3-23-2523/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.04.2026 |
|
Teenistusest distsiplinaarmenetluse ajaks kõrvaldamise aluseks on prognoosotsus, mis tehakse sel hetkel olemas oleva teabe põhjal. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastaseks tunnistamine ja teenistusest vabastamise aluse muutmine ei too kaasa teenistusest kõrvaldamise otsuse õigusvastasust. Kui teenistuja leiab, et prognoosotsus on vale, tuleb õiguste efektiivseks kaitseks esitada teenistusest kõrvaldamise käskkirja kehtetuks tunnistamise nõue seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Hilisem teenistusest kõrvaldamise käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõue ei ole lubatav. Kohus saab distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise õigusvastasuse korral siiski heastada isikule tekkinud negatiivsed tagajärjed ATS § 105 lg 1 teise lause kohase suurema hüvitise väljamõistmisega, kui ametniku palka on distsiplinaarmenetluse ajaks vähendatud. (p-d 9.3 ja 9.4)
Vanema isikuhooldusõigus hõlmab ka lapse isikuandmete töötlemisega seotut. Seega saab lugeda vanema teavitamisega täidetuks isikuandmete kaitse üldmääruse art-st 14 tuleneva andmesubjekti teavitamise kohustuse. (p 11.2)
|
| 3-23-1409/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.01.2026 |
|
Otsus maksehäire avaldada võib olla sõltuvalt juhtumi asjaoludest automatiseeritud otsuseks IKÜM art 22 lg 1 mõttes eeldusel, et see põhineb üksnes automatiseeritud töötlusel, s.o puudub inimese mõtestatud sekkumine. Avaldatud teave isiku maksehäire kohta võib riivata intensiivselt isiku eraelu puutumatust. Kas tegu on märkimisväärse mõjuga, sõltub erinevate asjaolude kogumis hindamisest: milliseid andmeid avaldatakse, kui kaua, kellel on võimalik nendega tutvuda, kas, kui kaua ja mil määral need andmed mõjutavad järgnevaid isiku suhtes tehtavaid otsuseid, milliseid otsuseid jms. Eesti õiguses puudub norm, mis IKÜM art 22 lg 2 p b järgi võimaldaks maksehäire andmeid avaldada üksnes automatiseeritult ning mis näeks ette ka sättes viidatud asjakohased kaitsemeetmed. (p-d 20.3 ja 20.4)
Andmekaitse Inspektsioon, kontrollides eraisikust töötleja tegevust, ja kohus, analüüsides AKI ettekirjutuse õiguspärasust, ei ole oma kontrolliulatuses piiratud ning võivad asjaolude kogumit analüüsides kujundada seisukoha, kas isikuandmete avaldamine on töötleja õigustatud huvi alusel lubatud ning kas kõnealune alus on tungiv. Selline hindamine ei ole töötleja ainuõigus. Kui töötleja on rikkunud tal lasuvat kohustust selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud, sõltuvad selle vea tagajärjed haldusmenetluse ja halduskohtumenetluses konkreetsest olukorrast. Kui menetluse käigus selgunud uued asjaolud ja tõendid on piisavad, saavad AKI ja vajaduse korral kohus neile tuginedes teha lõpliku otsuse õigustatud huvi hindamise õiguspärasuse kohta. Piiriks on põhimõte, et haldusakti õige õigusliku ja faktilise aluse otsimine ei tohiks kanduda ülemäärases mahus üle kohtumenetlusse. Kohtulik kontroll AKI otsuse õiguspärasuse üle on piiratud siiski osas, milles AKI kaalutlusõigust teostades valib meetme, millega rikkumisele reageerida. (p-d 22.2–22.3)
IKÜM art 21 asub IKÜM 3. peatükis pealkirjaga Andmesubjekti õigused. Seega on art 21 lg 1 üksnes andmesubjekti õigus ega ole vastuväite saamisel ja lahendamisel uus õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks. Ka Euroopa Kohus on nentinud, et IKÜM art-s 21 sätestatud vastuväite esitamise õigust ei saa võtta arvesse, hindamaks isikuandmete töötlemise seaduslikkust, sh IKÜM art 6 lg 1 p-s f sätestatud õigustatud huvi testi vajalikkuse kriteeriumi (EKo C-394/23 – Mousse, p-d 67–70). (p 14)
Art 21 lg 1 sätestab mh ka tõendamiskoormuse jaotuse. Andmesubjekti ülesandeks on vastuväites esile tuua oma konkreetsest olukorrast lähtudes asjaolud, mida vastutaval töötlejal tuleb arvesse võtta andmete töötlemise jätkamise otsustamisel, ning selgitada, miks on andmete avaldamine tema hinnangul ülemäärane. Vastutav töötleja võib jätkata pärast vastuväite saamist isikuandmete töötlemist vaid juhul, kui ta tõendab, et isikuandmeid töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis on kaalukam kui andmesubjekti huvid. Selleks, et andmesubjekt teaks IKÜM art 21 lg-st 1 tulenevat tõendamiskohustust ega jätaks teadmatuse tõttu asjakohaseid asjaolusid esile toomata, tuleb vastutaval töötlejal täita tal lasuvat selgitamiskohustust (vt IKÜM art 12 lg 2 esimene lause). Selgituskohustuse korrektne täitmine on eelduseks asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamisele. Tõendamiskoormus, et ta on täitnud IKÜM-st tulenevad kohustused, sh viinud läbi art 21 lg-le 1 vastava kaalumise, lasub vastutaval töötlejal. (p-d 15.1–15.2 ja 16)
Maksehäire andmete avaldamine teenib mh ka avaliku huvi eesmärki, sest aitab maksehäire andmete saamisest huvitatud krediidiandjatel järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maksehäire andmete avaldajale ei ole aga pandud kohustust andmeid avaldada ning tema jaoks on esiplaanil ja domineeriv üksnes äriline huvi: rahuldada turunõudlust maksekäitumist puudutavate andmete saamiseks ja teenida ise seeläbi tulu. Ärilist huvi on Euroopa Kohus korduvalt pidanud lubatavaks isikuandmete töötlemist õigustavaks huviks IKÜM art 6 lg 1 p f mõttes. (p-d 17 ja 17.5)
IKS § 10 ei saa olla iseseisev isikuandmete töötlemise õiguslik alus ning selle tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb lähtuda EL õigusega kooskõlalise tõlgendamise põhimõttest. Kui IKS §-s 10 sätestatud nõue on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades vastuolus IKÜM art 6 lg 1 p-ga f või mõne muu IKÜM-s sätestatud õiguse või nõudega, tuleb lähtuda IKÜM-st. IKS § 10 lg-s 1 sätestatud töötlemise eesmärki tuleb tõlgendada laialt ning see ei saa piirata õigustatud huvide ringi, mis on lubatavad IKÜM art 6 lg 1 p f mõttes. Liikmesriigi seadusandja ei või õigusnormis näha ette lõplikku õiguste ja huvide kaalumise tulemust. (p 18)
|
| 3-22-491/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.07.2025 |
|
Kuigi kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, sest tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav (RKHKo nr 3-18-360/41, p 14), ei ole üldjuhul võimalik välja mõista hüvitist, mis on suurem kui tekkinud kahju (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 1). (p 24)
Kui prokuratuur avaldab isikuandmeid suure avalikkuse huvi tõttu, mitte kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamiseks, tuleb kohaldada IKÜM-i sätteid, sest sellisel juhul ei töödelda isikuandmeid IKÜM art 2 lg 2 p-s d nimetatud eesmärkidel. (p 17)
Kuna isikul on IKÜM art 16 kohaselt õigus nõuda ebaõigete isikuandmete parandamist ja vastutaval töötlejal on IKÜM art 19 järgi üldjuhul kohustus edastada teave isikuandmete parandamise kohta kõigile vastuvõtjatele, kellele isikuandmed on avaldatud, on vastustava töötleja tegevusetus vastava taotluse saamise korral õigusvastane. (p 25)
IKÜM art 5 lg 1 p d kohaselt tagatakse isikuandmete töötlemisel, et isikuandmed on õiged ja vajaduse korral ajakohastatud ning et võetakse kõik mõistlikud meetmed, et töötlemise eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutataks või parandataks viivitamata (õigsuse põhimõte). Art 16 järgi on andmesubjektil õigus nõuda, et vastutav töötleja parandaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad ebaõiged isikuandmed. Niisiis on ebaõigete isikuandmete edastamise või avaldamisega tekitatud kahju hüvitamist iseenesest võimalik nõuda IKÜM art 82 lg 1 alusel niivõrd, kuivõrd ebaõigete isikuandmete avaldamine kujutab endast IKÜM-i rikkumist. Samas on IKÜM-i põhjenduses 146 märgitud, et IKÜM art 82 ei mõjuta muude liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud normide rikkumisest tuleneva kahju eest esitatavaid nõudeid. Järelikult ei välista IKÜM kahju hüvitamise nõude esitamist riigisiseste au ja head nime kaitsvate normide alusel. Kui kaebaja ei piiritle tekkinud kahju üksnes isikuandmete õigusvastase töötlemise või isikuõiguse rikkumisega tekitatud kahjuga, saab kahju hüvitada nii IKÜM art 82 lg 1 kui ka RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel. Sellises olukorras tuleb hüvitis välja mõista kaebajale soodsama normi alusel. (p-d 18-20)
Euroopa Kohus on selgitanud asjas C-667/21 tehtud otsuse p-des 88–103 IKÜM art 82 alusel mittevaralise kahju hüvitamise üldisi eeldusi. IKÜM art 82 lg 1 seab hüvitise saamise õiguse sõltuvusse kolme elemendi samaaegsest esinemisest: IKÜM-i rikkumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Vastutava töötleja vastutuse eeldus on ka süü, mida eeldatakse, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud tegu ei ole talle omistatav. Art 82 ei nõua, et selle sätte alusel mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetava kahjuhüvitise summa kindlaksmääramisel võetaks arvesse süü suurust. Osas, milles IKÜM ei reguleeri kahju hüvitamist, ning niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus EL i õigusest tulenevate võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, kohaldub liikmesriigi õigus, mh RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatu (RKHKo nr 3-20-1449/54, p 19; vt ka p 28). Kuna IKÜM ei sisalda kahjuhüvitise suuruse määramise sätet, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras kehtestada kriteeriumid, mis võimaldavad kindlaks määrata makstava hüvitise ulatuse, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid (C-300/21, p 54). Seega ei saa ka IKÜM art 82 kohaldamisel piirduda pelgalt selle sättega, vaid hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb kohaldada asjakohaseid RVastS-i ja VÕS-i sätteid. Seejuures peab arvestama, et neid ei tohi kohaldada vähem soodsalt kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvatel sarnastel olukordadel (võrdväärsuse põhimõte). Ka ei tohi need muuta liidu õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte, vt C-300/21, p 53). Küll tuleb silmas pidada, et IKÜM art 82 alusel välja mõistetaval hüvitisel ei ole heidutavat ega karistavat funktsiooni. Euroopa Kohus on selgitanud, et see, kui raske oli IKÜM-i rikkumine, mis kahju põhjustas, ei saa mõjutada väljamõistetava kahjuhüvitise suurust isegi siis, kui tegemist pole varalise, vaid mittevaralise kahjuga. Seejuures ei tohi väljamõistetav summa olla nii suur, et see ületab kahju täieliku hüvitamise. (C-667/21, p 86.) IKÜM-i põhjenduses 146 on selgitatud, et andmesubjektid peaksid saama täieliku ja tõhusa hüvitise kahju eest, mida nad on kandnud. Euroopa Kohtu hinnangul tuleb IKÜM art 82 lg-le 1 tuginevat rahalist hüvitist pidada „täielikuks ja tõhusaks“, kui see võimaldab täielikult hüvitada selle määruse rikkumisega tegelikult tekitatud kahju, ilma et täieliku hüvitamise jaoks oleks vaja välja mõista karistuslikku kahjuhüvitist (C-300/21, p 58). (p-d 22-23)
Kui kaebaja ei piiritle ebaõigete andmete edastamise või avaldamisega tekkinud kahju üksnes isikuandmete õigusvastase töötlemise või isikuõiguse rikkumisega tekitatud kahjuga, saab kahju hüvitada nii IKÜM art 82 lg 1 kui ka RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel. Sellises olukorras tuleb hüvitis välja mõista kaebajale soodsama normi alusel. (p 20)
|
| 3-22-2022/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
Üldjuhul kohaldub vangla tegevusele vangistuse täideviimisel IKS, mille aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a direktiiv 2016/680 (nn õiguskaitseasutuste direktiiv). See on nii aga vaid juhul, kui vangla tegutseb konkreetses õigussuhtes isikuandmete töötlemisel õiguskaitseasutusena. Kui vangla töötleb isikuandmeid väljaspool karistuse täideviimise ülesande täitmist, tuleb järgida IKÜM-is sätestatut, kusjuures IKÜM ja direktiiv suhestuvad reegel-erand põhimõttel. Vanglateenistujale juurdepääsu võimaldamine kinnipeetava ja psühholoogi vaheliste vestluste kokkuvõtetele ning kokkuvõtetes kirjeldatud isikuandmete esitamine kinnipeetava iseloomustuses enne tähtaega vabastamise menetluses maakohtule, on selgelt osaks karistuse täideviimisest, millele kohaldub IKS ja seega RVastS. (p-d 17 ja 20)
Kinnipeetav võib üldjuhul lähtuda eeldusest, et tema ja psühholoogi vaheline vestlus on ravi eesmärgil peetav konfidentsiaalne vestlus. Kui vestlus toimub karistuse täideviimise eesmärgil, tuleb vanglal sellest teavitada kinnipeetavat talle arusaadaval viisil ja veenduda, et kinnipeetav seda ka mõistab. (p 22.3)
Kui vestlused psühholoogiga on psüühika- ja käitumishäirete ravi osaks, võib psühholoog olla VÕS § 768 lg 1 mõttes tervishoiuteenuse osutamisel osalevaks isikuks, kellele laieneb patsiendisaladuse hoidmise kohustus (kehtiva TTKS-i järgi võib ta eelduste täidetusel olla ka tervishoiutöötaja). (p 22.4)
|
| 3-20-332/39
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.03.2022 |
|
Kaebaja soovis oma pöördumistega RAB-ilt teada saada, kas RAB on tema kohta Eesti või välisriigi krediidiasutustele või välisriigi ametiasutustele edastanud teavet või esitanud ettekirjutusi või järelepärimisi, milles on viidatud rahapesu kahtlusele. Seega taotles ta enda kohta käivate isikuandmete väljastamist. Asja toimikust ei nähtu, et vaidlus puudutaks süüteomenetluses kogutud teavet (kohalduks IKS § 24, millega on üle võetud direktiivi 2016/680 artiklid 14 ja 15). Euroopa Kohus on pidanud seda oluliseks kriteeriumiks IKÜM-i kohaldamisala jaatamisel (otsus nr C-175/20, p-d 45-46). Järelikult tuleb praegusel juhul lähtuda IKÜM-is sätestatud andmesubjekti õigustest ja nende piiramise alustest. (p-d 8 ja 9)
Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist puudutava direktiivi 2015/849 artikli 41 järgi kohaldatakse direktiivi raames toimuvale isikuandmete töötlemisele IKÜM-i ja määrust 2018/1725 (reguleerib isikuandmete töötlemist liidu institutsioonides). Artikli 43 järgi tuleb selle direktiivi alusel toimuvat isikuandmete töötlemist rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärgil käsitada avaliku huvi küsimusena IKÜM-i mõistes. Kui vaidlus ei puuduta süüteomenetluses kogutud teavet, on Euroopa Kohus seda pidanud oluliseks kriteeriumiks IKÜM-i kohaldamisala jaatamisel (EKo nr C-175/20, p-d 45–46). (p 9)
Seadusandja on RahaPTS § 60 lõike 1 teist lauset kehtestades pidanud silmas juurdepääsupiirangut, mis võimaldab piirata ka andmesubjekti õigusi. Sätte kohaldamine andmesubjekti õiguste piiramiseks peab olema vajalik ja proportsionaalne, arvestades IKÜM artiklist 15 andmesubjektile võrreldes teiste isikutega tulenevaid õigusi. RahaPTS § 60 lõike 1 teine lause ei piira andmesubjekti õigusi vahetult seaduse alusel, vaid annab selleks RAB-i juhile kaalutlusõiguse. (p-d 11 ja 12)
Andmesubjekti õiguste piiramine peab olema kooskõlas IKÜM artikliga 23, mis seab nõuded seadusandlikule meetmele, millega andmesubjekti õigusi piiratakse (vt IKÜM artikli 23 alusel seadusandliku meetme sätestamise kohta EKo asjas C-175/20, p-d 56–57). (p 14)
|
| 3-16-2348/21
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.02.2019 |
|
Andmetele juurdepääsu andmisest keeldumise vaidlustamise korral ei ole kohtul üldjuhul võimalik andmekandja kui tõendiga vahetult tutvumata otsustada juurdepääsupiirangu kohaldamise õiguspärasuse üle. Millises mahus tuleb kohtul vaidlusalune andmekandja vastustaja väidete õigsuse kontrollimiseks läbi töötada ja kui detailsed peavad olema kohtu põhjendused, sõltub konkreetsest juhtumist. Väga mahukate andmekandjate puhul piisab, kui kohus näitab pisteliselt, miks õiguslik alus keeldumiseks esineb või puudub või miks peaks isikuandmete töötleja uuesti juurdepääsu andmise üle otsustama. (p 15, vt ka p-d 13 ja 14)
PS § 44 lg 3 teisel lausel põhinevas IKS v.r § 20 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel piiratakse, kui see võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. Tegu on esmapilgul imperatiivse normiga (sellele näib osutavat sõna „piiratakse“), kuid see sisaldab siiski kaalutlusõigust. Kui sätet tõlgendada viisil, et see ei näe ette kaalutlusõigust, võiks see kaasa tuua põhiseadusvastase tulemuse. Selleks et piirata isikuandmetele juurdepääsu IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel, tuleb esiteks tuvastada, et juurdepääsu andmisega võib kaasneda teise isiku õiguste riive, ning teiseks kaaluda omavahel andmesubjekti juurdepääsuõigust ja teise isiku õiguse riivet. Teise isiku õiguse riive all ei tule mõista üksnes olukorda, kus juurdepääsuõiguse andmisel avaneks võimalus tutvuda teise isiku isikuandmetega. Teise isiku õigusena tuleb kõne alla mistahes õigusnormile tuginev subjektiivne õigus. Siiski pole igasugune teise isiku õiguste riive piisav selleks, et keelduda andmesubjektile juurdepääsuõiguse andmisest. Keeldumine on lubatav, kui juurdepääs võib kaasa tuua teise isiku õiguste riive määral, mis on kaalukam kui andmesubjekti juurdepääsuõigus. Seejuures piisab kriteeriumi „võib kahjustada“ täidetusest. Andmesubjekt ei pea põhjendama, miks ta oma isikuandmetele juurdepääsu soovib. Siiski võib põhjendus (nt on isikuandmetele juurdepääsu vaja mõne teise õiguse, sh kaitseõiguse teostamiseks) aidata isikuandmete töötlejal otsustada, kelle õigus on kaalukam. Vajaduse korral tuleb isikuandmete töötlejal see andmesubjektilt üle küsida. (p 18)
Lisaks IKS v.r § 20 lg-s 1 sätestatud alustele võivad eriseadustes sisalduda juurdepääsupiiranguid täpsustavad erinormid. Andmata hinnangut, kas see on praeguses asjas kohaldatav, on selliseks erinormiks ka KVS § 6 lg 2, mis kohustab hoidma korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsena. Teavitamise fakt hõlmab ka teabe andja isikuandmeid. Selleks et tagada tõhus teavitajate kaitse ja rikkumistele reageerimine, tuleb korruptsioonijuhtumit mõista laiemalt kui vaid korruptsioonisüüteo koosseisuna määratletud tegu. Vastasel juhul heidutataks võimalikust rikkumisest teada andjaid. Neilt ei saa nõuda võimet ette näha, millise süüteokoosseisu järgi võimalik rikkumine lõpuks kvalifitseeritakse. (p 19)
PS § 44 lg 3 teisel lausel põhinevas IKS v.r § 20 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel piiratakse, kui see võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. Tegu on esmapilgul imperatiivse normiga (sellele näib osutavat sõna „piiratakse“), kuid see sisaldab siiski kaalutlusõigust. Kui sätet tõlgendada viisil, et see ei näe ette kaalutlusõigust, võiks see kaasa tuua põhiseadusvastase tulemuse. Selleks et piirata isikuandmetele juurdepääsu IKS v.r § 20 lg 1 p 1 alusel, tuleb esiteks tuvastada, et juurdepääsu andmisega võib kaasneda teise isiku õiguste riive, ning teiseks kaaluda omavahel andmesubjekti juurdepääsuõigust ja teise isiku õiguse riivet. Teise isiku õiguse riive all ei tule mõista üksnes olukorda, kus juurdepääsuõiguse andmisel avaneks võimalus tutvuda teise isiku isikuandmetega. Teise isiku õigusena tuleb kõne alla mistahes õigusnormile tuginev subjektiivne õigus. Siiski pole igasugune teise isiku õiguste riive piisav selleks, et keelduda andmesubjektile juurdepääsuõiguse andmisest. Keeldumine on lubatav, kui juurdepääs võib kaasa tuua teise isiku õiguste riive määral, mis on kaalukam kui andmesubjekti juurdepääsuõigus. Seejuures piisab kriteeriumi „võib kahjustada“ täidetusest. Andmesubjekt ei pea põhjendama, miks ta oma isikuandmetele juurdepääsu soovib. Siiski võib põhjendus (nt on isikuandmetele juurdepääsu vaja mõne teise õiguse, sh kaitseõiguse teostamiseks) aidata isikuandmete töötlejal otsustada, kelle õigus on kaalukam. Vajaduse korral tuleb isikuandmete töötlejal see andmesubjektilt üle küsida. (p 18)
Juurdepääsupiiranguid täpsustavaks erinormiks on ka KVS § 6 lg 2, mis kohustab hoidma korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsena. Teavitamise fakt hõlmab ka teabe andja isikuandmeid. Selleks et tagada tõhus teavitajate kaitse ja rikkumistele reageerimine, tuleb korruptsioonijuhtumit mõista laiemalt kui vaid korruptsioonisüüteo koosseisuna määratletud tegu. Vastasel juhul heidutataks võimalikust rikkumisest teada andjaid. Neilt ei saa nõuda võimet ette näha, millise süüteokoosseisu järgi võimalik rikkumine lõpuks kvalifitseeritakse. (p 19)
Sõltumata sellest, kas juurdepääsu andmisest keeldutakse IKS v.r § 20 lg-s 1 sätestatud alusel või seda täpsustavas erinormis sätestatud alusel, tuleb juurdepääsu andmisest keeldumist põhjendada (IKS v.r § 19 lg 3, HMS § 43 lg 4). Põhjendada tuleb ka seda, miks ei ole võimalik teabekandja (nt dokumendi) või nende kogumi (nt toimiku) osaline väljastamine, s.o vaid kaebaja isikuandmeid puudutavas osas, või soovitud isikuandmetest osade isikuandmete väljastamine. Kui isikuandmete töötleja keeldub täielikult isikuandmete väljastamisest, peavad keelduvast otsusest nähtuma põhjendused, miks teabekandjal andmete kinni katmine või eemaldamine, dokumentide teisiti süstematiseerimine vms ei ole praktiliselt kasutatavad. IKS v.r § 20 lg-s 1 või erinormis sätestatud alusel keeldumise korral võib põhimõtteliselt arvestada kaalutlusargumendiga, et juurdepääsu andmine on ülemäära keeruline või põhjustaks ebamõistliku halduskoormuse. Seda ei või teha siiski kergekäeliselt. (p 20)
IKS v.r § 20 lg-s 1 või erinormis sätestatud alusel juurdepääsuõigusest keeldumisel ei pruugi isikuandmete töötlejal detailsete põhjenduste esitamine olla iga kord võimalik ilma, et ta rikuks temal lasuvat seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustust. See ei välista aga kohustust olla valmis nende esitamiseks kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse halduskohtus. Seejuures saab halduskohus vajaduse korral kuulutada menetluse osaliselt kinniseks (HKMS § 77 lg 1, TsMS § 38), eemaldada kaebaja vastavas osas menetlustoimingutelt (HKMS § 79) ja piirata tema õigust tutvuda toimikuga (HKMS § 88). (p 21)
|
| 3-15-2079/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.05.2018 |
|
Isikule peab olema tagatud PS § 44 lg-s 3 sätestatud põhiõigus tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes hoitavate andmetega. Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ja seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. PS § 44 lg 3 kohased andmesubjekti õigused suhtes avaliku ülesande täitjaga ei ole siiski piiramatud – neid võib piirata, kui selle näeb ette isikuandmete kaitse seadus (nt IKS § 20), eriseadus või Euroopa Liidu otsekohalduv õigusakt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 24). (p-d 14–15)
Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). (p 15, vt ka isikuandmete kaitse direktiivi kohta p 17)
Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs teabele ja isikuandmetele. Finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ning juurdepääs avalikule teabele ja isikuandmetele on erand. Järelevalveasutused on küll kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid, kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele. (p 21)
Ainuüksi asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu see, et isikul puudub õigus saada isikuandmete töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid või nõuda nende parandamist (vt IKS §-d 19 ja 21). Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ning seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. (p 15)
Ebaõigeid isikuandmeid ei ole kohustatud parandama üksnes andmete looja, vaid ka see, kes on andmed saanud kolmandalt isikult, kuid kes tuvastab nende ebaõigsuse (vt IKS § 24 p 6). Andmete parandamisel lasub parandajal (sh haldusorganil) üldjuhul kolmandate isikute teavitamise kohustus, kuid andmete parandamist kolmandate isikute andmekogudes parandaja tagada ja isik haldusorganilt nõuda ei saa – haldusorgan saab üksnes täita teavitamiskohustust. (p 24)
Õigus nõuda isikuandmete parandamist ei ole siiski piiramatu. Alused, mil võib jätta rahuldamata andmesubjekti nõude parandada tema isikuandmed, on üldnormidena sätestatud IKS § 21 lg-s 3 koostoimes IKS §-ga 20 (vt ka isikuandmete kaitse direktiivi kohta p 17). (p 25)
Finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul puudub õigus nõuda finantsjärelevalve käigus kogutud andmete parandamist, sest see võib kahjustada finantsjärelevalveorgani ametisaladuse hoidmise kohustust (vt FIS § 54 lg 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus. (p 26)
Finantsjärelevalve hõlmab kogu Finantsinspektsiooni tegevust finantsjärelevalve subjektidega (vt FIS § 2 lg-d 1 ja 2), et ennetada ohtu, selgitada see välja, tõrjuda rikkumist ja kõrvaldada see, tagamaks FIS § 3 lg-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamine (FIS § 6 lg 4, KorS § 2 lg 4). (p 18)
Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs teabele ja isikuandmetele. Finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ning juurdepääs avalikule teabele ja isikuandmetele on erand. Järelevalveasutused on küll kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid, kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele. (p 21)
Finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul puudub õigus nõuda finantsjärelevalve käigus kogutud andmete parandamist, sest see võib kahjustada finantsjärelevalveorgani ametisaladuse hoidmise kohustust (vt FIS § 54 lg 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus. (p 26)
|
| 3-3-1-84-15
|
Riigikohus |
10.06.2016 |
|
Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel on käsitatav põhiõigusena. (p 21)
Andmesubjektile juurdepääsu võimaldamine lõpetatud kriminaalmenetluses tema kohta kogutud isikuandmetele ei ole olemuslikult kriminaalmenetluslik menetlustoiming. See ei ole suunatud toimepandud kuriteo avastamisele, tõendusteabe kogumisele ega kohtumenetluseks muude tingimuste loomisele. Samuti ei moodusta see toiming kriminaalmenetlusega ühtset tervikut, ei saa seda menetlust enam mõjutada ega ole seotud kriminaalmenetluses tehtud lahendi täitmisele pööramisega (vt ka RKKK 3-1-1-116-04). Parema õigusselguse eesmärgil võiks kriminaaltoimikuga, sh pärast arhiveerimist, tutvumise kord olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s. (p-d 20 ja 26)
Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on AvTS § 3 lg 1 tähenduses avalik teave. Sellisele teabele juurdepääsu alused ja piirangud kehtestab eriseadusena IKS. Teistsugust lahendust ei tingi ka AvTS § 39 lg-s 1 sätestatu. (p 18-19)
Põhjendatud menetluskulud ei saa üldjuhul olla apellatsiooniastmes suuremad kui esimese astme kohtus ega kassatsiooniastmes suuremad menetluskulud kui apellatsiooniastmes (vt RKHK 3-3-1-5-15; 3-3-1-46-14). Kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega (vt RKHK 3-3-1-82-14). (p 31)
IKS § 20 lg 1 p 4 laiendav tõlgendamine, mis toob kaasa isiku õiguse tutvuda isikuandmetega olulise kitsendamise, ei ole põhjendatud. Sätte sõnastusest saab järeldada, et säte on kohaldatav eeldusel, et toimub konkreetne kriminaalmenetlus, mitte seoses tulevikus tekkida võivate menetlustega. IKS § 20 vajaks siiski täpsustamist ning seda ka teise lõike neljandas punktis märgitu valguses. (p 24)
|
| 3-3-1-46-10
|
Riigikohus |
15.09.2010 |
|
IKS § 21 lg 2 p 3 välistab sõnaselgelt andmesubjekti õiguse nõuda tema kohta kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist, kui andmed on kogutud seaduse alusel. Kuna kinnipeeturegistrisse kogutud andmed on kogutud seaduse alusel (VangS § 51 koostoimes põhimäärusega), ei ole kinnipeetaval õigust nõuda tema kohta kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist.
Kinnipeetaval ei ole õigust pääseda juurde kinnipeeturegistris tema kohta olevatele andmetele, sest kinnipeeturegistrile on piiratud juurdepääs ja andmeid väljastatakse isikule, kellel on seadusest tulenevalt asutusesiseseks tunnistatud teabele juurdepääsu õigus. Kuna andmete parandamise nõudmine eeldab, et kinnipeetaval oleks juurdepääs tema kohta tehtud kandele, ei saa ta nõuda nende andmete parandamist, mis pole talle saanud õiguspäraselt teatavaks.
Kaebus, milles taotletakse vanglalt kinnipeeturegistris olevate andmete väljastamist, tuleb tagastada HKMS § 11 lg 31 p 1 ja p 5 alusel, kui kaebaja ei ole esitanud Justiitsministeeriumile taotlust kinnipeeturegistris olevate andmete saamiseks ega vanglale vaiet andmete väljastamise jätmise peale.
Kinnipeetaval ei ole õigust pääseda juurde kinnipeeturegistris tema kohta olevatele andmetele, sest kinnipeeturegistrile on piiratud juurdepääs ja andmeid väljastatakse isikule, kellel on seadusest tulenevalt asutusesiseseks tunnistatud teabele juurdepääsu õigus. Kuna andmete parandamise nõudmine eeldab, et kinnipeetaval oleks juurdepääs tema kohta tehtud kandele, ei saa ta nõuda nende andmete parandamist, mis pole talle saanud õiguspäraselt teatavaks. Seetõttu tuleb kaebus sellise osas tagastada HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel.
|
Facebook
X.com