringu ka algatamata jätta, kui planeeringu elluviimisega kaasneks ebaproportsionaalne kolmanda isiku õiguste riive. (p 18)


Detailplaneeringu menetlemine üldplaneeringut muutvana (PlanS § 142) on võimalusena erandlik (vt RKHKo nr 3-20-1310/52, p 17). Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda erandi kohaldamist, on vastustajal kõrgendatud põhjendamiskohustus erandi rakendamisel, mitte rakendamata jätmisel. (p 19)


Ettevõtlusvabadus ei anna alust eeldada, et kohalik omavalitsus muudab maa kasutustingimusi ettevõtluse arendamise huvides, kuid kohalike elanike elukeskkonna arvel. (p 19)

3-21-1411/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.05.2022

HKMS § 121 lg 2 p 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, millele tuginemiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus. Vähese intensiivsusega riivega on varaliselt hinnatava hüve puhul tegemist siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot, kuid arvestada tuleb ka seda, millise kaaluga õigushüvesse ja kui intensiivselt on sekkutud. Kui tegu on kaaluka õigushüvega ja sellesse võidakse olla intensiivselt sekkutud, ei saa riivet väheintensiivseks pidada ka juhul, kui varaliselt hinnatava hüve väärtus ei ületa lihtmenetluse piirmäära, sh kui mõne olulise põhiõiguse riive eest määratav mittevaralise kahju hüvitis tõenäoliselt ei ületaks seda summat. (p 12)


Kinnipeetava jaoks võib lähedastega vaheseinata kohtumine olla seda olulisem, mida kauem tal ei ole olnud võimalust lähedastega (vahetult) kokku saada. Samuti tuleb tähelepanu pöörata laste vanusele, kellega kaebaja soovis kokku saada – tegemist on olulise asjaoluga, mis mõjutab perekonnaelu põhiõiguse riive intensiivsust. Eriti väikelapse puhul avaldavad suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju ning klaasist vaheseinaga eraldatult kohtumine ei ole väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Kaebaja lastest noorim oli taotletud kokkusaamise ajal viieaastane. Selles vanuses on füüsiline kontakt vanema ja lapse suhtluses äärmiselt oluline. (p 14)

3-18-1328/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.02.2021

Isikliku pangakonto väljavõtte esitamise kohustus riivab isiku eraelu puutumatust (PS § 26; vrd nt EIKo asjas Sommer vs. Saksamaa, nr 73607/13, p 48). Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on teatud kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse teavet kõigi tehingute kohta (vrd RKHKo nr 3-16-2324/18, p 12). Vaidlustatud korralduses kohustati kaebajat kui menetlusvälist isikut esitama isikliku pangakonto täielik väljavõte veidi vähem kui kahe aasta kohta (15. detsembrist 2015 kuni 30. novembrini 2017). Kolleegiumi hinnangul ei saa eraelu puutumatuse sellist riivet nii selle ajalise kui ka esemelise ulatuse tõttu väheintensiivseks pidada. (p 11)

Kuna seadus ei võimalda sellist asja läbi vaadata lihtmenetluses, polnud üks HKMS § 187 lg 31 kohaldamise eeldustest täidetud ning apellatsioonkaebuse tagastamine HKMS § 187 lg 31 alusel ei olnud põhjendatud. (p 12)


Isikliku pangakonto väljavõtte esitamise kohustus riivab isiku eraelu puutumatust (PS § 26; vrd nt EIKo asjas Sommer vs. Saksamaa, nr 73607/13, p 48). Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on teatud kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse teavet kõigi tehingute kohta (vrd RKHKo nr 3-16-2324/18, p 12). Vaidlustatud korralduses kohustati kaebajat kui menetlusvälist isikut esitama isikliku pangakonto täielik väljavõte veidi vähem kui kahe aasta kohta (15. detsembrist 2015 kuni 30. novembrini 2017). Kolleegiumi hinnangul ei saa eraelu puutumatuse sellist riivet nii selle ajalise kui ka esemelise ulatuse tõttu väheintensiivseks pidada. (p 11)

3-19-1207/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.01.2021

Sotsiaalkindlustusameti poolt dokumendiregistris isikuandmeid sisaldavate dokumentide registreerimine ja neile juurdepääsu andmine kui isikuandmete töötlemine on IKÜM kohaldamisalas (IKS § 1 lg 1 p 1, HMS § 7 lg 4). (p 14)


Liikmesriigi seadusandja on pädev reguleerima kahju hüvitamist nii juhul, kui see on tekitatud riigisisese õiguse rikkumisega, kui ka juhul, mil kahju tekitamisel rikuti EL õigust. Riigisisese riigivastutusõiguse ja EL õiguse vastuolu korral tuleb riigisisene norm või selle vastav osa EL õigusega seotud kahjuasjades jätta kohaldamata (RKHKo 3-3-1-84-12, p 20). Seejuures tuleb silmas pidada, et liikmesriigi õigusnormid ei tohi olla ebasoodsamad, kui kohaldatakse sarnastes riigisiseses õiguses sätestatud olukordades (samaväärsuse põhimõte), ning need ei või muuta liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vrd nt EKo C-295/04-C-298/04: Manfredi, p-d 62-64, 98). See kehtib ka kahjuhüvitise rahas väljamõistmise ja suuruse üle otsustamisel. Isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 ei nõua hoiatava või karistusliku eesmärgiga kahjuhüvitist. Detailne karistava ja heidutava iseloomuga trahvide määramise normistik on toodud üldmääruse art-s 83. Olukorras, kus EL õigus ei nõua hoiatava või karistusliku eesmärgiga kahjuhüvitist, tuleks see välja mõista vaid juhul, kui sellist hüvitist saab välja mõista analoogse riigisisese normi alusel algatatud vaidluses (EKo C-295/04-C-298/04: Manfredi, p-d 92-93; vrd ka nt C-407/14: Arjona Camacho). Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduses 146 tehtud viidet „täielikule ja tõhusale“ hüvitisele tuleb Euroopa Kohtu praktikat silmas pidades sisustada kui kohustust hüvitada tegelikult tekkinud kahju (vrd nt EKo C-407/14: Arjona Camacho, p-d 33-34; C-481/14: Hansson, p-d 33-35; C-99/15: Liffers, p 25). Vaidlustatud akti tühistamine või õigusvastasuse tuvastamine võib sõltuvalt asjaoludest olla piisav tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (vt nt F-46/09, V vs. parlament, p 167; C-239/12 P: Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, p 72). (p-d 17, 18)


Asjaolu, et isiku seaduslik esindaja on andnud varem nõusoleku andmete avalikustamiseks ajakirjanduses, ei muuda rehabilitatsiooniplaanile juurdepääsupiirangu lisamata jätmist õiguspäraseks (vrd ka RKHKo 3-3-1-85-15, p 18; RKTKo 3-2-1-18-13, p 16). Need isikuandmete töötlemise toimingud on tehtud erinevatel õiguslikel alustel ja erinevatel eesmärkidel. Isiku nõusolek isikuandmete töötlemiseks hõlmab üksnes samal eesmärgil või samadel eesmärkidel tehtavaid isikuandmete töötlemise toiminguid (isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 lg 1 p a, põhjendus 32 neljas lause). Kui vastutav töötleja töötleb isikuandmeid avaliku võimu teostamiseks, tuleb rangelt järgida vastavas õiguslikus aluses sätestatud isikuandmete töötlemise eesmärki ja isikuandmete töötlemise põhimõtteid (art 5; art 6 lg 1 p e, lg 3; art 9 lg 2 p-d b, g, h). (p 21)


Eriliiki isikuandmetega rehabilitatsiooniplaani avalikustamine rikub eraelu puutumatust (PS § 26, puuetega inimeste õiguste kaitse konventsiooni art 22). Lisaks isiku üldisele isikuandmetele (nimi, vanus, kontaktandmed, hariduskäik) tungib rehabilitatsiooni plaanis sisalduvate andmete (arsti, logopeedi ja füsioterapeudi kirjeldused ja hinnangud isiku vaimse ja füüsilise tervise ja arengu kohta jms) avalikustamine eraelu puutumatuse tuumiksfääri. (p 22)


Andmesubjekti puue ja sellest tulenev haavatavus ei tähenda seda, et isikut koheldakse just nende asjaolude tõttu eriliigiliste isikuandmete õigusvastasel avalikustamisel alavääristavalt või muul viisil inimväärikust alandavalt (vt ka PIK art 22 viimane lause). (p 23)


Rehabilitatsiooniplaanis sisalduvate eriliigiliste isikuandmete õigusvastase avalikustamise ja seeläbi eraelu puutumatuse rikkumise tagajärjel tekib isikul mittevaraline kahju, mis hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hingelise valu ja kannatuste tundmine eeldab üldjuhul isiku arusaamisvõimet. Isegi kui isikul on vaimupuue ning see, kas ja kuivõrd ta mõistis toimunut ja seeläbi tegelikult hingelist valu ja kannatusi tundis, ei ole tuvastatud, tuleb lugeda kahju tekkinuks. Isiku terviseseisundit, käitumist ja iseloomu kirjeldavate isikuandmete avalikustamine ja seeläbi eraelu puutumatuse tuumiksfääri rikkumine võib mõjutada isiku turvatunnet suhtluses avaliku võimuga ja põhjustada kartust saada avalikkuse silmis häbimärgistatud. Isiku vaimupuue ei või tuua kaasa tema isikuandmete nõrgemat kaitset võrreldes täisteovõimega isikutega. See seisukoht ei ole vastuolus ka VÕS § 128 lg 5 sõnastusega („eelkõige“). (p-d 24, 24.1)


Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õigusrikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest. Kui tegelikult isikule tekkinud kahju ei ületa lävendit, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist rahas, ei ole süü täpsel vormil tähtsust. (p-d 26, 27)


Rehabilitatsiooniplaan sisaldab palju eriliiki isikuandmeid, s.o andmeid, mis on oma olemuselt põhiõiguste ja -vabaduste seisukohast eriti tundlikud (vt üldmääruse põhjendus 51). Seetõttu on usaldusväärsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtte (üldmääruse art 5 lg 1 p f) tagamiseks võetavad meetmed ja nende range järgimine eriti oluline (vt üldmääruse art 24 lg 1, art 32, põhjendused 74, 75, 83). Andmete töötlemise isikulised, tehnilised ja organisatoorsed meetmed peavad maandama ohte ning tagama turvalise andmetöötluse, vältimaks ebaseaduslikku isikuandmete avalikustamist ja seeläbi isiku õiguste rikkumist (nt üldmääruse art 32 lg 1 p b „kestev konfidentsiaalsus“, p d „korrapärase testimise ja hindamise kord“). Kuigi raske tagajärje tekkimise ohtu leevendab asjaolu, et dokumendiregistris olevad dokumendid ei ole üldiseid interneti otsingumootoreid kasutades leitavad, ei tee see ohtu olematuks. Välistatud ei ole juhuslik tutvumine. Avaliku teabe taaskasutuse nõude tagamiseks on dokumendiregister ulatuses, milles ei ole kehtestatud juurdepääsupiiranguid, masinloetav ja allalaaditav (vt AvTS § 29 lg 4, § 28 lg 1 p 31 ja § 31 lg 4 koostoime). (p-d 27.1, 27.2)

3-16-2497/120 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.11.2019

Kui süüteomenetlusest pärinevad tõendid on piisavad selleks, et haldusorgan saab asja lahendamiseks olulised asjaolud kindlaks teha, oleks ebamõistlik nõuda, et haldusorgan koguks samu tõendeid uuesti. HMS ei näe ette, et haldusaktis tuleb kirjeldada iga tõendi kogumise tausta. HMS § 55 järgi peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 nõuab, et haldusakti põhjendamisel tuleb märkida selle faktiline ja õiguslik alus. Kui haldusakti õiguspärasuse üle peetava vaidluse lahendamisel tekib kahtlus, et haldusmenetluses on mingi asjaolu kindlaks tegemiseks kasutatud lubamatut tõendit, tuleb kohtul seda kahtlust kontrollida ja uurida tõendi saamise asjaolusid. Haldusakti tühistamist kaasa toovaks põhjendamispuuduseks ei saa pidada seda, et haldusaktis pole selgelt esile toodud, millised tõendid pärinevad süüteomenetlusest, ega seda, et haldusaktis pole viidatud prokurörilt saadud loale avaldada süüteomenetluses kogutud andmeid. (p 11)

Haldusorgan ei või tugineda tõendile, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile edastada. Seega, kui süüteo kohtueelses menetluses kogutud tõendi kasutamiseks haldusmenetluses pole saadud prokuratuuri luba, nagu nõuab KrMS § 214, on tegu haldusmenetluses keelatud tõendiga. (p 12)

Kohtupraktikas on võetud seisukoht, et on olukordi, kus võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selle vastu peab olema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHK otsus nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). LS ega muud seadused ei näe ette, et sõidukite atesteeritud ülevaataja taustakontrolli tegemiseks võib kasutada jälitustoiminguga kogutud andmeid. Vajalikud andmed tuleb koguda kas registritest või dokumentaalsete tõendite analüüsimisel (vrd nt RKHK otsuses nr 3-16-2498/30 kõne all olnud PPVS § 750). Seega polnud vastustajal õiguslikku alust kasutada jälitustoiminguga kaebaja kohta saadud teavet. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 19). Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p-d 13 ja 14)

Isegi juhul, kui haldusorganil polnud haldusmenetluses asjaolusid tuvastades võimalik tõendina kasutada süüteoasja kohtuotsust ning asjaolud on tuvastatud näiteks kaudsete tõendite alusel, on vastustajal võimalik esitada kohtuotsus tõendina halduskohtumenetluses, kui kohtuotsus on kohtumenetluse ajaks jõustunud. HKMS § 27 lg 1 p-des 5, 6, 7 on rõhutatud, et menetlusosalistel on halduskohtumenetluses võrdsed võimalused põhjendusi, seletusi, tõendeid ja vastuväiteid esitada. Pärast haldusmenetlust jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas võib kinnitada, et vastustaja kaalutluste aluseks olnud asjaolud esinesid ka haldusakti andmise ajal. (p 21)


Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme ka sellega, et jättis asja lahendamisel arvestamata kõik tõendid, mis pärinesid kaebaja suhtes läbiviidud süüteomenetlusest. HKMS § 62 sätestab, millisel juhul võib tõendid jätta kogumata või arvestamata. HKMS § 62 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest siis, kui see on saadud kuriteoga või põhiõiguste rikkumisega. Selle sätte alusel tuleb jätta kõrvale halduskohtu kogutud jälitustoimingu protokoll kui tõend, sest kaebaja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise menetluses ei olnud jälitustoimingute tegemine lubatav ning jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamine atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise otsuse õiguspärasuse kontrolliks rikuks PS §-s 26 sätestatud põhiõigust – eraelu puutumatust. HKMS § 62 järgi oleks ringkonnakohus pidanud ülejäänud tõendeid menetluses arvestama. (p 18)

Ringkonnakohus viitas otsuses RKTK otsusele asjas nr 2-15-13216. Tsiviilkolleegium rõhutas selles otsuses jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamise tingimusi. RKTK sellele otsusele viitas RKHK ka otsuses nr 3-16-2498/30 (vt p 21), selgitades, et jälitustoiminguga saadud andmete puhul hõlmab tõendi saamise õiguspärasus HKMS § 62 lg 3 p 1 mõttes ennekõike jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning toimingu tegemisel seaduse nõuete järgimist. Kui kohtu hinnangul on tõend saadud põhiõiguse rikkumisega, peab kohus tõendi vastuvõtmist kaaludes hindama riive intensiivsust ning tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esitaja õigustele. Eeltoodud seisukohti saab jälitustoimingu protokolli kui halduskohtumenetluses esitatud tõendi lubatavuse hindamiseks kasutada juhul, kui jälitustoiminguga kogutud andmete kogumiseks või kasutamiseks on seaduses sätestatud õiguslik alus. Kui kohtumenetluses esitatakse tõendina süüteoasjas jõustunud kohtuotsus, pole seda vaja eespool kirjeldatud viisil kaaluda, sest HKMS § 56 ja TsMS § 272 lg 2 kohaselt on kohtuotsus teises kohtuasjas üldjuhul lubatav dokumentaalne tõend. (p-d 19 ja 20)

Isegi juhul, kui haldusorganil polnud haldusmenetluses asjaolusid tuvastades võimalik tõendina kasutada süüteoasja kohtuotsust ning asjaolud on tuvastatud näiteks kaudsete tõendite alusel, on vastustajal võimalik esitada kohtuotsus tõendina halduskohtumenetluses, kui kohtuotsus on kohtumenetluse ajaks jõustunud. HKMS § 27 lg 1 p-des 5, 6, 7 on rõhutatud, et menetlusosalistel on halduskohtumenetluses võrdsed võimalused põhjendusi, seletusi, tõendeid ja vastuväiteid esitada. Pärast haldusmenetlust jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas võib kinnitada, et vastustaja kaalutluste aluseks olnud asjaolud esinesid ka haldusakti andmise ajal. (p 21)


Kohtupraktikas on võetud seisukoht, et on olukordi, kus võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selle vastu peab olema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHK otsus nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). LS ega muud seadused ei näe ette, et sõidukite atesteeritud ülevaataja taustakontrolli tegemiseks võib kasutada jälitustoiminguga kogutud andmeid. Vajalikud andmed tuleb koguda kas registritest või dokumentaalsete tõendite analüüsimisel (vrd nt RKHK otsuses nr 3-16-2498/30 kõne all olnud PPVS § 750). Seega polnud vastustajal õiguslikku alust kasutada jälitustoiminguga kaebaja kohta saadud teavet. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 19). Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p-d 13 ja 14)

Kuigi on oluline, et sõidukite atesteeritud ülevaataja oleks aus ja usaldusväärne isik, ei saa tema atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise põhjendamisel arvesse võtta seda, et isik on selles menetluses eitanud oma süüd ja andnud vastuolulisi ütlusi. Haldusjärelevalve menetluses ei saa raskema tagajärje ähvardusel sundida isikut ennast süüstavaid ütlusi andma. (p 23)


Kuigi on oluline, et sõidukite atesteeritud ülevaataja oleks aus ja usaldusväärne isik, ei saa tema atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise põhjendamisel arvesse võtta seda, et isik on selles menetluses eitanud oma süüd ja andnud vastuolulisi ütlusi. Haldusjärelevalve menetluses ei saa raskema tagajärje ähvardusel sundida isikut ennast süüstavaid ütlusi andma. (p 23)


HKMS § 62 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest siis, kui see on saadud kuriteoga või põhiõiguste rikkumisega. Selle sätte alusel tuleb jätta kõrvale halduskohtu kogutud jälitustoimingu protokoll kui tõend, sest kaebaja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise menetluses ei olnud jälitustoimingute tegemine lubatav ning jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamine atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise otsuse õiguspärasuse kontrolliks rikuks PS §-s 26 sätestatud põhiõigust – eraelu puutumatust. (p 18)

3-17-842/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.06.2019

Viivise väljamõistmine menetluskuludelt on võimalik TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe. (p 37)


Kavatsedes salvestise teenistusalaselt edastada, et tõendada töökiusamist, ei töödelnud isik andmeid isiklikul otstarbel (vt nt Euroopa Kohtu otsus František Ryneš, C-212/13, p-d 32–33). (p 13)

IKS v.r ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste laienemist arenguvestluse salvestamisele ei välista asjaolu, et asutuse ametnikud täitsid arenguvestlust pidades teenistusülesandeid. Ametnikud on samal ajal ka füüsilised isikud, kellel on õigus isikuandmete kaitsele. Kas isikuandmete töötlemine on konkreetses olukorras lubatav, sõltub töötlemise õiguslikust alusest ja töötlemise põhimõtete järgimisest. (p 14).

Arenguvestluse salvestamisel ning hiljem salvestise edastamisel sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile, on tegu isikuandmete töötlemisega IKS v.r § 5 mõttes. Seega on kaebaja IKS v.r § 7 mõttes isikuandmete töötleja ning arenguvestlusel osalenud juhtivad ametnikud IKS v.r § 8 mõttes andmesubjektid. Asutuse sisekontrolli osakonna ametnik ja peadirektor kui salvestise saajad olid IKS v.r §-st 9 tulenevalt kolmandaks isikuks, sest nad ei olnud andmetöötlejaks, andmesubjektiks ega töödelnud isikuandmeid isikuandmete töötleja alluvuses. (p 16)

Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette, et liikmesriigid sätestavad, et isikuandmeid võib muuhulgas töödelda juhul, kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, kui selliseid huve ei kaalu üles art 1 lg 1 kohaselt kaitstavate andmesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid.

IKS v.r ega ükski teine riigisisene õigusakt art 7 p-s f sisalduvat isikuandmete töötlemist võimaldavat õiguslikku alust ette ei näe. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et nii kaua kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad üksikisikud neile siseriiklikus kohtus vaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tähtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv on üle võetud ebakorrektselt (vt ASNEF, C-468/10 ja C-469/10, p-d 51–55). Praegusel juhul vastab andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f nendele tingimustele. Samuti on tegemist riigi ja üksikisiku vahelise teenistusalase vaidlusega. Seetõttu tuleb kohaldada otse direktiivi art 7 punkti f ja kontrollida, kas kaebaja oli õigustatud salvestama arenguvestlust ilma andmesubjektide nõusolekuta. (p 18)

Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette kolm kumulatiivset tingimust hindamaks, kas isikuandmete töötlemine oli seaduslik: esiteks peab isikuandmete töötlemine toimuma vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, teiseks peab isikuandmete töötlemine olema vajalik õigustatud huvide elluviimiseks, ja kolmandaks võib seda teha tingimusel, et selliseid huve ei kaalu üles andmesubjekti põhiõigused ja vabadused (Euroopa Kohtu otsus Rīgas satiksme, C-13/16, p 28). Määratlemata õigusmõiste „õigustatud huvi“ sisustamisel saab lähtuda kõigepealt sellest, et vastutava töötleja huvi peaks olema seadusega kooskõlas selleks, et seda oleks võimalik ellu viia. Samuti saab sättest järeldada, et isikuandmete töötlemise vajadus peaks olema reaalne, mitte hüpoteetiline. (p 19)

Õigustatud huvi hindamisel pole oluline, kas isikuandmete töötlemine lõpptulemusena võimaldas töötleja õigustatud huvi realiseerida. Isikuandmete töötlemise ajal ei olegi võimalik seda kindlalt teada. Praegusel juhul on oluline, et isikuandmeid töödeldi õigustatud huvi elluviimiseks ning kaebaja on asja materjalidest nähtuvalt avaldanud salvestise vaid asutuse teenistujatele, kellel ka tegelikult oli töökiusamise hindamisel määrav roll. (p 22)

Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25)

Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. (p 26)


Isikuandmed on IKS v.r § 4 lg 1 kohaselt mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Isikuandmete all tuleb normis kasutatud väljendist tulenevalt mõista igasugust teavet, mis konkreetset isikut puudutab (vt selle kohta ka Euroopa Kohtu otsus Nowak, C-434/16, p-d 34 jj). Salvestiselt on isikud tuvastatavad hääle järgi ning salvestis sisaldab nii kaebaja kui tema vahetu juhi ja teiste vestlusel osalenud juhtivate ametnike seisukohti, arvamusi ja hinnanguid kaebaja teenistuse ja suhete kohta teiste ameti teenistujatega, samuti mõlema poole hinnanguid kollektiivis tekkinud konflikti põhjuste ja lahendusvariantide kohta. Seega võivad kvalifitseeruda isikuandmeteks ka arenguvestlusel osalenud ametnike hinnangud ja arvamused. (p 15)


Teenistusest kõrvaldamine distsiplinaarmenetluse ajaks ATS § 78 lg 1 alusel eeldab, et süütegu esialgselt hinnates peetakse tõenäoliseks karistuseks isiku teenistusest vabastamist. (p 29)


Teenistuskohustuste täitmist kontrollib asutus, kus isik ametnikuna töötas, ning tal on õigus tuvastada kõik rikkumist puudutavad asjaolud. (p 31)


Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25)

Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. Praegusel juhul on kolleegium hinnanud vaid salvestise sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile üleandmise mõju andmesubjektidele. Juhul, kui kaebaja avaldab salvestise määramata isikute ringile, võib tulemus olla teistsugune, sest riive tugevus arenguvestlust pidanud ametnike isikuandmete kaitseõigusele sõltub ka sellest, kellele ja kuidas andmeid avaldatakse. (p 26)

3-18-89/51 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.05.2019

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule.

VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh peab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul olema kindlaks tehtud tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Vt täpsemalt Euroopa Liidu õigusest ja riigisisesest õigusest tuleneva pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise regulatsiooni kohta ohu tõttu avalikule korrale või riigi julgeolekule otsuse p 10 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 14–23.


VangS § 6 lg 1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vangla tihedast kontaktist kinnipeetavaga vangistuse ajal ning vangistuse eesmärgist tulenevalt on vangla hinnang kinnipeetava ohtlikkusele seoses uute kuritegude toimepanemisega väga olulise kaaluga. (p 14)

Isiku tervislik seisund on üks asjaoludest, mis võib mõjutada hinnangut temast lähtuvale ohule. PPA-le pidi olema teada, et kaebaja põeb rasket haigust. Uurimisprintsiibist lähtudes tulnuks PPA-l asjaolusid selgitada. (p 15)

Isiku järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel viisil, et õiguskuuleka elu perioodid on äärmiselt napid või pea olematud, võib anda tunnistust tema tegelikust ja piisavalt tõsisest ohtlikkusest. Seda ka siis, kui toime pandud süüteod ei ole eraldi võetuna kõrge ühiskonnaohtlikkusega, kuid süüteod kogumis ning koos muude isikuga seotud asjas tähtsust omavate asjaoludega on piisavad, et jaatada tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasolu. Otsusest peavad nähtuma siiski sellekohased konkreetsed ja selged isikut ja tema käitumist iseloomustavad põhjendused. Analüüsida tuleb kuritegude toimepanemise asjaolusid, laadi jms iseloomustavaid tegureid, samuti määratud karistuste suurust. (p-d 16–18)


Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt. Igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Vt täpsemalt Euroopa Liidu õigusest ja riigisisesest õigusest tuleneva pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise regulatsiooni kohta ohu tõttu avalikule korrale või riigi julgeolekule RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 14–23, ning ärakuulamise ja kaalutlusõiguse teostamise põhimõtete kohta lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 32–34. (p 10)

Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Menetluse käigus tuvastatud asjaoludele toetudes tuleb esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud. (p 12)

Lapse õiguste konventsiooni art-st 3 ning LasteKS § 5 p-st 3 ja §-st 21 tuleneb kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. Kohustus hinnata ja kindlaks määrata lapse huvid seob ka PPA-d, kui ta teeb otsuse lapse vanema Eestis viibimise ja elamise õiguse ning viimasele sissesõidukeelu kohaldamise üle, sest see võib riivata lapse õigusi ja kohustusi. (p 23)

Kuigi lapse huvid ei ole välismaalasest vanemat puudutavas menetluses ainumäärava tähtsusega, tuleb PPA-l lapse huve ka tegelikult hinnata ja kindlaks määrata, et neid koostoimes muude asjas tähtsust omavate asjaoludega korrakohaselt kaaluda (HMS § 4 lg 2, § 6, VMS § 241 lg 3). Lapse huvide korrektne hindamine ja kindlaks määramine on eriti olulised olukorras, kus kolmanda riigi kodanikust välismaalase laps on Eesti kodanik (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-133/15, Chavez-Vilchez jt). (p 24)

Isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks. Ka väljasaatmine on keelatud vaid juhul, kui terviseseisundit ja sihtriigi ravivõimalusi arvestades kaasneksid väljasaatmisega VSS §-s 171 sätestatud tagajärjed. (p 25)


VMS § 241 lg-s 3 on loetletud asjaolud, mida pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvesse võtta. Neid asjaolusid tuleb kaaluda ka lahkumisettekirjutuse tegemisel pärast seda, kui on tuvastatud tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3). Üheks kaalumisel arvesse võetavaks asjaoluks on tagajärjed välismaalase perekonnaliikmete jaoks. (p 20)


Lapse õiguste konventsiooni art-st 3 ning LasteKS § 5 p-st 3 ja §-st 21 tuleneb kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. Kohustus hinnata ja kindlaks määrata lapse huvid seob ka PPA-d, kui ta teeb otsuse lapse vanema Eestis viibimise ja elamise õiguse ning viimasele sissesõidukeelu kohaldamise üle, sest see võib riivata lapse õigusi ja kohustusi. (p 23)

Kuigi lapse huvid ei ole välismaalasest vanemat puudutavas menetluses ainumäärava tähtsusega, tuleb PPA-l lapse huve ka tegelikult hinnata ja kindlaks määrata, et neid koostoimes muude asjas tähtsust omavate asjaoludega korrakohaselt kaaluda (HMS § 4 lg 2, § 6, VMS § 241 lg 3). Lapse huvide korrektne hindamine ja kindlaks määramine on eriti olulised olukorras, kus kolmanda riigi kodanikust välismaalase laps on Eesti kodanik (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-133/15, Chavez-Vilchez jt). (p 24)

3-17-1545/81 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.02.2019

Nõustuda ei saa seisukohaga, et sissesõidukeelu pikkuse määramisel kaalumiskohustust pole, kuna seadus sätestab üldreegli, mis on vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisel viis aastat, ja sätte sõnastuses ei ole viidet „kuni“ viis aastat. VSS § 74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. (p 34)


Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest tähendust või samaväärset kaalu elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu on lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)


Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest tähendust või samaväärset kaalu elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu on lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)

Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)


Avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Seevastu avalik julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut. (Vt pikemalt nt C-82/16, K. A. jt, p 91.) (p 23)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. (p 21)


HKMS § 158 lg 2 teise lause järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga ning erandi näeb lõige 31 ette vaid rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsusele. Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb siiski, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.o ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (C-371/08, Ziebell, p 84). Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui ajavahemik lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle õiguspärasuse kohtuliku hindamise vahel on pikk (vrd nt liidetud kohtuasjad C-316/16 ja C-424/16, B, p 94).

Haldus- ja ringkonnakohus, omades faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad eeltoodust ja HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt muutunud. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane. (p 22)


Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)


Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)


EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 on sätestatud, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule (ingl an actual and sufficiently serious threat to publicpolicy or public security, sks eine gegenwärtige, hinreichend schwere Gefahr für die öffentliche Ordnung oder die öffentlicheSicherheit, pr une menace réelle et suffisamment grave pour l'ordre public ou la sécurité publique). Enne väljasaatmise kohta otsuse tegemist tuleb arvestada järgmiste teguritega: elamise kestus liikmesriigi territooriumil, isiku vanus, tagajärjed isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3). Ka direktiivi põhjenduses 16 rõhutatakse pikaajalise elaniku tugevdatud kaitset väljasaatmise vastu. (p 17)

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)

Kolleegiumi hinnangul tuleb küll jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kuid seda ei saa lugeda tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba (VMS § 241 lg 3). (p 30) Kuna ei ole tuvastatud tegelik oht avalikule korrale, tuleb vaidlusalune PPA otsus jõusse jätta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, kuid lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada. (p 31, vt ka p 27)

Kaebajal on võimalik esitada PPA-le tähtajalise elamisloa andmise menetluse uuendamise taotlus. Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. (p 36)


Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 149 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18)

VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 74 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise.

VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19)

Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)

Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda. (p 26)


Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine eeldab esiteks, et kindlaks tehakse isikust lähtuv oht, ning teiseks tuleb otsustada, kas tuvastatud oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba (VMS § 241 lg 1 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 15). Kaalumisel arvestatakse välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). Silmas tuleb pidada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumeid (vt pikemalt RKHK otsus ajas nr 3-3-1-2-16, p-d 16 ja 22). (p 15)

Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 149 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18)

VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 74 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise.

VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19)

Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)

Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda.

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)

Praegusel juhul tuleb küll jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kuid seda ei saa lugeda tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba (VMS § 241 lg 3). (p 30) Kuna ei ole tuvastatud tegelik oht avalikule korrale, tuleb vaidlusalune PPA otsus jõusse jätta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, kuid lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada. (p 31)


Narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus. Riigikohus on korduvalt märkinud, et „kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur“ (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 20.2 ja seal viidatud praktika). Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale.

Praegusel juhul on kaebaja toime pandud narkootikumidega seotud süüteod iseenesest puudutanud üksnes nende omandamist ja valdamist ning teda ei ole süüdi mõistetud grupiviisilises tegutsemises või vägivallaga seotud süütegudes. Ka on kaebajale mõistetud karistused olnud pea alati süüteokoosseisus sätestatud karistusmäära miinimumi lähedased. Toimepandud süütegude laad ja retsidiivsus näitavad kolleegiumi hinnangul siiski seda, et kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Küll ei saa eeltoodust teha automaatset järeldust, et oht avalikule korrale on tegelik. (p 27)


Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda.

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)


Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)


Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. (p 32)


PPA keeldus oma otsusega kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p-de 1, 2 ja 5 alusel. Kaebajal on võimalik esitada PPA-le tähtajalise elamisloa andmise menetluse uuendamise taotlus. Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. (p 36)


Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas praegusel juhul isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavuse kohta Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)

3-15-3228/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.10.2018

Avatud ühiskonnas on avalike rahaliste vahendite väärkasutuse ennetamisel oluline osa ka avalikkusel, sh ajakirjandusel, mida avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa ega suuda täielikult asendada. Nii on teabe avalikkusel oluline roll võimalike rikkumiste toimepanemisest heidutamisel ja nende ennetamisel. Kui avaliku võimu kontroll piirdub enamasti õiguspärasusele hinnangu andmisega, siis avalikkus juhib tähelepanu ka eetilistele küsitavustele. See aitab kaasa demokraatia ja avatud ühiskonna põhimõtetele rajatud riigis legitimatsiooni- ja vastutusahela tegelikule toimimisele. (p 18)


Põhiseadus võimaldab avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu nii isikustatud kui ka isikustamata kujul. AvTS-i ja TLS-i tuleb tõlgendada viisil, mille järgi AvTS § 36 lg 1 p 9 on erinorm TLS § 28 lg 2 p 13 suhtes. Viidatud AvTS-i säte kohustab kohalikku omavalitsust teabenõude saamisel andma kohaliku omavalitsuse töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta andmeid isikustatud kujul ning seda sõltumata töökohast. Sellist kohustust avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu ei väära ka AvTS-i eraelu puutumatust kaitsvad normid (nt AvTS § 4 lg 3, § 35 lg 1 p 12). Kohustus teabenõude korras töötasu kohta teavet väljastada ei tähenda teabe aktiivset avalikustamiskohustust. (p 20)

Seejuures tuleb kaaluda kahte vastandlikku põhiõigust: õigust saada teavet kohalikult omavalitsuselt tema tegevuse kohta (PS § 44 lg 2) ja kohaliku omavalitsuse töötajate õigust eraelu puutumatusele (PS § 26). Eri tõlgendusvõimaluste korral tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-73-04, p 36). (p 14)

Kohaliku omavalitsuse töötajate töötasude avalikustamise eesmärk on kohaliku omavalitsuse vara kasutamise läbipaistvus ja korruptsiooni vältimine (vt AvTS § 1). Asudes kohaliku omavalitsuse teenistusse töötajana, peab inimene arvestama avalikus sektoris töötamisest tingitud erisustega võrreldes erasektoriga. Nii on avalikule sektorile omased suurem avalikkuse tähelepanu, eelarvevahenditest tingituna piiratumad läbirääkimisvõimalused töötasu suuruse üle, õigusnormidest tulenevad nõuded ja piirangud tööle jms. (p 16)

Sõltumata sellest, milliseid ülesandeid kohaliku omavalitsuse töötaja täidab (vt ATS § 5 p 2, § 7 lg 4; KOKS § 35 lg 1, VVS § 43 lg-d 1 ja 2), on igal juhul vajalik kontroll lubamatutest kaalutlustest lähtuva töötaja valiku, töötasu suuruse määramise ja lisatasude maksmise ennetamiseks. Töötasu avalikkus on meede nii töötaja kui ka tööandja kontrollimiseks. Teabe isikustamata kujul väljastamise korral ei oleks see sama tõhus. (p 17)

Avatud ühiskonnas on avalike rahaliste vahendite väärkasutuse ennetamisel oluline osa ka avalikkusel, sh ajakirjandusel, mida avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa ega suuda täielikult asendada. Nii on teabe avalikkusel oluline roll võimalike rikkumiste toimepanemisest heidutamisel ja nende ennetamisel. Kui avaliku võimu kontroll piirdub enamasti õiguspärasusele hinnangu andmisega, siis avalikkus juhib tähelepanu ka eetilistele küsitavustele. See aitab kaasa demokraatia ja avatud ühiskonna põhimõtetele rajatud riigis legitimatsiooni- ja vastutusahela tegelikule toimimisele. (p 18)


Seadusandja seisukoht töötasude avalikkuse kohta ei ole üheselt tuvastatav AvTS-i, PalS-i ja ATS-i eelnõude menetlemise materjalidest. Lisaks on eri aegadel olnud erinevaid lähenemisi, kelle töötasu on avalik. Põhimõte, et hilisem seadus murrab varem kehtinu (AvTS jõustus 2001., TLS 2009. ja ATS 2013. aastal), koostoimes süstemaatilise tõlgendusega ei anna praegusel juhul samuti selget tõlgendusjuhist. Asjaolu, et ATS § 65 ja AvTS § 28 lg 1 p 25 näevad 1. aprillist 2013 ette ametniku palga aktiivse avalikustamise, võimaldab järeldada, et töötaja töötasu ei tule aktiivselt avalikustada veebilehel. See tõdemus ei anna vastust passiivse avaldamise, s.o teabenõude vastusena teabe väljastamise kohta. AvTS § 36 lg 1 p 9 formuleeringut „eelarvest makstud tasu“ saab valla töötajate töötasu kohta käiva teabe osas sisustada kahetiselt: isikustatult ja isikustamata kujul. Seejuures töötajate nimede aktiivset avalikustamiskohustust AvTS-i üldregulatsioon ette ei näe (vt AvTS § 28 lg 1 p 6). (p-d 12 ja 13)

Põhiseadus võimaldab avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu nii isikustatud kui ka isikustamata kujul. AvTS-i ja TLS-i tuleb tõlgendada viisil, mille järgi AvTS § 36 lg 1 p 9 on erinorm TLS § 28 lg 2 p 13 suhtes. Viidatud AvTS-i säte kohustab kohalikku omavalitsust teabenõude saamisel andma kohaliku omavalitsuse töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta andmeid isikustatud kujul ning seda sõltumata töökohast. Sellist kohustust avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu ei väära ka AvTS-i eraelu puutumatust kaitsvad normid (nt AvTS § 4 lg 3, § 35 lg 1 p 12). Kohustus teabenõude korras töötasu kohta teavet väljastada ei tähenda teabe aktiivset avalikustamiskohustust. (p 20)

3-14-51567/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.10.2017

EIK on pidanud lubatavaks vahistatute ja süüdimõistetute erinevat kohtlemist pereliikmetega pikaajalise kokkusaamise õiguse küsimuses uurimise või julgeolekuga seotud kaalutlustel, arvestades konkreetset juhtumit. Probleemne on automaatne keeld, mida ei põhjendata individuaalsete asjaoludega. Erineva kohtlemise õigustatust on EIK analüüsinud, silmas pidades mh kuriteo olemust, milles isikut süüdistatakse, kokkusaava pereliikme tausta ja seotust konkreetse süüteoga. (Vt EIK 13. detsembri 2011. a otsus asjas nr 31827/02 Laduna vs. Slovakkia, p 66; 9. juuli 2013. a otsus asjas nr 42615/06 Varnas vs. Leedu, p-d 119–120; 23. juuni 2015. a otsus asjas nr 39633/10 Costel Gaciu vs. Rumeenia, p-d 59–60.) (p 22)

Kolleegiumi hinnangul võib vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu legitiimseks eesmärgiks olla lisaks RKPJK otsustes asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16 (vt p 97) nimetatud kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimisele ka kuritegude tõkestamine laiemalt. Praegusel juhul põhjendas prokuratuur kaebajale KrMS § 1431 alusel lisapiirangute seadmist kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise vajadusega. Vahistamist pidas prokuratuur vajalikuks nii õigusemõistmise huvides kui ka narkootikumidega seotud kuritegude ärahoidmiseks. Kaebaja vahistamisel, mille tagajärjeks oli pikaajaliste kokkusaamiste võimatus, tugines kohus rahvatervise vastu suunatud kuritegude tõkestamise vajadusele. Seega olid kaebaja puhul piirangul mõlemad eelnimetatud eesmärgid. (p 26)

Vt ka p 29 ja RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16.


Kolleegiumi hinnangul võib vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu legitiimseks eesmärgiks olla lisaks RKPJK otsustes asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16 (vt p 97) nimetatud kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimisele ka kuritegude tõkestamine laiemalt. Praegusel juhul põhjendas prokuratuur kaebajale KrMS § 1431 alusel lisapiirangute seadmist kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise vajadusega. Vahistamist pidas prokuratuur vajalikuks nii õigusemõistmise huvides kui ka narkootikumidega seotud kuritegude ärahoidmiseks. Kaebaja vahistamisel, mille tagajärjeks oli pikaajaliste kokkusaamiste võimatus, tugines kohus rahvatervise vastu suunatud kuritegude tõkestamise vajadusele. Seega olid kaebaja puhul piirangul mõlemad eelnimetatud eesmärgid. (p 26, vt ka p 29)

Pikaajalised kokkusaamised toimuvad ilma pideva järelevalveta (VangS § 25 lg 2), mistõttu on nende raames võimalike uute kuritegude planeerimine või ka sooritamine oluliselt tõenäolisem kui lühiajalisel kokkusaamisel, mis toimub järelevalve all (VangS § 24 lg 1). (p 27)

Lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotlema kriminaalmenetluse raames. (p 31)


Lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotlema kriminaalmenetluse raames. (p 31)

3-3-1-19-17 PDF Riigikohus 27.06.2017

PS-st ei tulene samasooliste isikute õigust sõlmida abielu Eestis. PKS välistab küll samasoolistel isikutel Eestis abielu sõlmimise, kuid see keeld ei välista mujal maailmas sõlmitud abielude tunnustamist. Eesti õigus ei saa reguleerida abielu sõlmimist kõikjal maailmas. PKS § 1 lg 1 ei kohaldu abielu sõlmimisele välismaal, kui kummagi abielluja elukoht pole Eestis. REÕS § 55 lg 2 nõuab, et üldjuhul tuleb abikaasade elukohariigi seadusele vastav välismaa abielu lugeda kehtivaks ka Eestis. Kehtetuks võib niisuguse abielu lugeda vaid siis, kui abielu on ilmselges vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (REÕS § 7). REÕS § 7 kasutab määratlemata õigusmõisteid, delegeerides sellega hindamisõiguse seaduse rakendajale, sh kohtule. Õiguslikult on vaieldav, kas samasooliste välismaise abielu kehtivaks lugemine rikuks Eesti õiguse olulisi põhimõtteid. (p-d 16 ja 28)

Perekonnaelu kaitset riigi sekkumise eest ei ole PS tekstis seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. Ka ei ole samasooliste isikute kooselu Eestis seadusega keelatud ega karistatav. PS §-st 26 ega § 27 lg-st 1 ei tulene samasooliste isikute õigust sõlmida abielu Eestis ning riik võib sekkuda välismaalase perekonnaellu, välistades tema õiguse elada perekonnaliikmega koos Eestis. Riigil on õigus keelata välismaalasel elada Eestis perekonnaliikme juures, seda aga ainult siis, kui keelamiseks on mõjuv põhjus. Samast soost elukaaslastel on aga õigus riigi kaitsele (PS § 13) ning mistahes õiguste piirang ei tohi minna vastuollu diskrimineerimise keeluga (PS § 12 lg 1) ja peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik (PS § 11). Keeld elada poolelioleva kohtumenetluse ajal Eestis sekkub intensiivselt perekonnaellu. Samas ei riku isiku ajutine elamine Eestis kellegi õigusi ega avalikku huvi. (p-d 16 ja 26)

Nii eri- kui samasooliste paaride perekonnaelu kuulub ka Euroopa inimõiguste konventsiooni kaitsealasse. Asjades Pajić vs. Horvaatia ning Taddeucci ja McCall vs. Itaalia tuvastas EIK, et samast soost paarile elamisloa andmisest keeldumine on teatud juhtudel diskrimineeriv sekkumine perekonnaellu (EIÕK artikli 8 ja 14 koosmõjus rikkumine). (p-d 16 ja 17)

Samasooliste isikute abielu või partnerluse fakt võib Eestis Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ art 2 lg 2 alapunktide a ja b ja art 3 lg 2 alapunkti b järgi, samuti Riigikogus vastu võetud Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 22 alusel anda EL kodaniku perekonnaliikmele tähtajalise elamisõiguse. Kui lähteriigis tunnustatakse samasooliste isikute kooselu samaväärsena abieluga, siis on põhjendatud elamisloa andmine ka vastuvõtvas riigis. (p 18)


VMS § 43 lg 1 p 5, mille järgi on üheks välismaalase Eestis ajutise viibimise aluseks vahetult kohtulahendist tulenev õigus või kohustus viibida Eestis, üksnes viitab võimalusele, et välismaalane võib riigis viibida ka vahetult kohtulahendi alusel (nt tõkend elukohast lahkumiseks), kuid ei anna ise kohtule volitust anda välismaalasele riigis viibimise õigust. Alus VMS § 43 lg 1 p-s 5 viidatud kohtulahendi tegemiseks peab seega tulenema mõnest muust seadusest. Esialgse õiguskaitse määrus, millega kohustatakse andma tähtajalist elamisluba, ei ole Eestis elamise ja töötamise vahetuks õiguslikuks aluseks. Vahetuks õiguslikuks aluseks on esialgse õiguskaitse määruse alusel antav haldusakt, s.o elamisluba. (p 23.1)

Väljasaatmise keelamine ei anna üldjuhul välismaalasele õigust riigis elada ja töötada, samuti mitte õigust naasta riiki pärast ajutist eemalviibimist. (p 23.2)


Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Kaebus ei tohi seejuures olla ilmselgelt perspektiivitu. Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad aga esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal olla veel ebaselged. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi isikule, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele. (p 15)

Esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada abstraktselt, näitamata ära esialgse õiguskaitse vahendit, st õigust või kohustust, mis esialgse õiguskaitse määrusest tuleneb. Kohus ei saa esialgse õiguskaitse korras anda elamisluba ega ühtegi muud haldusakti. Kohus saab HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel vaid kohustada haldusorganit andma esialgse õiguskaitse korras haldusakti. Ka tähtajaline elamisluba on haldusakt, mille andmiseks esialgse õiguskaitse korras saab kohus teha ettekirjutuse HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel. (p-d 20 ja 22)


Kohus võib esialgse õiguskaitse korras muuhulgas kohustada haldusasutust andma ajutiselt välja vaidlusaluseid lube. HKMS § 249 lg 4 järgi piirdub esialgse õiguskaitse kestus kohtumenetluse ajaga. (p-d 29 ja 30)

VMS § 43 lg 1 p 5, mille järgi on üheks välismaalase Eestis ajutise viibimise aluseks vahetult kohtulahendist tulenev õigus või kohustus viibida Eestis, üksnes viitab võimalusele, et välismaalane võib riigis viibida ka vahetult kohtulahendi alusel (nt tõkend elukohast lahkumiseks), kuid ei anna ise kohtule volitust anda välismaalasele riigis viibimise õigust. Alus VMS § 43 lg 1 p-s 5 viidatud kohtulahendi tegemiseks peab seega tulenema mõnest muust seadusest. Esialgse õiguskaitse määrus, millega kohustatakse andma tähtajalist elamisluba, ei ole Eestis elamise ja töötamise vahetuks õiguslikuks aluseks. Vahetuks õiguslikuks aluseks on esialgse õiguskaitse määruse alusel antav haldusakt, s.o elamisluba. (p 23.1)

Väljasaatmise keelamine ei anna üldjuhul välismaalasele õigust riigis elada ja töötada, samuti mitte õigust naasta riiki pärast ajutist eemalviibimist. (p 23.2)

3-3-1-15-16 PDF Riigikohus 11.10.2016
EhS

Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)


Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)


Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. (p 16)


Kui haldusorgan ei järgi menetlusnorme haldusmenetluses, mida iseloomustab ulatuslik otsustusruum, lasub temal tõendamiskoormus, et ka menetlusnormide järgimisel oleks menetlustulem olnud samasugune. (p 36)


Üldjuhul ei oma detailplaneeringu kehtestamisel õiguslikku tähendust see, kes on ehitisse paigutatava seadme tootja või milline on selle tüüp. Pigem tuleb planeeringu elluviimisel lähtuda parima võimaliku tehnika põhimõttest. Aja jooksul tehnika areneb. Tuulikutüübi muutmine ei ole õigusvastane, kui sellega ei kahjustata avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi ning planeeringust ei nähtu selgelt selle kehtestaja tahet määrata seadme tüüp kindlaks õiguslikult siduvana. (p 29)


Kasutusloa andmisel ei kontrolli haldusorgan mitte üksnes ehitise vastavust ehitusprojektile, vaid ka ehitise nõuetelevastavust laiemalt. Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamise või muutmise vajadust. Vaatamata EhS v.r § s 34 sõnaselge sätte puudumisele, tuleb kasutusloa väljastamise otsustamisel hinnata ka seda, kas kasutusloa väljastamine ning ehitise või selle osa kasutamine kasutusloaga määratud otstarbel ei too kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist. Erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks ja isikute õiguste kaitseks on haldusorganil võimalik anda kasutusluba ka kõrvaltingimusega, reguleerides tuulikute puhul näiteks nende töörežiimi. (p 32)

Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb kohalikul omavalitsusel tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41)

Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)


Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)

Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)

Sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskastutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ ei sea müra piirnorme sõltuvusse üksnes maa sihtotstarbest. Olukorras, kus maatulundusmaal paiknev hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda kui elamumaa sihtotstarbega maal paikneva elamu puhul, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme. Elamumaaks sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 mõttes tuleb lugeda ka maatulundusmaa õuemaa kõlvik. (p 38-39)

Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb KOV-l tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41)

Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)

3-3-1-1-16 PDF Riigikohus 27.05.2016

VMS § 233 lg 3 ja sellega seonduvad normid ei riku perekonnaelu põhiõigust. Perekonnaelu elamise tingimuseks ei ole vältimatult pikaajalise elaniku elamisloa väljastamine. Perekonnaelu on võimalik Eestis elada ka teistel seaduslikel alustel, sh tähtajalist elamisluba omades. Riive intensiivsust vähendab see, et eemalviibimise registreerimata jätmiseks mõjuva põhjuse esinemisel saab isikule pikaajalise elaniku elamisloa väljastada. (p 22)


Pikaajalise elaniku elamisloa väljastamiseks peab PPA kontrollima isiku riigist eemalviibimise kestust, mis on eelnimetatud elamisloa väljastamise põhikriteeriumiks. Eemalviibimise registreerimiskohustus kohaldub kõigile elamisluba omavatele isikutele VMS § 252 alusel ning sama seaduse § 233 lg 3 ei sätesta sellest erandit. VMS § 233 lg 3 sisu on selgitatav süstemaatilise tõlgendamisega. Eemalviibimise registreerimise kohustus ja selle täitmata jätmisel mõjuva põhjuse esinemise vajadus on piisava hoolsuse järgimise korral normi adressaadile ettenähtav. Puuduvad mõistlikud põhjused, miks peaks pikaajalise elaniku elamisloa kriteeriumiks olevat püsivat Eestis elamist ja sellega seotud ajutise eemalviibimise registreerimist reguleerivaid sätteid tõlgendama teistest VMS-is püsiva elamise kriteeriumit ettenägevatest sätetest erinevalt. VMS § 233 lg-s 1 sätestatud tähtaegade ületamise korral tuleb kontrollida eemalviibimise registreerimata jätmiseks mõjuva põhjuse esinemist ning selle esinemisel eemalviibimise sisulist põhjendatust. VMS § 233 lg-t 1 ja 3 tuleb kohaldada koos VMS §-dega 256 ja 257. Kui puuduvad mõjuvad põhjused eemalviibimise registreerimata jätmiseks ning seetõttu ei ole pikaajalise elaniku elamisloa väljastamise eelduseks olev püsivalt Eestis elamise kriteerium täidetud, esineb alus pikaajalise elaniku elamisloa väljastamisest keeldumiseks. (p 22-23)

Seadusliku esindaja käitumine haldusmenetluses, nii pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamisel kui ka varem registreerimiskohustuse täitmiseks tehtud toimingud, on PKS § 116 ja § 120 alusel omistatavad esindatavale. (p 24)


VMS § 233 lg 3 ei ole vastuolus direktiivi 2003/109/EÜ nõuetega, sest vastab direktiivi art 4 sätestatud nõuetele. Eemalviibimise registreerimise ja põhjendatuse tõendamise korda ei ole direktiivis käsitletud. Määrustes esitatud andmetest ja VMS §-des 233, 256 ja 257 sätestatud tingimustest ning haldusmenetluse üldpõhimõtetest tuleb lähtuda ka eemalviibimise tagantjärele põhjendatuks lugemise taotluse esitamisel. Iga menetlustoimingut pole vaja määruses või seaduses detailselt reguleerida. Euroopa Kohtult pole vaja eelotsust küsida, sest direktiivi asjakohased sätted on selged. (p 21)

3-3-1-85-15 PDF Riigikohus 23.03.2016

HMS § 43 lg 2 järgi on haldusaktina käsitatav sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest. Haldusmenetluse lõpetamine sisulisel põhjusel, sealhulgas Andmekaitse Inspektsiooni teade, et isikuandmete töötlemisel seaduse rikkumist ei tuvastanud, on võrdväärne haldusakti andmisest keeldumisega. (p 11)


HMS § 43 lg 2 järgi on haldusaktina käsitatav sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest. Haldusmenetluse lõpetamine sisulisel põhjusel, sealhulgas Andmekaitse Inspektsiooni teade, et isikuandmete töötlemisel seaduse rikkumist ei tuvastanud, on võrdväärne haldusakti andmisest keeldumisega. (p 11)

Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks (vt nt 13. oktoobri 2010 otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15; 23. oktoobri 2013 määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 17; 22. oktoobri 2014 otsus nr 3-3-1-42-14, p 12). Puudutatud isik võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. (p 13)

Õigus eraelu puutumatusele ei ole üksnes kaitseõigus riigi sekkumise vastu, vaid see loob riigile ka positiivseid kohustusi. Andmekaitse Inspektsiooni järelevalve üheks peamiseks eesmärgiks on kaitsta füüsiliste isikute õigust eraelu puutumatusele. Isikul on kaebeõigus vaidluses selle üle, kas Andmekaitse Inspektsioon oleks pidanud järelevalvemenetlust jätkama ja tegema kolmandale isikule ettekirjutuse. (p-d 15-16)

Andmekaitse Inspektsioonil on kaalutlusõigus, kas jääda kaebuse piiridesse või kontrolliulatust enda initsiatiivil laiendada. (p 29)


IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, mitte ei ole iseseisev alus andmete töötlemiseks. Ka ei tulene sellest sättest, et juba avalikustatud isikuandmete uueks töötlemiseks ei pea olema seaduslikku alust (vt 12. juuni 2012 otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23; 18. veebruari 2015 otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Avalikest allikatest pärinevate andmete isikute lõikes koondamine ning avaldamine varalist seisundit kajastava pingereana laia lugejaskonnaga majanduslehes loob isikuandmetele uue konteksti ning avardab oluliselt teavitatavate isikute ringi, kujutades endast seega arvestatavat eraelu riivet. (p 18)


Õigus eraelu puutumatusele ei ole üksnes kaitseõigus riigi sekkumise vastu, vaid see loob riigile ka positiivseid kohustusi. Andmekaitse Inspektsiooni järelevalve üheks peamiseks eesmärgiks on kaitsta füüsiliste isikute õigust eraelu puutumatusele. Isikul on kaebeõigus vaidluses selle üle, kas Andmekaitse Inspektsioon oleks pidanud järelevalvemenetlust jätkama ja tegema kolmandale isikule ettekirjutuse. (p 15-16)


Kui andmed on loodud kutselise ajakirjanduse tulemina ning avaldatud üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaandes, tuleb ajakirjanduslikku eesmärki eeldada. Ajakirjandusvabadus oleks olulisel määral pärsitud, kui meedias võiks isikuga seotud teavet töödelda ja avaldada üksnes isiku nõusolekul. IKS § 11 lg 2 kohaselt tuleb riive puhul leida tasakaal eraelu puutumatuse ning avaliku huvi ja teiste isikute õiguste vahel. (p 20-21)

Ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustusvabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel. Avaliku huvi puudumist võiks sedastada näiteks juhul, kui avaldatakse eraelu detaile, mis kuidagi ei seondu avaliku huviga ega aita kaasa ühiskondlikule debatile. Sealjuures peaks avalik huvi puuduma täielikult ja ilmselgelt, sest vastasel juhul saaks täitevvõim riikliku järelevalve käigus liiga suures ulatuses otsustada, millistel teemadel võib ajakirjandusväljaanne kirjutada ja millistel mitte. See moonutaks ajakirjandusvabadust. IKS § 11 lg-s 2 nimetatud ülekaalukas avalik huvi ei tähenda huvi kuulumist mingisse eriliselt kaitstud huvide kataloogi. Avaliku huvi ülekaalukus tuleb kindlaks teha konkreetse juhu asjaolude põhjal, võrreldes andmete avaldamise kasuks rääkivaid asjaolusid tagajärgedega, mida isikule põhjustatakse. Isiku andmete avaldamist ei õigusta pelk erahuvi ega sensatsioonijanu. (p 23)

Investori tegevus börsil ei ole selgelt eraeluline ega avalik, vaid skaala keskel asuv tegevus. Avalik huvi selle kajastamise vastu pole sedavõrd kaalukas kui nt isiku poliitilise tegevuse puhul. Teisalt aga ei toimu investeerimine inimese intiim- või privaatsfääris. (p 24)

Isiku tuntus kutsetegevuses ei anna iseseisvat alust pidada teda avaliku elu tegelaseks. (p 25)


Õigus eraelu puutumatusele ei ole üksnes kaitseõigus riigi sekkumise vastu, vaid see loob riigile ka positiivseid kohustusi. Andmekaitse Inspektsiooni järelevalve üheks peamiseks eesmärgiks on kaitsta füüsiliste isikute õigust eraelu puutumatusele. Isikul on kaebeõigus vaidluses selle üle, kas Andmekaitse Inspektsioon oleks pidanud järelevalvemenetlust jätkama ja tegema kolmandale isikule ettekirjutuse. (p 15-16)

IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, mitte ei ole iseseisev alus andmete töötlemiseks. Ka ei tulene sellest sättest, et juba avalikustatud isikuandmete uueks töötlemiseks ei pea olema seaduslikku alust (vt 12. juuni 2012 otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23; 18. veebruari 2015 otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Avalikest allikatest pärinevate andmete isikute lõikes koondamine ning avaldamine varalist seisundit kajastava pingereana laia lugejaskonnaga majanduslehes loob isikuandmetele uue konteksti ning avardab oluliselt teavitatavate isikute ringi, kujutades endast seega arvestatavat eraelu riivet. (p 18)

3-3-1-11-16 PDF Riigikohus 22.03.2016

VSS § 16 lg 1 teise lause kohaselt ei lükka väljasaatmise vaidlustamine kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi. Sellegipoolest annab HKMS § 249 lg 1 muu hulgas lahkumisettekirjutuse vaidlustamisel aluse kohaldada põhjendatud vajaduse korral esialgset õiguskaitset, mis võib HKMS § 251 lg 1 p-st 1 tulenevalt seisneda vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise peatamises. (p 16)

Asjaolu, et kaebaja kinnipidamiskeskuses hoidmise maksimumtähtaeg on möödunud, ei takista PPA-d kohaldamast lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks teisi VSS § 10 lg s 2 loetletud järelevalvemeetmeid. See on lubatud ka ajal, kui lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). (p 19)


Asjaolu, et kaebaja kinnipidamiskeskuses hoidmise maksimumtähtaeg on möödunud, ei takista PPA-d kohaldamast lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks teisi VSS § 10 lg-s 2 loetletud järelevalvemeetmeid. See on lubatud ka ajal, kui lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). (p 19)


Kuigi praeguses asjas viitab kaebaja üksnes enda era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisele lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtimajäämise korral, nähtub EIK praktikast, et teatud juhtudel on ka sellistes asjades väljasaatmise peatamine kohtumenetluse ajaks ainus viis õiguskaitsevahendi tõhususe tagamiseks. Kaebaja väljasaatmise korral riiki, kus tal igasugused sidemed, elukoht ja kontaktid puuduvad, muutub tema osalemine enda era- ja perekonnaelu kaitseks olulises kohtumenetluses keeruliseks. (p 19)


Kuigi praeguses asjas viitab kaebaja üksnes enda era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisele lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtimajäämise korral, nähtub EIK praktikast, et teatud juhtudel on ka sellistes asjades väljasaatmise peatamine kohtumenetluse ajaks ainus viis õiguskaitsevahendi tõhususe tagamiseks. Kaebaja väljasaatmise korral riiki, kus tal igasugused sidemed, elukoht ja kontaktid puuduvad, muutub tema osalemine enda era- ja perekonnaelu kaitseks olulises kohtumenetluses keeruliseks. (p 19)

Lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine on oluline tagamaks, et kaebaja saaks tõhusalt osaleda asja kohtulikul arutamisel, ning kaebaja väljasaatmine enne kohtumenetluse lõppu raskendaks kaebuse rahuldamise korral oluliselt selle eesmärkide saavutamist. (p 20)

3-3-1-53-12 PDF Riigikohus 24.10.2012

Rahvusvaheline lapsendamise komisjoni tegevus on käsitatav avalik-õiguslikuna, sest see komisjon on moodustatud Sotsiaalministeeriumi juurde perekonnaseaduse alusel, mistõttu on tegemist haldusorganiga. Komisjoni tegevus ei ole käsitatav eraõiguslikus suhtes osalemisena, sest eraisikutel ei ole pädevust otsustada seda, kas teise isiku laps lapsendada välisriiki või mitte.

Rahvusvahelise lapsendamise korral peab olema rahvusvahelise lapsendamise komisjoni luba (heakskiit) selleks, et maakohus saaks otsustada lapsendamise kasuks. Kui komisjon luba ei ole andnud, ei ole lapsendamise eeldus täidetud ja maakohus ei saa lapsendamise kasuks otsustada. Kuna selles olukorras ei kontrolli maakohus seda, kas komisjon tegevus oli õiguspärane või mitte, siis puudub vaidluse lahendamiseks teistsugune menetluskord kui halduskohtumenetlus. Seetõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse.


Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 ei garanteeri õigust luua perekonda ega lapsendada. Õigus perekonnaelule eeldab perekonna olemasolu või vähemalt potentsiaalseid sidemeid, mida on võimalik arendada. Praegusel juhtumil ei nähtu, et lapsed ja lapsendamist soovivad isikud oleksid elanud koos ja nende vahel oleksid tekkinud emotsionaalsed, isiklikud, majanduslikud sidemed, mis lubaksid järeldada perekondlike sidemete olemasolu. Sellest tulenevalt ei riiva lapsendamist keeldumine lapsendamist soovivate isikute õigust perekonnaelule.


Halduskohtusse saab pöörduda oma subjektiivsete avalike õiguste kaitseks. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 ei garanteeri õigust luua perekonda ega lapsendada. Õigus perekonnaelule eeldab perekonna olemasolu või vähemalt potentsiaalseid sidemeid, mida on võimalik arendada. Praegusel juhtumil ei nähtu, et lapsed ja lapsendamist soovivad isikud oleksid elanud koos ja nende vahel oleksid tekkinud emotsionaalsed, isiklikud, majanduslikud sidemed, mis lubaksid järeldada perekondlike sidemete olemasolu. Sellest tulenevalt ei riiva lapsendamist keeldumine lapsendamist soovivate isikute õigust perekonnaelule.

Nii Haagi kui lapse õiguste konventsioonid rõhutavad, et siseriiklikud menetlused peavad tagama lapse huvide kaitse. Ka rahvusvahelist lapsendamist reguleeriv siseriiklik õigus peab olema loodud lapse huvides. Konventsioonidest ei ole välja loetav, et siseriiklikud menetlused rahvusvaheliseks lapsendamiseks peaksid kaitsma ka lapsendamist soovivate isikute huve luua konkreetse lapse lapsendamisega endale perekond. Rahvusvahelist lapsendamist puudutavad perekonnaseaduse sätted ja rahvusvahelise lapsendamise komisjoni tegevust reguleerivad Vabariigi Valitsuse 17. juuni 2010. a määruse nr 75 ja Sotsiaalministri 18. juuni 2010. a määrus nr 41 tagavad laste huvide kaitse kasvada kindlas ja turvalises perekonnas. Nimetatud regulatsioonid ei kaitse lapsendamist soovivate isikute huve luua endale perekonda laste lapsendamise teel. Lapsendamisest huvitatud isikud ei saa halduskohtule esitatud kaebusega kaitsta lapsendamata lapse huve ja õigusi.

3-3-1-44-11 PDF Riigikohus 03.07.2012

PS § 27 lg 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, on erisätteks PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse suhtes. Eelnimetatud kohustusele vastab abivajava pereliikme õigus saada pereliikmelt hoolitsust. PS § 27 lg 5 tähenduses hõlmab hoolitsus nii pereliikme õigust saada ainelist abi, kui ka õigust saada pereliikmetelt isiklikku hooldust.

PS § 26 tähenduses hõlmab perekond üldjuhul vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kelle vahel on sõltuvussuhe. PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustus hõlmab sõltuvalt asjaoludest ka täisealisi pereliikmeid. PS §-st 26 kui ka § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõiguse kandjaks on ka Eestis viibivad välismaalased ja seda sõltumata sellest, kas nad viibivad Eestis seaduslikult.


PS § 27 lg-st 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, ei tulene õigust asuda Eestisse elama. Kui abivajav pereliige ei ela Eestis, siis tuleb arvestada ka riigi õigust otsustada selle üle, kellele anda riigis elamiseks õigus. Riigi õigus takistada PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmiseks või õiguse realiseerimiseks Eestisse elama asumist sõltub juhtumi asjaoludest, eelkõige abi vajalikkusest ja selle osutamise võimalikkusest väljaspool Eestit.


Riiklik julgeolek on legitiimne eesmärk selleks, et elamisloa andmisest keeldumisega riivata põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigust. VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 riivavad intensiivselt elamisloa taotleja PS § 27 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. Elamisloa taotluse menetlemisel kaalutlusõiguse puudumine aitab hoida kokku ressursse ja vältida võimalikke kaalumisega kaasnevaid vigu, kuid oht riigi julgeolekule ei kaalu üles PS § 27 lg 5 sätestatud põhiõiguse riivet, mis tuleneb elamisloa andmisest ilma kaalumisõiguseta keeldumisest. Kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 on osas, milles need sätted keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel, vastuolus põhiseaduse §-ga 11 ja § 27 lg-ga 5.

VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.


VMS § 123 lg 1 p 3 seostatakse vanemale elamisloa andmine täisealise lapse juurde elama asumiseks sellega, et vanemal ei ole võimalik hooldust saada oma asukohariigis või muus riigis. Välisriiki peetakse silmas ka juhul, kui elamisloa taotleja elab Eestis. Säte ei täpsusta hoolduse olemust välisriigis. Tuleb asuda seisukohale, et hoolduse all välisriigis peetakse silmas ka laste poolt välisriigis elavatele vanematele raha saatmist põetaja palkamiseks, samuti välisriigi või selle hoolekandesüsteemi osutatavat hooldust. Seejuures ei ole piisav üksnes abstraktne tõdemus, et hoolduse erinevatel viisidel osutamise võimalikkusest, vaid tuleb hinnata hoolduse erinevate viiside välisriigis osutamise võimalikkust ning nende prognoositavat tulemust hoolduse osutamisega Eestis.

Üksnes välisriigi seaduse sättega, mis kehtestab abstraktse normina õiguse hooldusele ja sellele vastava kohustuse, ei saa põhjendada seisukohta, et hooldus välisriigis on ka tegelikkuses võimalik. Seaduse iga säte elab koos rakendamispraktikaga, mille on kujundanud asjaomane välisriik.


VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba ja selle pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. See säte lisati seadusesse, et Ameerika Ühendriikide abiprogrammis osalenud isikud täidaksid programmis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustust lahkuda Eestist ja edaspidi saabuda Eestisse üksnes viisa alusel. Piirangu üks eesmärk on tagada vabatahtlikult võetud kohustuste täitmine ja kaitsta sellega Eesti riigi julgeolekut. Endise NSVL-i sõjaväelaste olukorda ja väljasaatmist Eestist puudutasid ka Eesti ning Venemaa vahel 1994. aasta juulis sõlmitud kokkulepped. EIK on pidanud soovi kaitsta riigi rahvuslikku julgeolekut legitiimseks EIÕK artikli 8 lg 1 riivamiseks.

VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.

3-3-1-11-12 PDF Riigikohus 16.05.2012

RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise korral. Nimetatud sätte mõttes hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt otsus asjas nr 3-3-1-78-11 p 15). Pikaajalise kokkusaamise õigusvastast katkestamist vangla poolt ei saa pidada väheintensiivseks riiveks ning sellisel alusel esitatud kaebuse puhul ei ole tegemist mitteolulise õiguse rikkumise alusel esitatud kaebusega.


Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Põhiseadus kaitseb isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu. Kohtupraktika kohaselt on pereliikmetel õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-05). Seega tähendab perekonnaelu puutumatus ka õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt otsuskohtuasjas nr 3-4-1-9-10).

Perekonnaelu kaitseala hõlmab eelkõige perekonnaliikmete õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Ühe olulisema osa perekonnaelust moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega. Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel.


RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise korral. Nimetatud sätte mõttes hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt otsus asjas nr 3-3-1-78-11 p 15).


Kinnipeetavale võimaldatav pikaajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise võimalusi, mis aitab vältida tema sotsiaalsete sidemete katkemist. Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele.

Perekonnaelu kaitseala hõlmab eelkõige perekonnaliikmete õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Ühe olulisema osa perekonnaelust moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega.

Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel.

3-3-1-78-11 PDF Riigikohus 30.01.2012

Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu mittelubamine erakorralise perekondliku sündmuse puhul riivab õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Selle põhiõiguse kandjaks on ka kinnipeetavad, kes on karistusest ära kandnud vähem kui ühe aasta, sh kinnipeetavad, kelle karistusaeg on lühem kui üks aasta. Erakorralise väljasõidu tingimusteta välistamine võiks tuua kaasa eraelu puutumatuse ebaproportsionaalse riive. Seetõttu tuleb VangS § 32 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see kehtestab erandi kõikide VangS § 32 lg-s 1 sätestatud piirangute suhtes.


Mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, sest valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul piisab asjaolude tõendamisest, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vrd Riigikohtu 13.01.2010 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-152-09, p 16, ja 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, p 13).

Kui isik ei saa haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu külastada oma raskelt haiget lähedast, siis on usutav, et sellega kaasnevad märkimisväärsed hingelised üleelamised, sh teadmatus ja mure, mis on oma intensiivsuse tõttu käsitatavad kannatustena. Sellistel asjaoludel saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada.


Tulenevalt VangS § 32 lg-st 4 ja justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 82 lg 1 p-st 1 peab vanglateenistus väljasõiduks loa andmisel muu hulgas arvestama kinnipeetava poolt toimepandud kuritegude asjaolusid ja laadi. Seetõttu võis kartus väljasõidul alkoholi tarvitamise ning sellega kaasneda võivate ekstsesside osas olla teatud määral põhjendatud, kuid kõnealust ohtu ei saa pidada piisavaks, et väljasõidust keelduda. Arvestades kinnipeetava isa tervislikku seisundit oli loa andmisest keeldumisel tegemist tõsise perekonnaellu sekkumistega, mida võis õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile. Kinnipeetava ülekaalukat õigust külastada raskes terviseseisundis lähedast on sarnastel asjaoludel tunnistanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus 29. novembri 2011. a otsuses asjas nr 40195/08: Giszczak vs. Poola, p 31.


Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele on Riigikohus selgitanud 10.03.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-77-04. Kohtu võimalusi põhjusliku seose tuvastamisel on täpsustatud 22.10.2009 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-66-09. Kaalutlusõiguse vähenemine on põhjusliku seose eelduseks saamata jäänud tulu hüvitamisel, kuid ka teiste kahju liikide, sh mittevaralise kahju puhul. Kuna kinnipeetaval oli ülekaalukas õigus külastada raskes terviseseisundis lähedast, siis oli vangla kaalutlusõigus vähenenud selliselt, et õiguspärane keeldumine väljasõiduks loa andmisest ei olnud võimalik.

3-3-1-45-06 PDF Riigikohus 13.11.2006
VSS

Isiku õigust perekonnaelule võib piirata riigi julgeoleku kaalutlustel. Väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6.


Pärast väljasaatmise võimatuse ilmnemist tähendaks lahkumisettekirjutuse tegemine ja VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete rakendamine isiku õiguste eesmärgitut ja seega ka ebaproportsionaalset piiramist. Ka oleks sellises olukorras lahkumisettekirjutuse tegemine vastuolus VSS § 14 lg-ga 4, mille kohaselt väljasaatmist ei kohaldata, kui see on muutunud võimatuks.


VSS § 25 sõnastusest ei saa teha järeldust, et ülejäänud juhtudel tuleb igal juhul isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendada. Väljasaatmiskeskusse paigutamine ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on haldustoiminguks loa andmine Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki mõttes (vt ka VSS § 26 lg 1). Loa andmine kui ka selle pikendamine on oma olemuselt halduskohtuniku kaalutlusotsustus ning kohase materiaalõigusliku aluse puudumine seaduses ei saa võtta halduskohtunikult kaalutlusõigust. Tähtaja pikendamata jätmise üheks põhjuseks on väljasaatmise muutumine perspektiivituks, kuid tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse.

Pikka aega Eestis elanud kodakondsuseta välismaalase väljasaatmiskeskusesse paigutamine oletades, et on olemas kolmas riik, kes võib olla vastuvõtvaks riigiks, oleks vastuolus Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6. Uurida tuleb isiku sidemeid vastava riigiga. Samuti tuleb arvestada, et kui Eestist ei ole õnnestunud mõnda riiki sellest riigist sõltuvatel põhjustel isikuid välja saata või see on õnnestunud haruharva, tuleb väljasaatmine sellesse riiki lugeda väheperspektiivikaks. Väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa aga lähtuda sellest, et isik soovib Eestis elada ega soovi lahkuda.

Isiku õigust perekonnaelule võib piirata riigi julgeoleku kaalutlustel. Väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6.

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json