/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 57| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-1191/66 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2019
Kui kohus rahuldab seadusandja tegevusetuse peale esitatud hüvitamiskaebuse, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. (p 9.4)
Õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks on põhiõiguse või õigustloovas aktis sätestatud muu subjektiivse õiguse oluline rikkumine (RVastS § 14 lg 1; vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-13, p 22). (p 9.1) Kaebuse väited on praeguses asjas väga abstraktsed. Kaebuses on küll nimetatud erinevaid hüvesid, mille saamine on kaebuse kohaselt takistatud, kuid toimikust ei selgu, et kaebaja oleks püüdnud enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist kooselulepinguga seonduvaid õigusi realiseerida. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi juhtumit, mil tema kooselulepinguga seonduvad subjektiivsed õigused oleksid jäänud enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist seadusandja tegevusetuse tõttu kaitseta. Seetõttu ei ole kolleegiumil võimalik tuvastada, kas seadusandja on kaebaja subjektiivseid õigusi rikkunud. (p 9.2) Kohus ei lahenda hüpoteetilisi vaidlusi. Kui kohus tuvastab, et kaebajal ei ole võimalik oma õigusi seadusandja tegevusetuse tõttu realiseerida, tunnistab kohus õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks ning algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (HKMS § 158 lg 4, PSJKS § 4 lg 3 ja § 9 lg 1). (p 9.3)
Kohus peab tuvastama põhjusliku seose kaebaja subjektiivse õiguse olulise rikkumise ja seadus- või määrusandja tegevusetuse vahel. Sellise olukorraga ei ole tegemist juhul, kui kaebaja õigusi on võimalik tagada kehtivate normide põhiseaduspärase tõlgendamise teel (vt RKPJK määrus asjas nr 5-17-42/9, p-d 36 ja 37) või kui kaebaja õigusi on rikkunud seadus- või määrusandja asemel mõni teine avaliku võimu kandja organ. (p 9.1) Praeguses asjas on kaebaja keskne väide, et tema kooseluleping ei ole riigile ega kolmandatele isikutele nähtav, sest õigustloova akti andmata jätmise tõttu ei kanta tema kooselulepingu andmeid rahvastikuregistrisse. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole enne kohtusse pöördumist taotlenud kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmist. Seepärast puudus kohtul võimalus tuvastada, kas kaebaja kooselulepingu andmete registrisse kandmist takistas seadusandja tegevusetus või haldusorgani eksimus õigusnormide kohaldamisel. Kui isik leiab, et kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmata jätmisega rikuti tema õigusi, tuleb tal registrikande tegemisest keeldumise otsus kohtus vaidlustada. (p 9.3)
Tuvastamisnõudega vaidlustab kaebaja seadusandja tegevusetust õigustloova akti andmata jätmisel. Sellise vaidluse lahendamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord (PSJKS § 2 p 1). Praegusel juhul ei saaks kaebaja seda tuvastamisnõuet esitada ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses erandliku individuaalkaebusena, sest õiguste kaitseks on tagatud muud tõhusad võimalused (vt nt RKPJK määrus asjas nr 5-19-9/2, p 11). Kaebajal on võimalik halduskohtus vaidlustada tema õiguste kaitseks vajalike haldusaktide või toimingute andmata või tegemata jätmist ning taotleda vajaduse korral esialgse õiguskaitse kohaldamist (HKMS § 249). Samuti on halduskohtu pädevuses muude avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omavate asjaolude tuvastamine (HKMS § 37 lg 2 p 6; nt kooselusuhte kehtivuse kindlakstegemine). Sellist tuvastamisnõuet pole kaebaja aga esitanud ning selline kaebus on lubatav vaid siis, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). Eraõiguslikus suhtes on hagejal võimalik esitada maakohtule vaidlusaluse õigussuhte esialgseks reguleerimiseks hagi tagamise avaldus (TsMS § 377 lg 2, § 378 lg 3). (p 10.1)
Kohus ei lahenda hüpoteetilisi vaidlusi. Kui kohus tuvastab, et kaebajal ei ole võimalik oma õigusi seadusandja tegevusetuse tõttu realiseerida, tunnistab kohus õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks ning algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (HKMS § 158 lg 4, PSJKS § 4 lg 3 ja § 9 lg 1). (p 9.3)
3-17-1026/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.10.2018
3-15-2943/85 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.06.2018
Kartserisse paigutamisega kaasneb intensiivne vabadusõiguse täiendav piirang RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 12). Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p 19)
Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Kui seda ei tehta, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 21). Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambris viibimise kestust võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa nende kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 18.4). (p 16)
Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. (p 19)
Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Kinnipeetava distsiplinaarkaristuse täideviimise ja vangla julgeoleku vahel puudub otsene põhjuslik seos. Kuigi kahtlemata on distsiplinaarkaristusel teatav eripreventiivne eesmärk, määratakse distsiplinaarkaristus minevikus toime pandud teo eest ja distsiplinaarmenetluses ei tehta prognoosotsust tulevase distsipliinirikkumise võimalikkuse kohta. Seega ei ole kõigi distsiplinaarkaristuste katkematu järjestikune täideviimine vangla julgeoleku tagamiseks tingimata vajalik. Sellegipoolest tuleb VangS § 65 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele pöörata kohe. Ilma VangS § 65 lg-s 2 sätestatud katseajata määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine tuleb edasi lükata üksnes siis, kui distsiplinaarkaristuse järjestikune kestus osutub asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks või isiku tervist kahjustavaks. (p-d 16–18) Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada viibida kinnipeetaval mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes (RKHK otsus asjas nr 3-15-3133, p 18). Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p-d 15 ja 19)
Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). Vastustaja praeguses asjas väljendatud seisukohtade põhjal pole kahtlust, et kaebaja taotlus kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramise peatamiseks poleks olnud tulemuslik. Seda näitab ka asjaolu, et pärast kahju hüvitamise taotluste esitamist jätkati distsiplinaarkaristuste katkematut täitmisele pööramist. RVastS §-s 5 sätestatud keelamisnõue ei ole RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite loetelus, mistõttu ei saa keelamiskaebuse esitamata jätmist hüvitamiskaebuse lahendamisel kaebajale ette heita. (p 14)
Kolleegium on korduvalt selgitanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ja kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ühes viidatud kohtupraktikaga). Kaebajale oli erinevate käskkirjadega määratud kokku 236 ööpäeva ulatuses kartserikaristusi ja ta võis põhjendatult arvata, et vastustaja pöörab need katkematult täitmisele. Vastustaja on ka praegu seisukohal, et selline praktika on VangS § 65 lg 1 järgi ainuvõimalik. Seega ei pidanud kaebaja praegusel juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ära ootama kõigi kartserikaristuste täitmisele pööramist ja tal on võimalik nõuda hüvitist kogu kaebuses märgitud kartseris viibimise aja eest. (p 13)
3-14-51567/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.10.2017
EIK on pidanud lubatavaks vahistatute ja süüdimõistetute erinevat kohtlemist pereliikmetega pikaajalise kokkusaamise õiguse küsimuses uurimise või julgeolekuga seotud kaalutlustel, arvestades konkreetset juhtumit. Probleemne on automaatne keeld, mida ei põhjendata individuaalsete asjaoludega. Erineva kohtlemise õigustatust on EIK analüüsinud, silmas pidades mh kuriteo olemust, milles isikut süüdistatakse, kokkusaava pereliikme tausta ja seotust konkreetse süüteoga. (Vt EIK 13. detsembri 2011. a otsus asjas nr 31827/02 Laduna vs. Slovakkia, p 66; 9. juuli 2013. a otsus asjas nr 42615/06 Varnas vs. Leedu, p-d 119–120; 23. juuni 2015. a otsus asjas nr 39633/10 Costel Gaciu vs. Rumeenia, p-d 59–60.) (p 22) Kolleegiumi hinnangul võib vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu legitiimseks eesmärgiks olla lisaks RKPJK otsustes asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16 (vt p 97) nimetatud kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimisele ka kuritegude tõkestamine laiemalt. Praegusel juhul põhjendas prokuratuur kaebajale KrMS § 143^1 alusel lisapiirangute seadmist kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise vajadusega. Vahistamist pidas prokuratuur vajalikuks nii õigusemõistmise huvides kui ka narkootikumidega seotud kuritegude ärahoidmiseks. Kaebaja vahistamisel, mille tagajärjeks oli pikaajaliste kokkusaamiste võimatus, tugines kohus rahvatervise vastu suunatud kuritegude tõkestamise vajadusele. Seega olid kaebaja puhul piirangul mõlemad eelnimetatud eesmärgid. (p 26) Vt ka p 29 ja RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16.
Kolleegiumi hinnangul võib vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu legitiimseks eesmärgiks olla lisaks RKPJK otsustes asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16 (vt p 97) nimetatud kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimisele ka kuritegude tõkestamine laiemalt. Praegusel juhul põhjendas prokuratuur kaebajale KrMS § 143^1 alusel lisapiirangute seadmist kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise vajadusega. Vahistamist pidas prokuratuur vajalikuks nii õigusemõistmise huvides kui ka narkootikumidega seotud kuritegude ärahoidmiseks. Kaebaja vahistamisel, mille tagajärjeks oli pikaajaliste kokkusaamiste võimatus, tugines kohus rahvatervise vastu suunatud kuritegude tõkestamise vajadusele. Seega olid kaebaja puhul piirangul mõlemad eelnimetatud eesmärgid. (p 26, vt ka p 29) Pikaajalised kokkusaamised toimuvad ilma pideva järelevalveta (VangS § 25 lg 2), mistõttu on nende raames võimalike uute kuritegude planeerimine või ka sooritamine oluliselt tõenäolisem kui lühiajalisel kokkusaamisel, mis toimub järelevalve all (VangS § 24 lg 1). (p 27) Lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotlema kriminaalmenetluse raames. (p 31)
Lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotlema kriminaalmenetluse raames. (p 31)
3-15-3133/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.10.2017
VangS § 63 ei piira mitme distsiplinaarkaristuse määramist mitme samasisulise rikkumise eest. VangS § 63 lg-ga 3 on keelatud üksnes mitme distsiplinaarkaristuse määramine ühe ja sama distsipliinirikkumise eest. (p 16) Kui vanglaametnik annab igal päeval kinnipeetavale konkreetse korralduse asuda tööle, ei seisne rikkumised üksnes tööle määramise käskkirja mittejärgimises, vaid allumatuses vanglaametnike korraldustele. (p 15) VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud 45 päeva on ühekordselt määratava kartserikaristuse maksimaalne kestus. (p 15) Seega ei ole kinnipeetava karistamine kartserisse paigutamisega mitme rikkumise eest kokku 120 päevaks vastuolus VangS § 63 lg 1 p-ga 4. (p 16) Samas tuleb ka seaduses ettenähtud karistusmäära piires igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. (p 17)
Tuleb muuta asjas nr 3-3-1-79-12 esitatud seisukohta, et distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg (otsuse p 9). Kuigi VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe, annab sättes kasutatud sõna "üldjuhul" vanglale erijuhtudel kaalutlusõiguse. Erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused võivad olla eraldivõetuna õiguspärased, kuid lubatav ei pruugi olla nende katkematu täitmisele pööramine. PS § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes. (p 18)
Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. Tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). (p 17) Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). (p 12)
Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. Tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). (p 17) Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). (p 12) Kui vanglaametnik annab igal päeval kinnipeetavale konkreetse korralduse asuda tööle, ei seisne rikkumised üksnes tööle määramise käskkirja mittejärgimises, vaid allumatuses vanglaametnike korraldustele. (p 15) Kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (RKHK otsus asjas nr 3-3-2-1-15, p 17), või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Korralduste aluseks olnud käskkirja võimalik vastuolu ITK-ga ei muuda korraldusi tühiseks. (p 13)
Kinnipeetaval on VangS § 37 lg 2 p 2 alusel õigus tööst keelduda vaid juhul, kui töötamine takistaks tal hariduse omandamist mõnes seal näidatud vormis. Iseseisev õppimine, mis ei seisne mõne sättes nimetatud vormis hariduse omandamisega seotud kohustusliku ülesande täitmises, tööst keeldumiseks alust ei anna. (p 12)
3-3-2-1-16 PDF Riigikohus 30.06.2017
PSJKS ei näe erinevalt HKMS-st ja teistest kohtumenetluse seadustikest ette põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tehtud kohtuotsuse teistmist (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-32-14). See, et põhiseaduslikkuse järelevalve vaidluse osas jääb teistmisavaldus läbi vaatamata ja RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-5-09 muutmata, ei takista aga kohtul VangS § 31^1 põhiseaduspärasust haldusasjas uuesti hinnata. Varasemas kohtulahendis põhiseaduspäraseks tunnistatud seadus võib uues faktilises või õiguslikus olustikus osutuda põhiseadusvastaseks. RKÜK otsuses asjas nr 3-3-1-5-09 viidatud julgeolekuriskid ning ressursikulud, mis kaasnevad kinnipeetavatele internetiligipääsu laiendamisega, on endist viisi asjakohased. Kõiki riske ei pruugi olla võimalik täielikult maandada ka vanglateenistuse poolt kohandatud arvutitega. Samas ei anna ainult abstraktne viitamine võimalikele ohtudele ning järelevalve keerukusele ja kulukusele alust jätta teistmisavaldus rahuldamata. (p-d 14, 23 ja 25)
Liikmesriik on EIK kohtuotsuse täitmiseks kohustatud võtma individuaalseid ja vajaduse korral ka üldise iseloomuga meetmeid enda õiguskorras, et tuvastatud rikkumine lõpetada ja tagajärjed heastada. Selleks tuleb kinnipeetav asetada võimalikult suures ulatuses olukorda, milles ta oleks olnud, kui konventsiooni poleks rikutud. Teistmisavalduse rahuldamata jätmisel jääks jõusse kohtuotsused, millega kaebus juurdepääsu saamiseks jäeti rahuldamata. See annaks vanglale aluse jätta rahuldamata ka kinnipeetava võimalik korduv taotlus samadele lehekülgedele juurdepääsu saamiseks. Järelikult on rikkumise kõrvaldamiseks vajalik haldusasja taasavamine. (p 19) Teistmise aluse (HKMS § 240 lg 2 p 8) esinemine ei tähenda vältimatult, et halduskohtule esitatud kaebus veebilehtedele juurdepääsu võimaldamiseks tuleb rahuldada. (p 21)
EIK 19. jaanuari 2016. a otsusega tuvastatud EIÕK rikkumine on jätkuv. EIK luges oma otsuses isikul tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisavaks rikkumise tuvastamise. See ei tähenda, et konventsiooni rikkumine haldusasja sisuks oleva kohustamisnõude osas oleks tervikuna kõrvaldatud ja võikski jääda kõrvaldamata. EIÕK art 46 lg‑ga 1 on Eesti võtnud kohustuse täita EIK lõplikke otsuseid igas asjas, milles ta on pooleks. EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu osa (RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-85-09). (p 18)
3-3-1-19-17 PDF Riigikohus 27.06.2017
PS-st ei tulene samasooliste isikute õigust sõlmida abielu Eestis. PKS välistab küll samasoolistel isikutel Eestis abielu sõlmimise, kuid see keeld ei välista mujal maailmas sõlmitud abielude tunnustamist. Eesti õigus ei saa reguleerida abielu sõlmimist kõikjal maailmas. PKS § 1 lg 1 ei kohaldu abielu sõlmimisele välismaal, kui kummagi abielluja elukoht pole Eestis. REÕS § 55 lg 2 nõuab, et üldjuhul tuleb abikaasade elukohariigi seadusele vastav välismaa abielu lugeda kehtivaks ka Eestis. Kehtetuks võib niisuguse abielu lugeda vaid siis, kui abielu on ilmselges vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (REÕS § 7). REÕS § 7 kasutab määratlemata õigusmõisteid, delegeerides sellega hindamisõiguse seaduse rakendajale, sh kohtule. Õiguslikult on vaieldav, kas samasooliste välismaise abielu kehtivaks lugemine rikuks Eesti õiguse olulisi põhimõtteid. (p-d 16 ja 28) Perekonnaelu kaitset riigi sekkumise eest ei ole PS tekstis seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. Ka ei ole samasooliste isikute kooselu Eestis seadusega keelatud ega karistatav. PS §-st 26 ega § 27 lg-st 1 ei tulene samasooliste isikute õigust sõlmida abielu Eestis ning riik võib sekkuda välismaalase perekonnaellu, välistades tema õiguse elada perekonnaliikmega koos Eestis. Riigil on õigus keelata välismaalasel elada Eestis perekonnaliikme juures, seda aga ainult siis, kui keelamiseks on mõjuv põhjus. Samast soost elukaaslastel on aga õigus riigi kaitsele (PS § 13) ning mistahes õiguste piirang ei tohi minna vastuollu diskrimineerimise keeluga (PS § 12 lg 1) ja peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik (PS § 11). Keeld elada poolelioleva kohtumenetluse ajal Eestis sekkub intensiivselt perekonnaellu. Samas ei riku isiku ajutine elamine Eestis kellegi õigusi ega avalikku huvi. (p-d 16 ja 26) Nii eri- kui samasooliste paaride perekonnaelu kuulub ka Euroopa inimõiguste konventsiooni kaitsealasse. Asjades Pajić vs. Horvaatia ning Taddeucci ja McCall vs. Itaalia tuvastas EIK, et samast soost paarile elamisloa andmisest keeldumine on teatud juhtudel diskrimineeriv sekkumine perekonnaellu (EIÕK artikli 8 ja 14 koosmõjus rikkumine). (p-d 16 ja 17) Samasooliste isikute abielu või partnerluse fakt võib Eestis Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ art 2 lg 2 alapunktide a ja b ja art 3 lg 2 alapunkti b järgi, samuti Riigikogus vastu võetud Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 22 alusel anda EL kodaniku perekonnaliikmele tähtajalise elamisõiguse. Kui lähteriigis tunnustatakse samasooliste isikute kooselu samaväärsena abieluga, siis on põhjendatud elamisloa andmine ka vastuvõtvas riigis. (p 18)
VMS § 43 lg 1 p 5, mille järgi on üheks välismaalase Eestis ajutise viibimise aluseks vahetult kohtulahendist tulenev õigus või kohustus viibida Eestis, üksnes viitab võimalusele, et välismaalane võib riigis viibida ka vahetult kohtulahendi alusel (nt tõkend elukohast lahkumiseks), kuid ei anna ise kohtule volitust anda välismaalasele riigis viibimise õigust. Alus VMS § 43 lg 1 p-s 5 viidatud kohtulahendi tegemiseks peab seega tulenema mõnest muust seadusest. Esialgse õiguskaitse määrus, millega kohustatakse andma tähtajalist elamisluba, ei ole Eestis elamise ja töötamise vahetuks õiguslikuks aluseks. Vahetuks õiguslikuks aluseks on esialgse õiguskaitse määruse alusel antav haldusakt, s.o elamisluba. (p 23.1) Väljasaatmise keelamine ei anna üldjuhul välismaalasele õigust riigis elada ja töötada, samuti mitte õigust naasta riiki pärast ajutist eemalviibimist. (p 23.2)
Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Kaebus ei tohi seejuures olla ilmselgelt perspektiivitu. Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad aga esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal olla veel ebaselged. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi isikule, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele. (p 15) Esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada abstraktselt, näitamata ära esialgse õiguskaitse vahendit, st õigust või kohustust, mis esialgse õiguskaitse määrusest tuleneb. Kohus ei saa esialgse õiguskaitse korras anda elamisluba ega ühtegi muud haldusakti. Kohus saab HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel vaid kohustada haldusorganit andma esialgse õiguskaitse korras haldusakti. Ka tähtajaline elamisluba on haldusakt, mille andmiseks esialgse õiguskaitse korras saab kohus teha ettekirjutuse HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel. (p-d 20 ja 22)
Kohus võib esialgse õiguskaitse korras muuhulgas kohustada haldusasutust andma ajutiselt välja vaidlusaluseid lube. HKMS § 249 lg 4 järgi piirdub esialgse õiguskaitse kestus kohtumenetluse ajaga. (p-d 29 ja 30) VMS § 43 lg 1 p 5, mille järgi on üheks välismaalase Eestis ajutise viibimise aluseks vahetult kohtulahendist tulenev õigus või kohustus viibida Eestis, üksnes viitab võimalusele, et välismaalane võib riigis viibida ka vahetult kohtulahendi alusel (nt tõkend elukohast lahkumiseks), kuid ei anna ise kohtule volitust anda välismaalasele riigis viibimise õigust. Alus VMS § 43 lg 1 p-s 5 viidatud kohtulahendi tegemiseks peab seega tulenema mõnest muust seadusest. Esialgse õiguskaitse määrus, millega kohustatakse andma tähtajalist elamisluba, ei ole Eestis elamise ja töötamise vahetuks õiguslikuks aluseks. Vahetuks õiguslikuks aluseks on esialgse õiguskaitse määruse alusel antav haldusakt, s.o elamisluba. (p 23.1) Väljasaatmise keelamine ei anna üldjuhul välismaalasele õigust riigis elada ja töötada, samuti mitte õigust naasta riiki pärast ajutist eemalviibimist. (p 23.2)
3-3-1-95-16 PDF Riigikohus 21.06.2017
Kambri põrandapinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. (p 12)
Kohase hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta asjaolusid, et kinnipeetav viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m^2 (2,37–2,48 m2), kokku 265 päeval, seda ka pikka aega järjest (nt 40, 82 ja 94 päeva) ning need ajavahemikud vaheldusid päevadega, mil talle oli tagatud põrandapinda ka üle 2,5 m^2 (2,5–2,99 m^2, seda kokku 516 päeva), ning samuti viibis ta kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli ka üle 3 m^2. Kohaseks hüvitiseks inimväärikuse alandamise eest on sellisel juhul 1500 eurot. (p 15)
Kui kinnipeetav viibis suurema osa sellest ajast ühes kambris, kus aeg-ajalt muutus vaid isikute arv, keda kambris hoiti, kuid seegi mitte drastiliselt, ning isegi kui ta mõistis kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad tema inimväärikust alandada, algab kaebetähtaja kulgemine siiski ajast, mil isik sai aru, et talle on kahju tekkinud. Lühiajalist kitsastes oludest viibimist ei ole põhjust pidada inimväärikust alandavaks, mistõttu ei mõisteta selle eest välja ka rahalist hüvitist. Seega ei hakka ka kahjunõude tähtaja kulg kohe kitsastesse tingimustesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast veel eraldi toimingut (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-98-16). (p 11)
3-3-1-15-17 PDF Riigikohus 14.06.2017
RVastS § 7 lg 3 seostab kahjunõude esitamiseks kehtestatud kolmeaastase tähtaja kulgema hakkamise isiku subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest. Asjas nr 3-3-1-68-15 tehtud otsuse p-des 10 kuni 14 ei ole kolleegium võtnud seisukohta, et kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada pikema ajavahemiku eest kui kolm aastat, mis eelnes vahetult vanglale hüvitamisnõude esitamisele. Küll aga tuleb kolmeaastast kahjunõude esitamise tähtaega ületanud jätkuva toimingu puhul hinnata, millal isik pidi kahju tekkimist mõistma, sh kas vangistustingimused vahepeal muutusid. Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-98-16). Samas tuleb arvestada, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist siis, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-20-15; 3-3-1-68-15; 3-3-1-89-16). (p 11)
Kambritingimiste kontrollimisel tuleb juhinduda EIK otsuse Muršić vs. Horvaatia (7334/13) järgmistest seisukohtadest: 1) kui kinnipeetavale ei ole tagatud 3 m^2 põrandapinda, on tegemist tugeva eeldusega EIÕK art 3 rikkumiseks. Rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui ruumi vähesust kompenseerivad 3 m^2 nõudest kõrvalekaldumise suhteliselt lühike kestus ja ulatus, ruumipuudust leevendab piisav liikumisvabadus ja kambriväline tegevus ning kinnipidamisasutuse üldiselt kohased tingimused. Kohus saab EIÕK art 3 rikkumise hindamisel neid asjaolusid arvesse võtta, kui need esinevad kumulatiivselt. Kohustus näidata, et need asjaolud esinevad ja suudavad ruumipuudust kompenseerida, on vastustajal. Kohtu otsustada jääb, kas need tingimused on rikkumise ümberlükkamiseks piisavad; 2) ajal, mil kinnipeetav viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m^2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega. (p 13)
3-3-1-14-17 PDF Riigikohus 24.05.2017
Kassatsioonkaebust ei saa esitada ringkonnakohtu otsuse peale nõude osas, milles halduskohtu otsust apellatsioonkaebusega ei vaidlustatud (HKMS § 211 lg 2). Isiku kassatsioonimenetluses esitatud taotlus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõistetaks kinnipidamisasutuselt välja kaebuses taotletud hüvitis, jääb läbi vaatamata, sest isik ei apelleerinud halduskohtu otsust osas, mis tehti tema kahjuks. (p 10)
Kambri põrandapinna arvutamisel ei võeta WC alust pinda enam arvesse (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 jj). (p 11)
3-3-1-98-16 PDF Riigikohus 12.05.2017
RVastS § 17 lg 3 sõnastusest nähtub, et kui kahju tekkimine ning tekitanud isik on kahjunõude esitajale teada või pidi teada olema, kohaldub kolmeaastane tähtaeg. Lisaks tuleb arvestada, et 10-aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil kahjunõuet võib esitada. (p 10) Isiku kinnipidamine vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et isik ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut. (p 12)
Isiku kinnipidamine vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et isik ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut. (p 12) Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. (p 13)
Isiku kinnipidamine vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et isik ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). Isegi kui isik adus kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski hetkest, mil isik mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut. (p 12)
3-3-1-90-16 PDF Riigikohus 12.04.2017
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3‑3‑1-38-13 ja seal toodud viited). (p 10) Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid. Arvesse tuleb võtta kambripinna erinevust miinimumstandardist ja muid kinnipidamistingimusi. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-83-16 ja 3-3-1-42-15). (p 11)
Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid. Arvesse tuleb võtta kambripinna erinevust miinimumstandardist ja muid kinnipidamistingimusi. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-83-16 ja 3-3-1-42-15). (p 11)
3-3-1-86-16 PDF Riigikohus 29.03.2017
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-13 jt). (p 9) Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Samuti tuleb arvesse võtta seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kinnipeetava võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Arvesse tuleb võtta ka asjaolusid, mis ruumikitsikust leevendavad. (p 10-11)
Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Samuti tuleb arvesse võtta seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kinnipeetava võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Arvesse tuleb võtta ka asjaolusid, mis ruumikitsikust leevendavad. (p 10-11)
3-3-1-85-16 PDF Riigikohus 29.03.2017
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-13 jt). (p 9) Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Samuti tuleb arvesse võtta seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kinnipeetava võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 10)
Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Samuti tuleb arvesse võtta seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kinnipeetava võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 10)
3-3-1-89-16 PDF Riigikohus 17.03.2017
Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m^2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10)
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10) Isiku väide, et ta ei saanud aru kambripinna väiksusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasusest, ei ole eluliselt usutav, kui tal oli olemas võrdlusvõimalus. (p 11) Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m^2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)
Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et isikul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-20-15 ja otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 10) Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m^2. Viimati öeldu kajastab isiku õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 ning seal viidatud lahendid.) (p 18)
3-3-1-83-16 PDF Riigikohus 16.03.2017
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-13 jt). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaks määramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 24) Hüvitise määramisel tuleb arvestada, kui pikaajaliselt ja millistel ajavahemikel viibis kinnipeetav põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui palju sai kinnipeetav viibida väljaspool kambrit, muid kambri ja vangla üldtingimusi ning seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 25)
Varasem seisukoht oli, et EIK praktikast ega Eesti õigusaktidest ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m^2 (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). EIK suurkoda asus 20. oktoobri 2016 otsuses asjas nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka, ning et mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. Riigikohus muudab EIK lahendist tulenevalt oma praktikat. (p 10-11) Hüvitise määramisel tuleb arvestada, kui pikaajaliselt ja millistel ajavahemikel viibis kinnipeetav põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui palju sai kinnipeetav viibida väljaspool kambrit, muid kambri ja vangla üldtingimusi ning seda, mil määral erines kinnipeetavale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-42-15). (p 25)
Kinnipeetava haigestumine vanglas viibimise ajal ei kujuta endast iseenesest EIÕK art 3 rikkumist ja tervisekahju tekkimist, kui talle on õigel ajal tagatud kohane ravi. Kuna otsuse küüneseent mitte ravida tegi vangla arst, on tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes. HKMS § 4 lg 1 kohaselt ei kuulu see halduskohtu pädevusse. (p-d 20 ja 22)
3-3-1-55-16 PDF Riigikohus 08.12.2016
CPT raportites sisaldavad üksnes mittesiduvaid ettepanekuid, kuid menetlusosaline võib aruandes kajastatud seisukohtadele kohtumenetluses tugineda. Vanglas tehtavate mõõtmiste puhul ei pea juhinduma mõõteseaduses mõõtja pädevusele ja mõõtmisvahendile kehtestatud nõuetest. Vanglas ei pea asjakohaseid mõõtmisi tegema akrediteeritud mõõtja taadeldud mõõteseadmega, vaid seda võib teha ka vangla administratsiooni esindaja asjakohase vahendiga. Tegemist on tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses. Seda saab tõendada HMS § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidega, sest VangS § 1^1 lg 1 järgi kohaldatakse VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi. Olulise tingimuse tõendamiseks võib kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust ja mõõtevahendi kasutamisel saadud mõõtetulemusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3 3-1-45-11). (p-d 10 ja 15)
Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda CPT ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruannetele (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-5-10 ja 3-3-1-14-10). CPT tuvastatud minetused kinnipidamisasutustes tõstatavad kahtluse kinnipidamistingimuste vastavusest kehtestatud reeglitele ja standarditele ning vastustaja peab esitama tõendeid vaidluse all olnud konkreetsete kinnipidamistingimuste kohta. CPT preventiivset rolli väärkohtlemise ennetamisel ning tema koostatud raportites kajastatu olulisust on rõhutanud oma praktikas ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt ka EIK Suurkoja otsus asjas Muršić vs. Horvaatia, 7334/13, 20.10.16). (p 10)
VangS § 65^1 lg 3 ja ka § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume. Vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5 m kõrgused avad. Eesti kliimat arvestades (üldiselt on aasta ringi rohkesti sademeid) võib esineda vajadus jalutushoovis või -boksis varjualuse kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või -boksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Nimetatud asjaoludest ei ole aga õige teha järeldust, et isik oli täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Isikule tagati vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte VangS § 65^1 lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt. (p 19)
3-3-1-21-16 PDF Riigikohus 27.05.2016
RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega ei ole eeltoodud tagajärgi võimalik saavutada, siis ei saa nende kasutamata jätmist isikule ette heita. Vangla on kinnitanud kambrite ruumikitsikust ning et tingimuste parandamine ei olnud asjakohasel ajal vangla võimuses. Enne EIK otsust asjas Tunis vs. Eesti ei peetud ka Eesti kohtupraktikas alla 3 m^2, kuid vähemalt 2,5 m^2 suurust põrandapinda üldjuhul õigusvastaseks ning sellekohased tuvastus- ning kahjunõuded jäid kohtumenetluses rahuldamata (vt nt kohtute otsuseid haldusasjades nr 3-10-3423 ning nr 3-09-816). (p 10.1-10.2) Vt ka RKHK 9. detsembri 2015 otsust asjas nr 3-3-1-42-15, p 24.
Isiku kinnipidamise korral ülerahvastatud kambris, kui on alandatud isiku inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik sellisel juhul tõendama valu ja kannatusi, mis tal selle tõttu tekkisid. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK 10. oktoobri 2013 otsust asjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Kinnipeetava õigusi nõutava kambripinna tagamisel rikuti erinevatel ajavahemikel, sealjuures olid mõned ajavahemikud lühikesed. Teisalt on mittenõuetekohases kambris kinnipidamise kogukestus küllaltki pikk ning kinnipeetava võimalused viibida väljaspool kambrit olid vähesed. (p 12)
Võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (vt EIK otsus asjas nr 5747/10: Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Vaid vähene tasandav mõju võis tuleneda võimalusest lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke esemeid, järgida usukombeid ja teha sisseoste (vt ka RKHKo 3-3-1-42-15, p 22). Kinnipidamistingimused kambrites, kus isiklikku ruumi oli tagatud vähem kui 3 m^2, olid õigusvastased. (p 10.3) Isiku kinnipidamise korral ülerahvastatud kambris, kui on alandatud isiku inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik sellisel juhul tõendama valu ja kannatusi, mis tal selle tõttu tekkisid. (p 12)
3-3-1-68-15 PDF Riigikohus 27.04.2016
Mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist. Vastasel juhul muutuksid RVastS §-s 17 sätestatud tähtajad illusoorseteks ning kahjunõude esitamisega viivitamise tulemusena võib tekkida oluline kahju kumuleerumine. (p 12)
Väiksemast kui 3 m^2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab. Kui kinnipeetavale on tagatud laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit, siis tasandavad need piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana. (p 18-19)
Kui vangla ei ole kahju hüvitamise taotlust selleks ettenähtud tähtaja jooksul sisuliselt lahendanud, on kohtul pädevus hinnata taotluse nõuetekohasust ja anda seeläbi hinnang kohustusliku kohtueelse menetluse sisulise läbimise kohta. Kui kahju hüvitamise taotluse esitaja RVastS § 17 lg s 3 sätestatud tähtaega ei järgi, siis ei ole ta kohustusliku kohtueelse menetluse korral seda nõuetekohaselt läbinud ning kahjunõue tuleb vastavas osas jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. (p 10)
3-3-1-2-16 PDF Riigikohus 13.04.2016
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust ei saa toimelt samastada lahkumisettekirjutusega ega selle sundtäitmisega (väljasaatmisega). Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahkumist. Ka direktiivi 2003/109/EÜ art-st 9 tuleneb selgelt, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjusel, et ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, ei too vältimatult kaasa isiku väljasaatmist, vaid võib tähendada hoopis pikaajalise elaniku elamisloa asendamist tähtajalise elamisloaga. Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See ei tähenda aga, et mõju perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiivselt mõjutada. (p 21) Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel tähtajalise elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Elamisloa andmise üle otsustamisel on asjakohased samad asjaolud, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel. Kuna tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamiskeskusesse (VangS § 75 lg 5), riivaks tähtajalise elamisloa mitteandmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Loa andmata jätmise mõju isiku perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest VangS § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast vanglast vabanemist. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest. (p 22)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vrdl RKHK 27. veebruari 2014 otsus asjas 3-3-1-1-14, p-d 15 ja 17). (p 14) VMS § 241 lg 1 p-st 2 ei tulene, nagu oleks isegi ohu puhul avalikule korrale selle sisuliselt automaatseks järelmiks elamisloa kehtetuks tunnistamine. Sätte sõnastus ja § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mida tuleb elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel kaaluda, viitavad PPA kaalutlusõigusele selles küsimuses. Elamisloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada kuriteo paratamatuks järelmiks – kõigepealt tuleb tuvastada isikust jätkuvalt lähtuva ohu tase ning ka seejärel täiendavalt kaaluda muid asjaolusid. (p 20)
Kui kinnipeetav ei ole esitanud tähtajalise elamisloa taotlust, siis tuleb talle elamisloa andmise võimalusi kaaluda aegsasti enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist. Justiitsministri 25. jaanuari 2001. a määrusega nr 11 vastu võetud kinnipeetava vanglast vabastamise korra § 42 paneb vangla sotsiaaltöötajale kohustuse esitada vähemalt kuus kuud enne elamisloata või tähtaegse elamisloaga välismaalasest kinnipeetava vanglast vabanemist või võimalikku tingimisi ennetähtaegset vabastamist asjakohasele struktuuriüksusele päringu, et välja selgitada välismaalasest kinnipeetavale elamisloa andmine või tema väljasaatmine. Elamisloa andmise võimaluste väljaselgitamisel tuleb esialgu kaaluda asjaolusid, mida võetakse arvesse elamisloa andmisel. Seega on kinnipeetava jaoks lisaks võimalusele taotleda pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist uut elamisluba veel täiendav mehhanism, millest tuleneb täitevvõimu kohustus aegsasti enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist kaaluda viibimisaluse andmise võimalust. Võimalik on teha ka seadustamisettekirjutus VSS § 9 alusel. (p 12)
Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel tähtajalise elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Elamisloa andmise üle otsustamisel on asjakohased samad asjaolud, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel. Kuna tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamiskeskusesse (VangS § 75 lg 5), riivaks tähtajalise elamisloa mitteandmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Loa andmata jätmise mõju isiku perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest VangS § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast vanglast vabanemist. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest. (p 22)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vrdl RKHK 27. veebruari 2014 otsus asjas 3-3-1-1-14, p-d 15 ja 17). (p 14) VMS § 241 lg 1 p-st 2 ei tulene, nagu oleks isegi ohu puhul avalikule korrale selle sisuliselt automaatseks järelmiks elamisloa kehtetuks tunnistamine. Sätte sõnastus ja § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mida tuleb elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel kaaluda, viitavad PPA kaalutlusõigusele selles küsimuses. Elamisloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada kuriteo paratamatuks järelmiks – kõigepealt tuleb tuvastada isikust jätkuvalt lähtuva ohu tase ning ka seejärel täiendavalt kaaluda muid asjaolusid. (p 20) Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust ei saa toimelt samastada lahkumisettekirjutusega ega selle sundtäitmisega (väljasaatmisega). Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahkumist. Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See ei tähenda aga, et mõju perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiivselt mõjutada (vt ka otsuse p 10-11). (p 21)

Kokku: 57| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json