https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-22-10/17 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 06.02.2023

Kuivõrd seadusest ei tulene, millise aja jooksul alates vanema soovi avaldamisest peab kohalik omavalitsus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitma ning lasteaiakoha andmine on haldusmenetlus, tuleb koht lasteaiaasutuses võimaldada mõistliku aja jooksul (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p 13). Kohtupraktika kohaselt tuleb mõistlikuks ajaks pidada kahte kuud alates taotluse esitamisest. (p 34)

KELS § 10 lõike 1 teine lause sedastab, et omavalitsusüksus vabaneb nimetatud sätte esimeses lõikes sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Omavalitsusüksusel on kohustus selgitada lapsevanemale loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi. Seejuures ei tohi kohalik omavalitsus jätta muljet, et tal on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest. (p 35)

Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei saa lasteaiakoha vabatahtlikuks loobumiseks pidada asjaolu, et kaebajad kasutasid lapsehoiuteenust, kuivõrd lapsehoiuteenust kasutati üksnes põhjusel, et vastustaja nende teisele lapsele lasteaiakohta ei võimaldanud. (p 36)

Mõistliku aja möödumisel lasteaiakoha taotluse esitamisest tekib kohustus tagada taotleja lapsele lasteaiakoht ning tuleb täita KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustus. Lasteaiakoha andmise edasilükkamine rohkem kui mõistliku aja võrra tähendab lasteaiakoha andmisest keeldumist. (p 38)


Kolleegiumi hinnangul tuleb Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike osa, mis seab lasteaiakoha eraldamise sõltuvusse kohataotluste järjekorrast, käsitada menetlusliku normina, mis reguleerib kohataotluste lahendamist ega vabasta omavalitsusüksust KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Järjekorras olevate taotluste mitterahuldamine pole seotud kohataotluste järjekorraga vaid kohtade puudumisega. Seetõttu ei saa kohataotluste menetlemine järjekorra alusel õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist nendele lapsevanematele, kellel on seadusest tulenev õigus lasteaiakoht saada. (p 41)

Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ aga menetlusliku normina käsitada ei saa. Nimetatud lauseosa sõnastusest ja vastustaja selgitustest nähtub, et selle eesmärk on vabastada omavalitsusüksus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest – see aga piirab seadusest tulenevat omavalitsusüksuse kohustust luua lasteaiaasutuses piisavalt kohti, kuna seab lasteaiakohtade loomise ja andmise sõltuvusse omavalitsusüksuse otsusest millisel määral oma kohustust lapsevanemate ees täita. KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses on aga muuhulgas omavalitsusüksusele sätestatud kohustus lasteaiakohtade puudumisel neid piisavas koguses juurde luua. (p 42)

KELS § 15 lõige 1, mis sätestab omavalitsuse volikogule õiguse kinnitada lasteaiaasutuste teeninduspiirkonnad, omab küll tähtsust lasteaiakoha tagamise kohustuse täitmisel, kuid ei anna õigust piirata KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse ulatust. Selleks ei sätesta luba ka KELS § 15 lõige 3, mis reguleerib lasteaiakohtade jagamist teeninduspiirkonna laste vahel. Samuti reguleerib see säte olukorda, kus teeninduspiirkonna lasteasutuses on nii palju kohti, et neid on võimalik eraldada ka väljaspool teeninduspiirkonda elavatele lastele. (p 53)

KELS § 15 lõikes 4 on sätestatud volitus, millest tuleneb linna- ja vallavalitsustele õigus kehtestada laste lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord. Sättes nimetatud korra all tuleb mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist. Muuhulgas ei tulene nimetatud sättest valla- ega linnavalitsusele luba kehtestada KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva subjektiivse õiguse piiranguid (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p-d 27 ja 31). (p 55)


Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 lauseosa „vaba koht lasteasutuses vastavas vanuserühmas“ oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha eraldamisest keeldumise alus. Seega on selle kehtivus sõltuvuses vastustaja tegevuse õiguspärasuse ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamise nõudega. Nimetatud normi põhiseadusega kooskõla ja kehtivuse eitamisel oli lasteaiakoha andmisest keeldumine õigusvastane ning halduskohtul oleks alus lapsehoiuteenuse kasutamisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõuet rahuldada RVastS § 7 lõike 1 alusel. (p 43)


Vt p 29.

Määruse nr 4 § 5 lg 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ on asja lahendamisel otsustava tähtsusega säte, mille põhiseaduspärasust saab Riigikohus käesolevas menetluses hinnata. Säte oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha andmisest keeldumise aluseks, selle kehtivusest sõltub vastustaja tegevuse õiguspärasus ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamine. Normihierarhiat silmas pidades tuleb kohaldada vaidlusalust õigussuhet kõige lähemalt reguleerivat sätet, mistõttu määruse asjakohastel normidel on rakendamisel prioriteet seaduse normide suhtes (vt RKPJKo nr 5-20-12/9 p 50). Halduskohus ei saa jätta määruse kehtivat sätet kohaldamata, tunnistamata seda põhiseadusvastaseks. Esimese ja teise astme kohtud saavad jätta kehtiva õigusnormi kohaldamata vaid siis, kui esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. (p-d 43-45)


Kolleegium märgib, et küsimus lasteaia koha võimaldamisest on seotud alushariduse kättesaadavusega, mille võimaldamine koolieast noorematele lastele on lasteaia kui koolieelse lasteasutuse eesmärgiks (KELS § 1 lõige 1). PS § 37 lõikest 1 tulenev hariduspõhiõigus, mis annab igaühele õiguse saada haridust, tagab õiguse ka alusharidusele. (p 48)


PS § 37 lõikest 2 tulenevalt kuulub hariduse tagamine riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse. Põhiseaduse järgi tuleb jagatud pädevusse kuuluva ülesande puhul lähtuda lähimuse põhimõttest ning ülesande täitmise kohustus peab jääma selle võimutasandile, mis asjaoludest lähtuvalt saab sellega kõige paremini hakkama (vt RKPJKo nr 5-22-5/16 p 40 koos edasiste viidetega). (p 49)


Alushariduse andmise üldised nõuded tulenevad riiklikest õigusaktidest ning selle kättesaadavuse eest vastutab kohalik omavalitsus. Alushariduse tagamine on omavalitsuslik ülesanne PS § 154 lõike 1 tähenduses. KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tulenevat kohustust silmas pidades on seadusandja teinud alushariduse kättesaadavuse tagamise kohalikule omavalistusele kohustuslikuks. (p 50)

PS § 3 lõikes 1 ja PS § 154 lõikes 1 väljenduva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt ei tohi alushariduse kättesaadavuse tagamisel omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. (p 51)


Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ välistab lapsevanematele KELS § 10 lõikes 1 sätestatud subjektiivse õiguse kasutamise. Määruse säte väljub selle aluseks oleva volitusnormi piiridest ning on PS § 3 lõike 1 esimese lause ja § 154 lõikega 1 vastuolus. Lähtudes PSJKS § 15 lõike 1 punktist 2 tunnistab kolleegium määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. (p 56)

3-17-449/38 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.06.2019
    Kehtetu:

KELS § 10 lg 1 seostab munitsipaallasteaia koha saamise õiguse lapse pooleteiseaastaseks saamisega, mitte aga vanema sooviga asuda enne seda päeva tööle. Eeltoodu tõttu ei olnud vallal kohustust anda kaebaja lapsele munitsipaallasteaia kohta ajast, mil laps ei olnud veel saanud pooleteiseaastaseks, ning selle andmata jätmine ei saanud rikkuda kaebaja õigusi. Praegusel juhul on oluline, et vastustaja on kaebaja kõnealuse taotluse kohta teinud eitava otsuse, olgugi et ta ei andnud selle kohta kirjalikult vormistatud haldusakti. Oluline on ka see, milline suhtlus toimus kaebaja ja valla vahel pärast seda, kui kaebaja sai teada, et ta ei saa soovitud ajal munitsipaallasteaia kohta.

Kaebaja ei esitanud pärast seda, kui ei saanud enne lapse pooleteiseaastaseks saamist munitsipaallasteaia kohta, ühtki avaldust, et soovib seda kohta saada päevast, mil laps saab pooleteise aastaseks. Kuna kaebaja pole taotlenud lasteaiakohta poole aastaseks perioodiks lapse pooleteistaastaseks saamisel järel, siis puudub ka valla õigusvastane haldusakt või tegevusetus seonduvalt lasteaiakohaga kindlustamisega sel perioodil. Seega ei ole kahjunõue, mis puudutab ajavahemikku lapse pooleteiseaastaseks saamisest kuni varasemas kirjalikus avalduses nimetatud ajani, põhjendatud. (p 11)

3-3-1-66-15 PDF Riigikohus 23.02.2016

Lasteaiakoha mittevõimaldamisest teatamine sekretäri e-kirjaga ei ole käsitatav haldusaktina. Sekretäri e-kirjast ei järeldu üheselt mõistetavalt valla tahe teha isiku taotluse kohta lõplik otsus. Seega ei saa sekretäri teavituskirjast teada saamisel hakata kulgema kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg (vt ka RKHK 12. mai 2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-14, p 17). (p 10)

Kohtule kaebuse esitamise ajal reguleeris laste lasteaeda vastuvõtmist Viimsi Vallavalitsuse 29. aprilli 2011 määrus nr 15 „Munitsipaallasteasutuse Viimsi Lasteaiad lasteaedadesse, Väikse Päikse lasteaeda ja Püünsi Kooli lasteaeda laste vastuvõtmise, lasteaiakoha kasutamise ja lasteaiast väljaarvamise kord“, mille § 2 lg 27 kohaselt teavitatakse vanemat või hooldajat lasteaiakoha saamisest hiljemalt 15. aprilliks kirjalikult. Kuna 15. aprilliks haldusakti antud ei olnud, oli vald sattunud otsuse tegemisel viivitusse. Kohustamiskaebuse esitamine 30. juunil 2014 ei olnud ennatlik. (p 11)

Kaebajaks lapsele lasteaiakoha tagamise nõudes võib olla lapsevanem. Lapsevanem realiseerib ja kaitseb oma õigust lapse kasvatamisel ja tema hariduse üle otsustamisel (PS § 27 lg 3 ja § 37 lg 3). Taotluse, mis jäeti nõuetekohaselt ning tähtaegselt lahendamata, on esitanud lasteaiale lapsevanem enda, mitte lapse nimel. Pärast lapse lasteaeda vastuvõtmist sõlmitakse leping lasteaiakoha kasutamiseks samuti lapsevanemaga. Lapsevanema kaebajana käsitamine tagab selles asjas kõigi nõuete efektiivse lahendamise. Ka varasemates Riigikohtu menetluses olnud sarnastes vaidlustes on kaebajaks olnud lapsevanem (vt RKHK 12. mai 2014 määrus asjas nr 3-3-1-5-14, RKPJK 19. märtsi 2014 otsused asjades nr 3-4-1-63-13 ja 3-4-1-66-13). (p 13)


    Kehtetu:

Kaebajaks lapsele lasteaiakoha tagamise nõudes võib olla lapsevanem. Lapsevanem realiseerib ja kaitseb oma õigust lapse kasvatamisel ja tema hariduse üle otsustamisel (PS § 27 lg 3 ja § 37 lg 3). Taotluse, mis selles asjas jäeti nõuetekohaselt ning tähtaegselt lahendamata, on esitanud lasteaiale lapsevanem enda, mitte lapse nimel. Pärast lapse lasteaeda vastuvõtmist sõlmitakse leping lasteaiakoha kasutamiseks samuti lapsevanemaga. Lapsevanema kaebajana käsitamine tagab selles asjas kõigi nõuete efektiivse lahendamise. Ka varasemates Riigikohtu menetluses olnud sarnastes vaidlustes on kaebajaks olnud lapsevanem (vt RKHK 12. mai 2014 määrus asjas nr 3-3-1-5-14, RKPJK 19. märtsi 2014 otsused asjades nr 3-4-1-63-13 ja 3-4-1-66-13). (p 13)

3-3-1-44-15 PDF Riigikohus 06.08.2015

Lasteaedade ühendamine ei saa lapsevanematest kaebajate õigusi ega huve mõjutada sedavõrd, et see õigustaks esialgse õiguskaitse korras lasteaedade ühendamise peatamist. Koolieelse lasteasutuse seadus (KELS) § 7 seab rühmade suurusele sõltuvalt laste vanusest konkreetsed piirangud, mille järgimine tuleb tagada ka laste lisandumise korral lasteaeda. Lasteaia personali suurus sõltub vastavalt KELS § 20 lg 1 alusel kehtestatud haridusministri 6. detsembri 1999. a määrusele nr 58 laste ja rühmade arvust. Ka kaebajate osalemist hoolekogus lasteaedade liitmine ei takista – KELS § 24 lg 2 näeb ette, et hoolekogusse kuulub iga rühma vanemate esindaja. Eeldada ei saa, et vastustaja kavatseb liidetud lasteaedade tööd korraldades rikkuda õigusaktide norme. Konkreetsete rikkumiste korral on kaebajatel võimalik nõuda nende lõpetamist ning pöörduda selleks vajaduse korral kohtusse. (p 11)Kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega on võimalik ka ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata – ei ole takistust lasteaia taastamisel eraldi asutusena (vrd KELS § 33 lg 2). (p 12)


HKMS § 249 lg 1 võimaldab kohtul igas menetlusstaadiumis teha omal algatusel määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta. Esialgse õiguskaitse rakendamine, muutmine või tühistamine tuleb lahendada lähtuvalt asjaoludest ja vajadusel kiiresti, mistõttu on igal kohtuastmel õigus menetlusosalise taotluse alusel või oma algatusel teise kohtu kohaldatud esialgset õiguskaitset muuta või see tühistada. Sama puudutab ka esialgse õiguskaitse kohaldamist. (p 10)(vt ka 10. juuni 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-44-09 p 10)


3-3-1-5-14 PDF Riigikohus 12.05.2014

Lasteaiakoha andmise otsustus on haldusakt, millest keeldumiseks tuleb samuti anda haldusakt. See, et valla õigusaktid ei näe lastaiakoha taotluse rahuldamata jätmise puhul ette haldusakti andmist, ei mõjuta HMS regulatsiooni kehtivust. Haldusakt tuleb anda ka siis, kui taotlus saada soovitud aastal lasteaiakoht jäetakse rahuldamata, aga isik jääb lasteaiakoha järjekorda edasi. (p 15) Praeguses asjas oli vallavalitsuse ja kaebaja suhtlemine sedavõrd mitteformaalne, et vallavalitsuse e-kirja ei saa käsitada keelduva haldusakti andmisena ja selle teatavakstegemisena. (p 17)


Kohtutel on kohustus kontrollida kaebuse läbivaatamise ja rahuldamise eelduste olemasolu isegi juhul, kui nende olemasolu pole kahtluse alla seatud (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-61-13, p 12). (p 14)

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json