https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 106| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-21-2428/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.12.2023

VMS § 2103 ei paku tuge tõlgendusele, et humanitaarsetel kaalutlustel antavat elamisluba ei saa isik ise taotleda. Samas ei pruugi VMS § 2103 leidmine olla välismaalase jaoks olla lihtne, et sellele taotluse esitamisel tugineda. Kõnealune alus paikneb välismaalaste seaduse jaotises pealkirjaga „Tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks“ ning elamisloa taotluse vormil paigutuks see taotletavate aluste loetelus, kus taotlejal tuleb märkida soovitud aluse ette ristike, aluse alla „püsivalt Eestisse elama asumiseks“. Kumbki ei osuta neist kaudseltki humanitaarkaalutlustele. (p 15.4)

VMS § 2103 sõnastusest ei nähtu eeldus, et see oleks kohaldatav üksnes erakorraliste asjaolude ootamatu ilmnemise korral, kuid olukorra ettenägematus võib olla üheks kaalutluseks otsuse tegemisel elamisloa andmise üle. (p 15.6)

3-22-2509/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.12.2023

Rahvusvahelist kaitset taotlev isik peab esitama võimalikult kiiresti varjupaigataotluse koos põhjenduste ning tõenditega. Taotluste puhul, mis põhinevad üldtuntud ohul, eeldatakse, et asukohariigi ametiasutused hindavad seda ohtu omal algatusel (vt nt EIKo-d Hirsi Jamaa jt vs. Itaalia [suurkoda] 23. veebruar 2012, nr 27765/09, p-d 131–133, ja M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka [suurkoda], 21. jaanuar 2011, nr 30696/09, p 366). Seevastu individuaalsel ohul põhinevate taotluste puhul peab taotleja sellisele ohule tuginedes seda põhjendama. Kui asukohariik saab aga teada konkreetse isikuga seotud asjaoludest, mis võivad teda päritoluriiki tagasipöördumisel ohustada, tuleb asukohariigi ametiasutustel sellega omal algatusel tegeleda (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, nr 43611/11, p 127). (p 18.4)

Arvesse tuleb võtta nii üldist olukorda päritoluriigis kui ka taotleja isiklikku seisundit (vt EIKo Vilvarajah jt vs. Ühendkuningriik, 30. oktoober 1991, nr-d 13163/87; 13164/87; 13165/87; 13447/87; 13448/87, p 108) ja seda, kas taotleja põhilugu oli kogu menetluse vältel järjepidev või kui esinesidki mõned ebakindlused, siis kas need ohustavad jutu üldist usaldusväärsust. Analüüsida tuleb, kas ajutisest vahistamisest päritoluriigis on möödunud märkimisväärne aeg ja kas pärast seda on taotleja saanud päritoluriigis oma tööd ning elu tavapäraselt jätkata või on mingeid märke ametivõimude edasisest tähelepanust taotleja suhtes (S.F. jt vs. Rootsi, nr 52077/10, p 67). (p 18.5)


HKMS § 158 lg 31 tähendab rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasuse üle käivas vaidluses nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. See säte laieneb nii menetlusele halduskohtus kui ka apellatsioonimenetlusele ja kassatsioonimenetluse iseärasustega ka menetlusele Riigikohtus. (p-d 12, 12.2)

Kohtud pidanuks PPA-le taotluse uueks läbivaatamiseks tagasisaatmise asemel ise andma hinnangu kohtuotsuse tegemise hetkeks ilmnenud asjaoludele ja sellest lähtuvalt kas PPA otsuse jõusse jätma või pagulasstaatuses veendumise korral kohustama PPA-d andma kaebajale rahvusvaheline kaitse. Muutunud asjaoludest tingitud olukorras ei ole päritoluriigi teabe analüüsi kohustus eeskätt PPA-l. Kohtumenetluse õige ja seadusliku tulemuse eest vastutab kohus, mitte menetlusosaline. Pagulasstaatuse hindamine ei ole kaalutlusõiguse küsimus, vaid hindamisotsus ja kõike, mida on pärast PPA otsuse tegemist kohtumenetluse ajal võimalik hinnata, tuleb hinnata kohtul. Vastasel korral ei ole tagatud menetluse tõhusus ja rahvusvahelise kaitse otsustamise operatiivsus, sest asjaolud võivad keeruliste sündmuste puhul pidevalt muutuda. (p-d 14–15)

Isegi kui direktiivi 2013/32/EL eesmärk ei ole kehtestada ühiseid nõudeid osas, mis puudutavad pädevust teha rahvusvahelise kaitse taotluse kohta pärast esmase otsuse tühistamist uus otsus, tuleneb direktiivi eesmärgist, et liikmesriigid peavad kohandama oma riigisisest õigust nii, et pärast esmase otsuse tühistamist ja asja tagasisaatmist haldusorganile tehakse kiiresti uus otsus ning see otsus on kooskõlas kohtu tühistamisotsuses sisalduva hinnanguga (EKo Altheo, C-585/16, p-d 147 ja 148). Selline tõlgendus vastab direktiivi eesmärkidele tagada taotluste võimalikult kiire menetlemine ja direktiivi soovitav toime ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47, s.o õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile. (p 16.2)

Kohtud saavad olenevalt konkreetsest asjast ise piisava põhjalikkusega hinnata rahvusvahelise kaitse vajadust. Seda tehes tuleb neil muuhulgas lähtuda direktiivist ja kohtumenetluse ajal muutunud olustikust. See ei tähenda, et kohus peaks ise andma haldusakti, küll saab ta teha juhise haldusorganile, mis kohustab haldusakti andma. Seejuures ei ole tegemist lubamatu sekkumisega haldusorgani pädevusse, kuivõrd EL-i õigus kohustab arvesse võtma uusi asjaolusid ning tegemist on hindamis- mitte kaalutlusotsusega. Haldusorganil tuleb kohtu antud hinnanguga arvestada. Juhul, kui pärast kohtuotsust ilmneb omakorda asjaolude muutumine (nt olukord, kui režiim päritolumaal kokku kukub ja riigis pole enam sellist tagakiusu), on siiski haldusorganil vajalik teha uus ajakohastatud hindamine (vt EKo Torubarov, C-556/17, p 66). (p 16.4)

Kuigi HKMS § 158 lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, tuleb seejuures arvestada kassatsioonimenetluse eripära, st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta. Riigikohus võib arvestada üksnes uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist. (p 17)


    Kehtetu:

Genfi konventsiooni ja direktiivi 2011/95/EL kohaselt ei pea pagulaseks tunnistamiseks või täiendava kaitse saamiseks rahvusvahelise kaitse taotleja olema lahkunud oma päritoluriigist põhjendatud tagakiusamishirmu või reaalse tõsise ohu tõttu. Nõue, et isik peab pagulaseks olemiseks olema väljaspool oma riiki, ei tähenda, et ta peab tingimata olema sellest riigist lahkunud ebaseaduslikult või et ta peab olema sealt lahkunud põhjendatud hirmu tõttu. Lisaks võib ta olla otsustanud taotleda oma pagulasseisundi tunnustamist pärast seda, kui ta on juba mõnda aega välismaal viibinud. Isikut, kes ei olnud pagulane, kui ta oma riigist lahkus, kuid kellest hiljem saab pagulane, nimetatakse pagulaseks sur place. (p 18)

Asjakohased rahvusvahelise kaitse andmist põhjendavad asjaolud võivad tekkida pärast taotleja päritoluriigist lahkumist. Need asjaolud võivad olla tekkinud päritoluriigis tema äraolekul ja olla rahvusvahelise kaitse taotlejast sõltumatud, kuid neil peavad olema otsesed tagajärjed taotleja olukorrale, tekitades põhjendatud tagakiusamishirmu. Need sündmused võivad viidata asjaolude olulisele muutusele päritoluriigis, sealhulgas juba olemasolevate tegurite süvenemisele pärast taotleja lahkumist päritoluriigist. (p 18.1)

Siiski ei ole nõutav, et need sündmused toimuksid päritoluriigis. Põhjendatud hirm tagakiusamise ees võib põhineda rahvusvahelise kaitse taotleja enda tegevusel, millega ta on tegelenud pärast päritoluriigist lahkumist. Isik võib saada pagulaseks sur place omaenda tegevuse tulemusena, näiteks kui ta ühineb juba tunnustatud pagulastega või väljendab oma poliitilisi seisukohti oma asukohariigis. See, kas selline tegevus on piisav, et õigustada põhjendatud tagakiusamishirmu, tuleb kindlaks teha asjaolusid hoolikalt uurides. Eelkõige tuleks arvesse võtta, kas sellised tegevused võisid saada teatavaks isiku päritoluriigi ametiasutustele ja kuidas need ametiasutused neid tõenäoliselt hindavad. Samuti seda, kas tegevus, millele rahvusvahelise kaitse taotleja tugineb, on päritoluriigis omandatud veendumuste või suundumuste väljendus ja jätkamine. Kolmandate isikute tegevus võib samuti mõjutada taotleja individuaalset olukorda. (p 18.2)

Üldiselt on väga raske hinnata, kas isik on tõeliselt huvitatud kõnealusest tegevusest, olgu see siis poliitiline eesmärk või religioon, või kas isik on sellega tegelenud ainult selleks, et luua põgenemisjärgne alus asukohariiki jäämiseks (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, [suurkoda], 23. märts 2016, nr 43611/11, p 123; A.A. vs. Šveits, 7. jaanuar 2014, nr 58802/12, p 41). Ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti suunistes märgitakse, et sur place taotluste puhul kipuvad tekkima erilised usaldusväärsuse probleemid ning et vajalik on ümberasumise asjaolude ja tõelisuse range ja põhjalik uurimine. Niinimetatud „omakasupüüdlik“ tegevus ei tekita põhjendatud hirmu tagakiusamise ees konventsiooni alusel taotleja päritoluriigis, kui sellise tegevuse oportunistlik iseloom on kõigile, sealhulgas sealsetele ametiasutustele, ilmne ja kui isiku tagasisaatmine ei tooks kaasa tõsiseid negatiivseid tagajärgi (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, nr 43611/11, p 52; vt ka EIKm Muradi ja Alieva vs. Rootsi, 25. juuni 2013, nr 11243/13, p-d 44-45). (p 18.3)

EIK on pidanud oluliseks hinnata, kas päritoluriigi andmed on muutunud ja olukord halvenenud pärast seda, kui asukohariigi ametiasutused tegid väljasaatmist puudutava otsuse; seda kas päritoluriigis võetakse sageli kinni ja väärkoheldakse isikuid, kes osalevad rahumeelselt opositsiooniliikumises või inimõigustealases tegevuses, kas nende isikute hulgas on ainult poliitiliste organisatsioonide juhid ja muud kõrgetasemelised isikud või ähvardab igaüht, kes demonstreerib praegusele režiimile vastuhakkamist või on mingil muul moel sellele vastu, kinnipidamine ning väärkohtlemine või piinamine (EIKo S.F. jt vs. Rootsi, 15. mai 2021, nr 52077/10, p 63). (p 18.5)

Mis puudutab pagulase sur place tegevust ja vahejuhtumeid asukohariigis, siis on EIK tagasisaatmise riski kindlaksmääramisel hinnanud seda, kas taotleja on pidevalt osalenud üha intensiivsemas tõelises poliitilises ja inimõigustealases tegevuses, ilmunud fotode ning nimega nt veebisaitidel ja telesaadetes, kus ta on muu hulgas väljendanud oma individuaalseid arvamusi inimõiguste küsimustes. Selle hindamise juures võtab EIK arvesse asjakohast teavet päritoluriigi kohta, seda, kas päritoluriigi võimud jälgivad tõhusalt internetisuhtlust ja režiimikriitikuid nii päritoluriigis kui ka väljaspool; seejuures on taotleja tegevus ja väidetavad juhtumid, sh võimalikud vahistamised päritoluriigis samuti asjakohased nagu ka see, kas taotleja lahkus ebaseaduslikult ja kas tal on olemas kehtivad väljasõidudokumendid (S.F. jt vs. Rootsi, nr 52077/10, p-d 68-69). (p 18.6)

Direktiivi 2011/95/EL art 5 lg 2 eesmärk on mh välistada varjupaigaõiguse kuritarvitamine tagakiusu teadliku provotseerimisega, eriti kui see toimub pärast rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsust. Kuritarvitamisega on tegu siis, kui poliitilise tegevuse alustamise või intensiivistamise ainus või peamine eesmärk on luua provokatsiooniga tagantjärele rahvusvahelise kaitse andmise eeldusi. (p 18.7)

Kui taotleja alustas poliitilise tegevusega alles eksiilis või muutis selle oluliselt intensiivsemaks, peab ta ära näitama veenvad põhjendused, et tema motiivid olid siirad. Tuleb arvestada, et rahvusvahelise kaitse saajal ei ole takistust intensiivistada poliitilist tegevust pärast kaitse saamist. Varjupaigamenetluse ja kohtumenetluse ajal aga ei saa taotlejal olla lõplikku kindlust, et ta ei pea pöörduma tagasi päritoluriiki. Mistahes eksiilis toimunud poliitilise tegevuse arvestamine avaks ulatusliku võimaluse isikutele moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. (p 18.8)

5-23-35/15 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 06.11.2023

Kuigi konkreetse normikontrolli algatanud kohtus tuli kohaldada üksnes vaidlusaluse normi ühte osa (kinnisest vanglast avavanglasse paigutamine), oli ka normi teine osa (kinnisest vanglast kinnise vangla avavangla osakonda paigutamine) samadel põhjustel põhiseadusega vastuolus ning selle kehtima jäämine tekitaks õigusselgusetust ning uusi võimalikke kohtuvaidlusi. (p 42)


Normi erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega paremini kooskõlas olevat tõlgendust (viimati RKPJKo nr 5-23-16/15, p 44). Sellest põhimõttest tuleb aga juhinduda üksnes siis, kui normil on mitu tõlgendusvõimalust (nt selles kasutatud sõnade mitmeti mõistetavuse tõttu). Eesmärk saavutada põhiseaduspärane olukord ei õigusta haldusorganit või kohut eirama kohaldatava normi selget sõnastust. Nõue austada kehtiva õigusnormi sõnastust tuleneb lõppkokkuvõttes demokraatia põhimõttest. Kui normi tekst ei võimalda põhiseaduspärast tõlgendust, on normi andjal võimalik seda muuta või normi kohaldamise üle tekkinud vaidlust lahendaval kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Samuti tuleb silmas pidada, et normi põhiseaduspärane tõlgendamine ei tooks kaasa õigusselgusetust. (p 34)


PS § 3 lõike 1 esimeses lauses väljendatud seaduslikkuse põhimõte nõuab, et alamalseisev õigusakt peab olema kooskõlas kõrgema õigusega. Seaduslikkuse põhimõte avaldub ka PS § 94 lõikes 2, mille kohaselt minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Haldusmenetluse seadus täpsustab, et haldusmenetluses võib isiku õigusi piirata ainult seaduse alusel ning määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas selle piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 27)


Termini „kord“ tõlgendamisel on Riigikohtu praktikas järjekindlalt leitud, et see saab tähendada üksnes menetluslike ja tehniliste küsimuste reguleerimist. Menetlus võib siiski hõlmata ka norme selle kohta, kuidas seaduses sätestatud sisulised tingimused välja selgitatakse. (p 41)

Määruses elamisloa olemasolu imperatiivse nõude sätestamisega on minister läinud kaugemale oma volituse piiridest ehk menetlusliku küsimuse reguleerimisest. Elamisloa olemasolu ei ole üksnes üks asjaolu, mis kogumis teistega võib vanglal aidata hinnata seda, kas kinnipeetav võib toime panna uusi õigusrikkumisi (sh kinnipidamisasutusest põgenemise) või mitte. Minister on kirja pannud reegli, mille kohaselt on põgenemisoht piisavalt välistatud üksnes nende kinnipeetavate puhul, kellel on avavanglasse paigutamise taotlemise ajal olemas elamisluba. See ei võimalda aga sisuliselt hinnata tegelikku põgenemisohtu ehk uute õigusrikkumiste toimepanemise ohtu, mille hindamist VangS § 20 lõige 1 nõuab. Seda eelkõige põhjusel, et kinnipeetav võib saada avavanglas viibides või sealt vabanedes elamisloa, samuti võib tal olla pärast kinnipidamisasutusest vabanemist õigus Eestis viibida muul õiguslikul alusel. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 5 välistab ka nende välismaalastest kinnipeetavate avavanglasse paigutamise või seal viibimise, kelle puhul sellist põgenemisohtu, mida minister vältida on soovinud, tegelikult ei ole. (p 42)


Kinnipeetava õigus kanda karistust avavanglas ei tulene vahetult põhiseadusest. Vangistus on kuriteo toimepanemise eest kohtu mõistetav karistus, mis piirab põhiõigust vabadusele. Vangistuse kui vabaduse piirangu alused ja kord peavad olema sätestatud seaduses ning kinnipeetaval on õigus sellele, et tema vangistuse täideviimisel lähtutaks seadusest. Kuivõrd seadusandja on näinud ette võimaluse, et vangistus viiakse täide avavanglas, ning sätestanud selleks vajalikud normid, on kinnipeetaval õigus sellele, et seadust järgitakse ka avavanglasse paigutamisel. (p 28)


VMS § 43 lõike 1 punkti 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. VMS § 43 lõike 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lõike 1 punktis 5 sätestatud seaduslik alus ning neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Samuti annab välismaalaste seadus kinnipidamisasutuses viibivale kinnipeetavale, vahistatule või arestialusele õiguse Eestis töötada kinnipidamisasutuses viibimise ajal (VMS § 105 lõige 1). VangS § 181 kohaselt on vanglas kinnipidamise õiend kinnipeetava isikut tõendav dokument (lõige 1) ning sellega saab kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust (lõige 3). (p 30)


Nii kinnine kui avavangla on kinnipidamisasutus VMS § 43 lõike 3 tähenduses. Seega ei pea avavanglas viibimiseks olema välismaalasest kinnipeetaval elamisluba, vaid tema õigus Eestis ajutiselt viibida tuleneb seadusest. Ühtlasi ei ole PPA-l kohustust anda kinnipeetavale elamisluba ainuüksi seetõttu, et kinnipeetav viibib avavanglas või soovib taotleda sinna ümberpaigutamist kinnisest vanglast. Kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata (VMS § 219 lõike 1 punkt 6). (p 31)

VangS § 20 lõike 3 sõnastusest tuleb järeldada, et seadusandja ei ole volitanud ministrit kehtestama avavanglasse paigutamise sisulisi tingimusi, vaid üksnes menetlust. Seejuures saab minister mh sätestada menetlusnorme seaduses sätestatud avavanglasse paigutamise eelduse – uute kuritegude toimepanemise ohu – väljaselgitamiseks. (p 41)

Täitmisplaani § 17 lõike 2 punktis 5 elamisloa olemasolu imperatiivse nõude sätestamisega on minister läinud kaugemale oma volituse piiridest ehk menetlusliku küsimuse reguleerimisest. Elamisloa olemasolu ei ole üksnes üks asjaolu, mis kogumis teistega võib vanglal aidata hinnata seda, kas kinnipeetav võib toime panna uusi õigusrikkumisi (sh kinnipidamisasutusest põgenemise) või mitte. Minister on kirja pannud reegli, mille kohaselt on põgenemisoht piisavalt välistatud üksnes nende kinnipeetavate puhul, kellel on avavanglasse paigutamise taotlemise ajal olemas elamisluba. See ei võimalda aga sisuliselt hinnata tegelikku põgenemisohtu ehk uute õigusrikkumiste toimepanemise ohtu, mille hindamist VangS § 20 lõige 1 nõuab. Seda eelkõige põhjusel, et kinnipeetav võib saada avavanglas viibides või sealt vabanedes elamisloa, samuti võib tal olla pärast kinnipidamisasutusest vabanemist õigus Eestis viibida muul õiguslikul alusel. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 5 välistab ka nende välismaalastest kinnipeetavate avavanglasse paigutamise või seal viibimise, kelle puhul sellist põgenemisohtu, mida minister vältida on soovinud, tegelikult ei ole. (p 42)

5-23-6/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 22.06.2023

Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul. (p 44)


PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 63)

Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. (p 74)

Kui riivel on mitu eesmärki ning puudub üks meede, mis võimaldaks mõlemat eesmärki sama efektiivselt saavutada, tuleb hinnata eelkõige põhiõiguste riive mõõdukust. (p 76)


Perekonnapõhiõigus annab igaühele õiguse oodata, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Isikul on ka õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Seadusandja peab kehtestama perekonnapõhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused. (p 54)

Perekond põhiseaduse tähenduses hõlmab üldjuhul perekonna tuumikut, vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kuid ka täiskasvanud lapsi ja vanemaid, kelle vahel on sõltuvussuhe. (p 54)

Perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ja sotsiaalseid vajadusi. Perekonnaelu hõlmab ka õigust üksteise eest hoolitseda, seda nii ainelise abi andmise kui isikliku hoolduse näol. (p 55)

Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. Välismaalase õigus Eestis elada võib tuleneda seaduse alusel välja antud elamisloast. (p 56)


PS § 27 lõige 5, mis paneb perekonnaliikmetele kohustuse hoolitseda abivajavate liikmete eest. (p 55)


Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. (p 56)


PS § 12 lõikes 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. (p 60)

Nii nagu teisedki põhiseaduses tagatud põhiõigused, ei ole ka perekonnapõhiõigus ega võrdsuspõhiõigus absoluutsed. (p 62)

Perekonnapõhiõigust lubab põhiseadus piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. PS § 12 lõikes 1 tagatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ehk piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Seetõttu lähtub kolleegium perekonnapõhiõiguse kui kõrgema kaitsestandardiga põhiõiguse piiramise legitiimsetest eesmärkidest, kontrollides seejuures võrdsuspõhiõiguse riivet koostoimes perekonnapõhiõiguse riivega (arvestades võrdsuspõhiõiguse riivet perekonnapõhiõiguse riive proportsionaalsuse kontrollimisel). (p 63)


Sotsiaalkaitse korraldust Eestis reguleeriv SÜS laiendab selles sätestatud õigused ja kohustused ka pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elavale, samuti tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele. (p 73)


Kuigi tervislikud põhjused võivad riigist väljasaatmise välistada üksnes erandjuhtudel, siis õigust tervise kaitsele võib riivata nii riigist lahkumine iseenesest (kui reisimine on isikule ülemäära koormav) kui ka vajalike ravivõimaluste puudumine riigis, kuhu välismaalane lahkub. Lõppkokkuvõttes tuleb arvestada, et kahjustada ei saaks isiku inimväärikus, mille tagamine on üks Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetest (PS § 10). (p 58)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 63)

Eesmärk vältida ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale on seotud põhiseaduse preambuliga, mis nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise ja välimise rahu kaitse. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi. Tegemist on legitiimse ja kaaluka eesmärgiga perekonnapõhiõiguse riivamiseks. (p 71)

Legitiimne ja kaalukas on ka eesmärk hoida sisserände piiramise kaudu ära ülemäärane koormus Eesti sotsiaalsüsteemile. PS § 28 lõige 2 kohustab Eesti riiki tagama eelkõige Eesti kodanikule abi erinevate sotsiaalsete riskide vastu, jättes Eestis elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele riigi abi andmise üle otsustamise seadusandjale. Õigus tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) on seevastu igaühe põhiõigus, mistõttu sellest tuleneva riigi kohustuse täitmist on õigus nõuda ka Eestis viibivatel välismaalastel. Sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS), mis reguleerib sotsiaalkaitse korraldust Eestis, laiendab selles sätestatud õigused ja kohustused ka pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elavale, samuti tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele (SÜS § 3 lõige 1). Võimalikku koormust Eesti sotsiaalsüsteemile saaks vaidlusaluse õigusliku aluse puhul piirata sarnaste meetmetega, mis on juba kasutusel pererände eesmärgil antavate tähtajaliste elamislubade puhul. (p 73)


Perekondade taasühinemise valdkond on osaliselt harmoneeritud Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidu Nõukogu 22. detsembri 2003. a direktiiv perekonna taasühinemise õiguse kohta (2003/86/EÜ), mis reguleerib liikmesriigi territooriumil elavate kolmandate riikide kodanike pererände tingimusi, ei nõua ega keela vaidlusaluse õigusliku aluse kehtestamist (vt direktiivi artikkel 4 ja artikli 3 lõige 5). Praegusel juhul ei piira Euroopa Liidu õigus põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavust. (p 49)


Eesmärk vältida ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale on seotud põhiseaduse preambuliga, mis nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise ja välimise rahu kaitse. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi. Tegemist on legitiimse ja kaaluka eesmärgiga perekonnapõhiõiguse riivamiseks. (p 71)


Välismaalaste seaduses on ette nähtud alused ja tingimused tähtajalise elamisloa taotlemiseks, et asuda elama lähedase sugulase juurde, kuid kaebaja (täisealine laps, kes soovis Eestisse tulla vanemat hooldama) neile nõuetele ei vastanud. Välismaalasest täisealine laps saab sellel alusel elamisluba taotleda elama asumiseks Eestis elava Eesti kodanikust või siin elamisloa alusel elava vanema juurde üksnes juhul, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Kaebajale ei saanud elamisluba väljastada ka välislepingu alusel, kuivõrd puudub Eesti või Euroopa Liidu sõlmitud välisleping, mis kohustaks kaebuses nimetatud asjaoludel elamisluba andma. (p 48)

Seadus võimaldab praegu pererände raames tähtajalise elamisloa anda välismaalase abivajavale pereliikmele Eestisse elama asumiseks. Lähedase sugulase juurde Eestisse elama asumiseks saab lisaks abivajavale täisealisele lapsele ja vanemale elamisluba taotleda ka abivajadusega vanavanem, et asuda elama Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava lapselapse juurde (VMS § 150 lõike 1 punkt 3, lõige 2). Samuti saavad elamisluba taotleda Eestis elava välismaalase alaealised lapsed (VMS § 150 lõike 1 punkt 1) ning eestkostetavad elama asumiseks Eestis elava välismaalasest eestkostja juurde (VMS § 150 lõike 1 punkt 4). (p 66)

Võimalus saada tähtajaline elamisluba hooldust vajava lähedase sugulase (praegusel juhul vanema) juurde Eestisse elama tulekuks avaks uue sisserändekanali eesmärgil, mida seni seaduses ei ole. On tõenäoline, et see võib suurendada pererännet Eestisse, mis suurendab välismaalaste osakaalu Eesti elanike seas. Kombineerituna teiste pererände eesmärgil väljastatavate tähtajaliste elamislubadega (abikaasa, alaealised lapsed, abi vajavad täisealised lapsed või vanemad ja vanavanemad), võib pereränne seejuures oluliselt suureneda – rohkem kui üksnes praegu vaidluse all olevate isikute arvel (täisealine laps hooldust vajava vanema juurde). Potentsiaalselt lisanduvat sisserännet piiraks mõningal määral siiski asjaolu, et tähtajalise elamisloa saab üldjuhul kehtetuks tunnistada, kui elamisloa andmise alus ära langeb (VMS § 135 lõike 2 punkt 2 ja VMS § 123 punkt 1). Vanema tervenemise või surma korral langeks eelduslikult ära ka täisealisele lapsele tähtajalise elamisloa andmise alus. Selleks ajaks võivad täisealisel lapsel aga olla tekkinud sellised sidemed Eestiga, mis on kaitstavad põhiõigustena. (p 69)


PS § 28 lõige 2 kohustab Eesti riiki tagama eelkõige Eesti kodanikule abi erinevate sotsiaalsete riskide vastu, jättes Eestis elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele riigi abi andmise üle otsustamise seadusandjale. (p 73)


Õigus tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) on igaühe põhiõigus, mistõttu sellest tuleneva riigi kohustuse täitmist on õigus nõuda ka Eestis viibivatel välismaalastel. (p 73)


Kui välismaalase tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi (terviseseisund oluliselt, kiirelt ja pöördumatult halveneb, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise), on perekonnapõhiõiguse riive äärmiselt intensiivne. See tähendab, et välismaalased peaksid loobuma õigusest elada koos või valima, kas riskida vanema tervisega ning põhjustama talle suuri kannatusi selleks, et koos elada. Selline olukord ei pruugi tagada inimväärset kohtlemist ning eesmärgid – välistada oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale ning mitte koormata sotsiaalsüsteemi – ei pruugi olla piisavalt kaalukad, et põhiõiguste riivet õigustada. Põhiõiguste riive intensiivsust vähendaks ning põhiseaduspärase tulemuse tagaks sellises olukorras võimalus anda täisealisele lapsele tähtajaline elamisluba erandkorras n-ö humaansetel kaalutlustel, kahjustamata seejuures ülemääraselt eelnimetatud eesmärke. (p 78)


Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, piirab tähtajalise elamisloa andmise aluse puudumine perekonnaliikmete võimalust koos elada ning üksteise eest hoolitseda. Seetõttu võib ka Eestis õiguspäraselt elav välismaalane olla sunnitud Eestist lahkuma, mis võib sõltuvalt asjaoludest riivata aga tema õigust eraelu puutumatusele (PS § 26) ja tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1). Võib eeldada, et pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elav välismaalane on siin elanud pikemat aega ning tal on tekkinud seosed (majanduslikud, kultuurilised, sotsiaalsed) Eestiga. (p 57)


Kui vanema tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi (terviseseisund oluliselt, kiirelt ja pöördumatult halveneb, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise), leevendaks perekonnapõhiõiguse riivet võimalus anda täisealisele lapsele tähtajaline elamisluba erandkorras n-ö humaansetel kaalutlustel, kahjustamata seejuures ülemääraselt eelnimetatud eesmärke. (p 78)

VMS §-s 2103 on sätestatud erakorraliste asjaolude esinemisel tähtajalise elamisloa andmine Eestisse püsivalt elama asumiseks. Nimetatud sätte alusel saab anda elamisloa välismaalasele, kes viibib Eestis ja kelle Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav ning kellel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel. Säte sisaldab küll ulatuslikku kaalutlusruumi kohaldajale, kuid seda põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb liiga koormavaks pidada ka olukordi, kus välismaalasest täisealisel lapsel puudub võimalus Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava vanemaga koos elada ja vanema eest hoolitseda, kuna vanema tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi. VMS §-s 2103 sätestatud õiguslik alus võimaldab arvestada eesmärke, mida seadusandja taotles vaidlusalust õiguslikku alust kehtestamata jättes. VMS § 2103 alusel saab tähtajalise elamisloa anda välismaalasele, kes ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, ning see antakse piiratud ajaks – kuni üheks aastaks – ja selle kehtivusaega on võimalik pikendada kuni kolmeks aastaks korraga. (p 79)

3-22-1557/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.06.2023

Sarnaselt vanglas või arestimajas kinnipeetavale mõjutab ka kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ja kinnipidamisrežiim ravi praktilist korraldust (vrd VangS §-d 52 ja 53, VSS § 269 ning VRKS § 11 lg 8) ja nii tuleb ka kinnipidamiskeskuses kinni peetavatele isikutele tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlus lugeda avalik õiguslikuks. Samuti võib nii rahvusvahelise kaitse taotlejat kui ka väljasaadetavat erandjuhtudel kinni pidada arestimajas või vanglas (VSS § 19, VRKS § 36.3 lg 3). Seetõttu ei oleks põhjendatud, et paigutamise koha juhusest sõltuks see, mis kohus on pädev lahendama rahvusvahelise kaitse taotlejale või väljasaadetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlust. (p 9)

Kinnipidamiskeskuses kinni peetava välismaalase ja riigi õigussuhe, mis on seotud raviga, ei erine oluliselt kinnipeetava ja riigi suhetest tervishoiuteenuse osutamisel. (p 9)

Avalik-õiguslikuks suhteks on ka kinnipidamiskeskusesse kiirabi kutsumisega seotud vaidlused ja kõik küsimused, mis puudutavad kaebaja vastuvõttu PERH-i EMO-s, sh PERH- i töötajate käitumist. (p 9)

5-23-16/15 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2023

Kohus tunnistas põhiseadusevastaseks kinnipidamiskeskuses mobiiltelefoni kasutamist keelava sisekorraeeskirja sätte (§ 25 p 11) ning seadusesätted, mis kohtu hinnangul ei kohusta kinnipidamiskeskust tagama ligipääsu internetile (VSS § 23 lg 5 ja VRKS § 363 lg 2). Viimasel juhul seadis halduskohus seega küsimuse alla õigustloova akti andmata jätmise põhiseaduspärasuse. Õigustloova akti andmata jätmine on põhiseadusega vastuolus üksnes siis, kui seeläbi rikutakse mõnda põhiseadusest tulenevat positiivset kohustust (vt RKPJKm nr 5-17-42/9, p 26). (p 35)


Riigikohtu praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 33)


Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul. (p 33)


Konkreetse normikontrolli menetluses hüvitatakse PSJKS § 10 lg 1 p-s 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Ilma menetluskulude nimekirja ega kuludokumentideta pole kohtule teada õigusabikulude suurus ning samuti ei ole kohtul võimalik hinnata kulude vajalikkust ja põhjendatust. (p 52)


Vt p 39.

Kui norme on võimalik tõlgendada mitmel erineval moel, tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. (p 44)


Täiemahuline keeld kasutada vabalt ning isikliku seadme abil internetti võib riivata paljusid põhiõigusi, kuivõrd interneti kasutamiseta on tänapäeval paljude põhiõiguste teostamine raskendatud (vrd RKÜKo nr 3-18-477/73, p 52). (p 42)


VSS § 23 lg 5 näeb ette teenuste loetelu, mis tuleb tagada välismaalasele juhul, kui teda peetakse kinni VSS § 23 lg-s 4 sätestatud juhul ehk arestimajas või teises kinnipidamiskohas peale kinnipidamiskeskuse. Kinnipidamiskeskuses osutatavate teenuste miinimumtase on ette nähtud VSS 41. peatükis. Tulenevalt VRKS § 363 lg-st 1 kohaldatakse väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise kohta sätestatut ka rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisele kinnipidamiskeskuses. (p 36)

Kinnipidamiskeskus ei ole karistuse kandmise koht, vaid sinna paigutatakse spetsiifiliste haldusmenetluste – rahvusvahelise kaitse menetluse, Eestist lahkuma kohustamise menetluse või lahkumiskohustuse täitmise – tagamiseks, kui muid järelevalvemeetmeid pole võimalik tõhusalt kohaldada (VRKS § 361 lg 1 ja VSS § 23 lg 1). Seega ei tohi kinnipidamiskeskuses põhiõiguste piiramisel lähtuda vangistuse kohaldamisega sarnastest eesmärkidest, sest kinnipidamiskeskusesse paigutamise eesmärk pole suunata isikut õiguskuulekale käitumisele. Paljud kinnipidamise alused ei eelda ühegi õigusnormi rikkumise kahtlust, vaid pelgalt ohtu, et välismaalane ei pruugi tulevikus järgida talle pandud või eeldatavasti pandavaid kohustusi. Sel põhjusel ei saa kinnipidamiskeskusele automaatselt üle kanda vangla spetsiifilise julgeolekukeskkonna olemust, mis tuleneb vangistuse eesmärkidest (vrd RKPJKo nr 5-19-40/36, p 40). (p 45)


VSS § 2611 lg-s 1 on sätestatud, et väljasaadetaval võimaldatakse pidada kirjavahetust ning samuti on tal võimalus kasutada oma raha eest telefoni ja muid üldkasutatavaid sidekanaleid kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirjas sätestatud korras. See säte annab ühest küljest isikule õiguse nõuda sättes nimetatud hüvesid, teisest küljest paneb riigile kohustuse neid väljasaadetavatele (ja rahvusvahelise kaitse taotlejatele) võimaldada. Üldkasutatavaks sidekanaliks või -vahendiks VSS § 2611 lg 1 tähenduses on kahtlemata ka internet ja selle kasutamist võimaldav seade, sh mobiiltelefon ja arvuti. (p 37)

Tõlgendades VSS § 2621 lg-d 1–3 ning § 2611 lg-d 1 ja 4 koostoimes, ei tulene seadusest määrusandjale volitust kehtestada keelatud esemete loetelu abil üldist interneti kasutamise keeldu. Kui mobiiltelefoni saaks lugeda kinnipidamiskeskuses keelatud esemeks, muutuks sisutühjaks VSS § 2611 lg-s 4 sisalduv volitus piirata kaalutlusotsusega muude sidevahendite kasutamist, kui see võib ohustada kinnipidamiskeskuse sisekorda või takistada väljasaatmise täideviimist. (p 48)

VSS § 2611 lg 4 võimaldab kaaluda ühelt poolt kinnipidamiskeskuse turvalisust ning seal viibivate isikute õigusi ja teiselt poolt kinnipidamiskeskuses viibiva välismaalase põhiõigusi. Et kõnealune säte ei kirjuta sidevahendite kasutamise piiramise viisi kinnipidamiskeskuse juhatajale või tema määratud ametnikule ette, võib olla mõeldav piirangute kehtestamine nii isikuliselt, ajaliselt kui ka ruumiliselt. Mobiiltelefoni ei pea saama kasutada igaüks kogu kinnipidamiskeskuse territooriumil ööpäev läbi, vaid kaalutlusotsuse tegemisel saab arvestada nii isikust tulenevaid kui ka muid asjaolusid. Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 25 p 12 ei saa tõlgendada põhiseaduspäraselt viisil, et see keelab kõik mobiiltelefonid ja muud interneti kasutamist võimaldavad seadmed, millega on võimalik teha foto-, video- või helisalvestisi. Küll aga saab seadmete selliseid funktsioone arvestada VSS § 2611 lg-s 4 sätestatud eesmärkidel piirangute seadmisel. (p-d 50 ja 51)

3-21-838/62 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.06.2023

Ainuüksi VSS § 7 lg 1 põhjal ei saa teha järeldust, et Eestis ebaseaduslikult viibivale välismaalasele tuleb igal juhul teha lahkumisettekirjutus. Näiteks võidakse osa isikuid kohustada Eestist lahkuma ilma lahkumisettekirjutust tegemata (VSS § 76 lg 3) või oma Eestis viibimist seadustama (VSS § 9). Lahkumisettekirjutuse tegemine võib olla välistatud ka tulenevalt mittetagasisaatmise põhimõttest. Kuigi see põhimõte on sõnastatud VSS §-s 171 väljasaatmise keeluna, tuleb mittetagasisaatmise põhimõtet järgida lahkuma kohustamise menetluse kõigis etappides, sealhulgas lahkumisettekirjutuse tegemisel (vt RKHKo nr 3-20-1115/147, p 32.5). Sama on korduvalt rõhutanud ka Euroopa Kohus (vt nt C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 55). Ühtlasi on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et kolmanda riigi kodaniku suhtes ei või teha tagasisaatmisotsust, kui on põhjendatult alust arvata, et teda võidakse sihtriigis ebainimlikult või alandavalt kohelda (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 58). (p 18)


VSS § 7 lg 1 alusel ei tohi teha välismaalasele lahkumisettekirjutust, kui selle täitmine oleks mittetagasisaatmise põhimõttega vastuolus. Tagamaks välismaalase humaanset kohtlemist, võidakse erakorralistel asjaoludel anda Eestis viibivale välismaalasele tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks (VMS § 2103). (p 18)


PPA pidi lahkumisettekirjutuse tegemisel arvesse võtma kaebaja perekonnaelu (direktiivi 2008/115/EÜ art 5). Kaebaja väitis enne lahkumisettekirjutuse tegemist PPA‑le, et tema poeg ei soovi Eestist lahkuda, kuid ilma kaebajata ei saaks ta Eestis igapäevaste toimingutega hakkama. Kuna kaebaja oli PPA‑le esitatud selgituste kohaselt enne ebaseaduslikult Eestisse jäämist elanud koos pojaga vaheldumisi Sankt‑Peterburgis ning Sillamäel, Eestiga sidus perekonda peamiselt asjaolu, et poja raviarst on Eestis ja Eestist saab poeg vajalikke ravimeid, ei pidanud PPA kaebaja selgitustest järeldama, et perekonnaelu on võimalik elada üksnes Eestis. PPA pidi siiski võtma kaebaja perekonnaelu ümberkorraldamisega seotud vajadusi arvesse lahkumisettekirjutuse tähtaja kaalumisel (VSS § 72 lg 3). Samuti võimaldab seadus kaebajal taotleda vabatahtliku lahkumise tähtaja pikendamist (VSS § 72 lg 5). (p 28)


Isiku tervislik olukord välistab riigist lahkuma kohustamise üksnes väga erandlikel juhtudel (vrd RKHKo nr 3-20-1115/147, p-d 33-35.8). Raskelt haiget isikut riigist lahkuma kohustamine (sh kaudselt) oleks mittetagasisaatmise põhimõttega vastuolus juhul, kui on põhjendatult alust arvata, et isikut ähvardab sihtriigis ravi puudumise tõttu reaalne oht oodatava eluea oluliseks lühenemiseks või terviseseisundi kiireks, tõsiseks ja pöördumatuks halvenemiseks, millega kaasnevad tugevad valud (vt EKo asjas C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 66). Ainuüksi sellest, et üks konkreetne ravim pole Venemaal kättesaadav ning muud ravimid võivad olla madalama kvaliteediga, ei olnud PPA-l põhjust järeldada, et kaebaja pojal puudub Venemaal vajalik ravi. (p 27)


Kaebaja toime pandud viisarežiimi rikkumine ei tohiks viia olukorrani, et kaebaja poeg kaotab selle rikkumise tõttu pikaajalise elaniku staatuse (vrd RKHKo nr 3-19-92/20, p-d 15-17). See risk esineks eelkõige juhul, kui kaebaja poeg viibiks väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud (VMS § 241 lg 2 p 2). (p 31)

3-20-1115/147 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.02.2023

HKMS § 158 lg 31 esimese lause järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist (EKo asjades C-585/16, Alheto, p-d 106, 111, 112; C-556/17 Torubarov, p-d 51, 52). HKMS § 158 lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, kuid seda arvestades kassatsioonimenetluse eripära (HKMS § 211 lg 5 esimene lause), st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta (HKMS § 229 lg-d 1–3; vrd ka RKHKo nr 3-17-1545/81, p 22; 3-16 -088/69, p 18). Riigikohus võib arvestada uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist (HKMS § 60). (p-d 24 ja 25)


Kaebajate kassatsioonkaebustes on kahtlemata õigesti osutatud, et nii PPA kui ka kohtud on kohustatud arvestama lapse õigusi ja huve (VRKS § 17 lg 1, vt ka lapse õiguste konventsiooni art 3, lastekaitseseaduse § 5 p 3 ja § 21). Peale üldise viite lapse huvidele ei ole siiski esitatud ühtki konkreetset asjaolu või selgitust, kuidas PPA või kohtud on rahvusvahelise kaitse andmise osas selle põhimõtte vastu eksinud. Ainuüksi lapse huvide järgimise kohustus ei saa olla aluseks rahvusvahelise kaitse andmisele, kui VRKS § 4 lg-s 1 või 3 nimetatud eeldused ei ole täidetud. (p 27)

Lubamatu on, kui vanemad elukoha ja elukorralduse valikute tegemisel omakasu eesmärgil, soovides leida võimalus jääda mittekodakondsusjärgsesse riiki, provotseerivad last või mõjutavad teda muul moel negatiivselt. Selle tolereerimine riigi poolt avaks tee varjupaigaõiguse kuritarvitamisele, ajendades lastega peresid kasutama laste mõjutamist vahendina enda riigis viibimise seadustamiseks. Riik peab kõikide otsuste tegemisel arvestama küll lapse parimate huvidega (sh säilitades perekonna ühtsuse, v.a juhul, kui see on vastuolus lapse parimate huvidega), kuid see ei saa tähendada kohustust taluda oma territooriumil välismaalasi, kes lapsi mõjutades püüavad laste kaudu saavutada endale sobivat riigis viibimise õigust. (p 35.5)

Kolleegium peab oluliseks lisada, et PPA vaidlusaluste otsuste tegemisest on möödunud üle kahe aasta. Lapse arengus on aja möödumisel ja selle jooksul kogetul ja omandatul suur roll. Laste sulandumine Eesti ühiskonda on ilmselt suurenenud – paranenud on keeleoskus, tekkinud on sõbrad ja harjumuspärane elukeskkond. Kaebajatel ei saa siiski olla tekkinud ei rahvusvahelise kaitse taotluste menetluse ega ka kohtumenetluse ajal mingit õiguspärast ootust Eestisse jäämise suhtes. (p 35.9)


Tervishoiusüsteemi kvaliteet ja selle võimalikud puudujäägid Venemaal ei ole rahvusvahelise täiendava kaitse andmise aluseks. Kaebajad ei ole väitnud, et tervishoiuteenused oleksid neile Venemaal tahtlikult kättesaamatuks tehtud (vt ka EKo asjas C-542/13 M`Bodj, p-d 35 ja 41). (p 29)


Silmas pidades Euroopa Kohtu praktikat ja rakendades analoogiat HKMS § 158 lg-ga 31, on kolleegium seisukohal, et lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel tuli haldus- ja ringkonnakohtul arvesse võtta ka neid direktiivi 2008/115/EÜ art-s 5 nimetatud asjaolusid, mis tekkisid või muutusid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ning mis olid sellised, et võisid mõjutada tagasisaatmise lubatavust. Kui rahvusvahelise kaitse andmise kohtuvaidluse ajal on selgunud, et isiku riigist väljasaatmine ei ole vahepeal muutunud asjaolude tõttu ettenähtavas tulevikus õiguslikult lubatav, siis tuleb lahkumisettekirjutus tühistada. (p 32.6)


Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 sätestab, et direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid arvesse lapse parimaid huve, perekonnaelu, kolmanda riigi kodaniku tervislikku seisundit ning järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet. Samuti tuleb austada eraelu (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 92). Art-s 5 sätestatud mittetagasisaatmise põhimõte on absoluutne ning liikmesriigid on kohustatud seda järgima tagasisaatmismenetluse kõikides etappides. Seetõttu ei või ka tagasisaatmisotsuses kohustada isikut lahkuma riiki, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et tagasisaatmisotsuse täitmise korral ähvardab seda isikut reaalne oht, et teda koheldakse viisil, mis on harta art-ga 18 või art 19 lg-ga 2 vastuolus. (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 55 ja 56.) (p 32.5)

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt EIKo Paposhvili vs. Belgia (41738/10), p 183; EIKo Savran vs. Taani (57467/15), p-d 129 ja 137). Euroopa Kohus on selgitanud, et EL põhiõiguste harta alusel on väljasaatmiskeelu standard sama (vt nt C-562/13 Abdida, p-d 47 jj; C-353/16 MP, p-d 37 jj, C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 61–66). Kui tegemist on raske psühhiaatrilise haigusega, ei saa seejuures piirduda üksnes nende tagajärgedega, mis võivad olla asjaomase isiku füüsilisel toimetamisel ühest liikmesriigist teise, vaid arvesse tuleb võtta kõiki selle väljasaatmisega kaasnevaid tõsiseid ja parandamatuid tagajärgi (C-353/16 MP, p 42). (p 33)


Nii Euroopa Kohus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt märkinud, et asjaolu, et isik, kelle väljasaatmine on otsustatud, ähvardab teha enesetapu, ei kohusta riiki loobuma nimetatud meetme elluviimisest, kui ta võtab konkreetsed meetmed enesetapu takistamiseks. Näiteks peatab isiku väljasaatmise (füüsilise üleandmise) ajani, kuni tema seisund võimaldab väljasaatmist, tagab transpordi ajal meditsiinitöötaja, kelle käsutuses on vajalikud ravimid jms vahendid või meetmed, veendub, et isik saab arstiabi ka pärast teise riiki jõudmist jne (vt EKo C-578/16 PPU C.K. jt, p-d 79–90; EIKo Kochieva jt vs. Rootsi (75203/12), p 34 ja seal tehtud viited). (p 35.6)


Tervisest tulenev takistus ei pea direktiivi 2008/115/EÜ art 9 järgi kaasa tooma lahkumisettekirjutuse tühistamise, vaid tähendab eeskätt lahkumiskohustuse sundtäitmise (väljasaatmise) edasilükkamist (vt ka C-546/19 Westerwaldkreis, p 59; erandiks võib olla vaid juht, kui liikmesriik annab art 6 lg 4 alusel kolmanda riigi kodanikule kaastundlike, humanitaar vms põhjustel loa riigis viibimiseks). Nimelt näeb direktiivi 2008/115/EÜ art 9 sõltuvalt tervise probleemide raskusest ette, et väljasaatmise võib edasi lükata (lg 2 punkt a) või see tuleb edasi lükata (lg 1 p a alusel, kui tervise probleemi tooks kaasa mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumise). Seevastu Eesti VSS § 14 lg 5 loetleb väljasaatmise peatamise alused, kuid ükski neist selgesõnaliselt tervisliku olukorraga ei seondu. Lõike 5 p-s 4 sätestatut („humaansete kaalutluste … tõttu“) tuleks tõlgendada kooskõlas eeltoodud direktiivi normidega. VSS § 14 lg 4 näeb ette alused, mil väljasaatmist ei kohaldata, ning nende hulka kuulub ka olukord, kus väljasaatmine on muutunud võimatuks (punkt 2) või riik peab järgima mittetagasisaatmise põhimõtet (punkt 3 koostoimes VSS §-ga 171). (p 35.7)

3-20-2004/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.12.2022

Euroopa Kohtu seisukoha järgi tuleb direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-t 1 tuleb tõlgendada viisil, et see ei luba liikmesriigil määrata riigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine üksnes üldalusel (s.o oht väljasaatmise tulemuslikkusele), ilma et oleks täidetud mõni riigisiseses õiguses selle sätte ülevõtmiseks ette nähtud ja selgelt määratletud kinnipidamise alustest (EKo C-241/21, p 55). Seega tuleb enne 18. juunit 2022 kehtinud VSS § 15 lg-t 2 tõlgendada ja kohaldada viisil, et selle p-des 1–3 toodud loetelu kinnipidamise õiguslikest alustest on ammendav. Seda vaatamata normis kasutatud loetelu näitlikkusele osutavatele sõnadele „eelkõige juhul, kui“ ( 18. juunil 2022 jõustunud VSS § 23 lg 1 sisaldab samasisulist ebaselgust). (p-d 16 ja 17)

Kui on piisav alus arvata, et isik ei pruugi Eestist ilma väljasaatmiseta lahkuda ning võib selle asemel asuda elukaaslasega tekkinud konflikti lahendama ja sellega panna toime uue süüteo, võib järeldada, et olukord võib suure tõenäosusega eskaleeruda ning isiku lahkumine ei pruugi seetõttu toimuda loodetud viisil. See võib sõltumata pakku mineku kavatsusest näidata isiku soovimatust lahkumiskohustust täita. Samas pole uue kuriteo toimepanemise korral vähetõenäoline ka pakku mineku oht. Isiku soovimatus lahkumiskohustust täita ei pruugi tähendada põgenemise ehk pakku mineku ohtu tavatähenduses. VSS § 68 p 6 tõttu tuleb enne 18. juunit 2022 kehtinud VSS § 15 lg 2 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu mõista tavatähendusest laiemalt. VSS § 68 p 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht mh juhul, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. See hõlmab ka kavatsuse täita lahkumiskohustus üksnes tingimustel, mis seavad ohtu lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkuse. Formuleeringu „põgenemise oht“ määratlus VSS § 68 p-s 6 ega selle sisustamine eeltoodud viisil vastuolus direktiiviga 2008/115/EÜ. Direktiiv kohustab liikmesriike tagama ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tõhusa väljasaatmise. Direktiiv ei keela selle ülevõtmisel samale terminile erineva tähenduse andmist ega teistsuguse normitehnilise konstruktsiooni kasutamist, kui tagatud on direktiivi eesmärgi saavutamine piisava selguse ja täpsusega (EKo C-281/11, p 65; EKo C-363/85, p 15). (p-d 18.2 – 18.7)


Kui riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluses nimetatud toimingud on tehtud varem kui kolm kuud taotluse esitamisest (RÕS § 22 lg 3), sest kohtumenetlus oli peatatud Euroopa Kohtu menetluse ajaks, tuleb taotlus lugeda tervikuna tähtaegseks. (p 19)

3-22-56/87 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.09.2022

PPA otsust, millega otsustatakse anda välismaalane üle vastutavale liikmesriigile vastavalt Dublini III määrusele ja lükatakse tema rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi, ei saa käsitada lõpliku otsusena direktiivi 2013/32/EL art 2 p e tähenduses. Sellises olukorras jäetakse rahvusvahelise kaitse taotlus sisuliselt läbi vaatamata. Üleandmise otsuse tegemisel lõpeb rahvusvahelise kaitse menetlus taotluse tagasilükkamise otsusega, mitte alles siis, kui otsuse suhtes ei saa enam kohaldada direktiivi 2013/32/EL V peatükist tulenevat õiguskaitsevahendit. Üleandmise otsusega seostuvat õiguskaitset reguleerib Dublini III määrus. (p 18) Seega on isik Eestis esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse alusel taotleja staatuses kuni üleandmise otsuse tegemiseni, millega on jäetud tema rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaatamata. (p 19)


Kui PPA taotleb isiku kinnipidamise luba selleks, et anda ta Dublini III määruse alusel üle teisele liikmesriigile, tuleb halduskohtul lähtuda kinnipidamise tähtaja määramisel selle määruse art 28 lg-st 3. (p 25) Kuna puudutatud isik vaidlustas kohtus üleandmise otsuse, sõltub kinnipidamise maksimaalne lubatav tähtaeg sellest, millal lõppes tema kaebusest tulenevalt vaidlustamise peatav toime vastavalt Dublini III määruse art 27 lg-le 3. Määruse art 27 lg 3 p b kohaselt peatub üleandmise otsuse vaidlustamise korral üleandmine automaatselt ning peatumine lõpeb pärast mõistlikku ajavahemikku, mille jooksul otsustab kohus pärast üksikasjalikku ja tähelepanelikku kontrollimist, kas anda vaidlustamisele peatav toime. VRKS § 251 lg 3 p 4 enne 16. augustit 2022 kehtinud redaktsioonis nägi ette, et kui rahvusvahelise kaitse taotleja esitab Dublini III määruse alusel tehtud otsuse peale kaebuse, otsustab kohus tema õiguse üle jääda riiki kuni lõpliku otsuse tegemiseni, ning kuni selle ajani on taotlejal õigus Eestis viibida. Seega sõltub kinnipidamiskeskusesse paigutamise või kinnipidamise pikendamise loa tähtaeg üleandmise otsuse vaidlustamisele peatava toime andmisest. (p 28)

Kuna praeguses asjas ei olnud halduskohtu määruse tegemise ajal teada, kas puudutatud isik vaidlustab üleandmise otsuse, oleks halduskohus pidanud andma loa puudutatud isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus üleandmise otsuse täitmiseks sätestatud tähtaja saabumiseni. (p 29) Ringkonnakohus oleks pidanud välja selgitama, kas halduskohus oli üleandmise otsuse vaidlustamise kohtuasjas andnud vaidlustamisele peatava toime, ning vastavalt sellele määrama kindlaks, kas ja millal hakkas Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus sätestatud kuuenädalane tähtaeg kulgema. Pärast kuuenädalase tähtaja möödumist ei ole puudutatud isiku kinnipidamine lubatav (Dublini III määruse art 28 lg 4). Ringkonnakohus ei kontrollinud, kas kinnipidamine toimus selle tähtaja piires. (p 30)

Kui halduskohus peab isiku Eestis viibimist vajalikuks, saab ta sõltuvalt juhtumi asjaoludest anda isikule VRKS § 251 lg 3 p 4 alusel viibimise õiguse kuni kohtumenetluse lõpuni. Kohus võib konkreetsel juhul peatada üleandmise vaid seniajani, kuni välismaalase ülekaalukad huvid seda tingivad. Kõrgem kohtuaste saab alati vajaduse korral korrigeerida madalama astme kohtu seisukohti üleandmise peatamise küsimuses. Kolleegium soovitab seadusandjal kõnealust normi selguse huvides täpsustada. (p 32)

Kui halduskohus on jätnud isiku Eestis viibimise õiguse üle otsustamata, kestab vaidlustamise peatav toime kohtumenetlust lõpetava lahendi jõustumiseni (nt halduskohtu otsuse jõustumiseni) või seni, kuni kõrgema astme kohus isiku Eestis viibimise õiguse lõpetab. Kõrgema astme kohtul on kohustus halduskohtu viga parandada ning otsustada isikule Eestis viibimise õiguse andmise üle mõistliku aja jooksul. (p 34)

3-22-56/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.05.2022

Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine ei takista Dublini III määruse alusel isiku vastutavale liikmesriigile üleandmist. (p 15)


PPA ei märkinud taotluses, et isiku kinnipidamise eesmärk (teisele liikmesriigile üleandmine) oleks muutunud pärast seda, kui isik esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse. Kuna isiku kinnipidamise eesmärk ei muutunud, ei mõjutanud Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine puudutatud isiku kinnipidamise õiguslikku alust. Seetõttu polnud halduskohtule uut loataotlust vaja esitada, kuna halduskohus oli teises haldusasjas puudutatud isiku samal eesmärgil kinnipidamiseks juba loa andnud. (p 16)

Kuna PPA taotles puudutatud isiku kinnipidamist teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil, oli võimalik isikut kinni pidada üksnes VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel, sest Dublini III määrus ei näe muid kinnipidamise aluseid ette. (p 18)

3-20-915/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.01.2022

Kolleegium jagab PPA ja kohtute seisukohta, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale. Kolleegium nõustub kohtutega ka selles, et PPA ei ole teinud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaalumisvigu. (p 19)

Kaebaja ei kujuta toime pandud süütegude tõttu endast ohtu riigi julgeolekule. (p26)


PPA lähtus ekslikult arusaamast, et pikaajaline elanik võib jääda riiki elama üksnes juhul, kui ta on edaspidi õiguskuulekas. Sellisel juhul kattuks „oht“ avalikule korrale „piisavalt tõsise ohuga“ avalikule korrale. Selleks, et tagada pikaajalisele elanikule tugevdatud kaitse väljasaatmise eest (s.t võimalus anda pikka aega Eestis elanud välismaalasele tähtajaline elamisluba), peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist võimaldav ohulävend eristuma ohulävendist, mille puhul on võimalik teha pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutus. (p 22)


Juhtudel, mil isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule seisneb tema toime pandud süütegudes, tuleb võtta muu hulgas arvesse ka isikule mõistetud karistuse määra. (p 23)

Kuna vangistuse üks peamisi eesmärke on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, on võimalik eeldada, et isiku ohtlikkus on pärast vanglakaristuse kandmist vähenenud. (p 23)

Mida rohkem aega on karistuste kustumisest möödunud, seda väiksem on nende osatähtsus isiku ohtlikkuse hindamisel. (p 24)


Kaebaja on rõhutanud, et tal on diagnoositud skisofreenia, kuid PPA ega kohtud ei ole kaebaja tervisliku seisundi tõsiduse kohta tõendeid kogunud. Kaebaja terviseandmeid tulnuks võtta arvesse mitte üksnes tema väljasaatmise võimalikkuse, vaid ka temast lähtuva ohu hindamisel. Kui haiguse nõuetekohane ravi aitab isikul süütegude toimepanemisest hoiduda ning ta allutab end ravile, vähendab see eelduslikult süütegude toimepanemise tõenäosust ning seeläbi ka isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale. (p 25)


Kohtud jätsid põhjendamatult istungi korraldamata. Asjas ei olnud vaidluse all üksnes õigusküsimused. Samuti ei võtnud kumbki kohus arvesse kaebaja jaoks kaalul olevaid õigushüvesid, kuigi HKMS § 131 lg 1 p 2 seda nõudis. (p 28)

3-20-2668/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.10.2021

Puudutatud isik oli kinnipidamiseks loa andmise ajal rahvusvahelise kaitse taotleja õiguslikus staatuses, sest teises liikmesriigis polnud selleks ajaks tema taotluse kohta lõplikku otsust tehtud. Kuigi halduskohtult taotleti luba pidada puudutatud isik kinni VSS-i alusel, olid kinnipidamise eesmärk ja faktilised asjaolud kohtule teada ning kohus oleks pidanud rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses isiku teisele liikmesriigile üleandmise tagamiseks kinnipidamise taotluse lahendamisel kohaldama VRKS § 361. Seega oli kinnipidamise õiguslikku alust võimalik muuta. Arvestades asjaolusid, oli õige õiguslik alus VRKS § 361 lg 2 p 7. (p 15)


Dublini III määruse alusel tehtud isiku üleandmise otsuse vaidlustamise tähtaja kestel ei tohi puudutatud isikut teisele liikmesriigile üle anda. Dublini III määruse art 27 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et taotlejal või muul art 18 lg 1 p-s c või d osutatud isikul on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus ning liikmesriigid peavad selle õiguse kasutamiseks ette nägema mõistliku tähtaja. Eesti õiguse kohaselt võib isik üleandmisotsust vaidlustada haldusaktide vaidlustamiseks ette nähtud üldise tähtaja, s.o 30 päeva jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest (HKMS § 46 lg 1, vrd VRKS § 251 lg 1). (p-d 18-19)

Dublini III määruse art 27 lg 3 näeb ette, et liikmesriigid sätestavad oma riigisiseses õiguses asjaomasele isikule kas õiguse jääda üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise korral riiki või vähemalt võimaluse kohtulikuks kontrolliks kaebaja riiki jäämise vajaduse üle otsustamisel. Eesti õiguskorras võib sellise regulatsioonina käsitada VRKS § 251 lg 3 p 4. Viidatud sätte kohaselt otsustab kohus rahvusvahelise kaitse taotleja õiguse üle jääda riiki, kui taotleja esitab kaebuse otsuse peale, mis on tehtud Dublini III määruse alusel, ning kuni selle otsuse tegemiseni on taotlejal õigus Eesti territooriumil viibida. Tulenevalt sellest, et Eesti õigus näeb ette üleandmise automaatse peatumise Dublini III määruse art 27 lg 3 p b tähenduses, peab tõhusa õiguskaitse tagamiseks olema isikul õigus Eestis viibida ka kaebetähtaja jooksul (vrd VRKS § 251 lg 2). Seega algab Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus sätestatud 6‑nädalane tähtaeg juhul, kui isik üleandmisotsust ei vaidlusta, kaebetähtaja viimasele päevale järgnevast päevast. Vaidlustamise korral hakkab aga 6‑nädalane tähtaeg kulgema ajast, mil üleandmisotsuse vaidlustamise peatav toime lõpeb (st alates kohtuasja tulemuse selgumisest või üleandmise peatamisest keeldumisest; vt ka EKo asjas C-60/16: Khir Amayry, p-d 59 ja 69). Kui kinnipidamise muud tingimused on täidetud, on võimalik isikut selle 6-nädalase perioodi vältel kinni pidada. Siiski tuleks isikut kinni pidada võimalikult lühikest aega. (p 20)

Kinnipidamise tähtaja määramisel tuleb lähtuda Dublini III määruse art 28 lg-st 3. (p 21)

3-20-1697/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.06.2021

Nõuet, milles puudutatud isik palub tuvastada, et taotlus, milles PPA taotles halduskohtult luba puudutatud isiku kinnipidamiseks, oli õigusvastane, ei saa Riigikohtule esitada (HKMS § 211 lg 1 ja § 234). Sama nõuet ei saaks puudutatud isik esitada ka halduskohtule, sest haldustoimingu tegemiseks halduskohtult loa taotlemine ei ole toiming HKMS § 6 lg 2 tähenduses (vt RKHKo nr 3-3-1-96-07, p 23). Sellise taotluse põhjendatust hindab halduskohus HKMS 27. peatükis sätestatust juhindudes. Asjaolu, et puudutatud isik oli Riigikohtule määruskaebuse esitamise ajaks Eestist lahkunud, ei mõjuta kohtumääruse tühistamise võimalikkust (vt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15). (p-d 12 ja 13)


Nõuet, milles puudutatud isik palub tuvastada, et taotlus, milles PPA taotles halduskohtult luba puudutatud isiku kinnipidamiseks, oli õigusvastane, ei saa Riigikohtule esitada (HKMS § 211 lg 1 ja § 234). Sama nõuet ei saaks puudutatud isik esitada ka halduskohtule, sest haldustoimingu tegemiseks halduskohtult loa taotlemine ei ole toiming HKMS § 6 lg 2 tähenduses (vt RKHKo nr 3-3-1-96-07, p 23). Sellise taotluse põhjendatust hindab halduskohus HKMS 27. peatükis sätestatust juhindudes. Asjaolu, et puudutatud isik oli Riigikohtule määruskaebuse esitamise ajaks Eestist lahkunud, ei mõjuta kohtumääruse tühistamise võimalikkust (vt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15). (p-d 12 ja 13)

Erinevalt tavapärasest haldusakti või toimingu õiguspärasuse - üldjuhul tagantjärele - kontrollist on HKMS 27. peatükis sätestatud loa andmise menetluses kohus ise loa andja, seega faktiliste asjaolude tuvastaja ja õigusnormide kohaldaja, sh kaaluja (vt ka RKHKm nr 3-3-1-52-14, p-d 11 ja 13). Siiski ei ole isiku kinnipidamine kohtu, vaid haldusorgani ülesanne - seepärast peab isiku kinnipidamise eesmärgi sõnastama loa taotleja. Kohus teeb isiku vabaduse võtmise õiguspärasuse üle üksnes eelkontrolli. Isiku kinnipidamiseks loa andmine ei kohusta loa taotlejat isikut kinni pidama. (p 30)


VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb põgenemise oht. Selles sättes on nimetatud kinnipeetava isikuna üksnes rahvusvahelise kaitse taotlejat, st isikut, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud (VRKS § 3 lg 1). Kuna VRKS § 361 lg 2 p-ga 7 piiratakse isiku õigust vabadusele, ei või seda sätet tõlgendada laiendavalt (vt ka EKo C-60/16: Khir Amayry, p 43). Seepärast ei saa juba ainuüksi sel põhjusel VRKS § 361 lg 2 alusel kinni pidada isikut, kes pole enam rahvusvahelise kaitse taotleja. VRKS-is ei ole kehtestatud aluseid sellise isiku kinnipidamiseks, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja. (p 22.1)

Dublini III määruse alusel kinnipidamise lubatavus ei sõltu üleandmisotsuse olemasolust. (p 24.3)

Otsustus tagasivõtmise menetluse alustamise kohta tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast tagasivõtmispalve esitamiseks vajaliku teabe saamist, pidades silmas Dublini III määruse art 24 lg-s 2 sätestatud tähtaegu (vt ka EKo C-360/16: Hasan, p-d 62 ja 63). (p 28)


VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb põgenemise oht. Selles sättes on nimetatud kinnipeetava isikuna üksnes rahvusvahelise kaitse taotlejat, st isikut, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud (VRKS § 3 lg 1). Kuna VRKS § 361 lg 2 p-ga 7 piiratakse isiku õigust vabadusele, ei või seda sätet tõlgendada laiendavalt (vt ka EKo C-60/16: Khir Amayry, p 43). Seepärast ei saa juba ainuüksi sel põhjusel VRKS § 361 lg 2 alusel kinni pidada isikut, kes pole enam rahvusvahelise kaitse taotleja. VRKS-is ei ole kehtestatud aluseid sellise isiku kinnipidamiseks, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja. (p 22.1)

Puudutatud isik on kolmanda riigi kodanik, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse lükkas Saksamaa 2017. aastal tagasi. Saksamaa nõustus puudutatud isiku Dublini III määruse art 18 lg 1 p d alusel tagasi võtma. Puudutatud isik ei olnud 2020. a septembris enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses. Tema kinnipidamist üleandmise eesmärgil reguleerib Dublini III määruse art 28 lg 2 koostoimes art 2 p-ga n. (p-d 21.2 ja 22.2)

Dublini III määruses ega üheski muus EL-i õigusaktis ei ole objektiivseid kriteeriume põgenemisohu kindlaksmääramiseks kehtestatud (EKo C-528/15: Al Chodor, p-d 27 ja 28). Seepärast tuleb põgenemisohu kindlaksmääramiseks vajalikud objektiivsed kriteeriumid sätestada riigisisese õiguse üldkohaldatavas siduvas sättes. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saaks sellise riigisisese õiguse sätte puudumise korral Dublini III määruse art 28 lg-t 2 kohaldada. (p 22.3)

Kui PPA on alustanud vastuvõtmise või tagasivõtmise menetluse Dublini III määruse järgi, ei saa seadusliku aluseta Eestis viibivat välismaalast, kes pole rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, kinni pidada VRKS-i alusel. Selle isiku kinnipidamise üle otsustamisel tuleb kohaldada Dublini III määruse art 28 lg-t 2 koosmõjus art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68. (p 22.5)

Puudutatud isiku kinnipidamine VSS-ile tugineva PPA taotluse ja selle põhjal tehtud halduskohtu määruse alusel oli juhtumi asjaolusid arvestades lubatav kuni päevani (k.a), mil PPA esitas tagasivõtmispalve Saksamaale. (p 23)

Kuna Dublini III määruse alusel isiku kinnipidamine toimub tema teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil, ei saa selle määruse alusel kinnipidamist taotleda enne vastuvõtmise või tagasivõtmise menetluse algust. Teisalt võib isiku kinnipidamine selle määruse alusel olla lubatav juba enne vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve esitamist. See nähtub art 28 lg 3 teisest lõigust, milles on sätestatud, et kui isik peetakse vastavalt art-le 28 kinni, ei tohi ajavahemik vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve esitamiseks ületada ühte kuud alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest. Seda, et liikmesriigid võivad asjaomaseid isikuid kinni pidada juba enne vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve teisele liikmesriigile esitamist, kui artiklis 28 sätestatud tingimused on täidetud, ning üleandmisotsuse teatavaks tegemine ei ole kinnipidamise eeltingimuseks, on kinnitanud ka Euroopa Kohus (EKo C-647/16: Hassan, p 67). (p 24.1)

Samas ei ole Dublini III määruses täpsustatud, millisest sündmusest arvates tuleb sama tähtaega arvutada juhul, kui isik pole liikmesriigis, kus ta viibib, uut rahvusvahelise kaitse taotlust esitanud - st kui on tegemist art-s 24 reguleeritud olukorraga nagu ka praeguses asjas. Sellisel juhul võib isiku kinnipidamine Dublini III määruse alusel olla kolleegiumi hinnangul lubatav alates ajast, mil PPA-l on põhjust arvata, et vastutav on teine liikmesriik ning ta alustab tagasivõtmise menetluse (art 24 lg-d 1 ja 4). Tagasivõtmise menetluse alustamisega loobub PPA võimalusest kohustada välismaalast Eestist lahkuma - nt tema päritoluriiki - VSS-i alusel ja direktiivis 2008/115 sätestatu kohaselt (vt Dublini III määruse art 24 lg 4). (p 24.2)

Dublini III määruse alusel kinnipidamise lubatavus ei sõltu üleandmisotsuse olemasolust. (p 24.3)

Otsustus tagasivõtmise menetluse alustamise kohta tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast tagasivõtmispalve esitamiseks vajaliku teabe saamist, pidades silmas Dublini III määruse art 24 lg-s 2 sätestatud tähtaegu (vt ka EKo C-360/16: Hasan, p-d 62 ja 63). (p 28)


Olukorras, kus välismaalase õiguslik staatus asendub asjaolude muutumise tõttu kohtumenetluse käigus uue staatusega ja seeläbi muutub ka tema suhtes kohalduv kinnipidamisrežiim (nt kui päritoluriiki tagasisaadetava isiku staatus asendub teisele liikmesriigile üleantava isiku staatusega), tuleb PPA-l esitada uuel õiguslikul alusel uus kinnipidamisloa taotlus. Kõrgemalseisev kohus ei saa sellises olukorras isiku kinnipidamise õiguslikku alust muuta. (p 31)

3-20-1943/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.06.2021

Rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ei sõltu sellest, millises liikmesriigis isik viibib. Asjaolu, et isiku suhtes on tehtud ühes liikmesriigis üleandmisotsus, ei kaota tema taotleja staatust, kui tema rahvusvahelise kaitse menetlus on teises liikmesriigis pooleli (vt ka EKo C-322/19 ja C-385/19: The International Protection Appeals Tribunal jt, p 64). (p 19)


Kui puudutatud isik ei olnud tema kinnipidamiseks loa andmise ajal rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, ei olnud võimalik teda VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel kinni pidada. Sellisel juhul tuleb tema kinnipidamise õigusliku alusena kõne alla Dublini III määruse art 28 koosmõjus art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68. (p 20)

Dublini III määruse art 28 lg 2 sätestab, et liikmesriigid võivad isikuid kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine, kui on olemas asjaomaste isikute märkimisväärne põgenemise oht, hinnates igat juhtumit eraldi ning juhul, kui kinnipidamine on proportsionaalne ja kui muid, leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Põgenemisohu kindlaksmääramiseks vajalikud objektiivsed kriteeriumid tuleb sätestada riigisiseses õiguses (vt RKHKm 3-20-1697/31, p 22.3). Kui VRKS § 361 lg 2 p 7 kohaldamiseks on nõutav, et tuvastatud oleks „põgenemise oht“, eeldab Dublini III määruse viidatud säte „märkimisväärset põgenemisohtu“. (p 21)

Juhul kui isik, kelle kinnipidamist PPA teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil taotleb, on rahvusvahelise kaitse taotleja, tuleb VRKS § 361 lg 2 p 7 tõlgendada kooskõlas Dublini III määruse art 28 lg-ga 2 nii, et seda isikut saab nende normide alusel kinni pidada üksnes juhul, kui on olemas tema märkimisväärne põgenemise oht ning on täidetud muud Dublini III määruse art-s 28 sätestatud tingimused. Seega on nii rahvusvahelise kaitse taotleja VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel (koostoimes VRKS § 361 lg-tega 1 ja 21 ja VSS §-ga 68) kinnipidamisel kui ka muu kolmanda riigi kodaniku Dublini III määruse art 28 alusel (koosmõjus sama määruse art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68) kinnipidamisel kinnipidamise lubatavuse eeldused lõppastmes ühesugused. (p 22)

Kui isiku õiguslik staatus ja kinnipidamise eesmärk ei ole pärast PPA loataotluse esitamist muutunud, võib kohus kinnipidamise õiguslikku alust muuta. (p-d 23 ja 24) Vt ka RKHKm nr 3-20-1697/31 p-d 30-31, kus RKHK on selgitanud, kas ja kuivõrd on kohtul võimalik muuta isiku kinnipidamise õiguslikku alust võrreldes PPA taotluses märgituga või alama astme kohtu lahendis sedastatuga.

3-20-1607/34 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.04.2021

VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)

VMS § 2221 lõike 1 järgi võib VMS § 2103 lõikes 1 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise otsuse või selle tegemata jätmise peale esitada vaide, kuid VMS § 2221 lõike 2 järgi ei saa selle otsuse peale esitada kaebust halduskohtule. Siiski on võimalik niisuguse kaebuse esitamisel halduskohtumenetluses kontrollida kaebeõiguse piirangu kooskõla PS § 15 lõikega 1. (p 15)


VMS § 2221 lõike 1 järgi võib VMS § 2103 lõikes 1 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise otsuse või selle tegemata jätmise peale esitada vaide, kuid VMS § 2221 lõike 2 järgi ei saa selle otsuse peale esitada kaebust halduskohtule. Siiski on võimalik niisuguse kaebuse esitamisel halduskohtumenetluses kontrollida kaebeõiguse piirangu kooskõla PS § 15 lõikega 1. (p 15)


PS § 28 lõige 2 lubab piirata välismaalase õigust saada sotsiaalabi. (p 16)


Isikul, kes on välismaalasena saabunud Eestis ebaseaduslikult, ei ole subjektiivset õigust asuda Eestisse elama. Isikule on olnud tagatud võimalus vaidlustada rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise otsused ja lahkumisettekirjutus, kuid ükski neist kohtumenetlustest pole talle edukas olnud. See isik ei ole veel sattunud väljapääsmatusse olukorda, mil tuleks inimväärikuse põhimõttest lähtudes kaaluda võimalust muuta tema staatust (ja seega tema suhtes kehtivaid piiranguid) erandlikel alustel ja ta pole veel ammendanud võimalusi oma olukorra muutmiseks, astudes mõistlikke samme välisriigis viibimisaluse saamiseks, siis pole tal subjektiivset õigust, mille kaitseks HKMS § 44 lõige 1 lubab halduskohtusse pöörduda, ja kaebuse võib HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel tagastada. (p 16)


Kui ebaseaduslikult riigis viibiva isiku lahkumine pole võimalik, on inimväärikuse põhimõtte (põhiseaduse (PS) § 18 lõige 1) järgimiseks möödapääsmatu, et lõputult ei saa sellel isikule andmata jätta sotsiaalseadustikus sätestatud õigusi ja kohustusi (SÜS § 3 lg 2), keelata töötada (VMS § 104 lg 3) ja väljastamata jätta ITDS § 19 järgi isikutunnistust. Seepärast peab olema kokkuvõttes võimalik jõuda olukorda, kus tuleb kas eelkirjeldatud piirangute kohaldamisest loobuda või muuta isiku staatust. (p-d 9-10)


Kui ebaseaduslikult riigis viibiva isiku lahkumine pole võimalik, on inimväärikuse põhimõtte (põhiseaduse (PS) § 18 lõige 1) järgimiseks möödapääsmatu, et lõputult ei saa sellel isikule andmata jätta sotsiaalseadustikus sätestaud õigusi ja kohustusi (SÜS § 3 lg 2), keelata töötada (VMS § 104 lg 3) ja väljastamata jätta ITDS § 19 järgi isikutunnistust. Seepärast peab olema kokkuvõttes võimalik jõuda olukorda, kus tuleb kas eelkirjeldatud piirangute kohaldamisest loobuda või muuta isiku staatust. (p-d 9-10)

Kuigi isiku olukorda arvestades pole välistatud, et tema väljasaatmine on tõepoolest võimatuks muutunud, oleks ennatlik asuda sellele seisukohale, kuni isik pole täitnud oma kohustust astuda ise mõistlikke samme teises riigis viibimisaluse saamiseks. (p 13)

VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)


VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)

3-20-2119/52 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.04.2021

vt. RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15. (p 10)


Direktiivi 2013/33/EL art 8 lg-s 3 on sätestatud kinnipidamise aluste ammendav loetelu ning riigisiseses õiguses ei või kinnipidamise aluseid laiendada (RKHKm nr 3-19-1068/39, p 15). Seega tuleb VRKS § 361 lg 2 p 5 tõlgendada kooskõlas direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-ga d nii, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (samas, p 16). (p 13)

VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eelduseks on isiku eelnev kinnipidamine lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel. (p 15)

Vt. RKHKm nr 3-19-415/44, p 11 ja seal viidatud praktika ning RKHKm nr 3-17-792, p 18.6. (p 18)


Direktiiv 2008/115/EÜ käsitleb üksnes liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist ja selle eesmärk ei ole ühtlustada kõiki välismaalaste liikmesriigis viibimist reguleerivaid riigisiseseid norme (EKo asjas C-329/11 Achughbabian, p 28). Samuti ei ole direktiiviga vastuolus kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine, selleks et teha kindlaks, kas ta viibib riigis seaduslikult või mitte (samas, p 29). Direktiivi põhjendusest 17 tuleneb, et liikmesriigis ebaseaduslikus viibimises kahtlustatavate kolmanda riigi kodanike esialgse kinnipidamise tingimusi reguleerib riigisisene õigus (samas, p 30).

Kui isiku faktilise kinnipidamise hetkel ei ole veel selged asjaolud, mis annaks alust isiku kinnipidamiseks VSS ja direktiivi 2008/115/EÜ järgi, sh isiku riigis viibimise ebaseaduslikkus, siis võib kinnipidamise aluseks olla riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 lg 1, mis annab aluse ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikute kinnipidamiseks koosmõjus RiPS § 114 lg-ga 1 ja korrakaitseseaduse §-ga 46. Neil alustel on kinnipidamine lubatud kuni 48 tundi. RiPS alusel kinnipidamiselt on võimalik üle minna VSS alusel kinnipidamisele, kui olulised asjaolud on välja selgitatud ja asutakse ette valmistama isiku väljasaatmist. (p 16)

3-20-2004/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.03.2021

Haldustoiminguks loa andmise menetluses on kohus ise isiku põhiõiguste piiramise õiguspärasuse eelduseks oleva loa andjaks. Luba antakse määrusega, mis on vaidlustatav määruskaebe korras (HKMS § 265 lg 5). See, et asjaolud muutuvad määruskaebemenetluse jooksul (nt isik saadetakse Eestist välja), ei väära kõrgema astme kohtu võimalust kontrollida loa andnud määruse õiguspärasust ning seda vajaduse korral tühistada, s.o kaotada luba andva määruse kehtivus tagasiulatuvalt. Seeläbi kaob ühtlasi isiku põhiõiguste piiramise lubatavuse eeldus (vt ka RKHKm nr 3-3-1-24-17, p 17). Luba andva määruse tühistamise võimalikkust ei välista HKMS § 158 lg-s 2 sätestatu. (p 15)


Direktiivi 2008/115 EÜ art 3 p 7 järgi tuleb termin „põgenemise oht“ sisustada õigusaktides kehtestatud objektiivsete kriteeriumite alusel (vrd ka EKo asjas C-528/15: Al Chodor jt). Eesti õiguses on need ammendavalt sätestatud VSS §-s 68. (p 18)

Puudutatud isikule ei saa ette heita, et ta ei järginud vabatahtliku lahkumise tähtaega, ega tuletada sellest VSS § 68 p 1 alusel tema põgenemise ohtu, kui puudutatud isikul ei olnud võimalust vabatahtlikult lahkuda. VSS § 68 p 1 kohaldamine eeldab, et isikule on kirjaliku lahkumisettekirjutusega määratud vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaeg. (p 21)

VSS § 68 p 4 eeldab, et isiku suhtes on jõustunud süüdimõistev otsus, millega teda on toime pandud kuriteo eest karistatud vangistusega (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsioon). (p 22)

Väljasaatmisest kõrvalehoidumise kavatsust ei ole võimalik järeldada lahkumisettekirjutuse tegemise menetluses puudutatud isiku ärakuulamise protokolli kantud seisukohast, et ta ei soovi oma elukaaslasest lahku minna ja palub võimalust kõik heastada. Isikul peab olema võimalik haldusakti andmise menetluses väljendada oma seisukohta kavandatava koormava haldusakti sisu kohta, ilma et see tooks kaasa negatiivseid järelmeid. Ärakuulamisel öeldust ei saa automaatselt järeldada isiku soovimatust haldusakti täita, kui puuduvad muud asjaolud, mis viitavad ohule, et isik asub väljasaatmisest kõrvale hoiduma. Põgenemisoht ei nähtu ka puudutatud isiku halduskohtu istungil väljendatud soovist saada tagasi elukaaslase juurde jäänud asjad ja tööandjalt saadav töötasu. Isiku soov saada enne riigist lahkumist tagasi talle kuuluv vara, kuna lahkumise järel on selle kättesaamine keeruline, kui mitte võimatu, on olemuslikult legitiimne. (p 23)

3-20-915/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.02.2021

Kolleegiumi hinnangul tuleb esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise korral jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Sel põhjusel taotluse rahuldamata jätmine ei takista isiku uue esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamist, kui olukord on vahepeal muutunud. Küll aga võib kohus jätta läbi vaatamata korduva samasisulise taotluse, kui olukord on püsinud muutumatuna (HKMS § 55 lg 3). (p 15)

Kaebaja jaoks seisneb kahjuliku ja hiljem raskesti kõrvaldatava tagajärje oht selles, et ta võidakse riigist välja saata. Seda ohtu ei saa pidada vähetõenäoliseks. Pole põhjust kahelda, et niipea kui reisidokument väljastatakse, saadetaks kaebaja riigist välja. Samas pole kaebajal võimalik reisidokumendi saabumise aega prognoosida. PPA selgituste valguses on tõenäoline, aga pole piisavalt kindel, et reisidokument ei saabu enne seitsme kuu möödumist. Seepärast on kaebaja õigesti osutanud sellele, et reisidokumendi saabumise eeldatav aeg ei mõjuta tema esmase õiguskaitse vajadust. Kuna reisidokumendi puudumine on ainus kaebaja väljasaatmist takistav asjaolu, mõjutab reisidokumentide saabumise aeg üksnes kaebaja väljasaatmise aega, kuid ei vähenda tema väljasaatmise tõenäosust. Ka asjaolu, et kaebaja viibib kinnipidamiskeskuses, ei vähenda väljasaatmise tõenäosust. Esialgse õiguskaitse taotlus võib olla ennatlik nt juhul, kui isikul on tähtajaline ajutine viibimisalus, mille tõttu ei ole väljasaatmine pikema aja jooksul võimalik või tõenäoline (vt nt RKHKo nr 3-16-2123/38, p 18), või kui tal on võimalik muul moel piisava kindlusega prognoosida, millal muutub väljasaatmine tõenäoliseks. Kui isikule on määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, puudub tal esialgse õiguskaitse vajadus kuni selle tähtaja saabumiseni, kuid see ei takista esialgse õiguskaitse taotluse esitamist, et ära hoida hilisemat väljasaatmist (VSS § 73 lg 1). (p 16)


Lahkumisettekirjutuse kehtivuse korral kehtib ka lahkumisettekirjutuses kohaldatud sissesõidukeeld, kui selles pole määratud teisiti. Ka kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld hakkas kehtima üldkorras ning üksnes sissesõidukeelu kohaldamisaja arvestus sõltub sellest, millal lahkumiskohustus täidetakse. (p 22)


Kaebaja õiguste kaitseks piisab lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise peatamisest kohtumenetluse ajaks. Kaebaja väljasaatmise keelamine kohtumenetluse ajaks ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi. Selliselt kohaldatud esialgne õiguskaitse ei takista PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse täitmiseks (vt ka RKHKm nr 3-20-349/51, p 13). (p 23)

Kolleegium on oma praktikas selgitanud, et ainuüksi seetõttu, et kohus on lahkumisettekirjutuse täitmise esialgse õiguskaitse korras peatanud, ei tule isikut kinnipidamiskeskusest vabastada (RKHKm nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). Samamoodi ei takista asjaolu, et isik viibib kohtu loal kinnipidamiskeskuses, isiku väljasaatmise üle peetava kohtumenetluse käigus esialgse õiguskaitse kohaldamist. Vastasel juhul ei oleks kinnipidamiskeskuses viibivatele isikutele tagatud sama tõhus õiguskaitse kui vabaduses viibivatele isikutele, kes on vaidlustanud lahkumisettekirjutuse (vt ka direktiivi 2008/115/EÜ art 13 lg 2). Seda, kas isiku kinnipidamine on eesmärgipärane ja proportsionaalne, kontrollib kohus isiku kinnipidamiseks loa andmise menetluses. (p 24)

3-19-92/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.11.2020

VMS § 123 p 3 on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust. VMS § 123 p-i 3 sisustamisel on abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa puhul kohaldatav VMS § 142 lg 2. VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt peab PPA abikaasalt küsima, kas tal on võimalik asuda elama taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Tuginedes VMS § 142 lg-le 2, tuleb PPA-l enne otsustamist taotlejale täpsemalt selgitada vajadust tõendada asjaolusid, mis takistavad või raskendavad perekonna elama asumist kolmandasse riiki (HMS § 36 lg 1 p 3). Seejuures tuleb üldjuhul pöörduda nii taotleja kui ka tema abikaasa poole. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikub vastustaja uurimispõhimõtet (HMS § 6). (p 11-12)

Perekondade taasühinemise direktiivi eesmärgiga ei ole kooskõlas nõuda abikaasa juurde elama asumiseks elamisloa pikendamisel, et abikaasad tõendaksid, et neil pole võimalik elada teise abikaasa päritoluriigis ilma, et esineks direktiivis sätestatud keeldumisalus. Perekondade taasühinemise direktiivi põhjenduse 2 järgi tuleks perekonna taasühinemist käsitlevad meetmed vastu võtta kooskõlas kohustusega kaitsta perekonda ja austada pereelu liikmesriigis, kuhu kolmanda riigi kodanik on abikaasa juurde elama asunud. Perekondade taasühinemise direktiiv on vastu võetud selleks, et kolmanda riigi kodanik (taotleja) saaks asuda elama ja jääda elama liikmesriigis koos seal seaduslikult elava abikaasaga (kutsujaga) perekonnaelu, et austada tuleb perekonnapõhiõigust ja kõik liikmesriigi sellekohased otsustused peavad olema proportsionaalsed läbi perekonnapõhiõiguse prisma. (p 14)

VMS § 142 lg 2 kohaldamise tagajärjed võivad Eestis pikaajalise elaniku elamisluba omava abikaasa jaoks olla rasked. Kui ta ei suuda VMS § 142 lg 2 kohaselt tõendada, et tal on abikaasa päritolumaal võimatu elada, siis peab ta tegema valiku, kas jääda koos lapsega Eestisse või lahkuda perega abikaasa päritoluriiki. Kui ta otsustab Eestist lahkuda, peab ta selleks, et mitte kaotada siin pikaajalise elaniku staatust VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, naasma igal aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga. Sellega kaasnevad vältimatud kulutused. VMS § 123 p 3, § 142 lg 2 ja § 241 lg 4 kohaldamine abikaasa suhtes ei tohi viia vastuoluni pikaajalise elaniku direktiivi artikliga 9 selliselt, et riik paneb pikaajalise elaniku sundvaliku ette. Direktiivi 2003/109/EÜ artikli 9 lg-s 2 nimetatud „konkreetsete või erakorraliste asjaolude“ all ei pruugi alati olla võimalik mõista liikmesriigist eemal viibimist inimese otsustuse alusel, mis on tehtud olukorras, kus riik on inimesele andnud kolm halba valikut: elada Eestis üksinda või koos lapsega või elada kogu perega perekonnaelu kolmandas riigis. (p 16-17)

VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 koosmõjus § 131 lg-ga 1 on direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg 2 toimealas, mistõttu tuleb nende sätete sisustamisel võtta arvesse Euroopa Kohtu seisukohti selle direktiivi kohaldamise kohta. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. VMS § 124 lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest. Mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse, mis võimaldab arvestada perekonnapõhiõiguse riive ulatusega. (p 20-21)

VMS § 124 lg 1 p 5 on kohaldatav erandlikel juhtudel, kui kuriteo toime pannud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale polegi vaja põhjendada (vt ka EKo C-381/18 ja C-382/18, p-d 63-66). (p 21)

Varasemate aastate liiklusõnnetuste statistikat ei ole võimalik iseseisva põhjendusena võtta aluseks, et prognoosida kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 tähenduses. (p 23-24)


VMS § 123 p 3 on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust. VMS § 123 p-i 3 sisustamisel on abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa puhul kohaldatav VMS § 142 lg 2. VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt peab PPA abikaasalt küsima, kas tal on võimalik asuda elama taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Tuginedes VMS § 142 lg-le 2, tuleb PPA-l enne otsustamist taotlejale täpsemalt selgitada vajadust tõendada asjaolusid, mis takistavad või raskendavad perekonna elama asumist kolmandasse riiki (HMS § 36 lg 1 p 3). Seejuures tuleb üldjuhul pöörduda nii taotleja kui ka tema abikaasa poole. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikub vastustaja uurimispõhimõtet (HMS § 6). (p 11-12)

VMS § 142 lg 2 kohaldamise tagajärjed võivad Eestis pikaajalise elaniku elamisluba omava abikaasa jaoks olla rasked. Kui ta ei suuda VMS § 142 lg 2 kohaselt tõendada, et tal on abikaasa päritolumaal võimatu elada, siis peab ta tegema valiku, kas jääda koos lapsega Eestisse või lahkuda perega abikaasa päritoluriiki. Kui ta otsustab Eestist lahkuda, peab ta selleks, et mitte kaotada siin pikaajalise elaniku staatust VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, naasma igal aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga. Sellega kaasnevad vältimatud kulutused. VMS § 123 p 3, § 142 lg 2 ja § 241 lg 4 kohaldamine abikaasa suhtes ei tohi viia vastuoluni pikaajalise elaniku direktiivi artikliga 9 selliselt, et riik paneb pikaajalise elaniku sundvaliku ette. Direktiivi 2003/109/EÜ artikli 9 lg-s 2 nimetatud „konkreetsete või erakorraliste asjaolude“ all ei pruugi alati olla võimalik mõista liikmesriigist eemal viibimist inimese otsustuse alusel, mis on tehtud olukorras, kus riik on inimesele andnud kolm halba valikut: elada Eestis üksinda või koos lapsega või elada kogu perega perekonnaelu kolmandas riigis. (p 16-17)


VMS § 123 p 3 on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust. VMS § 123 p-i 3 sisustamisel on abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa puhul kohaldatav VMS § 142 lg 2. VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt peab PPA abikaasalt küsima, kas tal on võimalik asuda elama taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Tuginedes VMS § 142 lg-le 2, tuleb PPA-l enne otsustamist taotlejale täpsemalt selgitada vajadust tõendada asjaolusid, mis takistavad või raskendavad perekonna elama asumist kolmandasse riiki (HMS § 36 lg 1 p 3). Seejuures tuleb üldjuhul pöörduda nii taotleja kui ka tema abikaasa poole. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikub vastustaja uurimispõhimõtet (HMS § 6). (p 11-12)


VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 koosmõjus § 131 lg-ga 1 on direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg 2 toimealas, mistõttu tuleb nende sätete sisustamisel võtta arvesse Euroopa Kohtu seisukohti selle direktiivi kohaldamise kohta. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. VMS § 124 lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest. Mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse, mis võimaldab arvestada perekonnapõhiõiguse riive ulatusega. (p 20-21)

Varasemate aastate liiklusõnnetuste statistikat ei ole võimalik iseseisva põhjendusena võtta aluseks, et prognoosida kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 tähenduses. (p 23-24)


VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 koosmõjus § 131 lg-ga 1 on direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg 2 toimealas, mistõttu tuleb nende sätete sisustamisel võtta arvesse Euroopa Kohtu seisukohti selle direktiivi kohaldamise kohta. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. VMS § 124 lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest. Mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse, mis võimaldab arvestada perekonnapõhiõiguse riive ulatusega. (p 20-21)

VMS § 124 lg 1 p 5 on kohaldatav erandlikel juhtudel, kui kuriteo toime pannud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale polegi vaja põhjendada (vt ka EKo C-381/18 ja C-382/18, p-d 63-66). (p 21)

Kokku: 106| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json