https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 29| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-21-1243/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.09.2024

Üldreeglina on asja arutamine halduskohtus avalik (PS § 24 lg 3, HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 37 lg 1) ning haldusasi tuleb läbi vaadata avalikul kohtuistungil. Kohtumenetluse avalikkuse põhimõte teenib ausa kohtupidamise huve ja kohtumenetluse läbipaistvuse eesmärki (vt ka RKPJKm nr 5-21-7/4, p 17) ning aitab tagada õiglast kohtumenetlust (vt ka RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12). Igaühel on võimalik avalikust kohtuistungist osa võtta ning kohtuasja arutamist jälgida ja kajastada (vt ka TsMS § 42). Avaliku kohtuistungi korraldamise nõudest võib kõrvale kalduda üksnes seaduses sätestatud juhtudel (HKMS § 126 lg 1 ja § 131). Sõltumata asja lahendamise vormist - kirjalik või suuline -, tuleb kohtul siiski tagada kohtumenetluse avalikkus, sest põhiseadusest ja seadusest tulenevalt on kohtumenetluse avalikkus reegel ja erandeid sellest tuleb tõlgendada kitsalt. Kohtuasja sisu jõudmine avalikkuseni on välistatud üksnes siis, kui kohus on menetluse kuulutanud kinniseks (PS § 24 lg 3 ja HKMS § 79). (p 10)


Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad teisiti (PS § 24 lg 4). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peaks kohtulahendi suuline kuulutamine olema reegel ning sellest võib kõrvale kalduda, kui lahend tehakse üldsusele kättesaadavaks muul viisil (EIKo Ryakib Biryukov vs. Venemaa, nr 14810/02, p 38 jj). Lahendi võib tervikuna avaldamata jätta üksnes erandlikel juhtudel (vt nt EIKo Straume vs. Läti, nr 59402/14, p-d 130-132). Kirjaliku menetluse puhul täidab kohtuotsuse avalikult kuulutamise nõuet halduskohtumenetluses otsuse avalikult teatavaks tegemine kohtukantselei kaudu (HKMS § 173 lg 1). Kuigi PS § 24 lg-test 3 ega 4, samuti PS § 44 lg-st 2 ei tulene menetlusvälise isiku subjektiivset õigust nõuda, et talle väljastatakse jõustumata kohtuotsuse tekst tema soovitud ajal ja viisil (vt RKPJKm nr 5-21-7/4, p-d 14 ja 17), ei välista see menetlusvälise isiku õigust jõustumata kohtuotsusega tutvuda. (p 11)


Kohtumenetluse avalikkus on erilise tähendusega halduskohtumenetluses, kus toimub avaliku võimu tegevuse õiguspärasuse kontroll. Halduskohtumenetluse vastu eksisteerib kaalukas avalik huvi, mis õigustab ajakirjanduses haldusasjade kajastamise võimaldamist ulatuses, milles see ei riiva ebaproportsionaalselt menetlusosalise õigusi (vt ka RKHKm nr 3-17-62/57, p 15.1). Avalikul võimul, sh kohtul ei ole üldjuhul alust sekkuda valdkonnaga tegeleva ajakirjaniku õigusesse määratleda teemasid, mille vastu võib esineda avalik huvi, kui on järgitud teiste isikute maine ja õiguste kaitse põhimõtet (vt ka samas, p-d 15.2 ja 15.3; vrd kriminaalmenetluse kohta ka RKKKm nr 1-22-1949/24, p-d 47 jj). (p 12)


Kohtute meediasuhtlus on vajalik kohtusüsteemi usaldusväärsuse ja kohtute sõltumatuse tagamiseks, mis on kaalukad väärtused. Konkreetses kohtuasjas koostatud otsust oskab kõige paremini selgitada asja lahendanud kohus. Selliselt aitab kohtulahendite tutvustamine paremini mõista kohtute tööd ja koostatud lahendeid ning vältida olukordi, kus menetlusvälised isikud mõistaksid kohtuotsuses kajastatud seisukohti vääralt või moonutatult. Selle saavutamiseks võib olla vajalik, et kohus selgitaks avalikkusele ka veel jõustumata kohtulahendis esitatud põhjendusi. (p 13)


Jõustumata kohtulahendis isikuandmete ebaõige avaldamise korral saab menetlusosaline esitada kahju hüvitamise nõude Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) alusel juhul, kui isikuandmete töötlemise nõudeid rikkus kohus õigusemõistmise funktsiooni raames Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas (isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 lg 1; vrd EKo C-268/21 Norra Stockholm Bygg, p 26, ja C-245/20 Autoriteit Persoonsgegevens). (p 25)


Eelnev ei tähenda siiski, et kohtumenetluse avalikkust ei võiks üldse piirata. Sellele osutavad ka eelviidatud PS § 24 lg-d 3 ja 4. Kolleegium on rõhutanud, et isikutel peab olema võimalik kohtusse pöörduda, kartmata, et nende või nendega seotud isikute kaitset vajav teave saab avalikuks. Sellise kindlustunde puudumisel oleks kohtusse pöördumise õigust piirav toime (vt RKHKm nr 3-21-2196/19, p 14.1). Kohus võib suhtluses meediaga avaldada infot jõustumata kohtuotsuse kohta, kuid peab järgima põhiseaduses ja seadustes menetlusosaliste huvide kaitseks sätestatud piiranguid. Kui huvi teabe varjamise vastu on ülekaalukas, sh tingivad seda põhiseaduses sätestatud väärtused, tuleb teave lahendi kohta jätta avaldamata. Kui kohtumenetlust pole kinniseks kuulutatud, on kohtul suurem otsustusruum, millist infot ja kui suures mahus jõustumata lahendi kohta avaldada, kuid kohtul tuleb ka siis rakendada meetmeid, et tagada tasakaal menetlusosaliste õiguste ning avalikkuse huvi vahel saada kohtuasja kohta teavet. Jõustumata kohtulahendi avaldamisel tuleb eriliselt silmas pidada isikuandmete kaitset. Ka muu juurdepääsupiiranguga info liiga detailne kajastamine võib konkreetsel juhul olla menetlusosaliste õiguste seisukohalt ebaproportsionaalne. Suhtluses ajakirjandusega on seega üldsust võimalik informeerida kohtulahendist ka nii, et selles kajastatakse peaasjalikult kohtu seisukohti, kuid jäetakse välja teave, mis võib menetlusosalist kahjustada (vt samas, p 13). (p 14)


Kolleegiumi hinnangul tuleb HKMS §-e 175 ja 89 koostoimes tõlgendada ja kohaldada viisil, et jõustumata kohtulahendi (vt ka HKMS § 179 lg 4 ja RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12) avaldamisel järgitakse HKMS §-s 175 sätestatud menetluskorda (sh edasikaebeõiguse sisustamisel) ja HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi. (p 16)

HKMS § 175 lg 2 kohaselt eeldab jõustumata kohtuotsuse avaldamine menetlusvälise isiku (nt ajakirjaniku) sellekohast taotlust. Ei ole määrav, kuidas on taotlus sõnastatud ning millises vormis see on esitatud. Kui taotlusest nähtub menetlusvälise isiku soov saada infot jõustumata kohtuotsuse, sh lahendi põhjenduste kohta, on tegemist HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlusega. Taotluse kirjalik vormistamine võib olla siiski põhjendatud juhtudel, kus kohus peab vajalikuks küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse kohta, kohus keeldub lahendi avaldamisest või avaldab selle osaliselt. (p 17)

HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlus tuleb halduskohtul lahendada HKMS § 175 lg-s 6 sätestatud korras. Viimasena viidatud sätte esimese ja teise lause kohaselt tehakse HKMS § 175 lg-tes 2-5 nimetatud taotluse alusel kohtuotsuse osalise avaldamise või avaldamata jätmise kohta määrus. Kohus kuulab vajaduse ja võimaluse korral andmesubjekti enne määruse tegemist ära. (p 18)

HKMS § 175 lg 6 esimest lauset tuleb tõlgendada kitsalt. Taotluse rahuldamata jätmise või osalise rahuldamisena pole käsitatav see, kui kohus avaldab info jõustumata kohtuotsuse kohta muul viisil, kui taotleja seda soovis (vrd RKPJKm nr 5-21-7/4, p 14). Kohtul tuleb hinnata, millises vormis on jõustumata kohtuotsuse avaldamine konkreetsel juhul võimalik nii, et arvestatud oleks ka menetlusosaliste huvidega, kuid menetlusväline isik saaks jõustumata kohtuotsusega vajalikul määral tutvuda. Kui menetlusväline isik saavutab taotluse eesmärgi, st saab tutvuda jõustumata kohtuotsusega, on tegemist taotluse rahuldamisega ning kohtumääruse koostamine pole vajalik. Edasikaebeõigus on ette nähtud üksnes taotluse esitajale juhul, kui kohus keeldub taotluse rahuldamisest (sama sätte kolmas lause). (p 18)

HKMS § 175 lg-d 2 ja 6 on erinormid HKMS §-s 89 sätestatud menetlusnormide suhtes. Jõustumata kohtuotsusega tutvumisele pole põhjendatud kohaldada sama ranget menetluslikku korda kui toimikuga tutvumisele HKMS § 89 alusel, mis on mõeldud reguleerima olukorda, kus menetlusväline isik soovib tutvuda toimiku materjalidega ja saada nendest ärakirju (vrd RKHKm nr 3-17-62/57). Jõustumata kohtulahendiga tutvumine ei riiva üldjuhul menetlusosalise õigusi nii intensiivselt kui toimikuga tutvumine, sest ei võimalda saada toimiku materjalide kohta nii detailset teavet. Toimikus sisalduva teabe kaitse vastu on eelduslikult suurem huvi. Seetõttu on HKMS § 89 alusel taotluse lahendamisele õigustatud kohaldada rangemaid nõudeid, nt enne tutvumisloa andmist küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse lahendamiseks. Lisaks on kohtul võimalik HKMS § 175 lg-te 3, 4 ja 5 alusel avaldatavas jõustumata lahendis varjata nii isikuandmeid, muid eraelulisi andmeid kui ka teavet, millele kehtib juurdepääsupiirang. (p 19)

HKMS §-st 89 nähtub, et jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule eeldab huvide kaalumist, kas menetlusvälise isiku huvi on kaalukam kui poole või kolmanda isiku huvi teabe kaitsmiseks. Taotluse jõustumata kohtuotsusega tutvumiseks võib samas esitada igaüks (HKMS § 175 lg 2). See ei välista kohtu kohtustust kaaluda konkreetsel juhul, kas jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule on põhjendatud, sest, nagu eespool selgitatud, tuleb arvestada ka menetlusosaliste huvide kaitsmise vajadusega. Kaalumiseks võib seetõttu olla vajalik ka taotluse esitajal põhjendada enda huvi jõustumata kohtulahendiga tutvumiseks. Seejuures pole välistatud, et kohtulahendi saab avaldada üksnes varjates menetlusosaliste andmeid ja piiratud juurdepääsuga teavet. (p 20)


Eelnevast tuleb eristada olukorda, kus kohus avaldab jõustumata kohtulahendi kohta pressiteate või muu lakoonilise teabe omal algatusel, et informeerida avalikkust käimasolevast kohtuasjast. HKMS seda otsesõnu ei reguleeri. Jõustumata kohtuotsuse kohta pressiteate avaldamise eesmärk on tutvustada avalikkusele otsuse põhiseisukohti. Seega on kohtu koostatud pressiteade sisuliselt käsitatav kohtuotsuse avaldamisena ning kohtul tuleb analoogia korras lähtuda HKMS § 175 lg-st 2 ja võtta arvesse HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi, st kaaluda pressiteate avaldamisel ühelt poolt avalikkuse huvi saada jõustumata kohtulahendi kohta infot ja teisalt menetlusosaliste huve. Vajaduse korral tuleb pressiteade avaldada nii, et selles on varjatud isikuandmed või juurdepääsupiiranguga info. Kohtumääruse koostamist pressiteate avaldamine ei eelda (vt HKMS § 175 lg 6 ja kolleegiumi eelnevad selgitused). (p 21)


Pole siiski välistatud, et jõustumata kohtulahendis juurdepääsupiiranguga teabe õigusvastasel avaldamisel on menetlusosalisel tema õiguste rikkumise korral võimalik taotleda kahju hüvitamist. Menetlusvälise isiku juurdepääs jõustumata kohtulahendile on menetlusseadustiku alusel lahendatav menetlusõiguslik küsimus, mis eeldab vastandlike huvide kaalumist. Selle otsustuse tegemise pädevus on üksnes kohtunikul käimasolevas kohtumenetluses ning eeldab tema eriteadmiste rakendamist õigusemõistmisel (vt RKHKm nr 3-20-1033/41, p 24; vrd p 25). Kohtumenetluse käigus kohtu tegevusega tekkinud kahju saab hüvitada RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud eelduste täitmisel. (p 24)

5-24-14/5 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 28.06.2024

Kolleegium nõustub kaebajaga, et tuvastatud või tuvastatava isiku andmed valimistel, sh andmed Euroopa Parlamendi valimistel osalemise ja hääletamissedeli sisu kohta, on isikuandmete eriliik IKÜM art 9 lg 1 tähenduses. IKÜM nõuab isikuandmete töötlemiseks õigusliku aluse olemasolu. (p-d 43 ja 44)

Kaaskirjas kaebusele on VVK märkinud, et õiguslik alus e-hääle hoidmiseks tuleneb RKVS § 488 lg-st 5 ja EPVS § 771 lg-st 2. Kolleegiumi hinnangul saab EPVS § 771 lg-st 2 ja RKVS § 488 lg-st 5 üheselt järeldada, et seadusandja on andnud riigi valimisteenistusele koos koguja komponendi ja e-häälte säilitamise volitusega ka volituse säilitada ehk töödelda ka valija e-hääles sisalduvaid isikuandmeid. Tegemist on piisavalt selge ja täpse õigusliku aluse ehk volitusega eriliigiliste isikuandmete säilitamiseks. (p-d 49 ja 51)


E-hääle hilisema muutmise või hääletamissedeliga hääletamise võimalus tagavad, et valijal on võimalik hääletada vabana ebaseaduslikest mõjutustest. Kui valija antud hääl anonüümitaks kohe pärast hääletamist, nagu peab õigeks kaebaja, siis ei oleks valijale samadel valimistel korduva hääletamise võimaluse andmine võimalik, sest tema poolt varem antud häält ei saaks hiljem antud häälest eristada. Samuti on elektroonilise valimiskasti tervikluse kontrollimiseks vajalik võrrelda koguja komponendis salvestatud e-hääli registreerimisteenuse registreeringutega (RKVS § 488 lg 4). Need eesmärgid annavad aluse e-häälte isikustatud vormis säilitamiseks kuni hääletamistulemuste kindlakstegemiseni. (p 56)

Euroopa Parlamendi valimistel kannab isikustatud e-häälte säilitamine pärast hääletamistulemuste kindlakstegemist eelkõige valimiskaebuste lahendamise eesmärki. Nt võib kaebuse lahendamiseks olla vajalik selle väljaselgitamine, kas konkreetse valija antud e-hääl on hääletamistulemuste kindlakstegemisel arvesse läinud, kas arvesse ei ole läinud selliste isikute e-hääli, kes hääletasid hääletamissedeliga vmt. Üksnes anonüümitud e-häälte ülelugemine ei pruugi olla kõigi kaebuste lahendamiseks piisav. (p 57)

Nagu iga kasutusel oleva tehnilise süsteemi puhul, nii pole võimalik täielikult välistada ka e-hääletamise süsteemi kuritarvitamist. Sh ei ole võimalik täielikult välistada, et kaebaja valimissaladust rikub valimiste korraldaja. Kuid kaebuse lahendamiseks on oluline hinnata sellise rikkumise tõenäosust seadusega ette nähtud turvameetmete kontekstis. Kaebaja ei ole VVK-le ega Riigikohtule esitanud ja kolleegiumile ei ole ka muudest allikatest teada andmeid, mis tõendaksid ebamõistlikult suurt riski e-hääletamise süsteemist mh kaebaja valimissaladuse avalikuks saamiseks. (p 62)

Kolleegium nõustub kaebajaga, et valija(te) poliitilise eelistuse saladuseks jäämine on oluline, kuid valimiste salajasuse kõrval peab seadusandja tagama ka muude valimisõiguse põhiseadusest tulenevate põhimõtete nagu valimiste vabaduse ja üldisuse järgimise. Samuti on vaja tagada hääletamistulemuste õige kindlakstegemine ning selle kohtuliku kontrollimise võimalus. Kohustus järgida Euroopa Parlamendi valimistel salajasuse ja valijate isikuandmete kaitsmise kõrval ka muid eelloetletud põhimõtteid tuleneb ka Euroopa Liidu õigusest. Euroopa Liidu õigus ja põhiseadus ei nõua seadusandjalt Euroopa Parlamendi valimistel sellise hääletamissüsteemi loomist, kus oleks täiel määral realiseeritud üksnes valimiste salajasuse põhimõte, vaid mõistliku tasakaalu loomist valimiste salajasuse ja muude valimisõiguse põhimõtete vahel. (p 67)

3-22-2022/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.06.2024

Üldjuhul kohaldub vangla tegevusele vangistuse täideviimisel IKS, mille aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a direktiiv 2016/680 (nn õiguskaitseasutuste direktiiv). See on nii aga vaid juhul, kui vangla tegutseb konkreetses õigussuhtes isikuandmete töötlemisel õiguskaitseasutusena. Kui vangla töötleb isikuandmeid väljaspool karistuse täideviimise ülesande täitmist, tuleb järgida IKÜM-is sätestatut, kusjuures IKÜM ja direktiiv suhestuvad reegel-erand põhimõttel. Vanglateenistujale juurdepääsu võimaldamine kinnipeetava ja psühholoogi vaheliste vestluste kokkuvõtetele ning kokkuvõtetes kirjeldatud isikuandmete esitamine kinnipeetava iseloomustuses enne tähtaega vabastamise menetluses maakohtule, on selgelt osaks karistuse täideviimisest, millele kohaldub IKS ja seega RVastS. (p-d 17 ja 20)


Kinnipeetav võib üldjuhul lähtuda eeldusest, et tema ja psühholoogi vaheline vestlus on ravi eesmärgil peetav konfidentsiaalne vestlus. Kui vestlus toimub karistuse täideviimise eesmärgil, tuleb vanglal sellest teavitada kinnipeetavat talle arusaadaval viisil ja veenduda, et kinnipeetav seda ka mõistab. (p 22.3)


Kui vestlused psühholoogiga on psüühika- ja käitumishäirete ravi osaks, võib psühholoog olla VÕS § 768 lg 1 mõttes tervishoiuteenuse osutamisel osalevaks isikuks, kellele laieneb patsiendisaladuse hoidmise kohustus (kehtiva TTKS-i järgi võib ta eelduste täidetusel olla ka tervishoiutöötaja). (p 22.4)

1-22-1608/101 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.10.2023

Kokkuleppes peaksid kajastuma piisavalt ühemõtteliselt kõik küsimused, mis on poolte jaoks kokkuleppele jõudmise seisukohalt olulised või mõjutavad menetluse õiguslikke järelmeid (sh kolmandate isikute õigusi). See aitab ära hoida hilisemat selgusetust. Näiteks oleks loogiline, et kui asitõendina ära võetud andmekandjad sisaldavad andmeid, mille tagastamise osas ei saa poolte üksmeelt eeldada, siis täpsustatakse kokkuleppes ka nende suhtes võetavad meetmed. (p 9)


Kui asitõendina ära võetud andmekandjad tuleb süüdimõistetule tagasi anda, siis üldjuhul tähendab see kohustust tagastada esemed seisukorras, milles need äravõtmise hetkel olid. Nimetatud reeglit ei saa aga tõlgendada viisil, mis kohustaks menetlejat panema toime õigusrikkumist. (p 12)


Andmekandjad koos ebaseaduslikult saadud isikuandmetega võeti ära süüteo menetlemise käigus tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks. PPA on osutatud õigussuhtes õiguskaitseasutusena tegutsedes (IKS § 13 lg 2, vt ka direktiiv 2016/680 art 3 p 7 ja EKo nr C-439/19, p-d 69-70 ja EKo nr C-180/21, p-d 73–78) vaidlusaluste isikuandmete vastutav töötleja (IKÜM art 4 p 7, direktiiv 2016/680 art 3 p 8), kelle tegevusele kohaldub isikuandmete kaitse seadus (KrMS § 152 lg 2, IKS § 12 lg 1, IKÜM art 2 lg 2 p d). (p 14)


Kolmandate isikute põhiõiguste riive vältimiseks on õiguskaitseasutusel pärast kohtuotsuse jõustumist üldjuhul kohustus kustutada süüteomenetluses tõendamiseseme asjaolude selgitamise eesmärgil töödeldud isikuandmed, välja arvatud juhul, kui andmete säilitamiseks on õiguslik alus ja säilitamine on kooskõlas eelviidatud andmekaitse põhimõtetega (vrd nt EKo nr C-268/21, p-d 31–33). Andmeid võib kauem säilitada näiteks avalikes huvides arhiveerimise eesmärgil (vt IKÜM art 5 lg 1 p e, IKS § 7). (p 16)

Praegusel juhul sai asitõendina ära võetud teabekandjatel olevate isikuandmete töötlemise eesmärk – selgitada tõendamiseseme asjaolusid – eelduslikult täidetud maakohtu otsuse jõustumisel. Kuivõrd süüdimõistetu talletas näokujutiste pildifailid õigusvastaselt, siis puudub õiguslik alus isikuandmete säilitamiseks tagastatavatel andmekandjatel. Seega peab PPA kui vastutav töötleja kustutama neilt andmekandjatelt vaidlusalused isikuandmed, enne kui arvutid ja kõvaketas tagasi antakse (IKS § 34 p 2). (p 17)

3-19-1565/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.10.2023

Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle tuleb RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt lisaks kohaldada ka VÕS §-e 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047 (RKHKo 3-3-1-3-12, p 41). (p 15)


KrMS § 214 lg 1 mõttes on menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave, milleks on mh menetlusosaliste ring (RKKKm nr 1-22-1949/24, p 37). KrMS § 214 lg 1 lubab avaldada kohtueelse menetluse andmeid üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustel. KrMS § 214 lg 2 järgi on kohtueelse menetluse andmeid lubatud avaldada muu hulgas avalikkuse huvides. Samuti tuleneb teabevaldajale AvTS § 38 lg-st 1 kohustus enne õigusrikkumise asjaolude lõplikku selgitamist avalikustada teave avalikkuse huvi põhjustanud faktide kohta, mis on õigusrikkumisega seotud. Seda ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist. Isikute ametikohad abilinnapeadena ja esitatud kahtlustuste iseloom võivad tingida kahtlustuse sisu avamise pressikonverentsil kooskõla KrMS § 214 lg 2 p-ga 4 ja AvTS § 38 lg-ga 1 (vt ka RKKKm 1-22-1949/24, p 61). (p-d 17-18)


Faktiväite ja väärtushinnangu igakordne range eristamine ei pruugi olla lihtne. Vaidlusalust lauset ei ole õige vaadelda kogu öeldu kontekstist lahus. Otsuses asjas Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20 rõhutas EIK vajadust lugeda iga avaldust selle kontekstis, arvestades avalduse üldist tooni (p-d 74 ja 79). EIK leidis otsuse p-s 85, et lause, mis sõna-sõnalt eraldi loetuna viitab faktiväitele selle kohta, et isik on kahju tekitanud, ei anna sellegipoolest faktiväite mõõtu välja, kui seda ümbritsevatest avaldustest on aru saada, et pädevad asutused alles teevad kindlaks, kas mingit kahju on tekitatud. Eelviidatud otsuse p-s 74 selgitas EIK, et väärtushinnanguga põhjustatud õiguste riive proportsionaalsuse hindamine võib sõltuda muu hulgas sellest, kas vaidlusaluse hinnangu andmiseks esines piisav faktiline alus. (p 20)


PS § 22 lg 1 ja KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ükski riigivõimu esindaja ei tohi esineda viisil, mis seab süütuse presumptsiooni kahtluse alla. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust (KrMS § 30 lg 1). Prokurör kui riigi esindaja kriminaalmenetluses on üks olulisemaid PS § 22 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse tagajaid. See tähendab, et kohtueelses menetluses on prokuröri sõna erilise kaaluga. Teenistusülesandeid täites avalikult esinedes ei ole prokurör väljendusvabaduse kui põhiõiguse kandja rollis. EIK on möönnud riigi õigust jagada avalikkusele teavet käimasoleva kriminaalmenetluse kohta. Lubatav on siiski üksnes kirjeldada kuriteokahtlust, mitte aga avaldada arvamust, et süüdistatav on süüdi enne, kui tema süü pole seaduse kohaselt tuvastatud. Avalikkust teavitavate ametiisikute sõnade valikul on suur tähtsus, eriti kui tegu on kõrgemate ametiisikutega, kelle väljaütlemistel on ühiskonnas suurem kaal. (Vt nt EIK otsused asjades Bavčar vs. Sloveenia, nr 17053/20, p-d 104–108, 112 ja Shuvalov vs. Eesti, nr 14942/09, p 75.) Pelgalt kahtlustuse korral pole põhjust negatiivse väärtushinnangu avaldamiseks konkreetsete isikute (kahtlustatavate) suhtes, sest kahtlustus ei pruugi kontrollimisel kinnitust leida. Süütu inimene ei pea taluma ka riigivõimu piltlikult tehtud avalikke etteheiteid. (p-d 21-22)


Kriminaalmenetluse stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd ühe või teise menetlustoiminguga, vaid menetlusega tervikuna (RKPJKo nr 3-4-1-54-13, p 54). Samuti on isikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60). (p 25)

2-20-2549/33 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.04.2023

Olukorras, kus korteriühistu paigaldab valvekaamera ja paneb selle tööle, siis töötleb ta korteriomanike isikuandmeid seaduslikult, kui selleks on nende nõusolek. Korteriomanike nõusolek enda isikuandmete töötlemiseks saab väljenduda KrtS § 13 lg 1 kohases korteriomanike kokkuleppes. (p 12)

Korteriomanikud võisid KrtS § 35 lg 1 järgi otsustada korteriomanike üldkoosolekul häälteenamusega paigaldada majja valvekaamerad, tuginedes üldmääruse art 6 lg 1 p‑le f. Seda aga eeldusel, et sellise otsuse poolt hääletanud korteriomanikel oli valvekaamerate paigaldamiseks õigustatud huvi, valvekaamerate paigaldamine oli vajalik sellise õigustatud huvi teostamiseks ning avaldaja huvid või põhiõigused ja -vabadused ei kaalunud üles üldkoosoleku otsuse poolt hääletanud korteriomanike õigustatud huvi avaldaja isikuandmeid kõnealusel viisil töödelda. (p 13.3)

Kaalutlusotsust valvekaamerate paigaldamiseks saavad korteriomanikud üldkoosolekul häälteenamusega teha vaid olukorras, kus häälteenamusega otsustatakse ka valvekaamerate kasutamise tingimused, mis sisaldavad üldmääruse art‑s 13 sätestatud teavet. (p 13.5)


Valvekaamerate kasutamise tingimustes peavad üldmääruse art‑st 13 tulenevalt olema mh välja toodud korteriühistu kontaktandmed, viide võimalusele tutvuda enda kohta kogutud isikuandmetega, isikuandmete töötlemise eesmärk ja õiguslik alus ning täpsustatud peab olema ka see, kellel on valvekaamera salvestistele juurdepääs, milline on isikuandmete säilitamise aeg jne. Soovitatav on välja panna sellekohane teavitussilt. Juhul, kui valvekaamerate paigaldamist plaanitakse otsustada korteriomanike üldkoosolekul häälteenamusega, tuleb kõigile korteriomanikele anda võimalus tutvuda enne üldkoosoleku toimumist valvekaamerate kasutamise plaanitavate tingimustega. See on vajalik hea usu põhimõttest (KrtS § 12 lg 2) tulenevalt selleks, et kõik korteriomanikud saaksid hinnata neid tingimusi ja kujundada enne üldkoosolekut seisukoha, kas nende arvates vastavad tingimused üldmääruses sätestatud nõuetele. Kolleegium selgitab, et piisab ka sellest, kui üldkoosoleku kutses on viide selle, kus saavad korteriomanikud enne üldkoosoleku toimumist valvekaamerate kasutamise tingimustega tutvuda. Eeltoodud nõude rikkumine tähendab kolleegiumi arvates korteriomanike üldkoosoleku kokkukutsumise korra olulist rikkumist, mis toob kaasa üldkoosoleku otsuse tühisuse KrtS § 29 lg 1 järgi. (p-d 15 ja 16)


Korteriomandi võõrandamise nõude esitamise otsustamine KrtS § 32 järgi eeldab, et võõrandamisnõude põhjus on korteriomanike üldkoosoleku otsuses kajastatud. Ekslik on avaldaja väide, et üldkoosoleku protokollis kajastatud korteriomandite võõrandamise nõude põhjus ei ole üldkoosoleku otsuse osa. KrtS § 32 järgi tehtud korteriomanike üldkoosoleku otsuse korral ei hinda kohus seda, kas esinevad korteriomandi võõrandamise nõude eeldused KrtS § 32 lg 2 mõttes. Seetõttu ei ole tähtust ka avaldaja väitel, et võõrandamisnõude aluseks olevad võlgnevused on üldkoosoleku protokollis kajastatud valesti. Selles osas saab isik, keda kohustati korteriomandit võõrandama, esitada vastuväiteid hiljem, vajaduse korral ka KrtS § 33 alusel algatatud hagimenetluses. (p 17)


Valvekaamerate paigaldamine kaasomandi osale võib olla kaasomandi eseme tavapärane valitsemine, mille üle korteriomanikud otsustavad KrtS § 35 lg 1 kohaselt häälteenamuse alusel, kuid võib endast kujutada ka kaasomandi eseme majandusliku otstarbe muutmist, mille jaoks on KrtS § 38 lg 1 kohaselt vaja korteriomanike kokkulepe. Kui valvekaamerate paigaldamine riivab korteriomanike õigusi vähemal määral, võib nende paigaldamiseks piisata korteriomanike häälteenamusest, kuid korteriomanike kokkulepe võib olla vajalik juhul, kui kaasomandi esemel toimuvat jäädvustanud videomaterjali kasutamist ei piirata ja see riivab tugevamalt korteriomanike õigust privaatsusele. (p 11.4)

3-20-1449/54 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.09.2022

Sotsiaalkindlustusameti tegevus kaebaja kui andmesubjekti isikuandmete (andmed makstud puudetoetuse kohta) automatiseeritud töötlemisel (e-posti teel kindlustusandjale andmete edastamine) on IKÜM kohaldamisalas (IKÜM art-d 2 ja 3, vrd RKHKo nr 3-19-1207/21, p 14; EKo nr C-439/19 Latvijas Republikas Saeima, p‑d 66-67). (p 17)


Asja lahendamisel ei ole määravat tähtsust küsimusel, kas andmed puudetoetuse maksmise kohta on n-ö tavalised isikuandmed või terviseandmed IKÜM art 4 p 15 mõttes, st eriliiki isikuandmed (vt ka IKÜM põhjendus 35; vrd ka EKo asjas C-184/20 Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, p-d 117-128). Isikuandmete liigitamine terviseandmeteks kui eriliiki isikuandmeteks tagab IKÜM kohaselt nende kõrgema kaitsetaseme. Samas tuleb nii tavalisi kui ka eriliiki isikuandmeid töödelda õiguslikul alusel ja sellega kooskõlas ning järgides isikuandmete töötlemise põhimõtteid. (p 22)


Kaebajal ei ole SKA õigusvastase tegevuse tulemusel mittevaralist kahju tekkinud. Kindlustusandja ei saanud lisateavet kaebaja tervisliku seisundi vms kohta. Usutav on, et õigusvaidlus tekitas kaebajas stressi, nördimust, ebakindlust jm sarnaseid üleelamisi. Sedalaadi ebameeldivused ei ole siiski iseenesest käsitatavad mittevaralise kahjuna. Vastasel korral peaks mistahes õigusvaidlusega, mille inimene põhjendatult algatab, kaasnema suurem või väiksem rahaline hüvitis. Kehtiv õigus selleks alust ei anna. Mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad. Praegusel juhul ei ole kaebaja selliseid asjaolusid esile toonud. Kaebaja hingelised üleelamised SKA õigusvastase tegevuse tagajärjel ei ületa lävendit, mida saab lugeda mittevaraliseks kahjuks VÕS § 128 lg 5 mõttes. (p-d 30–30.5)


SKA kui vastutava töötleja tegevus kaebaja kui andmesubjekti isikuandmete automatiseeritud töötlemisel on isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalas. (p 17) SKA-l oli põhimõtteliselt õiguslik alus kaebaja isikuandmete, sh eriliiki isikuandmete kindlustusandjale edastamiseks ning kindlustusandjal nende töötlemiseks. Asjakohased normid nähtuvad nii IKÜM-st kui ka KindlTS-st. (p 23) Minimaalsuse põhimõttest tulenevalt peab konkreetsete isikuandmete töötlemine olema ka „vajalik“ kõnealuses aluses sätestatud eesmärgil töötlemiseks. (p 24) SKA edastas kaebaja puudetoetuse andmed kindlustusandjale õigusvastaselt, sest need andmed ei olnud IKÜM art 5 lg 1 p c ning KindlTS §-de 218 ja 219 mõttes „vajalikud“ kindlustusandja kohustuse ulatuse määramiseks. Kindlustusandja ei võinud puudetoetust töövõimetushüvitisest maha arvata. (p 26)


Andmesubjekti nõusolek on üheks õiguslikuks aluseks tema isikuandmete töötlemiseks (IKÜM art 6 lg 1 p a, art 9 lg 2 p a). Iseenesest võib ka enne IKÜM jõustumist antud nõusolek isikuandmete töötlemiseks olla kehtiv IKÜM jõustumise järel, kuid seda juhul, kui nõusolek vastab IKÜM-s sätestatule (vt IKÜM põhjendus 171). Nii eeldavad IKÜM art 4 p 11 ja art 7, et nõusolek vastaks kindlatele rangetele tingimustele (vabatahtlik, tehtud teadliku valikuna jne), kusjuures nõusoleku võib igal ajal tagasi võtta (art 7 lg 2 esimene lause, vt ka art 7 lg 4 nõusoleku eeldust lepingu täitmise tingimusena, IKÜM art 9 lg 2 p 1 nõusolek peab olema antud „selgesõnaliselt“ ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil töötlemiseks). (p 27.1) Kaebaja oli andnud nõusoleku kindlustushüvitise taotlemiseks üksnes ravimi soetamise kulude hüvitamiseks, mitte muude hüvitiste taotlemiseks. Õiguslik alus, millele töötleja isikuandmete töötlemisel tugineb, ei või olla andmesubjekti eksitav ega tema jaoks üllatuslik. (p 27.3)


Puudetoetust ei võinud LKindlS v.r § 30 lg 4 alusel makstavast töövõimetushüvitisest maha arvata, sest puudetoetus ei ole mõeldud sissetuleku kaotusest tingitud asendussissetulekuna. (p-d 25–26.2)


Osas, milles IKÜM ei reguleeri kahju hüvitamist, ning niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus EL õigusest tulenevate võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, kohaldub liikmesriigi õigus. (p 19) Kuna SKA kui vastustaja tegevus oli õigusvastane, tuleb IKÜM art-st 82 ning RVastS § dest 7 ja 9 tulenevalt järgmiseks analüüsida kahjunõude ülejäänud eelduste täidetust. Kahju mõistet tuleb Euroopa Kohtu praktikat arvestades tõlgendada laialt ja sellisel viisil, mis kajastab täielikult IKÜM eesmärke. Kuna IKÜM ei defineeri kahju, võtab kolleegium arvesse ka RVastS §-des 7 ja 9 sätestatut. (p 28) SKA ei põhjustanud puudetoetuse andmete edastamisega kaebajale varalist kahju. Kuna kindlustusandja ei võinud töövõimetushüvitisest puudetoetust maha arvata, võib kaebajal olla kindlustusandja vastu nõudeõigus töövõimetushüvitise saamiseks hüvitisest maha arvatud puudetoetuse osas. (p-d 29–29.2)

3-20-1342/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.04.2022

AKI järelevalvet ei välista asjaolu, et pangakonto väljavõte on KAS §-s 88 sätestatut arvestades kaetud pangasaladusega, mille suhtes on kehtestatud KAS-s eriregulatsioon (vrd ka EKo C-580/13: Coty Germany, p 26). (p 17)

AKI järelevalvet ei välista asjaolu, et kohus peab kohtumenetluse (sh pankrotimenetluse) käigus hindama menetlusosalise esitatud tõendi lubatavust. (p 20)

Olukorras, kus AKI-l palutakse hinnata sellise töötlemistoimingu õiguspärasust, mis seisneb tõendi esitamises kohtule, ja ei esine erilist vajadust andmesubjekti õiguste kaitseks, võib AKI menetluse algatamist kaaludes keelduda järelevalvemenetluse alustamisest. AKI järelevalve võimalikkusel isikuandmete töötlemise õiguspärasuse üle ei või olla heidutavat mõju isiku põhiõigusele pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (EL põhiõiguste harta art 47). Lisaks, kohtumenetluses tõendi lubatavuse üle otsustamine ja kohtumenetluse käigus kohtu võetavad meetmed (nt juurdepääsu piiramine toimikule, istungi kinniseks kuulutamine) ei pruugi küll iga kord tagada konkreetsel juhul andmesubjekti õiguste piisava kaitse, kuid võivad seda sõltuvalt asjaoludest siiski teha. Ka ei või AKI järelevalvemenetluse käigus kohaldada meetmeid, mis tooks kaasa lubamatu sekkumise kohtumenetlusse, ega lahendada küsimust võimalikust mainekahjust ja mõista välja mittevaralise kahju hüvitist. Viimast saab teha vaid sellel eesmärgil algatatud kohtuasjas kohus. Sõltumata AKI järelevalvemenetlusest on andmesubjektil alati õigus pöörda oma õiguste kaitseks vastutava või volitatud töötleja vastu kohtusse. Järelevalvemenetluse algatamise üle otsustamisel kaalutlusõigust teostades peab AKI siiski võtma arvesse ka seda, kui süsteemse või ulatusliku isikuandmete õigusvastase töötlemisega on tegu või kas esineb muu oluline avalik huvi, mis võib sellises olukorras tingida AKI järelevalve vajalikkuse. (p 25)

3-21-2196/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.04.2022

Ka esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud määruse võib avaldada arvutivõrgus (Riigi Teatajas), sest selliste määruste puhul võib eeldada avalikkuse huvi, mis omakorda aitab tagada õiglast kohtumenetlust. (p 12)


Kohtulahendi avaldamisel tuleb menetlusosaliste andmete kohta kohaldada eeskätt HKMS § 175 lg-d 3 ja 4. Menetlusosalise andmete varjamisel tuleb avaldatavas kohtulahendis leida isiku õiguste ja kohtumenetluse avalikkuse põhimõtte vahel kohane tasakaal. Seejuures tuleb kohtul eelistada lahendusi, kus andmete varjamise kaudu oleks isikute õigused tagatud ja samas oleks võimalik kohtulahend avaldada võimalikult suures mahus. (p 13)

HKMS § 175 lg-d 3 ja 4 kaitsevad kohtukaebeõigust. Isikutel peab olema võimalik kohtusse pöörduda, kartmata, et nende või nendega seotud isikute kaitset vajav teave saab avalikuks. (p-d 14.1 ja 15.2)


HKMS § 175 lg 4 alusel võib taotluse esitada ka juriidilisest isikust kaebaja oma seadusliku esindaja kui füüsilise isiku eraelu kaitseks, kuna juriidiline isik kaitseb selliselt kaudselt ka enda huve. (p 14.1)


Menetlusosalise HKMS § 175 lg 3 alusel taotluse esitamine ei muuda kohtulahendi avaldamisel andmesubjekti varjunimestamist kohtule kohustuslikuks, vaid kohtul on õigus avalikust huvist lähtuvalt jätta taotlus ka rahuldamata. (p 15.3)

1-20-5071/72 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.04.2022

Ekspert on kohtumenetluses käsitatav n-ö kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Eksperdi pädevusse ei kuulu aga ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates (RKKKo nr 1-15-10967/38, p-d 13, 14 ja 18). Sama põhimõte kehtib mutatis mutandis ka asjatundja kohta. (p 16)


Isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole võimalik luua tõsiselt võetavat seost inimese mõttemaailma fantaasiarikkuse ning tema kui tõendiallika usaldusväärsuse vahel. Samuti ei ole kriminaalmenetluses võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isiku ütluste tõeväärsuse kohta tema joonistatud piltide sisu vms interpreteerides, kuna sellisel tõlgendusmeetodil puudub tõestatud teaduslik lähtepunkt. (p 17)


VÕS § 768 lg-s 1 sätestatud tervishoiuteenuse osutaja konfidentsiaalsuskohustus kaitseb usaldussuhet arsti ja patsiendi vahel. See kohustus on üldtunnustatud ja selle eesmärk on ühelt poolt tagada patsientide privaatsus, aga teisalt ka nende usk meditsiinisüsteemi, mille puudumisel ei pruugi patsient ravile tulla ning võib seetõttu end ohustada (vt nt EIKo Avilkina jt vs. Venemaa, p-d 45, 51; EIKo Mockutè vs. Leedu, p 93). Patsiendisaladusena on kaitstud kogu tervishoiuteenuse käigus isiku kohta teatavaks saanud informatsioon, st et vaikimiskohustus ei kata mitte üksnes terviseandmeid, vaid ka näiteks perekondlikke, tööalaseid või majanduslikke asjaolusid, mille suhtes on patsiendil selge huvi. Patsiendisaladus on ka teave, mis sisaldab patsiendi jagatud infot tema poolt toimepandud kuriteo kohta. (p-d 20 ja 21)


KrMS § 72 tuleb patsiendisaladuse kontekstis mõista kohustusena selliseid ütlusi mitte anda. KrMS § 72 lg 1 p 3 keelab ka kutsesaladusega kaetud dokumentide esitamise. Nende andmete avaldamine on reegeljuhtumil lubamatu ja KarS §-d 157-1571 näevad ette vastutuse isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest. (p 22)


Ebaseaduslik on igasugune patsiendisaladuse avaldamine, mille jaoks ei ole kas patsiendi nõusolekut või seadusest tulenevat selget alust, mis omakorda võib olla kahetine – kas andmete avaldamist lubav või selleks kohustav. (p 23)

Nõusolek oma terviseandmete avaldamiseks kuulub patsiendi autonoomia hulka. Konfidentsiaalsuskohustust tühistava nõusoleku puhul peab olema selgelt määratletud ning patsiendile selgitatud, millistele adressaatidele ning millises ulatuses tema andmeid avaldada soovitakse. Patsiendi nõusolek peab olema vabatahtlik, konkreetne, teadlik ning üheselt mõistetav. Nõusoleku teadlikkus tähendab, et enne terviseandmete avaldamist peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile arusaadaval ja lihtsal kujul selgitama andmete avaldamise ulatust, eesmärke ning tagajärgi, tagades nii, et nõusolek on antud kõiki asjaolusid arvestades (vrd EKo nr C-61/19, p 40). (p 24)

Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda mõnest valdkondlikust õigusaktist. Sellisel juhul on seadusandja otsustanud, et avalik huvi on olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses. (p 25)

Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist lubavaks normiks on nt VÕS § 768 lg 2, mille kohaselt võib tervishoiuteenust osutav isik omal algatusel saladuse hoidmise kohustusest mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid. Seaduse selline sõnastus on n-ö ettepoole suunatud, ehk teisisõnu peetakse silmas vajadust hoida ära enda või teiste isikute võimalik kahjustamine tulevikus. See säte ei luba avaldada teavet patsiendi poolt juba toimepandud tegude kohta, samuti ei hõlma see juhte, kui oht peaks lähtuma kellestki teisest kui patsiendist. Samuti tuleb kirjeldatud olukorras arstil iga kord kaaluda, kas oht õigushüvede kahjustamiseks on sedavõrd tõsine, et see õigustab saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist. Mõistlikkuse kriteeriumit silmas pidades saab tervishoiuteenuse osutaja avaldada talle teatavaks saanut üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik tõsise kahju ärahoidmiseks. (p 26)

Seadusliku loa patsiendisaladuse hoidmise kohustusest irdumiseks annab hädaseisundi regulatsioon. Kuid see allub rangele proportsionaalsuskontrollile. Alus rakendub sarnaselt VÕS § 768 lg-ga 2 vaid n-ö ettevaatavalt – luba patsiendisaladuse avaldamiseks lõpeb hetkel, mil teo toimepanemist või selle tagajärje saabumist ei ole võimalik enam väärata. Teisisõnu, juba toimepandud süüteo kohta andmete avaldamine, mis on kaetud patsiendisaladuse klausliga, ei ole lubatud. Erandi moodustavad sellest LasteKS § 27 lg 1 ja § 31 lg 1, mis kohustavad teavitama väärkoheldud lapsest, ja SPTS § 5 lg 3. (p 27)

Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks annab PsAS § 5 lg 1, mis lubab uurimisasutusele viimase nõudmisel esitada üksnes info selle fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Norm ei anna aga alust VÕS § s 768 sätestatud saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o avaldada andmeid ravi täpsema sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest. (p 28)


KrMS § 32 lg 2 võimaldab küll uurimisasutusel nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist, kuid see ei ole oma üldsõnalisuse tõttu VÕS § 768 lg 1 tähenduses iseseisev õiguslik alus patsiendisaladuse hoidmisest kõrvalekaldumiseks. Kuigi KrMS § 98 lg 1 p 1 järgi on eksperdil ekspertiisi tehes õigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist, ei ole kehtivas õiguses seaduslikku alust sellise patsiendiandmeid puudutava lisainfo väljastamiseks. Kui olemasoleva teabe ebapiisavuse korral ei saa muul viisil (nt ambulatoorne jälgimine) isiku seisundit hinnata, võimaldab KrMS § 102 paigutada kahtlustatava või süüdistatava kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks raviasutusse (vt RKKKm 1-20-1367/31, p-d 13–19). Kriminaalmenetluse seadustik ega ükski muu seadus ei loo iseseisvat õiguslikku alust nõuda kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda võimaldavad VÕS § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt PsAS § 5). Osutatut silmas pidades ei saa tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul vastutada ka KarS § 307 alusel esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. Viidatud karistusõigusnorm on sekundaarnorm, millest ei saa tuleneda õigustust patsiendisaladusest irdumiseks suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud erialustel. (p-d 29 ja 30)


Eraõiguslik teraapiateenust osutav isik, kes ei ole tervishoiuteenuse osutamisel osalev isik VÕS § 768 tähenduses, peab kliendi isikuandmete töötlemisel, sh nende avaldamisel, juhinduma IKÜM II peatükis sätestatud põhimõtetest. (p 31)


KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt tervikuna, mitte üksnes selle järelduslik osa (eksperdiarvamus). Ekspertiisiaktis kajastatu on muu hulgas ka üheks allikaks, millele toetuvalt saab kontrollida isiku ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37). (p 33)


Menetluskulude hüvitamise taotlus, mis on esitatud pärast Riigikohtu kirjalikele küsimustele vastamise tähtaega, ei ole tähtaegne ja tuleb jätta läbi vaatamata. (p 39)


Vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 35. (p 13)

Kriminaalmenetlusse saab asjatundjana kaasata üksnes isiku, kellel on mingid eriteadmised ja kes nende eriteadmiste tõttu oskab selgitada asjasse puutuvat spetsiifilist valdkonda või menetlustoimingu käiku, kus ta osales. Erinevalt teistest isikulistest tõendiallikatest ei saa asjatundja anda iseseisvat tõenduslikku teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised. Menetlejal tuleb seejuures asjatundja pädevus tuvastada. Eksperdiks või asjatundjaks saab kriminaalmenetluses olla vaid asjakohaste eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. Menetluses ära kuulatud isiku asjatundjana määratlemiseks ei piisa sellest, et ta tegutseb mingis erivaldkonnas. Menetlejal tuleb tema erialane pädevus eraldi kindlaks teha ja hinnata, kas see pädevus on piisav andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid asjakohaseid ütlusi. (p-d 13 ja 14)


Tervisekahjustus kui normatiivne koosseisutunnus tuvastatakse üldjuhul kohtuarstliku ekspertiisiga (vt ka RKKKo nr 1-18-7833/63). (p 15)

3-20-332/39 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.03.2022

Kaebaja soovis oma pöördumistega RAB-ilt teada saada, kas RAB on tema kohta Eesti või välisriigi krediidiasutustele või välisriigi ametiasutustele edastanud teavet või esitanud ettekirjutusi või järelepärimisi, milles on viidatud rahapesu kahtlusele. Seega taotles ta enda kohta käivate isikuandmete väljastamist. Asja toimikust ei nähtu, et vaidlus puudutaks süüteomenetluses kogutud teavet (kohalduks IKS § 24, millega on üle võetud direktiivi 2016/680 artiklid 14 ja 15). Euroopa Kohus on pidanud seda oluliseks kriteeriumiks IKÜM-i kohaldamisala jaatamisel (otsus nr C-175/20, p-d 45-46). Järelikult tuleb praegusel juhul lähtuda IKÜM-is sätestatud andmesubjekti õigustest ja nende piiramise alustest. (p-d 8 ja 9)


Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist puudutava direktiivi 2015/849 artikli 41 järgi kohaldatakse direktiivi raames toimuvale isikuandmete töötlemisele IKÜM-i ja määrust 2018/1725 (reguleerib isikuandmete töötlemist liidu institutsioonides). Artikli 43 järgi tuleb selle direktiivi alusel toimuvat isikuandmete töötlemist rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärgil käsitada avaliku huvi küsimusena IKÜM-i mõistes. Kui vaidlus ei puuduta süüteomenetluses kogutud teavet, on Euroopa Kohus seda pidanud oluliseks kriteeriumiks IKÜM-i kohaldamisala jaatamisel (EKo nr C-175/20, p-d 45–46). (p 9)

Seadusandja on RahaPTS § 60 lõike 1 teist lauset kehtestades pidanud silmas juurdepääsupiirangut, mis võimaldab piirata ka andmesubjekti õigusi. Sätte kohaldamine andmesubjekti õiguste piiramiseks peab olema vajalik ja proportsionaalne, arvestades IKÜM artiklist 15 andmesubjektile võrreldes teiste isikutega tulenevaid õigusi. RahaPTS § 60 lõike 1 teine lause ei piira andmesubjekti õigusi vahetult seaduse alusel, vaid annab selleks RAB-i juhile kaalutlusõiguse. (p-d 11 ja 12)

Andmesubjekti õiguste piiramine peab olema kooskõlas IKÜM artikliga 23, mis seab nõuded seadusandlikule meetmele, millega andmesubjekti õigusi piiratakse (vt IKÜM artikli 23 alusel seadusandliku meetme sätestamise kohta EKo asjas C-175/20, p-d 56–57). (p 14)

1-17-2359/122 PDF Riigikohtu üldkogu 03.03.2021

Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)


Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)

Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (KrMS § 339 lg 2). Sarnane kaalutlusruum tõendi õiguspärasuse küsimuses on TsMS § 238 lg 3 p 1 järgi ka tsiviilasja lahendaval kohtul (vrd RKTKo nr 2-15-13216/93, p 17.2). (p 49)

Olukorras, kus süüdistatava e-kirju ei saadud ega võetud ära mõnelt talle kuulunud füüsiliselt andmekandjalt, vaid need olid tema ametialaseks kasutamiseks antud e-posti kontol, pole kuigivõrd asjasse puutuv see, kuidas toimus tööarvuti äravõtmine. Töö- või käsundiandja mõnel juhul uurida tööülesannete täitmisega seotud e-kirju ka töötaja või käsundisaaja nõusolekuta, viimane peab aga omakorda sellise võimalusega arvestama. Sellist kontrolliõigust tuleb jaatada näiteks siis, kui töö- või käsundiandjal tekib õigustatud kahtlus, et töötaja või käsundisaaja on toime pannud kuriteo või tõsise ametikohustuste rikkumise. Seejuures peab austama isiku eraelu puutumatust ning välistama selgelt eraeluliste kirjadega tutvumise, kui need on ühemõtteliselt eristatavad. Erandlikult võib viimati nimetatud kirjadega tutvumine tulla kõne alla põhjendatud kahtluse korral, et just nende kirjade sisust ilmneks töö- või ametikohustuste rikkumine. Kokkuvõtlikult sõltub töö- või käsundiandja kontrolliõigus sellest, kui kaaluka huvi kaitseks ta andmetega tutvub ning kas ja kui oluliselt ta sellega isiku põhiõigusi riivab. (p 50)

Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)


Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)

Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (KrMS § 339 lg 2). Sarnane kaalutlusruum tõendi õiguspärasuse küsimuses on TsMS § 238 lg 3 p 1 järgi ka tsiviilasja lahendaval kohtul (vrd RKTKo nr 2-15-13216/93, p 17.2). (p 49)

Olukorras, kus süüdistatava e-kirju ei saadud ega võetud ära mõnelt talle kuulunud füüsiliselt andmekandjalt, vaid need olid tema ametialaseks kasutamiseks antud e-posti kontol, pole kuigivõrd asjasse puutuv see, kuidas toimus tööarvuti äravõtmine. Töö- või käsundiandja mõnel juhul uurida tööülesannete täitmisega seotud e-kirju ka töötaja või käsundisaaja nõusolekuta, viimane peab aga omakorda sellise võimalusega arvestama. Sellist kontrolliõigust tuleb jaatada näiteks siis, kui töö- või käsundiandjal tekib õigustatud kahtlus, et töötaja või käsundisaaja on toime pannud kuriteo või tõsise ametikohustuste rikkumise. Seejuures peab austama isiku eraelu puutumatust ning välistama selgelt eraeluliste kirjadega tutvumise, kui need on ühemõtteliselt eristatavad. Erandlikult võib viimati nimetatud kirjadega tutvumine tulla kõne alla põhjendatud kahtluse korral, et just nende kirjade sisust ilmneks töö- või ametikohustuste rikkumine. Kokkuvõtlikult sõltub töö- või käsundiandja kontrolliõigus sellest, kui kaaluka huvi kaitseks ta andmetega tutvub ning kas ja kui oluliselt ta sellega isiku põhiõigusi riivab. (p 50)


Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)


Kriminaalmenetluse asjaoludeks KrMS § 63 lg 2 mõttes on nt menetlustähtaegade järgimine, menetleja pädevus, menetlustoimingu lubatavus vmt asjaolud (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 11). Tõenditega KrMS § 63 lg 1 mõttes on tegemist juhul, kui nendele toetudes tuvastatakse kuriteokoosseisule vastavad tõendamiseseme asjaolud. Kohtupraktikas on KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud lubatava tõendina aktsepteeritud kannatanu tehtud ja menetlejale üle antud eraelulise vestluse salvestust (vt RKKKo nr 3-1-1-5-09, p 9). Niisiis pole KrMS § 63 lg-te 1 ja 2 eristamisel oluline see, missugune isik vaidlusaluse tõendi kogub, vaid määrav on, missuguste asjaolude tuvastamiseks seda kasutada soovitakse. (p 55)


Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)

Kriminaalmenetluse asjaoludeks KrMS § 63 lg 2 mõttes on nt menetlustähtaegade järgimine, menetleja pädevus, menetlustoimingu lubatavus vmt asjaolud (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 11). Tõenditega KrMS § 63 lg 1 mõttes on tegemist juhul, kui nendele toetudes tuvastatakse kuriteokoosseisule vastavad tõendamiseseme asjaolud. Kohtupraktikas on KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud lubatava tõendina aktsepteeritud kannatanu tehtud ja menetlejale üle antud eraelulise vestluse salvestust (vt RKKKo nr 3-1-1-5-09, p 9). Niisiis pole KrMS § 63 lg-te 1 ja 2 eristamisel oluline see, missugune isik vaidlusaluse tõendi kogub, vaid määrav on, missuguste asjaolude tuvastamiseks seda kasutada soovitakse. (p 55)


Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisena pole käsitatav olukord, kus kassaator pelgalt ei nõustu tõendite hindamisest tehtud järeldustega (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-28-14, p 11). (p 57)


NB! Seisukoha muutus!

Riigikohtu praktika kohaselt on juhatuse liikme suhe äriühinguga käsundilaadne õigussuhe, millele kohaldatakse lisaks äriseadustikule ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619–634) (vt nt RKTKo nr 2-15-18186/83, p 14; RKTKo nr 2-16-11889/42, p 14 ja RKTKo nr 3-2-1-103-08, p 20). Seega saab juhatuse liikme ja äriühingu vahelisest õigussuhtest tulenevale nõudele iseenesest kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. Kuigi Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-191-12 asunud seisukohale, et TsÜS § 146 lg 4 ei kohaldu aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõude aegumisele, leiab üldkogu erinevalt tsiviilkolleegiumist, et kümneaastane aegumistähtaeg võib olla kohaldatav nii aktsiaseltsi kui ka osaühingu juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumisele, kuid seda eelkõige järgmistel juhtudel. (p 64)

TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud tahtlik rikkumine peab olema selline, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks tegevuseks. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTKo nr 3-2-1-79-09, p 11). Juhatuse liikme ja äriühingu vahelises suhtes on niisugune tahtlik heade kommete vastane tegu eeskätt tahtlik lojaalsuskohustuse rikkumine ja sellega kahju tekitamine, kui juhatuse liige ei ole oma huvide konflikti avaldanud tema tegevust kontrollivatele isikutele. Äriühing ei saa kümneaastasele aegumistähtajale tugineda siis, kui juhatuse liikme tegevust kontrollivatele isikutele oli huvide konflikt teada. (p 65)

Kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine on põhjendatud just olukorras, kus juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud sellise tegevusega, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks kahju tekitamiseks VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 sätestatuga analoogilises mõttes. Muudel juhtudel on viieaastase aegumistähtaja kohaldamine põhjendatav oma kohustusi rikkunud juhatuse liikme usalduse kaitse ja õiguskindlusega. Oma õigusi kuritarvitanud juhatuse liige sellist kaitset ei vääri ja lühema aegumistähtaja kohaldamist ei saa põhjendada ka tsiviilkäibes valitseva usalduspõhimõttega. (p 66)

Enamikul juhtudest, mil äriühingu juhatuse liige rikub oma kohustusi tahtlikult, põhjustades sellega äriühingule kahju, vastab tema käitumine tõenäoliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele. Eeskätt tulevad kõne alla varavastased kuriteod, nagu omastamine (KarS § 201) või usalduse kuritarvitamine (KarS § 2172), aga ka näiteks KarS 21. peatüki 2. ja 3. jaos ette nähtud süüteod. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, kas tegemist on tahtliku heade kommete vastase kahju tekitamisega käesoleva otsuse eelnevas osas osutatud tähenduses (vt p 65). (p 67)

3-19-1207/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.01.2021

Sotsiaalkindlustusameti poolt dokumendiregistris isikuandmeid sisaldavate dokumentide registreerimine ja neile juurdepääsu andmine kui isikuandmete töötlemine on IKÜM kohaldamisalas (IKS § 1 lg 1 p 1, HMS § 7 lg 4). (p 14)


Liikmesriigi seadusandja on pädev reguleerima kahju hüvitamist nii juhul, kui see on tekitatud riigisisese õiguse rikkumisega, kui ka juhul, mil kahju tekitamisel rikuti EL õigust. Riigisisese riigivastutusõiguse ja EL õiguse vastuolu korral tuleb riigisisene norm või selle vastav osa EL õigusega seotud kahjuasjades jätta kohaldamata (RKHKo 3-3-1-84-12, p 20). Seejuures tuleb silmas pidada, et liikmesriigi õigusnormid ei tohi olla ebasoodsamad, kui kohaldatakse sarnastes riigisiseses õiguses sätestatud olukordades (samaväärsuse põhimõte), ning need ei või muuta liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vrd nt EKo C-295/04-C-298/04: Manfredi, p-d 62-64, 98). See kehtib ka kahjuhüvitise rahas väljamõistmise ja suuruse üle otsustamisel. Isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 ei nõua hoiatava või karistusliku eesmärgiga kahjuhüvitist. Detailne karistava ja heidutava iseloomuga trahvide määramise normistik on toodud üldmääruse art-s 83. Olukorras, kus EL õigus ei nõua hoiatava või karistusliku eesmärgiga kahjuhüvitist, tuleks see välja mõista vaid juhul, kui sellist hüvitist saab välja mõista analoogse riigisisese normi alusel algatatud vaidluses (EKo C-295/04-C-298/04: Manfredi, p-d 92-93; vrd ka nt C-407/14: Arjona Camacho). Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduses 146 tehtud viidet „täielikule ja tõhusale“ hüvitisele tuleb Euroopa Kohtu praktikat silmas pidades sisustada kui kohustust hüvitada tegelikult tekkinud kahju (vrd nt EKo C-407/14: Arjona Camacho, p-d 33-34; C-481/14: Hansson, p-d 33-35; C-99/15: Liffers, p 25). Vaidlustatud akti tühistamine või õigusvastasuse tuvastamine võib sõltuvalt asjaoludest olla piisav tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (vt nt F-46/09, V vs. parlament, p 167; C-239/12 P: Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, p 72). (p-d 17, 18)


Asjaolu, et isiku seaduslik esindaja on andnud varem nõusoleku andmete avalikustamiseks ajakirjanduses, ei muuda rehabilitatsiooniplaanile juurdepääsupiirangu lisamata jätmist õiguspäraseks (vrd ka RKHKo 3-3-1-85-15, p 18; RKTKo 3-2-1-18-13, p 16). Need isikuandmete töötlemise toimingud on tehtud erinevatel õiguslikel alustel ja erinevatel eesmärkidel. Isiku nõusolek isikuandmete töötlemiseks hõlmab üksnes samal eesmärgil või samadel eesmärkidel tehtavaid isikuandmete töötlemise toiminguid (isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 lg 1 p a, põhjendus 32 neljas lause). Kui vastutav töötleja töötleb isikuandmeid avaliku võimu teostamiseks, tuleb rangelt järgida vastavas õiguslikus aluses sätestatud isikuandmete töötlemise eesmärki ja isikuandmete töötlemise põhimõtteid (art 5; art 6 lg 1 p e, lg 3; art 9 lg 2 p-d b, g, h). (p 21)


Eriliiki isikuandmetega rehabilitatsiooniplaani avalikustamine rikub eraelu puutumatust (PS § 26, puuetega inimeste õiguste kaitse konventsiooni art 22). Lisaks isiku üldisele isikuandmetele (nimi, vanus, kontaktandmed, hariduskäik) tungib rehabilitatsiooni plaanis sisalduvate andmete (arsti, logopeedi ja füsioterapeudi kirjeldused ja hinnangud isiku vaimse ja füüsilise tervise ja arengu kohta jms) avalikustamine eraelu puutumatuse tuumiksfääri. (p 22)


Andmesubjekti puue ja sellest tulenev haavatavus ei tähenda seda, et isikut koheldakse just nende asjaolude tõttu eriliigiliste isikuandmete õigusvastasel avalikustamisel alavääristavalt või muul viisil inimväärikust alandavalt (vt ka PIK art 22 viimane lause). (p 23)


Rehabilitatsiooniplaanis sisalduvate eriliigiliste isikuandmete õigusvastase avalikustamise ja seeläbi eraelu puutumatuse rikkumise tagajärjel tekib isikul mittevaraline kahju, mis hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hingelise valu ja kannatuste tundmine eeldab üldjuhul isiku arusaamisvõimet. Isegi kui isikul on vaimupuue ning see, kas ja kuivõrd ta mõistis toimunut ja seeläbi tegelikult hingelist valu ja kannatusi tundis, ei ole tuvastatud, tuleb lugeda kahju tekkinuks. Isiku terviseseisundit, käitumist ja iseloomu kirjeldavate isikuandmete avalikustamine ja seeläbi eraelu puutumatuse tuumiksfääri rikkumine võib mõjutada isiku turvatunnet suhtluses avaliku võimuga ja põhjustada kartust saada avalikkuse silmis häbimärgistatud. Isiku vaimupuue ei või tuua kaasa tema isikuandmete nõrgemat kaitset võrreldes täisteovõimega isikutega. See seisukoht ei ole vastuolus ka VÕS § 128 lg 5 sõnastusega („eelkõige“). (p-d 24, 24.1)


Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õigusrikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest. Kui tegelikult isikule tekkinud kahju ei ületa lävendit, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist rahas, ei ole süü täpsel vormil tähtsust. (p-d 26, 27)


Rehabilitatsiooniplaan sisaldab palju eriliiki isikuandmeid, s.o andmeid, mis on oma olemuselt põhiõiguste ja -vabaduste seisukohast eriti tundlikud (vt üldmääruse põhjendus 51). Seetõttu on usaldusväärsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtte (üldmääruse art 5 lg 1 p f) tagamiseks võetavad meetmed ja nende range järgimine eriti oluline (vt üldmääruse art 24 lg 1, art 32, põhjendused 74, 75, 83). Andmete töötlemise isikulised, tehnilised ja organisatoorsed meetmed peavad maandama ohte ning tagama turvalise andmetöötluse, vältimaks ebaseaduslikku isikuandmete avalikustamist ja seeläbi isiku õiguste rikkumist (nt üldmääruse art 32 lg 1 p b „kestev konfidentsiaalsus“, p d „korrapärase testimise ja hindamise kord“). Kuigi raske tagajärje tekkimise ohtu leevendab asjaolu, et dokumendiregistris olevad dokumendid ei ole üldiseid interneti otsingumootoreid kasutades leitavad, ei tee see ohtu olematuks. Välistatud ei ole juhuslik tutvumine. Avaliku teabe taaskasutuse nõude tagamiseks on dokumendiregister ulatuses, milles ei ole kehtestatud juurdepääsupiiranguid, masinloetav ja allalaaditav (vt AvTS § 29 lg 4, § 28 lg 1 p 31 ja § 31 lg 4 koostoime). (p-d 27.1, 27.2)

1-19-8262/17 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.04.2020

Kuna kriminaalmenetluse seadustikus pole erikorda kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist, tuleb tutvumisloa taotlused lahendada üldises korras selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Eeskätt võib õiguslik alus kriminaal- või kohtutoimikuga tutvumiseks tuleneda isikuandmete kaitse seadusest, avaliku teabe seadusest või arhiiviseadusest. Kõigi nende seaduste alusel esitatud tutvumisloa taotlusi menetletakse haldusmenetluse korras. Menetledes osutatud seaduste alusel esitatud toimikuga tutvumise taotlust, tegutseb maakohus haldusorganina, täites materiaalselt haldusülesannet, mitte õigusemõistmise funktsiooni. (p-d 43 ja 44)


Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)

Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)

KrMS § 385 p 16 hõlmab vaid keeldu vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu otsustusi, millega kontrollitakse kohtu alla andmise eeldusi (õige kohtualluvus, süüdistusakti nõuetelevastavus ja menetlust välistavate asjaolude puudumine). Kui kohtu alla andmise määrus sisaldab selliste küsimuste lahendust, mis pole käsitatavad kohtu alla andmise eelduste tuvastamisena, tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas seda otsustust saab määruskaebemenetluses vaidlustada. (RKKKm 1-17-1205/147, p-d 20-21) (p 32)

Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)


Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)

Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)

Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)


KrMS § 384 lg-st 1 tuleneb ka tingimus, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada. (p 33)


Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)

Maakohtu sisepädevuse jaotamise pädevus on tulenevalt KS § 12 lg-st 2 kohtu esimehel, välja arvatud kohtudirektori pädevusse kuuluvates küsimustes (KS § 125 lg 1). Seetõttu tuleb maakohtule esitatud taotlus kohtutoimikuga tutvumiseks lahendada üldjuhul kohtu esimehel või tema poolt selleks volitatud isikul, kelleks võib olla ka kõnealust kriminaalasja lahendanud kohtunik. Siiski võib toimiku tutvustamiseks olla nõutav kohtu esimehe enda otsustus. Teabenõude (AvTS § 6), milles taotletakse juurdepääsu lõppenud kriminaalmenetluse kohtutoimikule, peab lahendama kohtu esimees. (p 46)

Kaaludes, kas lubada kriminaalasja kohtutoimikuga tutvuda isikul, kes soovib töödelda selles kajastuvaid isikuandmeid ajakirjanduslikul eesmärgil, tuleb kohtu esimehel juhinduda mh IKS §-s 4 sätestatud põhimõtetest. (p 46)


Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)

3-17-842/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.06.2019

Viivise väljamõistmine menetluskuludelt on võimalik TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe. (p 37)


Kavatsedes salvestise teenistusalaselt edastada, et tõendada töökiusamist, ei töödelnud isik andmeid isiklikul otstarbel (vt nt Euroopa Kohtu otsus František Ryneš, C-212/13, p-d 32–33). (p 13)

IKS v.r ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste laienemist arenguvestluse salvestamisele ei välista asjaolu, et asutuse ametnikud täitsid arenguvestlust pidades teenistusülesandeid. Ametnikud on samal ajal ka füüsilised isikud, kellel on õigus isikuandmete kaitsele. Kas isikuandmete töötlemine on konkreetses olukorras lubatav, sõltub töötlemise õiguslikust alusest ja töötlemise põhimõtete järgimisest. (p 14).

Arenguvestluse salvestamisel ning hiljem salvestise edastamisel sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile, on tegu isikuandmete töötlemisega IKS v.r § 5 mõttes. Seega on kaebaja IKS v.r § 7 mõttes isikuandmete töötleja ning arenguvestlusel osalenud juhtivad ametnikud IKS v.r § 8 mõttes andmesubjektid. Asutuse sisekontrolli osakonna ametnik ja peadirektor kui salvestise saajad olid IKS v.r §-st 9 tulenevalt kolmandaks isikuks, sest nad ei olnud andmetöötlejaks, andmesubjektiks ega töödelnud isikuandmeid isikuandmete töötleja alluvuses. (p 16)

Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette, et liikmesriigid sätestavad, et isikuandmeid võib muuhulgas töödelda juhul, kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, kui selliseid huve ei kaalu üles art 1 lg 1 kohaselt kaitstavate andmesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid.

IKS v.r ega ükski teine riigisisene õigusakt art 7 p-s f sisalduvat isikuandmete töötlemist võimaldavat õiguslikku alust ette ei näe. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et nii kaua kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad üksikisikud neile siseriiklikus kohtus vaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tähtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv on üle võetud ebakorrektselt (vt ASNEF, C-468/10 ja C-469/10, p-d 51–55). Praegusel juhul vastab andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f nendele tingimustele. Samuti on tegemist riigi ja üksikisiku vahelise teenistusalase vaidlusega. Seetõttu tuleb kohaldada otse direktiivi art 7 punkti f ja kontrollida, kas kaebaja oli õigustatud salvestama arenguvestlust ilma andmesubjektide nõusolekuta. (p 18)

Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette kolm kumulatiivset tingimust hindamaks, kas isikuandmete töötlemine oli seaduslik: esiteks peab isikuandmete töötlemine toimuma vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, teiseks peab isikuandmete töötlemine olema vajalik õigustatud huvide elluviimiseks, ja kolmandaks võib seda teha tingimusel, et selliseid huve ei kaalu üles andmesubjekti põhiõigused ja vabadused (Euroopa Kohtu otsus Rīgas satiksme, C-13/16, p 28). Määratlemata õigusmõiste „õigustatud huvi“ sisustamisel saab lähtuda kõigepealt sellest, et vastutava töötleja huvi peaks olema seadusega kooskõlas selleks, et seda oleks võimalik ellu viia. Samuti saab sättest järeldada, et isikuandmete töötlemise vajadus peaks olema reaalne, mitte hüpoteetiline. (p 19)

Õigustatud huvi hindamisel pole oluline, kas isikuandmete töötlemine lõpptulemusena võimaldas töötleja õigustatud huvi realiseerida. Isikuandmete töötlemise ajal ei olegi võimalik seda kindlalt teada. Praegusel juhul on oluline, et isikuandmeid töödeldi õigustatud huvi elluviimiseks ning kaebaja on asja materjalidest nähtuvalt avaldanud salvestise vaid asutuse teenistujatele, kellel ka tegelikult oli töökiusamise hindamisel määrav roll. (p 22)

Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25)

Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. (p 26)


Isikuandmed on IKS v.r § 4 lg 1 kohaselt mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Isikuandmete all tuleb normis kasutatud väljendist tulenevalt mõista igasugust teavet, mis konkreetset isikut puudutab (vt selle kohta ka Euroopa Kohtu otsus Nowak, C-434/16, p-d 34 jj). Salvestiselt on isikud tuvastatavad hääle järgi ning salvestis sisaldab nii kaebaja kui tema vahetu juhi ja teiste vestlusel osalenud juhtivate ametnike seisukohti, arvamusi ja hinnanguid kaebaja teenistuse ja suhete kohta teiste ameti teenistujatega, samuti mõlema poole hinnanguid kollektiivis tekkinud konflikti põhjuste ja lahendusvariantide kohta. Seega võivad kvalifitseeruda isikuandmeteks ka arenguvestlusel osalenud ametnike hinnangud ja arvamused. (p 15)


Teenistusest kõrvaldamine distsiplinaarmenetluse ajaks ATS § 78 lg 1 alusel eeldab, et süütegu esialgselt hinnates peetakse tõenäoliseks karistuseks isiku teenistusest vabastamist. (p 29)


Teenistuskohustuste täitmist kontrollib asutus, kus isik ametnikuna töötas, ning tal on õigus tuvastada kõik rikkumist puudutavad asjaolud. (p 31)


Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25)

Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. Praegusel juhul on kolleegium hinnanud vaid salvestise sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile üleandmise mõju andmesubjektidele. Juhul, kui kaebaja avaldab salvestise määramata isikute ringile, võib tulemus olla teistsugune, sest riive tugevus arenguvestlust pidanud ametnike isikuandmete kaitseõigusele sõltub ka sellest, kellele ja kuidas andmeid avaldatakse. (p 26)

3-17-1276/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.04.2019

HKMS § 2 lg 6, § 51 lg-te 1–4 ja § 62 lg 1 koostoimest tuleneb, et eelmenetluses vastust ja tõendeid nõudes ning nende esitamiseks tähtaega määrates peab kohus tagama teistele menetlusosalistele võimaluse esitatuga vajalikul määral tutvuda, et neil oleks tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti, sh vastu vaielda teiste menetlusosaliste seisukohtadele. Eelmenetlus lõppeb kohtuistungi avamisega (HKMS § 125 lg 1 p 1). (p 16)

Halduskohus on, määrates vastustajale kaebusele vastuse ja tõendite esitamise tähtajaks kohtuistungi toimumise päeva, mõistnud valesti eelmenetluse eesmärki. Kui vastustaja esitab alles kohtuistungil vastuse ja tõendid, ei ole pooltele tagatud võrdset võimalust oma seisukohti põhjendada. (p 17)

Olukorras, kus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist esitatakse tõend, tulnuks halduskohtul kas keelduda tõendi vastuvõtmisest põhjendatud määrusega või otsuses (HKMS § 62 lg-d 1–5, § 178 lg 1 esimene lause, § 162 lg 1) või mõjuval põhjusel hilinenult esitatud asjakohane tõend vastu võtta ja asja arutamine uuendada (HKMS § 51 lg 4, § 130 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-17, p-d 13–16). Mõjuvaks põhjuseks võib seejuures olla ka kohtu minetus menetluse korraldamisel. Halduskohus ei teinud kumbagi otsustust, rikkudes seeläbi menetlusnorme. (p 18)


Kohtud ei ole mitmeid asja lahendamisel tähtsust omavaid tõendeid välja nõudnud (HKMS § 2 lg 4, § 59 lg 3). Nii pole toimikus vaidlusalust distsiplinaarmenetluse protokolli, milles sisalduva lausega tekitatud kahju hüvitamise üle pooled vaidlevad, ega ka muid kaebaja ja tema kambrikaaslase distsiplinaarmenetlusi puudutavaid materjale, mis annaksid tervikpildi toimunust. Haldusasja toimik peab sisaldama kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente, mille alusel teeb kohus kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (TsMS § 56 lg 1, HKMS § 56 lg 1, § 87 lg 1, § 122 lg 2 p 5). Vastasel juhul ei saa kohus neile asjaoludele lahendis tugineda (HKMS § 157 lg 2) ning ka kõrgemal seisval kohtul on raskem lahendi õigsust kontrollida. Eelöeldu ei tähenda vajadust koormata toimikut asjas tähtust mitte omavate tõenditega või tõenditega, millega tõendatavate asjaolude üle ei vaielda. (p 20)


IKS v.r § 10 lg-s 2 oli sätestatud, et haldusorgan võib isikuandmeid töödelda avaliku ülesande täitmise käigus seadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks. Tegu on üldise volitusnormiga, mis täpsemate erinormide puudumisel annab aluse töödelda isikuandmeid seaduses sätestatud avaliku ülesande täitmiseks. Vanglas julgeoleku tagamine ja selleks vajaliku distsiplinaarmenetluse läbiviimine on vangla pädevuses ja ülesandeks (VangS § 64 lg-d 1 ja 4, § 66). Seega oli vastustajal õiguslik alus kaebaja isikuandmeid töödelda. Küsimused, kas, mil määral ja milliseid töötlemisviise kasutades on isikuandmete töötlemine, sh avalikustamine vajalik, on küsimused, mis tuleb otsustada isikuandmete töötlemise põhimõtteid (IKS v.r § 6) ja täidetava avaliku ülesande eripärasid arvestades. Haldusorgan peab ka haldusmenetluses neist põhimõtetest juhinduma (HMS § 7 lg 4 (kuni 14.03.2019 kehtinud redaktsioonis)). (p 23)

3-16-2348/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.02.2019

Andmetele juurdepääsu andmisest keeldumise vaidlustamise korral ei ole kohtul üldjuhul võimalik andmekandja kui tõendiga vahetult tutvumata otsustada juurdepääsupiirangu kohaldamise õiguspärasuse üle. Millises mahus tuleb kohtul vaidlusalune andmekandja vastustaja väidete õigsuse kontrollimiseks läbi töötada ja kui detailsed peavad olema kohtu põhjendused, sõltub konkreetsest juhtumist. Väga mahukate andmekandjate puhul piisab, kui kohus näitab pisteliselt, miks õiguslik alus keeldumiseks esineb või puudub või miks peaks isikuandmete töötleja uuesti juurdepääsu andmise üle otsustama. (p 15, vt ka p-d 13 ja 14)


PS § 44 lg 3 teisel lausel põhinevas IKS v.r § 20 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel piiratakse, kui see võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. Tegu on esmapilgul imperatiivse normiga (sellele näib osutavat sõna „piiratakse“), kuid see sisaldab siiski kaalutlusõigust. Kui sätet tõlgendada viisil, et see ei näe ette kaalutlusõigust, võiks see kaasa tuua põhiseadusvastase tulemuse. Selleks et piirata isikuandmetele juurdepääsu IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel, tuleb esiteks tuvastada, et juurdepääsu andmisega võib kaasneda teise isiku õiguste riive, ning teiseks kaaluda omavahel andmesubjekti juurdepääsuõigust ja teise isiku õiguse riivet. Teise isiku õiguse riive all ei tule mõista üksnes olukorda, kus juurdepääsuõiguse andmisel avaneks võimalus tutvuda teise isiku isikuandmetega. Teise isiku õigusena tuleb kõne alla mistahes õigusnormile tuginev subjektiivne õigus. Siiski pole igasugune teise isiku õiguste riive piisav selleks, et keelduda andmesubjektile juurdepääsuõiguse andmisest. Keeldumine on lubatav, kui juurdepääs võib kaasa tuua teise isiku õiguste riive määral, mis on kaalukam kui andmesubjekti juurdepääsuõigus. Seejuures piisab kriteeriumi „võib kahjustada“ täidetusest. Andmesubjekt ei pea põhjendama, miks ta oma isikuandmetele juurdepääsu soovib. Siiski võib põhjendus (nt on isikuandmetele juurdepääsu vaja mõne teise õiguse, sh kaitseõiguse teostamiseks) aidata isikuandmete töötlejal otsustada, kelle õigus on kaalukam. Vajaduse korral tuleb isikuandmete töötlejal see andmesubjektilt üle küsida. (p 18)

Lisaks IKS v.r § 20 lg-s 1 sätestatud alustele võivad eriseadustes sisalduda juurdepääsupiiranguid täpsustavad erinormid. Andmata hinnangut, kas see on praeguses asjas kohaldatav, on selliseks erinormiks ka KVS § 6 lg 2, mis kohustab hoidma korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsena. Teavitamise fakt hõlmab ka teabe andja isikuandmeid. Selleks et tagada tõhus teavitajate kaitse ja rikkumistele reageerimine, tuleb korruptsioonijuhtumit mõista laiemalt kui vaid korruptsioonisüüteo koosseisuna määratletud tegu. Vastasel juhul heidutataks võimalikust rikkumisest teada andjaid. Neilt ei saa nõuda võimet ette näha, millise süüteokoosseisu järgi võimalik rikkumine lõpuks kvalifitseeritakse. (p 19)


PS § 44 lg 3 teisel lausel põhinevas IKS v.r § 20 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel piiratakse, kui see võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. Tegu on esmapilgul imperatiivse normiga (sellele näib osutavat sõna „piiratakse“), kuid see sisaldab siiski kaalutlusõigust. Kui sätet tõlgendada viisil, et see ei näe ette kaalutlusõigust, võiks see kaasa tuua põhiseadusvastase tulemuse. Selleks et piirata isikuandmetele juurdepääsu IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel, tuleb esiteks tuvastada, et juurdepääsu andmisega võib kaasneda teise isiku õiguste riive, ning teiseks kaaluda omavahel andmesubjekti juurdepääsuõigust ja teise isiku õiguse riivet. Teise isiku õiguse riive all ei tule mõista üksnes olukorda, kus juurdepääsuõiguse andmisel avaneks võimalus tutvuda teise isiku isikuandmetega. Teise isiku õigusena tuleb kõne alla mistahes õigusnormile tuginev subjektiivne õigus. Siiski pole igasugune teise isiku õiguste riive piisav selleks, et keelduda andmesubjektile juurdepääsuõiguse andmisest. Keeldumine on lubatav, kui juurdepääs võib kaasa tuua teise isiku õiguste riive määral, mis on kaalukam kui andmesubjekti juurdepääsuõigus. Seejuures piisab kriteeriumi „võib kahjustada“ täidetusest. Andmesubjekt ei pea põhjendama, miks ta oma isikuandmetele juurdepääsu soovib. Siiski võib põhjendus (nt on isikuandmetele juurdepääsu vaja mõne teise õiguse, sh kaitseõiguse teostamiseks) aidata isikuandmete töötlejal otsustada, kelle õigus on kaalukam. Vajaduse korral tuleb isikuandmete töötlejal see andmesubjektilt üle küsida. (p 18)


Juurdepääsupiiranguid täpsustavaks erinormiks on ka KVS § 6 lg 2, mis kohustab hoidma korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsena. Teavitamise fakt hõlmab ka teabe andja isikuandmeid. Selleks et tagada tõhus teavitajate kaitse ja rikkumistele reageerimine, tuleb korruptsioonijuhtumit mõista laiemalt kui vaid korruptsioonisüüteo koosseisuna määratletud tegu. Vastasel juhul heidutataks võimalikust rikkumisest teada andjaid. Neilt ei saa nõuda võimet ette näha, millise süüteokoosseisu järgi võimalik rikkumine lõpuks kvalifitseeritakse. (p 19)


Sõltumata sellest, kas juurdepääsu andmisest keeldutakse IKS v.r § 20 lg-s 1 sätestatud alusel või seda täpsustavas erinormis sätestatud alusel, tuleb juurdepääsu andmisest keeldumist põhjendada (IKS v.r § 19 lg 3, HMS § 43 lg 4). Põhjendada tuleb ka seda, miks ei ole võimalik teabekandja (nt dokumendi) või nende kogumi (nt toimiku) osaline väljastamine, s.o vaid kaebaja isikuandmeid puudutavas osas, või soovitud isikuandmetest osade isikuandmete väljastamine. Kui isikuandmete töötleja keeldub täielikult isikuandmete väljastamisest, peavad keelduvast otsusest nähtuma põhjendused, miks teabekandjal andmete kinni katmine või eemaldamine, dokumentide teisiti süstematiseerimine vms ei ole praktiliselt kasutatavad. IKS v.r § 20 lg-s 1 või erinormis sätestatud alusel keeldumise korral võib põhimõtteliselt arvestada kaalutlusargumendiga, et juurdepääsu andmine on ülemäära keeruline või põhjustaks ebamõistliku halduskoormuse. Seda ei või teha siiski kergekäeliselt. (p 20)

IKS v.r § 20 lg-s 1 või erinormis sätestatud alusel juurdepääsuõigusest keeldumisel ei pruugi isikuandmete töötlejal detailsete põhjenduste esitamine olla iga kord võimalik ilma, et ta rikuks temal lasuvat seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustust. See ei välista aga kohustust olla valmis nende esitamiseks kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse halduskohtus. Seejuures saab halduskohus vajaduse korral kuulutada menetluse osaliselt kinniseks (HKMS § 77 lg 1, TsMS § 38), eemaldada kaebaja vastavas osas menetlustoimingutelt (HKMS § 79) ja piirata tema õigust tutvuda toimikuga (HKMS § 88). (p 21)


3-16-11/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2018

Halduskohus on pädev lahendama vaidlusi pärast kriminaalmenetluse lõppu toimikuga tutvumise ja koopiate saamise üle. Tegu on materiaalselt haldusülesande täitmisega ja KrMS erinormid pädeva kohtu kohta puuduvad (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-58-16, p-d 7–9 ja sealviidatud kohtupraktika). Samale seisukohale tuleb asuda ka väärteoasjade puhul. (p 10)


Süüteod jagunevad kuritegudeks ja väärtegudeks. Kuri- ja väärtegude eristamine peegeldab teo raskust. Väärteod on kergemad rikkumised. Väärteootsuse võib sõltuvalt asjast teha nii kohtuväline menetleja kui ka kohus. VTMS § 83 järgi arutab väärteoasja kohus, kui see on seaduses sätestatud või vajalik kohaldatava sanktsiooni tõttu. Kohtuväline menetleja teeb väärteootsuse üldjuhul kergemates väärteoasjades. Niisugustes väärteoasjades väärivad menetlusaluse isiku isikuandmed suuremat kaitset. (p 15)

Kohtuvälise menetleja otsuse avaldamine on reguleeritud VTMS § 62 lõikes 2, mis sätestab erikorra võrreldes AvTS regulatsiooniga. Otsuse avaldamine on VTMS § 62 lõike 2 järgi lubatud pärast otsuse tegemist KrMS § 4081 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud tingimustel, arvestades kohtuvälise menetluse erisusi. Seega ei näe seadus ette kohtuvälise menetleja otsuse Riigi Teatajas avalikustamist KrMS § 4081 lõike 1 alusel. Eelnõu seletuskirjast (Riigikogu X koosseis, 1027 SE) ilmneb, et VTMS § 62 lõike 2 eesmärk oli kõrvaldada varem valitsenud lünk, kus oli reguleerimata, kuidas toimub kohtuvälises menetluses tehtud otsuse avaldamine. „Avaldamine VTMS § 62 lg 2 puhul tähendab eelkõige võimalust ja luba vajalikus osas tehtud otsuse kohta andmete andmist massiteabevahenditele ning kolmandatele isikutele. Oluline on aga, et sealjuures ei avaldataks andmeid suuremas ulatuses, kui on ette nähtud KrMS § 4081 lg-s 2 ja 3 kohtuotsuste avalikustamise puhul.“ (p 17)

VTMS § 62 lõige 2 koos seal viidatud sätetega ei anna isikule subjektiivset õigust otsuse avaldamist nõuda, vaid see annab kohtuvälisele menetlejale võimaluse otsus põhjendatud juhtudel ja vajalikus mahus avaldada. VTMS § 62 lõige 2 annab kohtuvälisele menetlejale kaalutlusõiguse igal üksikjuhtumil otsustada, kas väärteootsus väljastada või mitte. Teabe väljastamiseks peab taotleja põhjendama õigustatud huvi olemasolu. Kuna andmed väärteo toimepanemise kohta ei tohi olla laiemalt kättesaadavad kui andmed kuriteo toimepanemise kohta, tuleb arvestada KarRS §-s 28 sätestatud piirangut ning keelduda väärteootsuse väljastamisest, kui andmed väärteo toimepanemise kohta on karistusregistrist kustutatud. (p-d 19 ja 20)

3-15-2079/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.05.2018

Isikule peab olema tagatud PS § 44 lg-s 3 sätestatud põhiõigus tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes hoitavate andmetega. Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ja seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. PS § 44 lg 3 kohased andmesubjekti õigused suhtes avaliku ülesande täitjaga ei ole siiski piiramatud – neid võib piirata, kui selle näeb ette isikuandmete kaitse seadus (nt IKS § 20), eriseadus või Euroopa Liidu otsekohalduv õigusakt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 24). (p-d 14–15)


Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). (p 15, vt ka isikuandmete kaitse direktiivi kohta p 17)

Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs teabele ja isikuandmetele. Finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ning juurdepääs avalikule teabele ja isikuandmetele on erand. Järelevalveasutused on küll kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid, kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele. (p 21)


Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ning seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. (p 15)

Ebaõigeid isikuandmeid ei ole kohustatud parandama üksnes andmete looja, vaid ka see, kes on andmed saanud kolmandalt isikult, kuid kes tuvastab nende ebaõigsuse (vt IKS § 24 p 6). Andmete parandamisel lasub parandajal (sh haldusorganil) üldjuhul kolmandate isikute teavitamise kohustus, kuid andmete parandamist kolmandate isikute andmekogudes parandaja tagada ja isik haldusorganilt nõuda ei saa – haldusorgan saab üksnes täita teavitamiskohustust. (p 24)

Õigus nõuda isikuandmete parandamist ei ole siiski piiramatu. Alused, mil võib jätta rahuldamata andmesubjekti nõude parandada tema isikuandmed, on üldnormidena sätestatud IKS § 21 lg-s 3 koostoimes IKS §-ga 20 (vt ka isikuandmete kaitse direktiivi kohta p 17). (p 25)

Finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul puudub õigus nõuda finantsjärelevalve käigus kogutud andmete parandamist, sest see võib kahjustada finantsjärelevalveorgani ametisaladuse hoidmise kohustust (vt FIS § 54 lg 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus. (p 26)


Finantsjärelevalve hõlmab kogu Finantsinspektsiooni tegevust finantsjärelevalve subjektidega (vt FIS § 2 lg-d 1 ja 2), et ennetada ohtu, selgitada see välja, tõrjuda rikkumist ja kõrvaldada see, tagamaks FIS § 3 lg-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamine (FIS § 6 lg 4, KorS § 2 lg 4). (p 18)

Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs teabele ja isikuandmetele. Finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ning juurdepääs avalikule teabele ja isikuandmetele on erand. Järelevalveasutused on küll kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid, kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele. (p 21)

Finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul puudub õigus nõuda finantsjärelevalve käigus kogutud andmete parandamist, sest see võib kahjustada finantsjärelevalveorgani ametisaladuse hoidmise kohustust (vt FIS § 54 lg 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus. (p 26)

3-3-1-58-16 PDF Riigikohus 03.11.2016
IKS

Halduskohus on pädev lahendama vaidlusi pärast kriminaalmenetluse lõppu toimikuga tutvumise ja koopiate saamise üle sõltuvalt taotletavatest andmetest kas IKS või AvTS alusel (erandjuhtudel ka ArhS alusel). Tegu on materiaalselt haldusülesande täitmisega ja KrMS erinormid puuduvad (vt selle kohta ka RKKKm nr 3-1-1-116-04 ja RKHKo nr 3-3-1-84-15). (p-d 7-9)


Asjaolu, et andmed on kogutud kriminaalmenetluse toimingutega, ei tingi iseenesest vältimatult asjassepuutuva regulatsiooni paiknemist menetlusseaduses. Õigusselguse huvides võiks kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumise kord, sh toimikuga tutvumine pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist (KrMS § 209), olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s (RKHKo nr 3-3-1-84-15). (p 10)

Kokku: 29| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json