3-19-1565/46
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.10.2023 |
|
Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle tuleb RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt lisaks kohaldada ka VÕS §-e 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047 (RKHKo 3-3-1-3-12, p 41). (p 15)
KrMS § 214 lg 1 mõttes on menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave, milleks on mh menetlusosaliste ring (RKKKm nr 1-22-1949/24, p 37). KrMS § 214 lg 1 lubab avaldada kohtueelse menetluse andmeid üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustel. KrMS § 214 lg 2 järgi on kohtueelse menetluse andmeid lubatud avaldada muu hulgas avalikkuse huvides. Samuti tuleneb teabevaldajale AvTS § 38 lg-st 1 kohustus enne õigusrikkumise asjaolude lõplikku selgitamist avalikustada teave avalikkuse huvi põhjustanud faktide kohta, mis on õigusrikkumisega seotud. Seda ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist. Isikute ametikohad abilinnapeadena ja esitatud kahtlustuste iseloom võivad tingida kahtlustuse sisu avamise pressikonverentsil kooskõla KrMS § 214 lg 2 p-ga 4 ja AvTS § 38 lg-ga 1 (vt ka RKKKm 1-22-1949/24, p 61). (p-d 17-18)
Faktiväite ja väärtushinnangu igakordne range eristamine ei pruugi olla lihtne. Vaidlusalust lauset ei ole õige vaadelda kogu öeldu kontekstist lahus. Otsuses asjas Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20 rõhutas EIK vajadust lugeda iga avaldust selle kontekstis, arvestades avalduse üldist tooni (p-d 74 ja 79). EIK leidis otsuse p-s 85, et lause, mis sõna-sõnalt eraldi loetuna viitab faktiväitele selle kohta, et isik on kahju tekitanud, ei anna sellegipoolest faktiväite mõõtu välja, kui seda ümbritsevatest avaldustest on aru saada, et pädevad asutused alles teevad kindlaks, kas mingit kahju on tekitatud. Eelviidatud otsuse p-s 74 selgitas EIK, et väärtushinnanguga põhjustatud õiguste riive proportsionaalsuse hindamine võib sõltuda muu hulgas sellest, kas vaidlusaluse hinnangu andmiseks esines piisav faktiline alus. (p 20)
PS § 22 lg 1 ja KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ükski riigivõimu esindaja ei tohi esineda viisil, mis seab süütuse presumptsiooni kahtluse alla. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust (KrMS § 30 lg 1). Prokurör kui riigi esindaja kriminaalmenetluses on üks olulisemaid PS § 22 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse tagajaid. See tähendab, et kohtueelses menetluses on prokuröri sõna erilise kaaluga. Teenistusülesandeid täites avalikult esinedes ei ole prokurör väljendusvabaduse kui põhiõiguse kandja rollis. EIK on möönnud riigi õigust jagada avalikkusele teavet käimasoleva kriminaalmenetluse kohta. Lubatav on siiski üksnes kirjeldada kuriteokahtlust, mitte aga avaldada arvamust, et süüdistatav on süüdi enne, kui tema süü pole seaduse kohaselt tuvastatud. Avalikkust teavitavate ametiisikute sõnade valikul on suur tähtsus, eriti kui tegu on kõrgemate ametiisikutega, kelle väljaütlemistel on ühiskonnas suurem kaal. (Vt nt EIK otsused asjades Bavčar vs. Sloveenia, nr 17053/20, p-d 104–108, 112 ja Shuvalov vs. Eesti, nr 14942/09, p 75.) Pelgalt kahtlustuse korral pole põhjust negatiivse väärtushinnangu avaldamiseks konkreetsete isikute (kahtlustatavate) suhtes, sest kahtlustus ei pruugi kontrollimisel kinnitust leida. Süütu inimene ei pea taluma ka riigivõimu piltlikult tehtud avalikke etteheiteid. (p-d 21-22)
Kriminaalmenetluse stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd ühe või teise menetlustoiminguga, vaid menetlusega tervikuna (RKPJKo nr 3-4-1-54-13, p 54). Samuti on isikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60). (p 25)
|
| 3-3-1-65-16
|
Riigikohus |
24.01.2017 |
|
RHS § 104 lg 1 p 1 ja § 108 lg te 1, 2 ja 7 alusel algatatud järelevalvemenetluse lõpetamine on käsitatav riikliku järelevalve menetluse toiminguna. Riigihanke läbiviimisel ei tegutsenud riigi äriühing, kelle üle järelevalvet tehti haldusorganina VVS § 751 lg 1 mõttes, sest viis hanke läbi oma ettevõtluse tarbeks, mitte haldusülesannete täitmiseks. Rahandusministeerium ei vormistanud riikliku järelevalve menetluse lõpetamist haldusaktina. Sel puudub regulatiivne toime, kuna sellest ei nähtu haldusorgani tahet panna riigi äriühingule peale kohustus või keeld või konkretiseerida üksikjuhtumil seadusest tulenevat üldist kohustust või keeldu või muuta kaebaja õiguslikku staatust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-22-15). Püüd suunata riigi äriühingu käitumist tema informeerimise abil ei kujuta endast juriidilise kohustuse pealepanekut ega tema õigusliku staatuse muutmist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-22-15). (p 16)
Isegi kui ettevõtlusvabaduse isikuline kaitseala laieneks riigi äriühingule, tuleks seda õigust nendele laiendada oluliselt piiratumalt kui erakapitali osalusega äriühingutele (PS § 9 lg 2). Riigi äriühingu puhul ei ole põhjust ettevõtlusvabadust ja selle riiveid määratleda vähemalt mitte sedavõrd laialt kui eraisikute puhul (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-29-12, 3-3-1-68-14 ja 3-3-1-22-15). PS § 31 eesmärk ei ole kaitsta riigi äriühingut riigi poolt riigi äriühingu tegevuse kohta antavate mittesiduvate õiguslike hinnangute eest. Riigi äriühinguid asutatakse avalike huvide, mitte nende endi ärihuvide teenimiseks. Sel põhjusel ei vaja riigi äriühing kaitset riigi igasuguse tegevuse eest, mis võib ebasoodsalt tema ettevõtlust mõjutada. (p 19.1-2)
PS §‑ga 17 kaitstav isiku au ja hea nimi, sh maine on tuletatud inimväärikusest. Ka siis, kui PS § 17 laieneks riigi äriühingutele, saaks seda riivata vaid informatsioon, mis sisaldab või võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-3-12). Rahandusministeerium lõpetas riigi äriühingu suhtes järelevalvemenetluse, kuid menetluse lõpetamise dokumendis esitas mh väite, et riigi äriühing on rikkunud RHS-st tulenevaid nõudeid. Niisuguse õigusliku hinnangu sellises kontekstis esitamine ei ole käsitatav riigi äriühingu häbistamise, alandamise või naeruvääristamisena ega tema au ja hea nime teotamisena. (p 18)
PS §‑ga 17 kaitstav isiku au ja hea nimi, sh maine on tuletatud inimväärikusest. Ka siis, kui PS § 17 laieneks riigi äriühingutele, saaks seda riivata vaid informatsioon, mis sisaldab või võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-3-12). Rahandusministeerium lõpetas riigi äriühingu suhtes järelevalvemenetluse, kuid menetluse lõpetamise dokumendis esitas mh väite, et riigi äriühing on rikkunud RHS-st tulenevaid nõudeid. Niisuguse õigusliku hinnangu sellises kontekstis esitamine ei ole käsitatav riigi äriühingu häbistamise, alandamise või naeruvääristamisena ega tema au ja hea nime teotamisena. (p 18)
Isegi kui ettevõtlusvabaduse isikuline kaitseala laieneks riigi äriühingule, tuleks seda õigust nendele laiendada oluliselt piiratumalt kui erakapitali osalusega äriühingutele (PS § 9 lg 2). Riigi äriühingu puhul ei ole põhjust ettevõtlusvabadust ja selle riiveid määratleda vähemalt mitte sedavõrd laialt kui eraisikute puhul (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-29-12, 3-3-1-68-14 ja 3-3-1-22-15). PS § 31 eesmärk ei ole kaitsta riigi äriühingut riigi poolt riigi äriühingu tegevuse kohta antavate mittesiduvate õiguslike hinnangute eest. Riigi äriühinguid asutatakse avalike huvide, mitte nende endi ärihuvide teenimiseks. Sel põhjusel ei vaja riigi äriühing kaitset riigi igasuguse tegevuse eest, mis võib ebasoodsalt tema ettevõtlust mõjutada. (p 19.1-2)
|
| 3-3-1-3-12
|
Riigikohus |
12.06.2012 |
|
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Süütuse presumptsiooni rikuvad poolelioleva kriminaalmenetluse kohta tehtud ametnike avaldused eesmärgiga panna üldsus uskuma kahtlusalune süüd ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt.
Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047.
Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.
IKS § 11 lg 1 ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks. Direktiivi 95/46/EÜ art 7 kohaselt ei ole andmete varasem avalikustamine aluseks andmete uuele töötlemisele.
Varem avalikustatud andmete uus töötlemine on võimalik kõigil IKS §-s 14 sätestatud alustel, samuti kohaldub IKS § 11 lg 2. See võimaldab nii ajakirjandusel andmeid avalikustada kui ka teistel isikutel, samuti haldusorganitel, neid ajakirjandusele edastada.
Riigiasutuse sisekommunikatsiooni väljaanded ja –kanalid ei ole IKS § 11 lg 2 mõttes meediaks ega toimi ajakirjanduslikul eesmärgil. Riik ei saa oma väljaannetes isikuandmete avaldamisel tugineda põhiseaduslikule sõna- ja ajakirjandusvabadusele, sest riik ei ole põhiõiguste kandja, vaid adressaat.
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Süütuse presumptsiooni rikuvad poolelioleva kriminaalmenetluse kohta tehtud ametnike avaldused eesmärgiga panna üldsus uskuma kahtlusalune süüd ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt.
HMS § 40 lg 1 nõuab andmesubjekti ärakuulamist enne isikuandmete avalikustamist haldusorgani poolt ning selleks on omakorda vältimatult vajalik andmesubjekti teavitamine avalikustamise kavatsusest. Samuti on andmesubjekti teavitamine vajalik juhul, kui andmete avalikustajaks on ajakirjandusväljaanne. IKS § 11 lg 2 kohustab ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemisel järgima ajakirjanduseetika põhimõtteid.
Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047.
Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.
Kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (vt nt määrus asjas nr 3-2-1-63-07, p 8). Kui avaliku võimu kandja rikkus võlaõigussuhtest tulenevat kohustust või tegutses muul viisil eraõiguslikus vormis, loetakse kahju tekitatuks eraõiguslikus suhtes. Kui teavet avaldab riik, kohalike omavalitsusüksus ja avalik-õiguslik juriidiline isik, eeldatakse, et see on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Selle eelduse võib kummutada vaid avaldatava teabe ülekaalukas ja tihe seos eraõiguslikus vormis täidetavate ülesannetega.
Vangistuse täideviimise ja vanglate korraldamise funktsioonide raames on kinnipeetava õigussuhe riigiga avalik-õiguslik. Erijuhtudel võib riigi õigussuhe kinnipeetavaga olla eraõiguslik, nt vangla poolt raviteenuse osutamisel või vangla kaupluse kaudu kaupade vahendamisel (RVastS § 1 lg 3 p 1; vt ka nt määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9, otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 10).
Kuigi avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamisel võidakse täiendavalt kohaldada eraõiguse, sh võlaõigusseaduse sätteid, ei muuda see kahju eraõiguslikus suhtes tekitatud kahjuks.
|
Facebook
Twitter