/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-2-16 PDF Riigikohus 13.04.2016
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust ei saa toimelt samastada lahkumisettekirjutusega ega selle sundtäitmisega (väljasaatmisega). Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahkumist. Ka direktiivi 2003/109/EÜ art-st 9 tuleneb selgelt, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjusel, et ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, ei too vältimatult kaasa isiku väljasaatmist, vaid võib tähendada hoopis pikaajalise elaniku elamisloa asendamist tähtajalise elamisloaga. Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See ei tähenda aga, et mõju perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiivselt mõjutada. (p 21) Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel tähtajalise elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Elamisloa andmise üle otsustamisel on asjakohased samad asjaolud, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel. Kuna tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamiskeskusesse (VangS § 75 lg 5), riivaks tähtajalise elamisloa mitteandmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Loa andmata jätmise mõju isiku perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest VangS § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast vanglast vabanemist. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest. (p 22)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vrdl RKHK 27. veebruari 2014 otsus asjas 3-3-1-1-14, p-d 15 ja 17). (p 14) VMS § 241 lg 1 p-st 2 ei tulene, nagu oleks isegi ohu puhul avalikule korrale selle sisuliselt automaatseks järelmiks elamisloa kehtetuks tunnistamine. Sätte sõnastus ja § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mida tuleb elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel kaaluda, viitavad PPA kaalutlusõigusele selles küsimuses. Elamisloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada kuriteo paratamatuks järelmiks – kõigepealt tuleb tuvastada isikust jätkuvalt lähtuva ohu tase ning ka seejärel täiendavalt kaaluda muid asjaolusid. (p 20)
Kui kinnipeetav ei ole esitanud tähtajalise elamisloa taotlust, siis tuleb talle elamisloa andmise võimalusi kaaluda aegsasti enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist. Justiitsministri 25. jaanuari 2001. a määrusega nr 11 vastu võetud kinnipeetava vanglast vabastamise korra § 42 paneb vangla sotsiaaltöötajale kohustuse esitada vähemalt kuus kuud enne elamisloata või tähtaegse elamisloaga välismaalasest kinnipeetava vanglast vabanemist või võimalikku tingimisi ennetähtaegset vabastamist asjakohasele struktuuriüksusele päringu, et välja selgitada välismaalasest kinnipeetavale elamisloa andmine või tema väljasaatmine. Elamisloa andmise võimaluste väljaselgitamisel tuleb esialgu kaaluda asjaolusid, mida võetakse arvesse elamisloa andmisel. Seega on kinnipeetava jaoks lisaks võimalusele taotleda pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist uut elamisluba veel täiendav mehhanism, millest tuleneb täitevvõimu kohustus aegsasti enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist kaaluda viibimisaluse andmise võimalust. Võimalik on teha ka seadustamisettekirjutus VSS § 9 alusel. (p 12)
Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel tähtajalise elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Elamisloa andmise üle otsustamisel on asjakohased samad asjaolud, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel. Kuna tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamiskeskusesse (VangS § 75 lg 5), riivaks tähtajalise elamisloa mitteandmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Loa andmata jätmise mõju isiku perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest VangS § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast vanglast vabanemist. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest. (p 22)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vrdl RKHK 27. veebruari 2014 otsus asjas 3-3-1-1-14, p-d 15 ja 17). (p 14) VMS § 241 lg 1 p-st 2 ei tulene, nagu oleks isegi ohu puhul avalikule korrale selle sisuliselt automaatseks järelmiks elamisloa kehtetuks tunnistamine. Sätte sõnastus ja § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mida tuleb elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel kaaluda, viitavad PPA kaalutlusõigusele selles küsimuses. Elamisloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada kuriteo paratamatuks järelmiks – kõigepealt tuleb tuvastada isikust jätkuvalt lähtuva ohu tase ning ka seejärel täiendavalt kaaluda muid asjaolusid. (p 20) Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust ei saa toimelt samastada lahkumisettekirjutusega ega selle sundtäitmisega (väljasaatmisega). Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahkumist. Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See ei tähenda aga, et mõju perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiivselt mõjutada (vt ka otsuse p 10-11). (p 21)
3-3-1-11-16 PDF Riigikohus 22.03.2016
Kuigi praeguses asjas viitab kaebaja üksnes enda era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisele lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtimajäämise korral, nähtub EIK praktikast, et teatud juhtudel on ka sellistes asjades väljasaatmise peatamine kohtumenetluse ajaks ainus viis õiguskaitsevahendi tõhususe tagamiseks. Kaebaja väljasaatmise korral riiki, kus tal igasugused sidemed, elukoht ja kontaktid puuduvad, muutub tema osalemine enda era- ja perekonnaelu kaitseks olulises kohtumenetluses keeruliseks. (p 19)
Kuigi praeguses asjas viitab kaebaja üksnes enda era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisele lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtimajäämise korral, nähtub EIK praktikast, et teatud juhtudel on ka sellistes asjades väljasaatmise peatamine kohtumenetluse ajaks ainus viis õiguskaitsevahendi tõhususe tagamiseks. Kaebaja väljasaatmise korral riiki, kus tal igasugused sidemed, elukoht ja kontaktid puuduvad, muutub tema osalemine enda era- ja perekonnaelu kaitseks olulises kohtumenetluses keeruliseks. (p 19) Lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine on oluline tagamaks, et kaebaja saaks tõhusalt osaleda asja kohtulikul arutamisel, ning kaebaja väljasaatmine enne kohtumenetluse lõppu raskendaks kaebuse rahuldamise korral oluliselt selle eesmärkide saavutamist. (p 20)
VSS § 16 lg 1 teise lause kohaselt ei lükka väljasaatmise vaidlustamine kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi. Sellegipoolest annab HKMS § 249 lg 1 muu hulgas lahkumisettekirjutuse vaidlustamisel aluse kohaldada põhjendatud vajaduse korral esialgset õiguskaitset, mis võib HKMS § 251 lg 1 p-st 1 tulenevalt seisneda vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise peatamises. (p 16) Asjaolu, et kaebaja kinnipidamiskeskuses hoidmise maksimumtähtaeg on möödunud, ei takista PPA-d kohaldamast lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks teisi VSS § 10 lg s 2 loetletud järelevalvemeetmeid. See on lubatud ka ajal, kui lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). (p 19)
Asjaolu, et kaebaja kinnipidamiskeskuses hoidmise maksimumtähtaeg on möödunud, ei takista PPA-d kohaldamast lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks teisi VSS § 10 lg-s 2 loetletud järelevalvemeetmeid. See on lubatud ka ajal, kui lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). (p 19)
3-3-1-44-11 PDF Riigikohus 03.07.2012
PS § 27 lg 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, on erisätteks PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse suhtes. Eelnimetatud kohustusele vastab abivajava pereliikme õigus saada pereliikmelt hoolitsust. PS § 27 lg 5 tähenduses hõlmab hoolitsus nii pereliikme õigust saada ainelist abi, kui ka õigust saada pereliikmetelt isiklikku hooldust. PS § 26 tähenduses hõlmab perekond üldjuhul vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kelle vahel on sõltuvussuhe. PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustus hõlmab sõltuvalt asjaoludest ka täisealisi pereliikmeid. PS §-st 26 kui ka § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõiguse kandjaks on ka Eestis viibivad välismaalased ja seda sõltumata sellest, kas nad viibivad Eestis seaduslikult.
PS § 27 lg-st 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, ei tulene õigust asuda Eestisse elama. Kui abivajav pereliige ei ela Eestis, siis tuleb arvestada ka riigi õigust otsustada selle üle, kellele anda riigis elamiseks õigus. Riigi õigus takistada PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmiseks või õiguse realiseerimiseks Eestisse elama asumist sõltub juhtumi asjaoludest, eelkõige abi vajalikkusest ja selle osutamise võimalikkusest väljaspool Eestit.
Riiklik julgeolek on legitiimne eesmärk selleks, et elamisloa andmisest keeldumisega riivata põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigust. VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 riivavad intensiivselt elamisloa taotleja PS § 27 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. Elamisloa taotluse menetlemisel kaalutlusõiguse puudumine aitab hoida kokku ressursse ja vältida võimalikke kaalumisega kaasnevaid vigu, kuid oht riigi julgeolekule ei kaalu üles PS § 27 lg 5 sätestatud põhiõiguse riivet, mis tuleneb elamisloa andmisest ilma kaalumisõiguseta keeldumisest. Kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 on osas, milles need sätted keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel, vastuolus põhiseaduse §-ga 11 ja § 27 lg-ga 5. VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba ja selle pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. See säte lisati seadusesse, et Ameerika Ühendriikide abiprogrammis osalenud isikud täidaksid programmis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustust lahkuda Eestist ja edaspidi saabuda Eestisse üksnes viisa alusel. Piirangu üks eesmärk on tagada vabatahtlikult võetud kohustuste täitmine ja kaitsta sellega Eesti riigi julgeolekut. Endise NSVL-i sõjaväelaste olukorda ja väljasaatmist Eestist puudutasid ka Eesti ning Venemaa vahel 1994. aasta juulis sõlmitud kokkulepped. EIK on pidanud soovi kaitsta riigi rahvuslikku julgeolekut legitiimseks EIÕK artikli 8 lg 1 riivamiseks. VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 123 lg 1 p 3 seostatakse vanemale elamisloa andmine täisealise lapse juurde elama asumiseks sellega, et vanemal ei ole võimalik hooldust saada oma asukohariigis või muus riigis. Välisriiki peetakse silmas ka juhul, kui elamisloa taotleja elab Eestis. Säte ei täpsusta hoolduse olemust välisriigis. Tuleb asuda seisukohale, et hoolduse all välisriigis peetakse silmas ka laste poolt välisriigis elavatele vanematele raha saatmist põetaja palkamiseks, samuti välisriigi või selle hoolekandesüsteemi osutatavat hooldust. Seejuures ei ole piisav üksnes abstraktne tõdemus, et hoolduse erinevatel viisidel osutamise võimalikkusest, vaid tuleb hinnata hoolduse erinevate viiside välisriigis osutamise võimalikkust ning nende prognoositavat tulemust hoolduse osutamisega Eestis. Üksnes välisriigi seaduse sättega, mis kehtestab abstraktse normina õiguse hooldusele ja sellele vastava kohustuse, ei saa põhjendada seisukohta, et hooldus välisriigis on ka tegelikkuses võimalik. Seaduse iga säte elab koos rakendamispraktikaga, mille on kujundanud asjaomane välisriik.
3-3-1-61-09 PDF Riigikohus 09.11.2009
VSS
VRKAS § 46 sätestab välismaalase perekonnaliikmele elamisloa andmise. VRKAS § 7 lg 2 p-s 1 on antud pereliikme määratlus. VRKAS § 7 lg-le 5 tulenevalt eeldatakse perekonna olemasolu juba päritoluriigis, sealhulgas seda, et abielu oli sõlmitud enne Eestisse saabumist. VRKAS § 7 lg-tes 2 ja 5 väljendub seadusandja teadlik ja selge otsustus. Ka direktiiv 2004/83/EÜ lähtub sellest, et direktiivi kohaldamiseks peab perekond olemas olema juba päritoluriigis ning seejuures on nõutav ka abielu. Vabaabielukaaslasele abikaasaga võrdsete õiguste andmise jätab direktiiv liikmesriigi otsustada. Seega ei ole VRKAS § 7 lg 2 p-s 1 antud pereliikme määratlus vastuolus direktiiviga 2004/83/EÜ. Sõlmitud abielu nõue ei ole iseenesest ebaproportsionaalne. Ebaproportsionaalseks võib see nõue osutuda näiteks siis, kui abielu sõlmimiseks on koos elavatest isikutest (vabaabielupaarist) sõltumatu õiguslik takistus (õiguslik takistus, mida elamisloa taotleja(d) ei saa kõrvaldada), näiteks puudub elukaaslasel võimalus saada abielulahutust.
Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on taotleja õigus ja selle õiguse teostamisel Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotleja asemele asuda ei saa. Tähtajalise elamisloa taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes. Kui aga taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed või ei esita kõiki nõutavaid dokumente või kui taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või on taotluses muid puudusi, lasub Kodakondsus- ja Migratsiooniametil kohustus määrata taotlejale puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja ja selgitada, et kui puudusi ei kõrvaldata, jätab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse läbi vaatamata.
VMS § 12 lg 1 loetleb tähtajalise elamisloa andmise alused. Vastavalt välismaalaste seaduse teistele sätetele ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele on tähtajalise elamisloa andmise aluste ring laiem kui nähtub VMS § 12 lg 1 p-st 3. Kuna erinevatel alustel elamisloa andmiseks on sätestatud erinevad tingimused, siis sõltub elamisloa taotlemise alusest taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine. Elamisloa andmise alusest sõltuvad ka elamisloa lõppemise alused. Ei saa välistada, et tähtajalise elamisloa andmise alusest võivad sõltuda ka isiku õigusi puudutavad muud õigused, mida elamisloa taotlemisel silmas peeti. Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on taotleja õigus ja selle õiguse teostamisel Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotleja asemele asuda ei saa. Tähtajalise elamisloa taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes. Kui aga taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed või ei esita kõiki nõutavaid dokumente või kui taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või on taotluses muid puudusi, lasub Kodakondsus- ja Migratsiooniametil kohustus määrata taotlejale puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja ja selgitada, et kui puudusi ei kõrvaldata, jätab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse läbi vaatamata. Välismaalaste seaduses puudub säte, mis võimaldaks alaealise lapse vanemale anda elamisluba, kui alaealine laps on Eesti kodanik või viibib Eestis elamisloa alusel. Sellise aluse puudumine võib (ilmselt sagedamini lapsega tihedat sidet omava isa puhul, kes pole lapse emaga abielus või pole lapse emaga enam abielus) olla vastuolus Eesti põhiseadusega kaitstava perekonnapõhiõigusega. Kui tähtajaline elamisluba jääb andmata sellise sätte puudumise tõttu, siis on kõrvuti elamisloa andmisest keeldumise otsusega kohtus võimalik vaidlustada sellise regulatsiooni puudumise põhiseaduse vastasust.
Käesolevas lahendis on Riigikohtu halduskolleegium obiter dictum korras juhtinud tähelepanu asjaolule, et välismaalaste seaduses puudub säte, mis võimaldaks alaealise lapse vanemale anda elamisluba, kui alaealine laps on Eesti kodanik või viibib Eestis elamisloa alusel. Sellise aluse puudumine võib (ilmselt sagedamini lapsega tihedat sidet omava isa puhul, kes pole lapse emaga abielus või pole lapse emaga enam abielus) olla vastuolus Eesti põhiseadusega kaitstava perekonnapõhiõigusega. Kui tähtajaline elamisluba jääb andmata sellise sätte puudumise tõttu, siis on kõrvuti elamisloa andmisest keeldumise otsusega kohtus võimalik vaidlustada sellise regulatsiooni puudumise põhiseaduse vastasust.
3-3-1-76-07 PDF Riigikohus 20.12.2007
Elamisloa taotluse esitamise kord ei tohi üldjuhul kaasa tuua olukorda, kus õigus elada perekonnaelu on takistatud selle tõttu, et erinevates riikides elamisloa taotluse esitamise tõttu jäävad abikaasad elama erinevatesse riikidesse.
VMS § 111 lg 2 p 6 seostab võimaluse esitada tähtajalise elamisloa taotlus siseriiklikult sellega, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. Isiku tervislik seisund, mis ei võimalda lahkuda Eestist ja esitada elamisloa taotlus Eesti välisesinduses, on tähtajalise elamisloa taotluse siseriikliku esitamise sooviavalduse rahuldamise aluseks VMS § 111 lg 2 p 6 alusel. Kodakondsuseta isikul võib tekkida raskusi riigi leidmisega, kes väljastaks talle reisidokumendi. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 29 võimaldab Eesti Vabariigil anda Eestis viibivale välismaalasele ajutise reisidokumendi, mis ei taga aga võimalust siseneda välisriiki. Kui pärast ajutise reisidokumendi andmist ilmneb, et kodakondsust mitteomav isik ei saa välisriigist sõltuvatel asjaoludel siseneda välisriiki, et esitada taotlus elamisloa saamiseks, siis tekib VMS § 111 lg 2 p-s 6 sätestatud alus taotleda tähtajalist elamisluba siseriiklikult. VMS § 111 lg 1 ei täpsusta, millises välisriigis peaks kodakondsust mitteomav isik esitama sooviavalduse. Seega on valik jäetud isiku enese teha ja taotlust ei tule ning vahel pole ka võimalik ning ohutu esitada riigis, kelle kodakondsusse isik viimati kuulus. See valik peab olema aga mõistlik. Elamisloa taotluse esitamise kord ei tohi üldjuhul kaasa tuua olukorda, kus õigus elada perekonnaelu on takistatud selle tõttu, et erinevates riikides elamisloa taotluse esitamise tõttu jäävad abikaasad elama erinevatesse riikidesse.
3-3-1-45-06 PDF Riigikohus 13.11.2006
VSS
Isiku õigust perekonnaelule võib piirata riigi julgeoleku kaalutlustel. Väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6.
Pärast väljasaatmise võimatuse ilmnemist tähendaks lahkumisettekirjutuse tegemine ja VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete rakendamine isiku õiguste eesmärgitut ja seega ka ebaproportsionaalset piiramist. Ka oleks sellises olukorras lahkumisettekirjutuse tegemine vastuolus VSS § 14 lg-ga 4, mille kohaselt väljasaatmist ei kohaldata, kui see on muutunud võimatuks.
VSS § 25 sõnastusest ei saa teha järeldust, et ülejäänud juhtudel tuleb igal juhul isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendada. Väljasaatmiskeskusse paigutamine ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on haldustoiminguks loa andmine Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki mõttes (vt ka VSS § 26 lg 1). Loa andmine kui ka selle pikendamine on oma olemuselt halduskohtuniku kaalutlusotsustus ning kohase materiaalõigusliku aluse puudumine seaduses ei saa võtta halduskohtunikult kaalutlusõigust. Tähtaja pikendamata jätmise üheks põhjuseks on väljasaatmise muutumine perspektiivituks, kuid tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse. Pikka aega Eestis elanud kodakondsuseta välismaalase väljasaatmiskeskusesse paigutamine oletades, et on olemas kolmas riik, kes võib olla vastuvõtvaks riigiks, oleks vastuolus Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6. Uurida tuleb isiku sidemeid vastava riigiga. Samuti tuleb arvestada, et kui Eestist ei ole õnnestunud mõnda riiki sellest riigist sõltuvatel põhjustel isikuid välja saata või see on õnnestunud haruharva, tuleb väljasaatmine sellesse riiki lugeda väheperspektiivikaks. Väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa aga lähtuda sellest, et isik soovib Eestis elada ega soovi lahkuda. Isiku õigust perekonnaelule võib piirata riigi julgeoleku kaalutlustel. Väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6.
3-3-1-52-06 PDF Riigikohus 23.10.2006
Selleks, et elamisloast keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab olema vahetu seos elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Kinnipeetava perekonnaelu mõjutab vahetult süüdimõistva kohtuotsuse täitmine. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Elamisloa taotluse põhjendamatu rahuldamata jätmist ei saa selle kaudse ja ebamäärase mõju tõttu pidada perekonnaelu põhiõiguse rikkumiseks.
Kuni 01.04.2006 kehtinud VangS § 76 lg-st 5 tulenevalt sõltus välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus oli ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval ei olnud elamisluba. Seetõttu võis elamisloa andmisest keeldumise otsus rikkuda kinnipeetava õigusi, kui otsuses tehtud kaalutlusviga muutis ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Alates 01.04.2006 on tunnistatud VangS § 76 lg 5 kehtetuks ja karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks ei ole enam nõutav elamisloa olemasolu. Sellest ei saa aga järeldada, et elamisloa andmisest keeldumise otsus ei saakski rikkuda kinnipeetava õigusi. Elamisloa puudumine mõjutab otseselt tingimisi vabastatud isiku õiguslikku seisundit. 011.07.2006 jõustunud VangS § 761 lg 1 alusel saab isik küll vanglast vabastamise õiendi, kuid VangS § 761 ei sätesta, et sellega saaks isik tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust. Ka VS § 51 ei võimaldada järeldada, et vanglast vabastamise õiend on välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks. Vanglast vabastamise õiendit omava isiku õiguslik seisund on palju piiratum kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibival isikul.
Kui isik kuulub VS § 12 lg 4 p-s 5 nimetatud isikute hulka saab talle tulenevalt sama paragrahvi lõikest 5 anda elamisloa üksnes erandkorras. Sellisel juhul tuleb elamisloa andmisel kaaluda nii isiku huve kui ka avalikku huvi, mis kinnipeetava puhul tähendab, et hinnata tuleb ka tema vabanemisest lähtuvat võimalikku ohtu. Isikust tulenevat ohtu saab hinnata ka ajal, mil isik viibib kinnipidamiskohas. Kodakondsus- ja Migratsiooniametil võib olla raskendatud hinnata elamisluba taotlevast kinnipeetavast vabaduses lähtuvat ohtu, kuid sellisel puhul on võimalik kasutada Halduskoostöö seaduse §-st 18 tulenevat õigust taotleda ametiabi vanglalt.
3-3-1-6-06 PDF Riigikohus 09.05.2006
Vabadusekaotuslikku karistust kandvale isikule elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. Elamisloa puudumine pole aga takistuseks, et kohtuda sugulastega väljaspool vanglat. Lühiajaliseks väljasõiduks ei ole elamisloa olemasolu nõutav.
Pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline. Üldjuhul ei kohusta rahvusvaheline õigus ühtegi riiki andma elamisluba teises riigis kaua aega elanud kodakondsuseta isikule. Välismaalaste seaduse regulatsioon, mis lubab pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isikule anda elamisloa üksnes erandkorras, võib aga viia olukorrani, kus väljasaatmiskeskuses peetakse isikut, kelle suhtes on selge, et teda ei saa ühtegi riiki välja saata, sest puudub riik, kes peab teda vastu võtma.
Välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus sõltub otseselt elamisloa olemasolust, sest tema avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui tal pole elamisluba. Seega võib elamisloa andmisest keeldumine teatud tingimustel rikkuda kinnipeetava õigusi või huve. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei ole vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükatakse edasi ja kaalutletud otsus tehakse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist.
Vabadusekaotuslikku karistust kandvale välismaalasele elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kui aga elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, siis ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks otsustamiseks saatmist. Välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus sõltub otseselt elamisloa olemasolust, sest tema avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui tal pole elamisluba. Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Otsus mitte anda elamisluba võib aga kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei ole vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükatakse edasi ja kaalutletud otsus tehakse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist.
3-3-1-44-03 PDF Riigikohus 20.05.2003
Välismaalase elamisloa pikendamata jätmine ei riku tema õigust perekonnaelule, kui tema täisealised lapsed võivad täita Perekonnaseadusest tulenevalt vanavanemate ülalpidamiskohustust.
3-3-1-16-03 PDF Riigikohus 17.04.2003
Elamisloa pikendamisest keeldumine riivab perekonnapõhiõigust, kuid seda õigust ei ole rikutud, kui perekonnaelu elamiseks kodakondsusjärgses riigis pole takistusi. Sihtotstarbeliselt eraldatud korteri müümine ning selle eest saadud raha kulutamine ei anna alust nõuda, et riik tunnustaks õigust elada oma perekonnaelu just Eestis.
Täitevvõimule seadusega kaalutlusõiguse mitteandmine ei muuda iseenesest seadust põhiseadusevastaseks. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib anda proportsionaalse tulemuse.
VS § 12 lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise, kes varem oma aktiivse tegevusega on väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ning muuta oma elukorraldust. Usalduse kaitse seisukohalt pole see regulatsioon põhiseadusevastane. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi see asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda, põhjuseks, et käsitada VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusvastasena.
3-3-1-12-03 PDF Riigikohus 18.03.2003
VS § 12 lg 9 p 4 alusel elamisloa pikendamise keeldumine kujutab endast põhiõiguste riivet. Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil.
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppega Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (Kokkulepe) mittehõlmatud isikutele otsustatakse elamisloa andmine Välismaalaste seaduse alusel. Kokkuleppe subjektiks saavad olla üksnes sõjaväepensionärid, kes omasid pensionäri staatust Kokkuleppe alla kirjutamise päeval, s.o 26. juulil 1994, samuti nende perekonnaliikmed.
3-3-1-10-03 PDF Riigikohus 17.03.2003
VS § 12 lg 9 p 4 alusel elamisloa pikendamise keeldumine kujutab endast põhiõiguste riivet. Seda isegi siis, kui üks abikaasadest ei vaidlustanud elamisloa pikendamist. Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil. Kolleegiumi arvates on VS § 12 lg 9 p 4 puhul seadusandja poolt valitud abinõu kindlasti sobiv, sest elamisloa pikendamisest keeldumine viib lõppkokkuvõttes abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud isiku Eestist lahkumisele ja eeldatavasti elama asumisele riiki, kus ta omandas nimetatud programmi raames elamispinna. Kolleegium peab valitud abinõud ka vajalikuks, sest ta ei tea valitud eesmärgi saavutamiseks praktiliselt rakendatavat abinõud, mis viiks eesmärgile.
Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.
3-3-1-11-03 PDF Riigikohus 17.03.2003
VS § 12 lg 9 p 4 alusel elamisloa pikendamisest keeldumine kujutab endast põhiõiguste riivet. Seda isegi siis, kui elamisluba keeldutakse pikendamast mõlemale abikaasale. Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil. Kolleegiumi arvates on VS § 12 lg 9 p 4 puhul seadusandja poolt valitud abinõu kindlasti sobiv, sest elamisloa pikendamisest keeldumine viib lõppkokkuvõttes abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud isiku Eestist lahkumisele ja eeldatavasti elama asumisele riiki, kus ta omandas nimetatud programmi raames elamispinna. Kolleegium peab valitud abinõud ka vajalikuks, sest ta ei tea valitud eesmärgi saavutamiseks praktiliselt rakendatavat abinõud, mis viiks eesmärgile.
Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppega Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (Kokkulepe) mittehõlmatud isikutele otsustatakse elamisloa andmine Välismaalaste seaduse alusel. Kokkuleppe subjektiks saavad olla üksnes sõjaväepensionärid, kes omasid pensionäri staatust Kokkuleppe alla kirjutamise päeval, s.o 26. juulil 1994, samuti nende perekonnaliikmed. Väismaalaste seadusesse paragrahv 12 lõike 9 punkti 4 sisseviimisel on Riigikogus seaduseelnõu menetlemisel ühemõtteliselt silmas peetud isikuid, kes olid rahvusvahelise abiprogrammi alusel enne seadusemuudatust saanud välismaal korteri, kuid ei lahkunud Eestist. Seadusandja on omistanud VS § 12 lg 9 p-le 4 tagasiulatuva mõju. Nimetatud abiprogrammi raames korteri saanud isikud võtsid aga ise endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena üldistel alustel. Seega ei saa 1999. aastal Välismaalaste seaduses sätestatud regulatsioon, mis lõppkokkuvõttes võimaldab sellistel isikutel Eestis viibida vaid viisa alusel, olla isikule üllatuslik. Usalduse kaitse seisukohalt pole see regulatsioon põhiseadusevastane. Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.
3-3-1-15-00 PDF Riigikohus 12.06.2000
Kui välismaalane elab perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada Eestis tuleneda Põhiseadusest ja konventsioonist, mitte üksnes Välismaalaste seadusest.
Kui välismaalane elab perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada Eestis tuleneda Põhiseadusest ja konventsioonist, mitte üksnes Välismaalaste seadusest. Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada elamisloa andmisest keeldumist välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel. Isikule, kelle puhul on tuvastatud, et tema abikaasa on Eestis sündinud ja elab alaliselt Eestis, omab Eestis vara ja töökohta, ning tal ei ole võimalik elada perekonnaelu oma kodakondsusjärgses riigis, ei saa keelduda tähtajalise elamisloa andmisest põhjendades keeldumist üksnes sellega, et sisserände piirarv on täis.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada elamisloa andmisest keeldumist välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel.
3-3-1-11-00 PDF Riigikohus 18.05.2000
Põhiseaduse § 27 lg. 1 on sõnastatud kui ilma seaduse reservatsioonita õigus, s.o. absoluutse õigusena. Ühiskonnas ei saa olla põhiõigusi, mida ei saa üldse piirata. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab olema mingi väga oluline põhjus, mis peab sisalduma Põhiseaduses eneses. Piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või Põhiseaduse printsiibiga, näiteks Põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärgiga, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Ka Põhiseaduse §-st 27 lg. 1 tulenevat õigust elada koos oma perekonnaga on võimalik piirata.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada keeldumist elamisloa andmisest välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. See poleks kooskõlas seaduse reservatsioonita põhiõiguse olemusega. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel.
Eesti kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis, Põhiseaduse § 36 lg. 1 keelab teda Eestist välja saata ja takistada teda Eestisse asumast. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumine võib tema Eesti kodanikust abikaasa seada olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud Eestist lahkuma. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumiseks peab seega olema väga kaalukas põhjus.
Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab olema mingi väga oluline põhjus, mis peab sisalduma Põhiseaduses eneses. Piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või Põhiseaduse printsiibiga, näiteks Põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärgiga, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada keeldumist elamisloa andmisest välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. See poleks kooskõlas seaduse reservatsioonita põhiõiguse olemusega. Eesti kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis, Põhiseaduse § 36 lg. 1 keelab teda Eestist välja saata ja takistada teda Eestisse asumast. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumine võib tema Eesti kodanikust abikaasa seada olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud Eestist lahkuma. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumiseks peab seega olema väga kaalukas põhjus.
3-3-1-16-97 PDF Riigikohus 06.06.1997
Välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.
Kui pädev riigiasutus haldusmenetluses viivitab taotluse lahendamisega, siis ei saa seda viivitust tõlgendada taotleja kahjuks.
Kui Välismaalaste seadus pole kooskõlas Põhiseadusega ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, siis tuleb kohaldada Põhiseadust ning Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni. Välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json