/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-38-13 PDF Riigikohus 10.10.2013
Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (vt otsus asjas nr 3-3-1-86-08, p 16). Nimetatud seisukoht on kohaldatav aga üksnes nende laekumiste olemuse määramisel, mille kandmine kinnipeetava isikuarvele on seaduse järgi kohustuslik. VangS § 44 ei sätestata imperatiivselt, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (sh rahalisi nõudeid) ja käsutada seda väljaspool vanglat, vaid reguleerib isikuarvele kantud summade käsutamist ja sellest mahaarvamisi. Nimetatud sättest ei tulene, et kõik kinnipeetava sissetulekute tuleb kanda läbi nimetatud isikuarve. Erandina on sätestatud piirang kinnipeetava töötasule. VangS § 44 lg-s 4 sätestatud käsutuskeeld kehtib üksnes juba isikuarvele laekunud summade käsutamisele. Kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ( vt otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 19, ja 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 50). VangS § 44 ei piira eelnimetatud käsutusõigust.
Kinnipeetav on hoolsuskohustuse täitnud kui ta on võimalikule rikkumisele tähelepanu juhtinud ning administratsioon on sellele vastanud. Kohtupraktikas on leitud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel samasisulisi taotlusi või kaebusi (vt nt määrus asjas nr 3-3-1-11-11, p 11).
Kohtukoosseisu moodustamise kord kui üks kohtu erapooletuse tagatis on põhiseaduse § 15 ja § 146 lg 2 ning ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 kaitsealas. Menetlusnormi rikkumine kohtukoosseisu muutmisel seab kahtluse alla kohtu ja õigusemõistmise objektiivse erapooletuse. Kohus mitte üksnes ei pea olema, vaid ka näima erapooletu. EIK kohtupraktika järgi hõlmab sõnastus „seaduse alusel moodustatud kohtus“ ka seaduses ettenähtud kohtukoosseisu moodustamise korra järgimist (vt nt otsus asjas nr 23103/07: Momćilović vs. Serbia, p 29). Analoogset rikkumist on kohtupraktikas käsitatud HKMS v.r § 45 lg 1 p-s 1 sätestatud olulise rikkumisena, mis tingib kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise (vt otsused asjades nr 3-3-1-34-10, p 16, ja nr 3-3-1-82-10, p 11). Nimetatud kohtupraktika on asjakohane ja kohaldatav ka kehtiva HKMS § 199 tõlgendamisel, sest HKMS § 199 lg 1 p 1 ja HKMS v.r § 45 lg 1 p 1 langevad sõnastuslikult kokku. Seetõttu jääb Riigikohus oma senise praktika juurde.
Kohtutoimikus peavad olema kajastatud tõendid, millele ringkonnakohus oma otsuses tugineb.
Kui asja menetluse käigus kohtukoosseis muutub, alustatakse asja läbivaatamist algusest peale. HKMS § 11 lg-e 5 esimene lause sätestab sellekohase imperatiivse normi, mis kohtule kaalumisvõimalust ei jäta. Eelnimetatud sätte teine lause ei näe ette erandit esimese lause suhtes, vaid üksnes võimaldab muutunud kohtukoosseisul jätta osa toimunud menetlusest menetlusosaliste nõusolekul kordamata. Analoogset seisukohta on kohtupraktikas väljendatud enne 01.01. 2012 kehtinud HKMS § 5 lg 1 koosmõjus TsMS § 20 tõlgendamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-34-10, p 14, ja otsus asjas nr 3-3-1-82-10, p 9). Menetlusosalisi tuleb teavitada asja läbivaatava koosseisu muutumisest, et neil oleks võimalik esitada seisukoht menetlustoimingute tegemise vajaduse ja teiste menetlusseadustikes sätestatud õiguste kasutamise kohta. Tegemist on erapooletu õigusemõistmise ühe garantiiga. Kohtukoosseisu muutumise korra täitmiseks ei ole piisav üksnes kohtunike asendamise graafiku märkimine töö­jaotusplaani. Toimikust peab nähtuma, millal ja mis põhjustel on kohtukoosseis vahetunud, mis võimaldab et kõrgema astme kohtul kohtukoosseisu määramise õiguspärasust kontrollida.
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel peab kohus õiglase hüvitise tagamiseks tegema individuaalse otsuse, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt otsus asjas 3-3-1-80-12, p 28). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Sama on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172). Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (vt otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).
Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Sama on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172). Kohtlemise kestuse arvutamisel on asjakohane arvestada ka KarS § 67 lg-tes 1 ja 2 sätestatud karistuse tähtaegade arvutamise reeglitega, mille kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaega aastates, kuudes ja päevades, aresti tähtaega aga päevades, ning ühele päevale arestile vastab kakskümmend neli tundi. Sellest tulenevalt on arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päeva arvestamine ühe päevana põhjendatud aresti puhul. Vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibides oli kinnipidamisel tema vabadus võetud nii arestimajja saabumise kui ka sealt lahkumise päeval. Sarnaselt on ka kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse kandmisel relevantne lähtuda 24 tunni reeglist, sest kartserikaristus määratakse ööpäevades. Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (vt otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31). Hüvitise määramisel ei ole põhjendatud tagajärgede hierarhiline käsitlemine. Arvestades kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, võivad isiku kinnipidamisega nõuetele mittevastavas kambris kaasneda isikule vähemalt samaväärsed negatiivsed tagajärjed kui vabadusõiguse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju, mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud päeva-määrast. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele.

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json