/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-98/49 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.04.2020

Vt p 25 ja RKHK otsused asjas nr 3-3-1-66-14, p 19, ja asjas nr 3-3-1-45-10, p 10, ning RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-15-16, p 110 ja nende annotatsioonid.


Kui isikul on õigus nõuda haldusorgani poolt õigusvastaselt kinni peetud raha eest intressi eriseaduse alusel, on kohaseks kaebuse liigiks kohustamiskaebus. (p 34)


MKS § 136^1 lg-st 3 tuleneb maksuhaldurile kohustus hinnata täitetoimingu rakendamise põhjendatust ja proportsionaalsust maksumenetluse kestel, olgugi et kohus on andnud täitetoimingu sooritamiseks loa. Kui maksumenetluse käigus selgub, et rahaline nõue või kohustus on täitetoimingu sooritamiseks loa andmise menetluse käigus prognoositust väiksem, tuleb maksuhalduril täitetoimingu sooritamine vähenenud nõude või kohustuse mahus lõpetada. Vaidluse korral hindab kohus, kas maksuhaldur teadis või pidi teadma nõude või kohustuse ületagatusest. (p 20)

Ainuüksi maksuhalduri kahtlus, et maksukohustuslasele võidakse määrata maksusumma mõnes teises maksumenetluses mõne teise maksustamisperioodi eest, ei õigusta senises maksumenetluses täitetoimingu jätkamist, sest tegemist pole asjaoluga, mille alusel anti luba sooritada algne täitetoiming. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et MKS § 136^1 lg 1 kohaldamist saab põhjendada üksnes konkreetset maksustamisperioodi ja -objekti puudutavate asjaoludega (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-68-16, p 13). Seepärast ei saanud teist kontrolliperioodi puudutava loataotluse kohta tehtav kohtulahend mõjutada senise loa alusel seatud aresti õiguspärasust. (p 22)


MKS § 116 lg-d 1 ja 2 ega selle seaduse muud sätted ei näe maksukohustuslasele ette õigust nõuda pangakontol arestitud raha, s.o raha, mis ei ole maksuhalduri valduses, õigusvastaselt vabastamata jätmise korral sellelt rahasummalt intressi või viivise maksmist. (p 25)

Ka RVastS ei näe isikule ette õigust nõuda intressi rahasummalt, mis ei olnud maksuhalduri valduses. (p 26)

Isikul, kelle raha aresti alt vabastamisega maksuhaldur õigusvastaselt viivitab, on erinormi puudumise korral õigus nõuda RVastS § 7 lg 2 ja VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgses määras viivist. MKS § 136^1 lg-st 3 tulenev rahasumma aresti alt vabastamise kohustus on käsitatav rahalise kohustusena VÕS § 113 lg 1 tähenduses. Viivise nõudmine selle kohustuse täitmisega viivitamise korral ei ole vastuolus maksuõigussuhte olemusega. Puudutatud isikul sellise kahju tekkimist saab pidada maksuhaldurile ettenähtavaks (p-d 29 ja 30).

Kui pangakonto jäetakse aresti alt õigeaegselt vabastamata, piiratakse põhjendamatult isiku vabadust otsustada raha kasutamise üle. Seega on MTA rikkunud pangakonto aresti alt õigeaegselt vabastamata jätmisega kaebaja omandiõigust. (p 36)


Isikul, kelle raha aresti alt vabastamisega maksuhaldur õigusvastaselt viivitab, on erinormi puudumise korral õigus nõuda RVastS § 7 lg 2 ja VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgses määras viivist. MKS § 136^1 lg-st 3 tulenev rahasumma aresti alt vabastamise kohustus on käsitatav rahalise kohustusena VÕS § 113 lg 1 tähenduses. Viivise nõudmine selle kohustuse täitmisega viivitamise korral ei ole vastuolus maksuõigussuhte olemusega. Puudutatud isikul sellise kahju tekkimist saab pidada maksuhaldurile ettenähtavaks (p-d 29 ja 30).

Tegemist on hüvitamiskaebusega, sest viivis on hüvitis kahju eest, mis raha maksmisega viivitamise korral eeldatavalt alati tekib. Seega ei tule kaebajal viivisenõude esitamisel tõendada kahju tekkimist ega põhjuslikku seost õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel. Küll aga peab nõude lahendamise käigus kontrollima, kas haldusorgan on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud avalik-õiguslikus suhtes ning kas viivitus on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. (p 30)

Kohustuse sissenõutavaks muutumise ajaks VÕS § 113 lg 1 tähenduses on rahasumma aresti alt vabastamise kohustuse rikkumise algusaeg. Kohustuse kohase täitmise ajaks VÕS § 113 lg 1 tähenduses on rahasumma aresti alt vabastamise päev. Seega tuleb rahasumma aresti alt vabastamise kohustuse täitmisega viivitamise korral arvestada õigusvastaselt kinni peetud rahasummalt viivist alates kohustuse rikkumise algusajast kuni rahasumma aresti alt vabastamiseni. Viivist arvestatakse protsendina õigusvastaselt kinni peetud summalt. (p 32)

Kui isik leiab, et tema kantud kahju suurus ületab viivise, võib ta nõuda viivist ületava kahju hüvitamist (vrd VÕS § 113 lg 5 ja RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-10, p 11). Sellisel juhul on tegemist tavapärase kahju hüvitamise nõudega, mille puhul peab kaebaja tõendama muu hulgas ka kahju tekkimise ja põhjusliku seose. (p 33)

Kui pangakonto jäetakse aresti alt õigeaegselt vabastamata, piiratakse põhjendamatult isiku vabadust otsustada raha kasutamise üle. Seega on MTA rikkunud pangakonto aresti alt õigeaegselt vabastamata jätmisega kaebaja omandiõigust. (p 36)

Vt viivise ja viivisenõude kohta, sh seoses avalik-õigusliku rahalise kohustusega p-d 27 ja 29 ning RKHK otsused asjas nr 3-3-1-83-10, p-d 20–24, asjas nr 3-3-1-9-14, p 51, ja asjas nr 3-3-1-66-14, p 19, ning RKTK otsused asjas nr 3-2-1-66-15, p 19, asjas nr 3-2-1-157-15, p 17, ja asjas nr 3-2-1-28-17, p 13.

3-17-1268/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.12.2019

JahiS § 25 lg 1 kohaselt tuleb jahiseltsil sõlmida suurulukijahi korraldamiseks moodustatud jahipiirkonnas (vt JahiS § 5, JahiS eelnõu 351 SE seletuskirja lk 6) jahipidamiseks maaomanikega lepingud. Üldjuhul tohib siiski päikesetõusust päikeseloojanguni jahti pidada ka nendel kinnistutel, mille omanikuga lepingut sõlmitud ei ole. Jahti ei või pidada üksnes kinnistutel, millel maaomanik on jahi pidamise keelanud (JahiS § 25 lg 2).

Lisaks võib maaomanik oma kinnistu jahipidamiseks kasutamist reguleerida sellele piirdeid rajades või seda tähistades (JahiS § 25 lg 2). Nimetatud norm haakub KeÜS igaüheõiguste normidega, mille kohaselt võib igaüks eeldada luba viibida võõral maal (v.a õuemaa), kui maaomanik pole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste sealviibimist (KeÜS § 32 lg 2) (RKTK otsus nr 2-16-13427/34, p 18).

Kui kinnisasi on piiratud või tähistatud selliselt, et sellest võib järeldada kinnisasja omaniku soovi, et seal keegi ei viibiks, võib sellest ka järeldada, et ta ei soovi, et seal jahti peetaks. Omanikul on õigus keelata oma maal ka ainuüksi jahipidamist või seada selleks tingimusi (JahiS § 6 p 3). Lisaks on tal õigus lubada oma kinnisasjal jahti pidada ka siis, kui kinnisasi on tarastatud, samuti öisel ajal (RKTK otsus nr 2-16-13427/34, p 19).

KeÜS norme täpsustavad normid JahiS-s on vajalikud sellepärast, et küttimise eesmärgil, seejuures enamasti relvaga võõral kinnistul viibimine kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või seente-marjade korjamine. Erinormideta ei oleks selge, kas võõrast maad võib jahipidamiseks kasutada. JahiS-s on täpsustatud, et jahipidamine ei ole lubatud hoonetest 200 m raadiuses, samuti seda, et omanik ei tohi keelata oma maal viibimist jahisaaduste äraviimiseks, haavatud uluki jälitamiseks ning ulukite kaudu leviva haiguse tõkestamiseks (JahiS § 25 lg 3).

Lisaks eeltoodule võib omanik alati keelata oma maal jahipidamise või viibimise ka kohapeal teatavaks tehtava suulise tahteavaldusega. (p-d 10 ja 11)

JahiS § 6 p-s 1 on sätestatud maaomaniku õigus korraldada oma maal väikeulukijahti. Väikeulukijahti korraldades otsustab maaomanik, kui palju ulukeid tohib küttida, millisele jahitunnistust omavale isikule võib kinnistul jahipidamiseks jahiloa anda ja kui kaua jahiluba kehtib (JahiS § 22 lg 3 p 1, JahiS § 40 lg 5). Jahiselts on kohustatud andma väikeuluki jahiloa tasuta maaomanikule endale või tema määratud isikule (JahiS § 40 lg 4).

JahiS seletuskirjas on maaomanike väikeulukijahi korraldamise õigust selgitatud sellega, et seaduses eristatakse suur- ja väikeulukite küttimise põhimõtteid, mh ei moodustata väikeulukite küttimiseks jahipiirkondi. Maaomanikele on antud korraldusõigus, et võimaldada neil endil ennetada väikeulukite tekitatud kahjustusi (vt seletuskirja lk-d 3 ja 5). (p 13)

JahiS § 6 p 1 (maaomaniku õigus korraldada oma maal väikeulukite jahti) on erinorm JahiS § 13 suhtes (jahiseltsi õigus korraldada jahipiirkonnas jahti). Maaomaniku korraldusõigus on seejuures piiratud tema kinnisasjaga ja üksnes väikeulukijahiga. Maaomanikul on ka õigus seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata (JahiS § 6 p 3). JahiS § 6 p 3 annab maaomanikule võimaluse ka jahiseltsi korraldatava jahi tingimustes kaasa rääkida.

JahiS võimaldab maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti. Selline tõlgendus kaitseb maaomaniku põhiseaduslikku omandiõigust, mida pole põhjust kitsendada, kui seadus ei sätesta selleks selget alust (PS § 32 lg 2). (p 14)

Kui maaomanik ei keela jahiseltsil oma kinnistul jahti korraldada ega sea sellele takistusi, hüvitab jahiselts seaduses ettenähtud tingimustel talle ulukikahju (JahiS § 43, § 44 lg 1, lg 5 p-d 1 ja 8). Seega on seaduses sätestatud maaomanikule pakutav hüve, mis võib teda motiveerida jahiseltsiga lepingut sõlmima või jahipidamist võimaldama. (p 15)

Maaomanik ei saa võõrastel oma kinnistul jahipidamist sama tõhusalt keelata kinnistu piiramise või tähistamise abil (vt JahiS § 25 lg 2). Praktikas võib olla äärmiselt keeruline tähistada kinnisasja nii, et looduses liikuv jahimees tähiseid märkaks ja mõistaks maaomaniku soovi jahipidamist keelata. Igal juhul tooks see maaomanikule kaasa märkimisväärse koormuse ja kulu. (p 16)

Kolleegiumi tõlgendus ei suurenda ohtu, et väikeulukeid kütitakse liiga palju. Väikeulukite küttimismahu otsustab oma kinnisasja piires maaomanik. Üksnes juhul, kui maaomanik pole piiranguid seadnud, otsustab küttimismahu jahiselts (JahiS § 22 lg 3). Ei ole põhjust arvata, et väikeulukeid kütitaks vähem juhul, kui maaomanik lubab oma kinnistul lisaks enda korraldatavale jahile ka jahiseltsi korraldatavat jahti. (p 17)


Kui kinnisasi on piiratud või tähistatud selliselt, et sellest võib järeldada kinnisasja omaniku soovi, et seal keegi ei viibiks, võib sellest ka järeldada, et ta ei soovi, et seal jahti peetaks. Omanikul on õigus keelata oma maal ka ainuüksi jahipidamist või seada selleks tingimusi (JahiS § 6 p 3). Lisaks on tal õigus lubada oma kinnisasjal jahti pidada ka siis, kui kinnisasi on tarastatud, samuti öisel ajal (RKTK otsus nr 2-16-13427/34, p 19).

KeÜS norme (vt § 32 lg 2) täpsustavad normid JahiS-s on vajalikud sellepärast, et küttimise eesmärgil, seejuures enamasti relvaga võõral kinnistul viibimine kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või seente-marjade korjamine. Erinormideta ei oleks selge, kas võõrast maad võib jahipidamiseks kasutada. JahiS-s on täpsustatud, et jahipidamine ei ole lubatud hoonetest 200 m raadiuses, samuti seda, et omanik ei tohi keelata oma maal viibimist jahisaaduste äraviimiseks, haavatud uluki jälitamiseks ning ulukite kaudu leviva haiguse tõkestamiseks (JahiS § 25 lg 3). (p 11)

JahiS võimaldab maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti. Selline tõlgendus kaitseb maaomaniku põhiseaduslikku omandiõigust, mida pole põhjust kitsendada, kui seadus ei sätesta selleks selget alust (PS § 32 lg 2). (p 14)

Tõlgendus, mis seab maaomaniku võimaluse kaitsta ise oma kinnistut väikeulukikahju eest sõltuvusse tema valmidusest lubada ka jahiseltsi korraldatavat jahipidamist oma kinnistul või sõlmida jahiseltsiga leping, misläbi jahiselts saaks survestada maaomanikku temaga lepingut sõlmima või kinnistul jahiseltsi korraldatavat jahti lubama, ei ole kooskõlas omandiõiguse kaitsega. (p 15)

Maaomanik ei saa võõrastel oma kinnistul jahipidamist sama tõhusalt keelata kinnistu piiramise või tähistamise abil (vt JahiS § 25 lg 2). Praktikas võib olla äärmiselt keeruline tähistada kinnisasja nii, et looduses liikuv jahimees tähiseid märkaks ja mõistaks maaomaniku soovi jahipidamist keelata. Igal juhul tooks see maaomanikule kaasa märkimisväärse koormuse ja kulu. (p 16)


3-15-2232/93 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2019

Haldusorganil tuleb ehitusluba andes arvestada lisaks ehitisest endast lähtuvale mõjule ka selle kasutamisega kaasnevat mõju. (p 8.1)


Vt p 12.

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20 ja selle annotatsioonid.


Ehitusloa andmise ajal kehtinud PlanS § 3 lg 2 p 1 kohaselt oli detailplaneeringute koostamine kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade kompaktse asustusega aladel uue hoone, v.a kuni 20 m2 ehitusaluse pindalaga väikehoone püstitamise korral. Sideseadmete konteineri pindala on 9 m2. Seega oleks isegi juhul, kui konteinerit pidada hooneks, tegu väikehoonega, mille ehitamiseks ei olnud vaja detailplaneeringut koostada. Asja lahendamiseks ei ole seega vaja selgitada, kas sideseadmete konteinerit tuleb praegusel juhul pidada hooneks, rajatiseks või rajatise osaks. (p 10)


Mobiilsidemasti rajamine ei piira ka kaebaja õigust tema tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KeÜS § 23 lg 1). Kuigi keskkonnahäiringuks loetakse ka selline ebasoodne mõju, mis ei ületa arvulist normi (KeÜS § 3 lg 1), ei ole põhjust arvata, et mobiilsidemastist lähtuv kiirgus kahjustaks kaebaja tervise- ja heaoluvajadusi. Ka masti visuaalset mõju ei saa pidada selliseks, mis kaebaja heaolu linnaruumis märkimisväärselt riivata saaks. (p 8.2)


Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust.

Kinnisasja väärtust võib vähendada nii visuaalne muutus keskkonnas kui ka potentsiaalsete ostjate vastumeelsus mobiilsidemasti vahetusse lähedusse elamu soetamise vastu, isegi kui hirm kiirguse ees ei ole põhjendatud. Seejuures on tegu miljööväärtuslikul alal asuva kultuurimälestisest elamuga, mis tähendab, et mobiilsidemasti lähedus võib avaldada kinnisasja väärtusele tavapärasest suuremat mõju. (p 8.3)


Vt p 8.

Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust. Seega oleks vastustaja pidanud kaebaja ehitus- ja kasutusloa andmise menetlusse kaasama. (p 8.3)


Masti rajamist otsustades tuli kohalikul omavalitsusel (vastustaja) arvestada avalikku huvi võimalikult hea mobiilsideteenuse saamise vastu, samuti mobiilsideteenuse pakkuja (kolmas isik) huvi pakkuda teenust võimalikult paljudele klientidele, tehes selleks võimalikult väikseid kulutusi. Samas on oluline ka see, kas ja mil määral riivab masti rajamine naaberkinnistu omaniku õiguseid.

Vastustaja eksis, leides, et masti asukoha otsustab üksnes mobiilsideteenuse pakkuja. Vastustaja ülesandeks oli arutada puudutatud isikutega läbi võimalikud alternatiivid, neid kaaluda ning leida puudutatud isikute õigusi ja muid olulisi huve arvestades optimaalseim lahendus. Kaebajal pole seejuures alust nõuda, et tema omandiõiguse riivest hoidutaks teiste maaomanike õiguste riivamise arvelt. Seega on oluline selgitada, kas esines alternatiivseid asukohti, mis ei asunud elamute vahetus läheduses. Ehitusloa andmisel ega kohtumenetluses esitatud põhjenduste alusel ei ole võimalik kindlaks teha, et tehniliste tingimuste põhjal või muudel põhjustel oli välistatud masti rajamine asukohta, kus see maaomanike õiguseid vähem riivaks. (p 11)


Kaebajale kuulunud kinnistuosa müüdi 2016. aastal sundmüügi korras. Seetõttu ei ole juhul, kui vastustaja õigusvastased otsused vähendasid kaebaja omandi väärtust, enam võimalik kaebaja õiguseid kaitsta või taastada muul viisil, kui kahju hüvitamisega (RVastS § 7 lg 1).

Halduskohtul tuleb kahjunõude põhjendatust hinnates selgitada, kas vastustaja tegi kaalumisvea, st kas masti oleks kõiki asjassepuutuvaid huve arvestades saanud rajada asukohta, kus see kaebaja ja teiste elamuomanike õigusi vähem riivaks. Üksnes kaebaja haldusmenetlusse kaasamata jätmine ja vaidlustatud otsuste puudulik põhjendamine ei anna alust hüvitada kaebajale omandi väärtuse väidetava vähenemise tõttu tekkinud kahju.

Kui halduskohus tuvastab kaalumisvea, tuleb tal selgitada, kas kaebaja väide, et mobiilsidemasti rajamine naaberkinnistule vähendas tema kinnistuosa väärtust, on põhjendatud. (p 13)


Kaebaja esitatud arvetes (selgitustega „Ettemaks vastavalt õigusabilepingule“ ja „Kokkuleppetasu 2. osamakse menetluses teostatud toimingute eest“) ei ole esile toodud toiminguid, mida esindaja tasutud summa eest tegi, ega ka õigusabi osutamiseks kulunud aega. Kuigi see teeb menetluskulude põhjendatuses veendumise (HKMS § 109 lg 6) kohtu jaoks keerulisemaks, on kulude põhjendatus praegusel juhul toimiku põhjal siiski kontrollitav. Ajavahemikul, mis jäi nende kahe arve esitamise vahele, esitas kaebajat esindanud büroo advokaat esialgse õiguskaitse taotluse, määruskaebuse selle kohaldamata jätmise määruse peale ja eduka määruskaebuse kaebuse tagastamise määruse peale. (p 14.1)

Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 47). Õigusabiteenuse hinnatõus ajas on mõistlikus ulatuses siiski mõistetav. (p 14.3)


Kaebaja ei märkinud riigilõivu ei halduskohtule ega ka ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas. Kolleegiumi praktika kohaselt saab riigilõivu sellegipoolest menetluskuluna arvestada. (RKHK määrus nr 3-17-1206/20, p 7). (p 14.5)

3-14-52416/72 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2019

HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt võib puudutada (kolmas isik). Menetlusosalisel on õigus esitada enne haldusakti andmist selle kohta oma arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1). Kolleegium on selgitanud, et menetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kaasamiseks ei pea tema õiguste riive olema tõendatud – piisab mõistlikust kahtlusest riive esinemise kohta (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 20). (p 13)

Müra ja veokite liiklus võib riivata kinnistust üle tee asuvate elumajade elanike, nende hulgas kaebajate õigusi, mh nende omandiõigust, õigust tervise kaitsele ja kodu puutumatusele. Seega oleks vastustaja pidanud kaebajad ehitusloa ja kasutusloa menetlusse kaasama. Kaasamise nõude rikkumise tõttu on vaidlustatud ehitus- ja kasutusluba formaalselt õigusvastased. Kaebajad said siiski võimaluse oma seisukohtade avaldamiseks ehitusloa peale esitatud vaide menetluses. Kaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas ärakuulamata jätmine võis mõjutada lubade andmist (HMS § 58). (p 14)

Kuigi pole välistatud, et kaebajate kaasamise ning asjaolude nõuetekohase väljaselgitamise järel saaks kasutusloa uuesti väljastada, on võimalik ka see, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks tuleks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 32) või kasutusluba andmata jätta. (p 27) Vt ka p 24.


HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt võib puudutada (kolmas isik). Menetlusosalisel on õigus esitada enne haldusakti andmist selle kohta oma arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1). Kolleegium on selgitanud, et menetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kaasamiseks ei pea tema õiguste riive olema tõendatud – piisab mõistlikust kahtlusest riive esinemise kohta (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 20). (p 13)

Müra ja veokite liiklus võib riivata kinnistust üle tee asuvate elumajade elanike, nende hulgas kaebajate õigusi, mh nende omandiõigust, õigust tervise kaitsele ja kodu puutumatusele. Seega oleks vastustaja pidanud kaebajad ehitusloa ja kasutusloa menetlusse kaasama. Kaasamise nõude rikkumise tõttu on vaidlustatud ehitus- ja kasutusluba formaalselt õigusvastased. Kaebajad said siiski võimaluse oma seisukohtade avaldamiseks ehitusloa peale esitatud vaide menetluses. Kaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas ärakuulamata jätmine võis mõjutada lubade andmist (HMS § 58). (p 14)


Kuigi pole välistatud, et kaebajate kaasamise ning asjaolude nõuetekohase väljaselgitamise järel saaks kasutusloa uuesti väljastada, on võimalik ka see, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks tuleks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 32) või kasutusluba andmata jätta. (p 27)


Planeeringust tulenevad nõuded selguvad planeeringu joonist ja tekstiosa koos tõlgendades. (p 26)


Vastustajal tuli lubade andmisel leida kõigi poolte huve optimaalselt arvestav lahendus. Ühelt poolt tuleb kaebajatel leppida tööstuspiirkonna lähedusega ja sellest tingitud mõjutustega, teisalt aga tuleb ka kolmandal isikul arvestada sellega, et tema ettevõtlusvabadus kinnistul võib olla kitsendatud elamute läheduse tõttu. (p 16)


Lisaks määrusega kehtestatud müra normtasemetele saab isik tugineda neile detailplaneeringu tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 15. (p 20)

Vt ka p 18.


Juurdesõidutee ei pruugi iseenesest olla samastatav sissesõiduga (või tänavalt mahasõidu ja sellele pealesõiduga), vaid võib tähistada marsruuti, mida mööda sõidukid jõuavad sissesõiduni. (p 26)


Planeeringu nõuded, millega lahendatakse naaberkinnisasjade omanike vahelisi ehituslikke huvikonflikte, võivad luua isikutele iseseisva subjektiivse õiguse. Kohtumenetluses enda kui naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-16, p 26). (p 15)


Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või muutmist. Vaid juhul, kui ehitusloa muutmine või kehtetuks tunnistamine ei ole võimalik (näiteks kui ehitusloa adressaadi usalduse kaitse kaalub üles avaliku või kolmandate isikute huvi), saab õigusvastasele ehitisele õiguspäraselt kasutusloa anda (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20). (p 15)

Vastustajal tuli lubade andmisel leida kõigi poolte huve optimaalselt arvestav lahendus. Ühelt poolt tuleb kaebajatel leppida tööstuspiirkonna lähedusega ja sellest tingitud mõjutustega, teisalt aga tuleb ka kolmandal isikul arvestada sellega, et tema ettevõtlusvabadus kinnistul võib olla kitsendatud elamute läheduse tõttu. (p 16)

Kuigi ventilatsiooniseadmeid (või ventilatsiooniavasid) ei rajatud vaidlustatud ehitusloa alusel, tuli vastustajal nende rajamise õiguspärasust kontrollida praeguses asjas samuti vaidlustatud kasutusloa andmise menetluses. Uus kasutusluba anti ehitisele tervikuna (vt ka EhS v.r § 33 lg 5 esimene lause), seega ka ventilatsiooniavadele, mitte ainult vaidlustatud ehitusloa alusel rajatud ehitise osadele ja rajatistele. (p 17)

Kuigi pole välistatud, et kaebajate kaasamise ning asjaolude nõuetekohase väljaselgitamise järel saaks kasutusloa uuesti väljastada, on võimalik ka see, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks tuleks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 32) või kasutusluba andmata jätta. (p 27)


Vastustajal tuli lubade andmisel leida kõigi poolte huve optimaalselt arvestav lahendus. Ühelt poolt tuleb kaebajatel leppida tööstuspiirkonna lähedusega ja sellest tingitud mõjutustega, teisalt aga tuleb ka kolmandal isikul arvestada sellega, et tema ettevõtlusvabadus kinnistul võib olla kitsendatud elamute läheduse tõttu. (p 16)

Ehitusloa andmisel tuli arvestada kavandatava ehitise ja selle kasutamisega kaasnevaid mõjutusi tervikuna. Nt kuulus ehitusloa reguleerimisesemesse juurdepääsutee rajamine. Tootmishoone rekonstrueerimiseks tuli ehitusloa andmisel arvestada uue ukseava kasutuselevõtuga kaasneva veokiliiklusega tänaval. (p 23)


Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või muutmist. Vaid juhul, kui ehitusloa muutmine või kehtetuks tunnistamine ei ole võimalik (näiteks kui ehitusloa adressaadi usalduse kaitse kaalub üles avaliku või kolmandate isikute huvi), saab õigusvastasele ehitisele õiguspäraselt kasutusloa anda (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20). (p 15)

3-16-812/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.11.2018

Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks. Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 289 seletuskirjas on märgitud, et LKS § 20 menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja seda juba maa looduskaitse alla võtmisel (seletuskirja lk 6). (p 13)

LKS § 20 lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1)

LKS § 20 lg 11 kehtestamisega on riik andnud võimaluse taotleda kinnisasja omandamist riigi poolt ka sellistele isikutele, kes omandavad kinnisasja küll pärast selle looduskaitse alla võtmist, kuid keda võõrandamistehingus looduskaitselistest piirangutest ei teavitatud. LKS 20 lg 11 laieneb ka isikutele, kes said looduskaitsealuse maa omanikuks maareformi käigus, kuid keda maa tagastamise käigus ei teavitatud maal lasuvaist piirangutest. (p 14)

LKS § 91 lg 15 on erisätteks sama seaduse § 20 lg 4 suhtes. LKS § 91 lg 15 lõpuosa teksti kohaselt moodustavad avalduste menetlemise nn eelisjärjekorra vaid kinnistud, mis omandati enne kaitse alla võtmist või mida hõlmavad LS § 20 lg-s 11 sätestatud erandid. Pärast kaitse alla võtmist omandatud, samuti LKS § 20 lg-s 11 loetletud eranditega hõlmamata kinnistute omanikud ei saa nõuda kinnistu omandamist eelisjärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitserežiim oli võõrandamistehingus märgitud või kas omanik oli omandamisel üldse teadlik kinnistute kaitserežiimist. (p 16)

Isikut, kelle avaldused maa omandamiseks riigi poolt lahendatakse LKS § 91 lg 15 alusel teises järjekorras, koheldakse erinevalt võrreldes nende maaomanikega, kelle avaldused lahendatakse esimeses järjekorras. Avaldajate erineva kohtlemise õigustuseks on asjaolu, et eelisõiguseta avaldajad omandasid juba varasemate looduskaitseliste piirangutega maa. Seega on tegu erinevas olukorras olevate isikutegruppidega. Kuna vajalik teave kinnistute looduskaitseliste piirangute kohta sisaldus maa tagastamise korralduses, siis ei ole kaebajat ka eksitatud, justkui oleks tal tekkinud piiranguteta omandiõigus. (p 17)

Maa tagastamise ajal kehtinud õigus ei andnud kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et riik omandaks talt looduskaitseliste piirangutega kinnistud. LKS v.r § 19 lg 1 ja § 20 lg 1 nägid ette vaid võimaluse kinnistu vahetamiseks või riigi poolt omandamiseks poolte kokkuleppel keskkonnaministri või Vabariigi Valitsuse otsuse alusel. Enne keskkonnaministri või valitsuse otsust ei saanud ühelgi kinnistuomanikul tekkida õiguspärast ootust, et riik tema kinnistu vahetab või omandab. (p 18)

Kuna riigil pole põhiseadusest tulenevat kohustust kinnistu omandada, on põhiseaduspärane ka see, et juba enne omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa riigile võõrandamise taotluste lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui isik soovib kinnistutest varem vabaneda, on tal võimalus need vabaturul realiseerida. (p 19)


LKS § 20 lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1)


Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. (p 13)

3-16-579/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.06.2018

MaaRS pole ühelgi hetkel võimaldanud ostueesõigusega erastada maad lagunenud või kasutusest välja langenud ehitise juurde. Lagunenud ehitiste puhul tuli erastamismenetluse lõpetamiseks anda omanikule tähtaeg kas ehitise korrastamiseks või kõrvaldamiseks. Kohalikul omavalitsusel oli kaalutlusõigus, milline ettepanek omanikule teha. 14.07.2017 jõustunud MaaRS § 6 lg 3^1 ei näe enam ette võimalust anda tähtaeg lagunenud ja kasutusest väljalangenud või ümbrust ja maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste kordategemiseks. Kohalik omavalitsus saaks alates 14.07.2017 anda lagunenud ehitise omanikule tähtaja vaid lagunenud ehitise, nt vundamendi säilinud osade, kõrvaldamiseks. (p-d 9 ja 11)

Nõue, et ostueesõigusega erastamise õiguse saamiseks peavad maaüksusel asuvad ehitised olema korras ja sihtotstarbeliselt kasutatavad, on kehtinud kogu maareformi aja ja isikul pidi sõltumata kohaliku omavalitsuse tegevusest olema selge, et soodsatel tingimustel maa erastamiseks annavad õiguse vaid sihtotstarbeliselt kasutatavad ja korras hooned. Seadus nägi kordategemise tähtaja andmise ette hea halduse põhimõttest lähtuvalt, et anda enne menetluse lõpetamist ja taotluse rahuldamata jätmist taotlejale veel viimane hoiatus, et kui ta etteantud tähtajaks hooneid ei korrasta, kaotab ta maa ostueesõigusega erastamise õiguse. (p 13)

Avalik huvi maareformi lõpetamiseks kaalub üle omandiõiguse riive, mis tekib, kui lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks. Seletuskirjas on rõhutatud, et kui kohalik omavalitsus on andnud tähtaja ehitise kordategemiseks ja omanik pole nõutud toiminguid teinud, ei ole õigust tähtaega pikendada. MaaRS § 6 lg 3^1 alates 14.07.2017 kehtival redaktsioonil pole taotlejate puhul, kellele oli antud tähtaeg ehitiste korrastamiseks ja kes selle jooksul ehitisi ei korrastanud, koormavat tagasiulatuvat mõju, sest nende puhul pidi nagunii järgnema menetluse lõpetamine ja taotluse rahuldamata jätmine. (p-d 11 ja 12)

Normi kehtestamise eelnõu seletuskirjas toodud vajadus maareformi lõpetamiseks on piisav, et õigustada isiku ebavõrdset kohtlemist. Avalik huvi maareformi lõpetamise vastu kaalub üles isiku soovi erastada maad soodustingimustel. Kuna maaüksusel asuvad vundamendid on suurel määral lagunenud, pole riive isiku omandipõhiõigusele ka oluline ega kaalu üles avalikku huvi maareformiga ühele poole saada. Kuivõrd hoonete ost oli ilmselt mõeldud maa kasutusõiguse ostuna, kuid seda ei realiseeritud lubatud ajal, võib isiku õigust käsitleda kui ehitamise lubamist, mille realiseerimata jätmine omandiõigusele suurt riivet ei kujuta. (p 15)

Sellisel määral vundamendini lagunenud hoonet, nagu kaebajale kuulub, ei saa enam korda teha. Kuna maareformi eesmärk on kujundada ümber riiklikul maaomandil rajanevad suhted, lähtudes endiste maaomanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, on Riigikohus varasemas praktikas mõistnud MaaRS § 6 lg 31 selliselt, et õigustatud subjektile saab maa tagastamist takistada üksnes selline ehitis, mis on sihtotstarbelises kasutuses või mida on võimalik sihtotstarbeliselt kasutada (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-57-04). Kuigi see praktika oli välja arendatud maa tagastamise vaidlustes, ei saa anda normile teistsugust sisu asjades, kus maa erastamise õigustatud subjekt vaidleb kohaliku omavalitsusega maa ostueesõigusega erastamise õiguse üle. Vastasel korral oleks tegemist erastamise õigustatud subjektide ebavõrdse kohtlemisega. MaaRS v.r § 6 lg-s 31 ei peeta kordategemise all silmas üksnes sellist laadi korrastustöid, mis ei nõua ehitusluba või projekteerimistingimuste väljastamist. Ehitusõiguse normid on mitmel korral muutunud ja ehitusluba nõudvad toimingud on eri redaktsioone arvestades olnud erinevad. Seepärast pole MaaRS v.r § 6 lg 3^1 võimalik tõlgendada ehitamiseks vajalike lubade õigusnormi kaudu. Siiski ei saa vundamendini lagunenud hoone sihtotstarbelist kasutamist enam võimalikuks pidada ja selleks, et hoone vastaks MaaRS § 6 lg 3 tunnustele, tuleks see uuesti üles ehitada. Tegemist oleks uue hoone püstitamisega, mitte vana kordategemisega. Lahendist asjas nr 3-3-1-82-07 ei saa järeldada, et kolleegiumi varasem praktika peab vundamendini lagunenud hoone kordategemist võimalikuks. (p 15)


Avalik huvi maareformi lõpetamiseks kaalub üle omandiõiguse riive, mis tekib, kui lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks. Normi kehtestamise eelnõu seletuskirjas toodud vajadus maareformi lõpetamiseks on piisav, et õigustada isiku ebavõrdset kohtlemist. Avalik huvi maareformi lõpetamise vastu kaalub üles isiku soovi erastada maad soodustingimustel. Kuna maaüksusel asuvad vundamendid on suurel määral lagunenud, pole riive isiku omandipõhiõigusele ka oluline ega kaalu üles avalikku huvi maareformiga ühele poole saada. Kuivõrd hoonete ost oli ilmselt mõeldud maa kasutusõiguse ostuna, kuid seda ei realiseeritud lubatud ajal, võib isiku õigust käsitleda kui ehitamise lubamist, mille realiseerimata jätmine omandiõigusele suurt riivet ei kujuta. (p-d 12 ja 15)


Seadusandja peaks üldjuhul vältima koormavale õigusnormile (ebaehtsa) tagasiulatuva jõu andmist, s.o koormava normi kohaldamist õigussuhetele, mis tekkisid enne normi jõustumist. Siiski võib tagasiulatuva jõu anda ka koormavale seadusesättele, kui selle järele on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-11-03, p 33, nr 3-3-1-80-16, p 29). Ehkki õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva normi kivistamist, tuleb silmas pidada, et õigus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja igaühel on õigus mõistlikule ootusele, et seadusandja lubatut rakendatakse isiku suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 49). (p 10)

Kaalutlusõiguse alusel kujunenud normi rakenduspraktikast ei saa tuletada isiku õiguspärast ootust. (p 15)


Õigusnormile antav tõlgendus ei tohi muuta normi kasutuks. Kui normi kohaldamise eeldused on täidetud ega esine erandlikku seadusest tulenevat alust normi kohaldamata jätmiseks (näiteks rakendussätetes), ei saa kohus normi meelevaldselt kohaldamata jätta. Kui kohus tuvastab normi rakendamisel vastuolu õiguspärase ootuse või võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (HKMS § 158 lg 4). (p 9)


Õigusnormile antav tõlgendus ei tohi muuta normi kasutuks. Kui normi kohaldamise eeldused on täidetud ega esine erandlikku seadusest tulenevat alust normi kohaldamata jätmiseks (näiteks rakendussätetes), ei saa kohus normi meelevaldselt kohaldamata jätta. Kui kohus tuvastab normi rakendamisel vastuolu õiguspärase ootuse või võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (HKMS § 158 lg 4). (p 9)


Menetlusnormi rikkumiseks ei saa pidada seda, et kohus põhjendas kohtuotsust haldusorgani seisukohtadega. Menetlusseadustikust ei ole võimalik välja lugeda sellekohast keeldu, nt HKMS § 165 lg 2 annab kohtule hoopis teatud juhul võimaluse nõustuda haldusakti või vaideotsuse põhjendustega, neid kordamata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirjapandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada. (p 16)


KOV kantud menetluskulude väljamõistmine teiselt menetlusosaliselt pole HKMS § 109 lg 6 alusel põhjendatud maareformi elluviimiseks vajalike toimingutega seotud kohtuvaidluses. Nende toimingute tegemine oli kohalikule omavalitsusele üle antud riiklik ülesanne, millega omavalitsus tegeles iga päev. Selliste ülesannete täitmist ei ole alust pidada haldusorgani põhitegevusest väljuvaks. (p 17)

3-17-981/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.12.2017

Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). (p 12)


Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). (p 12)


Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive, mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 8). (p 11) Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12) Abstraktne teadmine tulevikus planeeritavast teedeehitusest ei välista isiku õigust vaidlustada ehituseks väljastatud ehitusluba. Muuhulgas tuleb kontrollida, kas ehitusluba on kooskõlas planeeringuga, kas planeeringuga jäetud otsustusruumi raames on piisavalt arvestatud isiku huvidega ning kas on rakendatud võimalikke leevendusmeetmeid. Alles ehitusprojekt määrab kindlaks tee ehitamise üksikasjad. (p 14) Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). Samas on võimalik vaidlustada normtaseme piires müra põhjustavat tegevust, kui see on vastuolus mõne muu õigusaktiga (vt RKHK otsuseid asjades nr 3-3-1-88-15, p 28, ja 3-3-1-15-16, p 15). Seega ei ole kaebeõiguse puudumine ilma kahtlusteta selge. (p 12) Vt ka RKEK määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22.


HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta (RKHK määrus asjas nr 3-17-505, p 8). (p 11) Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-12-16, p 8). (p 13) Vt ka määrus asjas nr 3-3-1-86-14, p 24.


Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). Normtaseme piires müra põhjustavat tegevust on võimalik vaidlustada, kui see on vastuolus mõne muu õigusaktiga (vt RKHK otsuseid asjades nr 3-3-1-88-15, p 28, ja 3-3-1-15-16, p 15). (p 12)


Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12) Abstraktne teadmine tulevikus planeeritavast teedeehitusest ei välista isiku õigust vaidlustada ehituseks väljastatud ehitusluba. Muuhulgas tuleb kontrollida, kas ehitusluba on kooskõlas planeeringuga, kas planeeringuga jäetud otsustusruumi raames on piisavalt arvestatud isiku huvidega ning kas on rakendatud võimalikke leevendusmeetmeid. Alles ehitusprojekt määrab kindlaks tee ehitamise üksikasjad. (p 14)


Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12)


Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12)

3-3-1-15-16 PDF Riigikohus 11.10.2016
EhS

Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)


Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)


Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. (p 16)


Kui haldusorgan ei järgi menetlusnorme haldusmenetluses, mida iseloomustab ulatuslik otsustusruum, lasub temal tõendamiskoormus, et ka menetlusnormide järgimisel oleks menetlustulem olnud samasugune. (p 36)


Üldjuhul ei oma detailplaneeringu kehtestamisel õiguslikku tähendust see, kes on ehitisse paigutatava seadme tootja või milline on selle tüüp. Pigem tuleb planeeringu elluviimisel lähtuda parima võimaliku tehnika põhimõttest. Aja jooksul tehnika areneb. Tuulikutüübi muutmine ei ole õigusvastane, kui sellega ei kahjustata avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi ning planeeringust ei nähtu selgelt selle kehtestaja tahet määrata seadme tüüp kindlaks õiguslikult siduvana. (p 29)


Kasutusloa andmisel ei kontrolli haldusorgan mitte üksnes ehitise vastavust ehitusprojektile, vaid ka ehitise nõuetelevastavust laiemalt. Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamise või muutmise vajadust. Vaatamata EhS v.r § s 34 sõnaselge sätte puudumisele, tuleb kasutusloa väljastamise otsustamisel hinnata ka seda, kas kasutusloa väljastamine ning ehitise või selle osa kasutamine kasutusloaga määratud otstarbel ei too kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist. Erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks ja isikute õiguste kaitseks on haldusorganil võimalik anda kasutusluba ka kõrvaltingimusega, reguleerides tuulikute puhul näiteks nende töörežiimi. (p 32)

Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb kohalikul omavalitsusel tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41)

Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)


Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)

Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)

Sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskastutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ ei sea müra piirnorme sõltuvusse üksnes maa sihtotstarbest. Olukorras, kus maatulundusmaal paiknev hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda kui elamumaa sihtotstarbega maal paikneva elamu puhul, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme. Elamumaaks sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 mõttes tuleb lugeda ka maatulundusmaa õuemaa kõlvik. (p 38-39)

Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb KOV-l tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41)

Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)

3-3-1-13-15 PDF Riigikohus 20.05.2015

MaaMS § 11 lg 1 riivab korteriomanike, kelle elamu asub liitsihtotstarbega maal, omandipõhiõigust koos võrdsuspõhiõigusega (PS §‑d 12 ja 32). Korteri juurde kuuluva maa maksustamine ei riiva üldjuhul omandiõigust intensiivselt. Praegusel juhul käib vaidlus maksusoodustuse üle. Maksusoodustuste kehtestamisel on seadusandjal suur otsustusruum. Kohtuliku kontrolli ulatus on sellest tulenevalt piiratud. Lisaks on maksukohustuslaste täielikku ühetaolist kohtlemist koduomaniku maamaksusoodustuse andmisel raske või isegi võimatu saavutada (vt PSJVK otsus asjas nr 3-4-1-52-13, p 58.) (p-d 15 ja 19)


MaaMS § 11 lg-st 1 tuleneva maksusoodustuse üheks eelduseks on see, et maksustatava maa sihtotstarve on elamumaa. Isegi kui seadusandja eesmärgiks oli vabastada ka liitsihtotstarbega maal paiknevate korterite omanikud täielikult maamaksust, ei loonud ta erinormi, mis võimaldaks kohaldada maksusoodustust korteri juurde kuuluvale mitteelamumaale. Maksuhaldur ja kohtud ei saa MaaMS § 11 lg 1 kohaldamisel äri- ja sotsiaalmaad võrdsustada elamu­maaga. Maksusoodustus saab tuleneda vaid seadusest. (p 13-14)

MaaMS § 11 lg 1 riivab korteriomanike, kelle elamu asub liitsihtotstarbega maal, omandipõhiõigust koos võrdsuspõhiõigusega (PS §‑d 12 ja 32). Korteri juurde kuuluva maa maksustamine ei riiva üldjuhul omandiõigust intensiivselt. Praegusel juhul käib vaidlus maksusoodustuse üle. Maksusoodustuste kehtestamisel on seadusandjal suur otsustusruum. Kohtuliku kontrolli ulatus on sellest tulenevalt piiratud. Lisaks on maksukohustuslaste täielikku ühetaolist kohtlemist koduomaniku maamaksusoodustuse andmisel raske või isegi võimatu saavutada (vt PSJVK otsus asjas nr 3-4-1-52-13, p 58.) (p-d 15 ja 19)

Kui maksuhaldur või talle maakasutuse kohta andmeid edastav kohalik omavalitsusüksus peaks maksusoodustuse kohaldamisel hakkama välja selgitama põhjusi, miks kuulub korterelamu juurde mitteelamumaad, suurendaks see maamaksukohustuse suuruse ja maamaksust laekuva tuluga võrreldes ebaproportsionaalselt halduskoormust. (p 18)

3-3-1-75-13 PDF Riigikohus 26.02.2014

Sõiduki käsutamise keelumärke kandmine liiklusregistrisse kitsendab sõiduki omaniku õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused omandile sätestab seadus (PS § 32). MKS § 1361 saab kohaldada maksumenetluses maksukohustuslase vastu esitatavatele nõuetele. Sellel alusel ei tohi anda maksuhaldurile luba menetlusvälise isiku vara suhtes täitetoimingut sooritada (otsus asjas nr 3-3-1-28-11, p 45).

Käsutamise keelumärke tõttu ei ole võimalik muuta sõiduki andmeid liiklusregistris. Seadusandja on andnud mõnedel juhtudel liiklusregistri andmetele õigusliku tähenduse, mistõttu võib keelumärke seadmine riivata sõiduki omaniku õigusi.


Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1 esimene lause). Menetluskulude nimekirja esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna ning selle väljamõistmist vastustajalt.


Sõiduki käsutamise keelumärke kandmine liiklusregistrisse kitsendab sõiduki omaniku õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused omandile sätestab seadus (PS § 32). MKS § 1361 saab kohaldada maksumenetluses maksukohustuslase vastu esitatavatele nõuetele. Sellel alusel ei tohi anda maksuhaldurile luba menetlusvälise isiku vara suhtes täitetoimingut sooritada (otsus asjas nr 3-3-1-28-11, p 45). Täitetoiminguks loa andmise menetluses võib olla vajalik tegutseda kiiresti või piiratud teabe alusel, kuid see ei anna õiguslikku alust teha MKS § 130 lg s 1 sätestatud täitetoiminguid maksumenetlusvälise isiku vara suhtes.


Täitetoiminguks loa andmise menetluses võib olla vajalik tegutseda kiiresti või piiratud teabe alusel, kuid see ei anna õiguslikku alust teha MKS § 130 lg s 1 sätestatud täitetoiminguid maksumenetlusvälise isiku vara suhtes.

3-3-1-68-11 PDF Riigikohus 12.01.2012

Kinnisasja omaniku omandiõigus ei ulatu selleni, et ta saaks nõuda naaberkinnistu kaitse alla võtmist hoiualana. Loodusobjektide kaitse alla võtmine toimub üksnes avalikes huvides, mitte naaberkinnistute omanike omandiõiguse kaitsmise eesmärgil.

See, et kaitseala laiendamise korral võiksid naaberkinnistute omanikel olla avaramad võimalused nt planeerimismenetluses enda omandiõiguse või huvide kaitseks, ei loo hoiuala moodustamise ja naaberkinnistute omanike omandiõiguse vahel piisavat seost.


LKS § 8 lg 1, mis sätestab igaühe õiguse esitada ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks, annab ettepaneku esitajale subjektiivse õiguse ning see õigus on kohtulikult kaitstav. Ettepaneku esitamise õigust ei ole piiratud ka juhul, kui sama loodusobjekti kaitse alla võtmist on varem juba kaalutud.


LKS § 8 lg-d 3-5 ei anna ettepaneku esitajale subjektiivset õigust, mille kaitsmiseks oleks võimalik pöörduda kohtusse. Keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla subjektiivsete õiguste rikkumine ning ka kaebuse esitaja muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Puutumus tähendab, et mõju isikule peab olema oluline ja reaalne (vt Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-86-06 p 16). Kuigi nii PlanS § 26 lg 2 kui ka LKS § 8 lg 1 näevad ette üldsuse kaasamise, ei näe looduskaitse seadus ette populaarkaebuse esitamise võimalust.


3-3-1-35-10 PDF Riigikohus 31.08.2011

HKMS ja RLS reguleerivad ammendavalt riigilõivu tasumise halduskohtumenetluses ning seetõttu ei ole alust kohaldada HKMS § 5 lg-t 1 ja TsMS § 145. Ei HKMS ega RLS näe Eesti Vabariigile ja teda esindavatele haldusorganitele ette vabastust riigilõivu ja kautsjoni tasumisest.

RLS § 2 lg 1 p-s 3 on ammendavalt sätestatud alused, millal kaebus on riigilõivuvaba. Riigilõivuvabastust ametikohalt kõrvaldamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisel seadus ei sätesta. Kriminaalmenetluse tagamise vahendite kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamisel on lõivuvabastus ette nähtud üksnes vahi alla võtmisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude puhul. Ametikohalt kõrvaldamine ei mahu ka RLS § 22 lg 1 p-s 3 kasutatud mõiste "kriminaalvastutusele võtmine" alla, mis tuleneb kehtivuse kaotanud kriminaalmenetluse koodeksist ja kriminaalkoodeksist. Riigikohtu praktikas on kriminaalvastutusele võtmist käsitatud ajas kulgeva protsessina, mis algas süüdistatava kohtu alla andmisest (vt Riigikohtu 12.03.1996 otsust kohtuasjas nr 3-1-1-32-96; samuti 03.10.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-1-1-42-08 p-i 11). Kohtu alla andmisega lõppes kuriteo aegumine. Kriminaalvastutusele võtmine ei hõlmanud enne kohtu alla andmist tehtud kriminaalmenetlustoiminguid ja nendega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks esitatud kaebus ei olnud riigilõivuvaba. Kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus ja karistusseadustikus puudub iseseisev kriminaalvastutusele võtmise instituut, seetõttu ei ole RLS § 22 lg 1 p 3 sõnastus enam ajakohane.


Haldusmenetluses antud aktide ja tehtud toimingute õiguspärasust kontrollib halduskohus haldusmenetluse seaduse ning halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt. Halduskohtumenetluse seadustik ei anna vastust küsimusele, kas ja millises ulatuses saab halduskohus kaebust läbi vaadates hinnata kohtueelse kriminaalmenetluse aktide või toimingute õiguspärasust. Kriminaalmenetlus on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ning otsustuste õiguspärasuse kontroll toimub üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtutes. Kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise eriregulatsiooni puudumise tõttu riigivastutuse seaduse sätete kohaldamine kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisele võib kaasa tuua üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile (Riigikohtu 22.03.2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-85-09 p-d 127–128).


NB! Seisukoha muutus!

Kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ei tule kohaldada RVastS § 15 lg-t 1, mis reguleerib kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist (vt Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-69-09, p 74). Samuti muudab Riigikohus varasemat praktika (vt nt Riigikohtu 20.11. 2008 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 11) ja asub seisukohale, et kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisel ei saa kohaldada RVastS § 7. Selle sätte alusel saab kahju hüvitada juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastase haldusakti või haldustoiminguga. Kohtueelses kriminaalmenetluses antud aktid ja tehtud toimingud ei ole haldusaktid ja haldustoimingud RVastS § 7 tähenduses.

Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud varalise kahju. Regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt põhiõigust nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud varalise kahju hüvitamine on välistatud. Selle kohta, millisel eesmärgil on seadusandja jätnud vastava regulatsiooni kehtestamata, pole andmeid, kuid riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei ole sellise põhiõiguste riive põhjendamiseks piisavalt kaalukas. Kahju hüvitamise aluseid ja korda sätestava regulatsiooni puudumise korral tuleb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada PS § 25 alusel, arvestades kahju hüvitamise üldpõhimõtteid.


Vt lahendi nr 3-3-1-15-10 annotatsiooni.


Igaühel on õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Üksnes seadusandjal on õigus piirata isiku põhiõigust nõuda kahju hüvitamist. Seadusandjal on ka kohustus sätestada tõhus menetlus põhiõiguste kasutamiseks ja kaitsmiseks. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine või kahju hüvitamist välistav regulatsioon riivab PS §-s 25 sätestatud põhiõigust ning PS §-dest 14 ja 15 koostoimes tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele.

3-3-1-15-10 PDF Riigikohus 30.08.2011

Omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine või õiglase hüvitise maksmist välistav regulatsioon riivab omandipõhiõigust ning PS §-dest ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Sellisel juhul puudub menetlus, mis võimaldaks isikul, kelle omandipõhiõigust on kohtueelses kriminaalmenetluses erakordselt piiratud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju hüvitada (sarnaselt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 119).


Isiku kõrvaldamine ametikohalt kriminaalmenetluse tagamiseks riivab põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kuna üldjuhul on töö peamine sissetuleku hankimise vahend, siis võib ametikohalt kõrvaldamisega kaasneda ka omandipõhiõiguse riive. Ajal, mil isik on kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldatud, ei saa ta oma senisel ametikohal töötada ega saada töötasu ja kasutada muid töökohaga kaasnevaid varalisi hüvesid. Ametikohalt kõrvaldamine võib seega põhjustada kahtlustatavale või süüdistatavale varalise kaotuse.

Riigil on kohustus kujundada õigusinstituut, mille normidega reguleeritakse omandiõigust erakordselt piirava õiguspärase akti või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamine õiglases ulatuses. Riigil on kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist (vt ka Riigikohtu 31.03. 2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-i 64 ja 17.04.2001 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-10-01 p-i 4).


Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses. Regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt omandipõhiõigust ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju hüvitamine on välistatud. Puudub regulatsioon, mis võimaldaks isikul, kelle omandipõhiõigust on kohtueelses kriminaalmenetluses erakordselt piiratud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju õiglases ulatuses hüvitada. Selle kohta, millisel eesmärgil on seadusandja jätnud vastava regulatsiooni kehtestamata, pole andmeid, kuid riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei ole sellise põhiõiguste riive põhjendamiseks piisavalt kaalukas.


Kriminaalmenetlus on riigivõimu spetsiifiline teostamine, mis on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest - haldustegevusest - eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud. Eelduslikult peaks kriminaalmenetluses kohtueelsele menetlusele järgnema kohtumenetlus, mille raames antakse muu hulgas hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele. Kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile. Kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades oleks see ebamõistlik lahendus ning ei aitaks tõenäoliselt kaasa tõhusa ja lünkadeta õiguskaitse tagamisele (Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p-d 127-128).


Kuna jõustunud kohtuotsuse arvutivõrgus avalikustamine on jätkuv tegevus, siis on HKMS § 175 lg-d 3 ja 4 kohaldatavad ka nende taotluse lahendamisel, kus jõustunud kohtuotsus haldusasjas on juba avalikustatud. HKMS § 175 on erinormiks isikuandmete kaitse seaduse § 11 suhtes ning reguleerib ammendavalt haldusasjades kohtulahendite avalikustamist. (RKÜK 26.03.2012 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-15-10, p 5)


Riigil on kohustus kujundada õigusinstituut, mille normidega reguleeritakse omandiõigust erakordselt piirava õiguspärase akti või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamine õiglases ulatuses. Riigil on kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist (vt ka Riigikohtu 31.03. 2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-i 64 ja 17.04.2001 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-10-01 p-i 4).

Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis sätestaks kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju hüvitamise õiglases ulatuses. Kahju hüvitamise aluseid pole sätestatud riigivastutuse seaduses, mis on avaliku võimu tekitatud kahju hüvitamist reguleeriv üldseadus, ega üheski teises seaduses. Kohaldada ei saa RVastS § 15 lg-t 1, mis reguleerib kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist ega ka RVastS § 16 lg 1, kuna tegemist ei ole haldusakti või haldustoiminguga (vt Riigikohtu 31.03.2011. a otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-e 74 ja 77). RVastS § 16 ei saa kohaldada kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ka analoogiat kasutades. Riigivastutuse seaduse alusel kahju hüvitamise eelduseks on haldustoimingu või haldusakti õigusvastasuse või õiguspärasuse tuvastamine. Riigivastutuse seadus ei sätesta, kas, kuidas ja millises ulatuses peab halduskohus hindama kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust või õigusvastasust.

3-3-1-69-09 PDF Riigikohus 31.03.2011

Vahistamine riivab küll esmajoones isikuvabadust, kuid ka mitmeid teisi põhiõigusi, milleks võib olla ka omandipõhiõigus. Üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siiski peavad üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused jagunema üksikisikute vahel võrdselt.

Juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine.

Õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalist kaotust ei tule hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas, mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe.


Üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused peavad jagunema üksikisikute vahel võrdselt. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse.


Vahistamine riivab isikuvabaduse kõrval ka teisi põhiõigusi, milleks võib olla ka omandipõhiõigus. Üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siiski peavad üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused jagunema üksikisikute vahel võrdselt.

Juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine.

Selleks, et hinnata põhiõiguste riive proportsionaalsust ja õiglase hüvitise maksmise vajadust, samuti õiglase hüvitise suurust tuleb kaaluda üksikisiku põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu asjaolu kui kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik on menetluse tulemusena mõistetud õigeks.


Kui isiku vahistamisel on omandipõhiõiguse riive sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine.

Õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalist kaotust ei tule hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas, mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe.

Selleks, et hinnata põhiõiguste riive proportsionaalsust ja õiglase hüvitise maksmise vajadust, samuti õiglase hüvitise suurust tuleb kaaluda üksikisiku põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu asjaolu kui kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik on menetluse tulemusena mõistetud õigeks.


Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju mõiste AVVKHS-is ei kattu üksüheselt õigusvastaselt tekitatud kahju mõistega põhiseaduses ning alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju ei kuulu tingimata PS § 25 kaitsealasse. Alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamine AVVKHS-i alusel ei eelda vahistamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemist. Vahistamine on AVVKHS-i tähenduses alusetu ja toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte (vt Riigikohtu 01.02.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-15-07 punkti 29). Samas pole välistatud, et alusetu vahistamine oli õigusvastane ning isikul tekkis kahju, mis tuleks hüvitada PS §-st 25 tulenevalt.

AVVKHS ei täpsusta, millises osas on seaduse § 5 lõike 4 esimeses lauses nimetatud hüvitis saamata jäänud tulu hüvitiseks ja millises osas mittevaralise kahju hüvitiseks. Sellises olukorras saab eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt (vt ka Riigikohtu 17.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-72-08 punkti 15).

3-3-1-41-06 PDF Riigikohus 03.12.2007

Põhiseaduse § 32 lõike 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning omandi kitsendused sätestab seadus. Kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega, ei ole see põhimõte absoluutne. Põhiseaduse mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. Omandiõiguse piiranguid võib seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ja eelnimetatud nõuetele vastava volitusnormi alusel, aga mitte otse kohaliku omavalitsuse üldaktiga. See nõue on suunatud sellele, et omandiõiguse piirangute seadmisel arvestataks kogu riigi territooriumil ühesuguste kriteeriumidega. Võrdse kohtlemise ja ühetaolisuse põhimõttega oleks vastuolus see, kui omandiõiguse kaitse oleks riigi erinevates piirkondades ebaühtlaselt tagatud.


Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ja tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Põhiseaduses ette nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärgiks on tagada põhiseaduse kandvate printsiipide (õigusselguse, õiguskindluse, võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte) järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse.


Vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseadus ei sisaldanud volitusnormi väikeelamukruntide minimaalsuuruse kehtestamiseks kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil või selle osal. Isegi juhul, kui elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine lugeda kohaliku elu küsimuseks, ei saa kohalik omavalitsus seda teha määrusega ilma vastava volitusnormita, sest elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine riivab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.


Isegi juhul, kui elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine lugeda kohaliku elu küsimuseks, ei saa kohalik omavalitsus seda teha määrusega ilma vastava volitusnormita, sest elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine riivab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.


Planeeringute hierarhiast ning põhiseadusega ettenähtud põhiõiguste lünkadeta kaitse põhimõttest tuleneb, et planeerimisvõim on riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevuses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesannete jaotus jagatud pädevuse teostamisel on määratud lähimuse põhimõttega, mis tuleneb Eesti õiguskorras Riigikogu poolt ratifitseeritud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3. Konkreetset ülesannet täidab see võimutasand, mis saab sellega konkreetses olukorras kõige paremini hakkama.

Isegi juhul, kui elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine lugeda kohaliku elu küsimuseks, ei saa kohalik omavalitsus seda teha määrusega ilma vastava volitusnormita, sest elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine riivab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.


Vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseadus ei sisaldanud volitusnormi väikeelamukruntide minimaalsuuruse kehtestamiseks kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil või selle osal. Planeeringute hierarhiast ning põhiseadusega ettenähtud põhiõiguste lünkadeta kaitse põhimõttest tuleneb, et planeerimisvõim on riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevuses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesannete jaotus jagatud pädevuse teostamisel on määratud lähimuse põhimõttega, mis tuleneb Eesti õiguskorras Riigikogu poolt ratifitseeritud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3. Konkreetset ülesannet täidab see võimutasand, mis saab sellega konkreetses olukorras kõige paremini hakkama.

Isegi juhul kui elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine lugeda kohaliku elu küsimuseks, ei saa kohalik omavalitsus seda teha määrusega ilma vastava volitusnormita, sest elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine riivab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.


Planeeringute hierarhiast ning põhiseadusega ettenähtud põhiõiguste lünkadeta kaitse põhimõttest tuleneb, et planeerimisvõim on riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevuses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesannete jaotus jagatud pädevuse teostamisel on määratud lähimuse põhimõttega, mis tuleneb Eesti õiguskorras Riigikogu poolt ratifitseeritud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3. Konkreetset ülesannet täidab see võimutasand, mis saab sellega konkreetses olukorras kõige paremini hakkama.

3-3-1-29-07 PDF Riigikohus 21.06.2007

Kinnipidamisrežiimist tulenevad kitsendused vanglas kinnipeetava isiklike asjade viimisele väljapoole kambrit ja kinnipeetavate vabaks liikumiseks ettenähtud kohti, ei ole kehtestatud õigusvastaselt. Kinnipeetava huvi kasutada oma omandit, sh isiklikke asju kõikjal vangla territooriumil, ei kuulu PS § 32 lg 2 kaitsealasse. Kinnipeetavale vanglas lubatud isiklike asjade kasutamine ei pea olema ühetaoliselt lubatud kõigis vangla ruumides. Vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on võimalik näha ette erinevad kinnipidamistingimused vangla erinevates osades. Seetõttu ei pea pikaajalisteks kokkusaamisteks kasutatavas kokkusaamisruumis lubatud asjade loetelu kattuma kinnipeetavale kartseris lubatud asjade loeteluga.


Kinnipeetavale lubatud asjade ja ainete koguste suhtes VSE §-s 58 sätestatud piirangute eesmärk on esmajoones vältida vangla ülekoormamist kinnipeetavate isiklike asjadega. Selline eesmärk ei saa aga mõistlikult õigustada pikaajalisele kokkusaamisele kokkusaaja poolt kaasavõetavate toiduainete koguste piiramist, sest elulised asjaolud, millest regulatsioon peaks lähtuma, erinevad oluliselt. Õiguste piiramisel peab säte olema selge ja üheselt arusaadav ning piirangud peavad olema mõistlikud ja eesmärgipärased. VSE § 46 lg-t 1 ja § 58 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et VSE §-s 58 sätestatud kogused ei kohaldu pikaajalisele kokkusaamisele kokkusaamisruumi kaasavõetavate toiduainete suhtes.

VSE § 37 lg 5 mõte ei ole takistada pikaajalise kokkusaamise ajal kinnipeetaval ja kokkusaajal jagamast kokkusaamisruumis sinna kaasavõetud asju, vaid tagada, et pärast kokkusaamise lõppu ei satuks kinnipeetava valdusse asju, mis pole tal vanglasse saabumisel kaasas olnud või mis pole soetatud vangla vahendusel.

Kinnipidamisrežiimist tulenevad kitsendused vanglas kinnipeetava isiklike asjade viimisele väljapoole kambrit ja kinnipeetavate vabaks liikumiseks ettenähtud kohti, ei ole kehtestatud õigusvastaselt. Kinnipeetava huvi kasutada oma omandit, sh isiklikke asju kõikjal vangla territooriumil, ei kuulu PS § 32 lg 2 kaitsealasse. Kinnipeetavale vanglas lubatud isiklike asjade kasutamine ei pea olema ühetaoliselt lubatud kõigis vangla ruumides. Vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on võimalik näha ette erinevad kinnipidamistingimused vangla erinevates osades. Seetõttu ei pea pikaajalisteks kokkusaamisteks kasutatavas kokkusaamisruumis lubatud asjade loetelu kattuma kinnipeetavale kartseris lubatud asjade loeteluga.

3-3-1-51-03 PDF Riigikohus 20.06.2003
PS
EES

Vastavalt PS § 32 lg 1 kolmandale lausele on igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus ja selle suurus. Kui isik leiab, et sundvõõrandamine on õigusvastane, peab ta selle vaidlustama ja mitte laskma endale kahju tekitada. Ka siis, kui sundvõõrandamisel määratakse kindlaks hüvituse suurus, tuleb hüvitus tähtaegselt vaidlustada, kui isik leiab, et makstav hüvitus ei ole õiglane.

3-3-1-51-01 PDF Riigikohus 07.12.2001

Õigusvastaselt võõrandatud vara ei ole enam endiste omanike, kellelt vara õigusvastaselt võõrandati, omandis ja sellele ei laiene Põhiseaduse § 32 kaitse. Juba sellel põhjusel ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale ka Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni lisaprotokolli 1 art 1 lg-st 1 tulenev kaitse. Õigus nõuda vara tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks määratud tingimustel.


Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine on adressaati soodustav haldusakt. Selle haldusakti tühistamine on adressaati koormav haldusakt ja selle andmiseks peab seaduse reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Lisaks tuleb kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt. Samuti tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandate isikute õigustele. Nendest põhimõtetest tuleb lähtuda ka KOKS § 33 lg 1 kohaldamisel.


Isik saab õiguspärase ootuse põhimõttele tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Isik ei saa mingil juhul tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud.


Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Kuna ÕVVTK komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb omandireformi menetluse järgnevates staadiumides kinni pidada, võib õigustatud subjektiks tunnistatud isik põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjoni poolt lahendatud lõplikult ja et ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata. Õiguspärase ootuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et vahetult õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel vara tagastamist ega kompenseerimist. Õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikute õigusi või põhjendatud huve, kui õigusvastane otsus neid riivab.

3-3-1-41-01 PDF Riigikohus 19.11.2001

Põhiseaduse § 32 lg 1 pole rakendatav omandi suhtes, mis võõrandati õigusvastaselt enne Põhiseaduse jõustumist, vaid omandi suhtes, mis võõrandatakse pärast Põhiseaduse jõustumist. Inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist ega Põhiseaduse §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis õigusvastaselt võõrandati teise riigi poolt. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr. 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduses tehtud reservatsioon on Eestile siduv rahvusvahelistes suhetes. Konventsioon välistab Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni reservatsiooniga hõlmatud küsimustes.


Kuna Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused kuuluvad lahendamisele riikidevahelise kokkuleppe alusel, siis ei saa ÕVVTK kohalik komisjon tunnistada neid isikuid omandireformi õigustatud subjektideks. Samale seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium oma 22. märtsi 1999. a määruses 3-3-1-6-99.

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json