3-23-2480/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.06.2024 |
|
Kuivõrd seadus sätestab koolikohustuse, mis tavajuhul eeldab põhihariduse omandamist, siis ei saa kaebajal kaebeõigus ilmselgelt puududa üksnes selle tõttu, et tal tekib koolikohustus alles mitme aasta pärast. (p 14)
Põhiseadusest tuleneb üksnes õigus eestikeelsele haridusele, v.a. haridus vähemusrahvuse õppeasutuses. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda riigilt muu kui eestikeelse põhihariduse pakkumist, sest muus keeles haridust on ühtlasi võimalik saada erakoolidest (vt ka RKHKo nr 3-3-1-52-13, p 39). (p 16.1)
Üksnes riigikeeles põhihariduse pakkumine on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast lähtudes kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli 1 artikliga 2, mis sätestab isiku õiguse haridusele. (p 16.2)
Õigusest säilitada rahvuskuuluvus tuleneb küll riigi kohustus aidata kaasa emakeele ja kultuuri õppele, aga sellest ei tulene riigile kohustust pakkuda kogu põhiharidust muus keeles kui eesti keeles. (p 16.5)
Vanema õigusest otsustada lapse hariduse üle ei tulene vanemale subjektiivset õigust nõuda hariduse pakkumist eelistatud keeles, kui lapsel kui õpilasel pole subjektiivset õigust saada haridust selles keeles. (p-d 17 ja 18)
|
3-22-2187/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.02.2024 |
|
Nii kohtu kui ka menetlusosaliste huvides on, et e-kirja vormis kohtumäärused oleksid üheselt arusaadavad ning eristatavad muust kohtuga peetavast kirjavahetusest. E-kirja vormis tehtud kohtumääruse sisust või pealkirjast peaks nähtuma selgelt, et kohus on menetlusosalistele edastanud kohtumääruse. Kirja pealkiri „kohtunõue“ viitas piisavalt selgelt, et tegemist on õiguslikult siduva menetlust korraldava dokumendiga, s.t korraldava määrusega. (p 21)
AdvS § 33 ei täpsusta künniseid, mille ületamisel peab eksamineeritav ühe või teise hinde, sh hinde „5“ pälvima. See on jäetud AdvS § 32 lg 2 kohaselt vastustaja otsustada. Ebaõige on eeldus, et hinne „5“ tuleb advokatuuriseaduse kohaselt anda tingimata ühe eksamiosa 50% õigete vastuste eest. Sellist normi seaduses ei ole. Ükski seaduse norm ei keela advokatuuril ka jaotada eksami kirjalik osa alamosadeks ning sätestada, et kirjaliku osa eest rahuldava hinde saamiseks peab esmalt olema rahuldavalt lahendatud test kui kirjaliku eksami komponent. Lubatud on ka eksamikorraldus, mille kohaselt juhul, kui õigusteoreetilistest küsimustest koosneva testi sooritamisel ei ole õigesti vastatud vähemalt 70% küsimustest, on tagajärjeks advokaadieksami kirjaliku osa sooritamine negatiivsele hindele, s.t sisuliselt hinnetele 1–4. (p 33)
|
5-22-11/8
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
23.02.2023 |
|
PS § 3 lõike 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seda nõuet täpsustab ministri määruse andmist puudutavalt PS § 94 lõige 2, mille kohaselt annab minister määrusi üksnes seaduse alusel ja täitmiseks. Neist põhiseaduse sätetest tulenevalt võib minister sõltumata reguleeritava õigussuhte sisust anda määruse üksnes seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja sellega kooskõlas. Samuti on seaduse reservatsiooni põhimõttest tuletatav nõue, et riigiorgan, keda on volitatud määrust andma, võib määruse andmise teisele riigiorganile edasi volitada ainult juhul, kui selline volitus on seadusega ette nähtud. (p 12)
KHaS § 15 lõikega 4 volitas seadusandja valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama üliõpilaste riiklike stipendiumite liike, suurusi ning nende määramise üldtingimusi ja korda. Seadus ega selle väljatöötamise materjalid stipendiumi määramise üldtingimuste sisu ei ava, kuid kolleegiumi hinnangul tuleb nendena mõista kõiki tingimusi, millele mittevastamine võib võtta üliõpilaselt stipendiumi saamise võimaluse või mõjutada stipendiumi suurust. Volitusnorm ei andnud ministrile õigust stipendiumi määramise üldtingimuste kehtestamist teisele haldusorganile edasi volitada. Nende tingimuste kehtestamise teisele haldusorganile edasivolitamine ei olnud seega volituse piiridega kooskõlas ning rikkus seaduse reservatsiooni põhimõtet. (p 13)
|
5-22-10/17
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.02.2023 |
|
Kuivõrd seadusest ei tulene, millise aja jooksul alates vanema soovi avaldamisest peab kohalik omavalitsus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitma ning lasteaiakoha andmine on haldusmenetlus, tuleb koht lasteaiaasutuses võimaldada mõistliku aja jooksul (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p 13). Kohtupraktika kohaselt tuleb mõistlikuks ajaks pidada kahte kuud alates taotluse esitamisest. (p 34)
KELS § 10 lõike 1 teine lause sedastab, et omavalitsusüksus vabaneb nimetatud sätte esimeses lõikes sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Omavalitsusüksusel on kohustus selgitada lapsevanemale loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi. Seejuures ei tohi kohalik omavalitsus jätta muljet, et tal on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest. (p 35)
Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei saa lasteaiakoha vabatahtlikuks loobumiseks pidada asjaolu, et kaebajad kasutasid lapsehoiuteenust, kuivõrd lapsehoiuteenust kasutati üksnes põhjusel, et vastustaja nende teisele lapsele lasteaiakohta ei võimaldanud. (p 36)
Mõistliku aja möödumisel lasteaiakoha taotluse esitamisest tekib kohustus tagada taotleja lapsele lasteaiakoht ning tuleb täita KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustus. Lasteaiakoha andmise edasilükkamine rohkem kui mõistliku aja võrra tähendab lasteaiakoha andmisest keeldumist. (p 38)
Kolleegiumi hinnangul tuleb Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike osa, mis seab lasteaiakoha eraldamise sõltuvusse kohataotluste järjekorrast, käsitada menetlusliku normina, mis reguleerib kohataotluste lahendamist ega vabasta omavalitsusüksust KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Järjekorras olevate taotluste mitterahuldamine pole seotud kohataotluste järjekorraga vaid kohtade puudumisega. Seetõttu ei saa kohataotluste menetlemine järjekorra alusel õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist nendele lapsevanematele, kellel on seadusest tulenev õigus lasteaiakoht saada. (p 41)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ aga menetlusliku normina käsitada ei saa. Nimetatud lauseosa sõnastusest ja vastustaja selgitustest nähtub, et selle eesmärk on vabastada omavalitsusüksus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest – see aga piirab seadusest tulenevat omavalitsusüksuse kohustust luua lasteaiaasutuses piisavalt kohti, kuna seab lasteaiakohtade loomise ja andmise sõltuvusse omavalitsusüksuse otsusest millisel määral oma kohustust lapsevanemate ees täita. KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses on aga muuhulgas omavalitsusüksusele sätestatud kohustus lasteaiakohtade puudumisel neid piisavas koguses juurde luua. (p 42)
KELS § 15 lõige 1, mis sätestab omavalitsuse volikogule õiguse kinnitada lasteaiaasutuste teeninduspiirkonnad, omab küll tähtsust lasteaiakoha tagamise kohustuse täitmisel, kuid ei anna õigust piirata KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse ulatust. Selleks ei sätesta luba ka KELS § 15 lõige 3, mis reguleerib lasteaiakohtade jagamist teeninduspiirkonna laste vahel. Samuti reguleerib see säte olukorda, kus teeninduspiirkonna lasteasutuses on nii palju kohti, et neid on võimalik eraldada ka väljaspool teeninduspiirkonda elavatele lastele. (p 53)
KELS § 15 lõikes 4 on sätestatud volitus, millest tuleneb linna- ja vallavalitsustele õigus kehtestada laste lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord. Sättes nimetatud korra all tuleb mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist. Muuhulgas ei tulene nimetatud sättest valla- ega linnavalitsusele luba kehtestada KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva subjektiivse õiguse piiranguid (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p-d 27 ja 31). (p 55)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 lauseosa „vaba koht lasteasutuses vastavas vanuserühmas“ oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha eraldamisest keeldumise alus. Seega on selle kehtivus sõltuvuses vastustaja tegevuse õiguspärasuse ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamise nõudega. Nimetatud normi põhiseadusega kooskõla ja kehtivuse eitamisel oli lasteaiakoha andmisest keeldumine õigusvastane ning halduskohtul oleks alus lapsehoiuteenuse kasutamisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõuet rahuldada RVastS § 7 lõike 1 alusel. (p 43)
Vt p 29.
Määruse nr 4 § 5 lg 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ on asja lahendamisel otsustava tähtsusega säte, mille põhiseaduspärasust saab Riigikohus käesolevas menetluses hinnata. Säte oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha andmisest keeldumise aluseks, selle kehtivusest sõltub vastustaja tegevuse õiguspärasus ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamine. Normihierarhiat silmas pidades tuleb kohaldada vaidlusalust õigussuhet kõige lähemalt reguleerivat sätet, mistõttu määruse asjakohastel normidel on rakendamisel prioriteet seaduse normide suhtes (vt RKPJKo nr 5-20-12/9 p 50). Halduskohus ei saa jätta määruse kehtivat sätet kohaldamata, tunnistamata seda põhiseadusvastaseks. Esimese ja teise astme kohtud saavad jätta kehtiva õigusnormi kohaldamata vaid siis, kui esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. (p-d 43-45)
Kolleegium märgib, et küsimus lasteaia koha võimaldamisest on seotud alushariduse kättesaadavusega, mille võimaldamine koolieast noorematele lastele on lasteaia kui koolieelse lasteasutuse eesmärgiks (KELS § 1 lõige 1). PS § 37 lõikest 1 tulenev hariduspõhiõigus, mis annab igaühele õiguse saada haridust, tagab õiguse ka alusharidusele. (p 48)
PS § 37 lõikest 2 tulenevalt kuulub hariduse tagamine riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse. Põhiseaduse järgi tuleb jagatud pädevusse kuuluva ülesande puhul lähtuda lähimuse põhimõttest ning ülesande täitmise kohustus peab jääma selle võimutasandile, mis asjaoludest lähtuvalt saab sellega kõige paremini hakkama (vt RKPJKo nr 5-22-5/16 p 40 koos edasiste viidetega). (p 49)
Alushariduse andmise üldised nõuded tulenevad riiklikest õigusaktidest ning selle kättesaadavuse eest vastutab kohalik omavalitsus. Alushariduse tagamine on omavalitsuslik ülesanne PS § 154 lõike 1 tähenduses. KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tulenevat kohustust silmas pidades on seadusandja teinud alushariduse kättesaadavuse tagamise kohalikule omavalistusele kohustuslikuks. (p 50)
PS § 3 lõikes 1 ja PS § 154 lõikes 1 väljenduva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt ei tohi alushariduse kättesaadavuse tagamisel omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. (p 51)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ välistab lapsevanematele KELS § 10 lõikes 1 sätestatud subjektiivse õiguse kasutamise. Määruse säte väljub selle aluseks oleva volitusnormi piiridest ning on PS § 3 lõike 1 esimese lause ja § 154 lõikega 1 vastuolus. Lähtudes PSJKS § 15 lõike 1 punktist 2 tunnistab kolleegium määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. (p 56)
|
3-17-1994/89
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.12.2021 |
|
Kutse andmisest keeldumine ilma õigusliku aluseta rikub kaebaja kutsevabadust (PS § 29 lg 1). (p 15)
EhS § 24 lg 4 kohaselt nõutava määruse puudumine mõjutas kutsete andmist üksnes juhul, kui taotletud ametiala kuulus nende tegevusalade hulka, millel tegutsemiseks peab pädev isik ehitusseadustiku kohaselt omama tema kvalifikatsiooni tõendavat kutset. (p 16)
Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 28. aprilli 2017. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54; vt ka RKÜKo nr 3-18-1432/103, p 46). Materiaalõiguse normide hulka kuuluvad, sõltumata nende paiknemisest ühes või teises kutsealases dokumendis, mis tahes sätted, milles on esitatud kutse saamise eelduseks olevad sisulised tingimused. (p 19)
Kutsekomisjoni otsus tuleb kutse andmisest keeldumise osas tühistada, kui otsuses puudub nii kutse andmisest keeldumise õiguslik alus kui ka kutsekomisjoni põhjendused, mis võimaldaksid kontrollida kutse andmisest keeldumise õiguspärasust. (p 16)
Kohustamisnõude lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kas kutse andja on kohustatud kaebajale kutse andma või selle andmist kaaluma (RVastS § 6 lg-d 1 ja 4). Kohustamisnõude rahuldamiseks peavad selle nõude eeldused olema täidetud ka kohtuotsuse tegemise ajal. Kui kohtuotsuse tegemise ajal esinevad faktilised asjaolud või õiguslik olukord ei võimalda vastustajal kaebaja taotletud haldusakti anda, tuleb jätta kohustamisnõue rahuldamata (vt nt RKÜKo nr 3-18-1432/103, p 42). (p 18)
Kutse andmisel on oluline silmas pidada, et osal ehitamisega seotud tegevusaladel ei ole võimalik elukutse- või ka ettevõtlusvabadust kasutada ilma kutset või muud pädevustunnistust omamata (EhS § 24 lg 1). PS § 11 kohaselt võib isikute õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning ühtlasi peab piirang olema kooskõlas PS § 3 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ehitusvaldkonnas pädeva isikuna tunnustamise tingimusteks olevad kvalifikatsiooninõuded peab kehtestama legitiimne riigiorgan. Seadusandja saab delegeerida selliste kvalifikatsiooninõuete kehtestamise määrusandluspädevuse üksnes Vabariigi Valitsusele või valdkonna eest vastutavale ministrile, järgides volitusnormile seatud põhiseaduslikke nõudeid (vt RKHKm nr 3-18-1432/93, p 22; vt ka 17. novembril 2021 vastu võetud ehitusseadustiku muutmise seaduse § 1 p-d 1 ja 2 ning § 2 lg 2). (p 20)
Määruse nr 61 põhjal on kutse taotlejale esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid keeruline välja selgitada. Pingutused, mis kutse taotlejal tuleb määruse nr 61 § 1 lg-s 1 sisalduva viitenormi sisuga tutvumiseks teha, ei ole ülemäärased. Sellele vaatamata tasub määrusandjal kaaluda võimalusi, kuidas asjakohaste kutsestandardite ja kutse andmise kordade kättesaadavust hõlbustada. Üheks võimaluseks oleks luua määruse lisas nimetatud dokumentidele hüperlingid. Samuti saaks määrust täiendada märkusega, et viidatud dokumendid on kättesaadavad nii kutseregistri veebilehelt kui ka SA Kutsekoda kaudu. (p 23)
HKMS § 229 lg 2 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Ringkonnakohus ei ole määruse nr 61 § 1 lg-s 1 osutatud kutsestandardi ja kutse andmise korra kohaldamiseks vajalikke asjaolusid tuvastanud. Seepärast ei ole kolleegiumil võimalik otsustada, kas kaebajale tuleb kutse anda. Eeltoodule vaatamata ei ole praegusel juhul põhjendatud saata asja alama astme kohtule uueks arutamiseks. Haldusakti faktilise ja õigusliku aluse otsimine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt nt RKHKo nr 3-19-2069/19, p 12). Kutsestandard ja kutse andmise kord, millele on määruses nr 61 viidatud, ei kehtinud vaidlustatud otsuse tegemise ajal. Seega ei ole kutse andjal olnud võimalik praegu kehtivate normide alusel kutse andmist otsustada. Taotleja kompetentsi hindamisel rakendatakse ekspertteadmisi, üldjuhul kaasab kutsekomisjon selleks hindamiskomisjoni (KutS § 18 lg 2 p 4 ja § 19 lg 4). Ka mahukaid tõendeid, mis on vajalikud kutse taotleja kompetentsi väljaselgitamiseks, peaks esmalt hindama kutse andja. (p 26)
|
3-18-1432/103
|
Riigikohtu üldkogu |
17.05.2021 |
|
Kuna EhS § 24 lg 4 alusel on jäetud kvalifikatsiooninõuded kehtestamata, ei ole kohtul praegu võimalik teedeinseneride kutse andmise õigusega organit kaebajale kutse andmiseks kohustada. Tegemist ei ole siiski olukorraga, kus taotlejale ei ole kehtiva õiguse tõttu võimalik kutset anda (vrd nt RKHKo nr 3-3-1-5-10, p 14). Just EhS § 24 lg 4 järgi nõutava õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamine võimaldab kohustamisnõude rahuldada. Kuigi nõutavate normide puudumine ei võimalda kutse andjal kaebaja taotlust kohe läbi vaadata, ei mõjuta see kaebaja subjektiivset õigust nõuda, et kutse andja lahendaks tema 1. märtsil 2018 esitatud kutse andmise taotluse põhiseaduspäraselt. (p 43)
Kutse andja saab kaebaja 1. märtsi 2018. a kutse andmise taotluse lahendada pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. (p 45)
KutS § 10 lg 5 kohaselt lähtub kutse andja kutse andmisel kutseseadusest, kutsestandarditest ja kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast. Nende kutsete puhul, mis tõendavad EhS § 24 lg-s 2 loetletud tegevusaladel pädevate isikute kvalifikatsiooni, tuleb kutse andjal kohaldada erinormidena ehitusseadustikku ja selle alusel kehtestatud õigustloovaid akte. Seega peab kutse andja lähtuma isikule esitatavate kvalifikatsiooninõuete tuvastamisel ja nendele vastavuse hindamisel kutsestandardis või kutse andmise korras nimetatud tingimuste asemel EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määrusest. Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 1. märtsi 2018. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54). (p 46)
Ehitusseadustik ei reguleeri pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendava kutse andmise menetlust ega sisalda ka sellise korra kehtestamist võimaldavat volitusnormi määrusandjale. Seepärast tuleb juhinduda KutS § 1 lg-st 3, mille järgi kohaldatakse kutseseaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades kutseseaduse erisusi. Kaebaja 1. märtsi 2018. a taotlus tuleb läbi vaadata viivituseta pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud ehitusalaste kutsete taotlejatele esitatavad kvalifikatsiooninõuded. Kuigi kutse andja on haldusasja menetluse ajal vahetunud, ei saa kaebajalt sama taotluse uuesti lahendamise eest kutse andmise tasu nõuda, sest kutse andmise otsuse tühistamine ei olnud tingitud kaebajast. (p 47)
Kutse andja saab pärast üldkogu otsuse jõustumist lahendada ka teiste ehitusalast kutset soovivate isikute taotlusi alles pärast seda, kui minister on EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi alusel kehtestanud vajalikud kvalifikatsiooninõuded. Kutseseadus ega haldusmenetluse seadus ei sätesta haldusmenetluse peatamise aluseid. Kuna kutse andmise haldusmenetlus viibib, tuleb kutse andjal teatada kutsetaotluse esitanud isikutele viivituseta kutse andmise kohta otsuse tegemise tõenäoline aeg ja haldusmenetluse tähtajast mittekinnipidamise põhjus (HMS § 41). Praegune otsus ei mõjuta ehitusvaldkonna nende kutsete kehtivust, mis on antud enne üldkogu otsuse jõustumist (HMS § 61 lg 2). (p 48)
Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). (p 50)
Ehitusvaldkonnas pädeva isiku kutsest ilmajäämine võib isiku elukutse- või ettevõtlusvabadust osas olukordades väga intensiivselt riivata. Siiski tuleb Riigikohtul olla määrusandja tekitatud õiguslünga täitmisel vaoshoitud, arvestades, et teedeehituses kutse omamise kohustuse eesmärk on kaitsta inimeste elu, tervist ja vara ning keskkonda ehitusvaldkonnas tegutsemisega kaasnevate riskide eest. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et tema esitatud kutse andmise taotlus lahendataks uuesti, kuid tal ei ole praegu subjektiivset õigust diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme saamiseks. Kaebajal ei pruugi olemasoleva haridustaseme tõttu sellist subjektiivset õigust tekkida ka kutse andmise regulatsiooni korrastamise järel, sest KutS § 4 lg 2 kohaselt peavad kutsetasemed olema võrreldavad haridustasemetega. (p 52)
HKMS § 249 lg 4 kohaselt saab esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus kehtida üldjuhul kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus võib otsuse tegemisel siiski määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni (HKMS § 168 lg 1 teine lause). Kohtumenetluse kestel ei saa esialgset õiguskaitset laiendada menetlusjärgsele ajale (vt RKHKm nr 3-3-1-19-17, p-d 30 ja 32). (p 50)
PS §-s 11 nõutav põhiõiguste piirangu kooskõla põhiseadusega tähendab, et piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ja PS § 94 lg-ga 2, mis sätestab muu hulgas, et minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. PS § 94 lg-st 2 tuleneb ministri kohustus anda määrus, kui seadusandja on talle seaduses sisalduva volitusnormiga sellise ülesande pannud. Osutatud kohustuseta oleks nendes eluvaldkondades, milles on vajalik või otstarbekas täpsustada seaduste täitmise üksikasjad määrusega, seadusandjal võimatu oma eesmärke täitevvõimu kaudu ellu viia (vrd RKPJKo nr 3-4-1-5-98, p IV). Määruse andmata jätmine olukorras, kus seadusandja on ministrit selleks volitusnormiga kohustanud, on seega vastuolus PS § 94 lg-ga 2. (p 33)
PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)
PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)
PS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab muu hulgas kutsetegevust teedeehituse valdkonnas. Seejuures ei ole oluline, kas isik alles soovib asuda tegutsema selles valdkonnas või soovib valitud valdkonnas alustatud tegevust jätkata. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69 ja RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu riivab PS § 29 lg 1 järgset põhiõigust, kui piiratakse isiku võimalust jätkata teedeehituse valdkonnas juba alustatud kutsetegevust. (p 29)
PS §-ga 31 antud ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt RKPJKo nr 3-4-1-5-17, punkt 50), mis võib toimuda ka osaluse kaudu teedeehituse valdkonnas teenuseid pakkuvas äriühingus. (p 29)
|
3-18-1432/82
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.09.2019 |
|
Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus.
|
3-17-449/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.06.2019 |
|
KELS § 10 lg 1 seostab munitsipaallasteaia koha saamise õiguse lapse pooleteiseaastaseks saamisega, mitte aga vanema sooviga asuda enne seda päeva tööle. Eeltoodu tõttu ei olnud vallal kohustust anda kaebaja lapsele munitsipaallasteaia kohta ajast, mil laps ei olnud veel saanud pooleteiseaastaseks, ning selle andmata jätmine ei saanud rikkuda kaebaja õigusi. Praegusel juhul on oluline, et vastustaja on kaebaja kõnealuse taotluse kohta teinud eitava otsuse, olgugi et ta ei andnud selle kohta kirjalikult vormistatud haldusakti. Oluline on ka see, milline suhtlus toimus kaebaja ja valla vahel pärast seda, kui kaebaja sai teada, et ta ei saa soovitud ajal munitsipaallasteaia kohta.
Kaebaja ei esitanud pärast seda, kui ei saanud enne lapse pooleteiseaastaseks saamist munitsipaallasteaia kohta, ühtki avaldust, et soovib seda kohta saada päevast, mil laps saab pooleteise aastaseks. Kuna kaebaja pole taotlenud lasteaiakohta poole aastaseks perioodiks lapse pooleteistaastaseks saamisel järel, siis puudub ka valla õigusvastane haldusakt või tegevusetus seonduvalt lasteaiakohaga kindlustamisega sel perioodil. Seega ei ole kahjunõue, mis puudutab ajavahemikku lapse pooleteiseaastaseks saamisest kuni varasemas kirjalikus avalduses nimetatud ajani, põhjendatud. (p 11)
|
3-16-2290/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.11.2018 |
|
Kaebaja õigused oleksid tõhusamalt kaitstud, kui ta täiendaks kaebust eksmatrikuleerimise otsuse tühistamise nõudega. Praeguse kohtuasja raames oleks see tühistamisnõue tähtaegne, kuna kaebuse muutmise korral loetakse kaebetähtaja kontrollimisel uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal (HKMS § 49 lg 1 teine lause). Praeguses olukorras on kaebajal võimalik kaebust uue nõudega täiendada ka apellatsiooniastmes (HKMS § 49 lg 2 ja § 198 lg 2 p 3). (p 12)
Kui õppetasu nõuti õigusvastaselt, on kaebajal õigus nõuda see tagasi sõltumata sellest, et ta on õppetasu maksmata jätmise tõttu eksmatrikuleeritud, kuid on tasu maksnud pärast eksmatrikuleerimist. Õppetasu saaks tagasi nõuda, kui tühistataks see haldusakt, millega tasu määrati. Praeguse vaidluse lahendamist ei mõjuta see, et kaebaja pole eksmatrikuleerimise korraldust vaidlustanud. (p 11)
Kaebaja õigused oleksid samas tõhusamalt kaitstud, kui ta täiendaks kaebust eksmatrikuleerimise otsuse tühistamise nõudega. (p 12)
ÜKS §-st 42 tuleneb üliõpilase õigus saada tervislikel põhjustel akadeemilist puhkust, ilma et sellega kaasneks kohustus maksta õppetasu või eksmatrikuleerimise ohtu. Seda hoolimata haigestumise ajast, mida üliõpilasel ei ole võimalik valida. Kohtul tuleb asja sisulisel lahendamisel otsustada, kas ülikoolis õppetööd reguleerivat õppekorralduseeskirja (ÕKE) on võimalik tõlgendada kooskõlas ÜKS-ga või on kaebuse lahendamiseks vaja kaebust täiendada ka ÕKE kui üldkorralduse tühistamise nõudega osas, milles see takistab ÜKS §-st 42 tuleneva õiguse realiseerimist. (p 16)
Ülikoolis õppetööd reguleeriv õppekorralduseeskiri (ÕKE) on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. ÕKE õppetööd reguleerivad normid on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud, piiratud isikute ringile – ülikooli liikmetele (vt ÕKE p 1) (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 7, ja RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 55). Eeltoodut ei väära ka ÜKS § 15 lg-tes 1 ja 2 sätestatu. ÜKS § 15 lg 1 on pädevusnorm, mis annab ülikooli nõukogule õiguse võtta vastu määruseid. ÜKS § 15 lg 2 sätestab, et ülikooli nõukogu seisukoht, mis sisaldab üldisi eeskirju, vormistatakse määrusena. Õigusakt, mis sisaldab küll üldisi eeskirju, aga on adresseeritud piiratud isikute ringile, on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 järgi. Seega on see haldusaktina halduskohtus vaidlustatav hoolimata selle vormistamisest määrusena. (p 17)
|
5-17-8/8
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
09.11.2017 |
|
Vallavolikogu taotlus vastab PSJKS § 7 ja KOKS § 45 lõike 5 teise lause nõuetele ning Riigikohtu praktikale ja on lubatav, sest vallavolikogu taotleb kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi sätestava õigustloova akti andmata jätmist või alternatiivselt seaduse sätte põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistamist vastuolu tõttu PS § 154 lõikega 1 ning taotlus on vallavolikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud otsuse lisaks. (p 52)
Kohaliku omavalitsuse üksuste tegevuse aluspõhimõtteks on avaliku võimu ülesannete täitmine inimesele kõige lähemal seisval avaliku võimu tasandil. Hariduse andmine kohaliku omavalitsuse üksuse elanikust õpilasele kõige lähemal seisval avaliku võimu tasandil on tagatud juhul, kui see toimub omavalitsusüksuse enda kooli kaudu. Seadusandja on sisustanud PS § 37 lõike 2 esimesest lausest tulenevat kohaliku omavalitsuse üksuse kohustust kohustusena tagada põhihariduse ja üldkeskhariduse omandamise võimalus eelkõige omavalitsusüksuse enda munitsipaalkooli kaudu. (p-d 55, 59 ja 61)
Riik võib endale põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil võtta ka neid kohustusi, mis ei tulene sõnaselgelt põhiseadusest. Kui seadusandja on otsustanud, et teise omavalitsusüksuse munitsipaalüldhariduskooli rahastamisel osalemise kohustus on kohalikul omavalitsusel ka selliste õpilaste puhul, kellele on tagatud võimalus saada haridust nende elukohaks oleva omavalitsusüksuse koolis, on tegemist kohalikele omavalitsustele pandud kohustusega. Olemuslikult tuleb kohalikele omavalitsustele sellise kohustuse panemist käsitada riikliku kohustusena. (p 67)
Kui riik kohustab kohalikke omavalitsusi kandma teise omavalitsusüksuse üldhariduskoolide tegevuskulud olukorras, kus kohalikud omavalitsused suudavad oma munitsipaalkoolides kõigile õigustatud isikutele pakkuda koolikoha, võib tekkida olukord, kus nõrgestatakse kohalike omavalitsuste võimet täita nende põhiülesannet. See aga võib ohustada PS § 37 lõikes 1 sätestatud hariduspõhiõigust. Selline olukord ei vastaks PS § 37 lõike 2 esimese lause eesmärgile ega mõttele. (p 68)
Kohaliku omavalitsuse üksus peab kehtiva õigusliku regulatsiooni kohaselt tasuma teise kohaliku omavalitsuse üksuse kooli tegevuskulude eest kohalike ülesannete täitmiseks ette nähtud rahaliste vahendite arvelt. PS § 154 lõike 2 teise lause kohaselt kaetakse seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud riigieelarvest. Riiklike kohustustega seotud kulude katmine peab olema õiguslikult sätestatud. PS § 154 lõike 1 ja lõike 2 teise lausega on vastuolus selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid omavalitsuse üksustele PGS § 83 lõikega 1 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest, kui kohaliku omavalitsuse üksus on taganud kõigile oma rahvastikuregistri järgsetele elanikele võimaluse õppida oma munitsipaalkoolis (p-d 69 ja 71)
|
3-4-1-16-16
|
Riigikohus |
31.03.2017 |
|
PGS § 49 lg 3 esimese lause järgi tuleb iga haridusliku erivajadusega õpilase puhul eraldi otsustada, kas tema õpet on võimalik korraldada elukohajärgses koolis või mitte. Sellise otsuse saab langetada pärast seda, kui õpilasele on määratud elukohajärgne kool ja nõustamiskomisjon on tema õppe korraldamise kohta soovituse andnud. Sellest ei saa aga järeldada, et KOV ei tohi üldaktiga kindlaks määrata, millistes tema haldusterritooriumil asuvates koolides milliseid nõustamiskomisjoni soovitatud meetmeid rakendatakse. Seda eelkõige põhjusel, et PGS § 49 lg 3 esimene lause ei täpsusta, kes, kuidas ja millistest kriteeriumitest lähtudes peab kindlaks tegema, kas elukohajärgses koolis on võimalik korraldada õpilase hariduslikust erivajadusest tulenevat õpet. PGS § 49 lg 3 esimeses lauses on selgelt määratletud normi õiguslik tagajärg – KOV kohustus –, kuid normi teokoosseisu elemendid on suuresti määratlemata. Seetõttu võib KOV PGS § 10 lg 1 alusel elukohajärgse kooli määramise tingimusi ja korda kehtestades ise määratleda ka PGS § 49 lg 3 kohaldamise eeldused. (p 36)
|
3-2-1-126-16
|
Riigikohus |
07.12.2016 |
|
Huvikooli seaduses ei ole erisätteid selle kohta, et hoolekogu liige vastutaks mittevaralise kahju tekitamise korral kannatanu ees solidaarselt avaliku võimu kandjaga. Hoolekogu liikme vastutuse tekkimise võimalikuks aluseks on VÕS § 1043 jj. VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses (vt RKTKm nr 3-2-1-40-16, p 14). Kui RVastS § 1 lg-st 1, § 7 lg-st 1, ja § 12 lg-st 2 tulenevalt ei teki poolte vahel eraõiguslikku õigussuhet, ei ole maakohus pädev asja lahendama. Juhul kui ühe poole tegu oli õigusvastane ja süüline VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046, § 1047 lg-te 1-3 ja § 1050 järgi, siis vastutab RVastS § 9 lg-st 1 ja § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt teisele isikule tekitatud mittevaralise kahju eest avaliku võimu kandja (vt RKTKm nr 3-2-1-40-16, p 18). (p 16)
HuviKS § 17 lg 3 p 1 ja noortemaja põhimääruse § 21 lg 5 kohaselt teeb huvikooli hoolekogu vajadusel kooli pidajale ettepaneku teha järelevalvet huvikooli tegevuse üle. Kui isik esitab hoolekogu nimel haridusametile taotluse tagandada huvikooli direktor ja korraldada konkurss uue direktori leidmiseks, saab sellist taotlust käsitada järelevalve algatamise taotlusena (ehk ettepanekuna teha järelevalvet huvikooli tegevuse üle). Sellega on hoolekogu täitnud oma avalik-õiguslikku ülesannet. (p 14)
RVastS § 1 lg 3 p-de 1 ja 4 kohaselt loetakse kahju tekitatuks eraõiguslikus suhtes, kui avaliku võimu kandja rikkus võlaõigussuhtest tulenevat kohustust või tegutses muul viisil eraõiguslikus vormis. Põhjendatuks ei saa pidada huvikooli hoolekogu poolt esitatud järelevalve tegemise taotluse osade eristamist – s.o noortemaja protokollist otsust taotleda isiku tagandamist ning taotluses kasutatud väärtushinnanguid. Hoolekogu taotlus kui järelevalve algatamise taotlus on üks tervik, mida ei esitata haridusametile eraõiguslikus suhtes. (p 15)
Huvikooli seaduses ei ole erisätteid selle kohta, et hoolekogu liige vastutaks mittevaralise kahju tekitamise korral kannatanu ees solidaarselt avaliku võimu kandjaga. Hoolekogu liikme vastutuse tekkimise võimalikuks aluseks on VÕS § 1043 jj. VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses (vt RKTKm nr 3-2-1-40-16, p 14). Kui RVastS § 1 lg-st 1, § 7 lg-st 1, ja § 12 lg-st 2 tulenevalt ei teki poolte vahel eraõiguslikku õigussuhet, ei ole maakohus pädev asja lahendama. Juhul kui ühe poole tegu oli õigusvastane ja süüline VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046, § 1047 lg-te 1-3 ja § 1050 järgi, siis vastutab RVastS § 9 lg-st 1 ja § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt teisele isikule tekitatud mittevaralise kahju eest avaliku võimu kandja (vt RKTKm nr 3-2-1-40-16, p 18). (p 16)
RVastS § 1 lg 3 p-de 1 ja 4 kohaselt loetakse kahju tekitatuks eraõiguslikus suhtes, kui avaliku võimu kandja rikkus võlaõigussuhtest tulenevat kohustust või tegutses muul viisil eraõiguslikus vormis. Põhjendatuks ei saa pidada huvikooli hoolekogu poolt esitatud järelevalve tegemise taotluse osade eristamist – s.o noortemaja protokollist otsust taotleda isiku tagandamist ning taotluses kasutatud väärtushinnanguid. Hoolekogu taotlus kui järelevalve algatamise taotlus on üks tervik, mida ei esitata haridusametile eraõiguslikus suhtes. (p 15)
Huvikooli seaduses ei ole erisätteid selle kohta, et hoolekogu liige vastutaks mittevaralise kahju tekitamise korral kannatanu ees solidaarselt avaliku võimu kandjaga. Hoolekogu liikme vastutuse tekkimise võimalikuks aluseks on VÕS § 1043 jj. VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses (vt RKTKm nr 3-2-1-40-16, p 14). Kui RVastS § 1 lg-st 1, § 7 lg-st 1, ja § 12 lg-st 2 tulenevalt ei teki poolte vahel eraõiguslikku õigussuhet, ei ole maakohus pädev asja lahendama. Juhul kui ühe poole tegu oli õigusvastane ja süüline VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046, § 1047 lg-te 1-3 ja § 1050 järgi, siis vastutab RVastS § 9 lg-st 1 ja § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt teisele isikule tekitatud mittevaralise kahju eest avaliku võimu kandja (vt RKTKm nr 3-2-1-40-16, p 18). (p 16)
|
3-15-1672/42
|
Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium |
29.11.2016 |
|
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 2 lõiget 4 ei saa tõlgendada viisil, et sellega tsementeeritakse kohaliku omavalitsuse poolt kord omal algatusel ja vabatahtlikult võetud kohustus igaveseks ning viimasel puudub võimalus nii ülesande täitmisest loobuda kui ka riigilt ülesande täitmisega seotud kulude hüvitamist nõuda.
|
3-3-1-66-15
|
Riigikohus |
23.02.2016 |
|
Lasteaiakoha mittevõimaldamisest teatamine sekretäri e-kirjaga ei ole käsitatav haldusaktina. Sekretäri e-kirjast ei järeldu üheselt mõistetavalt valla tahe teha isiku taotluse kohta lõplik otsus. Seega ei saa sekretäri teavituskirjast teada saamisel hakata kulgema kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg (vt ka RKHK 12. mai 2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-14, p 17). (p 10)
Kohtule kaebuse esitamise ajal reguleeris laste lasteaeda vastuvõtmist Viimsi Vallavalitsuse 29. aprilli 2011 määrus nr 15 „Munitsipaallasteasutuse Viimsi Lasteaiad lasteaedadesse, Väikse Päikse lasteaeda ja Püünsi Kooli lasteaeda laste vastuvõtmise, lasteaiakoha kasutamise ja lasteaiast väljaarvamise kord“, mille § 2 lg 27 kohaselt teavitatakse vanemat või hooldajat lasteaiakoha saamisest hiljemalt 15. aprilliks kirjalikult. Kuna 15. aprilliks haldusakti antud ei olnud, oli vald sattunud otsuse tegemisel viivitusse. Kohustamiskaebuse esitamine 30. juunil 2014 ei olnud ennatlik. (p 11)
Kaebajaks lapsele lasteaiakoha tagamise nõudes võib olla lapsevanem. Lapsevanem realiseerib ja kaitseb oma õigust lapse kasvatamisel ja tema hariduse üle otsustamisel (PS § 27 lg 3 ja § 37 lg 3). Taotluse, mis jäeti nõuetekohaselt ning tähtaegselt lahendamata, on esitanud lasteaiale lapsevanem enda, mitte lapse nimel. Pärast lapse lasteaeda vastuvõtmist sõlmitakse leping lasteaiakoha kasutamiseks samuti lapsevanemaga. Lapsevanema kaebajana käsitamine tagab selles asjas kõigi nõuete efektiivse lahendamise. Ka varasemates Riigikohtu menetluses olnud sarnastes vaidlustes on kaebajaks olnud lapsevanem (vt RKHK 12. mai 2014 määrus asjas nr 3-3-1-5-14, RKPJK 19. märtsi 2014 otsused asjades nr 3-4-1-63-13 ja 3-4-1-66-13). (p 13)
Kaebajaks lapsele lasteaiakoha tagamise nõudes võib olla lapsevanem. Lapsevanem realiseerib ja kaitseb oma õigust lapse kasvatamisel ja tema hariduse üle otsustamisel (PS § 27 lg 3 ja § 37 lg 3). Taotluse, mis selles asjas jäeti nõuetekohaselt ning tähtaegselt lahendamata, on esitanud lasteaiale lapsevanem enda, mitte lapse nimel. Pärast lapse lasteaeda vastuvõtmist sõlmitakse leping lasteaiakoha kasutamiseks samuti lapsevanemaga. Lapsevanema kaebajana käsitamine tagab selles asjas kõigi nõuete efektiivse lahendamise. Ka varasemates Riigikohtu menetluses olnud sarnastes vaidlustes on kaebajaks olnud lapsevanem (vt RKHK 12. mai 2014 määrus asjas nr 3-3-1-5-14, RKPJK 19. märtsi 2014 otsused asjades nr 3-4-1-63-13 ja 3-4-1-66-13). (p 13)
|
3-3-1-38-15
|
Riigikohus |
17.02.2016 |
|
Riigil on PS § 154 lg 2 kohaselt õigus panna seadusega kohalikule omavalitsusele kohustusi. EraKS §-s 222 sätestatud kohustus on üks sellistest kohalikule omavalitsusele pandud riiklikest kohustustest (vt RKPJK 28. oktoobri 2014 otsus asjas nr 3-4-1-26-14). Omavalitsusüksus ei saa vaidlustada riiklikku kohustust kui sellist, küll aga nõuda PS § 154 lg 2 teisele lausele tuginedes, et seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kantakse riigieelarvest. Sotsiaalselt olulise riikliku ülesande täitmiseks tuleb vajalikud vahendid eraldada õigeaegselt ja viisil, mis ei sea ülesande täitmist sõltuvusse konkreetse kohaliku omavalitsuse finantsvõimekusest. (p 13)
PGS § 2 lg 4 määratleb hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamise ja ülalpidamise riigi ülesandena. PGS § 2 lg 4 ei käsitle samas hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud eraüldhariduskoolide finantseerimise küsimusi. Asjaolust, et PGS § 2 lg-st 4 tuleneb riigi kohustus vastavate haridusasutuste asutamiseks ja ülalpidamiseks, ei tulene piiranguid hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamiseks munitsipaalkoolidena või erakoolidena. (p 12)
EraKS § 222 lg 1 on vaatamata PGS § 2 lg-le 4 kohaldatav ka hariduslike erivajadustega õpilaste õppele suunatud eraüldhariduskoolide puhul. Kuivõrd EraKS §-s 222 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustus on jätkuvalt seadusjõus, on eraüldhariduskoolidel ka õigus esitada sellest sättest tulenev nõue kooli tegevuskulude katmiseks vahetult kohalike omavalitsuste, mitte aga riigi vastu. (p 13)
Omavalitsusüksusele peab olema tagatud võimalus end seadusega pandud riiklike kohustuste mittetäieliku rahastamise korral kohtus kaitsta (vt RKÜK 16. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-4-1-8-09). Sellises olukorras võib kohalik omavalitsus oma õiguste kaitseks esitada kohustamiskaebuse riigi vastu (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 44 lg 4) (vt RKHK 21. mai 2015 otsus asjas nr 3-3-1-84-14). Juhul, kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad kohalikule omavalitsusele enne vaidluse lõppu HKMS §-des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 14)
|
3-3-1-41-15
|
Riigikohus |
12.01.2016 |
|
Asjaolu, et tänini ei ole kehtestatud sellist regulatsiooni, mis sisaldaks vajalikke menetlussätteid kohalikele omavalitsusüksustele nende poolt EraKS § 222 täitmisel kantud kulude hüvitamiseks, ei saa olla takistuseks kohalike omavalitsusüksuste vastavate nõuete lahendamisel. (p 18)
Riigil on kohustus rahastada omavalitsuse üksustele EraKS § ga 222 pandud kohustuse rahastamist riigieelarvest (vt RKPJK 28. oktoobri 2014 otsus asjas nr 3-4-1-26-14) ning kohalikul omavalitsusel on PS § 154 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha (vt RKHK 21. mai 2015 otsus asjas nr 3-3-1-84-14). Vaatamata eriregulatsioonide kestvale puudumisele ei ole asjakohaste kohtulahendite olemasolul halduskandjate vaheliste rahastamise küsimuste kestev lahendamine kohtuvõimu vahendusel mõistlik. Seetõttu tuleb nende küsimuste lahendamisel esmajärjekorras kasutada ökonoomsemaid haldusesiseseid menetlusi. (p 21)
Juhul, kui kassaator leiab, et tema kassatsioonkaebuses haldusaktina käsitatud vastuskirja näiline kehtivus tekitab segadust, on kaebajal võimalik nimetatud väidetav akt selgesõnaliselt kehtetuks tunnistada ka kohtuvõimu sellekohase ettekirjutuseta. Tehes kulude kandmisest keeldumise suhtes vastupidise sisuga otsuse, on ringkonnakohus keeldumise sisuliselt ka tühistanud. (p 17)
Järeldus, et kohustamiskaebuse aluse muutmine ei ole HKMS § 49 lg te 1 ja 2 kohaselt alles apellatsioonimenetluses lubatav, on ekslik. Täiendava nõude esitamine on võimalik HKMS § 49 lg 2 alusel. Kui taotlus on otstarbekas, aitab täiendava nõude arvessevõtmine ja lahendamine vältida uut kohtuvaidlust ja on kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. (p 15)
Üldjuhul ei peaks kohus sekkuma täitevvõimu otsustussfääri juhul, kui haldusorganil on kaalutlusruum. Vaidlust ei saa olla selle üle, kas kohalike omavalitsusüksuste kulud tuleb hüvitada. Kulude omavalitsusüksustele hüvitamise kohustus ei välista vajadust kontrollida nende kulude asjassepuutuvust ja õiguspärasust. (p 20)
|
3-3-1-44-15
|
Riigikohus |
06.08.2015 |
|
Lasteaedade ühendamine ei saa lapsevanematest kaebajate õigusi ega huve mõjutada sedavõrd, et see õigustaks esialgse õiguskaitse korras lasteaedade ühendamise peatamist. Koolieelse lasteasutuse seadus (KELS) § 7 seab rühmade suurusele sõltuvalt laste vanusest konkreetsed piirangud, mille järgimine tuleb tagada ka laste lisandumise korral lasteaeda. Lasteaia personali suurus sõltub vastavalt KELS § 20 lg 1 alusel kehtestatud haridusministri 6. detsembri 1999. a määrusele nr 58 laste ja rühmade arvust. Ka kaebajate osalemist hoolekogus lasteaedade liitmine ei takista – KELS § 24 lg 2 näeb ette, et hoolekogusse kuulub iga rühma vanemate esindaja. Eeldada ei saa, et vastustaja kavatseb liidetud lasteaedade tööd korraldades rikkuda õigusaktide norme. Konkreetsete rikkumiste korral on kaebajatel võimalik nõuda nende lõpetamist ning pöörduda selleks vajaduse korral kohtusse. (p 11)Kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega on võimalik ka ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata – ei ole takistust lasteaia taastamisel eraldi asutusena (vrd KELS § 33 lg 2). (p 12)
HKMS § 249 lg 1 võimaldab kohtul igas menetlusstaadiumis teha omal algatusel määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta. Esialgse õiguskaitse rakendamine, muutmine või tühistamine tuleb lahendada lähtuvalt asjaoludest ja vajadusel kiiresti, mistõttu on igal kohtuastmel õigus menetlusosalise taotluse alusel või oma algatusel teise kohtu kohaldatud esialgset õiguskaitset muuta või see tühistada. Sama puudutab ka esialgse õiguskaitse kohaldamist. (p 10)(vt ka 10. juuni 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-44-09 p 10)
|
3-3-1-81-14
|
Riigikohus |
17.06.2015 |
|
Kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel, ei ole kohustamiskaebuse esitamise eelduste osas asjassepuutuvad RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-01 ja määrus asjas nr 3-3-1-5-09. Juhul, kui kohtumenetluses leiab kinnitust riigi kohustus omal algatusel eraldada raha PGS § 2 lg s 4 loetletud hariduslike erivajadustega õpilaste koolide pidamiseks, pole kohtuliku nõudeõiguse tekkimiseks vaja esitada enne sama nõuet kohtuväliselt haldusorganile. Eelnev ei välista, et vajaduse korral kehtestab seadusandja täpsema menetlusliku korra kohalike omavalitsuste tehtud kulutuste hüvitamiseks. Praegu sellist korda kehtestatud ei ole. (p 14)
|
3-3-1-11-14
|
Riigikohus |
29.05.2014 |
|
Halduskohtu otsuse resolutsiooniga pandi Tallinna linnale kohustus osaleda kaebaja peetava eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises nii kaebuse esitamise ajaks esitatud arvete alusel kui ka hiljem. Halduskohtu resolutsiooniga ei kohustatud linna tasuma kõiki tulevikus esitatavaid kooli pidava MTÜ arveid. Resolutsiooniga pandi linnale kohustus tasuda ainult PGS § 83 lg 6 alusel esitatud arved. EraKS § 222 ning PGS § 83 kohaselt on linn kohustatud sellised arved tasuma. (p-d 13–14)
Jõustunud kohtulahendi täitmata jätmine tähendab kohtulahendi resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse täitmata jätmist. Kohus saab kohtulahendi täitmata jätmise eest trahvi määrata, kui selles süüdiolev menetlusosaline on jätnud täitmata kohtuotsuse resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-27-06, p 12). (p 9)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-27-06.
|
3-3-1-18-14
|
Riigikohus |
28.05.2014 |
|
Kutseseaduses ei ole kehtestatud hindamiskomisjoni otsuste vaidlustamiseks kohustuslikku kohtueelset korda ning kutsekomisjon on ka ilma hindamiskomisjoni otsuse peale kaebust (vaiet) saamata õigustatud ja kohustatud KutS § 18 lg 2 p-s 6 antud pädevuse teostamisel kontrollima omal algatusel hindamiskomisjoni otsust sisuliselt. (p 11)
Eksamiülesannet lahendades ei tohi unustada eksami mängulist olemust (eksamiülesanne ei pea olema seotud reaalse eluga ja ülesande lahendamise aja seisuga) ning kahtluse korral tuleb esitada eksamit korraldavale komisjonile eksamiülesandes selguse saamiseks küsimusi. Ülesannet tuleb lahendada ettenähtud andmete alusel. (p 17)
|