3-22-2263/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.04.2026 |
|
Seadusandja hinnangul tuleb lähtekohana kõigile maakohtus arhiveeritud kriminaalasja kohtutoimikutele kehtestada juurdepääsupiirang (AvTS § 35 lg 1 p 1). (p 33)
AvTS § 40 tuleb tõlgendada viisil, et kriminaalasja kohtutoimikule kehtib juurdepääsupiirang AvTS § 35 lg 1 p 1 alusel kuni viis aastat (mida võib kohtu esimees pikendada kuni viie aasta võrra) ning toimikus olevatele eraelu oluliselt kahjustavatele isikuandmetele AvTS § 35 lg 1 p-de 11–15 alusel kuni 75 aastat (või 30 aastat alates isiku surmast). Juurdepääsupiirangu tähtaeg hakkab kulgema kohtuasja lõpetava lahendi jõustumisest, mitte hetkest, mil kohus kohtuasja lahendamise raames konkreetse dokumendi koostas või sai. (p 35)
AvTS § 35 lg 1 p 12 järgi ei ole isikuandmete sisaldumine taotletud teabes automaatne alus teabe väljastamisest keeldumiseks. Säte eeldab, et juurdepääsu võimaldamine kahjustab oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. Kui toimikuga tutvumise taotluse on esitanud kutsetegevuses tegutsev isik (nt õiguskantsleri nõunik, politseinik, ajakirjandusväljaande esindaja), pole AvTS § 35 lg 1 p 12 eeldus – kahjustab oluliselt eraelu puutumatust – üldjuhul täidetud ning teabevaldaja ei saa keelduda teabe väljastamisest. (p-d 38. 4 ja 38.5)
AvTS § 38 lg 4 näeb ette siiski võimaluse kalduda kõrvale AvTS § 35 lg 1 p-s 1 sätestatud juurdepääsupiirangust. Selle järgi võib asutuse juht otsustada asutuseväliste isikute juurdepääsu võimaldamise asutusesiseseks tunnistatud teabele, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve. Tegu on nii pädevus- kui ka volitusnormiga, mille tõlgendamisel peab mh arvestama PS §-s 44 sätestatuga. (p 27)
Õigustatud huvi olemasolu jaatamisest ei piisa selleks, et pidada isikuandmete töötlemist lubatavaks. Õigustatud huvi hindamisel tuleb teha kolmeastmeline test (nt EKo C-394/23 – Mousse, p 45 ja seal tehtud viited). Esiteks peab vastutaval töötlejal või kolmandal isikul olema õigustatud huvi. Teiseks peab isikuandmete töötlemine olema selle õigustatud huvi elluviimiseks vajalik, mis eeldab hinnangut, kas andmetöötlusega taotletavat õigustatud huvi ei ole mõistlikult võimalik sama tõhusalt saavutada muude vahenditega, mis riivavad vähem andmesubjektide põhiõigusi ja -vabadusi (nt hinnata koostoimes IKÜM art 5 lg 1 punkti c võimalikult väheste andmete kogumise põhimõttega). Kolmandaks ei tohi andmekaitse subjekti huvid või põhiõigused ja vabadused vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi üles kaaluda. See eeldab vastanduvate õiguste ja huvide kaalumist, mis sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. (nt EKo nr C-252/21 – Meta Platforms jt, p-d 106, 108 ja 110) (p 32.3)
Teabenõudjal peab olema maakohtus arhiveeritud kriminaalasja kohtutoimikuga tutvumiseks kaalukas õigus või huvi. eriliiki isikuandmete töötlemiseks peab teabenõudjal esinema üks IKÜM art 9 lg-s 2 sätestatud õiguslikest alustest lisaks IKÜM art 6 lg-s 1 sätestatule. Art 9 lg 2 loetelu hulgas ei ole õigustatud huvi. (p 32.6)
Kohtutoimikus sisalduvad isikuandmed võivad erinevalt kohtuistungil suuliselt arutatust anda detailsema ja täpsema ülevaate erinevate andmesubjektide eraelust. Seepärast peaks juurdepääs kohtus arhiveeritud kriminaalasja kohtutoimikule olema eelkirjeldatud olukorras üldjuhul piiratum võrreldes kohtumenetluse aja menetluse avalikkusega ning teabenõudja õigustatud huvi kaalukas. (p 32.5)
Vastustaja faktiväidete õigsuse eeldamine on oluline menetlusnormi rikkumine. AvTS kohaldamist puudutavas vaidluses tuleb kohtul üldjuhul tutvuda vaidlusaluse teabekandjaga. Väga mahukate andmekandjate puhul piisab, kui kohus näitab pisteliselt, miks õiguslik alus keeldumiseks esineb või puudub või miks peaks isikuandmete töötleja uuesti juurdepääsu andmise üle otsustama. Erandiks võib olla siiski olukord, kus arvestades asjaolusid, mille üle pooled ei vaidle, ja kohaldatavaid õigusnorme, on ilmselge, milline on kohtuasja lahendus, ning seda ka, ilma et kohus oleks tutvunud teabekandjaga. (p-d 13 ja 14)
Menetlusväliste isikute taotlused, kes tahtsid juurdepääsu kriminaalasja materjalidele, on muud liiki avaliku teabe nõue, mitte soov saada juurdepääsu kriminaalasja toimikule. (p 17.2)
Selgitustaotluseks kvalifitseerub teabenõue AvTS § 23 lg 2 p 5 järgi vaid juhul, kui sünteesimise ja analüüsimise tulemusel tekib uus teave, mis tuleb dokumenteerida (vrd AvTS ja MSVS üldise kohaldamisala eristamise kohta ka RKHKm nr 3-20-992/26, p 11). Vajadus varjata teabekandjal sisalduvat teavet või varjunimestada isikute nimesid ei muuda teabenõuet AvTS § 23 lg 2 p 5 mõttes selgitustaotluseks. (p 22)
Teabenõude saamisel tuleb taotletud teavet sisaldavate teabekandjatega tutvuda ja neis sisalduvat analüüsida, et mõista, kas taotletu võib sisaldada juurdepääsupiiranguga teavet. Seejärel tuleb õigusnorme tõlgendades ja kohaldades teha otsustus, kas teave on võimalik väljastada tervikuna või osaliselt või tuleb sellest keelduda. Eelkirjeldatu on iga teabenõudele vastamise osa ega muuda teabenõuet selgitustaotluseks. Sõltuvalt taotletava teabe mahust, juurdepääsupiirangu üle otsustamise sisulisest keerukusest jms võib see olla vähem või rohkem ajamahukas. (p 22)
AvTS lähtub avatud ühiskonna põhimõtetest ja sellest, et avalikkus on reegel ning piirang sellele erand, on kriminaalmenetlust puudutavalt kehtestatud imperatiivne lähtekoht vastupidine. Kogu kriminaalmenetluses kogutud teave tuleb AvTS § 35 lg 1 p 1 järgi tunnistada juurdepääsupiiranguga teabeks (vt ka RKÜKo nr 5-25-7/29, p 36 ja seal tehtud viited), v.a juhul, kui KrMS näeb ette avalikustamise kohustuse, nt avalikul kohtuistungil kõlav suuline teave (KrMS § 11, vt ka §-d 12 ja 13), jõustunud kohtulahendi avaldamine (KrMS § 4081), kannatanu toimikuga tutvumine (KrMS § 206 lg 3). KrMS ei reguleeri juurdepääsu maakohtus arhiveeritud kriminaalasja kohtutoimikule. Kuna AvTS § 35 lg 1 p 1 kohaldamisala ei sõltu sellest, milliseid andmeid vaidlusalune kohtutoimik sisaldab (vt isikuandmete kohta ka otsuse p-d 27.2 ja 35) ja millise menetlusstaadiumiga on tegu, laieneb juurdepääsupiirang seega kogu maakohtus arhiveeritud kriminaalasja kohtutoimikule. (p 26)
|
| 3-23-1409/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.01.2026 |
|
Otsus maksehäire avaldada võib olla sõltuvalt juhtumi asjaoludest automatiseeritud otsuseks IKÜM art 22 lg 1 mõttes eeldusel, et see põhineb üksnes automatiseeritud töötlusel, s.o puudub inimese mõtestatud sekkumine. Avaldatud teave isiku maksehäire kohta võib riivata intensiivselt isiku eraelu puutumatust. Kas tegu on märkimisväärse mõjuga, sõltub erinevate asjaolude kogumis hindamisest: milliseid andmeid avaldatakse, kui kaua, kellel on võimalik nendega tutvuda, kas, kui kaua ja mil määral need andmed mõjutavad järgnevaid isiku suhtes tehtavaid otsuseid, milliseid otsuseid jms. Eesti õiguses puudub norm, mis IKÜM art 22 lg 2 p b järgi võimaldaks maksehäire andmeid avaldada üksnes automatiseeritult ning mis näeks ette ka sättes viidatud asjakohased kaitsemeetmed. (p-d 20.3 ja 20.4)
Andmekaitse Inspektsioon, kontrollides eraisikust töötleja tegevust, ja kohus, analüüsides AKI ettekirjutuse õiguspärasust, ei ole oma kontrolliulatuses piiratud ning võivad asjaolude kogumit analüüsides kujundada seisukoha, kas isikuandmete avaldamine on töötleja õigustatud huvi alusel lubatud ning kas kõnealune alus on tungiv. Selline hindamine ei ole töötleja ainuõigus. Kui töötleja on rikkunud tal lasuvat kohustust selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud, sõltuvad selle vea tagajärjed haldusmenetluse ja halduskohtumenetluses konkreetsest olukorrast. Kui menetluse käigus selgunud uued asjaolud ja tõendid on piisavad, saavad AKI ja vajaduse korral kohus neile tuginedes teha lõpliku otsuse õigustatud huvi hindamise õiguspärasuse kohta. Piiriks on põhimõte, et haldusakti õige õigusliku ja faktilise aluse otsimine ei tohiks kanduda ülemäärases mahus üle kohtumenetlusse. Kohtulik kontroll AKI otsuse õiguspärasuse üle on piiratud siiski osas, milles AKI kaalutlusõigust teostades valib meetme, millega rikkumisele reageerida. (p-d 22.2–22.3)
IKÜM art 21 asub IKÜM 3. peatükis pealkirjaga Andmesubjekti õigused. Seega on art 21 lg 1 üksnes andmesubjekti õigus ega ole vastuväite saamisel ja lahendamisel uus õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks. Ka Euroopa Kohus on nentinud, et IKÜM art-s 21 sätestatud vastuväite esitamise õigust ei saa võtta arvesse, hindamaks isikuandmete töötlemise seaduslikkust, sh IKÜM art 6 lg 1 p-s f sätestatud õigustatud huvi testi vajalikkuse kriteeriumi (EKo C-394/23 – Mousse, p-d 67–70). (p 14)
Art 21 lg 1 sätestab mh ka tõendamiskoormuse jaotuse. Andmesubjekti ülesandeks on vastuväites esile tuua oma konkreetsest olukorrast lähtudes asjaolud, mida vastutaval töötlejal tuleb arvesse võtta andmete töötlemise jätkamise otsustamisel, ning selgitada, miks on andmete avaldamine tema hinnangul ülemäärane. Vastutav töötleja võib jätkata pärast vastuväite saamist isikuandmete töötlemist vaid juhul, kui ta tõendab, et isikuandmeid töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis on kaalukam kui andmesubjekti huvid. Selleks, et andmesubjekt teaks IKÜM art 21 lg-st 1 tulenevat tõendamiskohustust ega jätaks teadmatuse tõttu asjakohaseid asjaolusid esile toomata, tuleb vastutaval töötlejal täita tal lasuvat selgitamiskohustust (vt IKÜM art 12 lg 2 esimene lause). Selgituskohustuse korrektne täitmine on eelduseks asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamisele. Tõendamiskoormus, et ta on täitnud IKÜM-st tulenevad kohustused, sh viinud läbi art 21 lg-le 1 vastava kaalumise, lasub vastutaval töötlejal. (p-d 15.1–15.2 ja 16)
Maksehäire andmete avaldamine teenib mh ka avaliku huvi eesmärki, sest aitab maksehäire andmete saamisest huvitatud krediidiandjatel järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maksehäire andmete avaldajale ei ole aga pandud kohustust andmeid avaldada ning tema jaoks on esiplaanil ja domineeriv üksnes äriline huvi: rahuldada turunõudlust maksekäitumist puudutavate andmete saamiseks ja teenida ise seeläbi tulu. Ärilist huvi on Euroopa Kohus korduvalt pidanud lubatavaks isikuandmete töötlemist õigustavaks huviks IKÜM art 6 lg 1 p f mõttes. (p-d 17 ja 17.5)
IKS § 10 ei saa olla iseseisev isikuandmete töötlemise õiguslik alus ning selle tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb lähtuda EL õigusega kooskõlalise tõlgendamise põhimõttest. Kui IKS §-s 10 sätestatud nõue on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades vastuolus IKÜM art 6 lg 1 p-ga f või mõne muu IKÜM-s sätestatud õiguse või nõudega, tuleb lähtuda IKÜM-st. IKS § 10 lg-s 1 sätestatud töötlemise eesmärki tuleb tõlgendada laialt ning see ei saa piirata õigustatud huvide ringi, mis on lubatavad IKÜM art 6 lg 1 p f mõttes. Liikmesriigi seadusandja ei või õigusnormis näha ette lõplikku õiguste ja huvide kaalumise tulemust. (p 18)
|
| 3-22-491/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.07.2025 |
|
Kuigi kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, sest tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav (RKHKo nr 3-18-360/41, p 14), ei ole üldjuhul võimalik välja mõista hüvitist, mis on suurem kui tekkinud kahju (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 1). (p 24)
Kui prokuratuur avaldab isikuandmeid suure avalikkuse huvi tõttu, mitte kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamiseks, tuleb kohaldada IKÜM-i sätteid, sest sellisel juhul ei töödelda isikuandmeid IKÜM art 2 lg 2 p-s d nimetatud eesmärkidel. (p 17)
Kuna isikul on IKÜM art 16 kohaselt õigus nõuda ebaõigete isikuandmete parandamist ja vastutaval töötlejal on IKÜM art 19 järgi üldjuhul kohustus edastada teave isikuandmete parandamise kohta kõigile vastuvõtjatele, kellele isikuandmed on avaldatud, on vastustava töötleja tegevusetus vastava taotluse saamise korral õigusvastane. (p 25)
IKÜM art 5 lg 1 p d kohaselt tagatakse isikuandmete töötlemisel, et isikuandmed on õiged ja vajaduse korral ajakohastatud ning et võetakse kõik mõistlikud meetmed, et töötlemise eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutataks või parandataks viivitamata (õigsuse põhimõte). Art 16 järgi on andmesubjektil õigus nõuda, et vastutav töötleja parandaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad ebaõiged isikuandmed. Niisiis on ebaõigete isikuandmete edastamise või avaldamisega tekitatud kahju hüvitamist iseenesest võimalik nõuda IKÜM art 82 lg 1 alusel niivõrd, kuivõrd ebaõigete isikuandmete avaldamine kujutab endast IKÜM-i rikkumist. Samas on IKÜM-i põhjenduses 146 märgitud, et IKÜM art 82 ei mõjuta muude liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud normide rikkumisest tuleneva kahju eest esitatavaid nõudeid. Järelikult ei välista IKÜM kahju hüvitamise nõude esitamist riigisiseste au ja head nime kaitsvate normide alusel. Kui kaebaja ei piiritle tekkinud kahju üksnes isikuandmete õigusvastase töötlemise või isikuõiguse rikkumisega tekitatud kahjuga, saab kahju hüvitada nii IKÜM art 82 lg 1 kui ka RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel. Sellises olukorras tuleb hüvitis välja mõista kaebajale soodsama normi alusel. (p-d 18-20)
Euroopa Kohus on selgitanud asjas C-667/21 tehtud otsuse p-des 88–103 IKÜM art 82 alusel mittevaralise kahju hüvitamise üldisi eeldusi. IKÜM art 82 lg 1 seab hüvitise saamise õiguse sõltuvusse kolme elemendi samaaegsest esinemisest: IKÜM-i rikkumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Vastutava töötleja vastutuse eeldus on ka süü, mida eeldatakse, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud tegu ei ole talle omistatav. Art 82 ei nõua, et selle sätte alusel mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetava kahjuhüvitise summa kindlaksmääramisel võetaks arvesse süü suurust. Osas, milles IKÜM ei reguleeri kahju hüvitamist, ning niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus EL i õigusest tulenevate võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, kohaldub liikmesriigi õigus, mh RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatu (RKHKo nr 3-20-1449/54, p 19; vt ka p 28). Kuna IKÜM ei sisalda kahjuhüvitise suuruse määramise sätet, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras kehtestada kriteeriumid, mis võimaldavad kindlaks määrata makstava hüvitise ulatuse, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid (C-300/21, p 54). Seega ei saa ka IKÜM art 82 kohaldamisel piirduda pelgalt selle sättega, vaid hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb kohaldada asjakohaseid RVastS-i ja VÕS-i sätteid. Seejuures peab arvestama, et neid ei tohi kohaldada vähem soodsalt kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvatel sarnastel olukordadel (võrdväärsuse põhimõte). Ka ei tohi need muuta liidu õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte, vt C-300/21, p 53). Küll tuleb silmas pidada, et IKÜM art 82 alusel välja mõistetaval hüvitisel ei ole heidutavat ega karistavat funktsiooni. Euroopa Kohus on selgitanud, et see, kui raske oli IKÜM-i rikkumine, mis kahju põhjustas, ei saa mõjutada väljamõistetava kahjuhüvitise suurust isegi siis, kui tegemist pole varalise, vaid mittevaralise kahjuga. Seejuures ei tohi väljamõistetav summa olla nii suur, et see ületab kahju täieliku hüvitamise. (C-667/21, p 86.) IKÜM-i põhjenduses 146 on selgitatud, et andmesubjektid peaksid saama täieliku ja tõhusa hüvitise kahju eest, mida nad on kandnud. Euroopa Kohtu hinnangul tuleb IKÜM art 82 lg-le 1 tuginevat rahalist hüvitist pidada „täielikuks ja tõhusaks“, kui see võimaldab täielikult hüvitada selle määruse rikkumisega tegelikult tekitatud kahju, ilma et täieliku hüvitamise jaoks oleks vaja välja mõista karistuslikku kahjuhüvitist (C-300/21, p 58). (p-d 22-23)
Kui kaebaja ei piiritle ebaõigete andmete edastamise või avaldamisega tekkinud kahju üksnes isikuandmete õigusvastase töötlemise või isikuõiguse rikkumisega tekitatud kahjuga, saab kahju hüvitada nii IKÜM art 82 lg 1 kui ka RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel. Sellises olukorras tuleb hüvitis välja mõista kaebajale soodsama normi alusel. (p 20)
|
| 3-22-2022/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
Üldjuhul kohaldub vangla tegevusele vangistuse täideviimisel IKS, mille aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a direktiiv 2016/680 (nn õiguskaitseasutuste direktiiv). See on nii aga vaid juhul, kui vangla tegutseb konkreetses õigussuhtes isikuandmete töötlemisel õiguskaitseasutusena. Kui vangla töötleb isikuandmeid väljaspool karistuse täideviimise ülesande täitmist, tuleb järgida IKÜM-is sätestatut, kusjuures IKÜM ja direktiiv suhestuvad reegel-erand põhimõttel. Vanglateenistujale juurdepääsu võimaldamine kinnipeetava ja psühholoogi vaheliste vestluste kokkuvõtetele ning kokkuvõtetes kirjeldatud isikuandmete esitamine kinnipeetava iseloomustuses enne tähtaega vabastamise menetluses maakohtule, on selgelt osaks karistuse täideviimisest, millele kohaldub IKS ja seega RVastS. (p-d 17 ja 20)
Kinnipeetav võib üldjuhul lähtuda eeldusest, et tema ja psühholoogi vaheline vestlus on ravi eesmärgil peetav konfidentsiaalne vestlus. Kui vestlus toimub karistuse täideviimise eesmärgil, tuleb vanglal sellest teavitada kinnipeetavat talle arusaadaval viisil ja veenduda, et kinnipeetav seda ka mõistab. (p 22.3)
Kui vestlused psühholoogiga on psüühika- ja käitumishäirete ravi osaks, võib psühholoog olla VÕS § 768 lg 1 mõttes tervishoiuteenuse osutamisel osalevaks isikuks, kellele laieneb patsiendisaladuse hoidmise kohustus (kehtiva TTKS-i järgi võib ta eelduste täidetusel olla ka tervishoiutöötaja). (p 22.4)
|
| 1-22-1608/101
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.10.2023 |
|
Kokkuleppes peaksid kajastuma piisavalt ühemõtteliselt kõik küsimused, mis on poolte jaoks kokkuleppele jõudmise seisukohalt olulised või mõjutavad menetluse õiguslikke järelmeid (sh kolmandate isikute õigusi). See aitab ära hoida hilisemat selgusetust. Näiteks oleks loogiline, et kui asitõendina ära võetud andmekandjad sisaldavad andmeid, mille tagastamise osas ei saa poolte üksmeelt eeldada, siis täpsustatakse kokkuleppes ka nende suhtes võetavad meetmed. (p 9)
Kui asitõendina ära võetud andmekandjad tuleb süüdimõistetule tagasi anda, siis üldjuhul tähendab see kohustust tagastada esemed seisukorras, milles need äravõtmise hetkel olid. Nimetatud reeglit ei saa aga tõlgendada viisil, mis kohustaks menetlejat panema toime õigusrikkumist. (p 12)
Andmekandjad koos ebaseaduslikult saadud isikuandmetega võeti ära süüteo menetlemise käigus tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks. PPA on osutatud õigussuhtes õiguskaitseasutusena tegutsedes (IKS § 13 lg 2, vt ka direktiiv 2016/680 art 3 p 7 ja EKo nr C-439/19, p-d 69-70 ja EKo nr C-180/21, p-d 73–78) vaidlusaluste isikuandmete vastutav töötleja (IKÜM art 4 p 7, direktiiv 2016/680 art 3 p 8), kelle tegevusele kohaldub isikuandmete kaitse seadus (KrMS § 152 lg 2, IKS § 12 lg 1, IKÜM art 2 lg 2 p d). (p 14)
Kolmandate isikute põhiõiguste riive vältimiseks on õiguskaitseasutusel pärast kohtuotsuse jõustumist üldjuhul kohustus kustutada süüteomenetluses tõendamiseseme asjaolude selgitamise eesmärgil töödeldud isikuandmed, välja arvatud juhul, kui andmete säilitamiseks on õiguslik alus ja säilitamine on kooskõlas eelviidatud andmekaitse põhimõtetega (vrd nt EKo nr C-268/21, p-d 31–33). Andmeid võib kauem säilitada näiteks avalikes huvides arhiveerimise eesmärgil (vt IKÜM art 5 lg 1 p e, IKS § 7). (p 16)
Praegusel juhul sai asitõendina ära võetud teabekandjatel olevate isikuandmete töötlemise eesmärk – selgitada tõendamiseseme asjaolusid – eelduslikult täidetud maakohtu otsuse jõustumisel. Kuivõrd süüdimõistetu talletas näokujutiste pildifailid õigusvastaselt, siis puudub õiguslik alus isikuandmete säilitamiseks tagastatavatel andmekandjatel. Seega peab PPA kui vastutav töötleja kustutama neilt andmekandjatelt vaidlusalused isikuandmed, enne kui arvutid ja kõvaketas tagasi antakse (IKS § 34 p 2). (p 17)
|
| 3-20-1449/54
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.09.2022 |
|
Sotsiaalkindlustusameti tegevus kaebaja kui andmesubjekti isikuandmete (andmed makstud puudetoetuse kohta) automatiseeritud töötlemisel (e-posti teel kindlustusandjale andmete edastamine) on IKÜM kohaldamisalas (IKÜM art-d 2 ja 3, vrd RKHKo nr 3-19-1207/21, p 14; EKo nr C-439/19 Latvijas Republikas Saeima, p‑d 66-67). (p 17)
Asja lahendamisel ei ole määravat tähtsust küsimusel, kas andmed puudetoetuse maksmise kohta on n-ö tavalised isikuandmed või terviseandmed IKÜM art 4 p 15 mõttes, st eriliiki isikuandmed (vt ka IKÜM põhjendus 35; vrd ka EKo asjas C-184/20 Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, p-d 117-128). Isikuandmete liigitamine terviseandmeteks kui eriliiki isikuandmeteks tagab IKÜM kohaselt nende kõrgema kaitsetaseme. Samas tuleb nii tavalisi kui ka eriliiki isikuandmeid töödelda õiguslikul alusel ja sellega kooskõlas ning järgides isikuandmete töötlemise põhimõtteid. (p 22)
Kaebajal ei ole SKA õigusvastase tegevuse tulemusel mittevaralist kahju tekkinud. Kindlustusandja ei saanud lisateavet kaebaja tervisliku seisundi vms kohta. Usutav on, et õigusvaidlus tekitas kaebajas stressi, nördimust, ebakindlust jm sarnaseid üleelamisi. Sedalaadi ebameeldivused ei ole siiski iseenesest käsitatavad mittevaralise kahjuna. Vastasel korral peaks mistahes õigusvaidlusega, mille inimene põhjendatult algatab, kaasnema suurem või väiksem rahaline hüvitis. Kehtiv õigus selleks alust ei anna. Mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad. Praegusel juhul ei ole kaebaja selliseid asjaolusid esile toonud. Kaebaja hingelised üleelamised SKA õigusvastase tegevuse tagajärjel ei ületa lävendit, mida saab lugeda mittevaraliseks kahjuks VÕS § 128 lg 5 mõttes. (p-d 30–30.5)
SKA kui vastutava töötleja tegevus kaebaja kui andmesubjekti isikuandmete automatiseeritud töötlemisel on isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalas. (p 17) SKA-l oli põhimõtteliselt õiguslik alus kaebaja isikuandmete, sh eriliiki isikuandmete kindlustusandjale edastamiseks ning kindlustusandjal nende töötlemiseks. Asjakohased normid nähtuvad nii IKÜM-st kui ka KindlTS-st. (p 23) Minimaalsuse põhimõttest tulenevalt peab konkreetsete isikuandmete töötlemine olema ka „vajalik“ kõnealuses aluses sätestatud eesmärgil töötlemiseks. (p 24) SKA edastas kaebaja puudetoetuse andmed kindlustusandjale õigusvastaselt, sest need andmed ei olnud IKÜM art 5 lg 1 p c ning KindlTS §-de 218 ja 219 mõttes „vajalikud“ kindlustusandja kohustuse ulatuse määramiseks. Kindlustusandja ei võinud puudetoetust töövõimetushüvitisest maha arvata. (p 26)
Andmesubjekti nõusolek on üheks õiguslikuks aluseks tema isikuandmete töötlemiseks (IKÜM art 6 lg 1 p a, art 9 lg 2 p a). Iseenesest võib ka enne IKÜM jõustumist antud nõusolek isikuandmete töötlemiseks olla kehtiv IKÜM jõustumise järel, kuid seda juhul, kui nõusolek vastab IKÜM-s sätestatule (vt IKÜM põhjendus 171). Nii eeldavad IKÜM art 4 p 11 ja art 7, et nõusolek vastaks kindlatele rangetele tingimustele (vabatahtlik, tehtud teadliku valikuna jne), kusjuures nõusoleku võib igal ajal tagasi võtta (art 7 lg 2 esimene lause, vt ka art 7 lg 4 nõusoleku eeldust lepingu täitmise tingimusena, IKÜM art 9 lg 2 p 1 nõusolek peab olema antud „selgesõnaliselt“ ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil töötlemiseks). (p 27.1) Kaebaja oli andnud nõusoleku kindlustushüvitise taotlemiseks üksnes ravimi soetamise kulude hüvitamiseks, mitte muude hüvitiste taotlemiseks. Õiguslik alus, millele töötleja isikuandmete töötlemisel tugineb, ei või olla andmesubjekti eksitav ega tema jaoks üllatuslik. (p 27.3)
Puudetoetust ei võinud LKindlS v.r § 30 lg 4 alusel makstavast töövõimetushüvitisest maha arvata, sest puudetoetus ei ole mõeldud sissetuleku kaotusest tingitud asendussissetulekuna. (p-d 25–26.2)
Osas, milles IKÜM ei reguleeri kahju hüvitamist, ning niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus EL õigusest tulenevate võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, kohaldub liikmesriigi õigus. (p 19) Kuna SKA kui vastustaja tegevus oli õigusvastane, tuleb IKÜM art-st 82 ning RVastS § dest 7 ja 9 tulenevalt järgmiseks analüüsida kahjunõude ülejäänud eelduste täidetust. Kahju mõistet tuleb Euroopa Kohtu praktikat arvestades tõlgendada laialt ja sellisel viisil, mis kajastab täielikult IKÜM eesmärke. Kuna IKÜM ei defineeri kahju, võtab kolleegium arvesse ka RVastS §-des 7 ja 9 sätestatut. (p 28) SKA ei põhjustanud puudetoetuse andmete edastamisega kaebajale varalist kahju. Kuna kindlustusandja ei võinud töövõimetushüvitisest puudetoetust maha arvata, võib kaebajal olla kindlustusandja vastu nõudeõigus töövõimetushüvitise saamiseks hüvitisest maha arvatud puudetoetuse osas. (p-d 29–29.2)
|
| 3-20-332/39
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.03.2022 |
|
Kaebaja soovis oma pöördumistega RAB-ilt teada saada, kas RAB on tema kohta Eesti või välisriigi krediidiasutustele või välisriigi ametiasutustele edastanud teavet või esitanud ettekirjutusi või järelepärimisi, milles on viidatud rahapesu kahtlusele. Seega taotles ta enda kohta käivate isikuandmete väljastamist. Asja toimikust ei nähtu, et vaidlus puudutaks süüteomenetluses kogutud teavet (kohalduks IKS § 24, millega on üle võetud direktiivi 2016/680 artiklid 14 ja 15). Euroopa Kohus on pidanud seda oluliseks kriteeriumiks IKÜM-i kohaldamisala jaatamisel (otsus nr C-175/20, p-d 45-46). Järelikult tuleb praegusel juhul lähtuda IKÜM-is sätestatud andmesubjekti õigustest ja nende piiramise alustest. (p-d 8 ja 9)
Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist puudutava direktiivi 2015/849 artikli 41 järgi kohaldatakse direktiivi raames toimuvale isikuandmete töötlemisele IKÜM-i ja määrust 2018/1725 (reguleerib isikuandmete töötlemist liidu institutsioonides). Artikli 43 järgi tuleb selle direktiivi alusel toimuvat isikuandmete töötlemist rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärgil käsitada avaliku huvi küsimusena IKÜM-i mõistes. Kui vaidlus ei puuduta süüteomenetluses kogutud teavet, on Euroopa Kohus seda pidanud oluliseks kriteeriumiks IKÜM-i kohaldamisala jaatamisel (EKo nr C-175/20, p-d 45–46). (p 9)
Seadusandja on RahaPTS § 60 lõike 1 teist lauset kehtestades pidanud silmas juurdepääsupiirangut, mis võimaldab piirata ka andmesubjekti õigusi. Sätte kohaldamine andmesubjekti õiguste piiramiseks peab olema vajalik ja proportsionaalne, arvestades IKÜM artiklist 15 andmesubjektile võrreldes teiste isikutega tulenevaid õigusi. RahaPTS § 60 lõike 1 teine lause ei piira andmesubjekti õigusi vahetult seaduse alusel, vaid annab selleks RAB-i juhile kaalutlusõiguse. (p-d 11 ja 12)
Andmesubjekti õiguste piiramine peab olema kooskõlas IKÜM artikliga 23, mis seab nõuded seadusandlikule meetmele, millega andmesubjekti õigusi piiratakse (vt IKÜM artikli 23 alusel seadusandliku meetme sätestamise kohta EKo asjas C-175/20, p-d 56–57). (p 14)
|
| 3-19-1207/21
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.01.2021 |
|
Sotsiaalkindlustusameti poolt dokumendiregistris isikuandmeid sisaldavate dokumentide registreerimine ja neile juurdepääsu andmine kui isikuandmete töötlemine on IKÜM kohaldamisalas (IKS § 1 lg 1 p 1, HMS § 7 lg 4). (p 14)
Liikmesriigi seadusandja on pädev reguleerima kahju hüvitamist nii juhul, kui see on tekitatud riigisisese õiguse rikkumisega, kui ka juhul, mil kahju tekitamisel rikuti EL õigust. Riigisisese riigivastutusõiguse ja EL õiguse vastuolu korral tuleb riigisisene norm või selle vastav osa EL õigusega seotud kahjuasjades jätta kohaldamata (RKHKo 3-3-1-84-12, p 20). Seejuures tuleb silmas pidada, et liikmesriigi õigusnormid ei tohi olla ebasoodsamad, kui kohaldatakse sarnastes riigisiseses õiguses sätestatud olukordades (samaväärsuse põhimõte), ning need ei või muuta liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vrd nt EKo C-295/04-C-298/04: Manfredi, p-d 62-64, 98). See kehtib ka kahjuhüvitise rahas väljamõistmise ja suuruse üle otsustamisel. Isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 ei nõua hoiatava või karistusliku eesmärgiga kahjuhüvitist. Detailne karistava ja heidutava iseloomuga trahvide määramise normistik on toodud üldmääruse art-s 83. Olukorras, kus EL õigus ei nõua hoiatava või karistusliku eesmärgiga kahjuhüvitist, tuleks see välja mõista vaid juhul, kui sellist hüvitist saab välja mõista analoogse riigisisese normi alusel algatatud vaidluses (EKo C-295/04-C-298/04: Manfredi, p-d 92-93; vrd ka nt C-407/14: Arjona Camacho). Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduses 146 tehtud viidet „täielikule ja tõhusale“ hüvitisele tuleb Euroopa Kohtu praktikat silmas pidades sisustada kui kohustust hüvitada tegelikult tekkinud kahju (vrd nt EKo C-407/14: Arjona Camacho, p-d 33-34; C-481/14: Hansson, p-d 33-35; C-99/15: Liffers, p 25). Vaidlustatud akti tühistamine või õigusvastasuse tuvastamine võib sõltuvalt asjaoludest olla piisav tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (vt nt F-46/09, V vs. parlament, p 167; C-239/12 P: Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, p 72). (p-d 17, 18)
Asjaolu, et isiku seaduslik esindaja on andnud varem nõusoleku andmete avalikustamiseks ajakirjanduses, ei muuda rehabilitatsiooniplaanile juurdepääsupiirangu lisamata jätmist õiguspäraseks (vrd ka RKHKo 3-3-1-85-15, p 18; RKTKo 3-2-1-18-13, p 16). Need isikuandmete töötlemise toimingud on tehtud erinevatel õiguslikel alustel ja erinevatel eesmärkidel. Isiku nõusolek isikuandmete töötlemiseks hõlmab üksnes samal eesmärgil või samadel eesmärkidel tehtavaid isikuandmete töötlemise toiminguid (isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 lg 1 p a, põhjendus 32 neljas lause). Kui vastutav töötleja töötleb isikuandmeid avaliku võimu teostamiseks, tuleb rangelt järgida vastavas õiguslikus aluses sätestatud isikuandmete töötlemise eesmärki ja isikuandmete töötlemise põhimõtteid (art 5; art 6 lg 1 p e, lg 3; art 9 lg 2 p-d b, g, h). (p 21)
Eriliiki isikuandmetega rehabilitatsiooniplaani avalikustamine rikub eraelu puutumatust (PS § 26, puuetega inimeste õiguste kaitse konventsiooni art 22). Lisaks isiku üldisele isikuandmetele (nimi, vanus, kontaktandmed, hariduskäik) tungib rehabilitatsiooni plaanis sisalduvate andmete (arsti, logopeedi ja füsioterapeudi kirjeldused ja hinnangud isiku vaimse ja füüsilise tervise ja arengu kohta jms) avalikustamine eraelu puutumatuse tuumiksfääri. (p 22)
Andmesubjekti puue ja sellest tulenev haavatavus ei tähenda seda, et isikut koheldakse just nende asjaolude tõttu eriliigiliste isikuandmete õigusvastasel avalikustamisel alavääristavalt või muul viisil inimväärikust alandavalt (vt ka PIK art 22 viimane lause). (p 23)
Rehabilitatsiooniplaanis sisalduvate eriliigiliste isikuandmete õigusvastase avalikustamise ja seeläbi eraelu puutumatuse rikkumise tagajärjel tekib isikul mittevaraline kahju, mis hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hingelise valu ja kannatuste tundmine eeldab üldjuhul isiku arusaamisvõimet. Isegi kui isikul on vaimupuue ning see, kas ja kuivõrd ta mõistis toimunut ja seeläbi tegelikult hingelist valu ja kannatusi tundis, ei ole tuvastatud, tuleb lugeda kahju tekkinuks. Isiku terviseseisundit, käitumist ja iseloomu kirjeldavate isikuandmete avalikustamine ja seeläbi eraelu puutumatuse tuumiksfääri rikkumine võib mõjutada isiku turvatunnet suhtluses avaliku võimuga ja põhjustada kartust saada avalikkuse silmis häbimärgistatud. Isiku vaimupuue ei või tuua kaasa tema isikuandmete nõrgemat kaitset võrreldes täisteovõimega isikutega. See seisukoht ei ole vastuolus ka VÕS § 128 lg 5 sõnastusega („eelkõige“). (p-d 24, 24.1)
Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õigusrikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest. Kui tegelikult isikule tekkinud kahju ei ületa lävendit, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist rahas, ei ole süü täpsel vormil tähtsust. (p-d 26, 27)
Rehabilitatsiooniplaan sisaldab palju eriliiki isikuandmeid, s.o andmeid, mis on oma olemuselt põhiõiguste ja -vabaduste seisukohast eriti tundlikud (vt üldmääruse põhjendus 51). Seetõttu on usaldusväärsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtte (üldmääruse art 5 lg 1 p f) tagamiseks võetavad meetmed ja nende range järgimine eriti oluline (vt üldmääruse art 24 lg 1, art 32, põhjendused 74, 75, 83). Andmete töötlemise isikulised, tehnilised ja organisatoorsed meetmed peavad maandama ohte ning tagama turvalise andmetöötluse, vältimaks ebaseaduslikku isikuandmete avalikustamist ja seeläbi isiku õiguste rikkumist (nt üldmääruse art 32 lg 1 p b „kestev konfidentsiaalsus“, p d „korrapärase testimise ja hindamise kord“). Kuigi raske tagajärje tekkimise ohtu leevendab asjaolu, et dokumendiregistris olevad dokumendid ei ole üldiseid interneti otsingumootoreid kasutades leitavad, ei tee see ohtu olematuks. Välistatud ei ole juhuslik tutvumine. Avaliku teabe taaskasutuse nõude tagamiseks on dokumendiregister ulatuses, milles ei ole kehtestatud juurdepääsupiiranguid, masinloetav ja allalaaditav (vt AvTS § 29 lg 4, § 28 lg 1 p 31 ja § 31 lg 4 koostoime). (p-d 27.1, 27.2)
|
| 1-19-8262/17
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.04.2020 |
|
Kuna kriminaalmenetluse seadustikus pole erikorda kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist, tuleb tutvumisloa taotlused lahendada üldises korras selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Eeskätt võib õiguslik alus kriminaal- või kohtutoimikuga tutvumiseks tuleneda isikuandmete kaitse seadusest, avaliku teabe seadusest või arhiiviseadusest. Kõigi nende seaduste alusel esitatud tutvumisloa taotlusi menetletakse haldusmenetluse korras. Menetledes osutatud seaduste alusel esitatud toimikuga tutvumise taotlust, tegutseb maakohus haldusorganina, täites materiaalselt haldusülesannet, mitte õigusemõistmise funktsiooni. (p-d 43 ja 44)
Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)
Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)
KrMS § 385 p 16 hõlmab vaid keeldu vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu otsustusi, millega kontrollitakse kohtu alla andmise eeldusi (õige kohtualluvus, süüdistusakti nõuetelevastavus ja menetlust välistavate asjaolude puudumine). Kui kohtu alla andmise määrus sisaldab selliste küsimuste lahendust, mis pole käsitatavad kohtu alla andmise eelduste tuvastamisena, tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas seda otsustust saab määruskaebemenetluses vaidlustada. (RKKKm 1-17-1205/147, p-d 20-21) (p 32)
Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)
Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust on võimalik määruskaebe korras vaidlustada ka pärast kohtuistungi toimumist ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. (p-d 29–31)
Kohtuistungi avalikkuse piiramise määrus on määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 32)
Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)
KrMS § 384 lg-st 1 tuleneb ka tingimus, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada. (p 33)
Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada - olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte - iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Vajaduse korral tuleb kohtul seejuures kaaluda, kas tutvumistaotluse esitaja õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Pärast kriminaalmenetluse lõppu ei saa kohtutoimikuga tutvumiseks loa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et kriminaalasjas peetud kohtuistung oli kinnine. (p 38)
Maakohtu sisepädevuse jaotamise pädevus on tulenevalt KS § 12 lg-st 2 kohtu esimehel, välja arvatud kohtudirektori pädevusse kuuluvates küsimustes (KS § 125 lg 1). Seetõttu tuleb maakohtule esitatud taotlus kohtutoimikuga tutvumiseks lahendada üldjuhul kohtu esimehel või tema poolt selleks volitatud isikul, kelleks võib olla ka kõnealust kriminaalasja lahendanud kohtunik. Siiski võib toimiku tutvustamiseks olla nõutav kohtu esimehe enda otsustus. Teabenõude (AvTS § 6), milles taotletakse juurdepääsu lõppenud kriminaalmenetluse kohtutoimikule, peab lahendama kohtu esimees. (p 46)
Kaaludes, kas lubada kriminaalasja kohtutoimikuga tutvuda isikul, kes soovib töödelda selles kajastuvaid isikuandmeid ajakirjanduslikul eesmärgil, tuleb kohtu esimehel juhinduda mh IKS §-s 4 sätestatud põhimõtetest. (p 46)
Kohtumääruse kehtivuse lõpp ei välista selle vaidlustamist määruskaebemenetluses. Asjaolu, et kohtulahendi tühistamine pole lahendi kehtivuse lõppemise tõttu enam võimalik, ei võta edasikaebust läbi vaatavalt kohtult pädevust teha kindlaks kohtulahendi õigusvastasus. (RKKKm 3-1-1-112-16, p 47 ja RKKKm 3-1-1-52-15, p 39) (p 29)
|
| 3-3-1-58-16
|
Riigikohus |
03.11.2016 |
|
Halduskohus on pädev lahendama vaidlusi pärast kriminaalmenetluse lõppu toimikuga tutvumise ja koopiate saamise üle sõltuvalt taotletavatest andmetest kas IKS või AvTS alusel (erandjuhtudel ka ArhS alusel). Tegu on materiaalselt haldusülesande täitmisega ja KrMS erinormid puuduvad (vt selle kohta ka RKKKm nr 3-1-1-116-04 ja RKHKo nr 3-3-1-84-15). (p-d 7-9)
Asjaolu, et andmed on kogutud kriminaalmenetluse toimingutega, ei tingi iseenesest vältimatult asjassepuutuva regulatsiooni paiknemist menetlusseaduses. Õigusselguse huvides võiks kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumise kord, sh toimikuga tutvumine pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist (KrMS § 209), olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s (RKHKo nr 3-3-1-84-15). (p 10)
|
| 3-3-1-84-15
|
Riigikohus |
10.06.2016 |
|
Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel on käsitatav põhiõigusena. (p 21)
Andmesubjektile juurdepääsu võimaldamine lõpetatud kriminaalmenetluses tema kohta kogutud isikuandmetele ei ole olemuslikult kriminaalmenetluslik menetlustoiming. See ei ole suunatud toimepandud kuriteo avastamisele, tõendusteabe kogumisele ega kohtumenetluseks muude tingimuste loomisele. Samuti ei moodusta see toiming kriminaalmenetlusega ühtset tervikut, ei saa seda menetlust enam mõjutada ega ole seotud kriminaalmenetluses tehtud lahendi täitmisele pööramisega (vt ka RKKK 3-1-1-116-04). Parema õigusselguse eesmärgil võiks kriminaaltoimikuga, sh pärast arhiveerimist, tutvumise kord olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s. (p-d 20 ja 26)
Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on AvTS § 3 lg 1 tähenduses avalik teave. Sellisele teabele juurdepääsu alused ja piirangud kehtestab eriseadusena IKS. Teistsugust lahendust ei tingi ka AvTS § 39 lg-s 1 sätestatu. (p 18-19)
Põhjendatud menetluskulud ei saa üldjuhul olla apellatsiooniastmes suuremad kui esimese astme kohtus ega kassatsiooniastmes suuremad menetluskulud kui apellatsiooniastmes (vt RKHK 3-3-1-5-15; 3-3-1-46-14). Kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega (vt RKHK 3-3-1-82-14). (p 31)
IKS § 20 lg 1 p 4 laiendav tõlgendamine, mis toob kaasa isiku õiguse tutvuda isikuandmetega olulise kitsendamise, ei ole põhjendatud. Sätte sõnastusest saab järeldada, et säte on kohaldatav eeldusel, et toimub konkreetne kriminaalmenetlus, mitte seoses tulevikus tekkida võivate menetlustega. IKS § 20 vajaks siiski täpsustamist ning seda ka teise lõike neljandas punktis märgitu valguses. (p 24)
|
Facebook
X.com